Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

2-10-42161 avalikult teatavakstegemisest (21.01.2011). Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavaldus ja selles sisalduvad asjaolud XxxMTÜ (hageja) esitas 30.08.2010 Harju Maakohtule hagi EK’i (kostja) vastu, milles palub kostjalt välja mõista hageja poolt osutatud teenuste eest tasumata jätmisel alusetult kokku hoitud hageja poolt kantud kulutused summas 36 630 krooni ning kohustada kostjat sõlmima hagejaga viivitamatult haldus- ja hooldusteenuste leping samadel tingimustel teiste T elamurajooni elanikega. Hagiavalduse kohaselt on Kodumajagrupi aktsiaselts (edaspidi KMG) kinnisvaraarendajana rajanud etappidena T elamurajooni (edaspidi T) ning võõrandanud ehituskruntideks sobivad kinnistud või kinnistud koos elamutega tänastele T elanikele. Kuivõrd T territooriumi siseste terviklikult väljaehitatud tänavate koos valgustuse ja muu sinna juurde kuuluvaga ning T üldkasutatavate haljasalade ja mänguväljakute omanikuks on KMG, on viimane kohustatud hoolitsema nimetatud alade korrashoiu eest. Kuni 04.01.2005 osutas KMG ja T K OÜ vahelise koostöölepingu alusel Ts haldus- ja hooldusteenuseid T K OÜ. 29.12.2004 sõlmisid hageja ja KMG koostöölepingu, mille punkti 2.1. kohaselt kohustus KMG lõpetama T K OÜga sõlmitud koostöölepingu ning andma hagejale üle õiguse teostada alates 04.01.2005 T üldistel haljasaladel ja sotsiaalmaadel haldus- ja hooldusteenust, sealhulgas tänavate ja kraavide korrashoiu tagamist, tänavavalgustuse hooldust ja ekspluatatsiooni, territooriumil parkimise korraldamist (liiklusmärgid, parkimisplatside korrashoid), üldise välipiirde ja väravate korrashoiu tagamist jms (edaspidi teenus). Koostöölepingu punkti 3.1. kohaselt oli hageja õigustatud ja kohustatud sõlmima teenuse osutamiseks T elanikega vastavasisulised haldus-ja hooldusteenuse lepingud. Hageja on alates 04.01.2005 osutanud ja osutab senini koostöölepingu alusel T teenuseid. Hageja kohustus osutada T teenuseid ning sõlmida T elanikega teenuse osutamiseks haldusja hooldusteenuste leping tuleneb KMG ja hageja vahel sõlmitud koostöölepingust. Vaatamata hageja korduvatele suulistele ja kirjalikele ettepanekutele ning hageja pretensioonides esitatud haldus- ja hooldusteenuse lepingu sõlmimise kirjalikule ettepanekule ei ole kostja senini sõlminud hagejaga haldus- ja hooldusteenuste lepingut. Seda vaatamata asjaolule, et kostja ja KMG vahel 03.03.1998 sõlmitud kinnisasjade ostu-müügilepingu eellepingu nr 11-13 punkti

2-10-42161 osutatud teenuste eest tasu. Hageja on seisukohal, et tarbitud teenuse eest tasumata jätmisel kulutuste kokkuhoidmine on käsitletav alusetu rikastumisena VÕS § 1028 lg 1 mõttes, mistõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt tema poolt tarbitud teenuse eest tasumata jätmisel kokkuhoitud kulutuste hüvitamist. Hageja eesmärgiks on tagada T terviklikkus ja heakorrastatud elukeskkond. Hageja poolt osutatava teenuse eest tasumisele kuuluva teenuse tasu suurus arutatakse läbi ja kinnitatakse üks kord aastas hageja üldkoosolekul. Teenuse tasu summa määramisel võetakse aluseks hageja poolt eelmisel aastal tehtud kulutused teenuse osutamisele. Kuivõrd hageja üldkoosolekust on õigustatud osa võtma ning sellel hääletama kõik hageja liikmed, kes moodustavad vähemalt 80 % kõikidest T elanikest, on kõik hageja üldkoosolekul vastuvõetud otsused, sealhulgas teenuse tasu summa määramise otsused, tehtud Xxx enamuse poolt ning lähtuvalt hageja poolt teenuse osutamisele tehtud reaalsetest kulutustest. 30.07.2010 seisuga on kostjal hagejale maksmata teenuse tasu kokku summas 36 630 krooni. Lähtudes VÕS § 1028 lg 1 ning VÕS § 1032 lg 1 ja 2 sätestatust on kostja kohustatud hüvitama hagejale teenuste tarbimise eest tasumata jätmisel alusetult kokku hoitud hageja poolt kantud kulutused summas 36 630 krooni. Kostja kasutab tema omandis oleva kinnistuni (asukohaga Postitalu 1/ Taludevahe 46, Tallinn) viivat T territooriumi sisest tänavat igapäevaselt kinnistule pääsemiseks. Kostja on kohustatud T territooriumi siseste tänavate korrashoiu ja ohutu liiklemise korraldamise eest tasuma hagejale hüvitist ka tulenevalt teeseaduse (TeeS) § 25 lg 4 ja § 37 lg 3 sätetest. VÕS § 108 lg 2 sätestatu kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjalt 03.03.1998 sõlmitud kinnisasjade ostu-müügilepingu eellepingu nr II-13 punktis 5.4. sätestatud haldus- ja hooldusteenuse lepingu sõlmimise kohustuse täitmist. Kuivõrd kostja on alates 04.01.2005 tarbinud ning tarbib jätkuvalt hageja poolt pakutavaid teenuseid, kuid ei ole senini hagejaga vastavat haldus- ja hooldusteenuste lepingut sõlminud ning ei ole täies ulatuses tasunud hagejale teenuste tarbimise eest tasu, palub hageja tuvastada kostja kohustuse sõlmida hagejaga viivitamatult haldus- ja hooldusteenuste leping. Hageja leiab, et tema nõuded võlgnevuse tasumiseks ja lepingu sõlmimiseks ei ole aegunud. Hageja märgib, et kuigi kostja sõlmis eellepingu 03.03.1998, on hageja ja tema õiguseellane asunud korduvatesse läbirääkimistesse kostjaga, mis on peatanud TsÜS § 167 lg 1 alusel nõude aegumise. Alternatiivselt tugineb hageja asjaolule, et rahalise nõude aegumise alguse osas kohaldub TsÜS § 147 lg 3 või § 154 säte. Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja on hagejat teavitanud (esmakordselt juba 07.02.2005 hagejale edastatud kirjas), et ei soovi kostja poolt pakutavaid teenuseid ning ei soovi sõlmida hagejaga haldus- ja hooldusteenuse lepingut. Kostja on seisukohal, et antud juhul on hageja tegevusele omistatav mittenõuetekohane ehk õigustamatu käsundita asjaajamine, kuna ei esine ühtegi alternatiivset eeldust, mis on sätestatud VÕS § 1018 lg 1 p 1-3. Muu hulgas on VÕS § 1028 lg 1 rakendamisel oluline arvestada VÕS § 1024 lg 4 sätestatud kitsendusega, mille kohaselt on alusetust rikastumisest tulenev nõue üksnes heausksel soorituse tegijal. Kuna hageja on olnud kogu aeg teadlik asjaolust, et kostja ei soovi hageja poolt pakutavaid teenuseid ega soovi sõlmida hagejaga ka halduslepingut, on hageja tegevusele omistatav käesoleval juhul pahausksus. Seetõttu on välistatud käesoleval juhul hageja õigus nõuda VÕS § 1028 lg 1 ja VÕS § 1032 lg 1 ja 2 alusel kulutuste hüvitamist kostjalt, kuna hageja on soorituse teinud pahauskselt. Ehk, kuna hageja on kogu aeg olnud teadlik, et kostja ei soovi hageja poolt pakutavaid teenuseid, kuid samas hageja väidab, et ta on sellest sõltumata neid ikkagi pakkunud, on hageja sellekohane

2-10-42161 käitumine pahauskne. Lisaks on välistatud hageja kulutuste hüvitamiste nõue ka VÕS § 1042 lg 2 p 3 kohaselt. Nimelt sätestab VÕS § 1042 lg 1, et teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik võib nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud ning millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes. Rikastumise ulatuse kindlakstegemisel võetakse aluseks aeg, mil isik, kelle esemele kulutusi tehti, saab oma eseme tagasi või saab muul viisil eseme väärtuse suurenemist kasutama hakata. Samas sätestab aga sama paragrahvi lg 2 p 3, et kulutuste tegijal ei ole VÕS § 1042 lg 1 sätestatud nõudeõigust, kui isik, kelle esemele kulutusi tehti, vaidles eelnevalt kulutuste tegemisele vastu. Kostja on seisukohal, et hageja nõue kostja vastu VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 ja 2 alusel on pahauskne, alusetu ning vastuolus võlaõigusseaduse soorituskondiktsiooni rakendamise eeldustega (mh VÕS § 1024 lg 4), mistõttu tuleb hageja nõue kostja vastu jätta rahuldamata. Kostja märgib, et ei ole hageja poolt osutatud teenuseid tarbinud. Hageja poolt esitatud tabelid ei tõenda, et kostjale on vastavaid teenuseid osutatud või et kostja oleks neid teenuseid tarbinud. Lisaks märgib kostja, et jääb arusaamatuks, miks hageja liikmetele on igakuine haldustasu 470 krooni ning teistele 555 krooni. Kordagi aastatel 2007-2009 ei ole ühe majapidamise kohta arvestatavate kulude summa küündinud 555 krooni suuruse summani kuus. Kostja ise on sõlminud lepingud teenusepakkujatega, niitnud kinnistu väliselt alalt muru ja hooldanud ning puhastanud kinnistule viivat teed. Hageja pakub teenust kolmandale isikule kuuluvale kinnistule, mille eest nõuab tasu kostjalt. Samuti leiab kostja, et tal puudub teeseadusest tulenev kohustus hüvitada hagejale T territooriumi siseste tänavate korrashoiuga seotud kulutused. T elamurajoonis on avalikult kasutatavad teed TeeS § 29 lg 1 tähenduses. Hagejal ei ole õiguslikku alust nõuda kostjalt kolmandale isikule kuuluva tee kasutamise eest hüvitist. Kuid isegi kui hagejal on õigus nõuda T elamurajooni kinnistute omanikelt tee kasutamise eest mõistlikku hüvitist, saab seda teha vaid 196 meetrise lõigu osas, arvestades lisaks asjaõigusseaduse (AÕS) § 156 lg 1 sätet, määratledes iga kinnistu osas juurdepääs ja selle osas kulutused. Kulutused „haljastus, värav, hooldus“ ei kuulu mõistlike kulutuste alla tee kasutamise tasu määramisel. Kostjal puudub haldus- ja hooldusteenuste lepingu sõlmimise kohustus. Esiteks rõhutab kostja asjaolu, et lisaks lihtkirjalikule kinnistu müügilepingu eellepingule sõlmisid kostja ja KMG notariaalse müügilepingu ehk põhilepingu 06.08.1998. Kostja ja KMG jõudsid müügilepingu läbirääkimistel kokkuleppele, et vastavasisulise kostja kohustuse jätavad pooled müügilepingust välja, s.t et müügilepingu sõlmimisel KMG aktsepteeris ning sõlmis müügilepingu tingimustel, millede kohaselt puudub kostjal kohustus sõlmida haldusteenuste leping. Seega puuduvad hagejal täna kõik alused viidata kostja eellepingust tulenevale kohustusele. Teiseks rõhutab kostja, et isegi kui hageja nõudel oleks 03.03.1998 eellepingust tulenev seaduslik alus nõuda kostjalt halduslepingu sõlmimist, siis oleks hageja vastav nõue käesolevaks hetkeks aegunud. Kostja on seisukohal, et isegi kui hagejal oleks olnud õiguslik alus eellepingust tulenevalt nõuda kostjal halduslepingu sõlmimist, siis oleks vastav nõue tänase seisuga aegunud vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 2 ning TsÜS § 150 lg 1 ning hagejal puudub õigus nõuda selle täitmist kostjalt. Samuti märgib kostja, et kuna eelleping on sõlmitud lihtkirjalikus vormis, on eelleping vorminõude rikkumise tõttu tühine TsÜS § 83 lg 1 tulenevalt. Kostja leiab, et hageja poolt esitatud nõue, mille kohaselt kostja on hageja poolt osutatud teenuste eest tasumata jätmisel säästnud hageja 26.08.2010 hagiavalduse esitamise seisuga

2-10-42161 hageja arvelt 36 630 krooni, on aegunud kogusummas 16 650 krooni tulenevalt TsÜS § 151 lg

2-10-42161 liige, kostjat ei saa kohustada selle liikmeks astuma ning puudub õiguslik alus kostja kohustamiseks sõlmida hagejaga vastav leping. Nimetatud nõude osas on kostja lisaks esitanud aegumise vastuväite, mis kohtu hinnangul on samuti põhjendatud. Hageja lepingu sõlmimise kohustamise nõue on tehingust - kinnistu ostumüügi lepingu eellepingu nr II-13 punktist 5.4 – tulenev nõue. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1 kohaselt õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. VÕSRS § 9 lg 1 kohaselt tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 1. juulit 2002. Lähtudes VÕSRS § 9 lg 2 sätestatust, tuleb aegumistähtaega arvestada vaidlusalusele nõudele alates 1. juulist 2002. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ja hageja lepingu sõlmimise kohustamise nõue lõppes seega 01.07.2005. TsÜS § 167 lg 1 kohaselt nõude aegumine peatub õigustatud ja kohustatud isiku vahel peetavate läbirääkimiste toimumise ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle, millest nõue võib tuleneda. Eeldatakse, et läbirääkimised on lõppenud, kui isik läbirääkimiste jätkamisest keeldub. TsÜS § 168 lg 1 kohaselt aega, mille kestel aegumine oli peatunud, ei arvestata aegumistähtaja hulka. Kohtu hinnangul ei kohaldu käesolevas asjas TsÜS § 167 lg 1 säte, kuna poolte kirjavahetusest tulenevalt ei nähtu, et tegemist oleks läbirääkimiste pidamisega. Kostja on oma kirjavahetuses alates 07.02.2005 hagejat teavitanud, et ta ei soovi lepingut hagejaga sõlmida ning ei soovi saada hageja poolt pakutavaid teenuseid (kd I t lk 60-85). Läbirääkimisi lepingu sõlmimise ja selle tingimuste osas pole poolte vahel olnud. Järgnevalt võtab kohus seisukoha hageja nõude osas välja mõista kostjalt osutatud teenuste eest tasumata jätmisel alusetult kokku hoitud kulutused 36 630 krooni. Hageja on osutanud teenuseid T elurajooni korrashoiuks alates 04.01.2005 ning kostja ei ole selle eest hagejale tasunud. Hageja nõue hageja enda selgituste kohaselt ei tulene kulupõhisel arvestusel konkreetsete kulutuste kohta, mida ta on kostja kasuks teinud, vaid VÕS § 1032 lg 2 lähtuvalt on tegemist teenuste hariliku väärtusega, milleks on 555 krooni kuus. Kuivõrd kostja ei ole XxxMTÜ liige, siis nimetatud mittetulundusühingu üldkoosoleku otsused temale ei laiene (kd I t lk 143-147) ning lähtuda ei saa üksnes XxxMTÜ liikme kuumaksest. Juhul, kui hageja osutas teenuseid kostjale, siis tulnuks hagejal välja tuua konkreetne arvestus, millist teenust ja millises maksumuses on kostjale osutatud. Nimetatud asjaolule on kohus hageja tähelepanu juhtinud 17.11.2010 elektronkirjaga (kd I t lk 119). Hageja on esitanud dokumentaalseid tõendeid selle kohta, milliste teenuse osutajatega on lepinguid sõlmitud ning ka majandusaasta aruanded, millest ilmneb, et hageja kannab kulutusi seoses T elurajooni korrashoiu ja turvalisuse tagamisega ning sellest on hageja tuletanud tehtud kulutuste summad kostja osas (kd I t lk 137, 148-226). T elamurajooni majapidamiste igakuised heakorratööde kulutused hageja arvestuse kohta on: 2007.a 297.80 krooni, 2008.a 186.50 krooni ja 2009.a 179.80 krooni ja teehoolduskulude osas 2007.a 101 krooni, 2008.a 74.60 krooni ja 2009.a 73.70 krooni (kd I t lk 137). Hageja on esitanud tabelid aastate 2007-2009 kohta, kus on toodud osutatavate teenuste täpne nimekiri ning iga majapidamise kulu osa selles: 2007.a 510.60 krooni, 2008.a 448.90 krooni, 2009.a 443.50 krooni (kd I t lk 213-215). Kulutused, mille eest kostja peaks maksma on järgmised: haljastus, värav, hooldus; elekter; KH müük; prügi; valve; side; raamatupidamine; rent (interneti vastuvõtuseade); pangateenused; õigusabi; riigilõiv; halduri palgakulu; sotsmaksud; viivis; liisinguintress; masinad ja seadmed amort. Nimetatud arvestus sisaldab ka hageja tegevusega seonduvaid

2-10-42161 kulusid (nt. halduri palgakulu). Samuti nähtub nimetatud arvestusest, et keskmine kulu ühe majapidamise kohta on väiksem kui hageja esitatud nõue 555 krooni kuus. Pooltel on vaidlus selle üle, millisel õiguslikul alusel saaks nõuet rahuldada. Hageja on seisukohal, et tarbitud teenuse eest tasumata jätmisel kulutuste kokkuhoidmine on käsitletav alusetu rikastumisena VÕS § 1028 lg 1 mõttes ning kostja peab hüvitama saadu hariliku väärtuse tagasinõudmise õiguse tekkimise ajal. Hageja leiab, et kuna nõue ei tulene kulupõhisel arvestusel, siis 555 krooni kuus on teenuste harilik väärtus. Lisaks tuleb kostjal tänavate korrashoiuga seotud kulutused hüvitada hageja arvates teeseadusest (TeeS) tulenevalt. Kostja vaidleb hageja seisukohtadele vastu. Kohtul tuleb anda õiguslik hinnang, millisel õiguslikul alusel kuulub rahaline nõue rahuldamisele või rahuldamata jätmisele. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. VÕS § 1032 lg 1 kohaselt käesoleva seaduse § 1028 lõikes 1 nimetatud juhul võib üleandja saajalt tagasi nõuda saadu ja sellest saadud kasu. Üleantud eseme hävimise, äratarvitamise, kahjustumise või äravõtmise korral võib nõuda ka selle eest hüvitisena omandatu väljaandmist. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kui saadu väljaandmine ei ole saadu olemuse tõttu või muul põhjusel võimalik, peab saaja hüvitama saadu hariliku väärtuse tagasinõudmise õiguse tekkimise ajal. VÕS § 1042 lg 1 kohaselt teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik võib nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud ning millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes. Rikastumise ulatuse kindlakstegemisel võetakse aluseks aeg, mil isik, kelle esemele kulutusi tehti, saab oma eseme tagasi või saab muul viisil eseme väärtuse suurenemist kasutama hakata. Kohtu hinnangul kuulub käesoleva nõude lahendamisel kohaldamisele käsundita asjaajamise sätted. Hageja on hagiavalduses välja toonud, et hageja eesmärk on olnud pakkuda terviklikku ja kvaliteetset elukeskkonda. VÕS § 1042 tulenevad alusetu rikastumise nõuded on välistatud, sest kostja on alates kulutuste tegemisest hagejat teavitanud, et ei soovi hagejalt teenust. VÕS § 1042 lg 2 p 3 kohaselt kulutuste tegijal ei ole VÕS § 1042 lõikes 1 sätestatud nõudeõigust, kui isik, kelle esemele kulutusi tehti, vaidles eelnevalt kulutuste tegemisele vastu. Kostja toimingutele vastu vaidlemine on tõendatud poolte kirjavahetusega (kd I t lk 60-85). Kohtu hinnangul nähtub kostja vastustest, et kostja vaidleb hageja poolt teostatavatele toimingutele vastu. Käesoleval juhul ei saa kohtu hinnangul pidada hagejat heauskseks soorituse tegijaks. VÕS § 1018 lg 1 kohaselt kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, on käsundita asjaajajal käesoleva seaduse §-des 1019–1023 sätestatud õigused ja kohustused, kui: 1) soodustatu kiidab asjaajamise heaks; 2) asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele; 3) asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigeaegselt täitmata soodustatu seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada või on asjaajamisele asumine muul põhjusel avalikes huvides oluline. Kohtu hinnangul hageja poolt tehtud sooritusi saab lugeda kostja heaks tehtud sooritusteks. Hagejal on samuti olemas tahe soodustada kostjat, kes elab hageja poolt hallatavas piirkonnas ning poolte vahel puudub lepinguline suhe. Käesoleval juhul on aga hageja olnud teadlik, et kostja pole olnud nõus teenuste saamisega ja selle eest maksmisega. Samuti on hageja rikkunud VÕS § 1020 tulenevat kostja teavitamise kohustust. Seega puudub soodustatu huvi ning

2-10-42161 soodustatu pole asjaajamist heaks kiitnud. Hageja on märkinud, et vaatamata kostja vastuväidetele, on ta siiski asunud iga kord teenuseid tarbima. Kostja vaidleb vastu hageja väitele, et tarbib hageja poolt osutatavaid teenuseid ja märgib, et on ise sõlminud vastavad lepingud teenuste saamiseks (kd II t lk 24-42). Kohus leiab, et hageja ei saa nõuda kostjalt kulutuste hüvitamist üksnes põhjusel, et kostja, kes nimetatud piirkonnas elab, on sunnitud kasutama elurajooni siseseid tänavaid ja saama osa tänavavalgustusest, valveteenusest jt võimalikest teenustest, isegi kuigi ta seda ei taha. Kostja on sõnaselgelt oma vastavasisulist tahet hagejale väljendanud ja sellest ei saa kohtu hinnangul kostja kaudset tahet tuletada. Samuti nõustub kohus kostja seisukohaga, et hageja ei ole siiski tõendanud, milliseid teenuseid on kostjale osutatud ja mida kostja on nendest teenustest reaalselt tarbinud. Esitatud tabelid nimetatud asjaolu ei tõenda (kd I t lk 213-215). Seega on käsundita asjaajamine õigustamatu, kuna puuduvad VÕS § 1018 lg 1 nimetatud käsundita asjaajamise õigustatuse kolm alternatiivset alust ning VÕS § 1024 lg 4 alusel on välistatud hageja nõue kostja vastu ka alusetu rikastumise sätete järgi. Tulenevalt poolte kirjavahetusest pidi hageja teadma, et ei esine ühtegi VÕS § 1018 lg 1 sätestatud kolmest alternatiivsest eeldusest (pahauskne õigustamatu käsundita asjaajamine). Järgnevalt analüüsib kohus asjaolu, et kas hagejal saab olla nõue kostja vastu tee hoolduse kulude osas teeseadusest tulenevalt. TeeS § 25 lg 4 tulenevalt eratee omanik korraldab tema omandis oleval teel teehoidu ja on kohustatud looma tingimused ohutuks liiklemiseks tema teel. Hageja leiab, et nõude aluseks saab olla TeeS § 37 lg 3, mille kohaselt tee omanikul on õigus nõuda eratee kasutajalt tee kasutamisega seotud kulude katteks hüvitist. Puudub vaidlus, et kostja kasutab tema omandis oleva kinnistuni viivat T territooriumil olevat teed. Hageja väite kohaselt on territooriumil väljaehitatud tänavad koos valgustuse ja muu sinna juurde kuuluvaga Kodumajagrupi aktsiaseltsi (pankrotis) omandis, kuid alates 04.01.2005 on koostöölepingu alusel selline tänavate korrashoiu korraldamine üle läinud hagejale (kd I t lk 7-8). Esmalt käsitleb kohus selle nõude õiguslikku alust. 29.12.2004 koostöölepinguga saab olla tee omaniku nõudeõigus VÕS § 164 ja § 166 järgi loovutatav. VÕS § 164 lg 1 teise lause kohaselt ei või nõuet loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. VÕS § 166 on märgitud loovutamise piirangud, mida käesolevas asjas ei esine. Samas leiab kohus, et hagejal puudub vastav nõudeõigus, sest koostöölepinguga ei ole hagejale antud õigust nõuda kostjalt, kui tee kasutajalt, tee kasutamisega seotud kulude hüvitamist. Hageja poolt viidatud koostöölepingu punktis 3 on märgitud hageja kohustused, mis muuhulgas sisaldavad endas tänavate üldise korrashoiu ja sinna juurde kuuluvad teenused (punktid 3.2-3.2.5). Seega ei anna hagejale nõudeõigust ka Tallinna Linnavolikogu 22.06.2006 määrus nr 45 „Tallinna linna heakorra eeskiri“ § 5. Kuigi kostja viitab, et tegemist on avalikult kasutatava erateega TeeS § 29 lg 1 tähenduses (t lk 118), siis sellist lepingut Kodumajagrupi aktsiaseltsi (pankrotis) ja valla- või linnavalitsusega pole, mis annaks õiguse nõuda teede korrashoiu eest hüvitist kohalikult omavalitsuselt. Tallinna linn pole kinnistuid omandanud (11.03.2009 Tallinna Linnavalitsuse korraldus nr 388-k), kuid samas on Postitalu tänava kasutusviis avalik (t lk 118). Sellest tulenevalt on aga mõeldamatu, et kui tegemist on avalikult kasutatava erateega ning iga isik võib seda teed piiramatult kasutada, et sellisel juhul tekiks hagejal või tee omanikul nõudeõigus iga elamurajooni sisest teed kasutava isiku suhtes kas teeseaduse või Tallinna Linnavolikogu 22.06.2006 määruse nr 45 alusel. Samuti saab eeltoodud nõue põhineda tegelikult kantud kuludel, mitte kuutasul. Samas aga tugineb hageja oma nõudes VÕS § 1032 lg 2 (kd I t lk 100, 137) sättele, mille kohaselt hageja leiab, et kostja peab hüvitama saadu hariliku väärtuse. Hageja on seda seisukohta korduvalt kinnitanud. Hageja ei ole oma nõuet kulupõhiseks teinud. Kohus on sellele hageja esindaja tähelepanu juhtinud 07.01.2011 elektronkirjas (kd I t lk 229).

2-10-42161

Lisaks eeltoodule on kostja esitanud alternatiivselt hageja teisele nõudele osaliselt aegumise vastuväite (t lk 126-128). Kohtu hinnangul on kostja aegumise vastuväide õiguslikult põhjendatud ning isegi, kui hageja nõue kuuluks rahuldamisele, oleks see 16 650 krooni nõude osas aegunud perioodi 08.02.2005-29.08.2007 osas TsÜS § 151 lg 1 tulenevalt, kuna hagi on esitatud 30.08.2010. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et käesolevas asjas kohalduks TsÜS § 147 lg 3 või § 154 säte, kuna tegemist ei ole kokkulepitud tasu maksmise ega perioodilise kahju hüvitamise kohustuse nõudega. Käesolevas asjas on tsiviilasja hinnaks 61 630 krooni TsMS § 124 lg 1 ja TsMS § 132 lg 1 alusel (kd I t lk 28). TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 tulenevalt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule, sama paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Meeli Kaur kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.