Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik
Kohtuasi
Tiskre elanike MTÜ hagi Eve Küüni vastu 2341 euro 8 sendi saamiseks ja lepingut sõlmima kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 1. märtsi 2013. a menetluskulude kindlaksmääramise määrus tsiviilasjas nr 2-10-42161
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tiskre elanike MTÜ määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Tiskre elanike MTÜ (registrikood 80205147), esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik Kostja Eve Küün, esindaja vandeadvokaat Hannes Küün
Asja läbivaatamise kuupäev
16. september 2013. a
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 1. märtsi 2013. a menetluskulude kindlaksmääramise määrus tsiviilasjas nr 2-10-42161 muutmata.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata.
3.
Arvata Tiskre elanike MTÜ määruskaebuselt 13. märtsil 2013 tasutud kautsjonist 50 (viiskümmend) eurot riigituludesse ja tagastada Tiskre elanike MTÜ-le ettenähtust rohkem makstud kautsjon 333 (kolmsada kolmkümmend kolm) eurot 46 senti.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tiskre elanike MTÜ (hageja) esitas 30. augustil 2010 Eve Küüni (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hagejal kasuks välja hagejalt saadud teenuste eest tasumata jätmisega alusetult säästetud 36 630 krooni (2341 eurot 8 senti) ja kohustada kostjat sõlmima hagejaga viivitamatult haldus- ja hooldusteenuste leping samadel tingimustel teiste Tiskre elurajooni elanikega.
2.Harju Maakohus jättis 21. jaanuari 2011. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Tallinna Ringkonnakohus jättis 3. juuni 2011. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja nii maa- kui ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja kanda. Riigikohus jättis 5. detsembri 2011. a määrusega kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata ning kassatsiooniastme menetluskulud
hageja kanda.
3.Kostja esitas 15. detsembril 2011 menetluskulude kindlaksmääramise avalduse ja palus mõista hagejalt kostja kasuks välja 5752 eurot 5 senti ning seadusjärgse viivise alates menetluskulude kindlaksmääramise lahendi jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni. Avalduse kohaselt kandis kostja menetluses lepingulise esindaja kuludena 5752 eurot 5 senti (koos käibemaksuga), mida tõendab arve nr 1138505 ja sellele lisatud spetsifikatsioon. Arvele lisatud spetsifikatsiooni järgi osutas esindaja kostjale õigusabi 39 tundi, sh pidas kliendiga nõu, tutvus kohtuasja materjalidega, koostas kostja vastuse hagiavaldusele ja täiendas kostja vastust, analüüsis asjas esitatud täiendavaid tõendeid, analüüsis Riigikohtu lahendeid, esitas kohtule täiendava tõendi, tutvus hageja vastuse ja materjalidega, koostas vastusele vastuse ning esitas kohtu nõudmisel kostja täiendavad seisukohad, tutvus hageja apellatsioonkaebusega, pidas kliendiga nõu ja koostas apellatsioonkaebusele vastuse. Õigusabikulud on märgitud ulatuses põhjendatud, kuna tegemist oli õiguslikult keeruka vaidlusega, sest hageja püüdis oma nõudeid kostja vastu rahuldada erinevatel õiguslikel alustel ja esitas kohtumenetluses hulga lisasid, mille läbitöötamine ja nende kohta seisukoha võtmine oli ajamahukas protsess. Samuti esitas hageja ringkonnakohtus erinevaid taotlusi, millele kostja pidi vastama. Õigusabikulude suurus on kooskõlas ka Vabariigi Valitsuse 1. jaanuari 2011.a määruses nr 137 sätestatud piirmääradega. Asjas ei ole tähtsust sellel, et kostja ja J. Kröönström kasutasid sarnastes hageja algatatud tsiviilasjades sama esindajat. J. Kröönströmi kantud menetluskulud on väiksemad kui kostjal, sest tema menetluses esitas hageja oluliselt vähem ja väiksemas mahus seisukohti, lisasid ning taotlusi, samuti kulus esindajal tema menetluses vähem aega, sest esindaja oli enne J. Kröönströmi osutanud juba õigusabi kostjale (kostja tsiviilvaidlus oli varasem). Asjaolu, et kostja menetluskulude nimekiri koostati pärast menetluse lõppu, ei tähenda, et kostja oleks esitanud pahatahtliku nõude hageja vastu. Esindaja leppis kostjale õigusabiteenust osutades kokku tulemustasus. Samuti ei välista õigusabikulude väljamõistmist see, et kostja ei ole esitanud kohtule maksekorraldust esindajale menetluskulude tasumise kohta.
4.Hageja vaidles kostja avaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja vastuse kohaselt ei ole kostja esitatud menetluskulude suurus ega kostjale osutatud õigusabi maht põhjendatud ega vajalik. Praegune vaidlus on sarnane teiste hooldusteenuse võlgnikega peetud kohtuvaidlustega, sh J. Kröönströmi vaidlusega, kus J. Kröönströmi esindas sama esindaja, kuid tolles menetluses esitatud menetluskulude kindlaksmääramise avalduse järgi kulus esindajal üksnes 9 töötundi. Seega ei ole ka kostja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud suuremad kui 9 tunni eest. Kuigi esindaja hakkas menetluskulude nimekirja järgi osutama kostjale õigusabi juba 14. septembril 2010, esitas ta kostjale arve alles 13. detsembril 2011. Seega on alust arvata, et menetluskulude nimekiri koostati ja arve esitati pärast menetluse lõppu sooviga esitada hageja vastu maksimaalselt suur rahaline nõue. Seda kinnitab ka asjaolu, et kostja ei ole esitanud kohtule maksekorraldust arve tasumise kohta.
5.Harju Maakohtu kohtunikuabi rahuldas 28. detsembri 2012. a määrusega menetluskulude kindlaksmääramise taotluse ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 5752 eurot 4 senti, kohustades hagejat määruse jõustumisest kuni täitmiseni tasuma kostjale viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Kohtunikuabi määruse põhjenduste kohaselt on Harju Maakohtu 21. jaanuari 2011 otsuse järgi tsiviilasja hind 3938 eurot 87 senti. Kohus menetles nii varalist kui ka mittevaralist nõuet. Seega on Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määruse nr 137 §-de 1–3 alusel lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäär maksimaalselt 200 000 krooni ja kostja taotlus lepingulise esindaja kulude (5752 euro 5 sendi (90 000 krooni 3 sendi)) hüvitamiseks jääb alla hagiavalduse esitamise ajal kehtinud piirmäära. Kostja esitas menetluskulude kindlaksmääramise avalduse tähtaegselt. Menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis (õigusabi osutamiseks kulunud aeg ja tehtud toimingud), sisaldub avaldusele lisatud arve lisas. Kostja on avalduses kinnitanud, et kõik õigusabikulud olid vajalikud. Sellega on kostja ühtlasi kinnitanud, et kõik kulud kanti kohtumenetluse tõttu. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku järgi ei ole kulude kandmist tõendavate dokumentide esitamine menetluskulude väljamõistmiseks teiselt menetlusosaliselt vajalik. Õigusabikulu väljamõistmiseks piisab, kui poolel on tekkinud õigusabi eest tasumise kohustus, mistõttu võib kuludokumendiks olla ka dokument, millest nähtub esindaja osutatud õigusabi eest tasumise kohustus. Õigusabikulud on tõendatud avaldusele lisatud arvega. Kohus ei ole kostjalt nõudnud menetluskulude tasumist tõendavate dokumentide esitamist ning ei pea seda vajalikuks. Kohtule esitatud arve on dokument, millest nähtub esindaja osutatud õigusabi eest tasumise kohustus, ning arvele on lisatud menetluskulude nimekiri. Menetlusosalisel on õigus tasuda lepingulisele esindajale kokkulepitud tunnihinna alusel ja tingimustel. Advokatuuriseaduse § 61 lg 3 järgi võib kokkuleppel kliendiga seada lepingulise esindaja tasu sõltuvusse advokaadi töö tulemusest ja muudest asjaoludest. Teisel menetlusosalisel on võimalik ette näha kulusid Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud piirmääras. Asjas ei tule arvestada teises tsiviilasjas menetluskulude kindlaksmääramiseks esitatud menetlusdokumente ega anda hinnangut teise kohtuasja menetluskuludele. Kostja on kohtule kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Ka Maksu- ja Tolliameti andmetel ei ole kostja käibemaksukohustuslane. Seega tuleb kostjale hüvitada lepingulise esindaja kulud koos käibemaksuga. Kostja esitatud 13. detsembri 2011. a arve nr 1138505 ja arve lisa kohaselt on lepinguline esindaja osutanud kostjale õigusabi 39 tundi, mille eest tuleb tasuda 5752 eurot 4 senti (koos käibemaksuga). Seega on keskmine tunnihind 147 eurot 49 senti (2307 krooni 69 senti). Toimiku andmetel on menetluskulude nimekirjas nimetatud menetlusdokumendid esitatud ja lepinguline esindaja on õigusabi osutanud. Kohtuvaidluse asjaolusid (hagihind, menetlusaeg, esitatud menetlusdokumendid, asja lahendamine mitmes kohtuastmes) arvestades on osutatud õigusabi maht ja tasu põhjendatud ning vajalik arvel märgitud ulatuses (5752 eurot 4 senti).
6.Hageja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu kohtunikuabi määruse tühistada ja teha uue määruse, millega mõista kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses või saata asi uueks arutamiseks maakohtule.
7.Kostja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
8.Harju Maakohtu kohtunikuabi võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja edastas selle kohtunikule. Harju Maakohus jättis kaebuse rahuldamata ja edastas selle Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
9.Ringkonnakohus jättis 1. märtsi 2013. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu kohtunikuabi 28. detsembri 2012. a määruse muutmata, nõustudes TsMS § 654 lg 6 alusel täielikult määruse põhjendustega. Vastuseks määruskaebusele märkis ringkonnakohus, et enamikule hageja kaebuse väidetele on kohtunikuabi kaevatavas määruses vastanud. Kohtunikuabi on kaalunud kostja esindaja õigusabikulude väljamõistmisel kõiki vajalikke asjaolusid ja hinnanud neid piisava põhjalikkusega. Määrusest nähtuvalt lähtus kohtunikuabi õigusabikulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel menetluskulude kindlaksmääramise avaldusest ja tsiviilasja toimikust, arvestades hagihinda, menetlusaega, esitatud menetlusdokumente ning seda, et asja lahendati mitmes kohtuastmes. Järelikult on kohus määruse koostamisel kontrollinud ka toimingute tegemist ja hinnanud nende vajalikkust. Lisaks ei ole ka hageja ise välja toonud, milline kostja esindaja konkreetne toiming ei ole vajalik või millisele toimingule kulunud aeg on ülemäärane ja millises ulatuses. Kaebuse väide, et kohtunikuabi ei ole arvestanud hageja vastuväidetega, ei ole täpne. Asjaolu, et kohtunikuabi ei ole nõustunud hageja vastuväidetega, ei tähenda, et kohtunikuabi oleks vastuväiteid ignoreerinud. TsMS § 175 lg 1 järgi on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Diskretsioonipiiride ületamist maakohtule kõnealusel juhul ette heita ei saa ning seetõttu ei ole võimalik määruskaebust rahuldada.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Hageja esitas määruskaebuse, milles palus maa- ja ringkonnakohtu määruse tühistada ning teha uue määruse, millega mõista hagejalt kostja kasuks välja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud, või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Samuti palus hageja tagastada ekslikult rohkem tasutud kautsjoni 333 eurot 46 senti. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei vastanud ringkonnakohus hageja väitele, et nii suured kulud ei olnud põhjendatud, kuna teistes samalaadsetes asjades, mille hageja algatas teiste kostjate vastu, oli kõige suurem nõutud hüvitis õigusabikulude eest kaks korda väiksem võrreldes praeguses asjas nõutavaga. Hageja ei pidanud ette nägema, et sarnastes hagimenetlustes võib temalt välja mõista sedavõrd erineva suurusega vastaspoole õigusabikulud. Teistes analoogsetes kohtuasjades olid hagejalt väljamõistetud õigusabikulud 2–10 korda väiksemad.
Samuti ei võtnud ringkonnakohus seisukohta selles, et kostja ei ole tõendanud menetluskulude kandmist. Menetluskulude nimekiri ei ole koostatud tegelikult tehtud tööde kohta, sest see koostati pärast positiivse kohtulahendi tegemist hagejalt võimalikult suure õigusabikulu väljamõistmiseks. Kostja poeg osutas kostja esindajana kostjale tasuta õigusabi ja esitas arve üksnes seetõttu, et kostja võitis kohtus. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta on õigusabi eest tasunud. Need asjaolud kinnitavad, et kostja on kunstlikult õigusabikulusid suurendanud. Kostja ei ole kuidagi hageja kahtlust ümber lükanud.
11.Kostja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja määruskaebus on põhjendamata, kuna hageja ei ole põhistanud, kuidas on ringkonnakohus määrust tehes rikkunud menetlusõiguse normi või kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi. Hageja on üksnes üldsõnaliselt väitnud, et ringkonnakohus ei ole tema vastuväiteid arvestanud, ja asunud seisukohale, et menetluskulud tulnuks jätta välja mõistmata, kuna kostja ei ole tõendanud kulude kandmist. Kostja hinnangul on õigusabikulud 5752 eurot 4 senti vajalikud ja põhjendatud. Hageja ei ole toonud esile, millised toimingud ei olnud vajalikud ja põhjendatud. Hagejal on kogu menetluse vältel olnud esindaja, kes sai hagejale selgitada, millises ulatuses tekib hagejal õigusabikulude hüvitamise kohustus, st hageja pidi kostja õigusabikulude hüvitamist ette nägema. Põhjendatud ei ole hageja väide, et kõigis hageja algatatud sarnastes kohtuasjades tulnuks hagejalt välja mõista sarnase suurusega õigusabikulud. Nimetatud menetlused ei olnud mahult sarnased ning hageja ei ole oma väidet kuidagi tõendanud. Põhjendamata on hageja väide selle kohta, et kostja ei ole esitanud õigusabikulude tasumist tõendavat dokumenti. Õigusabikulude väljamõistmist ei takista asjaolu, et kostjat esindas kohtumenetluses tema lähisugulane, ega see, et kostja leppis esindajaga kokku tulemustasus. Kostja esitas detailse kulunimekirja ning hageja ei ole ühegi selles märgitud toimingu vajalikkust või põhjendatust vaidlustanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata, sest määruskaebuse väited ei anna alust TsMS § 701 lg 3 alusel ringkonnakohtu määrust tühistada. Riigikohus järgib TsMS § 695 ja § 689 lg 5 järgi ringkonnakohtu määruse põhjendusi ega pea vajalikuks neid korrata.
13.Vastuseks määruskaebusele märgib kolleegium, et menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 26. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-11, p 11). Kolleegiumi arvates on maakohus õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust piisava põhjalikkusega hinnanud ja põhjendanud. Maakohus ei ole lahendit tehes rikkunud menetlusõiguse normi ega ületanud menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel diskretsiooni piire. Seetõttu on ka
ringkonnakohus põhjendatult maakohtuga nõustunud. Kolleegium lisab, et kostja õigusabikulude vajalikkust ja põhjendatust ei mõjuta asjaolu, et hageja on pidanud samalaadseid vaidlusi ka teiste kostjatega, kelle õigusabikulud ei olnud nii suured. Samuti ei ole alust arvata, et kostja esindaja on koostanud arve ja menetluskulude nimekirja eesmärgiga mõista hagejalt kostja kasuks välja võimalikult suured õigusabikulud. Kolleegiumi arvates on maakohus kostja esitatud õigusabikulude nimekirja hinnanud ja leidnud põhjendatult, et kostja esindaja on kõik nimekirjas nimetatud toimingud teinud ning need toimingud on olnud kostja esindamiseks kohtumenetluses vajalikud. Samuti on kostjale osutatud õigusabi keskmine tunnihind olnud tavapärane. Seega ei ole kostja esindaja menetluskulude nimekirjas esitanud kulusid, mida kostja tegelikult kandma ei oleks pidanud. Õige ei ole ka hageja arusaam, et õigusabikulusid ei tule välja mõista, kuna kostja ei ole tegelikult õigusabikulusid kandnud. Asjaolu, et kostjale osutas õigusabi tema poeg, kes ei ole nõudnud kostjalt arve maksmist, ei tähenda seda, et kostjal ei ole nimetatud õigusabikulu tekkinud või et kohus pidi nõudma kostjalt arve tasumist tõendavaid dokumente. TsMS § 174 lg 3 teise lause järgi tuleb menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele lisada menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. TsMS § 174 lg 4 järgi ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele asjaolu, et menetluskulud kandis muu isik. Menetluskulusid tõendavaid dokumente ei pea menetlusosaline TsMS § 174 lg 5 teise lause järgi kohtu nõudmiseta esitama. Kolleegium leiab, et viidatud sätete järgi on kohtul õigus nõuda menetluskulude kohta selgitusi või tõendavaid dokumente, kui kohtul tekib menetluskulude kandmise kohta kahtlus või ei ole menetluskulude nimekiri selge. Mh märgib kolleegium, et menetluskulu tõendavaks dokumendiks TsMS § 174 mõttes on lisaks kulu kandmist tõendavale dokumendile ka menetlusosalisele esitatud arve.
14.Kuna kolleegium jätab määruskaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata hageja määruskaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse. TsMS § 140 lg 2 teise lause järgi tasutakse määruskaebuselt kautsjonit 50 eurot. Hageja on määruskaebuse esitamisel tasunud ekslikult kautsjonit 383 eurot 46 senti. Seega tuleb TsMS § 149 lg 4 alusel arvata riigituludesse 50 eurot ning ettenähtust rohkem makstud kautsjon 333 eurot 46 senti tuleb hagejale TsMS § 149 lg 7 alusel tagastada. Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses kantud menetluskulusid TsMS § 178 lg 3 järgi ei hüvitata. Peeter Jerofejev, Lea Laarmaa, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.