Swedbank Liising AS hagi Jüri Semjonovi vastu võlgnevuse ja viivise saamiseks Harju Maakohtu 30.04.2010 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Jüri Semjonovi apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Swedbank Liising AS (endine ärinimi AS Hansa Liising Eesti, registrikood 10434248, Liivalaia 8, 15039 Tallinn), esindaja Eliza Lainela Kostja Jüri Semjonov (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXX-XXXXXX XXXX, XXXXXXXX)
Resolutsioon
1.Jätta Harju Maakohtu 30.04.2010 otsus Swedbank Liising AS hagis Jüri Semjonovi vastu võlgnevuse ja viivise saamiseks muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Kõik menetluskulud jätta Jüri Semjonovi kanda. Edasikaebe kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Swedbank Liising AS ja Jüri Semjonov sõlmisid 19.11.2003 liisingulepingu nr 0068802L, mille esemeks oli sõiduauto Volkswagen Passat Variant. Kostja kohustus tasuma makseid liisingueseme kasutamise eest vastavalt maksegraafikule, kuid ei täitnud osamaksete tasumise kohustust. Hageja saatis 16.07.2004 kostjale teatise võla kohta, milles teatas muuhulgas, et võla mittetasumisel 14 päeva jooksul alates teatise kättesaamisest ütleb hageja kostjaga sõlmitud liisingulepingu üles. Kostja sai teatise kätte 19.07.2004, kuid võlga ei kustutanud. Hageja lõpetas lepingu ülesütlemisega. Lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel oleks kostja pidanud liisingueseme hagejale tagastama, kuid kostja seda vabatahtlikult ei teinud. Hageja pöördus vara tagastamiseks OÜ Reeborn poole, kes taastas vara valduse 10.08.2004. Seejärel andis hageja auto võõrandamiseks Saksa Auto AS-ile. Hageja nõue kostja vastu koosneb: liisingueseme omandamisega tekkinud hüvitamata kulu 122 766,20 krooni, tasumata osamaksed 10 182,10 krooni, kindlustusmaksete võlgnevus 519 krooni ja vara realiseerimisega seotud kulud 13 281,61 krooni, kokku 146 748,91 krooni. Sõiduk võõrandati 101 694,92 krooni eest. Hageja nõudeks jäi pärast sõiduki müügist saadud summa mahaarvamist 45 053,99 krooni, millise summa palus kostjalt välja mõista.
2.Harju Maakohus rahuldas 01.10.2008 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja debitoorse võlgnevuse ja kindlustusmakse summas 10 701,10 krooni. Tallinna Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, millega kohus jättis hagi rahuldamata ja saatis asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kuna kohtuostust ei vaidlustanud hagi rahuldatud osas, so summas 10 701,10 krooni, siis asja uuel läbivaatamisel maakohtus jäi hageja nõude lõplikuks suuruseks 34 352,89 krooni. Kostja vastuväited
3.Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja ei ole tõendanud liisingueseme turuhinda septembris 2004. VÕS § 42 lg 1 alusel on hageja tüüptingimuse p 3.7, millele tugineb hageja nõue, tühine. Kooskõlas VÕS §-ga 41 tuleb antud õigussuhte analüüsis lähtuda VÕS §-st 367.
4.Lepingu ülesütlemise avalduses ei olnud märgitud aega ega kohta, kus oleks pidanud toimuma lepingu eseme üleandmine hagejale, mistõttu ei ole õigustatud hageja väide, et kostja ei tagastanud vara õigeaegselt ning seetõttu pidi hageja pöörduma OÜ Reeborn poole.
5.Autol ei esinenud üleandmisel hageja poolt viidatud puudusi, kuna kostja hooldas liisingueset vastavalt tehnilises dokumentatsioonis ja liisingulepingus ettenähtud korrale. Esimese astme kohtu otsus
6.Maakohus rahuldas hagi ning mõistis Jüri Semjonovilt välja põhivõlgnevuse summas 34 352,89 krooni ning viivise perioodi 29.10.2007-30.06.2008 eest 3309,95 krooni ja perioodi 01.07.2008-30.04.2010 eest 6027,69 krooni. Alates 01.05.2010 kohustub Jüri Semjonov tasuma viivist VÕS § 113 lg-s 1 ja § 94 lg-s 1 sätestatud määras põhinõudelt 45 053,99 krooni kuni kohtuotsuse kohase täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõue.
7.Kostjal oli kohustus tema valduses olev vara, kui selle kasutamise õiguslik alus ära langes, hagejale tagastada.
8.Remontööde teostamise maksumuse hüvitamine hagejale on põhjendatud. Hageja on esitanud tõendid selle kohta, et tööd on teostatud, sõiduki ülevaatusel on fikseeritud üksnes selle välised defektid, mis ei välista sõiduki teiste osade remondivajadust.
2(7)
Kostja väide, et ta hooldas sõidukit korraliselt, ei välista sõiduki osade kulumist ja väljavahetamist.
9.Realiseerimiskulude hüvitamine kostja poolt on põhjendatud. Hageja on finantsvahendusega tegelev äriühing, mille puhul on tavapärane, et sõidukite realiseerimiseks kasutatakse vastaval alal tegutseva äriühingu teenuseid.
10.Kohtule esitatud vara müügiaktist nr 0068802L nähtub, et sõiduki hinnaks on määratud 120 000 krooni koos käibemaksuga, vara on realiseeritud hageja 06.04.2006 õiendi järgi hinnaga 101 694,92 krooni, mis ei sisalda käibemaksu. Seega ei ole hageja liisingueset võõrandanud ebamõistlikult väikese hinnaga.
11.Hageja tüüptingimuste p 3.7 ei ole tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine. Poolte vahel sõlmitud liisingulepingu eesmärgiks oli võimaldada liisinguandja rahaliste vahendite abil liisinguvõtjal omandada tulevikus liisinguese. Liisinguandja huviks ei ole sellisel juhul mitte liisingueseme omandi saamine vaid intressitulu teenimine. Seetõttu ei ole tarbijat ebamõistlikult kahjustav lepingu säte, mis näeb ette liisingueseme võõrandamise lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel. Tuleb eeldada, et äriühing, mille eesmärgiks on kasumi teenimine, võõrandab temale kuuluva vara selle hariliku väärtuse, so turuhinna alusel.
12.Põhjendatud on hageja nõue mõista välja viivis ja seda alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni. Kuna kohtuotsuses, millega rahuldati hageja nõue 10 701,10 krooni osas, ei ole kohus võtnud seisukohta viivise osas, tuleb viivise suuruse arvestamisel lähtuda esialgsest nõude suurusest 45 053,99 krooni. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
13.Jüri Semjonov palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja teha uus otsus ning jätta menetluskulud hageja kanda.
14.Kohus ei ole analüüsinud kostja väidet, et kulude hüvitamise nõuet kostja suhtes ei ole esitatud mõistliku aja jooksul. 2 aastat hiljem esitatud nõue lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamiseks ei mahu praktikas ja seaduses sätestatud mõistliku ajavahemiku kriteeriumitesse.
15.Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et vara müügihind vastas müügi teostamise ajal turuhinnale. Tulenevalt VÕS § 367 lg-st 3 ei tule nõude arvutamisel arvesse võtta mitte tagastatava vara müügihinda, vaid väärtust tagastamise hetkel. Riigikohus on leidnud, et säte liisingulepingus, mis kohustab liisinguvõtjat hüvitama eseme müügihinna ja soetusmaksumuse tasumata osa vahet, on üldjuhul ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine, seda ka muude isikute kui tarbijate puhul. Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-1-07 on selgitatud, et juhul kui liisinguandja tüüptingimused on tarbijat ebamõistlikult kahjustavad, siis on VÕS § 42 lg 1 järgi tühine kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses (vt otsuse p 17 lg 2). Seega on hageja tüüptingimuse punkt 3.7, millele tugineb hageja nõue, tühine ja kooskõlas VÕS § 41 tuleb antud õigussuhte analüüsil lähtuda seadusest, täpsemalt VÕS § 367. Selle sätte kohaldamise aluseks olevaid eelduseid pole hageja tõendanud ja seega tuleb hagi jätta täies ulatuses rahuldamata.
16.Samuti ei ole kostjale antud mingisugust võimalust liisingueseme realiseerimisel osaleda. Riigikohus on oma otsuses nr. 3-2-1-56-08 rõhutanud, et kokkulepe on tühine kui see paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski üksnes liisinguvõtjale, kes ei saa mõjutada müügiprotsessi. Sama põhimõtet kordab Riigikohus otsuses nr. 32-1-33-08.
3(7)
17.Hageja nõutud kulutused remontöödele on põhjendamatud. Sõiduauto ei vajanud remonti ajal, mil kostja andis sõiduauto üle OÜ-le Reeborn. Hageja ei ole tõendanud ei remondi vajadust ega ka auto tehnilist seisundit selle üleandmise hetkel. OÜ Reeborn ja Saksa Auto AS vahel allkirjastatud vara üleandmise vastuvõtmise aktist nähtuvad puudused ei kattu ega kajastu arvel tehtud tööde nimekirjas.
18.Lisaks puudus kostjal valdus auto üle alates 10.08.2004 kuni selle müügini. Seega ligi kuuajalise perioodi vältel võisid autot kasutada kolmandad isikud, mistõttu ei saa nõustuda arves toodud spetsifikatsioonis toodud tööde osas, mida hageja tõlgendab liisingueseme puudustena. Samuti ei teavitatud kostjat väidetavatest puudustest ja teostatavatest töödest ega antud selgitusi kuni hagiavalduse esitamiseni 29.10.2007. Seetõttu on hageja kaotanud võimaluse nendele puudustele tugineda.
19.Kohus on jätnud tähelepanuta apellandi väite, et auto tagastamise teenuse eest tasu küsimine ei olnud põhjendatud kulu. 16.07.2004 teatises märkis hageja üksnes, et liisingulepingu ülesütlemise korral palub hageja sõiduki tagastada, informeerimata kostjat tagastamise võimalustest, kohast ja ajast (tarbijalepingu regulatsioon). Hageja oleks pidanud märkima teatises sõiduki võimalikud tagastamise ajad ja kohad ning hoiatama kostjat selle eest, et sõiduki tagastamata jätmisel pöördub hageja OÜ Reeborn või mõne muu analoogset teenus pakkuva ettevõtja poole ning nõuab nimetatud kulude hüvitamist kostjalt.
20.Asjakohane ei ole hageja nõue auto realiseerimise tasu väljamõistmiseks olukorras kus kostjat ei kaasatud realiseerimise menetlusse. Liisingueseme võõrandamise kohustus on vastavalt lepingule hagejal ning kostja ei saanud eeldada, et liisingueseme realiseerimisel võivad tekkida prognoosimatud lisakulud kolmandatele isikutele teenustasude näol, kellega kostjal ei ole mingisuguseid lepingulisi suhteid. Lisaks oli hageja enda ühe tegevusalana B-kaardil märgitud transpordivahendite võõrandamine. Vastustaja seisukoht
21.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
22.Tsiviilkolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
23.Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohus kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Järgnevalt vastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidetele.
24.Põhjendatud ei ole kostja väide, et kulude hüvitamise nõue ei ole esitatud mõistliku aja jooksul ning sellega seonduv viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-33-09. Riigikohus on nimetatud lahendis võtnud seisukoha kulutuste sissenõutavaks muutumise hetke osas mitte selles, mis hetkeni on võimalik oma nõudeid esitada. Riigikohus on vastupidi mitmetes lahendites asunud seisukohale, et hagi korras õiguste kaitsmisel sätestab seadus aegumistähtajad. Seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada.
25.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et antud juhul saab eeldada, et vara müügihind väljendab ka selle vara turuväärtust. Seega ei ole otsus vastuolus VÕS §
4(7)
367 lg-ga 3. Kohus on lähtunud ka õiguspärasest tõendamiskoormuse jaotusest. Hageja esitas vara turuväärtuse tõendina vara müügiakti. Kostja ei esitanud omalt poolt ühtegi aktsepteeritavat tõendit lükkamaks ümber müügihinda või tõendamaks teistsugust turuväärtus. Sõiduki hagejale tagastamisel on vara väärtuseks hinnatud 120 000 krooni, mis sisaldab käibemaksu. Antud hinnaga on hageja sõiduki 07.09.2004 ka realiseerinud. Riigikohus on oma 29.04.2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-21-33-08 leidnud, et kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest selle tagastamise hetkel, sõltumata võõrandamise hinnast, on siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel ka liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades muuhulgas liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. Käesoleval juhul on hageja sõiduki võõrandanud hinnaga, mis on sõiduki tagastamise ajal ka sõiduki turuväärtuseks määratud. Hageja sai sõiduki oma valdusesse 10.08.2004 ning võõrandas selle 07.09.2004 hinnaga 120 000 krooni (hind sisaldab käibemaksu). Seega ei ole hageja kuidagi müügiprotsessi venitanud, mille tõttu oleks sõiduki võõrandamisel saadav turuväärtus võinud langeda. Hageja on võõrandanud sõiduki mõistliku aja jooksul pärast sõiduki valduse saamist.
26.Sõiduki võõrandamisest tekkisid hagejal ilma käibemaksuta arvestatuna järgmised kulud: auto tagastusteenuse kasutamine 2 500 krooni, remonttööd 5 693,86 krooni ja sõiduki realiseerimise eest makstud tasu 5084,75 krooni. Hageja on esitanud kõigi nimetatud kulude kohta kirjalikud tõendid. Üldtingimuste p 3.7 kohaselt on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud ja kulud. Samuti peab VÕS § 377 lg 5 kohaselt liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Käesoleval juhul oli liisingulepingu ülesütlemine tingitud kostjapoolsest lepingu rikkumisest. Riigikohus on asunud seisukohale, et sõiduauto müügikulud on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ning on seetõttu lisakulud VÕS § 367 lg 4 ja Üldtingimuste p 3.7 tähenduses ( Riigikohtu otsus nr 3-2-1-112-06). Kostja on lepingut sõlmides aktsepteerinud asjaolu, et tema poolt lepingu rikkumisega kaasneda võiva lepingu ülesütlemise tagajärjeks on liisitud vara müümine hageja poolt, kusjuures kulutused tuleb tasuda kostjal.
27.Liisingulepingu p 5.3 kohaselt kui liisinguvõtja ei täida liisingulepingust tulenevaid kohustusi kohaselt, on liisinguvõtja liisinguandja nõudmisel kohustatud viivitamatult andma liisingueseme liisinguandja valdusesse kuni liisinguvõtja on täitnud lepingust tulenevad kohustused. Käesoleval juhul on liisinguandja liisingulepingu kehtivalt ennetähtaegselt üles öelnud, mille üle pole enam vaidlust. Kuna kostja kohustus oli liisinguese tagastada, ja ta seda ise vabatahtlikult ei teinud, siis peab ta kandma liisingueseme reaalse tagastamisega seotud kulud. Kostja ei ole auto tagastamise vastu mingit huvi tundnud, mistõttu on põhjendamatud tema väited, et ta soovis autot vabatahtlikult tagastada, kuid ei teadnud, kuhu.
28.Kostja ja OÜ Reeborn poolt allkirjastatud vara üleandmis-vastuvõtmise aktis on fikseeritud sõidukil esinevad välised puudused, see on üksnes silmaga nähtavad puudused. Põhjalikum sõiduki tehnilise seisukorra kontroll tehakse enne
5(7)
müügiprotsessi algust. Antud juhul esitas müüki teostav isik Saksa Auto AS esitanud hagejale pakkumise nr 260058, milles on loetletud vajaliku tööd auto müügiks kordategemiseks. Kui neid töid ei oleks tehtud, oleks müügihind olnud ka vastavalt väiksem.
29.Põhjendamatu on kostja väide, et auto realiseerimise tasu ei ole õigustatud, kuna liisingueseme võõrandamise kohustus on hagejal. Igasuguse võõrandamistegevusega tekivad üldjuhul kulud. Ka juhul, kui liisinguandja müüks sõiduautosid ise, kaasneksid sellega lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Ise müües ei pruugi kulutused olla väiksemad. Kuna hageja ei ole automüügifirma, tellis ta nimetatud teenuse ja pidi selle eest ka tasuma.
30.Maakohus jättis menetluskulud Jüri Semjonovi kanda ja selles osas pole põhjust otsust muuta. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad ka apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel Jüri Semjonovi kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kukude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
G. Kivinurm
M. Klaar
U. Loonurm
Osaliselt tühistatud Riigikohtu 20 06 2011 otsusega nr 3-2-1-52-11
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-0745394 ning Harju Maakohtu 30. aprilli 2010. a otsus samas asjas osas, milles mõisteti Jüri Semjonovilt Swedbank Liising Aktsiaseltsi kasuks välja 5696 krooni 86 senti ja viivis ajavahemiku 29. oktoobrist 2007 kuni 30. juunini 2008 eest 3309 krooni 95 senti, ajavahemiku 1. juulist 2008 kuni 30. aprillini 2010 eest 6027 krooni 69 senti ning alates
1.maist 2010 võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 ja § 94 lg-s 1 sätestatud määras põhinõudest 45 053 krooni 99 senti kuni kohtuotsuse täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõue, ning menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Swedbank Liising Aktsiaseltsi hagi Jüri Semjonovi vastu 5696 krooni 86 sendi saamise nõude osas rahuldamata. Mõista Jüri Semjonovilt Swedbank Liising Aktsiaseltsi kasuks välja alates 29. oktoobrist 2007 kuni põhinõude täitmiseni viivis põhinõude 2515 eurot 38 senti (39 357 krooni 13 senti) tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 2879 eurot 47 senti (45 053 krooni 99 senti). Poolte menetluskuludest kõigis kohtuastmetes jätta 13% Swedbank Liising Aktsiaseltsi kanda ja 87% Jüri Semjonovi kanda.
3.2.Mõista Jüri Semjonovilt Swedbank Liising Aktsiaseltsi kasuks välja 1831 eurot 45 senti.
3.3.Jätta hagi 5696 krooni 86 sendi saamise nõude osas rahuldamata.
3.4.Mõista Jüri Semjonovilt Swedbank Liising Aktsiaseltsi kasuks välja alates
29.oktoobrist 2007 kuni põhinõude täitmiseni viivis põhinõude 2515 eurot 38 senti (39 357 krooni 13 senti) tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 2879 eurot 47 senti (45 053 krooni 99 senti).
3.5.Jätta kõigis kohtuastmetes poolte kantud menetluskuludest 13% Swedbank Liising Aktsiaseltsi kanda ja 87% Jüri Semjonovi kanda.
4.Kassatsioonkaebus osaliselt rahuldada.
5.Tagastada Jüri Semjonovile kassatsioonkaebuselt 7. veebruaril 2011 tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot.
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.