Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-52-11 Tartu, 20. juuni 2011. a Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull Swedbank Liising Aktsiaseltsi hagi Jüri Semjonovi vastu 45 053 krooni 99 sendi ja viivise saamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 30. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-45394 Jüri Semjonovi kassatsioonkaebus 2195 eurot 55 senti Hageja Swedbank Liising Aktsiaselts (registrikood 10434248) Kostja Jüri Semjonov (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Anto Variku 23. mai 2011. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-45394 ning Harju Maakohtu 30. aprilli 2010. a otsus samas asjas osas, milles mõisteti Jüri Semjonovilt Swedbank Liising Aktsiaseltsi kasuks välja 5696 krooni 86 senti ja viivis ajavahemiku
29.oktoobrist 2007 kuni 30. juunini 2008 eest 3309 krooni 95 senti, ajavahemiku 1. juulist 2008 kuni 30. aprillini 2010 eest 6027 krooni 69 senti ning alates 1. maist 2010 võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 ja § 94 lg-s 1 sätestatud määras põhinõudest 45 053 krooni 99 senti kuni kohtuotsuse täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõue, ning menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Swedbank Liising Aktsiaseltsi hagi Jüri Semjonovi vastu 5696 krooni 86 sendi saamise nõude osas rahuldamata. Mõista Jüri Semjonovilt Swedbank Liising Aktsiaseltsi kasuks välja alates 29. oktoobrist 2007 kuni põhinõude täitmiseni viivis põhinõude 2515 eurot 38 senti (39 357 krooni 13 senti) tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 2879 eurot 47 senti (45 053 krooni 99 senti). Poolte menetluskuludest kõigis kohtuastmetes jätta 13% Swedbank Liising Aktsiaseltsi kanda ja 87% Jüri Semjonovi kanda.
3.2.Mõista Jüri Semjonovilt Swedbank Liising Aktsiaseltsi kasuks välja 1831 eurot 45 senti.
3.3.Jätta hagi 5696 krooni 86 sendi saamise nõude osas rahuldamata.
3.4.Mõista Jüri Semjonovilt Swedbank Liising Aktsiaseltsi kasuks välja alates 29. oktoobrist 2007 kuni põhinõude täitmiseni viivis põhinõude 2515 eurot 38 senti (39 357 krooni 13 senti) tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 2879 eurot 47 senti (45 053 krooni 99 senti).
3.5.Jätta kõigis kohtuastmetes poolte kantud menetluskuludest 13% Swedbank Liising
Aktsiaseltsi kanda ja 87% Jüri Semjonovi kanda.
4.Kassatsioonkaebus osaliselt rahuldada.
5.Tagastada Jüri Semjonovile kassatsioonkaebuselt 7. veebruaril 2011 tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Swedbank Liising Aktsiaselts (endise ärinimega Aktsiaselts Hansa Liising Eesti) (hageja) esitas
29.oktoobril 2007 Harju Maakohtule Jüri Semjonovi (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista 45 053 krooni 99 senti ja viivise alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 19. novembril 2003 liisingulepingu, mille esemeks oli sõiduauto Volkswagen Passat Variant (auto). Lepinguga andis hageja auto kostja valdusse ja kasutusse ning kostja kohustus hagejale selle eest tasu maksma. Kostja rikkus tasu maksmise kohustust. Hageja andis 16. juulil 2004 kostjale tähtaja võla tasumiseks, teatades, et ütleb lepingu üles, kui kostja võlga ei tasu. Kostja seda ei teinud, mistõttu ütles hageja lepingu üles. Lepingu üldtingimuste p 3.7 kohaselt on juhul, kui hageja ütleb lepingu üles ja võõrandab vara, kostja kohustatud hüvitama hagejale vara võõrandamisest tekkinud kahju, st vara võõrandamisest saadud summa ja omandamiseks tehtud kulude hüvitamata osa vahe, ning kulud, sh vara valduse ülevõtmise, vara hoidmise ning vara müügikõlbulikuks seadmise kulud. Praegusel juhul on kuludeks tasu tagastusteenuse eest, remondikulu ning tasu müügiteenuse eest. Kuna kostja rikkus lepingu üldtingimuste p-st 7.5 tulenevat kohustust anda hagejale üle auto valdus, pidi hageja auto tagasisaamiseks pöörduma OÜ Reeborn poole. Pärast auto valduse saamist andis hageja auto võõrandamiseks Saksa Auto AS-le. Hageja nõuded kostja vastu on järgmised: vara jääkmaksumus 122 766 krooni 20 senti, tähtajaks tasumata lepingujärgsed maksed 10 182 krooni 10 senti, tasumata kindlustusmaksed 519 krooni, vara müügiga seotud kulud 13 281 krooni 61 senti. Kokku on kostja võlg 146 748 krooni 91 senti, millest on lahutatud auto müügihind 101 694 krooni 92 senti, mis on ühtlasi ka auto väärtus.
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis, et hageja ei ole oma nõuet esitanud mõistliku aja jooksul. VÕS § 367 lg 3 kohaselt on oluline liisingueseme väärtus, mitte selle müügihind. Selles osas erineb lepingu üldtingimuste p 3.7 seadusest. Riigikohus on tsiviilasjas nr 32-1-1-07 leidnud, et selline tüüptingimus on VÕS § 42 lg 1 järgi tühine. Kuna lepingu ülesütlemise avalduses ei olnud märgitud auto tagastamise aega ega kohta, ei ole põhjendatud hageja väide, et kostja autot õigel ajal ei tagastanud. Seega ei ole põhjendatud ka tasu tagastamisteenuse eest. Põhjendatud ei ole remondikulud, kuivõrd vara üleandmise-vastuvõtmise aktist ei nähtu puudusi, mille kõrvaldamiseks remonditööd tehti. Samuti on kostja autot nõuetekohaselt hooldanud, mistõttu autol üleandmise ajal puudusi ei esinenud. Põhjendamatu on ka tasu auto müügiteenuse eest.
3.Harju Maakohus rahuldas 1. oktoobri 2008. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja
kasuks välja tasumata lepingujärgsed maksed ja tasumata kindlustusmaksed, kokku 10 701 krooni 10 senti. Ülejäänud osas jäi hagi rahuldamata.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada osas, milles hagi jäeti osaliselt rahuldamata.
5.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 30. aprilli 2009. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse ning tühistas maakohtu otsuse osas, milles hagi jäeti osaliselt rahuldamata, ja saatis asja selles osas maakohtule uueks läbivaatamiseks.
6.Harju Maakohus rahuldas 30. aprilli 2010. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 34 352 krooni 89 senti, ajavahemiku eest 29. oktoobrist 2007 kuni 30. juunini 2008 viivise 3309 krooni 95 senti, ajavahemiku eest 1. juulist 2008 kuni 30. aprillini 2010 viivise 6027 krooni 69 senti ning alates 1. maist 2010 viivise VÕS § 113 lg-s 1 ja § 94 lg-s 1 sätestatud määras põhinõudest 45 053 krooni 99 senti kuni kohtuotsuse täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõue. Maakohus leidis, et kostjal oli kohustus auto hagejale tagastada. Kostja väide, et ta ei teadnud kuhu, kellele ja millal tuleb auto tagastada, ei vabanda tema tegevusetust. Remondikulude hüvitamine hagejale on põhjendatud. Hageja on esitanud tõendid selle kohta, et tööd on tehtud. Auto ülevaatusel on fikseeritud üksnes selle välised defektid, mis ei välista teiste osade remondivajadust. Kostja väide, et ta hooldas autot korraliselt, ei välista selle osade kulumist ja väljavahetamist. Hageja on finantsvahendusega tegelev äriühing, mille puhul on tavaline, et sõidukite müügiks kasutatakse vastaval alal tegutseva äriühingu teenuseid. Seega on põhjendatud, et kostja hüvitab sõiduki müügikulud. Vara müügiaktist nähtub, et auto hinnaks on määratud 120 000 krooni koos käibemaksuga, auto on müüdud hinnaga 101 694 krooni 92 senti, mis ei sisalda käibemaksu. Hageja ei müünud autot ebamõistlikult väikese hinnaga, sest selle väärtus ja tegelik müügihind on sarnased.
7.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada.
8.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
9.Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. detsembri 2010. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid. Ringkonnakohus leidis, et põhjendatud ei ole kostja väide, et hagi ei ole esitatud mõistliku aja jooksul. Hagi korras õiguste kaitsmisel sätestab seadus aegumistähtajad. Seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada. Praegusel juhul saab eeldada, et vara müügihind on ka selle turuväärtus. Hageja esitas auto turuväärtuse tõendina müügiakti. Kostja ei esitanud omalt poolt ühtegi aktsepteeritavat tõendit, tõendamaks teistsugust turuväärtust. Auto hagejale tagastamisel on selle väärtuseks hinnatud 120 000 krooni. Selle hinnaga on hageja auto ka müünud. Auto võõrandamisest tekkisid hagejal järgmised kulud: auto tagastusteenuse eest makstud tasu 2500 krooni, remondikulu 5693 krooni 86 senti ja sõiduki realiseerimise eest makstud tasu 5084 krooni 75 senti. Üldtingimuste p 3.7 kohaselt on liisinguvõtja kohustatud hüvitama
liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahju ja kulud. Samuti peab VÕS § 367 lg 4 [ringkonnakohtu otsuses ilmselt ekslikult § 377 lg 5] kohaselt liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Praeguses asjas oli liisingulepingu ülesütlemine tingitud sellest, et kostja rikkus lepingut. Riigikohus on asunud seisukohale, et sõiduauto müügikulud on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ning on seetõttu lisakulud VÕS § 367 lg 4 ja üldtingimuste p 3.7 tähenduses (Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-112-06). Kostja on lepingut sõlmides nõustunud sellega, et kui hageja ütleb lepingu üles kostja rikkumise tõttu, müüb hageja auto ning kulud tuleb tasuda kostjal. Kuna kostja kohustus oli liisinguese tagastada ja ta seda ei teinud, siis peab ta kandma liisingueseme tagastamisega seotud kulud. Kostja ei ole auto tagastamise vastu mingit huvi tundnud, mistõttu on põhjendamatud tema väited, et ta soovis autot vabatahtlikult tagastada, kuid ei teadnud, kuhu. Kostja ja OÜ Reeborn allkirjastatud vara üleandmise-vastuvõtmise aktis on fikseeritud auto välised puudused. Põhjalikum sõiduki tehnilise seisukorra kontroll tehakse enne müügiprotsessi algust. Praegusel juhul esitas Saksa Auto AS hagejale pakkumise, milles on loetletud vajalikud tööd auto müügiks kordategemiseks. Kui neid töid ei oleks tehtud, oleks müügihind olnud ka vastavalt väiksem.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub selle tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja leiab, et kohtud ei ole hinnanud tema väidet, et hageja ei esitanud oma nõuet mõistliku aja jooksul. Riigikohus on lahendis asjas nr 3-2-1-33-09 leidnud, et seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Hageja esitas Tartu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse 6. juulil 2006. Tarbijale liisingulepingu ülesütlemisega seotud kulude nõude esitamine kaks aastat hiljem ei mahu mõistliku aja sisse. VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb hageja nõude suuruse määramisel arvestada auto väärtust tagastamise hetkel, mitte müügihinda. Riigikohus on otsuses asjas nr 3-2-1-1-07 leidnud, et vastupidine tüüptingimus on VÕS § 42 lg 1 järgi tühine. Seega on tühine lepingu üldtingimuste p 3.7, millele hageja tugineb. Kostja on tõendina auto väärtuse kohta esitanud portaalis www.auto24.ee 2008. a augustis avaldatud kuulutused, millest nähtub, et samaväärsete autode hind oli 90 000 kuni 100 000 krooni. 2004. a, kui auto oli neli aastat uuem, ei saanud seega auto väärtus olla 120 000 krooni. Hageja enda koostatud akt, mida kohtud on auto väärtuse määramisel arvestanud, ei saa tõendada auto väärtust. Põhjendamatud on ka remondikulud. Hageja ei ole tõendanud, et auto vajas remonti ega auto tehnilist
seisundit OÜ-le Reeborn üleandmise ajal. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, millistele tõenditele tuginedes leidis ringkonnakohus, et remonttööd olid vajalikud. Põhjendamatu on ka tagastamisteenuse kulu hüvitamise nõue, kuna lepingu ülesütlemisel teatas hageja kostjale üksnes seda, et auto tuleb tagastada, kuid ei teatanud, kuhu ja millal seda tuleb teha. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud oma järeldust, et kostja ei tagastanud autot vabatahtlikult.
11.Hageja ei ole kassatsioonkaebusele nõuetekohaselt vastanud. Vastuse kassatsioonkaebusele on digitaalselt allkirjastanud hageja lepinguline esindaja, kes ei ole vandeadvokaat. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 218 lg-te 3 ja 4 koostoimes võib kassatsioonkaebusele vastata üksnes menetlusosaline ise või vandeadvokaadist esindaja.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegiumi arvates tuleb nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel osaliselt tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles kostjalt mõisteti hageja kasuks välja 5696 krooni 86 senti ning viivis ja jaotati menetluskulud. Ülejäänud osas jääb ringkonnakohtu otsus TsMS § 691 p 1 alusel muutmata. Tühistatud osas on TsMS § 691 p 5 alusel võimalik teha uus otsus, millega jätta hagi osaliselt rahuldamata, mõista välja viivis ning jaotada menetluskulud.
13.Hageja nõudis hagis liisingulepingu ülesütlemise tõttu kostjalt kokku 45 053 krooni 99 sendi väljamõistmist. Kassatsioonkaebuses on vaidlustatud ringkonnakohtu otsus, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 34 352 krooni 89 senti ja viivis. Kostja on esitanud vastuväiteid ringkonnakohtu otsusele tagastusteenuse tasu, remondikulude ja auto väärtuse osas. Lisaks leiab kostja, et hageja ei ole oma nõuet esitanud mõistliku aja jooksul.
14.Kassatsioonkaebuse väide, et kohtud ei ole hinnanud kostja väidet, et hageja ei esitanud oma nõuet mõistliku aja jooksul, on ekslik. Ringkonnakohus on selles osas seisukoha võtnud ning leidnud, et seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada. Kolleegium nõustub selles osas ringkonnakohtu põhjendustega. Sama seisukohta on Riigikohus korduvalt väljendanud (nt Riigikohtu 17. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-08, p 26). Kolleegium märgib vastuseks kassatsioonkaebuse väidetele, et nii Riigikohtu otsuses asjas nr 3-2-133-09 väljendatud seisukohad kui ka VÕS § 82 lg-d 3 ja 7, millele kostja kassatsioonkaebuses tugineb, ei sea hagi esitamise ajale piiranguid, vaid reguleerivad seda, millal muutub nõue sissenõutavaks.
15.Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb liisinguandja VÕS § 367 lg-s 1 sätestatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väätust selle tagastamise hetkel, mitte selle hilisemat müügihinda. Riigikohus on korduvalt leidnud, et vastupidine tüüptingimus on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine (vt nt Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-33-08, p 17). Seega on vastavas osas tühine ka liisingulepingu üldtingimuste p 3.7. Samas ei muuda see ringkonnakohtu otsust selles osas valeks, kuivõrd kohtud on tuvastanud, et hind, millega auto müüdi, oligi auto väärtus selle
tagastamise hetkel. Põhjendatud ei ole kostja väide, et akt, millele kohtud tuginesid, on tõendina lubamatu, kuna selle on koostanud hageja. Asjaolul, et selle akti koostas hageja, on tähtsust vaid akti kui tõendi usaldusväärsuse hindamisel. See on aga tõendite hindamise küsimus, millesse Riigikohus TsMS § 688 lg 5 järgi ei saa sekkuda. Ringkonnakohus on tõendeid hinnates leidnud, et kostja esitatud 2008. a väljavõtted www.auto24.ee kuulutustest ei ole aktsepteeritavad tõendid auto väärtuse hindamiseks hagejale tagastamise hetkel.
16.Kolleegium leiab, et kohtud on põhjendatult mõistnud kostjalt välja auto tagastusteenuse kulu 2500 krooni. Liisingueseme tagastamisega seotud kulud võivad olla ülesütlemisest tingitud lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes (vt Riigikohtu 8. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-06, p 11). Kostja vastuväited auto tagastusteenuse kulu väljamõistmisele seisnevad üksnes selles, et kostja ei teadnud, millal ja kuhu auto tuleks tagastada. Need vastuväited ei tingi hagi selles osas rahuldamata jätmist. Liisingulepingu üldtingimuste p 7.5 kohaselt oli kostja liisingulepingu ülesütlemisel kohustatud auto viivitamatult hagejale tagastama. Kui kostjale jäi auto tagastamise korras midagi ebaselgeks, oli tal võimalus selgituste saamiseks hageja poole pöörduda.
17.Kolleegium leiab, et kohtud on kohaldanud valesti VÕS § 367 lg-t 4, mõistes kostjalt hageja kasuks välja pärast liisingulepingu ülesütlemist kantud auto remondikulud. VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Sarnane regulatsioon sisaldub ka liisingulepingu üldtingimuste p-s 3.7. Kolleegium leiab, et remondikulud ei ole VÕS § 367 lg 4 mõttes ülesütlemisest tingitud lisakuludeks. VÕS § 367 lg 3 kohaselt arvestatakse liisinguandja nõude suuruse arvutamisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kuivõrd liisingueseme remondivajadus mõjutab liisingueseme väärtust, siis tuleb seda liisinguandja nõude suuruse arvutamisel arvestada VÕS § 367 lg 3 järgi. Seega ei ole põhjendatud pidada remondikulu hüvitatavaks ka VÕS § 367 lg 4 alusel, kuna sellisel juhul arvestataks auto remondivajadust liisinguandja nõude suuruse arvutamisel topelt. Seega tuleb hagi remondikulude (5693 krooni 86 senti) hüvitamise nõude osas jätta rahuldamata.
18.Kolleegium märgib, et ringkonnakohus on otsuses teinud ilmse arvutusvea. Hageja on hagis taotlenud vara müügiga seotud 13 281 krooni 61 sendi suuruste kulude väljamõistmist. Ringkonnakohus on tuvastanud, et hagejal tekkinud kulud olid auto tagastusteenuse eest makstud tasu 2500 krooni, remondikulu 5693 krooni 86 senti ja auto müügi eest makstud tasu 5084 krooni 75 senti. Seega tuvastas ringkonnakohus, et hageja kulud olid kokku 13 278 krooni 61 senti. Sellest hoolimata jättis ringkonnakohus muutmata maakohtu otsuse, millega hagi tervikuna rahuldati. Seetõttu tuleb kohtute otsused tühistada lisaks remondikulude väljamõistmisele ka 3 krooni väljamõistmise osas. Eeltoodust lähtuvalt jäävad kohtute otsused muutmata osas, milles kostjalt mõisteti hageja kasuks välja 28 656 krooni 3 senti (34 352 krooni 89 senti - 5696 krooni 86 senti) (1831 eurot 45 senti). Lisaks on praeguses asjas osaliselt jõustunud Harju Maakohtu 1. oktoobri 2008. a otsus osas, milles mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 10 701 krooni 10 senti. Seega on praeguses asjas kokku kostjalt hageja kasuks välja mõistetud 2515 eurot 38 senti (39 357 krooni 13 senti).
19.Kuna kolleegium muudab kostjalt väljamõistetud põhivõla suurust, tuleb muuta ka väljamõistetud viivise suurust. TsMS § 367 esimese lause järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on taotlenud kostjalt viivise väljamõistmist põhinõudelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Praeguse asja menetluse tulemusena on kostjalt hageja kasuks välja mõistetud põhivõlg 2515 eurot 38 senti (39 357 krooni 13 senti). Maakohtu otsuses on väljamõistetava viivise suurus piiratud põhinõude suurusega 45 053 krooni 99 senti (2879 eurot 47 senti). Kolleegium märgib, et VÕS § 113 lg 8 ja § 162 järgi ei vähenda kohus viivist omal algatusel, vaid üksnes võlgniku taotlusel (vt nt Riigikohtu 4. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-11, p 17). Kuna hageja ei ole aga selles osas maakohtu otsuse peale kaevanud, ei ole võimalik maakohtu otsust selles osas muuta, kuigi kostja ei ole taotlenud viivise vähendamist. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista alates 29. oktoobrist 2007 kuni põhivõla tasumiseni viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõla 2515 eurot 38 senti tasumata osast, kuid mitte rohkem kui 2879 eurot 47 senti (45 053 krooni 99 senti).
20.TsMS § 173 lg 3 esimese lause alusel tuleb muuta ka menetluskulude jaotust. Kuna hagi rahuldatakse osaliselt, tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja nõudis kostjalt 45 053 krooni 99 sendi põhivõla väljamõistmist. Kohtumenetluse tulemusena mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 2515 eurot 38 senti (39 357 krooni 13 senti) põhivõlga. Järelikult rahuldati hagi ligikaudu 87% ulatuses. Seega jääb hageja menetluskuludest 87% kostja kanda ja kostja menetluskuludest 13% hageja kanda. Kolleegium märgib, et menetlusosalised võivad TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda oma menetluskulude kindlaksmääramist maakohtult 30 päeva jooksul alates Riigikohtu otsuse jõustumisest. Riigikohtu otsus jõustub TsMS § 694 lg 2 kohaselt otsuse avalikult teatavakstegemise päeval.
21.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kostjale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon. Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Ants Kull
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.