Võlaõigus › Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusvõtja vastu

kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue 20.10.2008 esitas Salva Kindlustuse AS hagi Juhkentali Majahalduse OÜ vastu, milles palus kostjalt välja mõista kahju 20 000 krooni, viivise 1 910,65 krooni ja menetluskulud tuginedes VÕS §-dele 82 lg 3 ja 7, 113 lg 1, 492 lg 1 ja §-le1058 lg 1. 24.05.2007 toimus Tallinnas Juhkentali 46 maja hoovis kindlustusjuhtum, kus suur puuoks kukkus kolme sõiduauto peale, mille hulgas sai kannatada SEB Ühisliisingule kuuluv sõiduauto Toyota Auris, registreerimismärgiga XXXXXX. Sõiduk oli kindlustusjuhtumi toimumise hetkel kindlustatud hageja juures, sõidukikindlustuse leping nr 45107C411260. 24.08.2007 tasus hageja Elke Auto AS-ile sõiduki taastusremondi teostamise eest 20 000 krooni. Hageja on seisukohal, et kahju tekkimise eest vastutab kostja, kellel oli seadusest tulenev kohustus rakendada vajalikku hoolsust kahjujuhtumi ärahoidmiseks. Kinnistul oli puuoksa juba eelnevalt saetud ning kinnistu kaasomanikud ei rakendanud vajalikku hoolsust kahjujuhtumi ärahoidmiseks, kuigi oleks pidanud ette nägema kahju tekkimise võimaluse. Kostja pidi ette nägema eelnevalt saetud puuoksa langemist, kuid pooleldi saetud puuoksa ei eemaldatud. 17.09.2007 edastas hageja seoses kahjujuhtumiga Juhkentali 46 omanikele tagasinõude võlgnevuse tasumiseks ja vastuse pretensioonile 13.11.2007 ning 18.09.2008 kohtuhoiatuse, kuid kostja ei ole võlgnevust tasunud. Hageja arvestas perioodi 05.12.2007-16.10.2008 eest viivist 1 910,65 krooni. Tulenevalt kostja vastusest märkis hageja, et kostja ei ole rakendanud meetmeid, et takistada Juhkentali 46 kinnistu territooriumile sõidukite parkimist, kinnistu oli tähistamata. Samuti ei olnud sõiduki valdaja Cargobus OÜ suvaline parkija, vaid rentis Juhkentali 46 ruume vastavalt 30.05.2003 rendilepingule nr J46/CB. Kostja ei hooldanud puud kui ohtlikku asja nõuetekohaselt, vastasel juhul oleks kostja pidanud märkama pooleldi saetud puuoksa, mis ei saanud jääda välisel vaatlusel märkamatuks ning pooleldi saetud puuoksa langemise tõenäosus oli suur. Seega pidi kostja ette nägema kahju tekkimise võimalust. Antud juhul ei ole tegemist vääramatu jõuga. Hageja ei määratlenud kahjujuhtumit loodusõnnetusena. Vastavalt sõidukikindlustuse üldtingimuste p-le 5.1 oli tegemist nn liiklusõnnetusega – esemete kukkumine sõidukile. Omavastutust summas 3 000 krooni rakendati vastavalt poliisile nr 45107C411260. Hagejale jäi arusaamatuks kostja vastuväide sõiduki remondikalkulatsiooni osas. Sõiduki komplekteerimine läks maksma 6 063,56 krooni, kuna osade komplekteerimine on tasuline ning antud juhul ei olnud mõeldav sõiduki remontimine ilma osade komplekteerimiseta. Taastusremondi kalkulatsioonist nähtub sõiduki ilukilbi vahetuse vajalikkus, kuna ilukilp sai kahjujuhtumi järgselt kannatada. Kindlustuskaitse alla kuulusid ka reklaamkleebised tulenevalt sõidukikindlustuse p-st 1. Samuti kuulus hageja kulu hulka käibemaks, kuna käibemaks ei kuulu hagejale riigi poolt tagastamisele. Hageja leidis, et on tõendanud reaalsete kahjude korvamist kannatanule vastavalt kindlustuslepingule.

Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kahjujuhtumi algpõhjuseks on kindlustusvõtja õigusvastane tegevus, kuna kindlustusvõtja kasutas omavoliliselt eravaldust sõiduki parkimiseks omakasupüüdlikel eesmärkidel, kuigi kinnistu on igast küljest tähistatud piirdeaedade, hoonete ja väravatega. Kinnistu kõrval asub suur avalik tasuline parkla. Juhkentali 46 maja kaasomanikel ei olnud mingit võimalust oksa murdumise ettenägemiseks, ennetamiseks või ärahoidmiseks, kuna puu oli elujõuline ja murdunud oks oli täiesti haljas, seega puudus igasugune vajadus selle likvideerimiseks. Oksa nõrgestanud tundmatu vandaali tekitatud saejälg tuli ilmsiks alles pärast okse murdumist. Saejälg oli tekitatud juba aastate eest, arvatavasti enne 2006. Saejälg oli umbes 6-7 m kõrgusel võra sisemuses ning tõenäoliselt juba armistunud, mistõttu välisel vaatluses nähtamatu. Seega ei saanud kostja oksa langemist ette näha ja tegemist oli vääramatu jõuga, mida kostja ei saanud mõjutada. Põhja Politseiprefektuuri Kesklinna Politseiosakond alustas juhtumi osas väärteomenetlust, kuid menetlus lõpetati väärteo tunnuste ja süüdlase puudumise tõttu. Ka hageja on määratlenud kahjujuhtumi loodusõnnetusena, rakendades omavastutust 3 000 krooni. Hageja nõude aluseks võetud remondiarve nr 444055/31.07.07 ei vasta kahjujuhtumi tagajärjel tekkinud kahjustustele ja on liialdatud. Remondisummast kolmandiku moodustab 15 ühiku komplekteerimine, mis ei vasta remondi sisule ega ülejäänud arvele. Ilukilbi ja kivikaitsete vajadus tekkis alles kaks kuud pärast juhtumist ning kahjustusi ei ole toodud kahjujuhtumi kirjelduses ega sõiduki ülevaatuse aktis. Automaalingud ja kleebised ei kuulu kindlustamisele. Samuti ei ole hageja kulu käibemaks, kuna käibemaksukohustuslasena saab hageja käibemaksu tagasi. Hageja ei ole kandnud reaalseid kahjusid, kuna kindlustusmaksetega on praeguseks kõik kulud kaetud. Kuna VÕS § 108 lg 3 p 1 ei sätesta mingeid erinõudeid kinnistu tähistamises, on kostja veendunud, et tema valduses olev igast küljest piiratud kinnistu on piisavalt tähistatud. Värav tähistab ala, kuhu loata sisenemine on õigusvastane, sõltumata, kas värav on lahti või lukustatud. Hageja viide kindlustusvõtja Cargobus OÜ kontori ja laoruumi üürilepingule kinnistu tänavaäärses hoones ei ole asjakohane, kuna see ei anna üürnikule õigusi kinnistu siseõue tasuta kasutamiseks. Sõidukite parkimis- ega hoiulepinguid ei ole üürnikega sõlmitud. Maakohtu otsuse põhjendused 07.06.2010 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Poolte vahel puudub vaidlus, et 24.05.2007 toimus Tallinnas Juhkentali 46 maja hoovis kindlustusjuhtum, kus suur puuoks kukkus kolme sõiduauto peale, mille hulgas sai kannatada SEB Ühisliisingule kuuluv sõiduauto Toyota Auris, registreerimismärgiga XXXXXX. Samuti puudub vaidlus, et nimetatud sõiduk oli kindlustusjuhtumi toimumise hetkel kindlustatud hageja juures. Sõidukikindlustuse leping nr 45107C411260. Poolte vahel on vaidlus, kas kostja on kohustatud tekkinud kahju hagejale hüvitama. Kas kostja on jätnud järgimata oma hoolsuskohustust. VÕS § 1058 lg 1 sätestab, et ehitise omanik vastutab selles toodetava, ladustatava või edastatava energia või tule-, kiirgus- või plahvatusohtlike, mürgiste või sööbivate või keskkonnaohtlike ainete tõttu või muul põhjusel ehitisest lähtuva erilise ohu tagajärjel tekkinud kahju eest. Asja omanik vastutab asjast lähtuva tule-, kiirgus- või plahvatusohtlike, mürgiste, söövitavate või keskkonnaohtlike omaduste tõttu või muul põhjusel asjast lähtuva erilise ohu tagajärjel tekkinud kahju eest. Seega vastutab tekkinud kahju eest kostja eeldusel,

et seaduses sätestatud tingimused on täidetud. VÕS § 127 lg 4 kohaselt isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Seega sätestab eelnimetatud paragrahv vastutuse õigusvastaselt ja süüliselt teise isiku kaitstud õigushüvedele tekitatud kahju eest, st tegemist on klassikalise deliktiõigusliku süülise vastutusega. Isik vastutab õigusvastaselt tekitatud kahju eest üksnes, siis kui ta tekitas kahju süüliselt, st tahtlikult või hooletuse tulemusena, kui seaduses ei sätesta teisiti. Hooletuseks loetakse siinjuures isiku käitumist, kes ei järgi temalt vastavalt asjaoludele ja tema isiklikele omadustele oodatavat hoolsust, mille määramisel arvestatakse kahju tekitanud isiku omadusi. Kahjude hüvitamise kohustus väljaspool lepingulisi suhteid tekib siis, kui rikutakse mingit üldist kehtivat hoolsusnormi. Tehakse midagi, mis ei ole lubatud või jäetakse tegemata midagi sellist, milleks ollakse kohustatud. Deliktivastutuse tekkimise ainsaks aluseks on kohustuslike õigusnormide rikkumine. Vastutuse tekkimise eelduseks on vajalik järgmise nelja elemendi samaaegne olemasolu: seadusega kaitstud õigushüvede rikkumise tulemusena peab olema kannatanul tekkinud kahju; kahju tekkimise põhjuseks peab olema kahjutekitaja käitumine ehk kahju tekkimine peab olema kausaalses seoses isiku õigusvastase teoga; kahju peab olema tekitatud õigusvastaselt; kahju peab olema tekitatud süüliselt, seega kas tahtlikult või hooletuse tõttu. Seadus seob vastutuse õigusvastaselt ja süüliselt tekitatud kahjuga. Samas kahju tekitamisest tulenev kohustus tekib ainult siis, kui kahju tekitanu õigusvastase ja süülise käitumise ja kannatanul saabunud varalise kahju vahel on põhjuslik seos. Põhimõte seisneb selles, et tegevus on kahju tekitamise seisukohalt siis kausaalne, kui selle tegevuse mittetoimumisel langeks ära negatiivne tagajärg (kahju). Vaidlus puudub, et kostja hallataval aiaga piirneval ja väravaga suletaval territooriumil Juhkentali 46, Tallinnas, kukkus puuoks sõidukile, mille taastusremondi 20 000 krooni on hageja hüvitanud kannatanule. Seega on kahju olemas, mille suurusega kostja ei nõustu ja kahju tekkimise põhjuseks on puuoksa murdumine ja kukkumine sõidukile. Kohtule esitatud koopiatest toimikus ja istungil uuritud värvifotodest nähtus, et puuoks, mis murdus maapinnast suhteliselt kõrgel (kõrgemal kui keskmist kasvu inimene) oli vana saejälg, mis visuaalselt alt ei saanud olla nähtav keskmise pikkusega ega ka pikemale inimesele. Kohus oli seda meelt, et hageja ei saa eeldada, et kostja oma hoolsuskohustuse täitmiseks oleks pidanud kontrollima redeliga regulaarselt puu oksi kogu puu ulatuses, et äkki on mõni oks osaliselt läbi saetud. Mõistlik inimene ei tule selle peale, et keegi võiks maapinnast u 5-7 m kõrgusel saagida puuoksa natuke vähem kui 1⁄2 ulatuses läbi. Mõistlik inimene ei sae puud sellisel viisil, mistõttu ei saa kostjale ette heita, et ta on jätnud tegemata midagi, mida oleks pidanud tegema st saagima eelnevalt sõidukile kukkunud oksa.. Seega oksa murdumine ei saanud kostjale olla ettenähtav. Ettenähtavus oleks tulnud kõne alla siis kui tegemist oleks olnud pehkiva puuga. Hageja sellekohaseid tõendeid ei esitanud. Kohtule teadaolevalt kasvab puu vaidlusalusel territooriumil tänaseni. Kohus märkis, et puude mahavõtmine loata ei ole seaduslik. Kohus leidis, et kostja ei ole rikkunud kehtivat hoolsusnormi, seega puudub kostja käitumises õigusvastasus. Kuna hagi ei kuulu rahuldamisele eelnimetatud põhjusel, ei pea kohus vajalikuks analüüsida kahju suuruse põhjendatust. Apellatsioonkaebus Salva Kindlustuse AS palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada ning menetluskulud jätta vastustaja kanda.

Apellant on seisukohal, et maakohus on asunud tõendeid hinnates ebaõigele seisukohale, et sõiduki peale kukkunud puuoks oli pooleldi saetud u 5-7 m kõrguselt maapinnast, mistõttu ei saanud oksa murdumine olla kostjale ettenähtav. Maakohus on tõendeid hinnates asunud ebaõigele seisukohale, et kohtule esitatud koopiad toimikus ja istungil uuritud värvifotodest nähtub, et puuoks, mis murdus maapinnast suhteliselt kõrgel (kõrgemal kui keskmist kasvu inimene) oli vana saejälg, mis visuaalselt alt ei saanud olla nähtav keskmise pikkusega ega ka pikemale inimesele. Apellant on hagiavaldusega koos esitanud kohtule fotod sündmuspaigast ja sõidukist (hagiavalduse lisa nr 3), kust nähtub selgesti, et murdunud puuoksal olev vana saejälg on ca 1 meetri kõrgusel maapinnast, mitte 5-7 m kõrgusel nagu on märgitud kohtuotsuses. Seega pidi vastustajale hoolsuskohustuse täitmisel silmale nähtav olema ka puul olev saejälg. Seega on ebaõige maakohtu järeldus, et kostja ei ole rikkunud kehtivat hoolsusnormi ning kostja käitumises puudub õigusvastasus. Vastustaja ei hooldanud puud kui ohtlikku asja nõuetekohaselt, vastasel juhul oleks vastustaja pidanud märkama pooleldi saetud puuoksa. Pooleldi saetud puuoks ei saanud jääda välisel vaatlusel märkamatuks. Pooleldi saetud puuoksa langemise tõenäosus on väga suur, seega pidi vastustaja ette nägema kahju tekkimise võimalust. Tallinna Linnavolikogu 22.06.2006 määruse nr 45 (Tallinna linna heakorra eeskiri) § 5 lg 1 p 5 kohaselt on kinnistu ja ehitise omanik kohustatud korraldama põõsaste ja puuokste kärpimist. Sama määruse § 2 lg 1 kohaselt on omanikuna heakorra nõuete täitmisel võrdsustatud tema poolt volitatud valdaja, haldaja või kasutaja. Seetõttu vastustaja kui omanike poolt volitatud haldaja oli kinnistu heakorra tagamisel kohustatud korraldama puude ja põõsaste ülevaatust ning ülevaatust teostades oleks vastustaja pidanud märkama ka ohtlikku pooleldi saetud puuoksa. Vastustajal oli võimalus kahjujuhtum ära hoida, kui ta oleks puud nõuetekohaselt hooldanud. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-111-03 asunud seisukohale, et pehkinud puu murdumine ei ole erakordne ja seda ei saa lugeda vääramatuks jõuks. Samamoodi ei saa pooleldi saetud puuoksa murdumine olla erakordne ning seda ei saa lugeda vääramatuks jõuks. Riigikohus on märkinud, et vääramatu jõuna sai käsitada erakordset ja antud asjaolude juures objektiivselt vääramatut sündmust, mis on väljaspool võlgniku mõjupiirkonda. Mingi asjaolu vääramatuks jõuks lugemine eeldab, et see asjaolu ei ole isiku (võlgniku) poolt mõjutatav. Pooleldi saetud puuoks asus vastustaja mõjupiirkonnas ja vastustaja sai selle murdumise võimalusega arvestada ja seda vältida. VÕS § 1058 lg 1 kohaselt vastutab asja omanik asjast lähtuva tule-, kiirgus- või plahvatusohtlike, mürgiste, söövitavate või keskkonnaohtlike omaduste tõttu või muul põhjusel asjast lähtuva erilise ohu tagajärjel tekkinud kahju eest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kui ohtlik asi võis kahju põhjustada, eeldatakse, et kahju põhjustati asjast lähtuva erilise ohu tagajärjel. See ei kehti, kui asja on nõuetekohaselt käitatud ja käitamine ei olnud häiritud. Tallinnas Juhketali 46 asuval kinnistul oli puuoksa juba eelnevalt saetud ning kinnistu haldaja ei olnud rakendanud vajalikku hoolsust kahjujuhtumi ärahoidmiseks, kuigi oleks pidanud ette nägema kahju tekkimise võimaluse. Eelnevalt saetud puuoksa langemist pidi vastustaja ette nägema. Eelnevalt saetud puuoksa kui ohtlikku asja ei oldud nõuetekohaselt hooldatud, s.t puuoksa ei oldud eemaldatud ning kahju tekkimise võimalust ei välditud. Antud juhul ei olnud tegemist vääramatu jõuga. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kohtuotsuse muutmata.

Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, olles ära kuulanud poolte esindajad ning tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normide rikkumise tõttu. TsMS § 435 lg 1 järgi kohus teeb otsuse, kui asja on kohtu arvates arutatud ammendavalt ja asi on lõpliku lahendi tegemiseks valmis. Kolleegium leiab, et asjas olulised faktilised asjaolud on jäänud eelmenetluses välja selgitamata, millest tulenevalt ei olnud tsiviilasi lahendi tegemiseks valmis. TsMS § 392 sätestab eelmenetluse ülesande, mille kohaselt peab kohus muuhulgas välja selgitama menetlusosalised, nõude, menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited ja tõendid. Kolleegium leiab, et asjaolu, kas esitatud nõude puhul on tegemist kohase kostjaga, on jäänud kohtu poolt tähelepanuta. Seega on eelmenetlus olnud puudulik. Hageja on esitanud kostja vastu kahju hüvitamise nõude ning on tuginenud muuhulgas VÕS § 1058 lg-le 1, mis sätestab ehitise omaniku vastutuse ohtlikust ehitisest või asjast tuleneva kahju puhul. Samuti on hageja tuginenud Tallinna Linnavolikogu 22.juuni 2006. a määrusele nr 45 (Tallinna linna heakorra eeskiri) § 5 lg 1 p 5, mis sätestab omaniku kohustuse puuokste kärpimisel. Seega on hageja esitanud kahju hüvitamise nõude riskivastutuse alusel. VÕS § 1058 lg 1 näol on tegemist suurema ohu allika valitseja riskivastusega, so süüst sõltumatu vastutusega suurema ohu allika valitsemisega põhjustatud kahju eest. Seejuures eelnimetatud säte sätestab ohtliku ehitise või asja omaniku vastutuse. Suurema ohu allikateks on asjad või tegevused, millest nähtuva või millega seonduva ohu realiseerumise puhuks on seaduses ette nähtud riskivastutuse tekkimine. Kas tegemist on suurema ohu allikaga või mitte, tuleb igal konkreetsel juhul otsustada VÕS § 1056 lg-te 1 ja 2 alusel. Toimiku materjalidest ei ilmne, et kohus oleks hageja nõude osas võtnud seisukohaga, kas kinnistul olev puu saab üldse olla suurema ohu allikaks või mitte. Samuti ei ole kohus välja selgitanud, millistest tõenditest lähtudes saab kostjat lugeda suurema ohu allika valitsejaks VÕS § 1056 lg 1 järgi. Võlaõigusseadus ei sisalda suurema ohu allika valitseja legaaldefinitsiooni. Suurema ohu allika valitsejaks saab olla otsene valdaja. Isikud, kes valdavad asja kolmanda isiku jaoks ja huvides, ei ole valduse teenijatena ise asja valdajateks (AÕS § 33). Toimikust ei ilmne, mis õigussuhe on kostja ja kinnistu omanike vahel ning kas kinnistu omaniku ja kostja vahel on sõlmitud VÕS § 81 mõttes kolmandat isikut kaitsvat lepingut. Maakohus asus seisukohale, et kostja vastutus võib tuleneda VÕS §-st 1043, so deliktivastutusest ning asus seisukohale, et kostja ei ole rikkunud hoolsuskohustust. Samas on kohus jätnud hageja nõude riskivastututest üldse käsitlemata, üksnes on viidatud VÕS § 1058 lg-le 1. 22.04.2010 kohtuistungi protokollist ilmneb, et hageja jäi esitatud nõude juurde ja kostja esitas vastuväiteid, et ta ei saa vastutada tekkinud kahju eest (t.lk. 67-68). Millisel õiguslikul alusel võiks kostja vastutada tekkinud kahju eest, ei olnud aruteluobjektiks. Deliktilise vastutuse korral on vastutuse alus erinev riskivastutusest. Nimelt deliktilise vastutuse korral üheks eelduseks on kahju tekitaja õigusvastane käitumine, mis riskivastutuse korral ei oma tähendust. Ka apellatsioonkaebusest nähtub, et apellant on jäänud riskivastutuse juurde. Apellant väidab, et esimese astme kohus tegi ebaseadusliku ja põhjendamatu otsuse, hinnates puuoksa murdumise kõrgust valesti. Kolleegium juhib tähelepanu asjaolule, et apellant ei ole põhjendanud puuoksa murdumise kõrguse õiguslikku tähtsust.

Antud asjas omab tähtsust kostja kohustuse olemasolu ning hageja nõude tekkimise õiguslik alus, mitte oksa murdumise kõrgus. Kolleegium juhib siiski tähelepanu asjaolule, et puuoksa kukkumise põhjustas selle eelnev saagimine, mitte puule iseloomulik oht. Apellant viitab hoolsuskohustuse aluseks Tallinna Linnavolikogu 22. juuni 2006.a määrusele nr 45 (Tallinna linna heakorra eeskiri) § 5 lg 1 p 5, kuid antud säte kehtib puuokste kärpimise kohta, mis kasvavad väljapoole kinnistu piire ja varjavad liiklust reguleerivat tehnilist vahendit, takistavad jalakäija või sõiduki liiklust. Antud juhul ei ole eelnimetatud norm asjakohane. Kohtule esitatud tõenditest ei selgu vastustaja vastutuse alus kinnistul asuva puu suhtes. Toimiku materjalidest ei ilmne, kas hageja nõue on suunatud üldse õige isiku vastu. Kui nimetatud asjaolu on tuvastatud, siis alles seejärel saab otsustada, kas kahju hüvitamise nõue kuulub rahuldamisele või mitte. Eelnimetatu oli tsiviilasja otsustamisel oluline asjaolu ning sellele tulnuks juhtida poolte tähelepanu. Vastavalt TsMS § 230 lg 1 peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kuid TsMS § 230 lg 2 annab kohtule õiguse teha ettepanek täiendavate tõendite esitamiseks. Kolleegium leiab, et eelnimetatud olulisi menetlusõigusnormi puudusi ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses, millest tulenevalt tuleb tsiviilasi saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks TsMS § 656 lg 1 järgi. Uuel tsiviilasja arutamisel tuleks välja selgitada, kas nõue on esitatud vastava kostja vastu ning millisel õiguslikul alusel hoiti tehnilisi vigastusi saanud autot Tallinnas Juhkentali 46 maja hoovis. Toimiku materjalide kohaselt on kostja esitanud vastuväiteid ka kahju suuruse osas, mida ei ole käsitletud. Menetluskulu jaotus tuleb otsustada tsiviilasja uuel läbivaatamisel.

Mare Merimaa

Imbi Sidok

Ele Liiv

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.