Tsiviilasja number
2-09-48303
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Eesistuja Reet Allikvere, liikmed Ülle Jänes ja Iko Nõmm
Otsuse tegemise aeg ja koht
20.12.2010, Tallinn
Tsiviilasi
Liivalaia Kodukauba OÜ hagi Eesti Vabariigi vastu 230 000 krooni saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
230 000 krooni
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Liivalaia Kodukauba OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
29.11.2010
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Liivalaia Kodukauba OÜ (registrikood 10099672, asukoht Urva 9/1, Tallinn), esindaja vandeadvokaat Janek Väli
Harju Maakohtu 23.08.2010 otsus
Kostja Eesti Vabariik Kommunikatsiooniministeeriumi Katrin Alliksaar, Gerly Lootus
(Majandusja kaudu), esindajad
Jätta Harju Maakohtu 23.08.2010 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskulud jätta hageja Liivalaia Kodukauba OÜ kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse
lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud Hageja ostis kostjalt 08.08.2006 notariaalselt tõestatud lepingu alusel kinnistu, mis on kantud Viru Maakohtu kinnistusosakonna Kohtla- Järve kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr 1569507 hinnaga 800 000 krooni. Keskkonnainspektsiooni Virumaa osakond tegi hagejale ettekirjutuse 23.10.07 nr 030 selle kohta, et kinnistul olid ohtlikud jäätmed, mis põhjustasid keskkonnareostuse. 22.11.07 esitas hageja vaide märgitud ettekirjutuse peale. 03.12.2007 tunnistas Keskkonnainspektsioon ettekirjutuse kehtetuks. Hageja tegi 28.11.07 kostjale ülaltoodud asjaoludele tuginedes teate asja lepingutingimustele mittevastavusest ja nõudis müüjalt, et viimane kõrvaldaks ohtlikud jäätmed kinnistult ja annaks need üle vastavalt ohtlikke jäätmeid käitavale isikule. Kostja ei ole seda teinud. 04.04.2008 tegi hageja kostjale täiendava teate. 24.04.09 sõlmis hageja Bio Energy OÜ-ga kui ostjaga ja OÜ-ga Ilstro Ehitus kui kinnistu kaasomanikuga müügilepingu, asjaõiguslepingu ja ostueesõigusest loobumise kokkuleppe. Müüa teavitas ostjat, et kinnistul on osa ohtlikest jäätmetest, mis olid sattunud sinna enne, kui hageja ostis kinnistu, ja et osa neist on ära viidud. Ohtlike jäätmete likvideerimise kulud on 230 000 krooni. Hageja müüs kinnistu uuele ostjale 705 000 krooniga (ilma käibemaksuta), kuna pooled tasaarvestasid summa 230 000 krooni ohtlike jäätmete likvideerimise kuludega. 12.05.09 esitas hageja kostjale kahju hüvitamise nõude 230 000 krooni ja palus selle tasuda hiljemalt 12.07.2009. Kostja ei ole märgitud summat hagejale maksnud ega ole nõus kahju hüvitama. Hageja teavitas kostjat kahjulikest ainetest 28.11.07, s.t. mõistliku aja jooksul. Kostjal kui müüjal on nende kahjulike ainete kõrvaldamise kohustus. Ohtlike ainete tuvastamine ei ilmne tavalise vaatluse käigus ja nendest sai hageja teada alles Keskkonnainspektsiooni Virumaa osakonna 23.10.07 ettekirjutusest. Ostja võib nõuda VÕS § 222 lg 1 alusel lepingu tingimustele mittevastavuse korral asja parandamist/asendamist. Hageja sai uuelt ostjalt 230 000 krooni võrra vähem kinnistu müügi eest, kuna sellel olid ohtlikud jäätmed. Hageja kahju tekkis seetõttu, et kostja müüs puudusega asja. Kostja on müügilepingut oluliselt rikkunud, kuna pole mõistliku aja jooksul puudusi kõrvaldanud ning keeldus sellest. Hageja palus kohtul kostjalt välja mõista 230 000 krooni kahju hüvitamiseks. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile sisuliselt vastu, lisaks leidis, et hagi on aegunud. 09.08.2006 sõlmisid pooled kinnistu üleandmise-vastuvõtmise akti, kus hageja esindaja kinnitas, et võttis vastu Järveküla tee 12 asuva kinnistu ja hooned ja p 15 alusel kinnitas, et kinnistu oli seisukorras, milles see oli tema poolt enne kinnistu enampakkumist kinnistuga tutvumise ajal ning tal ei ole kinnistu seisukorrast ja komplektsuselt tulenevaid mingeid puudusi. Enne lepingu sõlmimist tutvus hageja kinnistu olukorraga, seega pidi olema selle seisukorras ka veendunud. 04.01.08 teatas kostja, et ohtlike jäätmete näol ei ole tegemist varjatud puudustega ning hagejale müüdi lepingutingustele vastav asi. Asja ülevaatusel ei olnud võimalik mitte näha kemikaalianumaid, need polnud peidetud, varjatud, vaid oli vabalt nähtaval. Seega oli võimalik tuvastada lepingu eseme olukord. Hagejal tekkis kahju hüvitamise nõude esitamise õigus alates valduse saamisest 09.08.2006. Esimese astme kohtu otsus ja selle põhjendused Maakohus jättis hagi rahuldamata seoses hagi aegumisega ning menetluskulud hageja kanda.
TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti ning lõike 2 kohaselt nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda vastava kohustuse täitmist. Hagi asjaoludest nähtuvalt on tegemist asja müügilepingu tingimustele mittevastavusest tuleneva ja kostja kohustuse rikkumisel põhineva kahjunõudega. VÕS § 227 sätestab, et asja lepingutingimustele mittevastavusest tuleneva nõude aegumistähtaeg algab asja üleandmisest ostjale. Asjaolu, millal hageja sai või pidi saama teada asja võimalikest puudustest, omab tähendust mitte sellest tuleneva hagi esitamisel, vaid vastavalt müüja informeerimisel nendest puudustest VÕS § 220 ja 221 järgi ja kohustuse täitmise nõude esitamisel müüjale. Kuna vaidluse all ei ole asjaolu, et hageja sai asja valduse 09.08.2006, siis hakkab asja puudusest tingitud kahjunõude hagi esitamise tähtaeg kulgema asja valduse saamisest kooskõlas VÕS §-ga 227. TsÜS § 135 lg 1 hakkab hagi aegumise tähtaeg kulgema käesoleval juhul 10.08.2006 ning kooskõlas TsÜS § 146 lg 1 lõpeb 3-aastane tähtaeg TsÜS § 136 lg 2 järgi 10.08.2009. Käesolev hagi on esitatud kohtule 24.09.2009. Seega on hagi aegunud ning kooskõlas TsMS §-ga 143 kohaldas kohus kostja taotlusel aegumist ning jättis hagi aegumise tõttu rahuldamata. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse tervikuna ning saata asi tühistatud osas esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud jätta kostja kanda. Käesoleva kohtuasja läbivaatamisel ja aegumise küsimuse otsustamisel ei ole kohaldatav VÕS § 227, kuna hageja ei ole esitanud kohtusse asja parandamise ega asendamise nõuet, vaid lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude. VÕS § 227 aga ei reguleeri kahju hüvitamise nõude aegumistähtaja algust. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma 25.02.2009 otsuse nr. 3-2-1-3-09 p-s 15 öelnud, et „seadusest ei tulene otseselt, millal võib võlausaldaja nõuda lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist. Seega ei ole selle kohustuse täitmise tähtpäev kindlaks määratud. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning võlausaldaja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Seega ka nimetatud Riigikohtu lahendist tuleneb sisuliselt, et kahju hüvitamise nõude läbivaatamisel ei ole asjakohane juhinduda VÕS §-st 227. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16.06.2008 otsuse nr. 3-2-1-54-08 p-s 10 on Riigikohus öelnud, et mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas sellest, millal alusetult rikastunud isik sai või pidi saama teada alusetust rikastumisest tulenevast kohustusest. Eeltoodust tulenevalt on käesoleval juhul nõude (ja hagiavalduse) aegumistähtaja alguse väljaselgitamisel asjakohased paragrahvid VÕS § 82 lg 3 ja lg 7. Hageja kahju hüvitamise nõude aegumistähtaja alguse väljaselgitamiseks tuleb tuvastada, millal möödus pärast lepingu rikkumist mõistlikult vajalik aeg kahju hüvitamiseks VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi, võttes arvesse eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Riigikohus on ülaltoodud 16.06.2008 otsuses leidnud olevat aegumistähtaja alguse kulgemise tuvastamisel põhjendatud ka mingitest asjaoludest teadasaamise hetke. Antud juhul ei saanud kahju hüvitamise nõue tekkida mitte enne asja puudustest teadasaamise hetke hageja poolt ehk 22.10.2007. Võimalik on ka kahju hüvitamise sissenõutavuse alguseks lugeda 28.11.2007, kui hageja teavitas kostjat varjatud puudustest. Võttes arvesse kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust, ei saanud hageja nõuda kahju hüvitamist enne, kui ta sai varjatud puudustest teada ja teavitas sellest kostjat. Pärast lepingu rikkumist mõistlikult vajalik aeg kahju hüvitamiseks VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi
möödus kahju hüvitamise kohustuse täitmiseks vajalik tähtaeg ilmselt 04.01.2008, kui kostja keeldus tunnistamast puuduste varjatud iseloomu ja sellest tulenevalt puuduste kõrvaldamisest ja seega ka mistahes kahju hüvitamisest varjatud puudustega seoses. Kuivõrd hagi on kohtule esitatud 24.09.2009, ei ole nõue käesoleval juhul aegunud. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 23.08.2010 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus ei ole faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja on hagiavalduses tuginenud asjaolule, mille kohaselt ostetud asi ei vasta lepingutingimustele (t.l.2-8). Hageja on esitanud kostjale ka asja parandamise nõude (t.l.22-24). Seda asjaolu kinnitavad ka kostjale 28.11.2007 ja 04.04.2008 saadetud teated, milles teatatakse asja mittevastavusest (t.l.25-26). Sama sisaldab ka hageja kiri kostjale 12.05.2005 (peaks olema 2009) (t.l.48). Maakohus tuvastas õigesti, et hageja sai vaidlusaluse kinnistu oma valdusse 09.08.2006. Selles puudub ka vaidlus. Ka puudub vaidlus selles, et hageja oli teadlik kinnistuga tutvumisel, et keldris on arvukalt täidetud klaasanumaid. Maakohus tugines põhjendatult VÕS §-le 227, TsÜS § 135 lg-le 1, 146 lg-le 1 ja 136 lg-le 2 ja tuvastas õigesti, et aegumise 3-aastane tähtaeg algas 10.08.2006 ja lõppes 10.08.2009. Maakohtule esitati hagi 24.09.2009 ning selleks ajaks oli hageja nõue aegunud. Kolleegium leiab, et antud juhul tugineb hageja ebaõigesti VÕS § 82 lg-tele 3 ja 7. Nimetatud sätetest tulenevad kriteeriumid, mille kohaselt määratakse kindlaks, millal võlgnik võib ja millal ta peab oma kohustuse täitma. Kohased ei ole ka kaebuses toodud viited Riigikohtu lahenditele, kuna neis toodud asjaolud ei ole sarnased käesolevas vaidluses esitatud asjaoludega. Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. TsMS 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
Reet Allikvere
Ülle Jänes
Iko Nõmm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.