Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

3.1 BIGBANK AS menetluskulud sealhulgas vajalikud kohtuvälised kulud jätta solidaarselt kostjate S. P.`i ja A. K.`i kanda. 3.2 Kostja A. K. kannab oma menetluskulud ise. 3.3 Kostja S. P.`i menetluskulud (riigi õigusabikulud ja riigilõiv hagi esitamise eest J. V. vastu) jätta TsMS § 190 lg 7 alusel Eesti Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses.

I

HAGIAVALDUS

II KOSTJA S. P.I VASTUS

P. ei mäleta krediidilepingu sõlmimist. Kostja esindaja leiab, et S. P. oli tarbijakrediidilepingu nr 0600993/15kt sõlmimise hetkel otsusevõimetu ning leping seega TsÜS § 13 lg 1 järgi tühine (I kd tl 126-127).

III S. P.I HAGI J. V. VASTU

IV KOHTUISTUNG

tagasi maksma suurema summa raha. Kui ei maksa õigel ajal, tuleb tagasi maksta veel rohkem“, ja käenduse kohta „... käendaja peab minu eest vastutama, või midagi taolist“ (tl 156-157). Kes laenu osaliselt tagasi maksis, S. P. ei tea, oletab, et J. V., kostja ise midagi hagejale tasunud ei ole. J. V.ga suheldi pärast laenu saamist veel paar kuud, siis omavaheline suhtlemine lõppes (tl 157-158).

V KOHTU PÕHJENDUSED

15.1.2 TsÜS § 13 lg 1 järgi on tühine tehing, mille isik tegi vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (otsusevõimetus). Otsusevõimetus eeldab isiku suutmatust tehingu tegemisel adekvaatselt hinnata seda, kuidas tehing tema huve mõjutab ning see suutmatus tuleneb vaimutegevuse ajutisest häirest või muust asjaolust, millest tingituna isik ei suuda tegelikkusest õigesti aru saada. Tõendamiskoormis lasub isikul, kes väidetavalt otsusevõimetuna tehingu tegi. TsÜS § 13 lg 3 sätestab, et isikule ilmselgelt kahjuliku tehingu puhul eeldatakse, et ta tegi tehingu otsusevõimetuna. 15.1.3 Kohus leiab, et kostja S. P. ei ole tõendanud, et tarbijakrediidilepingu nr 0600993/15kt või lepingu 0500246/75st sõlmimisel esines tema vaimutegevust ajutiselt pärssiv asjaolu, mistõttu oleks alust kahelda kostja otsusevõimes tehingu tegemisel ning mille tõttu oleks tehing tühine. 15.1.4 S. P. esitas tõendid, mille kohaselt on tal diagnoositud kerge vaimne alaareng (F70,0F70.01) ja traumajärgne ajukahjustuse sündroom (F07.2), kostja on viibinud Ahtme Haiglas kaebustega mälu- ja unehäiretele, ärrituvusele (I d tl 164, 166, 170-171, 180, 184-185), arstliku ekspertiisi otsusega tuvastatud keskmine puue ning töövõimekaotus 70% (tl 198). 12.03.2002 psühholoogilise uuringu kohaselt IQ=87 ( norm 100+- 15) (I kd, tl 173). 15.1.5 Kerget vaimset alaarengut (F70.0, F70.01) iseloomustab nõrgenenud sotsiaalse adaptsiooni võime (toetavas sotsiaalses miljöös ei pruugi olla silmatorkav), vähenenud sotsiaalsete nõudmistega kohanemise võime, põhilised raskused koolihariduse omandamisel (tõhusal abistamisel võib täheldada nende võimete arengut ning puudulikkuse kompenseerimist. Kergest vaimsest alaarengust tulenevad käitumuslikud, emotsionaalsed ja sotsiaalsed raskused, samuti vajadus ravi ja toetuse järele on lähedasemad normaalse intelligentsusega isikute omadele, kui mõõduka või raske vaimse alaarengiga isikute probleemidele. IQ vahemikus 50-69 Traumajärgne ajukahjustuse sündroom (F07.2) sisaldab sümptomeid nagu peavalud, ärrituvus, kontsentratsioonivõime raskused, mälu nõrgenemine, insomnia. (kättesaadav http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik). 15.1.6 Kohus on seisukohal, et kostja tervislikku seisundi kohta esitatud materjalid väljendavad kostja üldist tervislikku seisundit. S. P. ei ole kohtumenetluses millegagi tõendanud, et ta oleks tehingu tegemise hetkel oma käitumise tõttu mingil viisil andnud alust kahelda võimes adekvaatselt toimuvat hinnata ning oma tegelikku tahet avaldada. Esindaja kahtlused ei ole tõendiks TsMS § 229 mõttes. Olemasolevad tõendid ei anna kohtule alust tuvastada kostja otsusevõimetust ja sellega seoses ka tehingu tühisust. Lisaks tagati krediidileping käendusega. 15.1.7 Eelistungil 21.07.2009 selgitas S. P. krediidi mõistet järgmiselt: „... kui inimene võtab mingi summa raha pangast, hiljem peab tagasi maksma suurema summa raha. Kui ei maksa õigel ajal, tuleb tagasi maksta veel rohkem“ , ja käenduse kohta „... käendaja peab minu eest vastutama, või midagi taolist“ (tl 156-157). Seega on S. P. suuteline aru saama nii laenu kui käenduse tähendusest ning seda ka oma sõnadega selgitama. 15.2 Hageja nõue kostja A. K.i vastu tuleneb 26.06.2006 sõlmitud käenduslepingust (tl 49-50), millega käendaja võttis endale hageja ees vastutuse kõigi hageja ja S. P.i vahelisest krediidilepingust nr 0600993/15kt ning võimalikest tulevikus sõlmitavatest lepingutest tulenevate nõuete täitmiseest 125 465 krooni ulatuses (käendaja vastutuse maksimumsumma). Käendaja kinnitas kohtuistungil, et allkiri käenduslepingul on tema oma (tl 159).

15.2.1 VÕS § 142 lg 1 järgi kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Tulenevalt VÕS § 143 lg 2, on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Hageja ja kostja 2 on käenduslepingus kokku leppinud käendaja vastutuse ulatuse. Käenduslepingu järgi on käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma 125 465 krooni (tl 49). 15.2.2 VÕS § 145 lg 1 alusel vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama paragrahvi lg 2 järgi vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. 15.2.3 Kuna hageja nõue ei ületa käenduslepingus kokku lepitud käendaja vastutuse ulatust, on hagejal õigus esitada kogu nõue kostjate vastu solidaarselt. Kohus leiab, et käendusleping on seaduslik ning käendaja on teadlikult võtnud endale vastustuse kostja 1 võla ja võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest. 15.3 VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ning vastavalt VÕS § 100 on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Laenusaaja S. P. rikkus lepingut jättes täitmata üldtingimuste p 2.1 sätestatud kohustuse tagastada krediidisumma ja tasuda intress vastavalt maksegraafikule. Kohustuse rikkumine annab võlausaldajale õiguse kohaldada õiguskaitsevahendeid - vastavalt VÕS § 101 lg 1 muuhulgas nõuda kohustuse täitmist, lepingu üles öelda, rahalise kohustuse rikkumise korral nõuda viivist. Tulenevalt VÕS § 101 lg 2, võib kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada. 15.4 VÕS § 416 sätestab piirangud krediidilepingu ülesütlemisel. Krediidiandja võib osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist.(VÕS § 416 lg 1). Krediidiandja peab tarbijale hiljemalt koos kahenädalase tähtaja andmisega pakkuma võimalust läbirääkimisteks, et leida võimalus kokkuleppele jõudmiseks. 15.5 Hageja hoiatas 20.03.2007 kostjatele saadetud lepingu ülesütlemishoiatustega kostjaid lepingu ülesütlemisest juhul, kui kostjad ei tasu 2-nädalase täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid. Samuti pakkus hageja vastavalt VÕS § 416 lg 2 sätestatule kostjatele võimalust alustada läbirääkimisi kokkuleppe sõlmimiseks (I kd, tl 58-59). Kostjad hoiatusele ei reageerinud ning hageja ütles 23.04.2007 ülesütlemisavaldusega lepingu üles (tl 60-61). Eeltoodu põhjal saab teha järelduse, et hageja on VÕS § 416 lg 1 ja 2 nõuded täitnud, seega oli tal õigus leping üles öelda. 15.6 Hageja palub mõista kostjatelt solidaarselt välja 64 811, 76 krooni, millest 30 812, 80 krooni on tagastamata krediidisumma, 6 078, 70 krooni sissenõutavaks muutunud tasumata

intress ja 27 920, 26 krooni viivis ning alates 03.11.2010 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni välja viivis 24, 91% tagastamata krediidisummalt aastas. 15.6.1 VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Tarbijakrediidilepingus on kokkulepitud intressimäär 24,91% krediidisummast aastas. Kostjad pärast lepingu ülesütlemist intressidena võlgnetavate summade katteks ühtegi makset tasunud ei ole. Tulenevalt üldtingimuste p 2.1 (krediidisaaja kohustus tagastada krediidisumma ja tasuma intressi) ja 5.3 (lepingu ülesütlemisel tasuma ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud intressi), käenduslepingust ning seadusest palub hageja kostjatelt solidaarselt välja mõista lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intress summas 6 078, 70 krooni. Lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud intressisumma suurust kostjad vaidlustanud ei ole, samuti ei ole esitatud taotlust intressimäära vähendamiseks. 15.6.2 Hageja viivise nõue on seisuga 03.11.2010 27 920, 26 krooni. Lisaks palutakse välja mõista viivis, mis käesolevaks ajaks sissenõutavaks muutunud ei ole (vastavalt TsMS § 367). Vastavalt VÕS § 113 lg 1 võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. BIGBANK AS ja S. P.i vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingus lepiti kokku intressimääras 24, 91%, seega on tulenevalt VÕS § 113 lg 1 3. lausest tulenevalt viivisemääraks 24,91%. 15.6.3 Kostja esindaja taotleb viivise vähendamist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel. Kostja leiab, et hageja nõutav viivis on arvestades asjaolusid, kostja S. P.i majanduslikku olukorda ning tervislikku seisundit ebamõistlikult koormav. Kostja esindaja leiab, et viivise väljamõistmine nõutavas suuruses seaks S. P.i äärmiselt raskesse olukorda. S. P.i pension on 2 682 krooni kuus, millest tuleb katta nii esmatarbevajadused kui osta ravimeid. Kostja taotleb piirata viivist hagi esitamise või kohtuotsuse tegemise aja seisuga ning vähendada väljamõistetavat viivist mõistliku summani. Hageja märgib hagiavalduses, et kuigi VÕS § 415 lg 1 järgi ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist, loetakse VÕS § 113 lg 1 3. lause kohaselt lepingus kokku lepitud § 94 sätesattud intressimäärast kõrgema määra puhul viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. 15.6.4 Lepingu üldtingimuste p 6.1 järgi maksab tarbijaga sõlmitud lepingu puhul krediidsaaja krediidandjale viivist seaduses sätestatud maksimaalses määras. Seaduses sätestatud maksimaalse määra suhtes on Riigikohus leidnud, et VÕS § 415 lg 1 .1. lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele, st et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Laenuandjal on seega põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette

tarbijakrediidilepingus intressimäärana. (vt Riigikohtu 14.01.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12008) Riigikohtu seisukohale tuginedes, on lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt lepingupooled vabad lepingu tingimustes kokku leppima. Seadus laenulepingus kokkulepitava intressimäära osas kitsendusi ei tee ja selles lepivad pooled lepingu sõlmimisel ise kokku. (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-02 p 12). Samas märgib Riigikohus viidatud lahendis (3-2-1-120-08) täiendavalt, et ei ole välistatud VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt kohalduva viivise vähendamine VÕS § 113 lg 8 ja § 162 järgi. 15.6.5 Viivis on seadusest tulenev õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel, kandes seega kompensatsioonilist iseloomu.Viivise suurust tuleb võrrelda kohustise rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahju suurusega ning hinnata selle proportsionaalsust. Kostjad oma lepingujärgseid kohustusi hageja ees täitnud ei ole, kohtul puuduvad andmed ka selle kohta, et kostjate materiaalne olukord oleks lepingute sõlmimise ajaga võrreldes oluliselt muutunud, mis õigustaks kokkulepitud intressi- ja sellest tuleneva viivisemäära vähendamist. Kohtule ei ole esitatud tõendeid ega põhjendusi selle kohta, mis takistas kostjatel oma lepingujärgseid kohustusi täita. Olenemata väidetavatest suulistest kokkulepetest kostjate 1 ja 2 ning kolmanda isiku vahel, on kohustatud pooleks kostjad 1 ja 2. Viivise suuruse kohta märgib kohus järgimist: Kostja tagastama krediidisumma (põhivõlg) on 30 812, 80 krooni, viivis 03.11.2010 seisuga 27 920, 26 krooni. Lisaks palub hageja § 367 järgi välja mõista viiivise protsendina kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni välja 24, 91% tagastamata krediidisummalt aastas. Arvestades kostja 1 reaalset kuusissetulekut, võtab põhinõude tasumine aega ca 3 aastat. Seega on ilmselge, et viivis ületab teatud aja möödudes põhinõuet ning kujuneb sellest oluliselt suuremaks. Riigikohtu seisukohast tulenevalt tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses ulatuses (VÕS § 113 lg 1 1. lauses). Sel juhul peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05) Riigikohtu praktikas on reeglina ülemääraseks ja ebamõistlikult suureks loetud viivist, mis ületab põhivõla suurust. Ülemäärane ja ebamõistlikult suur viivis ei kanna enam kompensatsioonilist ega eeldatavat kahju vähendavat iseloomu, mistõttu võib see olla vastuolus hea usu põhimõttega. 15.6.6 Arvestades eeltoodud põhjendusi, kostja 1 taotlust, poolte materiaalset seisundit ning viivise määra (suurem kui VÕS § 113 lg 1 1. lauses), leiab kohus, et on põhjendatud piirata kostjatelt väljamõistetavat viivist põhinõude suurusega ja mõista kostjatelt solidaarselt välja seisuga 03.11.2010 sissenõutavaks muutunud viivise summas 27 920, 16 krooni ja viivise 24, 91% tagastamata krediidisummalt aastas alates 04.11.2010 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõue (30 812, 80 krooni).

16.1 TsMS § 216 lg 1 kohaselt võib pool, kes kohtuvaidluse lahendamise korral tema kahjuks võib kolmanda isiku vastu esitada enda arvates lepingu rikkumisest tuleneva või kahju hüvitamise nõude, kuni kohtulahendi jõustumiseni esitada asja menetlevale kohtule avalduse kolmanda isiku menetlusse kaasamiseks.

Kostja 1 väitel võttis ta laenu mitte enda, vaid J. V. tarbeks ning pärast krediidi hageja poolt ülekandmist kostja arvelduskontole, võttis koos J. V.ga oma kontolt välja ning andis viimasele üle. J. V. lubas ise täita võetud kohustuse BIGBANK AS ees. Kohus kaasas 16.11.2009 määrusega (tl 31-32) J. V. menetlusse kolmanda isikuna kostjate poolel. 16.2 S. P. esitas kolmanda isiku vastu hagi ning leiab, et viimane on kohustatud talle tagastama võlgnevuse BIGBANK AS haginõude ulatuses. Hageja leiab, et poolte vahel oli sõlmitud suuline laenuleping panga ja hageja vahel sõlmitud lepinguga analoogsetel tingimustel. 16.3 VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga laenuandja laenusaajale andma rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Väidetava laenuandja S. P.i esmane põhikohustus laenulepingu järgi on laenu väljamaksmise kohustus, väidetava laenusaaja J. V. kohustus aga laenu tagasimaksmise kohustus. Laenusaaja kohustuse tekkimise eelduseks on laenulepingu kehtivus ning laenu väljamaksmise kohustuse täitmine laenuandja poolt. 16.4 S. P.i väitel andis ta BIGBANK AS-ist saadud krediidi üle J. V.le. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et S. P. on J. V.le raha kandnud /andnud. Hagiavaldusele lisatud konto väljavõtte (II kd, tl 52) kohaselt kandis BIGBANK AS 22.07.2005 lepingu nr 0500246/75st alusel 24 750 krooni. Hageja väitel andis ta kogu summa kohe J. V.le. Konto väljavõtte järgi on hageja kontolt 22.07.2005 kuupäeval pärast laenu laekumist tehtud väljamakseid erinevatel kellaaegadel kokku 24 722, 64 krooni ulatuses ( 1000, 9000, 10 000, 3350, 845, 04 ja 527, 60 krooni), muuhulgas tasutud Kiviõli T-Marketis ja kaupluses Kevad Kiviõlis (II kd, tl 52). Kostja ei ole tõendanud, et andis / kandis raha üle J. V.le. S. P.i ja A. K.i väiteid, et krediidilepingu BIGBANK AS-ga sõlmiti J. V. initsiatiivil ja tema jaoks, ei saa lugeda tõendiks TsMS § 229 mõttes. Hagiavalduses taotles hageja oma nõuete ja asjaolude tõendamiseks üle kuulata tunnistja G. G. ning kohustus tunnistaja kohaselt toimetama ise (II, tl 43.) Kohtuistungile 02.11.2010 hageja tunnistajat ei toimetanud, mistõttu leiab kohus, et hageja loobus tunnistaja ülekuulamise taotlusest. S. P. esitas BIGBANK AS hagis G. G. selgituse (I kd lk 79), milles viimane selgitab, et raha võttis V. endale ja kulutas selle remondi ning kodutehnika tarbeks. G. leiab, et V. tegi seda ettekavatsetult, sest viimane kiitles et sõidab Inglismaale mehe juurde, krediidi las maksab P.. Kohus leiab, et viidatud selgitus ei ole ole piisav tuvastamaks ja tõendamaks raha andmise fakti J. V.le. 16.5 TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Eeltoodust tulenevalt ei saa kohus olemasolevate tõendite põhjal tuvastada, et väidetava suulise laenulepingu järgi oleks laenuandja oma kohustuse ehk raha üleandmise kohustuse täitnud, mis oleks eelduseks kostja kohustuse tekkimisele. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks kostja kohustuse tekkimine hageja ees, sellest tulenevalt ei saa kostjale ette heita ka kohustuse rikkumist. Kohus jätab S. P.i hagi J. V. vastu rahuldamata.

VI MENETLUSKULUDE JAOTUS

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.