Aivar Alandi hagi Meelis Muinasmaa vastu 42 010 krooni väljamõistmiseks 42 010 krooni
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 12. jaanuari 2010 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Aivar Alandi apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
19. oktoober 2010
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Aivar Aland, esindaja vandeadvokaat Kaspar Lind Vastustaja (kostja): Meelis Muinasmaa Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Maakohtu 12. jaanuari 2010 otsus muutmata.
esindajad
RESOLUTSIOON
Edasikaebamise kord
Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Aivar Alandi kanda. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse
põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
Aivar Aland esitas kohtule hagi Meelis Muinasmaa vastu 42 010 krooni väljamõistmiseks. Hageja saatis kostjale 15.08.2005 Western Union rahakaardiga 40 000 krooni (saatekulu 2010 krooni). Kostja palus hagejalt raha, et täita kohustus kolmanda isiku ees. Hagiavalduse esitamise seisuga ei ole kostja hagejale nimetatud summat tasunud. Kuna hageja ja kostja vahel puudusid lepingulised kokkulepped viidatud summa osas, siis on hageja täitnud kostja maksekohustuse kolmandale isikule. Hageja palub mõista kostjalt välja 42 010 krooni.
2.Meelis Muinasmaa hagi ei tunnistanud. Hageja on OÜ Ropka Autopood ja OÜ Malveston juhatuse liige ja üks omanikest. Kostja töötas autojuhina OÜ-s Malveston. Kostja tööülesandeks oli autode toomine Eestisse. Autode vedamiseks pidi OÜ-l Malveston olema tasulise rahvusvahelise autoveo tegevusluba ja sõidukikaart, mida aga viimasel ei olnud. Raha saadeti firma eest trahvi tasumiseks eraisikuna.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 12. jaanuari 2010 otsusega Aivar Alandi hagi Meelis Muinasmaa vastu 42 010 krooni väljamõistmiseks rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole poolte vahel vaidlust, et hageja on kostjale Western Unioni rahakaardiga saatnud 40 000 krooni. Vaidluse all on küsimus, kas hageja saatis kostjale raha eraisikuna või äriühingu esindajana. Trahv on määratud rahvusvahelist maanteevedu sooritada lubava litsentsi puudumise eest, seega on nimetatud asjaolu tööandja möödalaskmine. Hageja seisukoht, mille kohaselt on kostja samadel tingimustel varemgi koormat vedanud ning kunagi ei ole probleeme olnud, ei ole asjakohane. Tööandja ülesandeks on autojuhi varustamine vastavate lubade ja litsentsidega. Kostja selgituste kohaselt sai ta hageja raha 16.08.2005 kätte ning kasutas seda määratud rahatrahvi tasumiseks, kuid sellekohaseid tõendeid kohtule esitada ei ole. Samas ei ole hageja vaidlustanud kostja väidet, mille kohaselt sai kostja raha eelnimetatud rahatrahvi tasumiseks. TsMS § 231 lg 2 esimese lause kohaselt ei vaja poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist, kui vastaspool selle omaks võtab. TsMS § 231 lg 4 kohaselt eeldatakse omaksvõttu, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Kohus asus seisukohale, et kuivõrd hageja ei ole kostja seletusi raha saamise ja kasutamise kohta TsMS § 231 kohaselt selgesõnaliselt vaidlustanud, on hageja nimetatud väite omaks võtnud. Käesoleval juhul on raske kindlaks määrata, kas hageja on teinud kostjale ülekande eraisikuna või äriühingu esindajana. Trahvimäärusest nähtuvalt on trahv määratud OÜ-le Ropka Autopood, mitte autojuhile (kostjale). Kuivõrd trahvi määramise põhjuseks oli tööandjapoolne möödalaskmine, ei saa trahvi maksmise kohustust isiklikest vahenditest panna autojuhile. Äriseadustiku (ÄS) § 180 lg 1 kohaselt on juhatus osaühingu juhtorgan, mis esindab ja juhib osaühingut. ÄS § 181 lg 1 kohaselt võib iga juhatuse liige osaühingut tehingute tegemisel esindada, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud osaühingu esindamine mitmekesi või ühiselt. Kolmandate isikute suhtes kehtib ühine esindus ainult siis, kui see on kantud äriregistrisse.
Äriregistri väljavõtte kohaselt on OÜ Malveston juhatuses kaks liiget, neist üks A. Aland. Ühise esindusõiguse kohta märge puudub. VÕS §-le 1018 viidates on hageja hagiavalduses märkinud: „hageja on kostjat soodustanud ja ajanud võõrast asja, sest hageja on sisuliselt täitnud kostja kohustuse kolmanda isiku ees. Samuti on selge, et kostja kohustuse täitmine vastab kostja huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele“. Kuivõrd trahv oli määratud OÜ-le Ropka Autopood vajalike dokumentide puudumise eest, ei ole hageja eelpool toodud järeldused õiged. A. Aland kui nimetatud äriühingu juhatuse liige ajas kostjale raha saates enda juhitava äriühingu asja. A. Aland on Western Unioni vahendusel saatnud M. Muinasmaale raha äriühingu esindajana ning sellest tulenevalt tuleb hagi jätta rahuldamata.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Aivar Aland esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 12. jaanuari 2010 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada ning jätta kohtukulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus ebaõigesti tuvastanud asjaolu, et apellandi poolt vastustajale tasutud summa on makstud Poola Vabariigis määratud trahvi tasumiseks. Maakohus on jõudnud menetlusnormi rikkudes seisukohale, et kuivõrd apellant ei ole kostja seletusi raha saamise ja kasutamise kohta TsMS § 231 kohaselt selgesõnaliselt vaidlustanud, on hageja nimetatud väite omaks võtnud. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09 asunud seisukohale, et TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab kohtu poolt TsMS § 392 lg 1 p-i 3 järgimist, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poole seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud. Riigikohus on leidnud ka seda, et TsMS § 442 lg 8 esimese lause järgi peab kohus otsuse põhjendavas osas märkima kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused ning tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused. Sellest nõudest tulenevalt peab kohus otsuses selgelt märkima, missugused asjaolud on üks või teine pool või mõlemad pooled omaks võtnud ning millal ja mil viisil on omaksvõtt toimunud. Kohus ei ole apellandi poolt vastustaja väite omaksvõttu nõuete kohaselt tuvastanud. Seega on kohtu järeldus selle kohta, et vastustaja on apellandi poolt antud raha kasutanud trahvi tasumiseks, ebaõige; 2) ei ole antud asjas tõendatud, kas apellant on vastustajale raha maksnud kui füüsiline isik või kui juriidiline isik, mistõttu kohus on rikkunud TsMS § 232 lg-t 1; 3) on apellant kohtule 02.11.2009 esitatud Western Union tõendiga tõendanud, et on vastustajale raha saatnud ja vastustaja on selle ka kätte saanud. Vastustaja ei ole aga tõendanud ei seda, et ta oleks võlgu oleva summa apellandile tagastanud ega seda, et ta on viidatud rahasumma tasunud määratud trahvi tasumiseks. Kuivõrd käesoleval juhul ei ole tõendatud asjaolu, milleks nimetatud rahasummat kasutati, siis ei saa kohtu järeldusi selle kohta, et apellandi poolt saadetud raha on kasutatud äriühingu kohustuse täitmiseks, lugeda õigeks ja põhjendatuks. Apellant on saatnud vastustajale raha, et viimane saaks täita maksekohustuse kolmandale isikule. Kuivõrd apellant ja vastustaja olid omavahel tuttavad, siis saatiski apellant vastustajale raha, et viimane saaks täita oma rahalise kohustuse ning Poola Vabariigist lahkuda. Apellant ei olnud raha tasumiseks kohustatud; 4) on apellant vastustajat soodustanud ja ajanud võõrast asja, sest apellant on täitnud vastustaja kohustuse kolmanda isiku ees. Samuti on selge, et vastustaja kohustuse täitmine vastab tema huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele. Sellele viitab asjaolu, et vastustaja pöördus
apellandi poole Poola Vabariigis tekkinud probleemiga ning avaldas soovi, et apellant tasuks vastustaja kohustuse. Vastustaja on kohtumenetluse raames kinnitanud, et ilma rahata oleks tal olnud raskusi Poola Vabariigist lahkumiseks (VÕS § 78 lg 4, § 1018 lg 1). Riigikohus on tsiviilasjas 3-2-1-54-08 leidnud, et VÕS § 78 lg 4 järgi võib kohustuse täitnud kolmas isik esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, mh tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Kui kolmas isik täidab teise isiku kohustuse VÕS § 78 lg 1 järgi, siis ajab ta sellega teise isiku asja (VÕS § 1018 lg 1) ja tegutseb teise isiku asja ajamise tahtlusega (VÕS § 1018 lg 2). VÕS 1018 lg 1 p 1 sätestab, et käsundita asjaajajal tekivad VÕS §-des 1019-1023 sätestatud õigused ja kohustused juhul, kui soodustatu kiidab asjaajamise heaks. VÕS § 1023 lg 1 järgi peab soodustatu hüvitama asjaajale asjaajamiseks tehtud kulutused. Seega kuivõrd vastustaja on apellandi rahaga täitnud kohustuse kolmandale isikule vastustaja eest, on apellandil VÕS § 78 lg 4, § 1018 lg 1 p 1 ja § 1023 lg 1 alusel õigus nõuda tagasi tasutud 42 010 krooni.
5.Meelis Muinasmaa palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastuväidete kohaselt: 1) on apellandi poolt kohtule esitamata nii väited kui ka tõendid selle kohta, millist või milliseid vastustaja kohustusi kolmandate isikute ees apellant on vastustaja eest täitnud ja sellega vastustajat soosinud; 2) tuginedes kohtutoimikus olevatele dokumentidele määrati trahv OÜ-le Ropka Autopood, ning tegelikuks süüdlaseks oli nimetatud äriühingu juhatus (kuhu kuulub ka apellant), sest juhatus jättis veose vedamiseks vajalikud litsentsid muretsemata. Vastustaja täitis OÜ-le Ropka Autopood määratud trahvi tasudes apellandi kui tööandja OÜ Malveston juhatuse liikme ja otsese ülemuse korraldust; 3) on apellandi väide, et kohus ei ole apellandi poolt vastustaja väite omaksvõttu nõuetekohaselt tuvastanud, põhjendamatu. Kohtul puudus vajadus apellandi poolt vastustaja väite omaksvõtu tuvastada, sest apellant on 12.08.2008 maakohtule selgelt väitnud, et kuigi kostja täitis kohustuse kolmandale isikule isiklikult, on sisuliselt tegemist hageja poolt kostja võla tasumisega, sest raha on saadetud hageja poolt selleks, et kostja saaks täita oma kohustuse kolmandale isikule. Apellandi seisukohast tulenevalt ei olnud tegemist eeldatava omaksvõtu olukorraga TsMS § 392 lg 1 p 3 järgi, vaid selge ja üheselt mõistetava tunnistusega apellandi poolt, et vastustaja on täitnud tema kohustuse; 4) on maakohus otsuse p-des 15-18 tuvastanud, et apellant saatis Western Unioni vahendusel vastustajale raha äriühingu esindajana; 5) on apellant jätnud tõendamata, millise vastustaja kohustuse apellant on täitnud, sellest tulenevalt ei saa apellant ka väita, et on täitnud vastustaja eest vastustaja kohustuse; 6) ei ole apellant tõendanud oma õigust nõuda vastustajale saadetud raha tagastamist ega ka õigust nõuda vastustajalt tõendamist, et raha on tasutud trahvide maksmiseks. 23.09.2009 kohustas Tartu Maakohus vastustaja taotlusel apellanti esitama kohtule raha saatmise kviitungi originaali. Apellant ei täitnud tõendi esitamise kohustust, vaid esitas selle asemel Western Unioni õiendi apellandi poolt raha saatmise kohta. Seega ei ole apellant tõendanud oma õigust nõuet vastustaja vastu esitada ega õigust menetluses poolena osaleda. Vastustaja on esitanud kohtule tõendi selle kohta, et vastavalt OÜ Malveston esindaja vandeadvokaat K. Lindi vande all antud tunnistusele kuulub nimetatud 40 000 krooni nõudeõigus OÜ-le Malveston; 7) soovib apellant vastustaja kulul alusetult rikastuda, esitades kohtule teadvalt valeväiteid;
8) ei ole toimikus asuva rahaülekande kviitungi koopia alusel võimalik tõendada, kas nõude alusdokument on apellandi valduses või on apellant nõude kolmandale isikule loovutanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Maakohtu
12.jaanuari 2010 otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
7.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski selles esitatud põhjendus ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Hagiavaldusest nähtuvalt palus hageja mõista kostjalt välja 40 010 krooni VÕS § 1018 lg 1 ja § 1023 lg 1 alusel. Hagi aluseks olevate faktiliste asjaolude kohaselt saatis hageja kostjale Poolasse 40 000 krooni, et kostja saaks täita oma kohustuse kolmandale isikule. Hageja kinnitas, et kostja nimetatud kohustuse ka täitis ning sellega täitis hageja sisuliselt kostja maksekohustuse kolmandale isikule, s.t ta ajas võõrast asja ja soodustas sellega kostjat. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja ei ole tõendanud käsundita asjaajamise eelduste olemasolu ning seetõttu puudub alus hagi rahuldamiseks. VÕS §-st 1018 tulenevad käsundita asjaajamise eeldused, s.o asjaajaja ajab talle võõrast asja, milleks tal puudub seadusest või tehingust tulenev õigustus ja asjaajamisega tahab ta soodustada teist isikut. Asja materjalidest nähtub, et Poola Vabariigi autotranspordiinspektori 10.08.2005 otsusega määrati OÜ-le Ropka Autopood rahatrahv maanteevedude sooritamise eest ilma nõutava litsentsita. Kostja helistas hagejale, et viimane saadaks talle raha trahvi tasumiseks, kuna vastasel korral ei ole tal võimalik Poolast lahkuda. Hageja saatis kostjale rahakaardiga 40 000 krooni trahvi tasumiseks. Toimikulehel 18 olev 10.08.2005 otsuse tõlge tõendab, et kostja tööandja on tõlkinud trahviotsuse eesti keelde ja saatnud selle kostjale tagasi ning Western Unioni rahakaardi koopia tõendab hageja poolt kostjale 15.08.2005 40 000 krooni saatmist. Hageja ei ole menetluse kestel tuginenud asjaolule, et maanteevedude sooritamise eest ilma nõutava litsentsita võiks vastutada kostja. Eelmärgitud tõendid kinnitavad, et hageja saatis kostjale 40 000 krooni, et tasuda OÜ-le Ropka Autopood määratud rahatrahvi ning kostja on hageja eest rahatrahvi tasunud. Seetõttu on ebaõige hageja hagiavalduses esitatud seisukoht, et 40 000 krooni saatmisega kostjale asjas ta justkui võõrast asja ning soodustas sellega kostjat. Apellatsioonkaebuses esitatud väide, mille kohaselt pöördus kostja tema poole ning avaldas soovi, et hageja täidaks tema (kostja) kohustuse, on tõendamata. Maakohus on õigesti järeldanud, et OÜ Ropka Autopood juhatuse liikmena ajas ta kostjale raha saates enda asja ja seega puudub alus hagi rahuldamiseks. Maakohus on hinnanud tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-s 1 sätestatuga ning õigesti leidnud, et kostja on OÜ-le Ropka Autopood määratud rahatrahvi hagejalt saadud raha eest tasunud. Hageja ei ole väitnud ega esitanud tõendeid, et OÜ-lt Ropka Autopood oleks nõutud 10.08.2005 otsusega määratud rahatrahvi teistkordset tasumist. Samuti on hageja hagiavalduses kinnitanud, et kostja on kohustuse kolmandale isikule täitnud. Asja materjalidest ei nähtu ka muid põhjusi (peale OÜ-le Ropka Autopood määratud rahatrahvi tasumise), miks hageja kostjale 40 000 krooni saatis. Seetõttu ei ole põhjendatud apellandi kaebuses esitatud väide, et maakohus on jätnud tuvastamata, kas kostja on saadud rahaga trahvi tasunud või mitte. Hagi rahuldamise seisukohalt ei ole tähendust apellandi väitel, kas ta saatis kostjale raha füüsilise isikuna või kui äriühingu esindaja.
8.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad apellatsiooniastmes kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
Viivi Tomson
Egon Konsand
Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.