Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-101-10 Tartu, 3. november 2010. a Eesistuja Jaak Luik, liikmed Lea Laarmaa ja Tambet Tampuu EuroAbi OÜ hagi osaühingu Tegeo Grupp (pankrotis) vastu 135 806 krooni 20 sendi ja viivise saamiseks ning osaühingu Tegeo Grupp (pankrotis) vastuhagi EuroAbi OÜ vastu 39 612 krooni 1 sendi ja viivise saamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2010. a otsus tsiviilasjas nr 208-22038 EuroAbi OÜ kassatsioonkaebus Hageja (vastuhagis kostja) EuroAbi OÜ (registrikood 10914043), esindaja vandeadvokaat Margus Lentsius Kostja (vastuhagis hageja) osaühing Tegeo Grupp (pankrotis, registrikood 11012466) 18. oktoober 2010. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-22038 ja saata asi apellatsioonimenetluse toimingute tegemiseks samale ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Tagastada EuroAbi OÜ-le kassatsioonkaebuselt 28. juunil 2010. a tasutud kautsjon 913 (üheksasada kolmteist) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.
EuroAbi OÜ (hageja) esitas 29. detsembril 2008 Harju Maakohtule hagi osaühingu Tegeo Grupp (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 135 806 krooni 20 senti ja viivise seadusjärgses määras.
2.Hagiavalduse kohaselt esitas hageja 11. veebruaril 2008 kostjale hinnapakkumise nr 2568. Hinnapakkumise p 2 kohaselt oli hageja kohustatud koostama kostjale Keskkonnainvesteeringute Keskuse (KIK) keskkonnaprogrammi projektitaotluse Harjumaal Rae vallas Killustiku 8 asuva kinnistu jääkreostuse kõrvaldamise finantseerimiseks. Hinnapakkumise p 6 kohaselt oli töö maksumuseks 20 000 krooni. Lisaks töö maksumusele oli hagejal projekti realiseerumisel (KIK-ilt raha saamise korral) õigus saada tulemustasu. Tulemustasu suurus on KIK-ilt raha saamise korral 5% eraldatud toetuse summast, millele lisandub käibemaks 18%.
13.märtsil 2008 edastas hageja valminud taotluse kostjale elektrooniliselt. Posti teel edastati materjalid 17. märtsil 2008. Posti teel edastatud materjalidele oli lisatud kahes eksemplaris materjalide üleandmise-vastuvõtmise akt. Nimetatud akti ei ole kostja siiani allkirjastatult tagastanud.
17.märtsil 2008 väljastas hageja kostjale 23 600 krooni suuruse arve. Kostja arvet tasunud ei ole. KIK-i nõukogu rahuldas 10. juuli 2008. a otsusega kostja taotluse 1 901 800 krooni suuruses summas. 1. augustil 2008 edastas hageja kostjale 112 206 krooni 20 sendi suuruse arve koos
kaaskirjaga. Kostja arvet tasunud ei ole. Harju Maakohus rahuldas 26. märtsi 2009. a tagaseljaotsusega kogu hageja nõude (hiljem menetlus kostja kaja alusel taastati), mõistes kostjalt hageja kasuks välja 145 279 krooni 51 senti ja viivise protsendina põhinõudest ning menetluskulud 12 250 krooni. 11. mail 2009 algatas kohtutäitur täitemenetluse, mille käigus laekus kohtutäituri ametikontole 85 310 krooni 95 senti, millest 56 742 krooni 77 senti kandis kohtutäitur üle hagejale, 6 469 krooni 24 senti moodustas täitekulu ja menetluse lõpetamise tõttu tagastati kostjale 22 098 krooni 90 senti. Kuna täitemenetluse käigus kandis kohtutäitur hagejale 56 742 krooni 77 senti, on nimetatud summa saamisega hageja nõue kostja vastu osaliselt rahuldatud. Hageja palus rahuldada hagi täies ulatuses, kuid palus lugeda tasaarvestatuks hagiavalduses esitatud nõue 56 742 krooni 77 sendi ulatuses selliselt, et kostja poolt loetakse tasutuks Harju Maakohtu
26.märtsi 2009 tagaseljaotsusega kostjalt hageja kasuks välja mõistetud menetluskulud 12 250 krooni, viivis 12 285 krooni 12 senti ning põhivõlg 32 207 krooni 65 senti. Pärast tasaarvestamist on hageja nõudest rahuldamata 103 598 krooni 55 senti põhivõlga ning alates
2.juunist 2009 sissenõutavaks muutunud viivis (11% aastas).
3.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata. Kostja arvates ei olnud pooltel lepingulisi suhteid, kostja ei ole hageja ees võtnud mingeid kohustusi. Hagi aluseks olevat hinnapakkumist on ilmselt korduvalt ühepoolselt muudetud, sinna on lisatud tulemustasu. Kostja ei ole hagejale mingit tasu lubanud, rääkimata tulemustasust. Taotluse koostamise mõistlik hind oleks 10 000 krooni. Hinnapakkumine on hageja ühepoolne paber, millega kostja ei ole nõustunud. Hinnapakkumisel toodud kontaktisik Diimo Liiva ei ole kostja töötaja ega ole tal ka kostja mis tahes vormis volitust.
4.24. augustil 2009 esitas kostja vastuhagi, milles palus hagejalt välja mõista 39 612 krooni 1 senti ja seaduses sätestatud määras viivise alates 26. maist 2009 kuni põhinõude kohase täitmiseni. Vastuhagi ja selle täpsustuste kohaselt esitas hageja jõustumata Harju Maakohtu tagaseljaotsuse sundtäitmiseks. Kohtutäitur algatas täitemenetluse kostjat informeerimata. Enne kui menetlus taastati ja täitemenetlus lõpetati, inkasseeris kohtutäitur kostja pangakontodelt 110 246 krooni 15 senti, millest siiani on talle tagastamata 63 212 krooni 1 sent. Sellest summast on kohtutäitur hagejale üle kandnud 56 742 krooni 77 senti ja 6469 krooni 1 senti on kohtutäitur jätnud enda töötasuks. Kostja andis tagantjärele heakskiidu hageja tegevusele 23 600 krooni ulatuses, vähendades selle võrra vastuhagi summat ning lugedes selle summa ulatuses käsunduslepingu sõlmituks.
5.Hageja vastuhagiga ei nõustunud.
6.Harju Maakohus rahuldas 27. novembri 2009. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 91 348 krooni 58 senti põhivõlga ja 3703 krooni 27 senti viivise katteks ning alates
28.novembrist 2009 kuni põhinõude täitmiseni viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Vastuhagi jättis maakohus rahuldamata. Hageja menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda. Maakohus märkis, et pooled vaidlevad selle üle, kas euroraha taotluse projekti tegemiseks olid nad
sõlminud lepingu. Kirjalikku lepingut sõlmitud ei ole. Tõendite hindamise põhjal tegi maakohus järelduse, et pooled pidasid läbirääkimisi projektitaotluse koostamiseks, taotlus vormistati ja esitati KIK-ile, et saada projekti jaoks raha. Eelnimetatuga oli tõendatud asjaolu, et pooled jõudsid kokkuleppele selles, et hageja vormistab kostja jaoks KIK-ile esitamiseks vajaliku dokumentatsiooni. Kohaldada tuleb töövõtulepingut reguleerivaid sätteid. Käsunduslepinguga ei ole tegemist eelkõige seetõttu, et käsundusleping on üldjuhul kestvusleping. Samuti nähtub asja materjalidest, et hageja kohustus tegema konkreetse töö, koostama taotlusdokumentatsiooni kostja jaoks. Seega ei olnud tegemist teenuse osutamise kui protsessiga, vaid kohustus oli saavutada konkreetne tulemus. Pooled vaidlevad selle üle, kas tasu maksmiseks jõuti kokkuleppele. Tunnistaja D. Liiva ütlustega on tõendatud, et lepingu sõlmimise läbirääkimisel räägiti nii põhitasust kui ka tulemustasust. Tunnistaja ütlustest nähtub, et kostja lubas kindlasti tulemustasu ja see tulemustasu oli protsent saadavast summast. Tõendatud on, et hageja hinnapakkumise sai kostja kätte. Seda möönis kostja esindaja istungil ning ka tunnistaja D. Liiva kinnitas hinnapakkumise olemasolu kostjal. Arvestades asjaolu, et kostja ei ole tõendanud teisi võimalikke hinnakokkuleppeid, leidis maakohus, et kostja aktsepteeris hageja hinnapakkumises märgitud tasu suurust. Kostja leidis, et hageja nõutav tasu on ülemäära suur. VÕS § 28 annab kohtule võimaluse määrata hind, kui pooled on lepingus jätnud hinna kokku leppimata. Kuna asjas on hinnakokkuleppe olemasolu tõendatud, siis VÕS § 28 ei kohaldu. Hageja arvestuse järgi oli tema põhinõude suurus 1. juuni 2009 seisuga 135 806 krooni 20 senti ja viivis 12 285 krooni 12 senti. Kostja viivise arvestusele vastu vaielnud ei ole. Põhjendatud on hageja tasaarvestus osas, millega hageja tasaarvestas kostjalt täitemenetluses saadud 56 742 krooni 77 senti esmalt viivisenõudega 12 285 krooni 12 senti ja seejärel põhinõudega. Kostja kohustuse täitmise järjekorrale vastuväiteid ei esitanud, kuid maakohus leidis, et VÕS §-s 88 märgitud kulutuste all ei ole sätestatud kohtuotsusuga välja mõistetud menetluskulusid juhul, kui menetlus hiljem jätkub ning kohtuotsus ei jõustu. Tasaarvestuse tegemisega vähenes hageja nõue 91 348 krooni 58 sendini. Ajavahemiku eest 2. juunist 2009 kuni kohtuotsuse tegemiseni 27. novembril 2009 on viivis kokku 3703 krooni 27 senti. Kostja on asjas esitanud vastuhagi. Arvestades hageja nõude põhjendatust ning hageja tehtud tasaarvestust kostjalt täitemenetluse kaudu laekunud summadest, leidis maakohus, et vastuhagi tuleb jätta rahuldamata. Täitemenetluse lõpetamise otsuses märkis kohtutäitur, et täitekuluna laekus kohtutäiturile 6469 krooni 24 senti kostja arvel. Käesolevas asjas kohtulahendit ei tühistatud. TsMS § 418 lg 1 järgi menetluse taastamisel otsus ei jõustu. Seega ei ole kostjal õigus nõuda hagejalt täitekulude tagastamist. Kohaldub täitemenetluse seadustikus sätestatud üldreegel, mille kohaselt täitekulud kannab võlgnik (TMS § 38 lg 1). Vastuhagi tuleb jätta rahuldamata.
7.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi. Hageja palus jätta kaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 28. mai 2010. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. Ringkonnakohus märkis, et VÕS § 635 lg 1 järgi kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik, tellija aga maksma selle eest tasu. Maakohus on õigesti leidnud, et pooled sõlmisid töövõtulepingu, milles olid kokku leppinud, et hageja koostab SA-le Keskkonnainvesteeringute Keskus esitamiseks taotluse Killustiku 8 jääkreostuse kõrvaldamise rahastamiseks ja komplekteerib taotluse vajalike lisadega. Hageja valmistas kokkulepitud töö ja andis selle üle kostjale. 14. märtsil 2008 on taotlus esitatud SAle Keskkonnainvesteeringute Keskus ja kostja on saanud selle alusel toetuse. Kostja ei ole hagejale töö eest tasunud. Ebaõige on kostja väide, et leping oleks tulnud sõlmida kirjalikus vormis. Seadusest ei tulene nõuet, et töövõtuleping peaks olema kirjalikus vormis. Töövõtulepingu olulised tingimused võisid pooled leppida kokku vabalt valitud vormis, sealhulgas ka suuliselt, kuid tasunõude esitamisel lasus hagejal kohustus tõendada, milles pooled olid kokku leppinud. Maakohus on valesti tuvastanud, et pooled olid kokku leppinud töötasu suuruses. Hageja väitis, et tasus olid pooled lepingu sõlmimisel kokku leppinud, ja nõudis kostjalt kokkulepitud tasu maksmist. Seega pidi TsMS § 230 lg 1 järgi hageja tõendama, et pooled olid kokkulepe sõlminud. VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega. Seega tuli hagejal tõendada, et tema esitatud pakkumuses toodud tasuga oli kostja nõustunud. Hageja on esitanud oma väidete tõendamiseks 11. veebruari 2007. a kuupäeva kandva hinnapakkumise. Hageja selgituse kohaselt oli hinnapakkumisel vale aastaarv 2007, tegelikult esitati hinnapakkumine 2008. aastal. Kostja väitis, et tema ei ole kunagi nõustunud hageja kohtule esitatud hinnapakkumisega ning et hinnapakkumine esitati talle pärast töö valmimist. Hageja pole täpsustanud, millal ja mil viisil hinnapakkumine kostjale esitati ning millal ja milliste tegudega kostja sellega nõustus. Hinnapakkumise p 6 viimase lause kohaselt loetakse hinnapakkumine jõustunuks, kui tellija on selle aktsepteerinud. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks aktsepteerinud hageja hinnapakkumise. Kohtule ei ole esitatud ühtegi kirjalikku dokumenti, millest tuleneks, et kostja on hageja nõutud tasuga nõustunud. Tunnistaja D. Liiva ütlustest tuleneb, et pooled pidasid eelläbirääkimisi ja seal oli arutuse all ka tasu, kuid milline oli täpne kokkulepe, tunnistaja ei teadnud. Hinnapakkumise kohta on tunnistaja selgitanud, et ta nägi seda kostja juures, kuid tunnistaja ütlustest ei selgu, millal see oli. Kostja vaikimist ei saa tõlgendada nõustumusena. VÕS § 20 lg 2 järgi loetakse vaikimine või tegevusetus nõustumuseks üksnes siis, kui see tuleneb seadusest, lepingupoolte kokkuleppest, pooltevahelisest praktikast või nende tegevus- või kutsealal kehtivatest tavadest. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et pooled olid kokku leppinud või tavadest või praktikast tuleneks, et kostja tegevusetust (vaikimist) saaks tõlgendada nõustumusena. Pooled on omavahel sõlminud ainult vaidlusaluse lepingu, varem nad omavahel lepinguid sõlminud ei ole. Kuna ei ole tõendatud, et pooled sõlmisid tasu kohta kokkuleppe, tuleb kohaldada VÕS § 637 lg-t 1, mis sätestab, et kui töövõtulepinguga ei ole tasus või selle suuruses kokku lepitud, kuulub
maksmisele tavaline tasu, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik tasu. Seega vaatamata sellele, et tasukokkuleppe olemasolu ei ole tõendatud, lasub kostjal kohustus tehtud töö eest tasuda tavaline või mõistlik tasu. VÕS § 637 lg 1 kohaldamiseks tuleb välja selgitada, milline on hageja tehtud töö eest tavaliselt makstav tasu. Asjaolusid ja neid põhistavaid tõendeid, mille alusel saaks tavalise tasu suuruse tuvastada, esitatud ei ole. Ringkonnakohtul ei ole võimalik tavalise või mõistliku tasu määramise aluseks olevaid asjaolusid esimest korda tuvastada ja tuvastamiseks vajalikke tõendeid koguda, kuna see rikuks oluliselt poolte kaebeõigust. Seega tuleb maakohtu otsus TsMS § 656 lg 2 alusel tühistada ja saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Asja uuel läbivaatamisel maakohtus tuleb kohtul selgitada VÕS § 637 lg 1 kohaldamise eelduseid ja anda pooltele võimalus esitada tõendeid, mille alusel tuvastada analoogse töö eest tavaliselt makstava tasu suurus. Juhul kui tavaliselt makstava tasu suurust ei ole võimalik tuvastada, tuleb maakohtul määrata mõistlik tasu, arvestades tehtud töö mahtu, selleks kulunud aega ja tööjõukulu ning muid olulisi näitajaid, mis võivad olla olulised mõistliku tasu määramisel.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue määruse, millega lõpetada tsiviilasja menetlus ja jätta kõigis kohtuastmetes kantud menetluskulud kostja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt esitas kostja 24. märtsil 2010 Harju Maakohtule enda pankrotiavalduse. Harju Maakohus võttis 31. märtsi 2010. a määrusega avalduse menetlusse ja otsustas mh keelata võlgnikul ilma ajutise halduri nõusolekuta vara käsutada. 7. juunil 2010 kuulutati välja kostja pankrot. Ringkonnakohus on rikkunud PankrS § 20. PankrS § 20 lg 1 järgi võib kohus keelata võlgnikul ajutise halduri nõusolekuta vara käsutada. PankrS § 20 lg 3 kohaselt peatub käsutuskeelu kohaldamise korral enne käsutuskeeldu alanud kohtumenetlus, milles võlgnik osaleb hageja või kostjana, kui kohtumenetlus puudutab võlgniku vara, mis pankroti väljakuulutamise korral muutuks pankrotivaraks. Kohtumenetlus peatub kuni pankrotiavalduse lahendamiseni. Ringkonnakohus pidi juhtima menetluse peatumisele tähelepanu ja kooskõlas PankrS § 20 lg-ga 3 menetluse peatama. PankrS § 20 on imperatiivse iseloomuga. Kuna käsutuskeelu kohaldamisega menetlus peatus, kuid ringkonnakohus tegi kohtuotsuse, tuleb tsiviilasja menetlus lõpetada. Tsiviilasja menetlus tuleb lõpetada veel seetõttu, et 7. juunil 2010 kuulutati välja kostja pankrot.
10.Kostja ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 2 järgi menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Tsiviilasi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule apellatsioonimenetluse toimingute tegemiseks.
12.Kassatsioonkaebuses on väidetud, et ringkonnakohus rikkus PankrS § 20 lg-t 3. Kolleegium kontrollib esmalt selle väite õigsust.
Pankrotiseaduses ajutise halduri nimetamist reguleerivate sätete, sh PankrS § 20 lg 1 alusel on kohtul võimalik kohaldada võlgniku vara suhtes käsutuskeeldu kas pärast ajutise halduri nimetamist või sellega samal ajal. Pankrotiseaduse § 20 lg 3 esimese lause kohaselt peatub käsutuskeelu kohaldamise korral enne käsutuskeeldu alanud kohtumenetlus, milles võlgnik osaleb hageja või kostjana, kui kohtumenetlus puudutab võlgniku vara, mis pankroti väljakuulutamise korral muutuks pankrotivaraks. Kohtulahendite infosüsteemist nähtub, et Harju Maakohus on 31. märtsil 2010 tsiviilasjas nr 2-1013922 tehtud määrusega võtnud kostja esitatud pankrotiavalduse menetlusse, määranud ajutise halduri ning on keelanud pankrotivõlgnikul (kostjal) ilma ajutise halduri nõusolekuta vara käsutada. Seega on kohaldatud käsutuskeeldu PankrS § 20 lg 3 tähenduses. 31. märtsil 2010 osales pankrotivõlgnik (kostja) kohtumenetluses nii kostjana kui ka hagejana, ta oli esitanud apellatsioonkaebuse ning ringkonnakohus oli võtnud kaebuse 6. jaanuaril 2010 menetlusse. Samuti puudutas kohtumenetlus vähemalt vastuhagi osas vara, mis pankroti väljakuulutamise korral muutuks pankrotivaraks (rahaline nõue hageja vastu). Seega olid täidetud PankrS § 20 lg 3 eeldused ning kohtumenetlus ringkonnakohtus peatus seaduse jõul. Kohtumenetluse peatumine tõi kaasa menetlustoimingute tegemise keelu, v.a seaduses ettenähtud erandid (vt otsuse p 13). Kolleegium märgib, et PankrS § 20 lg 3 eesmärk on anda ajutisele haldurile võimalus pooleliolevate kohtuasjadega tutvuda ning vältida enne pankrotiavalduse lahendamist pankrotivara käsutamist kohtulahendi alusel.
13.Järgnevalt analüüsib kolleegium PankrS § 20 lg 3 rikkumise tagajärgi. Kohtumenetluse peatamise ja peatumise tagajärjed on reguleeritud TsMS §-des 353-361. TsMS § 358 lg 2 kohaselt on menetluse peatumise või peatamise ajal tehtud menetlustoimingud tühised. Sama lõike teise lause kohaselt ei takista menetluse peatamine või peatumine siiski hagi tagamist ega eeltõendamismenetluse läbiviimist. Samuti võib TsMS § 358 lg 3 kohaselt teha avalikult teatavaks otsuse, kui menetluse peatus pärast asja arutamise lõpetamist. Praeguses asjas peatus kohtumenetlus ringkonnakohtus eespool viidatud Harju Maakohtu
31.märtsi 2010. a määruse alusel. Toimiku materjalide kohaselt on menetluse peatumise ajal siiski tehtud menetlustoiminguid: saadetud kutsed 12. mail 2010 toimuvale ringkonnakohtu istungile,
12.mail 2010 on peetud ringkonnakohtu istung ning 28. mail 2010 on tehtud ringkonnakohtu otsus. Nimetatud toimingud on TsMS § 358 lg 2 esimese lause järgi tühised ning kui peatumise ajal tehtud kohtuotsuse korral oleks nt hageja kasuks välja mõistetud raha, ei peaks sellist otsust materiaalõigusliku toime puudumise (tühisuse) tõttu täitma. Siiski on kolleegium seisukohal, et menetlusosalisel peab olema võimalik menetluslikult vaidlustada sellist otsust, mis on tehtud menetluse peatumise ajal (kui ei kohaldu TsMS § 358 lg 3). Vastasel korral jääb menetluslikult ebaselgeks, kuidas saaks menetlusosaline tugineda PankrS § 20 lg 3 rikkumisele või mõnele muule menetluse peatamise või peatumise alusele, mida kohus ei ole tähele pannud. Seetõttu on praegune kassatsioonkaebus lubatav ning see tuleb rahuldada ringkonnakohtu otsuse tühistamise taotluse osas. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada, kuna see tehti menetluse peatumise
ajal, rikkudes seega PankrS § 20 lg-t 3.
14.Järgmisena vastab kolleegium kassatsioonkaebuse väitele, et kuna 7. juunil 2010 kuulutati välja kostja pankrot, tuleb tsiviilasja menetlus lõpetada. Kohtulahendite infosüsteemi kohaselt on Harju Maakohtu 7. juuni 2010. a määrusega tsiviilasjas nr 13922 välja kuulutatud kostja pankrot. PankrS § 20 lg 3 teise lause kohaselt peatub kohtumenetlus kuni pankrotiavalduse lahendamiseni. Pankroti väljakuulutamise üheks tagajärjeks on seega, et ära langeb menetluse peatumise alus ning menetlus võib jätkuda. Ühe menetlusosalise pankroti korral võib kohtumenetlus siiski jätkuda üksnes PankrS § 43 tingimustel. Nimetatud säte reguleerib pankrotimenetlusega seotud kohtumenetluste jätkamise võimalusi. Kolleegiumi hinnangul on kohtumenetluse jätkumise eeldused praegusel juhul täidetud. PankrS § 43 lg 1 kohaselt, kui enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on läbivaatamisel võlgniku poolt teise isiku vastu esitatud hagi, mis seondub pankrotivaraga, võib haldur astuda menetlusse võlgniku seadusliku esindajana. Kui haldur ei astu menetlusse, võib võlgnik hagejana jätkata. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt, kui kohtumenetluses on varaline nõue võlgniku vastu, milles tehtud lahendi peale on võimalik edasi kaevata, võib pärast pankroti väljakuulutamist võlgniku nimel edasi kaevata haldur. Halduri nõusolekul võib võlgnik ise kaebuse esitada. Nimetatud sätete alusel võib kolleegiumi hinnangul enne pankroti väljakuulutamist esitatud kostja apellatsioonkaebuse menetlus ringkonnakohtus jätkuda. Kostja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud nii hagi rahuldamise kui ka vastuhagi rahuldamata jätmise. Pankrotihaldurile tuleb anda võimalus menetlusse astuda, mh on halduril soovi korral õigus esitatud apellatsioonkaebusest loobuda. Eespool esitatud seisukoha tõttu tuleb jätta rahuldamata kassatsioonkaebuses esitatud menetluse lõpetamise taotlus. Asi tuleb saata samale ringkonnakohtule apellatsioonimenetluse uuesti korraldamiseks.
15.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
16.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb hagejale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada tasutud kassatsioonikautsjon. Jaak Luik, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.