Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Vallavolikogu 26. augusti 1999. a määrusega nr 83 veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse hinna reguleerimise korra (1999. a kord) ja ÜVVKS § 8 lg 4 alusel 6. juuli 1999. a määrusega nr 79 ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja (1999. a eeskiri). Selle eeskirja p 11.6 alusel kooskõlastas Rae Vallavalitsus 6. veebruari 2001. a korraldusega nr 164 reostusnäitajate piirväärtused ning proovide võtmise juhendi (2001. a juhend). Selle juhendi p 9 järgi on vee-ettevõtjal ülemäärase saaste ühiskanalisatsiooni juhtimise korral õigus rakendada kuni viiekordset 8. saastegrupi (SG-8) tariifi koos kõigi ülemäärase saaste likvideerimise tõttu kantud kahjude hüvitamisega. Tallinna Ringkonnakohtu 25. juuni 2007. a otsuse järgi kohaldub pooltevahelises õigussuhtes 2001. a juhendi p 9. Alates 19. juunist 2006 ei ole kostja tasunud hageja esitatud arvete alusel ülereostustasu kokku 6 546 427 krooni 74 senti ja viivist. Sel ajal kehtinud ÜVVKS § 14 lg 31 nägi ette võimaluse, et ülenormatiivse reostuse tasu kehtestatakse teenuse hinna reguleerimise korraga. Rae Vallavolikogu

aga avaldatud. Seega ei ole kohalik omavalitsus kehtestanud reoaine piirmäärasid, mille ületamist saaks kostjale ette heita. Veelepingu järgi pidi kostja maksma hagejale tasu selle eest, et hageja võtab igal arvestusperioodil vastu kostja reovee, puhastab selle ja juhib suublasse. Hageja ei ole tõendanud, millal ja milliseid teenuseid ta kostjale osutas ega tulemuse saavutamist võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 mõttes. Hageja pidi perioodiliselt mõõtma ühiskanalisatsiooni juhitava vee reoainesisaldust ja tõendama, et kostja juhtis kanalisatsiooni igal arvestusperioodil (st iga kuu) piirmäärasid ületava reoainesisaldusega vett. Sanktsiooni kohaldamiseks pidi vee-ettevõtja võtma proovi kliendi kontrollkaevust kliendi juuresolekul ning reoainesisalduse pidi määrama atesteeritud laboratoorium. Ühekordne SG-8 piirväärtuse ületamine ei tähenda, et saasteastet ületati ka järgmisel kuul, samuti ei tõenda see vee puhastamise teenuse osutamist järgnevatel kuudel. Hagejal peab ka konkurentsiseaduse (KonkS) § 18 lg 2 p 1 alusel olema arvestus ja kalkulatsioonid selle kohta, kui palju ülemäärase reostusega vett on kostjalt igal arvestusperioodil vastu võetud ning millised olid teenuse kulud ja tulud. Vastuolus viiekordse tariifi kui sanktsiooni olemusega on kostjale kohaldatud sanktsiooni ühe protokolli (10. märtsi 2005. a protokoll) alusel enam kui aasta jooksul. Hageja ei ole kutsunud kostjat 2006. ja 2007. a proovivõtmistele (v.a detsember). Heitvee protokollid tõendavad, et mõnel kuul on kostja heitvee reostusnäitajad jäänud alla SG-8 piirmäära. Hageja ei ole esitanud kalkulatsiooni, s.o arvutuskäiku ega selgitusi selle kohta, mil määral igal arvestusperioodil vett reostati ja millist kahju tekitas reostus keskkonnale või ühiskanalisatsioonile, nagu nägi ette 2001. a juhendi p 9. Lepinguline sanktsioon on leppetrahv lepingu rikkumise eest VÕS § 158 lg 1 järgi. 2001. a juhendi p 9 ei näe ette, et SG-8 piirväärtuse ületamisel võib nõuda viiekordset selle saastegrupi kohta kehtestatud tariifi, vaid kõigi eelduste täitmisel võib nõuda kuni viiekordset tariifi. Põhjendatud ei ole, miks nõutakse 1,5-kordse ülereostuse puhul viiekordset teenuse hinda. Hageja esitas 2007. a mais pahauskselt arveid kanalisatsiooniteenuste eest, mida on väidetavalt osutatud alates oktoobrist 2006 kuni aprillini 2007. Kooskõlas VÕS § 159 lg-ga 2 kaotab kahjustatud pool õiguse nõuda leppetrahvi, kui ta mõistliku aja jooksul ei teata, et ta seda nõuab. Mõistlikuks ajaks leppetrahvi nõude esitamiseks on üks arvestusperiood ehk üks kuu. Kui kohus siiski leiab, et tsiviilõiguslikult on hageja nõue põhjendatud, palus kostja jätta vastuolu tõttu põhiseadusega kohaldamata 2001. a juhendi p-d 9 ja 11 ning 2006. a korra § 4 lg 8. Kui kohus leiab, et 2006. a korra § 4 lg 8 on kooskõlas volitusnormiga, palus kostja tunnistada ka ÜVVKS § 14 lg 31 põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata.

SG-8 piirväärtuse ületamise kohta kehtestatud viiekordset ülereostuse tasu. Kuna hageja nõuab ülereostustasu maksmist iga kuu eest, peab ta tõendama, et kostja juhtis iga kuu hageja kanalisatsiooni heitvett, mille biokeemiline hapnikutarve (BHT7) ületas SG-8 reostusnäitajate piirväärtusi (1500 mg/l). Hageja ei ole seda aga tõendanud. Tõendiks saab olla nõuetekohaselt võetud veeproov. Õige ei ole hageja väide, et kuna iga kuu on võimatu ja ebamõistlik proove võtta, ei pidanud ta seda tegema, vaid ülereostust võis eeldada. Tasunõude eelduseks on teenuse osutamine. Hageja ei ole igale arvele lisanud eelneva perioodi veeanalüüsi tulemusi, mistõttu ei ole tähtsust varasematel analüüsidel. Kostja ei nõustunud arvete ega ülereostustasuga ega ka varasema analüüsi kasutamisega hilisema perioodi ülereostuse määramisel. Hageja esitatud arvetest nähtub, et ajavahemiku eest 30. septembrist 2005 kuni 4. maini 2006 esitatud arvete aluseks on heitvee analüüsi protokoll nr KL2005/V1145K, millega fikseeriti ülenormatiivne reostus (BHT7 oli 3200 mg/l). Ülejäänud arvetel ei ole heitvee analüüsi protokollile viidatud. Kuni 19. juunini 2006 kehtinud 2001. a juhendi p-st 9, 19. juunist 2006 kuni 13. aprillini 2007 kehtinud 2006. a korra § 4 lg-st 8 ning 14. aprillil 2007 jõustunud 2006. a korra § 4 lg 8 p-dest 1.1-1.5 tulenevalt ei ole vee-ettevõtjal alust esitada ülereostustasu nõuet, kui lepinguperioodil, s.o kalendrikuus ei ole ülereostust tuvastatud. Veeleping on kausaalne, sest kostja kohustus on seotud hageja teenuse osutamisega, s.o reovee vastuvõtmise ja puhastamisega. Arve on hageja ühepoolne nõue makse tegemiseks, kuid arve ei saa luua kohustusi. Veelepingus ei ole kokku lepitud, et maksekohustus tekib arve esitamisest. Lepingus ettenähtud sanktsiooni kohaldamiseks tuleb VÕS § 158 lg 1 järgi tuvastada, et kostja rikkus lepingut. Igal järgneval kuul ei ole võimalik kostjat sama rikkumise eest karistada. Ülereostustasu nõudele ei kohaldu 2001. a juhendi p-d 4 ja 5 ega 2006. a eeskirja § 6 lg 4. Need sätted käsitlevad nn tavateenuse hinnakujundust kindlaksmääratud saastegruppide piires, kuid ülereostustasu nõutakse eraldi tavateenusest. See nähtub ka hageja esitatud arvetest. Samuti sätestavad 2001. a juhendi p 9 ja alates 14. aprillist 2007 kehtiva 2006. a korra § 4 lg 8 p 1.7 ülereostustasu sanktsioonina. Ka nende normide järgi on sanktsiooni kohaldamise eelduseks igakordne ülereostuse tuvastamine. Kostja esitatud eriteadmistega isiku arvamusega on tõendatud, et hageja ei osutanud ajavahemikul 31. märtsist 2005 kuni 3. jaanuarini 2008 kostjale ülereostuse puhastamise teenust ja hagejal ei olnud selleks tehnilisi võimalusi. Samuti leidis ekspert, et hagejal ei ole võimalik puhastusprotsessi juhtida, st et heitvesi puhastus loodusliku lahjenemise teel. Hageja ei ole seda arvamust ümber lükanud. Hageja tellitud uuringutest nähtuvalt ei sisaldanud kostja reovesi pidevalt liiga suurel määral reoainet. Kuivõrd veeproovide võtmise juures pidi viibima ka kostja esindaja, ei saa 22. aprillil 2008 esitatud heitvee analüüsidele tugineda. Hageja ei ole tõendanud, et ta kutsus kostjat proovivõtmise juurde, kuid kostja keeldus sellest.

kostja selle kuu reovesi SG-8 piirmäära üksnes 2,1 korda (3200 / 1500 = 2,1). Ühestki õigusaktist ei tulene, et pretensioonidele vastamata jätmise korral on kostjal kohustus maksta viiekordset tasu. Kostja on ümber lükanud hageja väite, et kostja ei vastanud pretensioonidele. Viidatud ajavahemikul kehtinud 2001. a juhendi p 9 järgi oli SG-8 viiekordse tariifi nõudmise eelduseks, et klient on juhtinud ühiskanalisatsiooni ülemäärast saastet (SG-8 piirmäära ületavat saastekomponenti sisaldavat vett), sellega kahjustati ühiskanalisatsiooni või saastati ülemäära looduskeskkonda ning vee-ettevõtja on esitanud kliendile kalkulatsiooni. Ka Tallinna Ringkonnakohus asus 25. juuni 2007. a otsuses tsiviilasjas nr 2-05-21883 seisukohale, et hageja tasunõue oleks realiseeritav nimetatud eelduste täitmise korral. Pooled ei vaidle, et hageja ei ole tõendanud, et kostja saastas ülemäära looduskeskkonda ning ühiskanalisatsioon kahjustus 2005. a märtsis ja sellele järgnevatel arvestusperioodidel. Hageja ei ole tasunõude eelduseks olevat kalkulatsiooni esitanud. Seega ei ole ülereostustasu nõue selle ajavahemiku eest kooskõlas 2001. a juhendi p-s 9 sätestatud eeldustega. Ajavahemiku kohta 19. juunist 2006 kuni 13. aprillini 2007 ei ole kohtule heitvee analüüsi protokolle esitatud. Hageja lähtub selle ajavahemiku arvetes põhjendamatult 2005. a märtsi proovi alusel tehtud analüüsist. Kuna hageja ei ole ülereostust tõendanud, ei või ta nõuda ülereostustasu. Alates 13. aprillist 2007 on kostja ülemäära reostanud detsembris 2007. Selle arvestusperioodi kohta esitatud 3. jaanuari 2008. a arves nõuab hageja kostjalt ülereostustasu 244 307 krooni 70 senti. Hageja 31. märtsil 2008 esitatud heitvee keemilisest analüüsist nr KL2007/V7287 nähtub, et kostja heitvees mõõdeti BHT7 sisalduseks 1780 mg/l, mis ületab SG-8 piirmäära 1,2-kordselt (1780 / 1500 = l,2). Kooskõlas 2006. a korra § 4 lg 8 p-ga 1.1 võis hageja nõuda kostjalt üksnes 48 861,54 * 1,5 = 73 292 krooni 31 senti. Eriteadmistega isiku arvamusega on tõendatud, et vaidlusalusel ajavahemikul ei osutanud hageja kostjale ülemäärase reostuse puhastamise teenust. Kuna kostja rahalise kohustuse eelduseks on ülereostuse tuvastamine ja puhastamisteenuse osutamine, tuleb jätta rahuldamata ka hageja nõue 2007. a detsembrikuu eest. Konkurentsiameti 12. novembri 2008. a otsus ei ole asjas tõendiks, sest see otsus on sama ameti

väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu ning saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Vee-ettevõtja reoveega seotud kohustused kliendi vastu on piiratud reovee ärajuhtimisega. Seega on põhjendamatu maakohtu seisukoht, mida ringkonnakohus ei ole muutnud, et hageja pidanuks tõendama, et ta osutas kostjale reovee puhastamise teenust. Vähemalt formaalselt oli hagejal õigus ettenähtud reostusnorme ületava reovee kanalisatsiooni juhtimisel nõuda kliendilt ülereostustasu kogu vaidlusaluse ajavahemiku eest (2005-2007) esmalt hageja tüüptingimuste (2001. a juhendi), seejärel aga 2006. a korra alusel. Hageja nõude esmaseks aluseks saab olla veeleping, mille p 10 järgi on heitvee (reovee) ärajuhtimise hind lepingu sõlmimisel 15 krooni/m3 (käibemaksuta). Lepingu p 11 esimese lause järgi kehtestab teenuse hinna Rae Vallavalitsus. Lepingu p 11 teise lause järgi ei vormistata hinna muutumist lepingu muudatusena. Veelepingu p 5 järgi lähtutakse teenuse osutamisel ÜVVKS-ist ning Rae valla ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni kasutamise eeskirjast. Selle põhjal on pooled algselt kokku leppinud konkreetse teenuse hinna, kuid jätnud hinna avatuks ja Rae Vallavalitsusele õiguse seda muuta. Seega on hinnatingimused jäetud veelepingus osaliselt lahtiseks ja kolmanda isiku (Rae vald) määrata VÕS § 26 lg 1 mõttes. Ülereostustasule kui tasule või ka sanktsioonile veelepingus samas viidatud ei ole. Kuna ülereostustasu nõudmise õigus on hagejal nii õigusaktide kui ka 2001. a juhendi alusel, ei ole sel siiski ka tähtsust, kuna veelepingus ei ole välistatud ülereostustasu maksmise nõuet. Kuigi veelepingus viidatakse Rae valla 1999. a eeskirja sätetele, ei tähenda see, et teenuse hinna ja ka ülereostustasu nõudmisel ei saa arvestada 2006. a eeskirja, kuna vaidlusalusel ajal muutusid lepingule kohaldatavad õigusaktid. Kostja ei ole vaidlustanud, et hageja on nõuetekohaselt tõendanud BHT7 ülemäärase sisalduse kostja reovees 2005. a märtsi kohta (10. märtsi 2005. a proovi järgi oli BHT7 sisaldus kostja reovees 3200 mg/l) ja 2007. a detsembri kohta (13. detsembri 2007. a proovi järgi oli BHT7 sisaldus kostja reovees 1780 mg/l). Siiski on kohtud jätnud ka nende kuude eest ülereostustasu välja mõistmata. Ülereostustasu tervikuna väljamõistmata jätmine vähemalt nende kuude eest on põhjendamatu, kuna hageja ei pidanud osutama kostjale reovee puhastamise teenust. Ebaõige on kohtute seisukoht, et hageja oleks pidanud tõendama kostja reovee reostustaset iga kuu võetud proovidega. Lisaks sellele, et see on ebamõistlik, ei tulene seda ei veelepingust ega aktidest. Kohtud on põhjendamatult välistanud tõendite hulgast hageja esitatud kostja reovee proovid, mis ei ole nõuetekohaselt võetud. See, et kostja esindaja ei viibinud nõuetekohaselt proovi võtmise juures või et nõuetekohast akti ei vormistatud (vt 2001. a juhendi p 13, 2006. a eeskirja § 6 lg 3 teine lause), ei tähenda tingimata seda, et proovi kohta tehtud analüüsi ei saa tõendina üldse arvestada. Seda eriti juhul, kui vaidlusaluse ajavahemiku (2005. a märts kuni 2007. a detsember) alguse ja lõpu proovid on võetud nõuetekohaselt ja näitavad mõlemad ülereostust. Neid analüüse saab hinnata dokumentaalsete tõenditena tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-de 229 ja 272 mõttes, kuid nende tõenduslik jõud võib

olla väiksem, eriti kui need erinevad märgatavalt nõuetekohaste proovide analüüsitulemustest. Ringkonnakohus peab hageja nõude uuesti läbi vaatama ja andma hinnangu esitatud tõenditele. Kui kohtul on esitatud tõendite alusel veendumus, et kostja reovees oli vaidlusalusel ajal ülereostus, kuid on ebaselge selle ulatus, saab kohus TsMS § 233 lg-le 2 tuginedes selle ka ise kindlaks määrata. Riigikohus andis ringkonnakohtule ka juhise hinnata kostja väiteid ülereostustasu maksmise nõude põhiseaduspärasuse kohta. Riigikohus analüüsis selleks ka ülereostustasu õiguslikku olemust. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

kasutamisel rakendama tootmistehnoloogilisi, maaparanduslikke, agrotehnilisi, hüdrotehnilisi ning sanitaarmeetmeid vee kaitsmiseks reostamise ja liigvähendamise või veekogu risustamise eest. Ülereostustasu võtmist võivad õigustada ka vee-ettevõtjale ülereostusest tingitud potentsiaalsed kulud ja riskid ning seda vaatamata sellele, kas klient täidab oma kohustusi reovee nõuete järgimisel. Nii peab vee-ettevõtja ÜVVKS § 10 lg 1 järgi tagama oma tegevuspiirkonnas ÜVK toimimise ja korrashoiu. Põhjaveekihi või veekogu kahjustamisel on isik VeeS § 391 lg 1 järgi kohustatud kõrvaldama tekitatud kahjustuse või selle uuesti tekkimise ohu. Vee kasutuskõlbmatuks muutmisel hüvitab rikkuja rikutud veehulga erikasutuse VeeS § 391 lg 3 järgi tasu viiekordses ulatuses. Vastutuse keskkonnale tekitatud kahju hüvitamise eest paneb hagejale ka keskkonnavastutuse seadus. Keskkonnareostuse piiramiseks on riik kehtestanud keskkonnatasud reostajatele keskkonnatasude seadusega, mh tuleb saastetasu keskkonnatasuna maksta saasteainete heitmise eest veekogusse või põhjavette (keskkonnatasude seaduse (KeTS) § 3 lg 2 p 6, § 5 lg 1, § 14 lg 1, § 17). Keskkonnatasude rakendamise eesmärk on KeTS § 4 lg 1 järgi vältida või vähendada loodusvarade kasutamisega, saasteainete keskkonda heitmisega ja jäätmete kõrvaldamisega seotud võimalikku kahju. Keskkonnatasudest riigieelarvesse laekuvat raha kasutatakse KeTS § 4 lg 3 järgi sihtotstarbeliselt keskkonnaseisundi hoidmiseks, loodusvarade taastootmiseks ja keskkonnakahjustuste heastamiseks. VeeS § 15 lg 2 ja § 24 lg 2 alusel on Vabariigi Valitsus 31. juuli 2001. a määrusega nr 269 kehtestanud heitvee veekogusse või pinnasesse juhtimise korra. Selle määruse lisas 2 on kehtestatud heitvee reostusnäitajate piirväärtused ja reovee puhastusastmed. Asja materjalide järgi on hageja pidanud maksma keskkonnatasu saasteainete heitmise eest veekogusse, põhjavette või pinnasesse (III kd, tl 56-66). Ringkonnakohtu hinnangul on ülereostustasu nii 2001. a juhendi kui ka 2006. a korra järgi käsitatav veelepingu lahtise tingimusena VÕS § 26 mõttes, sest ülereostustasu maksmise kohustus tekib isikul alles siis, kui tal on vee-ettevõtjaga tsiviilõiguslik suhe. See, et ülereostustasul on teatav avalikõiguslik iseloom, ei tähenda iseenesest seda, et seda tasu saaks käsitada riikliku makse või koormatisena. 2006. a korra § 4 lg-t 8 koosmõjus ÜVVKS § 14 lg-ga 31 tuleb hinnata veelepingu tüüptingimusena. Selleks, et vältida ülereostustasu karistuslikku iseloomu, on kohtul võimalik lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest ning kohaldada VÕS § 6 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138. Samuti on kohtul võimalik lubatava hüvitise suuruse määramisel lähtuda VÕS § 26 lgtest 3, 10 ja 11, § 28 lg-st 2, § 162 lg-st 1 ja § 637 lg-st 2. Kuna maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi, viis see selleni, et kohus jättis olulise osa tõenditest hindamata. Maakohus välistas põhjendamatult tõendite hulgast hageja esitatud kostja reovee proovid, mis ei ole nõuetekohaselt võetud. See, et kostja esindaja ei viibinud nõuetekohaselt proovi võtmise juures või et nõuetekohast akti ei vormistatud (2001. a juhendi p 13, 2006. a eeskirja § 6 lg 3 teine lause), ei tähenda tingimata seda, et proovi kohta tehtud analüüsi ei saa tõendina üldse arvestada. Seda eriti juhul, kui vaidlusaluse ajavahemiku (2005. a märtsist kuni 2007. a detsembrini) alguse ja lõpu proovid on võetud nõuetekohaselt ja näitavad mõlemad ülereostust. Neid analüüse saab hinnata dokumentaalsete tõenditena TsMS §-de 229 ja 272 mõttes.

Samas tuleb arvestada, et nende tõenduslik jõud võib olla väiksem, kui need erinevad märgatavalt nõuetekohaste proovide analüüsitulemustest. Asja lahendamiseks oluliste tõendite hindamata jätmine tähendab omakorda seda, et maakohtu otsus on sedavõrd puudulik, et ringkonnakohtul ei ole võimalik seda puudust kõrvaldada, ilma et kohus rikuks poolte põhiseaduse (PS) § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude ning tõendite hindamise vaidlustamiseks tulenevalt TsMS § 688 lg-tes 3 ja 4 sätestatust. Sellist seisukohta avaldas ringkonnakohtu istungil ka kostja. Eeltoodu tõttu leiab ringkonnakohus, et maakohus peab hageja nõude uuesti läbi vaatama ja andma hinnangu seni hindamata tõenditele. Seda enam, et kohtuistungi protokollist (IV kd, tl 3-8) ei nähtu, et kohtuistungil oleks tõendeid uuritud. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul lisaks tõendite hindamisele kontrollida hüvitise maksmise eeldusi ja suurust, arvestades hüvitise maksmise iseloomu ja eesmärki, konkreetseid asjaolusid ning hea usu põhimõtet VÕS § 6 ja TsÜS § 138 järgi. Samuti saab kohus hüvitise suuruse määramisel vajadusel lähtuda VÕS § 26 lg-test 3, 10 ja 11, § 28 lg-st 2, § 162 lg-st 1 ja § 637 lg-st 2, mis kõik lubavad kohtul lepingutingimusi määrata või kohustuse täitmist piirata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

kohtumenetlus selle nõude osas. TsMS § 457 lg 1 järgi ei oleks praegu tehtav lahend siduv võlausaldajale ega iseseisvast menetlussubjektist haldurile. Samal seisukohal PankrS § 43 lg 2 tõlgendamise osas ollakse Riigikohtu halduskolleegiumi lahendites nr 3-3-1-88-06 ja nr 3-3-1-34-11. Ringkonnakohus on hinnanud ülenormatiivse reostuse tasu aluseks olevate avalik-õiguslike normide põhiseaduspärasust, ilma et ta oleks tuvastanud nende asjassepuutuvuse. Samuti ei ole ringkonnakohus sisuliselt analüüsinud, kas ülereostustasu kehtestamist ja võtmist reguleerivad õigusnormid on kooskõlas PS § 3 lg-ga 1 ja §-ga 113. Kuna ringkonnakohus saatis asja tagasi maakohtusse ülereostustasu võtmist reguleerivate normide asjassepuutuvust tuvastamata ning nende põhiseaduspärasust sisuliselt analüüsimata, tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendustest kõrvaldada ülereostustasu võtmist reguleerivate normide põhiseaduspärasust puudutavad tõlgendused (otsuse p 71).

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

menetlusõiguse norme (TsMS § 688 lg 4).

sisuliselt tegemist võlausaldaja nõude tunnustamisega. Kui võlausaldaja on vastava nõude esitanud ka võlgniku pankrotimenetluses (PankrS §-d 93 ja 94), loetakse PankrS § 103 lg 4 järgi nõuete kaitsmise koosolekul kaitsmiseta tunnustatuks nõue, mis on kohtu jõustunud lahendiga rahuldatud." Seega on praeguses asjas tehtav lahend pankrotiseaduses sätestatud tingimustel võrdsustatud nõude tunnustamise kohtulahendiga, kui hagi peaks rahuldatama. Kolleegium peab taunitavaks kostja esindaja katset Riigikohut eksitada ja menetlust venitada väljavõtteliste viidetega Riigikohtu halduskolleegiumi lahenditele, milles oldavat PankrS § 43 lg 2 tõlgendamise osas kassatsioonkaebuse väidetega samadel seisukohtadel. Kui lugeda kostja viidatud lahendeid haldusasjades nr 3-3-1-88-06 ja nr 3-3-1-34-11 tervikuna, ilmneb üheselt ja selgelt, et halduskohus ei jõudnud neis asjades otsust teha enne võlgniku pankroti väljakuulutamist, mistõttu oli alust kohaldada PankrS § 43 lg-t 2. Kolleegium hoiatab, et edasisel kohtu eksitamisel ja menetluse venitamisel võib esindajale määrata trahvi TsMS § 200 lg 2 ja TsMS § 45 lg 4 alusel.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.