Laida Kütt’i hagi Eesti Vabariigi ja Leili Kütt’i vastu kinnistusraamatu kande ebaõigeks tunnistamiseks ja ebaõige kinnistusraamatu kande parandamiseks Laida Kütt’i hagi Eesti Vabariigi ja Leili Kütt’i ning kolmanda isiku kostja poolel Aimar Kütt’i vastu maa ostumüügi- ja asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamiseks
Tsiviilasja hind
7319 krooni
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 10.12.2009. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Laida Kütt’i apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
14. september 2010. a
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant Laida Kütt, esindaja advokaat Küllike Namm Vastustaja Leili Kütt, esindaja Andres Kurg Vastustaja Eesti Vabariik, esindaja Helin Leichter Kolmas isik kostja poolel Aimar Kütt
RESOLUTSIOON
Jätta Viru Maakohtu 10.12.2009. a otsus muutmata.
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
Välja mõista Laida Kütilt maakohtus kantud kulude katteks
30 584
(kolmkümmend
tuhat
viissada
kaheksakümmend neli) krooni ja apellatsioonimenetluses kantud kulude katteks 10 000 (kümme tuhat krooni, millele lisandub käibemaks) kr, Leili Küti kasuks. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
1.Laida Kütt esitas 08.10.2002 maakohtule hagiavalduse Eesti Vabariigi ja Leili Küti vastu kinnistusraamatu kande ebaõigeks tunnistamiseks ja ebaõige kinnistusraamatu kande parandamiseks (endine number X). 14.04.2005 esitas Laida Kütt maakohtule hagiavalduse Eesti Vabariigi ja Leili Küti ning kolmanda isiku kostja poolel Aimar Küti vastu Eesti Vabariigi ja Leili Küti vahel 20.06.2001 sõlmitud maa ostu-müügi- ja asjaõiguslepingu tühise tuvastamiseks kehtinud TsÜS § 66 lg 2 alusel, lähtudes ka MaaRS §-st 22 lg 1 (endine number X). Kohus liitis 20.04.2005 määrusega tsiviilasja nr X tsiviilasjale nr X. 14.07.2009 esitatud hagiavalduse lõplikus redaktsioonis palus hageja: 1) tunnistada ebaõigeks kinnistusraamatu kanded, mille kohaselt Leili Kütt on Lääne-Viru Maakohtu kinnistusameti Lääne-Viru kinnistusjaoskonnas registriosas nr 2370031 kantud kinnistusraamatusse kinnistu asukohaga XXX, katastritunnustega 88703:001:3046 ja 88703:001:3047, suurusega 944 m2 ja 7640 m2, omanikuna, ning registriosas nr 2425131 kinnistu asukohaga XXX, katastritunnusega 88703:001:3048, suurusega 990 m2, omanikuna; 2) parandada Lääne-Viru Maakohtu kinnistusameti registriosa nr 2370031 esimese jao kannet nr 2, mis puudutab elamumaad XXX, katastritunnustega nr 88703:001:3046 ja 88703:001:3047, suurusega 944 m2 ja 7640 m2, ning teise jao kannet nr 1 selliselt, et kinnistusraamatusse kantakse selle maatüki omanikuna Eesti Vabariik, ning Lääne-Viru Maakohtu kinnistusameti registriosa nr 2425131 teise jao kannet nr 1, mis puudutab elamumaad XXX, katastritunnusega 88703:001:3048, selliselt, et XXX asuva X kinnistu omanikuna kantakse kinnistusraamatusse Eesti Vabariik; 3) tuvastada Eesti Vabariigi ja Leili Küti vahel 20.06.2001 sõlmitud asjaõiguslepingu tühisus.
Hagiavalduse kohaselt tuvastati Viru Maakohtu menetluses olnud tsiviilasjas nr 2-99-64 (kohtuotsus jõustus Viru Ringkonnakohtu 18.06.2007 otsusega) Aimar Küti ja Leili Küti vahel 01.09.1998 sõlmitud kinkelepingu, millega Aimar Kütt kinkis Leili Kütile Xxx vallas asuva elamu, laut-kuuri, sauna ja kaevu, tühisus. Vastavalt jõustunud kohtuotsusele tsiviilasjas nr 2-99-64 oli kingitud vara puhul tegemist Aimar Küti ja hageja kaasomandiga, mida tulenevalt AÕS § 74 lg-st 1 võis võõrandada kõigi kaasomanike nõusolekul. Kuna hageja nõusolek puudus, oli tulenevalt TsÜS § 66 lg-st 2, kuni 01.07.2002 kehtinud redaktsioonis, tegemist tühise tehinguga. Maa ostueesõigusega erastamine, asjaõiguslepingu sõlmimine ja kinnistamine on ebaõiged, sest Leili Kütil ei olnud õigust maa ostueesõigusega erastamist taotleda, kohalikul omavalitsusel ei olnud võimalik otsustada Leili Kütile maa ostueesõigusega erastamist ja riigil ei olnud õigust temaga lepingut sõlmida ning nende lepingute alusel kinnistusraamatusse tehtud kanded ei ole õiged. Tühine tehing on kehtetu algusest peale. Olukorras, kus maa omanikuks on saanud selleks õigustamata isik, tuli esitada hagi kinnistusraamatu kannete ebaõigeks tunnistamiseks ja ebaõigete kannete parandamiseks. Eesti Vabariik on Leili Kütile maa ostueesõigusega erastamisel ning maa ostu-müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimisel käitunud pahauskselt, sest maa ostueesõigusega erastamise toimikus on hageja esindaja R. K. 26.02.2001 avaldus Lääne-Viru Maakatastrile, milles on palutud peatada Leili Küti poolt Küti maaüksuse erastamine, kuna maaüksusel asuvate hoonete omandisuhe on vaidlustatud kohtus.
2.Kostja Leili Kütt hagi ei tunnistanud, leides, et hageja ei ole tõendanud, et ta on kinnistutel asuvate hoonete omanik, kinnistud ja nendel asuvad hooned kuuluvad Leili Kütile ning hooned kuulusid Leili Kütile ka enne kinnistusraamatusse kandmist, kanded on tehtud õiguslikul alusel ja see alus ei ole ka hiljem ära langenud. Hageja viidatud Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-121-05 p-st 33 nähtub, et üldjuhul saab haldusakti alusel tehtud kinnistusraamatu kannet vaidlustada üksnes siis, kui eelnevalt on vaidlustatud ja õigusvastaseks tunnistatud või muudetud kande aluseks olev haldusakt. Antud juhtum kvalifitseerub üldjuhtumiks sarnaselt Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-37-02 käsitletuga ja maa erastamise aluseks olnud haldusaktide mittevaidlustamise tõttu tuleb hagi jätta rahuldamata. Puudub ka hageja legitiimne tahteavaldus maad erastada. Samuti puudub hageja käsitlus tema mingi õiguse realiseerimise perspektiividest. Kui hageja sooviks peale temale soodsa kohtulahendi jõustumist maad erastada, siis ei ole tal see võimalik sarnastel alustel ega mahus kui seda sai teha Leili Kütt. Asjaolu, et tsiviilasjas nr 2-99-64 on kohtu 18.06.2007 lahendis leitud, et üks Leili Küti ja kolmanda isiku vaheline tehing on tühine, ei tähenda automaatselt seda, et Leili Kütt ei oleks muutunud nende vallasasjast hoonete omanikuks, mille omand temale üle anti. Kinkelepingu tühisuse tagajärjeks võib olla vaid restitutsioon, kuid antud juhul sedagi vaid siis, kui tehinguosalised seda taotlevad. Võõrandamislepingu kehtetus iseenesest ei too kaasa asjaõigusliku omandiõiguse üleandmise kokkuleppe kehtetust, mis AÕS § 92 lg 1 kohaselt on omandamise aluseks. Hoonete endine omanik Aimar Kütt oli hooned saanud seaduslikul teel, kinkena majavalduse mõttelise osa vormis oma vennalt I. K. ja reaalosana läbi kaasomandi lõpetamise oma ema E. K. Nii ENSV APK § 22 lg 1 kui ka praegune seadusandlus käsitleb abielupoole poolt kinkena saadud vara abielupoole lahusvarana. Pealegi oli hageja abielu ühisvara jagamise nõudest kolmanda isiku vastu loobunud, mille kohta on olemas Lääne-Viru Maakohtu 27.07.1994 määrus. Ringkonnakohtu 18.06.2007 otsuse põhjendamisel on rikutud TsMS § 436 lg 1, 3, 4 ja jäetud kohaldamata TsMS § 432 nõuded. Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline. Vastuolude tõttu ei ole nimetatud lahendi motiveerivat osa võimalik käsitleda dokumentaalse tõendina käesolevas asjas. Kohus on jätnud teises tsiviilasjas (2-69-02, 2-2109/04) otsuse resolutsiooniga rahuldamata hageja nõude tunnustada tema omandiõigust kinnistutel asuvatele ehitistele ja rajatistele. Viru Ringkonnakohtu 04.05.2004 otsuse
motiveeriva osa hindamisel tuleb arvestada, et tsiviilasja nr 2-2-109/04 toimikust puudub kolhoosi põhikiri, ilma milleta ei saanud kohus aga asja lahendada.
3.Kostja Eesti Vabariik leidis, et hagi tuleb jätta rahuldamata, kuna Leili Kütile maa ostueesõigusega erastamisel tehtud Lääne-Viru Maavalitsuse maareformi toimingud, maavanema 14.06.2001 korraldus nr 1027-m ning 20.06.2001 maa ostu-müügi- ja asjaõigusleping on õiguspärased. Lääne-Viru Hooneregistri maakonnatalituse tõendiga on tõendatud, et hoonete omanik on Leili Kütt, kes on hooned omandanud 01.09.1998 kinkelepinguga. Viru Ringkonnakohtu otsus, millega on tuvastatud 01.09.1998 kinkelepingu tühisus, on maavanema korraldusest ning maa ostu-müügi- ja asjaõiguslepingust kuus aastat hilisem. Vaidlustatud asjaõiguslepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS §-s 66 sätestatud tühisuse alused puuduvad. Eesti Vabariik ei ole Leili Kütile maa erastamisel käitunud pahauskselt. Kuna kohus tõkendit hagi tagamise näol ei kohaldanud, puudus alus erastamise peatamiseks. Kinnistusraamatu kanded on tehtud õiguslikul alusel ja õiguslikud alused ei ole ära langenud. Antud juhul ei saa rakendada AÕSRS § 11 lg 5, kuna maa erastamise aluseks olnud otsused on kehtivad ja nende vaidlustamise tähtaeg on möödunud ning tegemist ei ole esmakinnistamisega. Maareformi eelse olukorra ennistamiseks ja maareformi toimingutega uuesti alustamiseks puudub võimalus. Hagejal ei oleks võimalik saada maa omanikuks samadel tingimustel kui Leili Kütil. Viru Ringkonnakohus on 18.06.2007 jõustunud otsuses tsiviilasjas nr 2-99-64 esitanud seisukoha, et võlaõiguslik kinkeleping, millest tekkinud võlasuhte osaliseks hageja ei ole, ei tekita, muuda ega lõpeta tema suhtes tsiviilõigusi ega- kohustusi. Samas sisaldas nimetatud kinkeleping kahte tehingut: võlaõiguslikku käsutustehingut (kinge) ja asjaõiguslikku käsutustehingut (kinke eseme üleandmine). Kinkelepingu tühisus ei too kaasa kinkelepingu võlaõigusliku käsutustehingu tühisust. Hageja ei ole vaidlustatud asjaõiguslepingu pooleks ja ei saa seda vaidlustada. Hageja omandiõigus hoonetele on tõendamata. Hageja on esitanud oma omandiõiguse kohta erinevaid väiteid. Kohtu menetluses olnud Laida Küti hagi Aimar Küti vastu, kolmas isik Leili Kütt, omandi tunnustamiseks jäeti Viru Ringkonnakohtu 04.05.2004 otsusega tsiviilasjas nr 2-2-109/04 rahuldamata ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. Ringkonnakohtu seisukoha kohaselt on maakohus tuvastanud, et otsuse tegemise ajaks elamuosa kui tsiviilkäibes vallasasjana olev ehituse alune maa on kinnistatud. Ehitise muutumisega kinnisasja oluliseks osaks vallasvara hävib, hävimisega aga omand vallasasjale lõpeb. Ringkonnakohus jättis hagi omandiõiguse tunnustamiseks rahuldamata omandi lõppemise tõttu ja märkis, et oma huve saab hageja edaspidi kaitsta kohustusõigusliku hagiga, näiteks kahju hüvitamise või alusetu rikastumise sätete alusel.
4.Kolmas isik kostja poolel Aimar Kütt toetas kostjate taotlust jätta hagi rahuldamata. Kolmanda isiku väitel omandas ta kinnistutel asuvad ehitised ja rajatised kinkena oma vennalt 1974. a ja tegemist ei olnud ühisvaraga ei ENSV APK § 22 lg 1 ega praeguse seadusandluse alusel. Pärast vara omandamist oli vara kolmanda isiku ja tema ema E. K. kaasomandis mõttelistes osades kuni vara reaalosadeks jagamiseni kaheksa aastat pärast kolmanda isiku ja hageja abielu lahutamist. Kuivõrd hageja ei olnud kolhoosi liige, ei saanud ta endale võtta kolhoosipere pea rolli. Abielu hagejaga lahutati 1989. a kohtuotsusega. 01.12.1993, kui kolmas isik oli veel kolhoosi liige, oli ta abielus Leili Kütiga ja on seda ka praegu. Tsiviilasjas nr 2-328 tehtud otsus, millega kolmanda isiku abielu hagejaga lahutati, nimetab majavaldust kolmanda isiku lahusvaraks. Kolmas isik ei ole kunagi valinud hagejat enda esindajaks ega ole soovinud, et hageja valiks oma esindajaks üheski küsimuses kolmanda isiku.
MAAKOHTU LAHEND
5.Viru Maakohus jättis 10.12.2009 otsusega Laida Küti hagi Eesti Vabariigi ja Leili Küti vastu kinnistusraamatu kande ebaõigeks tunnistamiseks ja ebaõige kinnistusraamatu kande parandamiseks rahuldamata. Samuti jättis kohus rahuldamata Laida Küti hagi Eesti Vabariigi ja Leili Küti ning kolmanda isiku kostja poolel Aimar Küti vastu maa ostu-müügi- ja asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamiseks. Menetluskulud jätis kohus hageja kanda ning mõistis välja Laida Kütilt Leili Küti kasuks õigusabikulude katteks 30 584 krooni. Otsuse kohaselt toetas kohus kostjate vastuväiteid. Kuigi hageja pole maa ostu-müügilepingu tühisuse tuvastamise nõudest vastava avaldusega loobunud, on hageja palunud võtta aluseks hagiavalduse lõppredaktsiooni, ning kohus lähtus hageja soovist arutada asjaõiguslepingu tühisust. Seega hindas kohus eelkõige asjaõiguslepinguga seonduvaid asjaolusid. Hageja ei ole ei maa ostu-müügi- ega asjaõiguslepingu pooleks ega saa neid vaidlustada. Nii tehingu tegemise ajal kehtinud kui kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätete kohaselt saab tehingut vaidlustada tehingu teinud isik. Seda põhimõtet kinnitab ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-140-07. Maa ostu-müügi- ja asjaõigusleping on 20.06.2001 sõlmitud Eesti Vabariigi ja Leili Küti vahel. Lepingu IV osana vormistatud asjaõiguslepingu kohaselt leppisid müüja ja ostja kokku omandi üleandmises selle kinnistusraamatusse kandmisega. Asjaõiguslepingu objektiks olev kinnisasi tekkis seaduses sätestatud tingimustel, maa ostumüügi tulemusena. Maa ostu-müügilepingut vaidlustatud ei ole. Seega on ostu-müügileping jõus ja sellega on asjaõiguslepingu sõlmimise eelduseks olev tingimus täidetud. Ost-müük on toimunud Lääne-Viru maavanema 14.06.2001 korralduse nr 1027-m alusel kooskõlas maareformi seaduse ja teiste õigusaktidega. Maa ostueesõigusega erastamise toimikus oleva Lääne-Viru Hooneregistri maakonnatalituse tõendiga on tõendatud, et hoonete omanik oli maa ostmisel Leili Kütt, kes on hooned omandanud 01.09.1998 kinkelepinguga. Maa ostumüügi- ja asjaõiguslepingu eelduseks olevaid toiminguid käsitlevad haldusaktid on kehtivad. Maa erastamise aluseks olevad haldusaktid ja nende kehtivus ei ole samastatavad hoonete võõrandamise kinkelepingu ja selle kehtivusega. Võlaõiguslikust kinkelepingust tekkinud võlasuhte osaliseks hageja ei ole, mistõttu kinkelepingu tühistamine ei tekita, muuda ega lõpeta tema suhtes tsiviilõigusi ega -kohustusi. Nagu maa ostu-müügileping nii ka kinkeleping sisaldab kahte tehingut – võlaõiguslikku käsutustehingut (kinge) ja asjaõiguslikku käsutustehingut (kinke eseme üleandmine), millest kinkelepingu tühisus ei too kaasa kinkelepingu võlaõigusliku käsutustehingu tühisust. Asjaõiguslepingu kehtivus ei puuduta hageja asjaõiguslikku positsiooni, kuivõrd vaidlusaluse asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamine ei anna hagejale õigust ega võimalust nõuda kinnisasja omandi talle üleandmist kummaltki kostjalt. Järelikult ei ole hagejal õigust hageda kinnisasja omandi üleandmise asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamist või tunnustamist. Vallasasjana olnud ehitised on muutunud kinnisasja oluliseks osaks, mis on sama õigusliku tähendusega kui vallasvara hävimine – omand vallasasjale lõpeb, kuna ei ole säilinud ühtegi AÕS § 68 lg 2 omaniku õigust (valdamine, kasutamine, käsutamine). Et vallasvara puhul oleks olnud tegemist hageja ja kolmanda isiku kaasomandiga või et hageja olnuks kogu vallasvara ainuomanik, on tõendamata. Seega vallasasja omand hagejal puudub hoolimata sellest, et kinkeleping Aimar Küti ja Leili Küti vahel on tühine. Pole teada, et hageja sooviks saada kaasomanikuks. Kohus ei saa luua hagejale õigust, mida tal olla ei saa. Järelikult tuleb jätta hagi ajaõiguslepingu tühisuse tuvastamiseks Leili Küti vastu rahuldamata. AÕSRS § 11 lg 5 kohaselt, kui maa erastamise aluseks olnud otsus tühistatakse pärast maa esmakinnistamist ja kinnistusraamatu kanne muutub seetõttu ebaõigeks, on isikul, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, õigus nõuda kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle
õigust parandamine puudutab. Nõude rahuldamisel kantakse kinnistusraamatusse omanikuna riik. Õige on Eesti Vabariigi väide, et viidatud sätet rakendada ei saa, sest maa erastamise aluseks olevad otsused kehtivad ja puudub võimalus maareformi eelse olukorra ennistamiseks ning maareformi toimingutega uuesti alustamiseks. Hagejal ei oleks võimalik saada maa omanikuks samadel tingimustel kui seda on Leili Kütt ja õige on Leili Küti väide, et menetluses olevatest nõuetest ning TsMS § 5 lg-st 1 tulenevalt ei saa kohus antud asjas otsustada midagi maa omandiõiguse osas. Järelikult tuleb jätta hagi ajaõiguslepingu tühisuse tuvastamiseks Eesti Vabariigi vastu rahuldamata. Kuna kinnistusraamatu kande aluseks on kehtiv asjaõigusleping, ei ole kinnistusraamatu kande muutmiseks alust. AÕS § 57 lg 1 kohaselt on kinnistusraamatu kanne ebaõige, kui see on tehtud õigusliku aluseta, see alus on hiljem ära langenud või kanne on valesti muudetud või kustutatud. Selliseid asjaolusid ei tuvastatud. Kande muutmise aluseks ei saa olla Leili Küti ja kolmanda isiku vahel sõlmitud kinkelepingu tühistamine, kuivõrd sellest ei teki hagejale asjaõiguslepingu tühiseks tunnistamise eeldusi ega õigust. Seega tuleb hagi kinnistusraamatu kannete tühistamise ja parandamise osas jätta rahuldamata. Hageja ei ole tõendanud ühtegi alust, millest lähtuvalt oleks võimalik tuvastada 20.06.2001 sõlmitud asjaõiguslepingu tühisust ei tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS § 66 lg 2 alusel ega ka võttes aluseks MaaRS § 22 lg-s 1 sätestatut. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 64 lg 1 kohaselt lähtuti tehingu tegemisel eelkõige tehingu teinud isikute tegelikust tahtest. Hageja ei tõendanud, et asjaõiguslepingu sõlmimisel oleks kostjatel olnud teistsugune tahe, kui Eesti riigilt maaomand üle anda ja Leili Küti poolt vastu võtta. Hageja viidatud asjaolu, et maavalitsus pidanuks maa ostu-müügi toimingud R. K. avalduse alusel peatama, ei ole arvestatav käesolevas tsiviilasjas. Kuivõrd hageja taotleb kostjate vahel sõlmitud asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamist, tunnustamist, siis ei ole oluline hinnata hageja viidatud Viru Ringkonnakohtu otsuseid. Pealegi on Leili Kütt piisavalt analüüsinud ringkonnakohtu otsuste sisemisi vastuolusid ja põhistava osa puudulikkust, samuti võimalust seadusest tulenevalt käsitleda tõendina vaid kohtuotsuse resolutiivosa. Vähemalt 1994. a, kui hageja loobus ühisvara jagamise nõudest seoses vara jagamisega kokkuleppel, olid talle teada loobumise tagajärjed. Kui tegemist olnuks kolmanda isiku ja hageja ühisvaraga, saanuks hageja oma osa määratleda veel 1997. a, kui toimus kaasomandi reaalosadeks jagamine. Õiged ega asjakohased ei ole hageja repliigi korras esitatud väited, sest hagi tagamise taotlust võis esitada menetluse igas staadiumis. Kui kohus jättis ühel korral hagi tagamise taotluse rahuldamata, oli võimalik see uuesti esitada. Kui haldusmenetlust takistas asjaolu, et hageja polnud hooneregistris omanikuna kirjas, siis tulnuks oma omand varasemalt määratleda või tuvastada. Seda hageja ei teinud. Avaldus maa erastamiseks tuli esitada seadusega sätestatud korras ja pole võimalik väita, et hageja on oma tahte väljendamist teostanud kelle tahes muu isiku, olgu või oma endise abikaasa toimingute läbi. Kolmanda isiku avaldus õue-aiamaa ostmiseks on koostatud 29.07.1994 ehk kolm päeva pärast ühisvara jagamise nõudes menetluse lõpetamist, mistõttu ei saa seda käsitleda hageja tahte väljendusena. 01.01.2006 jõustunud TsMSRS § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Menetluses on kaks hagi, üks lepingu tühisuse tuvastamiseks, lepingu hind 7319 krooni, ja teine hinnata hagi. Kohus leidis, viidates kehtinud TsMS § 60 lg-le 1 ja § 61 lg-le 1, et kuna hagid jäävad rahuldamata, tuleb hagejalt
Leili Kütile välja mõista õigusabikulude katteks 30 584 krooni, mis on olnud vajalikud ja põhjendatud, kuivõrd hagisid on menetletud aastaid ja hageja on oma nõudeid muutnud, mistõttu on kostja pidanud oma vastuväiteid korduvalt põhjendama.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.Laida Kütt taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega rahuldada Laida Küti hagi Eesti Vabariigi ja Leili Küti vastu kinnistusraamatu kande ebaõigeks tunnistamiseks ja ebaõige kinnistusraamatu kande parandamiseks ning Laida Küti hagi Eesti Vabariigi ja Leili Küti ning kolmanda isiku Aimar Küti vastu maa ostu-müügi- ja asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamiseks. Menetluskulud palub apellant jätta Leili Küti kanda. Kaebuse põhjendused: 1) Maa ostueesõigusega erastamisel, asjaõiguslepingu sõlmimisel ja kinnistamisel on oluliselt rikutud maareformi seaduses sätestatut. Nimetatud seaduse kohaselt saab maad ostueesõigusega erastada erastamisele kuuluval maal asuvate hoonete omanik. Leili Kütt ei olnud hoonete omanik, kuna ta ei saanud kinkelepingu kaudu hoonete omanikuks. Kuna lepingu poolel ei olnud õigust maad omandada, siis asjaõigusleping, mille kaudu ta sai maa omanikuks, on tühine ja selle lepingu alusel kinnistusraamatusse tehtud kanded ei ole õiged. Asjaolu, et Leili Küti ja Aimar Küti vahel sõlmitud kinkeleping on tühine, on tuvastatud jõustunud Viru Ringkonnakohtu 18.06.2007 otsusega tsiviilasjas nr 2-99-64. Tühine tehing on kehtetu algusest peale ja seega ei toonud kinkeleping kaasa õigust omanikuõigusi teostada. Vaatamata sellele, et hageja ei olnud maa ostu-müügi- ja asjaõiguslepingu pooleks, on tal õigustatud huvi nimetatud lepingu tühisuse tuvastamiseks, sest asjaõigusleping mõjutab tema asjaõiguslikku positsiooni. Hageja ei olnud ka kinkelepingu pooleks, kuid vaatamata sellele kinkeleping tühistati, sest hagejal oli selle tühistamise suhtes õigustatud huvi. Samasisuline seisukoht on leidnud kinnitamist Riigikohtu lahendites nr 3-2-1-56-09 ja 3-2-1-140-07. Eesti Vabariik on Leili Kütile maa ostueesõigusega erastamisel ning maa ostu-müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimisel käitunud pahauskselt, sest maa ostueesõigusega erastamise toimikus on hageja esindaja R. K. 26.02.2001 avaldus Lääne-Viru Maakatastrile, milles on palutud peatada Küti maaüksuse erastamine Leili Küti poolt, kuna maaüksusel asuvate hoonete omandisuhe on vaidlustatud kohtus. Toimikust ei selgu, kas taotlusele vastati. Samuti ei selgu, mis põhjusel siiski maa ostu-müügi- ja asjaõigusleping vaatamata lisatud hagiavaldusele sõlmiti. 2) Kohtu seisukoht, et kinnisasi tekkis maa ostu-müügilepingu tulemusena, ei ole õige. Omand kinnisasjale tekkis asjaõiguslepingu, mitte võlaõigusliku müügilepingu alusel. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuse nr 3-2-1-121-05 p-s 34 väljendatud seisukoht annab kohtule võimaluse ja paneb kohustuse hinnata erastamise aluseks olevate haldusaktide õiguspärasust. Kuna hagejal tulenevalt haldusaktide andmise ajast (2001) ei ole võimalik neid vaidlustada, siis pidi kohus analüüsima, kas haldusaktide andmise formaalsed alused on õiged või mitte. Kuna jõustunud kohtulahendiga on tuvastatud, et Leili Kütt ei olnud hoonete omanikuks, sai kohus asuda üksnes seisukohale, et maa ostueesõigusega erastamiseks välja antud haldusaktid ei ole õiguspärased, sõltumata sellest, kas neid on vaidlustatud või mitte ja kas need on formaalselt kehtivad või mitte. 3) Hageja taotleb, et peale asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamist parandataks kinnistusraamatu kanne selliselt, et maa omanikuna kantakse kinnistusraamatusse Eesti Vabariik, kellel tulenevalt maareformi seaduses sätestatust on kohustus maa erastada maal
asuvate hoonete omanikule, s.o muuhulgas hagejale. See annabki hagejale õiguse hageda maa kohta sõlmitud asjaõiguslepingu tühisust. Kohus ei ole eristanud võlaõiguslikku ja asjaõiguslikku lepingut ning on jätnud tähelepanuta, et vaatamata 01.09.1998 sõlmitud võlaõigusliku kinkelepingu kehtivusele, s.o Aimar Küti soovile vara tasuta Leili Kütile üle anda ja viimase soovile vara vastu võtta, Leili Kütt vara – hoonete – omanikuks ei saanud. 4) Viru Ringkonnakohtu 18.06.2007 otsusega on tuvastatud, et hoonete, mille juurde maad erastati, puhul on tegemist hageja ja Aimar Küti kaasomandiga ning seega kohtu väide, et hageja seisukohad on tõendamata, on ebaõige. Otsusest ei selgu, millisel põhjusel jättis kohus arvestamata nimetatud kohtuotsusega tuvastatud asjaolud. Hageja loobus ühisvara, mitte hoonete jagamise nõudest, sest hoonete puhul oli tulenevalt ringkonnakohtu 2004. ja 2007. a otsustest tegemist jagamata kolhoosipere varaga. 5) Olukorras, kus maa omanikuks on saanud selleks õigustamata isik, tuli esitada hagi kinnistusraamatu kannete ebaõigeks tunnistamiseks ja ebaõigete kannete parandamiseks. Seda kinnitas Riigikohus otsuses nr 3-2-1-26-03. Kande tegemise ajal kehtinud AÕS § 57 lg 1 kohaselt on kinnistusraamatu kanne ebaõige, kui see on tehtud õigusliku aluseta, see alus on hiljem ära langenud või kanne on valesti muudetud või kustutatud. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-128-03 sedastanud, et asjaõiguslepinguga toimub kinnisasjaõiguse käsutamine ja selle alusel tehti kuni 30. juunini 2003 kehtinud AÕS § 64 lg 1 alusel kanne kinnistusraamatusse. Kinnisomandi või piiratud kinnisasjaõiguse omandamise, sealhulgas heauskse omandamise eelduseks on kehtiv asjaõigusleping. Ilma kehtiva asjaõiguslepinguta (käsutustehinguta) oleks kinnistusraamatu kanne kuni 30. juunini 2003 kehtinud AÕS § 57 lg 1 järgi ebaõige. AÕS § 57 lg 1 sätestas, et kinnistusraamatu kanne on ebaõige, kui see on tehtud õigusliku aluseta või see alus on hiljem ära langenud või kanne on valesti muudetud või kustutatud. Alates
1.juulist 2003 ei sätesta asjaõigusseadus enam nii selgelt ebaõige kande mõistet, kuid AÕS § 65 lg-st 1 võib järeldada, et ebaõigeks saab pidada kannet, mis ei vasta tegelikule õiguslikule olukorrale. Tegelikule õiguslikule olukorrale ei vasta ka kinnistusraamatu kanne, mis on tehtud tühise asjaõiguslepingu alusel. Sellisest kandest nähtuv isik ei ole tegelikult kinnisasjaõiguse omanik, sest puudus üks kinnisomandi üleandmise või koormamise eeldus – asjaõigusleping (30. juunini 2003 kehtinud AÕS § 120 lg 1 ja 1. juulist 2003 kehtiv AÕS § 641). Kinnistusraamatu ebaõige kande muutmist nõudev isik saab seega tugineda sellele, et kande aluseks olnud asjaõigusleping on tühine 30. juunini 2002 kehtinud TsÜS §-de 66; 69; 70; 75; 77; 78; § 93 lg 3 või § 103 järgi. 6) Isegi kui kohus asus seisukohale, et hageja ei ole avaldust maa ostueesõigusega erastamiseks esitanud, tuli tugineda maareformi seaduses ja selle alusel vastuvõetud õigusaktides sätestatule ning lugeda, et hageja on Aimar Küti kui kaasomaniku poolt 29.07.1994 esitatud maa ostueesõigusega erastamise avalduse kaudu oma tahet avaldanud, seda sõltumata sellest, et Aimar Kütt esitas avalduse peale ühisvara jagamise menetluse lõpetamist. Hoonete puhul ei olnud tegemist ühisvaraga. Lähtudes Viru Ringkonnakohtu 18.06.2007 otsusega tuvastatust, et tegemist on hageja ja Aimar Küti kaasomandiga, siis avaldus on esitatud ja formaalsed tingimused maa erastamiseks muuhulgas hagejale täidetud.
7.Leili Kütt vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta menetluskulud hageja kanda. Vastuväited:
1) Hageja tõstatab vaidluse kinnistul asuvate hoonete omandiõiguse üle. Hageja ei saa vastavat vaidlust tõstatada, kuivõrd ta ei ole tõendanud, et tema on hoonete omanik. Kohus on teises tsiviilasjas resolutsiooniga lahendanud hageja omandiõiguse küsimuse vallasasjast hoonetele. Kohus jättis rahuldamata hageja nõude tunnustada tema omandiõigust kinnistutel asuvatele ehitistele ja rajatistele. Hoonete omandisuhted ei saa seetõttu puudutada hageja õiguseid ja nende väidetevale rikkumisele ei saa juba üksnes seetõttu õiguskaitset anda. Hageja poolt esiletoodud tema õiguste rikkumised on oletuslikud, nii faktiliselt kui õiguslikult põhistamata ja eitavad tema suhtes seadusjõus kohtulahendi mõju. Hageja esiletoodud Leili Küti suhted hoonetesse on asjassepuutumatud, kui puudub hageja enese suhe hoonetesse. Hageja väited seaduserikkumistest maa kinnistamisel on nii faktiliselt kui õiguslikult põhistamata. Hageja väide, et kostja ei olnud hoonete omanik, ei tugine faktilistele asjaoludele. Käsutustehing, millega kostja hooned omandas, kehtib. 2) Kostjate vaheline leping ei saa mõjutada hageja asjaõiguslikku positsiooni. Kui leping isegi oleks tühine, ei tekiks sellest hagejale mingeid õiguseid. Hageja viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-140-07 eeldab, et leping mõjutaks mõnda hageja asjaõiguslikku positsiooni, ning hageja on välja toonud, et selleks on omandiõigus. Hageja omandiõiguse tunnustamise nõue on varasemas kohtumenetluses jäänud rahuldamata ning käesolevas menetluses hageja omandiõiguse tunnustamist ei nõua ega saagi seda teha. 3) Hageja väited Eesti Vabariigi pahausksusest on ainetud. Pahausksuse etteheide tuleneb R. K. erastamise peatamise teatele reageerimata jätmisest seonduvalt hoonete omandisuhte vaidlustamisega kohtus. Hoonete omandisuhte vaidlustamise hagi jäi rahuldamata, seega pöördumine oli põhjendamatu. Maa erastamise peatamist hagi tagamise korras ei taotletud, taotlused jäid rahuldamata, seega hageja väidetavate õiguste kahjustamise vastuväide oli leidnud teises menetluses käsitlemist ja oli õiguspäraselt lahendatud. 4) Hageja viidatud Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-121-05 p-st 33 nähtub, et üldjuhul saab haldusakti alusel tehtud kinnistusraamatu kannet vaidlustada üksnes siis, kui eelnevalt on vaidlustatud (ja õigusvastaseks tunnistatud või muudetud) kande aluseks olev haldusakt. Erandina oli tsiviilkolleegiumi arvates võimalik kinnistusraamatu kannet vaidlustada eelnevalt haldusakti vaidlustamata juhul, kui sisuliselt vaidlustatakse haldusakti andmise aluseks olevaid eraõiguslikke asjaolusid või suhteid. Selliseks juhtumiks oli maa tagastamise nõudeõiguse pärimine enne maa tagastamist. Sellise erisuse tingib asjaolu, et pärimise korral on kinnistamisavaldus reeglina ühepoolne. Kostja ei ole maad ega nõudeõigust pärinud ega teinud ühepoolset kinnistamisavaldust. Seesugune juhtum kvalifitseerub n.ö üldjuhtumiks sarnaselt Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-37-02 käsitletuga ning maa erastamisetoimingute aluseks olnud haldusaktide mittevaidlustamise tõttu tuli hagi jätta rahuldamata. Haldusaktide vaidlustamise formaalne õigus ei ole käesoleval ajal enam objektiivselt realiseeritav ning hageja väited ei anna alust arvata, et kohus eksis, kui ei hakanud tsiviilmenetluses haldusaktide kehtivust ja õiguspärasust eraldi põhjalikumalt hindama. Lisaks ei ole hageja mõistlikult põhistanud ega tõendanud asjaolusid, mis üldse võimaldaks maa erastamisega seoses vastuvõetud haldusaktide õiguspärasuses kahelda. 5) Kui kinnistusraamatut parandataks viisil, et kinnistu omanikuks saab Eesti Vabariik, siis sellest ei tulene, et kinnisasjal asuvate hoonete omanik oleks või omanikuks saaks hageja või et Eesti Vabariigil oleks kohustus erastada maa hagejale. Maareformi seadusest selline kohustus ei tulene ning lõppenud on ka võimalus kasutada õigust maa erastamiseks maal asuvate hoonete juurde, kui puudub selleks õigeaegselt esitatud tahteavaldus ja antud juhul ka
õigustatud subjekt. Kui hageja sooviks peale temale soodsa kohtulahendi jõustumist maad erastada, siis ei ole tal see võimalik sarnastel alustel ega mahus kui seda sai teha Leili Kütt. Õige on kohtu seisukoht, et kohus ei saa luua hagejale õigust, mida tal olla ei saa. Lisaks ei saa kohus luua ka õigust, mis on pelgalt hüpoteetiline ega vii mõistlikult soovitud tulemuseni. AÕSRS § 10 lg 5 ei ole asjas vastavate eelduste puudumisel kohaldatav. Samas selleks, et kohus saaks väidetavalt ebaõiget kannet muuta, peab kohus otsuse resolutsioonis selgelt väljendama, mida ta maa omandiõiguse osas otsustab (Riigikohus nr 3-2-1-127-01). Menetluses olevatest nõuetest ning TsMS § 5 lg-st 1 tulenevalt ei saa kohus antud asjas otsustada midagi maa omandiõiguse osas. 6) Kuna kolmas isik end hagejaga koos kaasomanikuks pidada ei saanud (samas oli olemas kaasomand E. K. , kes oli kolmanda isiku ema), siis ei ole talle võimalik omistada tahet esitada maa erastamise avaldus nii enda kui ka hageja nimel. Kolmas isik on avaldanud, et sellist tahet tal ei olnud ega saanudki olla. Hageja väited, et hoonete näol oli tegemist tema ja kolmanda isiku ühisvara või kaasomandiga, on tõendamata. 7) Õige on kohtu järeldus, et käsutusena on asjaõigusleping omandi üleandmise kohta reeglina õiguslikult neutraalne. Puuduvad igasugused asjaolud ja tõendid, millest võiks järelduda, et kostjatel oli omandi üleandmisel mingisugune muu tahe kui ühel omand üle anda ja teisel vastu võtta. 8) Asjaolu, et tsiviilasjas nr 2-99-64 on 18.06.2007 leitud, et üks Leili Küti ja kolmanda isiku vaheline tehing on tühine, ei tähenda antud tsiviilasjas automaatselt, et Leili Kütt ei oleks muutunud nende vallasasjast hoonete omanikuks, mille omand temale üle anti. Ühe tehingu, nt kinkelepingu tühisuse tagajärjeks võib olla vaid restitutsioon, kuid antud juhul sedagi vaid siis, kui tehinguosalised ise seda taotlevad. Ka Viru Ringkonnakohtu lahendi nr 2-99-64 p-s 21 sedastatust nähtub, et selle vaidluse eseme omandi üleandmist Leili Kütile lahendi resolutiivosa ei tohiks puudutada. Võõrandamislepingu kehtetus iseenesest ei too kaasa asjaõigusliku omandiõiguse üleandmise kokkuleppe kehtetust, mis AÕS § 92 lg 1 kohaselt on omandamise aluseks. Kohtus põhistas õigesti hageja varasemate kohtulahendite põhjendavas osas toodud argumentidega mittearvestamist käsitletavate lahendite vastuolulisusega. Kohus sai teistes tsiviilasjades menetleda ja tegi otsuseid vaid nende hageja nõuete osas, mis olid esitatud. Nõue tsiviilasjas nr 2-99-64 seisnes 01.09.1998 kinkelepingu tühisuse tuvastamises. Kohus ei saa hinnata mingit asjaolu erinevalt mõlemast poolest. Viru Ringkonnakohtu 18.06.2007 otsuse põhjendamisel on rikutud TsMS § 436 lg 3 ja 4 ning kohaldamata jäetud TsMS § 432. Seega tuleb hinnata käesolevas asjas kriitiliselt tsiviilasjas nr 2-99-64 motiveeriva osa p-des 20 ja 21 kajastamist leidnud asjaolusid sealosundatud fakti ja õigusliku aluse puudumise tõttu – ehk siis midagi, mis võimaldaksid sedastada, et Aimar Küti poolt Leili Kütile 01.09.1998 kingitud vara osas oli tegemist Aimar Küti ja hageja kaasomandiga, siit edasi aga sedastada väidetava kaasomaniku (hageja) omandiõiguse rikkumist, millest omakorda kinkelepingu tühisus. Samuti on osundatud sedastus vastuolus ringkonnakohtu otsuse p-s 20 märgituga, mille kohaselt „alates 01.12.1993 muutus kolhoosipere vara Laida Küti ja Aimar Küti jagamata ühisvaraks“. Kaasomand eeldab omandi jagatust (AÕS § 70 lg 4). 9) Hageja positsioon on vastuoluline. Viru Ringkonnakohtu 04.05.2004 ja 18.06.2007 otsuste tegemisel pidas hageja end ainuomanikuks, nüüd aga leiab, et tema omandiõigus vallasvarale on tuvastatud nii Viru Ringkonnakohtu 04.05.2004 kui 18.06.2007 otsustega. Hageja ei tunnistanud nendes asjades temal Aimar Kütiga ei ühise- ega kaasomandi olemasolu.
8.Eesti Vabariik vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, kohtuotsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväited: 1) Leili Kütile maa erastamisel tehtud Lääne-Viru Maavalitsuse maareformi toimingud, maavanema 14.06.2001 korraldus nr 1027-m ning 20.06.2001 maa ostu-müügi- ja asjaõigusleping on õiguspärased. Lääne-Viru Hooneregistri maakonnatalituse tõendiga on tõendatud, et hoonete omanik on Leili Kütt, kes on hooned omandanud 01.09.1998 kinkelepinguga. Viru Ringkonnakohtu otsus, millega on tuvastatud Aimar Küti ja Leili Küti vahel 01.09.1998 sõlmitud kinkelepingu tühisus, on maavanema korraldusest ning maa ostumüügi- ja asjaõiguslepingust kuus aastat hilisem. Lääne-Viru maavanema 14.06.2001 korraldus nr 1027-m „Maa ostueesõigusega erastamise tingimuste kohta“ ja Xxx Vallavalitsuse 22.11.2000 korraldus nr 712 „Maa ostueesõigusega erastamine Leili Kütile“ on kehtivad haldusaktid. Nimetatud haldusaktide vaidlustamiseks ei ole hageja esitanud ettenähtud tähtaja jooksul kaebust halduskohtule. Eesti Vabariik ei ole Leili Kütile maa ostueesõigusega erastamisel ning maa ostu-müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimisel käitunud pahauskselt. Maa ostueesõigusega erastamise toimikusse lisatakse ainult kindlad dokumendid vastavalt VV 06.11.1996 määrusele nr 267 „Maa ostueesõigusega erastamise kord“ ja maa erastamise ajal kehtinud VV 05.01.1999 määrusega nr 7 kinnitatud „Katastrimõõdistamise korrale“. See, et vastust ei ole toimikus, ei anna alust järeldada, et avaldusele ei vastatud. Maa erastamine toimus alles pärast seda, kui kohus jättis kohaldamata tõkendi. Kuna kohus tõkendit ei kohaldanud, puudus alus maa ostueesõigusega erastamise toimingute peatamiseks. Kinnistamisteade avaldati Ametlikes Teadaannetes 04.07.2001. Hageja ei esitanud kinnistamisteatele vastuväidet. 2) Põhjendatud on kohtu seisukoht, mille kohaselt asjaõiguslepingu objektiks olev kinnisasi tekkis seaduses sätestatud tingimustel, maa ostu-müügi tulemusena. Maa ostu-müügi- ja asjaõiguslepingu eelduseks olevaid toiminguid käsitlevad haldusaktid on kehtivad. Põhjendatud ei ole hageja väide haldusaktide vaidlustamise kohta käesolevas menetluses. Riigikohtu tsiviilkolleegium on olnud hageja viidatud otsuse nr 3-2-1-121-05 p-s 33 seisukohal, et üldjuhul saab haldusakti alusel tehtud kinnistusraamatu kannet vaidlustada üksnes siis, kui eelnevalt on vaidlustatud (ja õigusvastaseks tunnistatud või muudetud) kande aluseks olev haldusakt. 3) Põhjendatud ei ole seisukoht, et hagejal on õigustatud huvi lepingu tühisuse tuvastamiseks, sest Eesti Vabariigiga sõlmitud asjaõigusleping mõjutab tema asjaõiguslikku positsiooni. Vaidlusaluse asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamine ei anna hagejale õigust ega võimalust nõuda kinnisasja omandi talle üleandmist kummaltki kostjalt. Järelikult ei ole hagejal õigust hageda kinnisasja omandi üleandmise asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamist või tunnustamist. 4) Hageja on esitanud oma omandiõiguse kohta erinevaid väiteid. Kohus on õigesti leidnud, et vallasasjana olnud ehitised on muutunud kinnisasja oluliseks osaks, mis on sama õigusliku tähendusega kui vallasvara hävimine – omand vallasasjale lõpeb. Et vallasvara puhul oleks tegemist hageja ja kolmanda isiku kaasomandiga või et hageja oleks olnud kogu vallasvara ainuomanik, on tõendamata. Seega vallasasja omand hagejal puudub hoolimata sellest, et kinkeleping Aimar Küti ja Leili Küti vahel on tühine. Kuna hageja omandiõigus hoonetele on tõendamata, ei saa hageja väita, kas ja kuidas on tema õigusi rikutud asjaõiguslepingu sõlmimisel ja kinnistusraamatu kannetega.
Viru Ringkonnakohtu 18.06.2007 otsuse resolutsiooniga ei ole tuvastatud omandiõigust. Kohtu menetluses on olnud Laida Küti hagi Aimar Küti vastu, kolmas isik Leili Kütt, omandi tunnustamiseks. Viru Ringkonnakohtu 04.05.2004 otsusega tsiviilasjas nr 2-2-109/04 otsustati jätta Lääne-Viru Maakohtu 17.12.2003 otsus Laida Küti hagi rahuldamata jätmises muutmata ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. Ringkonnakohtu seisukoha kohaselt on maakohus tuvastanud, et otsuse tegemise ajaks elamuosa kui tsiviilkäibes vallasasjana oleva ehituse alune maa on kinnistatud. See tähendab ehitise muutumist kinnisasja oluliseks osaks, mis on sama õigusliku tähendusega, kui hagetava vallasvara – ehitise – hävimine. Seega tuleb hagi omandiõiguse tunnustamiseks jätta rahuldamata omandi lõppemise tõttu. Ringkonnakohus märkis, et oma huve saab hageja edaspidi kaitsta kohustusõigusliku hagiga, näiteks kahju hüvitamise või alusetu rikastumise sätete alusel. 5) Kinnistusraamatu kanded on tehtud õiguslikul alusel ning õiguslikud alused ei ole ära langenud. Antud juhul ei saa rakendada AÕSRS § 11 lg 5, kuna maa erastamise aluseks olnud otsused on kehtivad ja nende vaidlustamise tähtaeg on möödunud ning tegemist ei ole esmakinnistamisega. Vastustaja viitab siinkohal Riigikohtu seisukohtadele otsustes nr 3-2-126-03 ja 3-2-1-37-02. Kinnistusraamatu andmetel on toimunud Küti kinnistu, registriosa nr 2370031, jagamine ja eraldatud on kinnistud nr 2425131, 2425231 ja 2425331. Neist kinnistutest on üks kinnistu võõrandatud ja praegu on uued omanikud ning teise kinnistu puhul on toimunud võõrandamine ja pärast seda veel uued omanikud. Üks hoonetest – laut-kuur – jääb katastriüksustele 88703:001:3044-3045, kinnistule Männi, registriosa nr 2425231, mis praegu kuulub XXX ja XXX kummalegi 1⁄2 kaasomandist. Hageja ei ole selgitanud, millega on kaitstud kinnistu praeguste omanike õigused maa ostu-müügi- ja asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamise korral. Puudub võimalus maareformi eelse olukorra ennistamiseks ja maareformi toimingutega uuesti alustamiseks. Hagejal ei oleks võimalik saada maa omanikuks samadel tingimustel kui Leili Kütil. 6) Hageja ei ole tõendanud ühtegi alust, millest lähtuvalt oleks võimalik tuvastada Eesti Vabariigi ja Leili Küti vahel 20.06.2001 sõlmitud asjaõiguslepingu tühisust ei tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS § 66 lg 2 alusel ega võttes aluseks MaaRS § 22 lg-s 1 sätestatut. 7) Tõendamist ei ole leidnud maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamine hageja poolt ning kohus on põhjendatult leidnud, et kolmanda isiku avaldus õue-aiamaa ostmiseks on koostatud 29.07.1994 ehk kolm päeva pärast ühisvara jagamise nõudes menetluse lõpetamist, mistõttu ei saa seda käsitleda hageja tahte väljendusena.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
10.Vastustaja on vaidlustanud hagi alusesse kuulunud asjaolu, et hageja oli vaidlusalusel kinnistul asuvate hoonete mõttelise osa omanik. Ringkonnakohtus esitas Eesti Vabariik väite, et Leili Küti poolt ostueesõigusega erastatud maa on hiljem jagatud mitmeks kinnisasjaks ning võõrandatud kolmandatele isikutele ning osa vaidlusaluseid hooneid asuvad samuti kinnisasjadel, mis ei kuulu enam kostjate omandusse. Apellant nimetatud väitele vastu ei vaielnud.
Hageja on tuginenud enda omandiõiguse tõendamisel tsiviilasjas nr 2-99-64 tehtud kohtulahendile, millega kohus tuvastas, et A. Küti ja L. Küti vahel 01.09.1998. sõlmitud kinkeleping oli tühine. Ringkonnakohus ei pea seda piisavaks. Apellatsioonimenetluses kuulub kohaldamisele kehtiv menetlusseadustik. TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagi esitatud nõude aluseks olevatel asjaoludel. Viidatud kohtuasjas ei osalenud kõik isikud, kes on kostjateks käesolevas asjas, kuna kostjad esitasid hageja omandiõigusele vastuväite, siis lasus hagejal kohustus tõendada omandiõigust. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas ei ole hageja tõendanud, et talle kuulus mõtteline osa vaidlusalustest hoonetest.
11.Ringkonnakohus märgib, et kui ka eeldada, et hagejale kuulusid vallasasjana hooned, mis asuvad osaliselt kostjatele kuuluval kinnisasjal, siis ei saavuta hageja hagis märgitud eesmärki, kuna pärast kostjale maa kinnistamist on õiguslik olukord muutunud. Kui eeldada, et Aimar Kütt võõrandas väidetavalt hagejale kuulunud hooned Leili Kütile tühise tehingu alusel, siis sõlmis hilisemad asjaõiguslikud lepingud L. Kütt, kes ei olnud õigustatud eset käsutama, kuid see ei too kaasa asjaõiguslepingute tühisust. Sellises olukorras on võimalik asja heauskne omandamine. Käesolevas asjas ei ole vaidlustatud L. Küti poolt võõrandatud kinnisasjade tehinguid ega kandeid.
12.Ringkonnakohus nõustub Eesti Vabariigiga, et käesolevas asjas on kinnistusraamatu kanded tehtud õiguslikul alusel ning õiguslik alus ei ole käesolevaks ajaks ära langenud.
13.Ringkonnakohus märgib, et apellandi väide, et asjaõigus leping on tühine, ei ole õige, asjaõigusleping on kehtiv ka juhul kui isikul puudus käsutusõigus. Sellises olukorras on seaduses sätestatud eelduste korral võimalik esitada nõue kinnisomandi tagasikandmiseks ja kinnistusraamatu kannete muutmiseks, kuid käesolevas asjas ei ole need eeldused täidetud.
14.Ringkonnakohus märgib, et kuna menetlus algas 2002 aastal, siis tuleb TsMSRakS § 3 lg 1 tulenevalt kohaldada menetluskulude jaotamisele ja kindlaksmääramisele hagi esitamise ajal kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja apellandi kantud menetluskulud jätab ringkonnakohus tema enda kanda. Eesti Vabariik menetluskulude hüvitamise taotlust ei esitanud. Menetluskulude taotluse esitas Leili Kütt, kes palub apellandilt välja mõista õigusabi tasu kokku 16 200 kr. Vastustajale osutati õigusabi kahe arve alusel. Vastavalt arvele nr 20100901 kulus kohtuistungiks ettevalmistamiseks, kaaskostja vastusega tutvumiseks ja istungil osalemiseks 7 tundi, tunnihind 1000 kr, summa koos käibemaksuga 8 400 kr. Arve nr 20100302 kohaselt kulutas esindaja apellatsioonkaebusega tutvumiseks, vastuse ja taotluse koostamiseks 6 tundi ja 30 minuti, kokku summas 7 800 kr. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonimenetluses ei ole esitatud ühtegi uut väidet ega õiguslikku seisukohta, mida maakohtus ei arutatud, menetlus on kestnud väga pikka aega poolte esindajatel olid õiguslikud positsioonid ja seisukohad eelnevalt välja kujunenud. Arvestades, et hagejal oli nii rahaliselt hinnatav nõue kui nn hinnata haginõue, siis tuleb arvestada ka kuni 2006. a kehtinud TsMS § 61 lg 1 p 2 alusel Justiitsministri poolt kehtestatud hinnata hagi puhul advokaadi abi eest väljamõistetava summa ülempiiri, milleks oli 50 000 kr. Ringkonnakohus leiab, et kuna kohus saab välja mõista üksnes põhjendatud ja vajalikud õigusabi kulud, siis apellatsioonimenetluses on kostja kasuks alus välja mõista 10 000 kr, millele lisandub käibemaks.
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.