2-10-38715/12 - Pankrotiõigus - Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus - Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval - lahend.ee

Sisulised asjaolud Võlgnik AS FjordFresh Holding esitas kohtule 11.08.2010.a võlgniku pankrotiavalduse, milles palus kuulutada välja võlgniku pankrot. Kohtu 23.08.2010.a määrusega võeti pankrotiavaldus menetlusse ning nimetati võlgniku ajutiseks pankrotihalduriks Andrus Õnnik. Pankrotiavalduse kohaselt asutati võlgnik augustis 2007.a eesmärgiga rajada Audru valda Pärnumaal suuremahuline (kogu projekti maksumus 440 miljonit eurot) kalakasvatus. Selle tarbeks soetati kinnistuid, tegeleti vastava arendustegevusega ning teostati ettevalmistavad ehitustööd. Kuivõrd 2009.aastal algatati võlgniku suhtes seoses võlgniku endise juhatuse (Alar Oppar ja Torben Gronkjaer Nielsen, uus juhatus alates 21.06.2010) liikmete tegevusega kriminaalasi, ei soovi võlgniku investorid ja kreeditorid nimetatud kriminaalasjast tulenevaid võimalikke riske kanda ja on loobunud täiendavatest investeeringutest ettevõttesse. Eelneva tõttu on võlgniku majandustegevus seiskunud, tema omakapital ei võimalda katta pikaajaliste investeeringutega seotud kulutusi, sealjuures on omakapital 12.07.2010.a seisuga miinuses enam kui 6,6 miljoni krooniga. Võlgnik on tegutsenud kahjumiga nii 2009.aastal kui 2010.a I poolaastal (vastavalt 3,6 miljonit krooni ja 2,5 miljonit krooni, summad ümardatud). Võlgnik on seisukohal, et tulu saamine muul moel ei ole võimalik ning võlgnevuste kustutamine ei ole mõeldav. Võlgnik ei suuda kustutada võlgnevusi ja see ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutise iseloomuga. Kohtuistungil jäi võlgnik esitatud avalduse juurde ning palus välja kuulutada võlgniku pankrot. Võlgnik nõustus ajutise halduri aruandega ja selgitas, et tegelikult oli juba 2009.aastal olukord, mil kohustusi oli rohkem kui vara. Võlgnik on arvamusel, et eelmised juhatuse liikmed ei kasutanud laenuks antud investeeringuid sihtotstarbeliselt, kusjuures tegelikku investeerimiskohustust tulenevalt 27.02.2009.a sõlmitud kavatsuste protokollist (inglise keeles Letter of Understanding) Karsten Ree Holding ApS-l (kontrollitav praeguse juhatuse liikme Karsten Ree poolt) ei olnud. Võlgnik kinnitas, et arutusel oli ka ettevõtte võimalik saneerimine, kuid täiendava investori puudumisel selleni ei jõutud. Pärast juhatuse väljavahetamist käesoleva aasta juunis ei teinud uus juhatus sisuliselt midagi, tutvuti dokumentatsiooniga ja leiti, et sellises majanduslikus situatsioonis tuleb esitada pankrotiavaldus. Ajutise pankrotihalduri (edaspidi haldur) aruande ja tema poolt kohtuistungil selgitatu kohaselt on võlgnik selgelt maksejõuetu ja see ei ole ajutise iseloomuga majandussituatsioon. Pärast ettevõtte asutamist on tehtud ja tellitud hulgaliselt kalakasvatuse käivitamiseks vajalikke toiminguid, muuhulgas asukohauuringud, detailplaneeringud, keskkonnamõju strateegiline hindamine, hoonete projekteerimine, teadusnõukogu loomine, erinevad lepingud nii konsultatsiooniteenuse saamiseks kui töö tegemiseks spetsialistidega, üürilepingu sõlmimine bürooruumide tarbeks, tütarettevõtete loomine (kokku 19, erinevate riskide hajutamiseks iga töötsükli kohta), 166 ha ulatuses kinnistute kokkuostmine (põhjavee vajadusel) jne. Sealjuures suurendati esialgset, ca 1,25 miljardi krooni ulatuses investeeringuid nõudnud, projekti mitmekordselt, lõplik soov oli luua 80 000-tonnise aastatoodanguga kalatehas (investeeringute maht 440 miljonit eurot ehk ligemale 7 miljardit

Tsiviilasi nr 2-10-38715 krooni). 2009.aastal esitati koostöös Audru vallaga taotlus Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusele (EAS), milline EAS poolt 2010.a ka rahuldati. Paraku varjutas ettevõtmist 2008.a septembris selleaegsete juhatuse liikmete vastu algatatud kriminaalasi, millesse A. Opparile pistise andmise süüdistusega kaasati ka ettevõte ise. Kohtuistung kriminaalasjas (Harju Maakohus) toimub 04.10.2010.a. Pärast kriminaalasja algatamist on sisuliselt ettevõtet (läbi erinevate äriühingute) kontrollinud ja suures osas rahastanud Karsten Ree asunud tasapisi taganema ettevõttesse investeerimisest, sellest on loobunud ka teised investorid, nt Transatlantic Partners A/S. See takistas ka äriplaani elluviimist. Juunis 2010.a vahetati ettevõtte ainuaktsionäri KRF Holding OÜ poolt välja ettevõtte senine juhatus ja nõukogu, kusjuures K. Ree asus ise juhatuse ühe liikmena ettevõtte etteotsa. Lõpetatud on töölepingud ja bürooruumide üürileping. Endine ja praegune ettevõtte juhatus süüdistavad halduri aruande sisu kohaselt teineteist vastastikku erinevatel põhjustel – endine juhatus ei pea õigeks investeerimisest loobumist, kuivõrd see oli võetud kohustus, praegune juhatus aga leiab, et eelmine juhatus tegi mitmeid tehinguid (töölepingud, üürilepingud, kinnistute koormamine hüpoteekidega) sisuliselt investoriga kooskõlastamata ja ebamajanduslikult. Halduri käsutuses olnud materjalide alusel ja suhtlemise järgselt nii praeguste ettevõtte esindajate kui eelmise juhatuse liikmetega ei saa haldur hetkel väita, kas ja millist võimalikku rasket juhtimisviga on ettevõtte juhtimises esinenud või on sootuks tegemist pankrotikuriteo või muu majanduskuriteoga. Neid küsimusi tuleb põhjalikult analüüsida pankrotimenetluse käigus. Haldur on aruande esile toonud ka asjaolu, et pankrotiseaduse (PankrS) § 110 lg 2 kohaseid tehinguid (tehingud, mis on tehtud 6 kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist ja mille puhul eeldatakse võlausaldajate huvide kahjustamist), mida saab kehtetuks tunnistada, on tehtud vähemalt 7, sh maarendilepingud, hüpoteegi seadmise lepingud hüpoteekidega 15,5 miljonit krooni ja metsa raieõiguse müügilepingud. Halduri aruande koostamise seisuga on võlgnikul bilansiliselt vara 39 516 066.81 krooni väärtuses, kuid haldur hindab nende tegelikuks väärtuseks vaid 5 657 755.44 krooni, kuivõrd lõpetamata ehitistena arvele võetud projektid, planeeringud, uuringud jne omavad väärtust (bilansis üle 27 miljoni krooni) vaid juhul, kui keegi soovib tegeleda analoogse äriplaaniga. Ka kinnistute väärtus üle 10 miljoni krooni on selgelt ülehinnatud, kuivõrd halduri tellitud AS Pindi Kinnisvara hindamisakti (lisatud aruandele) kohaselt on nende turuväärtus vaid 4,4 miljonit krooni. Kohustusi on võlgnikul ligemale 47 miljonit krooni, sh Karsten Ree Holding ApS-le 25,1 miljonit krooni, Muhe Grupp OÜ-le ligemale 10 miljonit krooni ja hankijaile (kellest osad on teatanud viivisenõuetest) ligemale 6 miljonit krooni. Ettevõttel on ka maksuvõlg deklareerimata maksudest. Kokkuvõtvalt leiab haldur, et võlgniku maksejõuetuse peamiseks põhjuseks on võlgniku ainuomaniku soov lõpetada projekti investeerimine seoses võlgniku ja selle endise juhatuse liikmete vastu algatatud kriminaalasjaga, mis on tekitanud võimalike investorite umbusalduse ja projektist taganemise. Tegemist on maksejõuetuse tekkimisega muul asjaolul PankrS § 22 lg 5 tähenduses. Haldur taotles kohtuistungil ka võlgniku praegustelt ja endistelt juhatuse liikmetelt võlgniku vande võtmist võlausaldajate esimesel üldkoosolekul, võlgnik leidis, et puudub vajaduse mõlema praeguse juhatuse liikme Eestisse kutsumiseks ja piisab ühe poolt vande andmisest. Kohtu seisukohad, kohaldatav õigus PankrS § 1 lg 2 kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. PankrS § 31 lg 4 kohaselt eeldatakse võlgniku maksejõuetust, kui ta ise on pankrotiavalduse esitanud. Antud juhul ei näe kohus alust äsjanimetatud seaduse eelduses kahelda, kohus ei näe ka mingit alust asja läbivaatamist ja pankroti väljakuulutamist edasi lükata üksnes põhjusel, et

Tsiviilasi nr 2-10-38715 tõepoolest ei ole selge, kas ja millised võivad olla nõuded nii endise kui praeguse juhatuse vastu. Sõltumata võimalikest nõuetest on ilmne, et isegi kui neid ettevõtte poolt pankrotihalduri isikus esitatakse, ei jõuta nende menetlemise ja võimaliku rahuldamise korral täitmisega lõpule lähema aasta või paari jooksul, samal ajal aga kasvavad ettevõtte võlgnevused igapäevaselt. Kuigi haldur ei osanud konkreetselt nimetada, millises ulatuses kasvavad ettevõtte kohustused viiviste ja/või intresside näol igapäevaselt, on kohtule teada nii halduri aruande (nimetatud Visand OÜ, Nivoo Projekt OÜ, Hendrikson&Ko OÜ) kui nt AB Raidla Lejins & Norcous (nõue üle 1,3 miljoni krooni) poolt otse esitatud kirja vahendusel, et vähemalt osad võlausaldajad oma tasumata nõuete eest viivist/intressi soovivad ja need summad kasvavad igapäevaselt tuhandete (võimalik, et kümnete tuhandete) kroonide võrra. Pankroti väljakuulutamine aga peatab PankrS § 35 lg 1 p 6 kohaselt intressi ja viiviste arvestamise. Kohus ei pea võlgniku alustatud projekti suuremahulisust arvestades reaalseks, et leidub isikuid, kes oleksid nõus võlgniku poolt tehtud eeltöö – bilansis lõpetamata ehitiste all kajastatud projektid, planeeringud, uuringud – samas väärtuses üles ostma, sest see eeldaks projekti jätkamist, mille kogumaksumus on ca 7 miljardit krooni ja kuhu tänaseks on halduri aruande kohaselt investeeritud alla 50 miljoni krooni. Isegi kui selline investor leiduks, ei väära see praegust situatsiooni, kus võlgniku varad ei kata tema kohustusi – varade väärtus jääb kohustustele alla rohkem kui 7 miljonit krooni. Selline puudujääk võlgnikul juba vähemalt kolme kuu jooksul majandustegevuse puudumist arvestades ei ole ilmselt ajutine. Seega on mõistlik ja seaduse mõttes kõigi võlausaldajate ja võlgniku enda huve enim kaitsev lahend kuulutada välja pankrot ning kohus rahuldab esitatud avalduse. Halduri aruandes esiletoodud majandusnäitajad (analüüsitud Altmanni võrrandit kasutades) näitavad selget maksejõuetust. Kohus nõustub halduriga selles, et peamiseks maksejõuetuse põhjuseks oli investorite taandumine olukorras, kus vaid investeeringute najale oli kogu ettevõtte tegevus rajatud – pangalaenu ei ole ettevõte kunagi võtnud, samuti ei ole ju sisuline kalakasvatustegevus üldse alanudki. Tegemist on maksejõuetuse põhjusega muul asjaolul PankrS § 22 lg 5 mõttes. Mis oli aga investorite, eelkõige hr K. Ree, sisulise investeerimise lõpetamise põhjus ja õigustus, seda peab selgitama menetluse käigus. Kohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et pankrotihalduril seisab ees keeruline protsess, mille raames tuleb uurida mitte ainult reaalselt tegutsenud eelmise juhatuse vastu võimalike nõuete esitamist, vaid ka sisuliselt mittetegutsenud uue juhatuse tegevusetuse põhjusi, eelkõige silmas pidades võlgniku poolt istungil avaldatud väidet, et oli olemas ka ettevõtte saneerimiskava. Kindlasti tuleb kaaluda võimalikke tagasivõitmise hagide esitamist. Kohus ei välista võimalust asjas täiendava(te) pankrotihalduri(te) määramiseks. Kuna võlgniku suurim võlausaldaja on Taani äriühing ja kogu ettevõtte rahastamine on käinud väljaspoolt Eestit, tähendab käesolev pankroti väljakuulutamine põhimaksejõuetusmenetluse algatamist Euroopa Nõukogu 29.05.2000.a määruse nr 1346/2000 mõttes. Selle märgib kohus ära ka määruse resolutsioonis. Mis puutub võlgniku vande andmisse, siis leiab kohus, et vande andmiseks tuleb PankrS § 86 lg 1 ja analoogia alusel PankrS § 19 lg 1 ja 3 sätetega võlausaldajate esimesele üldkoosolekule kohustada ilmuma nii praegusi kui kuni 21.06.2010.a ametisolnud juhatuse liikmed, s.t Karsten Ree’d, Hans Nielsen’i, Alar Oppar’i kui Torben Gronkjaer Nielsen’i. Haldurile on võlgniku tegevuse kohta aru andnud mõlemad juhatused ja tõenäoliselt on nende selgitusi vaja ka edasise menetluse käigus, ainuüksi ühe viimatise juhatuse liikme vande andmine ei ole kohtu arvates piisav ega arvesta kõigi juhatuse liikmete seadusest tulenevat võrdset kohustust vastutada ettevõtte asjakohase juhtimise eest.