Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

Tsiviilasi nr 2-09-26398 Kostja ei nõustu asjaoluga, et kui laenuleping öeldi üles 18.06.2007.a ning alates sellest kuupäevast muutus hageja nõue sissenõutavaks, siis miks ei esitatud koheselt pankrotiavaldust võlgniku vastu. Võlgniku pankrot kuulutati välja alles 16.12.2008.a, seega alles 1,5 aastat pärast nõude sissenõutavaks muutumist ja seda mitte hageja nõudel. Kuivõrd selle aja jooksul võlgniku võlgnevus suurenes oluliselt viiviste ja intresside näol, siis selline hageja käitumine pankrotiavalduse esitamisega viivitamise näol võlgniku vastu viitab ilmselgele pahatahtlikkusele ning ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Üldisest hea usu põhimõttest tuleneb võlausaldajale kohustus oma õigusi mitte kuritarvitada. Siinjuures juhib kostja kohtu tähelepanu ka asjaolule, et juba 07.12.2006.a teadustas võlgnik e-posti teel hagejat oma raskest majanduslikust olukorrast ning maksevõimetusest ja taotles hageja poolset pankrotimenetluse alustamist või leida teisi võimalusi võlausaldajate huvide kaitseks, vältimaks edasiste viiviste ja intresside kasvamist seoses võlgniku ees lasuvate kohustuste mittekohase täitmisega (võlgniku kirjavahetus hagejaga tl 53-54). Vaatamata võlgniku pöördumisele ei võetud hageja poolt midagi ette antud olukorra likvideerimiseks, vaid lasti jätkuvalt võlgniku võlgnevusel eelkõige viiviste ja intresside näol kasvada. Pankrotiavalduse esitamise ajaks oli hageja nõude suurus võrreldes nõude sissenõutavaks muutumise ajaga kasvanud oluliselt. Seega on ei ole hageja käitunud kooskõlas hea usu põhimõttega. Sellist seisukohta on väljendanud ka Riigikohus lahendis nr 3-2-1-66-05 punktis 23, märkides, et viivisenõude ja arvete õigeaegne esitamata jätmine võivad olla käsitatavad nii võlausaldaja kohustuste kui hea usu põhimõtte rikkumisena, mis võib olla aluseks kahjuhüvitise vähendamisele. Hageja rõhutab, et sellest, kas esineb püsiv maksejõuetus või mitte, on eelkõige teadlik ettevõtja juhatus, kellel sellises olukorras lasub ka seadusest tulenev kohustus esitada pankrotiavaldus. Kui ettevõtja juhatus seda õigeaegselt ei tee, on juhatus rikkunud oma kohustusi. Kui OÜ Estera Baltic (pankrotis) soovis vältida viiviste ja intresside kogunemist ja oli teadlik oma maksejõuetusest, siis oleks OÜ Estera Baltic (pankrotis) juhatus ise, mitte hageja, pidanud esitama pankrotiavalduse. Hageja ei ole kostja hinnangul teostanud võlgniku vara müüki parimal võimalikul moel, kahjustades sellega ka võlgniku olukorda. Hageja on esitanud 08.08.2007.a võlgniku suhtes täitemenetluse avalduse koos nõudega realiseerida kohustuste tagatiseks olevad tagatised. Nimetatud täitemenetluses on kohtutäitur müünud võlgniku kohustuste täitmiseks võlgniku kinnistu asukohaga Vändra, Uus 3 (Pärnu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr 809906) avalikul enampakkumisel korduvalt ebaõnnestunult, kusjuures kinnistu müügi alghind langes 4 950 000 kroonilt 3 275 000 kroonini. 30.05.2008.a kohtutäituri teatisest nähtuvalt on võlgnikule kuuluv kinnistu müüdud hinnaga 3 275 000 krooni, millest kantakse sissenõudjale Swedbank AS-le vaid 2 932 242.71 krooni. Samuti müüdi täitemenetluses hageja nõuete rahuldamiseks võlgniku vallasvara 1 450 000 krooniga, kusjuures kostjale teadaolevalt ei kustutatud hageja poolt sellest laenujääki, mis tulenes laenulepingust, kuigi vallasvara oli seatud kommertspandina just laenulepingu tagatiseks. Hageja märgib, et täitemenetluses korraldab vara müüki kohtutäitur, kellel on õigus määrata vara alghind ning juhul, kui vara ei õnnestu esimesel enampakkumise müüa on kohtutäituril seadusest tulenev õigus vara alla hinnata ja korraldada vähendatud alghinnaga kordusenampakkumine. Võlausaldajal on seadusest tulenev õigus anda oma nõue sundtäitmisele ning kohtutäituril seadusest tulenev õigus määrata vara alghind ning hinnata enampakkumiste nurjumise korral vara hinda alla. Juhul, kui OÜ Estera Baltic (pankrotis) leidis, et tema vara müügil on esinenud minetusi kohtutäituri töös, oli OÜ-l Estera Baltic võimalus esitada kohtutäituri tegevuse peale kaebus. Vara müük täitemenetluses toimub ette nähtud regulatsiooni kohaselt, mitte võlausaldaja poolt määratud korras. Seega ei saa

3 (6)

Tsiviilasi nr 2-09-26398 võlausaldaja kuidagi vastutada ka selle eest, millise hinnaga vara täitemenetluses lõpuks müüa õnnestub. Samas on kostja teinud hagejale juba 4. juulil 2007.a ettepaneku võlgniku vastu olemasolevate nõuete loovutamiseks nominaalhinnas, so 7,8 miljoni krooni eest AS-le Axly Invest (ettepanek tl 50-51). Seejuures taotles kostja hagejalt nõuete loovutamisel vabastada nõuete omandajat laenu- ja arvelduskrediidilepingust tulenevate viiviste tasumisest. Nimetatud ettepanekule vastas hageja e-posti teel 17.juulil 2007.a. eitavalt (tl 52), olles nõus loovutama kostjale laenuja arvelduskrediidilepingust tulenevad nõuded 100% hinnaga, ehk nõue sisaldaks põhiosa, intressi, tasumata tagatistasud (KredEx) ja viiviseid, summas 8 320 302.39 krooni. Seejuures märkis hageja, et iga päeva kohta lisandub viiviseid 11 703.77 krooni. Hageja selline käitumine alates 2006.a detsembrist võlgniku probleemsete laenude käsitlemisel on pidevalt suurendanud hageja nõuet võlgniku vastu. Samal ajal aga tingituna turusituatsiooni muutustest kinnisvaraturul on vähenenud ka võlgnikule kuuluva kinnistu ehk tagatise väärtus. Hageja leiab, et ta ei ole kohustatud oma nõuet loovutades kirjutama osa oma nõudest n-ö maha, kuna nõuet osta sooviv isik on nõus nõuet omandama üksnes temale sobiva hinnaga. Võlausaldaja on vaba otsustama kas, millal ja millistel tingimustel ta soovib oma nõuet loovutada. Võlausaldajale ei saa ette heita seda, kui võlausaldaja ei nõustu nõuet loovutama märgatava allahindlusega. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-102-07 7. novembrist 2007.a p 16 märkinud, et hea usu põhimõttest tulenevalt ei tohi pooled oma õigusi kuritarvitada, käituda vastuoluliselt või eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju ning punktis 17 märkinud, et õiguste hea usu põhimõtte vastaseks teostamiseks võib olla ka käendaja kui solidaarvõlgniku vastu nõude esitamine juhul, kui tõendatakse, et võlausaldaja pahatahtliku tegevuse tulemusena võla sissenõudmisel on vähendanud põhivõlgniku vara, mille arvel oleks võlausaldaja saanud oma nõude rahuldatud suuremas summa kui algatatud täitemenetluse käigus, siis võib käendaja vastutus väheneda vastava summa võrra. Samas lisab Riigikohus, et kui võlausaldaja tegevus võla sissenõudmisel, sh sundtäitemenetluses põhjustas põhivõlgniku viivituse nõude täitmisel, ei saa võlausaldaja nõuda põhivõlgnikult ega käendajalt ka viiviseid. Lisaks eeltoodule on hageja nõue kostja hinnangul ebaselge, kuna täitemenetluses vara müüki analüüsides, jääb selgusetuks, millist laenulepingust tulenevat kohustust on hageja lugenud täidetuks. Käesolevas asjas ei ole hageja tõendanud, et täidetud on eeldused, mille täitmise korral on võlausaldajal õigus omal äranägemisel määratleda, milline kohustus täideti, milline mitte. Samuti ei ole selge kas laenulepingust tulenevalt oli võlgniku kohustus võlausaldaja ees just sellises summas nagu hageja on seda nimetanud kohtule esitatud hagiavalduses. Hageja selgitab, et ütles laenusaajaga sõlmitud lepingud üles 18.06.2007 ning esitas juba 08.08.2007 OÜ Estera Baltic (pankrotis) suhtes täitemenetluse avalduse koos nõudega realiseerida kohustuste täitmiseks antud tagatised. Seega ei viivitanud hageja oma nõude sissenõudmisega vaid asus üsna pea pöörama oma nõuet sundtäitmisele, pärast seda kui hageja oli veendunud, et OÜ Estera Baltic (pankrotis) kohustusi vabatahtlikult täita ei kavatse. Hageja on esitanud hagi lisadena laenulepingu koos graafikuga ning laenulepingust tuleneva võla arvestuse, millest nähtub, kui palju on laenu tagasi makstud ja milline osa laenust on veel tagastamata. Täitemenetluses realiseeriti enampakkumisel laenulepingust tuleneva kohustuse täitmiseks tagatisena seatud kommertspandi esemeks olnud vara hinnaga 1 450 000 krooni, millest võeti maha kohtutäituri tasu ning hagejale laekus kokku 1 276 644 krooni. Antud summa arvelt kustutati arvelduskrediidi lepingust nr 02-136182-KT, mille täitmise tagamiseks realiseeritud kommertspant samuti oli seatud, tulenevat võlgnevust summas 1 929 958.50 krooni, millest põhiosa 1 400 000 krooni ja viivised 501 900 krooni. Arvelduskrediidilepingust jäi üles veel võlgnevus põhiosas summas 653 294.58 krooni (millest 10.05.2008 tasuti 236 krooni). 26.05.2008.a toimunud enampakkumisel müüdi kinnistu asukohaga X, X alev, X maa, 4 (6)

Tsiviilasi nr 2-09-26398 alghinnaga 3 275 000 krooni. Hageja sai kinnistu müügist 2 932 242.71 krooni (kinnistu müügist saadud summast 3 275 000 krooni arvestati maha kohtutäituri tasu ja täitekulud summas 342 757.29 krooni). Kinnistu müügist saadud summa arvelt kustutati esmalt antud kinnistule seatud hüpoteegiga samuti tagatud arvelduskrediidilepingust võla kustutamise hetkeks, so 11.06.2008.a tekkinud võlg kogusummas 769 660.24 krooni (millest põhiosa 653 058.58 krooni ja viivised 116 601.66 krooni). Pärast antud võlgnevuse kustutamist jäi järgi veel 2 162 582.50 krooni. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 ning VÕS § 6 lg 1 ja 88, palub kostja jätta hagi rahuldamata. 07.09.2010.a toimunud kohtuistungile kostja ei ilmunud ega esitanud menetluses peale oma kirjaliku vastuse muid menetlusdokumente. Hageja jäi kohtuistungil esitatud hagiavalduse juurde ning taotles asja sisulist arutamist ilma kostja kohalolekuta, millise taotluse kohus rahuldas. Kohaldatav õigus, kohtu tuvastatud asjaolud ja järeldused PankrS § 106 lg 1 sätestab, et kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. PankrS § 107 kohaselt saab nõude tunnustamist kohtus taotleda üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille võlausaldaja oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Käesoleval juhul oli hageja Swedbank AS ja OÜ Estera Baltic (pankrotis) pankrotimenetluses võlgniku OÜ Estera Baltic (pankrotis) vahel sõlmitud 26.09.2006.a kirjalik laenuleping nr 06174756-JI. Laenulepingu p 2.2 nähtub, et nimetatud lepinguga refinantseeriti laenulepingud nr 06-139833-JJ, 05-055805-JK, 05-009322-JI, 06-066826-JI ning liisinglepingud nr 0107066L ja 0102210L ja kanti OÜ Estera Baltic (pankrotis) kontole 409 034.55 eurot, mille kohta on hageja esitanud arveldusarve väljavõtte. VÕS § 8 lg 1 sätestab, et leping on tehing kahe või enama isiku vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooles kohustuvad midagi tegema. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Õiguslikult olemuselt on antud juhul tegemist laenulepinguga, millele kohalduvad VÕS 22. peatüki sätted. Kuna võlgnik ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, ütles hageja laenulepingu 18.06.2007.a üles. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Vastavalt VÕS § 82 lg-le 1 kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 4 alusel võib võlausaldaja nõuda võlgniku poolt lepingu rikkumisel nii kohustuse täitmist kui ka öelda leping üles. Hageja esitas 08.08.2007.a OÜ Estera Baltic OÜ (pankrotis) suhtes täitemenetluse avalduse koos nõudega realiseerida kohustuste täitmise tagamiseks antud tagatised, mistõttu ei viivitanud hageja kohtu hinnangul oma nõude sissenõudmisega. Kokku jäi täitemenetluses realiseeritud kommertspandi ja Estera Baltic OÜ (pankrotis) kuuluva kinnistu müügist üles laenujääk summas 5 818 488.60 krooni, millele on lisandunud kõrvalnõuded (intress ja viivis) summas 2 926 007.90 krooni. Vastavasisulise nõude on Swedbank AS esitanud ka OÜ Estera 5 (6)

Tsiviilasi nr 2-09-26398 Baltic (pankrotis) pankrotimenetluses. Kuna nõue vaidlustati AS Axly Invest poolt täies ulatuses, on see tinginud hageja poolt käesoleva hagiavalduse esitamise kohtule. Tuginedes ülaltoodule asub kohus seisukohale, et hageja nõue OÜ Estera Baltic (pankrotis) vastu on seaduslik ja tugineb poolte vahel sõlmitud lepingule. Kostja ei ole esitanud ühtegi objektiivset vastuväidet nõude mittetunnustamiseks. Kohus ei jaga kostja arusaama, nagu oleks hageja käitunud VÕS § 6 sätestatud hea usu põhimõtte vastaselt, lastes võlanõudel kasvada, kuna on täitedokumendi olemasolul vähem kui kaks kuud pärast võlgnevuse sissenõutavaks muutumist esitanud täiturile avalduse pandiga tagatud nõuete võlgnikult sissenõudmiseks. Realiseeritud nõuetelt on kohtutäitur maha arvestanud seadusekohase täituritasu ning hagejale laekunud summad on OÜ Estera Baltic (pankrotis) võlgnevuste summadelt lähtudes hageja poolt esitatud võla arvestusele arvestatud maha korrektselt. Kohus nõustub hageja seisukohtadega kohtutäituri juhtimisõiguses täitemenetluse läbiviimisel ega näe siin hageja/sissenõudja minetusi, mis oleks laenusaaja võlga suurendanud. Seega ei saa antud juhul lugeda asjakohaseks ka kostja viiteid hagiavalduse vastuses viidatud Riigikohtu lahenditele. Pankrotiavalduse esitamise kohustus lasub aga lähtudes TsÜS § 36 ja ÄS 180 lg 51 tõepoolest eelkõige võlgniku juhatusel, mitte võlausaldajal. Kui võlausaldajal on võimalik oma nõuet täitedokumendi (laenulepingust tulenevaid nõudeid tagasid hüpoteek ja kommertspandid) abiga täitemenetluses realiseerida või seda vähemalt osaliselt üritada, ei saa pidada õigeks etteheiteid pankrotiavalduse esitamata jätmisele. Hagejale laenuandjana on täitemenetlus tõenäoliselt oluliselt vähem aja- ja rahakulu nõudev kui pankrotimenetlus, mis pealegi toob kaasa teiste võlausaldajate lisandumise. Üksnes võlgniku 07.12.2006.a e-kirjast lähtuvalt ei saanud hageja asuda seisukohale, nagu oleks võlgniku majanduslik olukord selline, et pankrotiavalduse esitamine toob kaasa ka selle rahuldamise. Mis puutub kostja vastuväidetesse nõude (mitte)loovutamise osas temale, siis nõustub kohus hageja selgitusega, et võlausaldaja on vaba otsustama, kas, millal ja millistel tingimustel ta soovib oma nõuet loovutada ning nõude loovutamisest keeldumine ei saa olla kuidagi aluseks hilisemalt pankrotimenetluses nõude tunnustamata jätmisele. Kostja ettepanekust ei nähtu see (selleni hageja poolt kohtuistungil kinnitatu kohaselt ei jõutudki), kas temal üldse oleks olnud ka pakutava loovutamistasu maksmiseks vahendeid või tagatisi. Ettepanekus on vaid viide AS SEB Ühispank võimalikule krediteerimisele. Eeltoodu põhjal leiab kohus, et hagi tuleb rahuldada täies ulatuses. Sisulist vaidlust nõude summade osas kostja ei ole tõstatanud, tema üldsõnalisele vaidlustusele on hageja vastanud konkreetsete arvude äranäitamisega. TsMS § 162 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestatu järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Toomas Talviste Kohtunik

6 (6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.