2-09-46217/8 - Asjaõigus - Omandiasjad - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue Hageja ostis xxxkorteri Tallinnas, Xxxja alates ostmisest elab koos perega korteris. Korter on vallasasi. 2008 oktoobris sai hageja Põhja-Tallinna Valitsuselt kirja, mille kohaselt ei kasutavat korterit elukohana. Hageja taotlusel tema elukohta rahvastikuregistris ei muudetud. 2009 aprillis sai hageja kostjalt teate korteri vabastamiseks. Hagejale on arusaamatu, mis alusel peab kostja end korteri omanikuks. Hooneregistri 31.12.2003 andmetel on korteri omanik hageja. Tallinna Linnaplaneerimisameti dokumentide järgi on 04.10.2005 seisuga korteri omanik hageja ja 09.10.2008 seisuga on omanik kostja 06.11.1996 ostu-müügilepingu alusel. AÕS § 92-95 alusel ei saanud vallasasja omand kostjale üle minna ega tekkida. Hageja ei ole kunagi oma korteri kaasomandiosa aad il Xxx, Tallinnas võõrandanud. Hageja andis 04.11.1996 volituse IKoma korteri eranditult OKmüümiseks. Hiljem selgus, et I.K tegeles elamute kelmusliku müümisega. Volikirjaga omakasuliku rikkumise eest mõisteti I.K süüdi Tallinna Linnakohtu poolt 16.04.1998 KrK § 143 lg 2 p 1,11 järgi. I. K i poolt hageja korteri müümise vormistamine ei kajastunud registrites kuni 04.10.2005. Hageja sai müügitehingust teada 2008 oktoobris, mil kostja hakkas nõudma hageja vaidlusolevast korterist väljaregistreerimist. Hagejat on tunnustatud erinevate ametkondade poolt korteri omanikuna ja selle omandi eest tasusid maksma kohustatud isikuna. Tallinna Linnakohus mõistis 10.05.2000 kohtuotsusega hagejalt kui korteriomanikult Tallinna linna kasuks 9 875,30 krooni kommunaalteenuste eest. 05.03.2009 sõlmis hageja korteri omanikuna kompromissi OÜ-ga BREM K 12 013,84 krooni tasumiseks. 15.10.2009 väljastas Harju Maavalitsus hagejale reaalkoormatise seadmise tõendi nr 4.1-36/169 lepingujärgsete võlakohustuste täielikust täitmisest, kus vaidlusoleva korteri omanikeks on märgitud hageja ja H.K . Vastavalt AÕS Rakendamise seaduse § 131 lg-le 1 kui ehitis on kaasomandis, on kaasomanikul ehitise mõttelise osa tasulisel võõrandamisel võõrandatava ostueesõigus. Kostja vaidlusoleva korteri kaasomandiosa ostjana ei olnud selle kaasomanik ning tema poolt esitatud dokumentidest ei nähtu, et kaasomanikku oleks teavitatud või ta oleks osalenud tasulises võõrandamises. AÕS § 92 lg 1 kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Rääkimata sellest, et poolte vahel ei olnud hageja väitel mingisugust kokkulepet korteri kaasomandiosa suhtes, ei olnud see kaasomand hageja poolt ka kostjale valdusse üle antud, kostja olles teadmata I.K i poolt teostatud tehingust, elas vaidlusolevas korteris koos oma pereliikmetega ligikaudu 12 aastat kuni sai teada korteriomaniku muutmisest registrites. Vastavalt AÕS §-le 110 tekib vallasomand igamisega, kui isik valdab vallasasja katkematult viie aasta jooksul nagu omanik. Küll AÕS § 13 lg 2 järgi ehitise kui vallasasja omandamine ei toimu leiu ja igamisega, kuid antud juhul ei ole juttu vallasasja omandamisest hageja poolt, vaid tegemist on hagejal juba olemasoleva õiguse alles jäämisega. Hageja palub tunnustada enda omandiõigust korterile Tallinnas Xxx. Menetluskulud palub jätta kostja kanda.

asjaõiguslepinguga ehk kokkuleppega omandi ülemineku kohta. Vastavalt ostu-müügilepingu ple 8 kinnitasid lepinguosalised lepinguobjekti üleandmise müüjalt ostjale ja et omandiõiguse üleminek loetakse toimunuks lepingu allkirjastamisel. Seega on alates 06.11.1996 vaidlusaluse omandi valdaja ja omanik kostja. Antud asjaolust tulenevalt puudub hagejal ka alus paluda tunnustada oma omandiõigust vaidlusalusele omandile. 31.12.2003 seisuga oli hooneregistris omanik hageja, kuid tegemist oli ametniku eksitusega ja paranduskanne tehti 06.11.1996 ostu-müügilepingu alusel 09.10.2008. Ainuüksi kanne hoonevõi ehitusregistris ei tõenda omandiõigust. Tõele ei vasta hagiavalduse väited, et hageja ei teadnud eluruumi võõrandamisest ja et kostja on talle teadmata isik. 04.11.1996 on hageja Tallinna notar Piret P büroos isiklikult koostanud avalduse paludes ennast välja kirjutada korterist nr 9 asukohaga Tallinn xxx. Võib järeldada, et hageja soovis ennast välja kirjutada vaidlusalusest eluruumist tulenevalt antud eluruumi võõrandamisest. Kostja on külastanud vaidlusalust korterit ning palunud eluruumid vabastada. Peale võõrandamist elas vaidlusaluses eluruumis hageja endine abikaasa. Hageja poolt 23.03.2010 esitatud tõendid ei anna alust hagi rahuldamiseks. Hageja viidatud otsus tsiviilasjas nr 2/3/25-1938/00 ei tõenda hageja omandiõigust, vaid et kommunaalmakseid nõuti valele ehitisregistrikandele tuginedes hagejalt. Hageja peab arvestama, et kui ta väljastab notariaalselt tõestatud volituse, siis kannab ta riisikot esindaja tehtud tehingute eest. Volituse sisu on notar müügilepingu tõestamisel kontrollinud, ning I.K il oli õigus võõrandada hagejale kuuluv vara. Kostja on heauskne ostja. Hageja esitatud 15.10.2009 Harju Maavalitsuse tõend ei tõenda hageja nõudeõigust, sest hageja pidi eluruumi erastamisel tasuma Harju Maavalitsusele ning eluruumi võõrandamine hageja kohustust ei lõpetanud. Tegemist ei ole kohase tõendiga. Müügilepingust nähtub, et leping on sõlmitud hageja poolt I.K ile antud notariaalse volituse alusel. Kuivõrd esindaja poolt tehtud tehingud omistatakse volitajale, siis on hageja vara kostjale võõrandanud müügilepingust nähtuva kehtiva volituse ja selle alusel sõlmitud müügilepinguga. Kostjale jääb arusaamatuks hageja viide I.K i süüdimõistmise otsusele 16.04.1998. Ükski süüdimõistev kohtuotsus I.K i suhtes ei muuda kehtetuks hageja poolt tehtud tsiviilõiguslikke tehinguid. Õige on hageja viide AÕS § 92 lõikele 1. Vastavalt 06.11.1996 ostu-müügilepingu p-le 8 kinnitasid lepinguosalised, et lepinguobjekti üleandmine müüjalt ostjale ja omandiõiguse üleminek loetakse toimunuks käesoleva lepingu allkirjastamisel. Seega on pooled omandi üleandmises kokku leppinud ning pooled on sätestanud, et lepinguobjekti üleandmine loetakse toimunuks käesoleva kokkuleppe allkirjastamisel. Täidetud on kõik AÕS sätestatud eeldused ja kostja on vaidlusaluse korteri omanik. Hageja nõude rahuldamiseks puudub alus. Omandiõiguse tunnustamiseks igamisega puudub alus, sest ehitise kui vallasasja omandamine ei toimu leiu või igamisega. Vastuses palub kostja jätta hagiavaldus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Volikiri oli kehtiv kuni 30.11.1996. Vaidlusalune tehing tehti hageja enda volitatud isiku poolt volikirja kehtivuse ajal. 16.04.1998 Tallinna Linnakohtu otsusega Ivo K i süüdi mõistmine KrK § 143 lg 2 p 1, 11 järgi ei oma käesolevas tsiviilasjas tähtsust, kuna hageja ei ole vaidlustanud IKväljastatud volikirja alusel 06.11.1996 tehtud müügitehingut. Hageja ei ole tõendanud, et väljastas IKpiiratud volikirja eranditult OKkorteri müümiseks. Kohus leiab, et hageja soovi korteri võõrandamiseks kinnitab kaudselt ka 04.11.1996 notariaalne avaldus (tl 72) hageja korterist nr 9 asukohaga Tallinnas xxx väljakirjutamiseks. Kohus ei nõustu hagejaga, et hagejale kuulub Tallinnas Xxxkorteri kaasomandiosa seetõttu, et erinevad ametiasutused ja äriühingud (tl 86-91) on hagejat tunnustanud omanikuna pärast korteri hageja poolt võõrandamist. Ametnike eksimus ei too hagejale kaasa korterile omandiõiguse tekkimist. Kommunaalteenuste eest pidigi teenuste kasutajana tasuma hageja. Kohus leiab, et hageja poolt esitatud hoone- ja ehitusregistri tõendid (tl 18-20, 22-31) ei tõenda hagejal käesoleval hetkel omandiõigust Tallinnas Xxxasuvale korterile. Kooskõlas asjaõigusseaduse (AÕS) § 92 lõikega 1 tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Kohtule esitatud 06.11.1996 ostu-müügilepingu punkti 8 (tl 71) järgi loetakse lepinguobjekti üleandmine müüjalt ostjale ja omandiõiguse üleminek toimunuks lepingu allakirjutamisel. Lepingu punktist 8 nähtuvalt on pooled kokku leppinud omandi ülemineku ja üleandmise omandajale 06.11.1996 ostu-müügilepingu allkirjastamisega. Hageja omandiõigus läks kostjale üle ja omandiõiguse üleandmine toimus müügilepingu allkirjastamisega. Hageja viide AÕSRS § 131 lõikest 1 tulenevale kaasomaniku ostueesõigusele on asjakohatu, kuivõrd hageja ei ole vaidlustanud 06.11.1996 müügitehingut. Kohus nõustub kostjaga, et AÕSRS § 13 lõike 2 järgi ehitise kui vallasasja omandamine ei toimu leiu või igamisega ning seetõttu ei oma tähtsust tunnistajate ütlustega (tl 112) kinnitatud asjaolu, et hageja on elanud vaidlusaluses korteris alates korteri omandamisest 24.10.1996. Ülalmärgitud põhjendustel tuleb hagi omandiõiguse tunnustamiseks jätta rahuldamata. Tulenevalt TsMS § 124 lg 1 on hagi hind 200 000 krooni. Juhindudes TsMS § 162 lg 1 tuleb seoses hagi rahuldamata jätmisega menetluse kulud jätta hageja kanda. Kooskõlas TsMS § 190 lõikega 1 ei välista ega piira menetlusabi andmine menetlusabi saaja kohustust hüvitada kohtulahendi alusel vastaspoolele tekkinud kulutused. Kooskõlas § 174 lg 1 on kostjal õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. TsMS § 190 lg 2 sätestab, et pool, kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on kohtukulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi kohtukulude tasumiseks. Lõike 4 esimese lause järgi kui hageja või tema poolel menetluses osalev kolmas isik või hagita menetluse avaldaja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi või avalduse rahuldamata või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. TsMS § 179 lg 2 järgi mõistab asja lahendav kohus menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Kooskõlas riigilõivuseaduse (RLS) § 56 lõikega 1 ja lisaga 1 tuleb hagihinnaga 200 000 krooni hagejalt riigi kasuks välja mõista lõiv 20 000 krooni. Juhindudes TsMS § 179 lgst 9 tuleb nõude tasumisega viivitamise korral tasuda menetluskulude tasumise kohustuse tähtajast alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.