Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

töökohustuste täpse ja nõuetekohase täitmise eest, registriandmete, andmebaaside, isikuandmete, turvakoodide, arvutiparoolide jms avaldamisele mittekuuluva tööalase info õiguspärase kasutamise ja salastatuse eest, edastatava info õigsuse eest jm. Kostja selgitusel koostatakse aktid elektrooniliselt, programmi saab sisse logida ainult isikutuvastamise parooliga, aktil olev hageja nimi tõendab, et akt on koostatud hageja poolt. Tegemist ei ole pisieksimustega. Tuvastamist on leidnud 13 ebaõige registreerimiseelse ülevaatuse akti vormistamine 8 kuu jooksul. Tehnonõuetele mittevastavad sõidukid on liikluses äärmiselt ohtlikud ja tegemist oli hageja jämeda töökohustuste rikkumisega, mistõttu distsiplinaarkaristus ei ole vastuolus süüteo raskusega. Kohus ei nõustunud hagejaga, nagu oleks kostja rikkunud tööandjana distsiplinaarsüüteo menetlemisel reegleid, jättes temalt küsimata seletuse. Seletuse nõudmine on tööandja õigus. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 7 lg 3 võimaldab distsiplinaarkaristuse määrata seletust nõudmata, kui süütegu on tõendatud muude tõenditega. Hageja töökohustuste rikkumine on tõendatud tema koostatud aktidega, mis ei vasta nõuetele, ja kostja üksikasjaliku selgitusega liiklusregistri andmebaasi kasutamise korrast, mille usaldusväärsuses ei ole alust kahelda. TLS § 103 lg 2 annab tööandjale võimaluse lõpetada tööleping esmakordse töökohustuste rikkumise eest juhul, kui tegemist on jämeda töökohustuste rikkumisega. TDVS § 6 lg 1 kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil süüteost sai teada mis tahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. Kostja kinnitusel sai Harju büroo juhataja kui hageja otsene ülemus hageja tööalastest rikkumistest teada 22.12.2008 tehnoosakonna ülevaatuse talituse eksperdi poolt koostatud ettekande põhjal. 29.12.2008 esitas Harju büroo juhataja taotluse ARK direktorile hageja distsiplinaarkorras karistamiseks. ARK direktori 08.01.2009 käskkirjaga nr 2-4/09 on hagejale vormistatud distsiplinaarkaristusena töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 6 alusel töötajapoolse töökohustuste rikkumise tõttu. Hageja, kostja ja tunnistajate ütlustega on tuvastatud asjaolu, et kostja üritas korduvalt nimetatud käskkirja hagejale allkirjastamiseks edastada, kuid nii hageja kui teda esindav advokaat keeldusid käskkirjaga tutvumast ja allkirjastamast. Hageja kinnitas, et keeldus 08.01.2009 käskkirjaga tutvumast, seda vastu võtmast ja allkirjastamast advokaadi soovitusel. Sama kinnitasid oma ütlustes ka tunnistajad K. P. ja M. O.. TDVS §12 lg 1 kohaselt on distsiplinaarkaristus määratud päevast, mil töötaja andis allkirja dokumendile, millega tööandja karistuse vormistas. Kostja on hageja töölepingu lõpetamise päevana märkinud ja hagejale teatavaks teinud 23.03.2009, s.o aja, mil hageja vahi alt vabanes ja tööandja juurde ilmus. Kohus leidis, et hageja väide karistuse määramise tähtaja rikkumisest ei põhine kohtule esitatud tõenditel. TLS § 55 p 9 tulenevalt peatus hageja tööleping hageja kinnipidamise ajal 04.11.2008 kuni 17.03.2009. Asjas on tõendatud, et hageja otsene ülemus, saanud 22.12.2008 teada hageja süütegudest, esitas 29.12.2008 kostjale taotluse hagejale distsiplinaarkaristuse - töölepingu lõpetamise - määramiseks. Distsiplinaarkaristuse käskkiri vormistati 08.01.2009. Tõendatud on ka asjaolu, et hageja keeldus nimetatud käskkirjaga tutvumast ja allkirjastamast. TDVS § 6, mis sätestab distsiplinaarkaristuse määramise tähtajad, lg 3 kohaselt käesoleva paragrahvi lg-tega 1 ja 2 ettenähtud ühekuulise tähtaja hulka ei arvata aega, mil tööleping oli TLS § 55 p-de 1-6, 9, 11 ja 12 alusel peatunud, välja arvatud puhkepäevade ja riiklike pühade aeg. Tõendatud on, et hageja vabanes kinnipidamiskohast 17.03.2009 ning ilmus tööandja juurde 23.03.2009. Kostja lõpetas hagejaga töölepingu 23.03.2009. Eeltoodu alusel tegi kohus järelduse, et kostja ei rikkunud distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega. Maakohtu hinnangul oli töölepingu lõpetamine hagejaga TLS § 86 p 6 ja § 103 lg 2 alusel seaduslik.

Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse ning uue otsusega hagi rahuldada või saata asi uueks arutamiseks maakohtule ning menetluskulud jätta kostja kanda. Tulenevalt TDVS § 6 lg-st 1 ei saa distsiplinaarkaristust määrata kuue kuu möödumisel väidetava süüteo toimepanemise päevast. Kooskõlas TDVS § 6 lg-ga 3 ei peatu nimetatud tähtaja kulg töötaja vahi alla viibimisega. Maakohus jättis tuvastamata karistuse määramise tähtaja alguse ja lõppemise, mis on TDVS § 6 kohaldamise keskseteks eeldusteks. Ilma tähtaja kulgu ja lõppu tuvastamata ei saanud maakohus anda õiget hinnangut TDVS § 6 kohaldamisele. Kooskõlas TDVS § 6 lg-ga 1 algas karistuse määramise tähtaja kulg vastava akti koostamise päeval ning lõppes tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 136 lg-st 3 tähtaja viimase kuu vastaval päeval. Kooskõlas Riigikohtu praktikaga kuulub karistus tühistamisele, kui see oli määratud vähemalt ühe teo alusetul omistamisel, sest see mõjutab karistuse valikut. Kostja heitis hagejale ette rikkumisi 11 akti vormistamisel, 8 akti osas oli hagejaga töölepingu lõpetamise päevaks TDVS § 6 lg-s 1 sätestatud 6-kuuline tähtaeg juba möödunud. 08.01.2009 käskkirjas deklareeritud tööandja soov karistada hagejat töölepingu lõpetamisega ei ole lepinguliste suhete lõpetamise aluseks. Juhul kui kostja oleks teistsugusel seisukohal, ei oleks ta 23.03.2009 töölepingule lisa nr 4 vormistanud ning sellele hageja allkirja võtnud. Teiseks, nii 23.03.2009 töölepingu lisast 4 kui ka 08.01.2009 käskkirjast tuleneb üheselt, et hageja andis allkirja mõlemale dokumendile 23.03.2009. Kooskõlas TDVS § 12 lg-ga 1 on distsiplinaarkaristuse määramise päevaks 23.03.2009. Tunnistajate ütlustega ei saa asjas keskset tähendust omavaid asjaolusid tõendada. TDVS § 12 lg-tes 1 ja 2 reguleeritakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 238 lg-s 2 kajastatud olukorda, kus faktilist asjaolu saab tõendada ainult teatud liiki tõendiga (vastavalt siis töötaja enda allkirja või keeldumise juures viibivate tunnistajate allkirjadega). Ühegi nimetatud tõenditest, mis toetaksid kostja väiteid, esitatud ei olnud. Kolmandaks pidi maakohus tõendite hindamisel sedastama, et tunnistajate ütlused on ebausaldusväärsed. Tunnistajate väited on vastuolus kostja vastusele lisatud K. P. 19.02.2009 e-kirjaga K. R., millest tuleneb, et 09.02.2009 seisuga polnud käskkirja hagejale tutvustatud. Ka ei ole tunnistajate ütluste põhjal võimalik aru saada, millist käskkirja püüti hagejale üle anda ning kas hageja tutvus käskkirja teise lehega, mis kannab erinevalt esimesest lehest keskset informatiivset koormust. Väär on maakohtu seisukoht, justkui tõendab allkirjastamata ja mehhaaniliselt trükitud teksti sisalduvas aktis olev hageja trükitud nimi, et akt on koostatud hageja poolt. Trükitud teksti autori saab tuvastada kas tema allkirjaga või siis tehniliste näitajatega, mis kinnitavad konkreetsete andmete arvutisse sisestamist ning nende kinnitamist erilist kasutajatunnust ning parooli omava isiku poolt. Ühtegi nimetatud tõenditest ei ole kostja esitanud ja seda vaatamata hageja korduvatele väidetele aktide autori tuvastamise võimatuse kohta ning kohtu poolt antud tähtaegadele täiendava materjalide edastamiseks. Seega pidi maakohus tuvastatama, et aktide koostamine hageja poolt ei ole tõendatud. Seega ei ole tõendatud ka etteheidetud süüteod. Maakohus oleks pidanud hagi rahuldama ka siis, kui oleks hageja „autorsuse“ tuvastanud. Menetluse kestel on korduvalt näidatud, et aktide ega muude materjalide pinnal ei saa ühtegi töökohustuse rikkumist sedastada. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu hageja põhistustega. Kohus oleks pidanud töökohustuse rikkumise tuvastamisel iseseisvalt ametijuhendi ning majandus- ja kommunikatsiooniministri määruse punkte vaagima, mitte aga viitama kostja selgitusele. Toimiku materjalide põhjal ei ole võimalik teha töökohustuste rikkumist kindlaks. Asjas ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis võimaldaks töökohustuste rikkumist tuvastada. Hageja täitis oma ülesandeid vastavalt töölepingus kokkulepitule ning ametijuhendis sätestatule. Hageja karistamine töölepingu lõpetamisega on seega õigusvastane. Kostja ei suvatsenud karistuse määramisel

asjaolusid igakülgselt uurida ning seostada neid hageja ametijuhendi sisuga, samuti ei pidanud vajalikuks kinnitada kohtus esitatud väited tõenditega. Tüübikinnitusi puudutavate aktide osas ei ole ametijuhendi p 3.2 rikkumine tõendatud. Väidetavaid järelepärimisi automüüjate esindustesse ega ka nendele antud vastuseid ei ole tõenditena esitatud. Põhjenduseta on jäänud ühtlasi, kuidas on võimalik ARK-l igapäevases tegevuses küsida iga kord automüüjatelt nõu ning sellest ka pädevalt lähtuda isikutele aktide jagamisel. Autode tootmist USA turule ei ole tõendatud. Kostja ei ole põhjendanud, kuidas on üldse võimalik, et Eestis müüdavad autod on justkui toodetud üksnes USA turule ning ei ole seetõttu Eestis kasutatavad. Markeerimist puudutavalt jäi tõendamatuks ametijuhendi p-s 3.3 mainitud juhendi teatavaks tegemine. Ainukeseks õpetusmaterjaliks, millest kostja kohustas töötajaid lähtuma, on ARK käsiraamat „Mõõtmed ja Massid“. Ametijuhendi p 3.3 rikkumist üritatakse näidata läbi selle laiendava tõlgendamise. Tööandja ei saa tugineda konkretiseerimata töökohustuse rikkumisele. Ametijuhendi p 3.3 ei rikuta, kui markeerimata sõiduki kohta väljastatakse akt resolutsiooniga „sõiduk kontrollitud andmete muutmiseks”. Paljasõnaline ning ebausutav on kostja väide, justkui tähendab aktides kasutatud väljend „registris olevad sõidukid“ aktides vastupidist. Ümberehitamist ning ametijuhendi p 3.4 puudutavalt tuleb möönda, et aktides viidatud tähtede ning numbrite kombinatsioonid ei tõenda ümberehituse fakti. Allkirjastamata väljavõtted ei tõenda tegelikkuses päringute tegemist. Tõendatud ei ole EUCARIS-e kasutamise juhendi ja ka ümberehituse korra hagejale teatavaks tegemist. Kostja ei saa tugineda töötajale teatavaks tegemata dokumentide rikkumisele. Arusaamatuks jääb, kust tulenes hageja töökohustus teha päringuid Rootsist ja mitte lähtuda avaldaja esitatud andmetest. Hageja töökohustuseks ei ole Rootsi registri sisu tundmine. Registreerimiseelse ülevaatuse akti koostamise aluseks on auto ning oleks mõeldamatu välisriikide registritest päringu tegemine absoluutselt kõikide autode ülevaatamisel. Kostja esitatud aktist selgub, et muutus üksnes sõiduki kategooria. Seega ei ole ümberehituse korra p 2.2.1 kohaldamise eeldused (mis annaksid alust auto ümberehitusest rääkida) täidetud. Maakohus rikkus põhjendamise nõuet, jättes analüüsimata hageja tegevuses süü puudumise, samuti süü tuvastamata jätmise karistuse määramisel. Oluliseks rikkumiseks on hagejalt selgituste võtmata jätmine. Õigeks ei saa pidada hagejaga töölepingu lõpetamist endise kaastöötaja valeliku ning asjatundmatu „esildise“ põhjal, andmata seejuures hagejale võimalust olla ärakuulatud. Ilma hageja ärakuulamiseta läbiviidud distsiplinaarmenetlust ei saa õiglaseks pidada, taolise menetluse tulemusena määratud karistus ei saa legitiimne olla. Maakohus ei tuvastanud, milliseid konkreetseid tehnonõudeid väidetavalt rikuti. Seega ei saanud kohus põhjendatult hinnata võimalike tagajärgede tõsidust. Vormistuslikud vead aktides ei too kaasa reaalset ohtu liiklusele, seega oli tegu pisieksimustega. Seega ei vasta karistus väidetavate süütegude raskusele. Maakohtu soovimatust oma järeldusi piisavalt põhjendada ja seega ka tõenäoliselt asjasse süveneda illustreerib 08.10.2009 määrus. Muuhulgas jäi selles, nagu ka otsuses, lahenduseta hageja 15.09.2009 esitatud taotlus istungil ennast kostja esindajaks nimetanud, kuid tuvastamata jäänud isiku, selgituste tähelepanuta jätmiseks. Lisaks keeldus maakohus protokolli parandusi tegemast meelevaldsetel alustel, selgitades, et istungeid peetaksegi kirjalikult esitatud seisukohtades olulisemate nüansside rõhutamiseks ning protokollis peaks kajastama just neid seisukohti, mida pool peab istungil tähtsaks. Maakohtus oli istungite protokollimine lubamatult pinnapealne. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta kaevatava kohtuotsuse muutmata.

Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, kuulanud ära asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Kaevatav kohtuotsus on oma lõppjäreldustes õige, kuid kooskõlas § 657 lg 1 p-ga 21 tuleb otsuse põhjendusi täpsustada. Maakohus ei rikkunud asja läbivaatamisel menetlusõiguse norme. Nõustudes apellandiga, et ühe istungi protokoll (01.12.2009 - tl 49, II köide) on äärmiselt lakooniline, kuid istungi ajalisest kestvusest nähtuvalt kajastab see tõenäoliselt istungi tegelikku käiku, ei saa nõustuda sama etteheitega 10.09.2009 ja 10.11.2009 toimunud istungite protokollidele (vastavalt tl 1-5 ja tl 33-42, II köide). Istungi käik (poolte seisukohad, selgitused, tunnistajate ütlused) on protokollide põhjal jälgitav. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja süütegu, mille eest kostja tema töölepingu TLS § 86 p 6 alusel lõpetas, on tõendatud. Asjaolu, et kohus on otsuse põhjendavas osas viidanud töökohustuste rikkumise tuvastamisel kostja selgitusele, ei ole hinnatav kaebuses käsitletud viisil. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja on rikkunud oma töökohustusi, mille täitmise kohustus tulenes tema ametiülesandeid reguleerivatest dokumentidest. Nii on hageja töölepingu muutmisel 03.03.2008 allkirjaga kinnitanud, et on teadlik ametijuhendist, s.h oma tööülesannetest, õigustest, vastutusest (tl 37-40). Harju büroo Maardu osakonna juhataja kohusetäitja tööülesannete hulka kuulus muuhulgas sõidukite registreerimiseelse ülevaatuse teostamine, sellekohaste aktide väljastamine, vajadusel sõidukite markeerimise teostamine, osakonna pädevuse piires sõidukite ümberehituse vormistamine jm. Ametijuhendi kohaselt vastutas hageja osakonnale antud ülesannete õigeaegse, täpse ja õiguspärase täitmise eest, samuti nii osakonna töötajate kui oma töökohustuste täpse ja nõuetekohase täitmise eest. Tehnoosakonna ülevaatuse talituse eksperdi I. A. 22.12.2008 ettekanne Harju büroo juhatajale rikkumistest registreerimiseelsete ülevaatuste teostamisel sisaldab ülevaadet läbiviidud ametkondlikust kontrollimisest, mille tulemusel tuvastati, et mitmete sellekohaste aktide koostamisel on hageja oma ametijuhendit rikkunud. Asjaolu, et kontrollimise käigus tehti konkreetsete sõidukite osas järelepärimisi (s.h sõidukimargi ametlikule esindajale Eestis), ei võimalda teha järeldust, et nende andmete välja selgitamata jätmist ei saa panna hagejale süüks. Vajalike andmete puudumisel oli ka hagejal võimalik nõuda täiendavaid dokumente, suunata sõiduk tüübikinnituse puudumisel selle omistamiseks tehnoosakonda või teha muid vajalikke (ja nõutavaid) toiminguid. Hagile 28.05.2009 antud vastuses (lisa 3) on kostja selgitanud, milles seisneb hagejale süükspandud rikkumiste olemus ja miks kostja ei nõustu hageja seisukohaga (tl 96-98, I köide). Kolleegiumil ei ole põhjust kahelda kostja selgituses, et hageja, olles atesteeritud registreerimiseelne ülevaataja (atesteerimise protokoll - tl 118-119, I köide), oli enne kirjaliku testi sooritamist tutvunud vastavat valdkonda reguleerivate õigusnormidega (s.h majandus- ja kommunikatsiooniministri 12.03.2004 määrusega nr 44 vastu võetud „Autode ja nende haagiste ning mootorrataste tüübikinnitamise eeskiri“, sama ministri 24.08.2004 määrusega nr 175 vastu võetud „Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise eeskiri“, ARK direktori 28.01.2005 käskkirjaga vastuvõetud „Ümberehituse kord“). Seetõttu ei ole alust ka järeldada võimatust täita ametijuhendi p-des 3.2, 3.3 ja 3.4 sisalduvaid nõudeid. Kolleegium ei nõustu apellandi väitega, et kuna sõidukite registreerimiseelse ülevaatuse aktid on allkirjastamata ja sisaldavad vaid mehhaaniliselt trükitud teksti, ei saa nende põhjal tuvastada koostajat, seega ei saa väita, et aktid on koostanud hageja. Asjaolu, et aktide puhul on tegemist elektrooniliselt salvestatud dokumentidega, millel puudub hageja allkiri, ei võimalda järeldada, et hageja ei ole neid dokumente koostanud. Maakohus on istungil piisava põhjalikkusega arutanud, kuidas toimus registreerimiseelne ülevaatus ja sellekohaste aktide koostamine ning mil viisil pääses konkreetne töötaja vastavasse andmebaasi/töökeskkonda. Kostja seletuse kohaselt jääb pärast akti

koostamist liiklusregistri andmebaasi sellest elektrooniline andmehulk, millest on näha nii koostatud akti kordumatu järjekorranumber, aktile kantud sõiduki andmed, kui ka akti koostaja. Akti koostajana märgitakse tööprogrammi sisseloginud (personaalse salasõna abil) töötaja andmed. Kohtul ei olnud alust teha järeldust, et karistuse määramist tinginud dokumendid ei olnud hageja koostatud. Maakohus arvestas siinkohal õigesti, et hageja puhul oli tegemist Harju büroo Maardu osakonna juhiga (kohustäitjaga juhi ülesannetes). Ringkonnakohtul ei ole põhjust kahelda tuvastatud asjaoludes. Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohus on jätnud otsuses täpselt määratlemata, millisest konkreetsest ajast ta lähtub karistamist lubava tähtaja arvestamisel, s.o mil viisil jõudis kohus järeldusele, et kostja ei ole rikkunud karistuse määramisel seadusest tulenevat tähtaega. Eelnimetatud eksimus ei võimalda aga teha maakohtust erinevat lõppjäreldust. Vaidlust ei olnud selle üle, et hageja koostatud dokumente hakati kontrollima pärast seda, kui hageja võeti vahi alla kahtlustatuna sõidukite registreerimisega seotud kuriteos. Asja materjalist nähtuvalt oli hageja tegevuse kui terviku kontrollimise puhul tegemist suuremahulise tööga. Ilma selleta ei olnud võimalik hagejapoolseid rikkumisi tuvastada. Sama nähtub ka Harju büroo juhataja A. S. 29.12.2008 taotlusest ARK direktorile (tl 79-80, I köide): „Seoses R. K. vahi alla võtmisega tegelevad ARK registreerimise ja tehnoosakonnad dokumentide kontrollimisega, mis R. K. on ARK Maardu osakonnas tööl olles (ajavahemikul 03.03.2008 kuni 04.11.2008) vormistanud.“ TDVS § 6 lg 2 kohaselt inventuuri, revisjoni, audiitorkontrolli jmt. tulemusega tõendatud süüteo eest võib distsiplinaarkaristuse määrata aasta jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates inventuuri, revisjoni, audiitorkontrolli jmt. tulemuste vormistamise päevast (nimetatud sättele on viidanud 28.05.2009 vastuses ka kostja - tl 70-75, I köide). Toimiku materjali kohaselt selgusid hagejale süüks pandud rikkumised tema töö põhjaliku revideerimise tulemusel. Neid rikkumisi ei olnud võimalik teisiti avastada. Seetõttu ei ole alust tugineda TDVS § 6 lg-le 1, mis sätestab karistuse määramiseks kuuekuulise ajapiiri, vaid kohaldada tuli TDVS § 6 lg-t 2. Kolleegium ei nõustu vastustaja seisukohaga, et TDVS § 12 lg 2 tuleneva nõude suhtes, mille kohaselt saab keeldumist karistuse allkirja vastu teatavaks võtmisest tõendada tunnistajate allkirjadega, mitte aga tunnistajate ütlustega, tuleks algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus. Töötaja vastava keeldumise vormistamine on seaduses täpselt reguleeritud, selle reguleerimine on oma olemuselt (ka tööandja huvides) vajalik, mistõttu ei saa sellist regulatsiooni pidada põhiseaduse vastaseks. Antud vaidluses ei oma aga nimetatud säte sisulist tähtsust, sest hageja süütegude puhul kuulus varemmärgitud põhjendustel kohaldamisele TDVS § 6 lg 2. Kohtul tuli tuvastada, millist õigusnormi konkreetsel juhul kohaldada. Vaidlust ei olnud selle üle, et karistuse määramiseks ettenähtud ühekuuline tähtaeg rikkumisest teadasaamisest oli hageja vahi all viibimise ajaks peatunud. Karistuse määramise ajal 23.03.2009 ei olnud see tähtaeg möödunud. Kuigi maakohus on pidanud tõendatuks, et hageja keeldus distsiplinaarkaristuse 08.01.2009 käskkirjaga tutvumast, on ta samas viidanud 23. märtsile 2009 kui päevale, mil kostja lõpetas hagejaga töölepingu (tegi vastava dokumendi allkirja vastu hagejale teatavaks). Nõustuda ei saa vastustaja seisukohaga, et kõnealust kuupäeva ei saa pidada töölepingu lõpetamise päevaks ning 23.03.2009 vormistatud dokument tuleb lugeda tühiseks, sest pooltevaheline töösuhe oli juba eelnevalt lõppenud. Nimetatud toimingute tegemine 23.03.2009 viitab pigem sellele, et ka kostja kui tööandja ise ei pidanud töölepingu lõpetamist nõuetekohaselt vormistatuks. Kohtul ei olnud alust lugeda kõnealust dokumenti tühiseks.

Kuna ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja esimese astme kohtu otsuse lõppjärelduse muutmata, siis tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 jäävad apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.

Ü. Jänes

R. Allikvere

K. Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.