Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

HAGEJA NÕUE

14.02.2008.a sõlmisid Velldoris OÜ, Milo Grupp OÜ (kostja I) ja juhatuse liige Indrek Ambos (kostja II) kokkuleppe-maksegraafiku hageja ja kostja I vahelisest müügitehingutest kostjal I arvete nr A010601, A010695 ja A011465 järgi tekkinud võlgnevuse summas 16 000 krooni kustutamiseks. Kokkuleppe punktis 1.3. võtsid kostjad endale solidaarvastutuse kokkuleppest tulenevate kohustuste täitmise eest. Kostjad ei asunud kokkulepet täitma ning kokkuleppest tulenev põhivõlg summas 16 000 krooni on nende poolt tänaseni hagejale tasumata. Kokkuleppe punktis

KOSTJA MILO GRUPP OÜ VASTUS

Kostja oma vastuses hagile märgib, et tunnistab esitatud haginõudeid ainult osaliselt ja võtab hagi õigeks osaliselt. Kostja tunnistab, et võlgneb hagejale põhivõlana võlgnevuse summas 15 725,70 krooni ja viivise võlgnevusena summas 274,30 krooni. Kostja ei tunnista ega ei pea põhjendatuks hageja leppetrahvi nõuet summas 5000 krooni ja viivise nõuet kogusummas 16 000 krooni. Kostja on seisukohal, et hageja poolt nõutud kõrvalnõuete kogusumma ei tohi ületada põhisummat. Hageja ei ole põhjendanud, miks ta nõuab kõrvalnõudeid kogusummas, mis ületavad põhinõude. Samuti leiab kostja, et leppetrahvi nõue on alusetu. Hageja on esitanud hagis leppetrahvi nõude summas 5000 krooni. Kostja asub seisukohale, et Milo Grupp OÜ juhatuse liikme poolt allkirjastatud kokkulepe-maksegraafik on käsitletav deklaratiivse võlatunnistusena, kuna kokkuleppega ei võetud uut iseseisvat kohustust kõrvuti võlgnevusega, mida tunnustati. Kostja asub seisukohale, et juhul kui müügilepingus ei ole lepingupoolte vahel leppetrahvis kokku lepitud ja müügilepingu rikkumise korral ostja tunnistab deklaratiivse võlatunnistusega võlgnevust, ei saa deklaratiivses võlatunnistuses kohustada võlgniku tasuma leppetrahvi maksegraafikujärgse

osamaksega viivitamise korral. Leppetrahvi nõue saab tuleneda ainult lepingust, mida aga deklaratiivne võlatunnistus oma tunnustelt ei ole. Seetõttu kostja ei tunnista hageja leppetrahvi nõuet. Kostja on seisukohal, et hageja viivise nõue summas 16 000 krooni on alusetu. Kostja märgib, et kuna viivise arvestuse aluseks olev „põhivõlg“ sisaldab juba viiviseid, siis on tekkinud olukord, kus viiviseid on arvestatud viivise pealt. Hagi asjaoludes on hageja märkinud, et kokkulepe punkti 2.1. kohaselt kohustusid kostjad tasuma põhivõla summas 15 725,70 krooni ja viivise summas 274,30 krooni kokku kogusummas 16 000 krooni samas punktis kokkulepitud osamaksetena vastavalt kokkulepitud maksegraafikule. Kokkuleppe p 2.7 järgi nägid pooled kostjate maksegraafikujärgse osamaksetega tasumisega viivitamise puhuks ette viivise 0,5% iga tasumisega viivitatud päeva eest. Kostja on seisukohal, et kokkuleppe p-d 2.1 ja 2.7 on omavahel vastuolus, kuna p-s 2.1. on maksegraafiku koostamisel müügilepingust tulenevale põhivõlale summas 15 725,70 krooni liidetud viivis kohustuse täitmisega viivitamise eest 274,30 krooni kogusummas 16 000 krooni jaotatud osamakseteks ja p-s 2.7 nähakse kreeditorile ette õigus nõuda deebitorilt maksegraafikujärgse osamaksega viivitamisel veel omakorda viivist 0,5 % iga tasumisega viivitatud päeva eest. VÕS § 113 lg 6 esimesest lausest tuleneb viivise enda arvestamise keeld maksmata viiviselt. Kostja on seisukohal, et kokkuleppe p 2.7 on tühine, hageja viivise arvestus ja viivisenõue summas 16 000 krooni alusetu, kuna viivisenõude aluseks olev kokkuleppe p 2.7 on tühine ja hageja nõuab viivist viiviselt, mis on vastuolus VÕS § 113 lg 6 sisulise mõttega.

HAGEJA VASTUS KOSTJATE VASTUVÄIDETELE

Mõlemad kostjad käsitlevad nõude aluseks olevat kokkulepet-maksegraafikut deklaratiivse võlatunnistusena. Hageja sellise käsitlusega ei nõustu ja leiab, et kokkulepe on oma olemuselt konstitutiivne e abstraktne võlatunnistus. VÕS § 30 lg 1 kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et luuakse uus iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Seega sätestab seadus kaks konstitutiivse abstraktse võlatunnistuse liiki – ühel juhul luuakse kohustuse täitmise lubadusega uus iseseisev kohustus, teisel juhul kohustuse täitmise lubadusega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Mõlemal juhul luuakse poolte vahel uus iseseisev, kausaalsuhtest sõltumatu kohustus. Iseenesest ei vaja abstraktne kohustus iseseisvat võlaõiguslikku alust, samas ei ole alustehingu olemasolu ka välistatud. Seetõttu ei välista hageja nõuete aluseks oleva kokkuleppemaksegraafiku abstraktset iseloomu asjaolu, et selle sisu otseselt viidatakse deebitori konkreetsetest arvetest tekkinud võlgnevusele. Kui abstraktse võlatunnistusega luuakse uus iseseisev kohustus, siis deklaratiivse võlatunnistusega üksnes kinnitatakse olemasolevat kohustust, et seeläbi välistada võlgniku võimalikud vastuväited ja lihtsustada võla sissenõudmist. Kostja I ei ole kunagi vaidlustanud, et tal on kokkuleppemaksegraafikus nimetatud arvetest tekkinud võlgnevus ja kohustus see võlgnevus tasuda. Kokkuleppe-maksegraafiku sõlmimisel oli poole tahe suunatud eeskätt sellele, et korraldada ja tagada tunnustatud võlgnevuse tegelik tasumine. Eeltoodust järeldub, et kokkuleppe-maksegraafiku näol on tegemist VÕS §-s 30 sätestatud abstraktse võlatunnistusega, sellest on solidaarvõlgnikele tekkinud uus kohustus ja nad ei saa oma vastuväidetes tugineda esialgse kohustusega seonduvatele asjaoludele. Kokkulepet-maksegraafikut ei muuda deklaratiivseks võlatunnistuseks ka asjaolu, et kohtule esitatud kokkuleppe-maksegraafiku eksemplari koopial puudub kreeditori- hageja seadusliku esindaja Andrei Mirnov’i allkiri. Kokkuleppe-maksegraafiku punktis 2.10 on pooled kokku leppinud selles, et kokkuleppe allkirjastamisel loetakse võrdselt originaalkirjadele kehtivaks ka faksi teel võlgniku poolt võlausaldajale edastatud kokkulepe-maksegraafik. Nimetatud sätte võtsid pooled lepingusse selle sõlmimise protseduuri lihtsustamiseks. VÕS § 30 lg 2 kohaselt peab kirjalikus vormis olema üksnes võlgniku tahteavaldus. Kuivõrd võlatunnistus on ühepoolselt kohustav leping, millest tekivad nõuded üksnes võlatunnistuse saajale, siis esitas hageja kohtule just kokkuleppe-maksegraafiku selle eksemplari koopia, mille oli alla kirjutanud kohustatud pool.

Võlatunnistus ei nõua, et õigustatud isik väljendaks oma nõuolekut samas võlatunnistuses kirjalikult. Väär on kostja II seisukoht, et kokkuleppest-maksegraafikust ei saanud tekkida solidaarkohustust, et kostja II ei ole solidaarvõlgnik ja hageja ei saa tema vastu nõuet esitada. Kokkuleppemaksegraafiku p 1.3. kohaselt ühineb kokkuleppe alusel Indrek Ambos kohustusega deebitori poolel solidaarvõlgnikuna. Solidaarvõlgnik ja deebitor vastutavad lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest solidaarselt solidaarkohustise regulatsioonist ei tulene, et kohustusega ühinemiseks oleks nõutav kohustusega ühineva kolmanda isiku eelnev seotus abstraktse võlatunnistuse alustehinguga poolena, käendajana või muu sellise kaudu. Vastupidi- kohustisega ühinemine võib toimuda võlausaldajale lisatagatise andmise motiivil ega eelda ühinejalt mingit isiklikku majanduslikku või õiguslikku huvi kohustuse täitmise vastu. Kostja II ühinemist kokkuleppe-maksegraafiku kui abstraktse võlatunnistusega ei välista asjaolu, et Indrek Ambos on kokkuleppele- maksegraafikul alla kirjutanud vaid üks kord ja seda kostja I juhatuse liikmena. Eeldusel, et kostja II füüsilise isikuna ei olnud õiguslikku ega majanduslikku isiklikku huvi kostja I kohustusi täita, tuleb asuda seisukohale, et kostja II ühines kokkuleppemaksegraafikuga täiendava tagatise andmise eesmärgil ja kuulub kohaldamisele VÕS § 178 lg 3 ja 4 sätestatu st. kohaldatakse täiendavalt käenduse koha käivaid sätteid. Arvestades, et Indrek Ambos on kokkuleppele-maksegraafikule kostja I juhatuse liikmena alla kirjutanud ja kokkuleppemaksegraafikus on selgesõnaliselt määratlenud sellest Indrek Ambos’ele kui füüsilisele isikule tekivad kohustused, siis tuleb lugeda tuvastatuks tema tahe kohustusega toodud tingimustel ühineda. Kostja I vastuväide 5000 krooni leppetrahvi nõudele tulenevad eeldusest, et kokkuleppemaksegraafik on oma olemuselt deklaratiivne võlatunnistus, see pole leping ja sellest ei saa tuleneda leppetrahvi nõuet ja kokkuleppe-maksegraafiku p. 2.5., millega sätestatakse kreeditori õigus leppetrahvi nõuda, seetõttu kehtetu. Hageja leiab eespool käsitletule tuginedes, et tegemist on abstraktse võlatunnistusega, selles leppetrahvi kohta sätestatu on kehtiv ja õiguspärane ning tuleb kostjatelt välja mõista. Lähtudes eeltoodust, et kokkulepe-maksegraafik on abstraktne võlatunnistus, millest kostjatele tekkis siis kohustus, on põhjendatud ka kokkuleppe-maksegraafiku p-st 2.7 tulenev viivisenõue.

KOHTU SEISUKOHT

Hageja on esitanud kohtusse hagi poolte vahel 14. veebruaril 2008.a sõlmitud kokkulepemaksegraafiku kostjate poolt mittetäitmisest tekkinud võlgnevuse nõudes. Kostja Milo Grupp OÜ tunnistab, et võlgneb hagejale põhivõlana võlgnevuse summas 15 725,70 krooni ja viivise summas 274,30 krooni. Kostja ei tunnista ega ei pea põhjendatuks hageja leppetrahvi nõuet summas 5000 krooni ja viivise nõuet kogusummas 16 000 krooni. Kostja Milo Grupp OÜ asub seisukohale, et kostja juhatuse liikme poolt allkirjastatud kokkulepemaksegraafik on käsitletav deklaratiivse võlatunnistusena, kuna kokkuleppega ei võetud uut iseseisvat kohustust kõrvuti võlgnevusega, mida tunnustati. Samuti leiab kostja Indrek Ambos, et kokkulepet tuleks käsitleda deklaratiivse võlatunnistusena, mistõttu ei saanud Indrek Ambos kokkuleppega solidaarvõlgnikuna ühineda ja kohustusi omandada. Hageja leiab, et kokkulepe on oma olemuselt konstitutiivne ehk abstraktne võlatunnistus. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas 14. veebruaril 2008.a sõlmitud kokkuleppe-maksegraafik on deklaratiivne või konstitutiivne võlatunnistus. I. Kohus on seisukohal, et poolte vahel 14. veebruaril 2008.a sõlmitud kokkulepe-maksegraafiku puhul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega ja seda järgmistel kohtu poolt toodud põhjendustel.

Võlaõigusseadus (VÕS) § 30 lg 1 kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Riigikohus on oma 24. aprilli 2006.a otsuses nr 3-2-1-21-06 selgitanud VÕS § 30 sätestatud võlatunnistuse mõistet. Nimetatud riigikohtu otsuse kohaselt võlaõigusseaduse §-s 30 reguleeritakse iseseisva kohustuse võtmist võlatunnistusega ehk nn konstitutiivset (abstraktset) võlatunnistust. Konstitutiivse võlatunnistusega luuakse iseseisev kohustus kõrvuti kohustusega, mida tunnustatakse, s.t kohustused jäävad kõrvuti eksisteerima. Sellise võlatunnistusega tagatakse esmajoones põhikohustuse täitmist ning see lihtsustab võla sissenõudmist. Konstitutiivse võlatunnistuse andmisega ei asendata täitmist (VÕS § 89 lg 2 esimene lause). Põhikohustusega on selline võlakohustus seotud täitmise kaudu. Nii loetakse konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmisega täidetuks ka algne kohustus (VÕS § 89 lg 2 teine lause). Sellisele võlatunnistusele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Samuti aegub sellise kohustuse täitmise nõue eraldi. Kuna VÕS §-s 30 nimetatud võlatunnistus on abstraktne leping, ei saa sellest tulenevale nõudele esitada vastuväiteid, mis tulenevad võlatunnistuse aluseks olevast suhtest, mh ei saa tugineda võlatunnistuse aluseks oleva lepingu tühisusele. Samas mitte igasugune võlatunnistus ei ole konstitutiivne, s.t VÕS § 30 ei reguleeri kõiki võimalikke võla tunnistamise vorme. Võimalik on ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Sellise võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Lisaks katkestab sellise võlatunnistuse andmine TsÜS § 158 järgi nõude aegumise. Võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega, st võlatunnistus on kausaalne (aktsessoorne). Kui on tühine tehing, millest tuleneb põhikohustus, on tühine ka deklaratiivne võlatunnistus. Sellise võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna. Võlatunnistuse olemuse väljaselgitamiseks tuleb arvesse võtta võlatunnistuse sisu ja ulatust. Kohtule esitatud poolte vahel 14. veebruaril 2008.a kokkulepe-maksegraafiku (edaspidi kokkulepe) punkti 1.1. kohaselt kokkuleppe sõlmimise aluseks on Milo Grupp OÜ võlg, mis tuleneb kreeditori ja deebitori vahel toimunud müügitehingutest arvete nr A010601; A010695 ja A011465 alusel. Kokkuleppe punkt 1.2. kohaselt kinnitavad kreeditor ja deebitor, et kuni käesoleva kokkuleppe sõlmimiseni ei ole lepingust tulenevat kohustist täidetud nõuetekohaselt. Deebitor käesoleva kokkuleppe allkirjastamisega tunnistab tingimusteta võlausaldaja poolt p. 2.1. sätestatud nõudeid kokku summas 16 000 krooni. Kokkuleppe punktis 2.1. solidaarvõlgnik või deebitor võtavad endale kohustuse tasuda müügilepingust tulenev võlgnevus summas 15 725,70 krooni ja viivis rahalise kohustuse täitmisega viivitamise ees 274,30 krooni maksegraafiku alusel. Seega kokkuleppe punktis 1.2. kostja Milo Grupp OÜ kinnitab ja tunnistab olemasolevat kohustust hageja ees. Kohus leiab, et sellise pooltevahelise kokkuleppe sisuks on lihtsustada mitme arve alusel tekkinud võlgnevuse sissenõudmist, luues kostjale kohustuse, milles ta tunnistab koguvõlgnevust hageja ees ja tasub selle maksegraafiku alusel. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei ole kokkuleppe sõlmimisega tekkinud kahte kõrvalseisvat kohustust, kuna kokkuleppega võetud kohustus sisaldab aluskohustust ja nad ei jää kõrvuti kohustustena kehtima. Samuti on hageja esindaja hagiavalduses märkinud, et kokkuleppe sõlmimise eesmärk oli tekkinud võlgnevuse kustutamine. Riigikohus asus 06.09.2006 otsuses nr 3-2-1-69-06 seisukohale, et poolte tahe luua just konstitutiivne kohustus või senine kohustus asendada uuega peab kokkuleppest selgelt nähtuma ning seda peab tõendama võlausaldaja. Vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Kohus leiab, et antud asjas ei ole tuvastatav poolte tahe luua

võlatunnistusega esialgsest põhikohustusest sõltumatut kohustust, seega on võlakirja näol tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, mis on kehtivussõltuvuses selle aluseks olevast põhikohustusest. II. Kostja Indrek Ambos leiab, et kuna kokkulepe on kirjalikus vormis aga sellel puudub Velldoris OÜ volitatud esindaja allkiri ei saa kokkulepet pidada sõlmituks VÕS § 11 lg 4 mõistes. VÕS § 30 lg 2 kohaselt peab kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tulenevalt VÕS § 30 lg 3 ei pea võlatunnistus olema kirjalikus vormis kui võlgnik tunnistab võlga, mis on tekkinud tema majandus- või kutsetegevuses. Kirjalik vorm tähendab võlatunnistuse puhul seega kirjalikku dokumenti, millele on kohustatud pool alla kirjutanud. Õigustatud poole nõusolek ei pea sisalduma võlatunnistuses, vaid seda võib väljendada ka nt nõude esitamises kohustatud poolele. Pooltevahelise kokkuleppe p. 2.10. kohaselt käesoleva kokkuleppe allkirjastamisel loetakse võrdselt originaalallkirjadele kehtivaks ka faksi teel võlausaldajale võlgniku poolt edastatud kokkulepe-maksegraafik. Kohtule esitatud kokkuleppe on allkirjastanud Milo Grupp OÜ juhatuse liige Indrek Ambos. Kohus on seisukohal, et kuna võlatunnistus on ühepoolselt kohustav leping, millest tekivad nõuded üksnes võlatunnistuse saajale, siis kostja Indrek Ambose poolt allkirjastatud kokkuleppe saatmisega faksi teel hagejale, on poolte vahel kokkulepe sõlmitud. III. Kostja leiab, et hageja ei saa nõuda eraldiseisvate ja varsemalt müügilepingutest tulenevate kohustuste täimist Indrek Amboselt, kuna kostja ei olnud varasemate tehingute pooleks, et solidaarvõlgnikuna kokkuleppega ühineda. VÕS § 65 lg 1 kohaselt kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. VÕS § 178 lg 1 ja 4 kohaselt kohustuse võib üle võtta ka nii, et kolmas isik astub võlasuhtesse uue võlgnikuna senise võlgniku kõrvale (kohustusega ühinemine) ja tekib solidaarkohustus. Kui kohustusega ühinetakse võlausaldaja nõude tagamiseks, kohaldatakse lisaks vastavalt käesoleva seaduse §-des 145, 149 ja 152 sätestatut. VÕS § 145 sätestab, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Tulenevalt VÕS § 65 lg 2 solidaarkohustus tekib, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra, samuti muul seaduses sätestatud juhul või tehingu alusel. VÕS § 65 lg 4 sätestab, et kui mitu isikut kohustuvad lepinguga täitma kohustust ühiselt, siis eeldatakse, et nad on solidaarvõlgnikud. Poolte vahelise kokkuleppe punkti 1.3. kohaselt käesoleva kokkuleppe alusel ühineb Indrek Ambos kohustisega deebitori poolel solidaarvõlgnikuna. Solidaarvõlgnik ja deebitor vastutavad lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest solidaarselt. Kohus on seisukohal, et VÕS § 178 alusel sai kostja Indrek Ambos ühineda kohustusega ehk kokkuleppega. Kokkuleppe allkirjastamisega võttis ta endale kohustuse koos Milo Grupp OÜ-ga vastutada solidaarselt hageja ees kokkuleppest tuleneva võlgnevuse tasumise osas ning ühines kohustisega lisa tagatise andmise eesmärgil. IV. Kostja Milo Grupp OÜ tunnistab, et võlgneb hagejale põhivõlana võlgnevuse summas 15 725,70 krooni ja viivise summas 274,30 krooni. Kostja ei tunnista ega ei pea põhjendatuks hageja leppetrahvi nõuet summas 5000 krooni ja viivise nõuet kogusummas 16 000 krooni. Kostja leiab, et juhul kui müügilepingus ei ole lepingupoolte vahel leppetrahvis kokku lepitud ja müügilepingu rikkumise korral ostja tunnistab deklaratiivse võlatunnistusega võlgnevust, ei saa deklaratiivse võlatunnistusega kohustada võlgnikku tasuma leppetrahvi maksegraafikujärgse osamaksega viivitamise korral. Leppetrahvi nõue saab tuleneda ainult lepingust, mida aga deklaratiivne võlatunnistus oma tunnustelt ei ole.

Kokkuleppe p-s 2.6. on pooled kokkuleppinud deebitori kohustuses tasuda kreeditorile leppetrahvi 5000 krooni maksetega viivitamise korral. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Tulenevalt VÕS § 158 lg 3 käesolevas jaos sätestatut kohaldatakse vastavalt juhtudel, kui lepingupooled on eelnevalt kokku leppinud hüvitatava kahju summas, mida peab maksma oma kohustust rikkunud lepingupool. VÕS § 30 lg sätestab, et võlatunnistus on leping. Seega ei ole õige kostja väide selles osas, et deklaratiivne võlatunnistus ei ole leping ja selles ei saa pooled kokkuleppida lepingu rikkumisel leppetrahvi maksmises. Hageja poolt nõutud leppetrahvi nõue on põhjendatud ja tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista. V. Kostja nõustub, et hageja viivise arvutuskäik on tehniliselt õige, kuid sisult vale, kuna arvutuse aluseks olev „põhivõlg“ sisaldab juba viiviseid. Tekkinud on olukord, kus viiviseid on arvestatud viivise pealt. Poolte kokkuleppe p 2.7. sätestab, et punktis 2.1. sätestatud maksetega tasumisega viivitamise korral on võlgnik kohustatud tasuma võlausaldajale viivist 0,5% iga tasumisega viivitatud päeva eest. Kokkuleppe punktis 2.1. kohaselt solidaarvõlgnik või deebitor võtavad endale kohustuse tasuda müügilepingust tulenev võlgnevuse summas 15 725,70 krooni ja viivis rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest 274,30 krooni maksegraafiku alusel. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 113 lg 6 sätestab, et viivist ei ole lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. VÕS § 113 lg 6 keelab viivise arvestamist maksmata viiviselt, see oleks vastuolus viivise kui kõrvalkohustuse olemusega. Kohus on seisukohal, et kuna poolte vahel on sõlmitud deklaratiivne võlatunnistus, mis on aktsessoorne, siis ei ole hageja õigustatud nõudma võlatunnistusega viivist kostja poolt arvete tasumata jätmisest tekkinud viivise nõudelt. Seega oli hageja õigustatud viivist arvestama arvete alusel tekkinud põhivõlgnevuselt summas 15 725,70 krooni. Kohtul ei ole võimalik viivist arvutada üksnes põhinõudelt so. summalt 15 725,70 krooni, kuna pooled on kokkuleppes leppinud kokku võlgnevuse tagastamises maksegraafiku alusel osamaksetena. Osamaksed moodustavad kokku kogu hageja poolt nõutud põhivõlgnevuse 16 000 krooni, mis sisaldab nii põhivõlga kui ka viivist. Hageja märgib hagiavalduses, et 10. novembri 2008.a seisuga on kostja poolt võlgnetava viivise suurus 20 780 krooni. Hageja piirdub viivisenõudega, mis ei ületa põhinõude suurust s.o 16 000 krooni. Samuti kostja Milo Grupp OÜ kinnitab, et hageja poolt viivise arvutuse käik on tehniliselt õige. Kohus leiab, et kuna arvete pealt arvestatud viivis summas 274,30 krooni moodustab põhivõlgnevuses 15 725,70 kroonist üksnes 1,7%, siis ei ole see viivise summa suurust muutnud rohkem kui ca 360 (20 780x1,7/100) krooni. Hageja nõuab hagiavalduses viivist põhivõlgnevuse ulatuses. Kohus leiab, et on põhjendatud rahuldada hageja viivise nõue põhivõlgnevuse so.15 725,70 krooni ulatuses. Arvestades eeltoodud kohtu põhjendusi, rahuldab kohus Velldoris OÜ hagi Milo Grupp OÜ-u ja Indrek Ambos’e vastu osaliselt ja mõistab kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 16 000 krooni, leppetrahvi 5000 krooni ja viivised summas 15 725,70 krooni, kokku 36 725,70 krooni.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

TsMS § 173 lõike 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lõige 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lõike 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 165 lg 3 kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. Kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt, aga põhimõtteliselt täielikult, ei ole õiglane jätta menetluskulusid poolte kanda võrdsetes osades. Seetõttu tuleb menetluskulud jätta (36 725,70/37 000x100) 99 % ulatuses solidaarselt kostjate kanda ning 1 % ulatuses hageja kanda.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.