Võlaõigus › Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusvõtja vastu

kindlustusvõtjal puudub nõue kostja vastu, siis puudub see ka hagejal (puudub VÕS § 492 alusel üleminev nõue). Liiklus- ja Kindlustusbüroo OÜ 15.03.2007 sündmuskoha ülevaatuse akt ei ole tõendina kõlblik. Aktist ei nähtu, milliseid tegelikke kahjustusi ja millises ulatuses korteri laed ja põrandad olid saanud, miks need vajasid vahetamist ja mil moel oli see kõik seotud kostja tegevusega. Lisaks on akt korteri väidetava ülevaataja M. V. poolt allkirjastamata. Tegemist on üksnes akti projekti või eelnõuga, mitte dokumentaalse tõendiga. Pealegi on ülevaatus teostatud 15.03.2007, seega alles 2 nädalat pärast veeavariid. VÕS § 489 lg-le 1 järgi on kindlustusandja kohustatud tegema hüvitamisele kuuluva kahju suuruse kindlaks viivitamata. Hagimaterjalist ei nähtu, mis põhjusel viivitati. Seega ei ole võimalik järeldada, et väidetav kahju oli põhjuslikus seoses korteris toimunud veeavariiga. Korteri kahjude ülevaatuse juurde kostjat ei kutsutud, mistõttu välistati kostja võimaluse esitada kohapeal omapoolseid kaalutlusi väidetava kahju tekke suhtes (eriti arvestades hageja seadusjärgset õigust esitada regressnõue kostja vastu). Aktist ei nähtu meetodeid ega andmeid, mille olemasolu võimaldaks kostjal ja kohtul kontrollida, kuidas M. V. on jõudnud järeldusele, et tapeet, ripplaed ja parkett vajavad vahetamist. Asjaolu, et hageja ise on veendunud akti paikapidavuses ja maksis selle alusel kindlustushüvitise O. V. välja, ei tõenda selles sisalduvate järelduste õigsust ja tõendusväärtust kohtumenetluses. Sündmuskoha ülevaatuse aktis ja eelkalkulatsioonis puudub igasugune teave M. V. hariduse, kogemuste ning erialase pädevuse ja seoste kohta dokumentides käsitletud valdkonnaga. Seega on tema järeldused sisulise tähenduseta, s.h põhjusel, et M. V. on ise allkirjastanud kahju kõrvaldamise eelkalkulatsiooni. Kindlustuse sertifikaadi järgi oli hageja ja O. V. vahel sõlmitud kodukindlustuse leping, millele kohaldati lisatud kindlustustingimusi. Sertifikaadi järgi lepingule kohaldatavate Hansa Varakindlustuse kindlustuslepingute üldtingimuste kohaselt on soodustatud isik kindlustuslepingus märgitud isik, kellel on kindlustusjuhtumi toimumise korral õigus saada kindlustushüvitis või kokkulepitud rahasumma või tal on õigus nõuda kindlustusandjalt muu kindlustuslepingus märgitud kohustuse täitmist. Soodustatud isikuna on sertifikaadile märgitud AS Hansapank laenulepingust 03-258583-EL tulenevate nõuete ulatuses ning alles seejärel O. V. neid nõudeid ületavas osas. Seega pidi nõude kindlustushüvitise saamiseks esitama AS Hansapank ja alles seejärel O. V.. Jääb arusaamatuks, miks maksis hageja kogu hüvitise välja O. V.. Sertifikaadi kohaselt kindlustuslepingule kohaldatavad kodukindlustuse tingimuste järgi rahalise hüvitise suuruseks loetakse kalkulatsioonijärgne taastamismaksumus, milles arvatakse maha kahjustatud hoone kulumile vastav osa kindlustusjuhtumi eelse seisuga. Hüvitusotsusest ei nähtu, et hageja oleks hüvitise suuruse otsustamisel ja väljamaksmisel antud tingimusega arvestanud. Pole mõistlik eeldada, et O. V. korter oli uus ning varal kulumit ei esinenud. Kahju hüvitamise üldpõhimõtte järgi ei tohi hüvitis selle saajat rikastada, vaid eesmärgiks on taastada kahju tekkele eelnenud olukord. Seega nõuab hageja kostjalt summasid, millele O. V. kindlustuslepingu kohaselt õigust ei olnud. Asjaolu, et hageja VÕS § 476 lg 1 ja § 492 lg 1 sätteid ja kindlustustingimusi rikkudes otsustas alusetult O. V. hüvitist maksta, ei saa automaatselt kohustada kostjat väljamakstud summat hagejale regressi korras tagasi maksma. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi ja mõistis välja kostjalt hageja kasuks 53 753, 50 krooni ning jättis menetluskulud kostja kanda. Korteriühistu juhatuse esimehe E. H. 05.03.2007 koostatud akti kohaselt kukkus 04.03.2007 XXXXX XX-XX korteris malmradiaator maha ning kuum vesi torust jooksis põrandale ja uputas alumiste korruste kortereid, sellest teatas Marika Lindam ise avarii toimumise päeval. Kohalekutsutud santehnik A. N. avastas, et radiaator ei olnud seina külge kinnitatud. Veeavarii

tekkimise päeval teavitas M. V. e-posti kaudu hagejale korterile XX tekkinud kahjust, mille põhjustas veeuputus. Kahju tekkimine korterile XX on tõendatud ka fotomaterjaliga ja 15.03.2007 Liiklus- ja Kindlustusbüroo OÜ poolt koostatud sündmuskoha ülevaatuse aktiga. Asjaolu, et M. V. pole sündmuskoha ülevaatuse akti allkirjastanud, ei tähenda, et akt on tõendina kõlbmatu, kuna vastavalt TsMS § 272 lg-le 1 on dokumentaalne tõend igasugune kirjalikult, pildistamisega või video-, heli- või elektroonilise salvestusega või muu andme-salvestusega jäädvustatud dokument või muu sellesarnane andmekandja, mis sisaldab andmeid asja lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta ja mida on võimalik kohtuistungil esitada tajutaval kujul. Samuti ei vähenda sündmuskoha ülevaatuse akti tõenduslikku väärtust asjaolu, et ülevaatus viidi läbi 11 päeva pärast veeavarii tekkimist. Põhjendatud on hageja seisukoht, et veeavarii spetsiifilise iseloomu tõttu ei ole võimalik kahjusid enne kindlaks teha, kui vesi on ära voolanud ja kuivanud, misjärel ilmneb kahju. Eelnevast tulenevalt on tõendatud ka põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 kohaselt korteris 38 toimunud veeavarii ja korteris 34 tekkinud kahju vahel, kuna sündmused leidsid aset samaaegselt ning on tõendatud, et kuum vesi korterist XX voolas alla korterisse XX ning tekitas korterile kahju. Sellest, et kostjat kahjude ülevaatuse juurde ei kutsutud, ei järeldu hageja ebaaus või petturlik käitumine eesmärgiga kahjustada kostja õigusi. TsÜS § 139 kohaselt heausksust eeldatakse. Kodukindlustuse sertifikaadi OK1011512606 kohaselt oli XXXXX XX-XX korteri omanik O. V. sõlminud AS Hansa Varakindlustusega kindlustuslepingu. Kindlustuslepingu tingimuste järgi olid kindlustatud nii siseviimistlus (s.h seina- ja põrandakattematerjalid) kui ka põrandad, laed ja seinad kuni kandva konstruktsioonini. Ühtlasi hõlmas kindlustusperiood kahju tekkimise ajahetke. Kahju ulatust tõendab Liiklus- ja Kindlustusbüroo OÜ 19.03.2007 koostatud korteri taastamise eelkalkulatsioon, mille kohaselt on tekkinud kahju 55 253, 50 krooni. Kahjustused parketile, ripplagedele ja tapeedile on piisavalt tõendatud ning VÕS § 132 lg-st 3 tuleneb, et asja kahjustumisel tuleb kannatanul hinnata üksnes asja parandamise mõistlikke kulusid. Kuna hinnata tuleb mõistlikke kulusid, siis kostja väide, et hageja peab tõendama OÜ Liiklus- ja Kindlustusbüroo kahjukäsitleja haridust, kogemust ja erialast pädevust ei ole asjakohane. Seetõttu võis M. V. hinnata nii kahju olemit kui ka ehitustööde hinda. Kalkulatsiooni koostamiseks ja esitamiseks ei pea olema eriharidust või vastavat kutseharidust. Kostja on 11.03.2009 toimunud istungil nõustunud kahju rahalise ulatusega. Ühtlasi nähtub fotomaterjalist, et märkimisväärset kulumit korteri siseviimistluses ei olnud. 21.03.2007 koostatud hüvitisotsuse alusel kahjujuhtumi nr OK 07 10058 kohta hüvitas kindlustusandja AS Hansa Varakindlustus XXXXX XX-XX korterile 04.03.2007 tekkinud veekahju kindlustushüvitisega 53 753 krooni (tekkinud kahjust maha arvatud omavastutus), mida tõendab maksekorraldus nr R1653. Seetõttu läks VÕS § 492 lg 1 alusel AS-le Hansa Varakindlustus kui kindlustusandjale üle O. V. kui kindlustusvõtja kahjunõue Marika Lindami vastu. Kostja väide, et kindlustuslepingu täpne täitmine VÕS § 476 lg 1 järgi on paratamatu eeltingimus nõude üleminekuks VÕS § 492 lg 1 alusel, on ebaõige. Kindlustuslepingu alusel tekkis relatiivne õigussuhe AS Hansa Varakindlustus ja O. V. vahel. Kostja ei ole selles õigussuhtes osaline ning ei saa antud kindlustuslepingu alusel nõuda, et tekkinud varakahju puhul lähtutakse nõude esitamisel ka laenulepingust 03-258538. Kahjunõude üleminek VÕS § 492 lg 1 alusel eeldab, et kindlustusvõtjal on tekkinud kahju, mille hüvitamist hõlmab kehtiv kindlustusleping ning kindlustusandja on kindlustusvõtjale kindlustuslepingu alusel tekkinud kahju hüvitanud. Eelnevast tulenevalt on eeldused täidetud ja nõue on üle läinud AS-le Hansa Varakindlustus. Hageja on õigesti kahju hüvitamise nõudes tuginenud KOS § 11 lg 1 p-le 1, kohaldamisele ei kuulu VÕS § 1043 ja VÕS § 1045 lg 1 p 5. Ka Riigikohus on märkinud, et vaidlust KOS § 11 alusel lahendades ei ole oluline kahju tekitaja süü. Juhul, kui korteriomanik kahjustab KOS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud kohustuse rikkumisega teise korteriomaniku omandit ja kannatanu nõuab omandi rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, saab rikkuja vastutusest vabaneda, kui ta tõendab, et

rikkumine oli vabandatav. KOS § 11 lg 3 esimene lause sätestab, et korteriomanik ei vastuta oma kohustuse rikkumise eest, kui ta tõendab, et rikkus kohustust asjaolu tõtu, mida ta ei saanud mõjutada, ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saadud selle asjaoluga arvestamist või selle vältimist või takistavast asjaolust või selle tagajärgedest ülesaamist temalt kui korteriomanikult oodata. Kostja väide, et hageja peab välja tooma konkreetse kostja tegevuse, millega kostja põhjustas korterile 34 kahju, on ebaõige. KOS § 11 lg 1 p 1 sätestab korteriomaniku hoolsuskohustuse. Seadusest tulenevat hoolsuskohustust saab rikkuda nii tegevusega kui tegevusetusega. Kostja vastutus ei sõltu kohustuse rikkumise viisist, vaid rikkumise faktist. Vastutuse seisukohalt ei oma tähtsust, millisel konkreetsel põhjusel radiaator alla kukkus. Relevantne on see, et kostja oli kahju tekkimise hetkel korteri XX omanik, millise asjaolu üle vaidlust ei ole. Kuna kostja ei ole taganud, et radiaator oleks adekvaatselt kinnitatud, siis on ta rikkunud KOS § 11 lg 1 p-st 1 tulenevat kohustust hoiduda kaasomandi eset kasutades tegevusest, mille toime teistele korteriomanikele ületab omandi tavakasutusest tekkivad mõjud. Kohtuistungil ütlusi andnud Marika Lindami ja K. L. ütlustega on tõendatud, et tuba, kus purunes radiaator, kasutas küll faktiliselt eelmine omanik, kuid korteriomanik oli kostja. Isegi juhul, kui radiaatori purunemine oli seotud kolmanda isiku tahtliku tegevusega, vastutab kostja sellele vaatamata tulenevalt KOS § 11 lg-st 2, kuna korteriomanik on kohustatud tagama, et tema perekonnaliikmed, ajutised elanikud ja korteriomandit kasutavad isikud järgivad hoolsuskohustust vastavalt KOS § 11 lg 1 p-le 1. Tunnistajate ütluste kohaselt oli neil vastavasisuline kokkulepe korteri kasutamiseks, kuid kostja vastutuse puhul ei ole relevantne, milline konkreetne isik teostas õnnetuse toimumise hetkel korteriomandi üle otsest valdust. Kostja ei vastuta kahju tekitamise eest ainult sel juhul, kui rikkumine on KOS § 11 lg 3 järgi vabandatav. Antud vastutusstandard on süülisest vastutusest kõrgem ja kostja rikkumine oleks vabandatav, kui kahju tekitanuks vääramatu jõud, mida kostja ei saanud objektiivsetest asjaoludest lähtuvalt mõjutada. Radiaatori allakukkumine põhjusel, et radiaator ei olnud korrektselt kinnitatud või põhjusel, et keegi kruvis radiaatori tahtlikult lahti, ei ole sellisteks põhjusteks. Antud põhjused kuuluvad kostja mõjusfääri, kuna objektiivselt on kostjal antud juhul võimalik kausaalahelasse sekkuda. Küttesüsteemi püstikud ei kuulu korteriomandi reaalosa hulka, sest püstikud on KOS § 2 lg 2 kohaselt sellised ehitise osad, mis on vajalikud korteriomanike ühiseks kasutamiseks, kuna võimaldavad korteritevahelist küttesüsteemi veevoolu. Analoogselt on kaasomandis püstikutega ühendatud radiaatorid, kuna neid ei saa eraldi kasutada ega eemaldada kahjustamata püstikute veevoolu ja küttesüsteemi kui tervikut ning seeläbi kahjustamata teiste korteriomanike õigusi. Kuna radiaatorid on korteriomanike kaasomandis, siis KOS § 11 lg 1 p-st 1 tulenev kohustus mitte kahjustada kaasomandit on VÕS § 65 lg 1 ja AÕS § 75 lg 1 kohaselt solidaarkohustus ning kõik korterelamu korteriomanikud on antud kohustuse suhtes solidaarvõlgnikud. VÕS § 68 lg-st 1 tuleneb solidaarvõlgniku vastutuse piirang, mille kohaselt ei vastuta solidaarvõlgnik solidaarkohustuse rikkumise eest teise võlgniku poolt. Riigikohus on tsiviilasjas 3-2-1-111-04 rõhutanud, et ka solidaarvastutuse puhul vastutab üksnes võlgnik, kes on kohustust rikkunud, kui teised võlgnikud on korrektselt kohustust täitnud. Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Eesti õiguskorras ei leidu mitte ühtegi seadust, mis sätestaks isiku vastutuse ainuüksi tulenevalt omandisuhte olemasolust korteriomandile. Kohus ei viita ühelegi normile, mis sätestaks isikule ainuüksi omandist tuleneva vastutuse, juhtumi muid asjaolusid arvestamata. Kahjujuhtumi asjaolude õige ja küllaldane väljaselgitamine on kostja õigusliku vastutuse küsimuse otsustamiseks üks kohtumenetluse põhiülesandeid, mida kohus aga on eitanud. KOS § 11 lg 1 p 1

sätestatud tegevusest hoidumise kohustus ei saa mõistliku ja mõtestatud tõlgendamise korral samal ajal seisneda ka tegevuses. Paraku on kohus nimelt tegevusest hoidumist kostjale ette heitnud ja leidnud vastupidiselt seaduses sätestatule, et kostja pidanukski tegutsema. Mida kostja pidanuks radiaatoritega seoses konkreetselt tegema, see aga otsusest ei nähtu. Kui Eesti seadusandja oleks pidanud vajalikuks seaduses sätestada korteriomanikule aktiivse tegutsemise kohustuse, oleks ta seda teinud. KOS § 11 lg 1 p 1 tegutsemiskohustus puudub. Seega on asjakohatu ka kohtu edasine arutluskäik seoses väidetava rikkumise vabandatavuse või selle puudumisega, kuivõrd KOS § 11 lg 3 ja Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-69-06 märgitud vabandatavuse olemasolu analüüsimine on nimetatud allikate kohaselt relevantne üksnes siis ja ainult siis, kui väidetava kohustuse rikkumine on eelnevalt kohtu poolt tuvastatud. Antud juhul see nii ei ole, sest kostjal puudus (aktiivse) tegutsemise kohustus ja seega ei saa rääkida selle rikkumisest ega ka vabandatavusest. Vähemalt samavõrra ebaõige ja mitteveenev on kohtu püüd „tuvastada” kostja vastutus VÕS § 68 lg 1 jt kohtu poolt viidatud seadusesätete alusel. Otsuses puuduvad vähimadki andmed, samuti ei kogutud ega uuritud kohtumenetluses maakohtus vähimaidki tõendeid ega asjaolusid, mis käsitleksid radiaatorite korrashoiu kohustuse (väidetavat) täitmist teiste korteriomanike poolt, millele kohus on tuginenud. Kohtu järeldus otsuses on kostjale üllatuslik, sest see ei põhine asjas kogutud tõenditel, asjakohastele tõenditele ei viita oma järelduses ka kohus ise. Kuivõrd kõne all on ühe korteriomaniku poolne väidetav kahju tekitamine teisele korteriomanikule, kes korterelamu radiaatorite ning püstikute kaasomanikena on seega samavõrra elik solidaarselt kohustatud nende korrashoiu eest hea seisma, ei saa kostja korteriomanikuna olla sellise kohustuse (väidetava) rikkumise korral (enam) vastutav kui O. V. kui sama maja ja samade radiaatorite kaasomanik. O. V. vastutab nende korrashoiu eest õiguslikult samavõrra kui kostja. Otsusest ei nähtu, miks olukorras, kus kahju põhjustanud radiaatorite omandist kuulus korteriomanikele võrdne mõtteline osa, on kostja kaasomanikuna vastutav ja O. V. seda üldse ei ole. Asjaolu, et O. V. korter asub kostja korterist allpool ja vesi voolas seetõttu just tema korterisse, ei oma kaasomanike vahelises suhtes tähendust, nende vastutus oli sama. Seega on kostja vastutus O. V. ees õiguslikult välistatud ka põhjusel, et O. V. ise oli kaasomanikuna nii õigustatud kui kohustatud talle kahju põhjustanud tagajärge vältima. Ebaõige on kohtu tuginemine otsuses nii VÕS § 68 lg-s 1 sätestatule kui Riigikohtu poolt lahendis 3-2-1-111-04 sedastatule. VÕS § 68 lg 1 reguleerib üksnes suhteliselt reeglipärast olukorda, kus võlgnik on rikkunud solidaarkohustust kolmandast isikust võlausaldaja ees ning selle õiguslikke tagajärgi. Antud juhul on nii O. V. kui kostja radiaatorite ja püstikute kaasomanikena mõlemad mainitud korrashoiukohustuse suhtes solidaarvõlgnikeks. O. V. ei saanud seetõttu olla sama kohustuse suhtes nii võlgnik kui võlausaldaja. VÕS § 68 lg 1 oleks kohaldatav juhul kui korrashoiukohustuse väidetava rikkumisega oleks põhjustatud kahju kolmandale isikule kui võlausaldajale, aga mitte võlgnike sisesuhte raames. Ka osundatud Riigikohtu lahendist ei ole võimalik kostja vastutust tuletada. Seda põhjusel, et nimetatud lahend käsitleb lepingu täitmisega seonduvaid küsimusi ning ainsaks ühisjooneks käesoleva tsiviilasjaga on puutumus kortermaja küttesüsteemidesse. Samas ei ole antud lahendis esitatud seisukohta selle suhtes, kas ja millistel alustel võiks see lahend olla kohaldatav lepinguväliselt tekitatud kahju hüvitamisele, mis antud hagis teemaks. Vastupidiselt maakohtu poolt otsuses märgitule on Riigikohus sedastanud, et omavahelises suhtes kehtivad korteriomanike vahel KOS § 13 ja AÕS § 75, aga mitte VÕS § 68 lg 1. Vastus apellatsioonkaebusele

Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, kuulanud ära asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohtu otsuse lõppjäreldus on õige, kuid otsuse põhjendusi tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p 2 1 täiendada. Kolleegium ei nõustu apellandi käsitlusega KOS § 11 lg 1 p 1 tõlgendamise kohta. Maakohus ei kohaldanud nimetatud sätet ebaõigesti. Kohus märkis põhjendatult, et vaidlust KOS § 11 alusel lahendades ei ole oluline kahju tekitaja süü ning juhul, kui korteriomanik kahjustab KOS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud kohustuse rikkumisega teise korteriomaniku omandit ja kannatanu nõuab omandi rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, saab rikkuja vastutusest vabaneda, kui ta tõendab, et rikkumine oli vabandatav. Nimetatud sätte sisusse kuulub ka omaniku tegutsemiskohustus, tagamaks korteris paiknevate tehnosüsteemide korrasoleku (näiteks amortiseerunud veekraani õigeaegse vahetamise). Nõustudes maakohtuga, et hoolsuskohustust saab rikkuda nii tegevusega kui tegevusetusega, ei nõustu kolleegium järeldusega, et vastustuse seisukohalt ei oma tähtsust, millisel konkreetsel põhjusel radiaator seinalt alla kukkus. Kui vaidlusaluse sündmuse oleks tinginud näiteks amortiseerunud torustik (püstik) või radiaator (s.o küttesüsteemi osa, mis ei kuulu korteriomandi reaalosa hulka), oleks tegemist kaasomandist tekkinud kahjustusega, mille eest vastutavad korteriomanikud. Antud juhul see nii ei olnud. Seetõttu ei ole asjakohane ka kohtu viide VÕS § 68 lg-le 1. Apellandi vastav käsitlus on selles osas õige. Antud juhul leidis tuvastamist, et malmradiaator, mis seinalt maha kukkus ja mille tulemusel ühendustoru purunes, ei olnud seina külge kinnitatud (vastavad kinnitused olid lahti kruvitud). Kostja ei ole neid asjaolusid vaidlustanud. Kostja on ise väitnud, et tegemist võis olla eelmise omaniku A. pahatahtlusega tema suhtes (seoses korteri vabastamisega viivitamisest tulenenud pingesituatsiooniga). Sama kinnitas apellant ka ringkonnakohtus, seostades nimetatud isiku pahatahtlust asjaoluga, et ta nõudis valduse üleandmisega viivitamise eest temalt leppetrahvi. Asjas on tõendatud, et kohalekutsutud santehnik A. N. tuvastas, et radiaator ei olnud seina külge kinnitatud: tikkpoldi mutrid olid värskelt lahti keeratud, puhtad, ilma vana värvita, tikkpolt oli seina sees kinni (korteriühistu juhatuse esimehe E. H. allkirjastatud 05.03.2007 dokument 04.03.2007 sündmuse kohta - tl 28). Ka tunnistajana ülekuulatud kostja tütar K. L. kinnitas teadmist kostja oletusest, et eelmise omaniku mees oli radiaatori seinalt lahti kruvinud, samuti seda, et ka töömees, kes käis radiaatorit remontimas, ütles, et radiaator on lahti kruvitud. Seega leidis asjas tuvastamist, et toimunud kahjuliku sündmuse eest vastutab VÕS § 11 lg 1 p 1 kohaselt kostja. Maakohus viitas siinkohal õigesti KOS § 11 lg-le 2, mille järgi on korteriomanik kohustatud tagama, et korteriomandit kasutavad teised isikud järgivad hoolsuskohustust vastavalt KOS § 11 lg 1 p-le

Ü. Jänes

R. Allikvere

K. Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.