Muud › Muud hagiasjad

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 03.01.1994 otsusega nr 914/22 täiendati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 02.08.1993 otsust nr 914 punktiga 1a, millega loeti Tallinnas, XXXXXXX XXX, endisel kinnistul nr XXXX asuv krunt suurusega 1000 m2 omandireformi objektiks ja tühistati 02.08.1993 otsuse nr 914 punkt 5. 01.03.1994 aktiga nr 48 anti XXXXXXX XXX asuvate ehitiste 1/3 mõtteline osa üle Lilian Shoebridgele. 26.08.1998 lepinguga võõrandas Lilian Shoebridge talle XXXXXXX XXX tagastatud ehitiseosast 4/12 suuruse mõttelise osa Tiia Pihlakule. 03.09.1999 lepinguga võõrandas Lilian Shoebridge talle XXXXXXX XXX tagastatud ehitiseosast 1315/30000 suuruse mõttelise osa Heli Paunale. 08.11.1999 lepinguga võõrandas Lilian Shoebridge talle XXXXXXX XXX tagastatud ehitiseosast 2438/30000 suuruse mõttelise osa Gennadi Hmelnitskile. 29.11.1999 lepinguga võõrandas Lilian Shoebridge talle XXXXXXX XXX tagastatud ehitiseosast 1318/30000 suuruse mõttelise osa Aivar Pihlakule. 2430/30000 suurune mõtteline osa XXXXXXX XXX tagastatud ehitiseosast jäi Lilian Shoebridge omandisse. Tallinna Halduskohtu 29.12.2000 otsusega haldusasjas 3-70/2000 tühistati ORAS § 7 lg 3 alusel ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 31.05.1993 otsus nr 706 ja 02.08.1993 otsus nr 914 ning Tallinna Linnavalitsuse 13.08.1993 korraldus nr 737-k ORAS § 7 lg 3 alusel osas, millega loeti omandireformi objektiks A. K. kuuluv varaosa ning tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks Lilian Shoebridge ja tagastati vara kostjale. Tallinna Linnavalitsus ja ÕVVTK Tallinna linnakomisjon esitasid 29.01.2001 Tallinna Halduskohtu 29.12.2000 otsusele apellatsioonkaebuse. Tallinna Ringkonnakohtu 25.09.2001 otsusega haldusasjas nr II-3/150/01 jäeti ORAS § 7 lg 3 alusel halduskohtu 29.12.2000 otsus haldusasjas nr 3-70/2000 muutmata ja Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebus rahuldamata. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 05.11.2001 otsusega nr 12266 täiendati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 02.08.1993 otsust nr 914 punktiga nr 3.1, millega jäeti Lilian Shoebridge taotlus rahuldamata põhjendusega, et ORAS § 7 lg 3 sätestuse kohaselt lahendatakse Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused riikidevahelise kokkuleppega. 24.12.2001 esitas Tallinna linn ORAS § 7 lg 3 alusel Tallinna Linnakohtule hagi Lilian Shoebridge, Heli Pauna, Gennadi Hmelnitski, Aivar Pihlaku ja Tiia Pihlaku vastu omandiõiguse tunnustamiseks ja asja väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest. Kostjate vastuväited Kostjad hagi ei tunnistanud ja vaidlesid sellele vastu. Lilian Shoebridge väitis, et temale õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine omandireformi käigus oli õiguspärane, kuna ORAS § 7 lg 3, millele tuginedes vara tagastamise haldusaktid tühistati, on põhiseadusevastaseks tunnistatud Riigikohtu üldkogu 28.10.2002 otsusega nr 3-4-1-5-02. Hagejal ei ole õigust nõuda vara omandiõiguse tunnustamist, kuna ORAS § 18 lg 1 alusel oli 19.05.1992 Tallinna linnale vara üleandmine

tühine, kuivõrd kostja oli varasemalt esitanud taotluse vara tagastamiseks. Hageja ei ole saanud vara omanikuks. Kaaskostjate vastuväidete kohaselt ei teadnud ega pidanud nemad Lilian Shoebridge'lt ehitiste mõtteliste osade omandamise ajal 1998.a. ja 1999.a. teadma, et Lilian Shoebridge ei ole saanud nimetatud vara omanikuks ja tal puudub õigus omandit üle anda. Seega omandasid kostjad XXXXXXX XXX elamu mõttelised osad heauskselt. Tallinna Linnakohtu ( uue nimega Harju Maakohus) põhjendused Tallinna Linnakohus rahuldas 12.04.2005 otsusega hagi osaliselt ning tunnustas Tallinna linna omandiõigust Lilian Shoebridge'i valduses olevale 2430/30000 mõttelisele osale Tallinnas XXXXXXX XXX asuvast elamust ning nõudis selle Lilian Shoebridge'i ebaseaduslikust valdusest välja ning kohustas kostjat nimetatud elamu reaalosa tagastama Tallinna linnale. Heli Pauna, Gennadi Hmelnitski, Aivar Pihlaku ja Tiia Pihlaku suhtes jättis kohus hagi rahuldamata. Maakohus tuvastas, et ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 31.05.1993 otsuse nr 706 ja 02.08.1993 otsusega nr 914 loeti Tallinnas XXXXXXX XXX endisel kinnistul nr XXXX asuvad hooned omandireformi objektiks. Linnakomisjon luges tõendatuks, et see vara 1/3 mõttelises osas kuulus õigusvastase võõrandamise ajal A. K. ning Lilian Shoebridge tunnistati märgitud vara 1/3 mõttelise osa suhtes omandireformi õigustatud subjektiks. Tallinna Linnavalitsuse 13.08.1993 korraldusega nr 737-k otsustati tagastada Lilian Shoebridge'le Tallinnas XXXXXXX XXX asuva elamu 1/3 mõttelises osas ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 02.08.1993 otsuse nr 914 alusel ning vara anti 01.03.1994 üleandmise aktiga nr 48 Lilian Shoebridge'le üle. Jõustunud Tallinna Halduskohtu 29.12.2000 otsusega haldusasjas nr 3-70/2000 tühistati ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 31.05.1993 otsus nr 706 ja 02.08.1993 otsus nr 914, millega Lilian Shoebridge tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks XXXXXXX XXX hoonete osas, ning Tallinna Linnavalitsuse 13.08.1993 korraldus nr 737-k, millega vaidlusalune vara otsustati tagastada kostjale. Aktid tühistati ORAS § 7 lg-le 3 tuginedes, mis välistas Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikutele vara tagastamise omandireformi aluste seaduse alusel. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 05.11.2001 otsusega nr 12266 täiendati 02.08.1993 otsust nr 914 ja jäeti Lilian Shoebridge taotlus vara tagastamiseks rahuldamata. Kuivõrd ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 05.11.2001 otsusega nr 12266 on jäetud Lilian Shoebridge avaldus rahuldamata, siis ei olnud lubatud talle ka vara tagastada omandireformi aluste seaduse alusel ning ta ei ole ORAS § 7 lg 3 järgi omandireformi õigustatud subjekt. Vastavalt TsÜS § 66 lg 2 on seadusega vastuolus tehing tühine ning vara üleandmisel Lilian Shoebridgele ei ole õiguslikku toimet. Sellest tulenevalt mõistis kohus kostjalt välja tema valduses oleva mõttelise osa ehitisest. Ühtlasi asus kohus seisukohale, et tegemist on kohase hagejaga. Eesti Vabariigi Riigivaraamet andis Tallinna linna kui vara vastuvõtja omandusse tasuta endise Kadrioru EEV koos tema bilansis olevate elamutega 19.05.1992 ning vara üleandmine ei ole käsitletav vara võõrandamisena ORAS § 18 lg 1 tähenduses, vaid vara munitsipaliseerimisena ning tehing ei ole tühine. Kostjate Heli Pauna, Gennadi Hmelnitski, Aivar Pihlaku ja Tiia Pihlaku vastu esitatud hagi omandiõiguse tunnustamiseks ja asja väljanõudmiseks võõrast ebaseaduslikust valdusest jättis kohus rahuldamata, asudes seisukohale, et tegemist on heausksete omandajatega. ORAS § 18 järgi ei ole õigusvastaselt võõrandatud vara võõrandamisleping tühine, kui vara on

võõrandatud selleks õigust mitteomava isiku poolt pärast vara tagastamise otsustamist. Hageja ei ole tõendanud kostjate Tiia Pihlaku, Aivar Pihlaku, Gennadi Hmelnitski ja Heli Pauna pahausksust AÕS § 95 lg 2 mõttes. Ehitiste mõtteliste osade ostu-müügilepingutest nähtuvalt puudusid võõrandataval varal võõrandamist takistavad piirangud. Asjaolu, et Tallinna Halduskohtus oli haldusvaidlus elamu tagastamise korralduse osas, ei tõenda kostjate pahausksust vara omandamisel. Kohus leidis, et lepingut sõlminud tavakodanik ei pea eeldama, et vara tagastamine Lilian Shoebridgele ei olnud kooskõlas seadusega, millest tulenevalt, ei olnud viimane õigustatud selle vara omandiõigust üle andma olukorras, kus Riigikohus on leidnud, et tegemist on ORAS § 7 lg 3 õigusselguse põhimõttele mittevastava seadusesättega. Seega ei ole õige eeldada, et erialaste teadmisteta isikud said või pidid selle sätte mõttest üheselt aru saama ja tegema järelduse, et vara tagastamine Lilian Shoebridgele oli seadusega vastuolus. Tallinna linna apellatsioonkaebus Apellant ei vaidlusta Tallinna Linnakohtu otsust Lilian Shoebridge osas, kuna leiab, et otsus on selles osas seaduslik ja põhjendatud. Samuti ei vaidlusta apellant otsust osas, milles kohus luges Tiia Pihlaku heauskseks omandajaks. Apellant ei soovi ka asja väljanõudmist vastustajate Gennadi Hmelnitski, Tiia Pihlaku ja Aivar Pihlaku ebaseaduslikust valdusest, kellega Tallinna linn on sõlminud üürilepingud. Tallinna linn palub tühistada Tallinna Linnakohtu 12.04.2005 kohtuotsuse osaliselt ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada Tallinna linna hagi Gennadi Hmelnitski, Heli Pauna ja Aivar Pihlaku vastu omandiõiguse tunnustamiseks; nõuda välja Heli Pauna ebaseaduslikust valdusest Tallinna linnale omandiõiguse alusel kuuluv XXXXXXX XXX elamu 1315/30000 suurune mõtteline osa. Apellant leiab, et omandireformi käigus tagastati vaidlusalusest elamust 1/3 mõttelist osa ebaõigesti Lilian Shoebridge'le, kes ei olnud omandireformi õigustatud subjekt. Kostjale vara tagastamisega rikuti oluliselt omandireformi aluste seadust (ORAS § 7 lg 3) ja kostjale vara üleandmise akt 01.03.1994 on TsÜS § 66 lg 2 alusel tühine. Omand Tallinnas XXXXXXX XXX asuva elamu mõttelisele osale ei ole kostjale üle läinud. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 48 kohaselt vara ebaseadusliku tagastamise korral vara omandiõiguse üleminekut ei toimu. Apellant leiab, et kohus on otsuse tegemisel rikkunud oluliselt protsessiõigusnorme ning tõlgendanud ebaõigesti materiaalõiguse norme. Kohtu järeldused ei vasta ilmselgelt tuvastatud asjaoludele. Kohus on vääralt tõlgendanud ORAS § 18 lg-t 1. Lilian Shoebridge on sõlminud neli ehitise mõttelise osa võõrandamistehingut. Tehingute tegemise ajal kehtinud ORAS § 18 lg 1 sätestas, et kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni (sealhulgas kohtueelse või kohtuliku vaidluse lõppemiseni) on riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustel ning teistel juriidilistel ja füüsilistel isikutel, kelle omandis või valduses vara on, keelatud vara võõrandada või asjaõigusega koormata, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Seda keeldu rikkuvad tehingud on tühised.

Vaidlust ei ole selle üle, et XXXXXXX XXX elamu näol oli tegemist omandireformi objektiks tunnistatud varaga. Vaidlus puudub ka asjaolu osas, et 24.12.1998 esitasid elamu üürnikud Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotlesid Tallinna Linnavalitsuse korralduse, millega Lilian Shoebridge tunnistati õigustatud subjektiks XXXXXXX XXX asuva elamuosa suhtes, ja Tallinna Linnavalitsuse korralduse, millega elamu osa Lilian Shoebridge'le tagastati, õigusvastaseks tunnistamist. Kaebuse esitamise võimalus tulenes 16.11.1998 vastu võetud ORAS muutmise seaduse rakendussätetest. Mainitud seaduse § 4 kohaselt omasid õigusvastaselt võõrandatud varana tagastatud elamus elavad üürnikud, kellele valla-või linnavalitsus ei olnud seaduse jõustumise päevaks teatanud kirjalikult elamu tagastamise otsusest, õigust esitada halduskohtusse kaebus elamu tagastamise ja isiku omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse peale kahe kuu jooksul nimetatud seaduse jõustumisest. Kui elamu tagastamise otsus tehti pärast seaduse jõustumist, võis üürnik kaebuse esitada kahe kuu jooksul valla- või linnavalitsuselt elamu tagastamise kohta kirjaliku teate saamisest. Tulenevalt eeltoodust on apellant seisukohal, et võõrandamistehingud on toimunud ajal, kus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimus ei olnud lõplikult lahendatud. Tallinna Halduskohtus oli XXXXXXX XXX üürnike poolt vaidlustatud elamuosa tagastamise õiguspärasus, ning seetõttu puudus omandireformi õigustatud subjektiks ekslikult tunnistatud Lilian Shoebridgel seaduslik õigus võõrandamistehingute sõlmimiseks. Ka Tallinna Linnakohus on leidnud, et L.Shoebridgel puudus õigus võõrandamistehingute sõlmimiseks. Kuna antud vara osas ei saanud ORAS § 7 lg 3 seaduslikul alusel lahendust leida ning Tallinna Halduskohtu poolt oli 24.12.1998 vastu võetud elamu üürnike kaebus tagastamisotsuse tühistamiseks, on ORAS § 18 lg 1 alusel L.Shoebridge ning T.Pihlaku, H.Pauna, A.Pihlaku ja G.Hmelnitski vahelised elamu XXXXXXX XXX mõtteliste osade võõrandamistehingud tühised. Tehingute keeld ei lõpe vara tagastamisotsuse langetamisega kohustatud subjekti poolt, vaid kestab nii kohtueelsete kui ka kohtulike vaidluste lõppemiseni. Seda sätestab ka ORAS § 18 lg 1 expressis verbis. Vara tagastamise otsustamist ei saa lõppenuks pidada, kuni vaidlus vara tagastamise osas on pooleli kohtueelses või kohtulikus menetluses. ORAS § 2 lg 1 kohaselt on omandireformi eesmärgiks nimetatud omandisuhete ümberkorraldamine omandi puutumatuse ja vaba ettevõtluse tagamiseks, omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine ning eelduste loomine turumajandusele üleminekuks. Seadusandja on asunud seisukohale, et omandireformi ja selle alusel antud seaduste mõttes vajavad võrdset kaitset nii omandireformis vara tagastamise õigustatud subjektid kui ka eluruumide erastamise seaduse alusel õigustatud subjektid. Võõrandades vara enne vara tagastamisega seonduvate vaidluste lahendamist kahjustatakse oluliselt just nende isikute huve, kellel on samuti õiguslik ootus seadusest tuleneva erastamisõiguse realiseerimiseks. Seega seadusandja mõte ei ole suunatud kitsendavalt üksnes ühe omandireformiga hõlmatud isikutegrupi (vara tagastamise õigustatud subjektid) huvide kaitseks, vaid selleks sai olla ja oli üldise õiguskindluse ja seaduslikkuse tagamise eesmärk kõigi õigustatud isikute kaitse võimaldamisel. Tallinna Linnakohtu poolt ORAS-e tõlgendus on vastuolus eelnimetatud printsiipidega ning sellest tulenevalt väär. Omandireformi eesmärgi, sisu, objekti, subjekti ja omandireformi korra määrab ORAS § 1 lg 1 alusel kindlaks ORAS ja selle alusel antud normatiivaktid. Tehingute tühisuse korral ORAS §

18 lg 1 alusel ei oma tähtsust isikute heausksus AÕS alusel. Tühise tehingu korral ei toimu vara omandamist ka juhul, kui isikud ei teadnud varaga seonduvatest vaidlustest. Antud juhul on tegemist olukorraga, kus vaidlused tagastatud vara osas ei olnud lõppenud ning see kriteerium on objektiivne ning isikute subjektiivsest teadmisest või teadmatusest mittesõltuv. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et heauskne omandamine oleks võimalik, on apellant seisukohal, et vastustajate näol pole tegemist elamuosade heausksete omanikega. G.Hmelnitski, H.Paun ja A.Pihlak pidid teadlikud olema asjaolust, et vara tagastamine toimus ebaseaduslikult nn ümberasujale, tagastamisotsus on kohtu korras vaidlustatud ning taotletakse tagastamisotsuse tühistamist. Apellant märgib alljärgnevalt, miks eelnimetatud isikuid ei ole võimalik käsitleda heausksete omanikena AÕS § 95 lg 1 alusel. Gennadi Hmelnitski osas Tunnistaja T. H. ütlustest tuleneb üheselt, et G.Hmelnitski oli teadlik maja tagastamise üle peetavast vaidlusest Tallinna Halduskohtus, kuna G.Hmelnitskile (ja Avraam Hasinile) oli majaelanike poolt tehtud ülesandeks advokaadiga suhtlemine ja kaebuse esitamise korraldamine. Tsiviilasja toimikus olevast kaebuse fotokoopiast nähtub selgelt, et kohus on kaebuse vastu võtnud 24.12.1998 ning registreerinud numbri 766 all. G.Hmelnitski pole esitanud täiendavaid tõendeid, mis apellandi seisukoha kummutaksid. Lisaks tunnistaja ütlustele on G.Hmelnitski pahausksuse kinnituseks ka G.Hmelnitski ning Tallinna linna (keda esindas Tallinna Kesklinna Valitsuse vanema asetäitja) vahel 16.02.2000 sõlmitud eluruumi üürileping nr 30/K. Üürilepingu kohaselt andis Tallinna Kesklinna Valitsus kui üürileandja G.Hmelnitski kui üürniku kasutusse XXXXXXX XXX asuvas elamus korteri nr 15 tähtajaga 5 aastat. Seega on G.Hmelnitski üürilepingu sõlmimisega kinnitanud, et ta ei pea eelnevat ehitise omandamistehingut kehtivaks ning on sellest tulenevalt sõlminud eluruumi asutamiskokkuleppe eluruumi tegeliku omanikuga. Tsiviilasja toimikus sisalduv Tallinna linna poolt 09.09.2003 kohtule esitatud vastus hageja järelepärimisele Tallinna Kesklinna Valitsusele XXXXXXX XXX-15 üürilepingujärgsete maksete tasumise kohta tõendab, et vastustaja on tasunud üüri, millega on tunnistanud kasutuslepingu kehtivust. Apellant on seisukohal, et G.Hmelnitski on käesoleval juhul tegutsenud tahtlikult ja soovinud õigusvastase tagajärje saabumist, sest G.Hmelnitski teadis, et ostu-müügi lepingu sõlmimise ajal oli käimas vaidlus elamu tagastamise seaduslikkuse üle Tallinna Halduskohtus. Isegi kui asuda seisukohale, et G.Hmelnitski seda ei teadnud, on G.Hmelnitski jätnud käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata, kui pole enne tehingu tegemist välja selgitanud, millises seisus on käimasolev vaidlus Tallinna Halduskohtus. Heli Pauna osas Apellant on seisukohal, et H.Paun oli hiljemalt 14.12.1998 teadlik, et elamu üürnikud on seaduses antud kahekuulise tähtaja jooksul esitanud kohtule kaebuse elamuosa ebaseadusliku tagastamise võimaldanud haldusakti tühistamiseks. Tallinna Linnakohtu menetluses oli 1998.a. tsiviilasjana nr 2/3/41-1080/98 L.Shoebridge hagiavaldus Tallinna Linnavalitsuse vastu kaasomandi jagamiseks reaalosadeks. Nimetatud

kohtuasjas oli hageja üheks esindajaks H.Paun. H.Paunale antud volitusi kinnitas L.Shoebridge poolt 21.07.1994 väljastatud volikiri. H.Paun esindas nimetatud tsiviilasjas volikirja alusel L.Shoebridge õigusi ka 14.12.1998, s.o peatamise taotluse esitamise ajal, ning volikiri oli kehtiv. Ülalmainitud volikirjast saab apellandi arvates teha järelduse, et kostjale pidid olema teda nii maja tagastamise osas algatatud kohtuvaidlused kui ka asjaolu, et majaosa tagastamine on toimunud ebaseaduslikult. Kohus on jätnud põhjendamata, miks ta Tallinna linna seisukohaga ei nõustu.

Aivar Pihlaku osas A.Pihlak omandas L.Shoebridgelt viimasele tagastatud elamust asukohaga XXXXXXX XXX 1318/30000 suuruse mõttelise osa 29.11.1999 sõlmitud ehitise mõttelise osa ostumüügilepinguga. Lepingu p-s 1.2. oli muuhulgas sätestatud, et Tallinna Omandireformiameti andmetel on vara eestiaegne omanik 1941. ümberasujate nimekirjas. Kaevatavas otsuses on linnakohus leidnud, et nõustub A.Pihlaku seisukohaga, et hageja poolt osundatud lepingu punkt on üle kantud ostu-müügilepingusse Tallinna Hooneregistri poolt tehtud märkest Tallinna hooneregistri poolt peetavatest andmetest XXXXXXX XXX, Tallinn asuva elumaja kohta, mitte ei ole aga müüja või notari kinnitus võõrandatava objekti juriidilise staatuse suhtes. ORAS § 7 lg 3 sätestab, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega. Seega nn "ümberasujatele" kuulunud vara tagastamise küsimus kuulub eraldi otsustamisele välislepingu alusel. Kohtu seisukoht, mille kohaselt pole selge, keda mõeldakse "ümberasujate" all ei ole asjakohane. Üldteadaolevalt toimus 1941. ümberasumine Saksamaale. Apellandile ei ole teada, et nimetatud aastal oleks isikud mujale massiliselt ümber asunud. Eeltoodust tulenevalt leiab Tallinna linn, et lepingu p-s 1.2. sisalduv viide oleks A.Pihlakule kui tegutsevale juristile pidanud olema arusaadav ja omandaja oleks pidanud kontrollima, kas keegi on vaidlustanud L.Shoebridge tunnistamist XXXXXXX XXX õigusjärgseks omanikuks. Lilian Shoebridge apellatsioonkaebus Lilian Shoebridge palub tühistada Tallinna Linnakohtu 12.04.2005 otsuse ning teha uus otsus, millega jätta Tallinna linna hagi täies ulatuses rahuldamata ning mõista Tallinna linnalt välja kohtukulud. Kohus on kohaldanud apellandi suhtes põhiseadusega vastuolus olevat normi, jätnud rahuldamata apellandi taotlused tõendite saamiseks, hinnanud esitatud tõendeid kogumis ebaõigesti ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigusnormi. Apellant taotleb ringkonnakohtult jätta ORAS § 7 lg-le 3 kui põhiseadusvastane norm kohaldamata. Tallinna linn tugineb hagis ORAS § 7 lg-le 3, mille Riigikohtu üldkogu 28.10.2002 otsusega nr 3-4-1-5-02 tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks ja kohustas seadusandjat selle ületamiseks andma asjakohase õigusliku regulatsiooni, mida pole tehtud. Apellant leiab, et olukorras, kus hagi tugineb ORAS § 7 lg 3, mis on tunnistatud käesoleva tsiviilasja menetluse ajal põhiseadusvastaseks ja mille kohaldamata jätmisel jäänuks hagi täies

ulatuses rahuldamata, lasus kohtul kohustus seda PS § 152 lg-st tulenevalt mitte kohaldada. See ei tähenda seda, et apellant peab Tallinna linna isikuks, kellel on õigus hageda. Apellant esitas 10.08.2004 kohtule põhistatud taotluse tunnistajate väljakutsumiseks, mille kohus jättis rahuldamata. Apellant taotleb apellatsioonkaebuses tunnistajate, so Eesti Vabariigi peaministri A. Antsipi ja Eesti Vabariigi Riigikogu esinaise E.Ergma väljakutsumist. Arvestades isiku õigust heale haldusele ning seaduse ja riigivõimu kaitsele, ei ole apellandi arvates õiglane olukord, kus vara tagastamise küsimust reguleerivate õigusaktide vastuvõtmisega viivitamine raskendab tema võimalusi vaielda vastu Tallinna linna vindikatsiooninõuetele. Samuti toob lünk seaduses kaasa otsese varalise kahju. Juhul, kui riik otsustab võtta vastu seaduse sellises redaktsioonis, mis võimaldab jätkuvalt vara tagastamist apellandile, kuid vara on vahepeal temalt välja nõutud, tekib olukord, kus tuleb alustada uuesti vara tagastamise menetlust. Apellandile on tekitatud kahju sellega, et vara tagastamine temale kuulutati õigusvastaseks, tuginedes normile, mis on vastuolus põhiseadusega. Selliselt tegutsedes rikuti PS § 14 sätestatud õigusriigi fundamentaalset aluspõhimõtet, mille kohaselt oleks ka Tallinna linn ja halduskohtud pidanud tagama apellandi õigused ja vabadused ning hoiduma tema suhtes põhiseadusega vastuolus oleva normi rakendamisest. Vabariigi Valitsus ja Riigikogu on oma tegevusega näidanud, et pole suutelised viima põhiseadusevastast normi vastavusse põhiseadusega ning see riivab otseselt ja oluliselt paljude isikute s.h. Lilian Shoebridge õigusi ja võimaldab kestvalt arvata, et Eesti Vabariik ei ole õigusriik. Kuna mingeid abinõusid Vabariigi Valitsuse ega Riigikogu poolt sisuliselt rakendatud pole ja põhiseaduse rikkumine on ORAS § 7 lg 3 suhtes kestev ning selle eest on vastutavad nii Eesti Vabariigi peaminister kui Eesti Vabariigi Riigikogu esimees. Apellant ei ole õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks esitanud vääraid, puudulikke, aegunud ega eksitavaid andmeid. XXXXXXX XXX asuva vara omandiõiguse üleandmine ei sõltunud kostjast, vaid kohalikust omavalitsusest. Apellant on omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud Tallinna linna poolt haldusmenetluses. Apellant eeldas, et kõik vajalikud küsimused on ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni poolt lahendatud lõplikult ning et vara tagastamist võimaldanud 13.08.1993 korraldus nr 737 on seaduslik ja kehtiv. Linnakohtu otsus on vastuoluline. Kui teiste kostjate suhtes on kohus leidnud, et nad ei pidanud eeldama, et vara tagastama oli ebaseaduslik, siis millest pidi järeldama apellant, et talle poleks saanud vara tagastada. Ta on vara hoidnud ja pidanud enda käes üle 11 aasta, teinud selleks vajalikke kulutusi ja kohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et selle aja jooksul tekib isikul õiguskindlus ja õiguspärane ootus, et temale tagastatud vara ära ei võeta, mida Tallinna Linnakohus on teinud üherealise otsustusega. Apellandi tegevuses vara vastuvõtmisel ei ole õigusvastast käitumist tuvastatud. XXXXXXX XXX on alates 1994. aastast olnud apellandi heauskses omandis. Hageja teadlik tegevus on kaasa toonud õiguskindlusetuse. Õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttest tuleneb igaühe õigus mõistlikule ootusele õiguse realiseerimiseks. Apellant on 2000. a. Kanadas võõrandanud maja, et tulla lõplikult Eestisse elama. Enne seda, kui talle vara tagastati, eelnes Tallinna linna põhjalik ja ligi 3 aastat kestnud dokumentide kontroll.

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise hetkest alates kaitseb apellanti PS § 32. Kohus saab ja peab juhinduma sellest, et põhiseadus keelab isikute diskrimineerimise. Diskrimineerimist, mis on õigusriigis keelatud, tunnetab apellant enda nahal kõige ehedamalt ja vahetumalt. Apellant taotleb kohtult otsuse tegemisel Tallinna linna poolt kirjalikult avaldatud varasemaid seisukohtadega arvestamist, mis kinnitavad apellandi heausksust XXXXXXX XXX vara omandamisel ja käsutamisel. Isegi, kui ORAS § 7 lg 3 (põhiseadusvastane) kontekstis lähtuda asjaolust, et Tallinna linn on haldusmenetluses ekslikult käitunud ning tagastanud vara vastuolus ORAS § 7 lg-ga 3 (põhiseadusvastane), ei pea nimetatud eksimust kohtukulude väljanõude osas hüvitama apellant. Apellant ei nõustu Tallinna Linnakohtu seisukohaga, et XXXXXXX XXX vara omandiõigus on üle läinud Tallinna linnale. Vaidlus puudub selle üle, et 19.05.1992 koostatud riigivara munitsipaalomandisse üleandmise akt nr 20/071 on olemas. Apellant on selgitustes kohtule nimetanud, et akt nr 20/071 on XXXXXXX XXX puudutavas osas kehtetu, kuna see tehing on tehtud vastuolus ORAS § 18 lg-ga 1. Käesolevas asjas on oluline kohaldada õigesti 19.05.1992 kehtinud redaktsioonis ORAS § 18 lg 1 ja ORAS § 27. Vähimagi kahtluse korral tuleb õigust tõlgendada kodaniku, mitte riigivõimu teostaja kasuks. . ORAS § 27 kohaselt 19.05.1992 kehtinud redaktsioonis, kui õigusvastaselt võõrandatud vara antakse munitsipaalomandisse, läheb vara tagastamise kohustus üle kohalikule omavalitsusele. Nimetatud säte ei saanud laiendada ORAS § 18 lg 1 (19.05.1992 kehtinud redaktsioonis) sisalduvat kitsendust selle vara osas, mille kohta oli esitatud avaldus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks, sest ainult selline vara muutus omandireformi objektiks olevaks õigusvastaselt võõrandatud varaks, mille suhtes tuli otsustada tagastamise küsimus. Seega saab õigusvastaselt võõrandatud varaks ORAS § 27 tähenduses olla vaid see õigusvastaselt võõrandatud vara, mille suhtes polnud vara riigi omandist munitsipaalomandisse andmise hetkel esitatud avaldusi vara tagastamiseks. Apellant oli esitanud avalduse 26.11.1991, mistõttu ORAS § 18 lg 1 (19.05.1992 kehtinud redaktsioonis) keelas selle vara omandivormi muuta. Vaidlus puudub selles, et õigusvastaselt võõrandatud vara oli ORAS kehtestamisel riigi omandis. See tuleneb Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 19.12.1990 otsusest omandiõiguse järjepidevuse taastamisest. Osundatud otsuse p 5 kohaselt kontrolli õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel sooritatavate tehingute üle peab tagama Eesti Vabariigi Valitsus. 19.05.1992 riigivara munitsipaalomandusse üleandmise aktiga nr 20/071 ei saanud omandivormi muutmise keelu tõttu munitsipaalomandisse üle anda vara asukohaga XXXXXXX XXX, kuna selle vara tagastamise küsimus oli 19.05.1992 otsustamata. ORAS § 12 lg 5 kohaselt vara tagastamist otsustab ja korraldab kohalik omavalitsus. Osundatud sättest tuleneb, et vara tagastamise korraldaja ei pea olema tagastatava vara omanik. ORAS-es puudub viide või erisäte, mis annaks kohalikule omavalitsusele välja-nõudeõiguse või õiguse nõuda tagastatud vara suhtes omandiõiguse tunnustamist juhul, kui ta pole selle vara omanik. Seega puudub Tallinna linnal õigus Eesti riigi nimel nõuda XXXXXXX XXX vara omandiõiguse tunnustamist. Käesolevas asjas omavad tähtsust asjaolud, et Eesti riigi omandis olnud XXXXXXX XXX vara tagastamisel L.Shoebridgele, kui ka selle vara edasisel võõrandamisel XXXXXXX XXX üürnikele, olid vara tagastamist võimaldavad haldusaktid õigusjõus ning riik kui vara endine omanik pole XXXXXXX XXX vara kostjalt kunagi tagasi nõudnud.

Kohtule on esitatud XXXXXXX XXX vara tagastamise toimikus nr 1941 leheküljel 48 asuv 05.08.1993 teatis nr 10124 hoonete ja ehitiste kuuluvuse ja maksumuse kohta Tallinna Tehnilise Inventariseerimise Büroo (TIB) majavalduste registri ja inventariseerimise toimiku järgselt, mille kohaselt XXXXXXX XXX elamut kasutab riikliku omandiõiguse alusel Tallinna Linnavalitsus. Nimetatud teatis oli aluseks 13.08.1993 korralduse nr 737-k välja andmiseks ja kinnitab, kelle omandis oli vara selle tagastamise otsustamise ajal. Apellant on seisukohal, et kuni 02.03.1997 kehtinud ORAS § 18 lg 1 regulatsiooni kohaselt oli keelatud omandireformi objektiks oleva vara suhtes omandivormi muutmine ka selle vara riigi omandist munitsipaalomandisse üleandmise teel ning seda ei võimaldanud ka ORAS § 27. XXXXXXX XXX anti kostjale üle asjaõigusliku tehinguga. Seega muutus vara omandiõigus. Vara üleandmise tühistamine toob endaga kaasa vara omandivormi muutumise (eraomand muutub Tallinna linna omandiks) ning see on vastuolus ORAS § 18 lg 1 nõuetega. Enne, kui vara tagastamise küsimus on lõplikult lahendatud, välistab ORAS § 18 lg 1 vara omandi võtmise apellandilt. Lisaks on see vara olnud apellandi heauskses omandis rohkem kui 11 aastat ja tema omandit kaitseb PS § 32. Tallinna Linnakohtu otsus tekitab apellandile põhjendamatut kahju ning rikub reeglit, mille kohaselt ei tohi õigust teostada, kui selle eesmärgiks on tekitada teisele isikule kahju. Hagi esitamise üheks väidetavaks eesmärgiks oli status quo säilitamine seni, kuni laheneb ORAS § 7 lg 3 (põhiseadusvastane) õiguslik saatus. Apellant leiab, et omandiõiguse ülekandmine kohalikule omavalitsusele (kes pealegi pole vara omanik, vaid tagastamise korraldaja), on vastuolus omandireformi eesmärkidega ning toob endaga kaasa põhjendamatute kahjude tekitamise omandireformi õigustatud subjektile. Antud hetkel kehtib apellandi suhtes vara võõrandamise keeld ja see peaks olema piisav tagatis, et seda vara ei saa võõrandada. Apellandi vara omandiõiguse Tallinna linna poolt ülevõtmine olukorras, kus vara teistkordne tagastamine apellandile ei ole välistatud, toob kaasa uusi kahjusid, sh moraalseid kannatusi. Eraisikult ei saa nõuda, et ta mõistaks temalt vara äravõtmist sellises olukorras. Selline riigivõimu teostamine on ebaõiglane. Hiljem, kui otsustatakse vara teistkordne tagastamine apellandile, ei kompenseeri kohalik omavalitsus vara vahepealse äravõtmisega tekitatud kahjusid. Vara linnale ülekandmiseks puudub ka kaalukas avalik huvi ORAS § 7 lg 3 (põhiseadusvastane) praegune staatus välistavad vara omandiõigust puudutavate lahendite tegemise. Apellant ei nõustu Tallinna Linnakohtu käsitlusega, et kuna vara tagastamise õiguslik alus on ära langenud, toob see kaasa üleandmise akti kehtetuse. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30.10.1997 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-122-97 on korra p-le 48 tuginedes asutud seisukohale, et õigusvastaselt võõrandatud vara üleandmisega ja registreerimisega tekib vara saajal igal juhul üleantud varale omandiõigus. Apellandi poolt vara omandamise hetkel 01.03.1994 ei eksisteerinud kehtivas õiguses korra ple 48 vara üleandmise-vastuvõtmise aktiga seonduvalt mingit muud käsitlust. Apellant on talitanud heas usus ja tegutsenud tuginedes sellel ajal õiguslikult kehtivatele haldusaktidele. Tallinna linn ise on korduvalt kinnitanud, et vara tagastamine on olnud õiguspärane.

Õigusselguse printsiibist lähtudes on põhjendamatu ja ebaõige hakata isiku õigusi tagasiulatuvalt kitsendama. Asjaolu, et Riigikohus on otsustanud oma 23.10.2001 lahendis 3-21-108-01, et korra p-i 48 tuleb tõlgendada varasemast erinevalt, ei saa omada negatiivseid tagajärgi juba tekkinud ja realiseerunud õigussuhetele ja see ei saa võtta vastustajatelt õigust õiguskindlusele, samuti seaduse ja riigivõimu kaitsele. Olukorras, kus kehtiva praktika kohaselt võimaldas materiaalõigus omandi üleminekut, kujutab hilisem praktika muutumine sisuliselt seaduse uue versiooni kehtestamist ning sellega kaasnevat uut sundvõõrandamist, mis saab aga toimuda üksnes õiglase ja kohese hüvitise eest. Seega ei saa käesoleval ajal korra p-i 48 tõlgendada apellandi vastu. Tehingute toimumise ajal kehtinud korra p 48 tõlgenduses ei sätestatud sisuliselt asjaõigusseaduses vallasasja omandiõiguse ülemineku mehhanismist erinevat süsteemi. Apellant peab diskrimineerivaks hageja taotlust taasnatsionaliseerida põhiseadusega vastuolus olevale õigusnormile tuginedes 11 aastat tagasi tagastatud vara. Tema isa A. K. oli sünnijärgselt ja rahvuselt eestlane, kes pühendas kogu elu Eesti vabaduse eest võitlemisele. A. K. tegutses Eesti Vabariigis ärimehena, pärast Eestist põgenemist sai temast Eesti vabadusvõitluse sümbol. Ta oli New Yorgis tegutsenud Vaba Eesti Komitee esimees ja EIRE esimees. Kui A. K. poleks põgenenud 1941. aastal Saksamaale, oleks teda kui lugupeetud ärimeest tapetud või küüditatud Siberisse. Seega põgenemine 1941. aastal oli A. K.ile ainukeseks võimaluseks jääda ellu. Apellant on seisukohal, et omandi võtmine riivab tema õigust uskuda avaliku võimukandja antud lubadust, et apellandile tagastatud vara temalt uuesti ära ei võeta. Apellant on nimetatud lubadusele rajanedes tegutsenud vabalt, kasutades nimetatud vara ja tehes selle korrashoiuks kulutusi. Samuti on apellant nimetatud lubadusele rajanedes müünud ära oma kodu Kanadas. Rohkem kui 11 aastat pärast lubaduse andmist on vara tagastanud kohustatud subjekt asunud tegema samme, et apellandile tagastatud vara uuesti ära võtta. Sisuliselt on see kaasa toomas olukorra, kus isikute, kes on usaldusest avaliku võimukandja vastu korraldanud ümber oma elu ja loonud kodu, elu pööratakse pea peale. Apellant leiab, et selline tegutsemine Tallinna linna poolt on kirjeldatav tsiviilõiguste teostamisega, mis on vastuolus heausksuse põhimõttega ning mille eesmärgiks suures osas on kostjale kahju tekitamine. Apellant leiab, et Tallinna linna poolt soovitud viisil õiguste teostamine on vastuolus TsÜS § 138 lg 2 sätestatuga. PS § 11 kohaselt võib õigusi ja vabadusi piirata üksnes kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Apellant leiab, et mistahes omandireformi aluste seaduse norm, mis on vastu võetud pärast 02.04.1996, ei allu reservatsiooni kaitsele ning sellele laieneb EIÕK protokolli nr 1 artikkel 1, mille kohaselt: "Igal füüsilisel või juriidilisel isikul on õigus oma omandit segamatult kasutada. Kelleltki ei või võtta tema omandit muidu, kui üldistes huvides ja seaduses ettenähtud tingimustel". Apellandi omand on kaitstud PS §-s 32 sätestatuga, mille kohaselt igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, on õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus või selle suurus.

Isikute küüditamine Siberisse oli samasugune Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkumine kui 1941. aastal sõjaohu eest põgenemine, see tulenes MRP salaprotokollist. Eesti Vabariik pole sõlminud ei NSV Liidu ega Saksa riigiga kokkuleppeid, mille alusel oleks reguleeritud Eesti Vabariigi poolt taasiseseisvumise järgselt üle võetud vara suhtes tekkivaid õiguslikke tagajärgi (makstud kompensatsiooni jne.) ning mille alusel Eesti Vabariigil oleks võimalik keelduda pärast 16.06.1940 võõrandatud vara endistele omanikele tagastamise või kompenseerimise otsuse vastuvõtmisest üldalustel. Euroopa õigusruumis tunnustatud üldpõhimõtete fundamentaalseteks tunnusteks on õigusselguse, võrdse kohtlemise, õiguspärase ootuse, õiguskindluse, õiguse eesmärgipärasuse ja diskrimineerimise lubamatuse printsiibid, mille kaitsmise kohustus lasub riigil. Euroopa õigusruumis tunnustatud õigusaktid keelavad diskrimineerimise, mida apellant enda suhtes vahetult tunnetab. Võttes aluseks Euroopa ja rahvusvahelise õiguse põhimõtteid ja traditsioone, tuleb põhiseaduse sõnastustest ja mõttest tulenevalt lähtuda rahvusvahelise õiguse ülimuslikkuse ja selle vahetu kohaldatavuse põhimõtete laiendamisest ka üksikisikute põhiõiguste ja -vabaduste ning diskrimineerimise keelu suhtes. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikkel 14 keelab konventsioonis nimetatud õiguste kasutamise tagamisel diskrimineerimise paljudel alustel, kusjuures ka toodud nimekiri on vaid näitlik. Euroopa inimõiguste kohtu praktika kohaselt on võrdse kohtlemise printsiipi rikutud, kui erineval kohtlemisel ei ole objektiivseid ega mõistlikke põhjendusi. Diskrimineerimise keelu põhimõte on sätestatud reas rahvusvahelises lepingus, nagu Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ( artikkel 21), Euroopa Liidu lepingus (artikkel 6), ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsioonis, Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis. Apellant leiab, et üle 11 aasta tema omandis olnud vara äravõtmisega toimub tema diskrimineerimine, mida keelavad loetletud õigusaktid. Eeldusel, et haldusmenetluses on ekslikult käitunud Tallinna linn ning vara tagastanud seadusevastaselt, jääb mõistetamatuks, miks peab nimetatud eksimuse hüvitama apellant, nagu kohus on leidnud kaevatavas kohtuotsuses. Apellant märgib, et kostjad vaidlesid kohtuistungil vastu Tallinna linna põhjendamatult suurtele kohtukuludele. Lisaks polnud hageja poolt esitatud kuludokumentidest võimalik välja lugeda, mille eest oli esitatud arveid ja mille eest oli tasutud. Vastustajad Gennadi Hmelnitski, Tiia ja Aivar Pihlak, Heli Paun paluvad jätta Tallinna linna apellatsioonkaebuse täies ulatuses rahuldamata ja rahuldada L.Shoebridge apellatsioonkaebus. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosalised, nende esindajad ning tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et linnakohtu otsus kuulub tühistamisele osas, millega rahuldati hagi kostja Lilian Shoebridge osas. Ülejäänud nõuete osas tuleb otsus jätta muutmata, kuid otsuse põhjendavat osa tuleb täiendada. Apellandi taotlus uute tõendite esitamiseks jäeti kolleegiumi poolt rahuldamata. Samuti ei tuvastanud kolleegium, et tegemist on mittekohase hagejaga. Maakohus on otsust eelnimetatud väite osas põhjendanud ning kolleegium nõustub linnakohtuga.

Vaidlus puudub selles osas, et Lilian Shoebridgele tagastati omandireformi käigus Tallinnas XXXXXXX XXX asuv vara ning omandiõigus varale anti üle 01.03.1994. Vara tagastamise käigus vara üleandmise-vastuvõtu akt kujutab endast tahteavaldust, mis on suunatud tsiviilõigusliku tagajärje -vara valduse üleandmise- saabumisele, ja omandireformialase seadusandluse kohaselt tekkis sellega õigustatud subjektidel omand üleantud varale. Seega on tegemist tehinguga. Olles vaidlusaluse vara omanikuks oli Lilian Shoebridgel õigus omandit käsutada, sealjuures ka võõrandada kaaskostjatele mõttelised osad ehitisest ning jätta enda omandisse 2430/ 30000 mõttelise osa ehitisest. Vaidlus puudub selle üle, et vaidlusaluse vara osas on tegemist omandireformi objektiga ning Lilian Shoebridge on õigusvastaselt võõrandatud vara omaniku seadusjärgseks pärijaks. Tallinna linn tugineb oma nõudes asjaolule, et Tallinna Halduskohtu 29.12.2000 otsusega haldusasjas 3-70/2000 tühistati ORAS § 7 lg 3 alusel ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 31.05.1993 otsus nr 706 ja 02.08.1993 otsus nr 914 ning Tallinna Linnavalitsuse 13.08.1993 korraldus nr 737-k ORAS § 7 lg 3 alusel osas, millega loeti omandireformi objektiks A. K. kuuluv varaosa ning tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks Lilian Shoebridge ja tagastati vara kostjale. Seega langes ära vara omandamise õiguslik alus. Kolleegium leiab, et kuigi eelpoolmainitud otsused ja korraldus on tühistatud, tuleb järeldada, et vara tagastamine Lilian Shoebridgele oli õiguspärane. Riigikohus on 08.02.2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05 leidnud, et tsiviilkohtul on õigus hinnata haldusakti kehtivust ja õiguspärasust. Samale seisukohale on asunud Riigikohus ka 10.03.2003 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-17-03 ning 13.12.2004 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1141-04. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 31.05.1993 otsuse nr 706 ja 02.08.1993 otsuse nr 914 ning Tallinna Linnavalitsuse 13.08.1993 korralduse nr 737-k õiguslikuks aluseks oli tollal kehtinud ORAS-e § 7 lg. 3, mille kohaselt Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega, milline kokkulepe puudub ka käesoleval ajal. Riigikohtu üldkogu 28.10.2002 otsusega (asja nr. 3-4-5-02) on tunnistatud ORAS § 7 lg. 3 vastuolus olevaks põhiseaduse §-dega 13 lg.2 ja 14 nende koostoimes. Riigikohtu üldkogu 12.04.2006 otsusega (asja nr. 3-3-1-63-05) tunnistati ORAS § 7 lg. 3 kehtetuks alates 12.10.2006. Riigikohtu üldkogu on 06.12.2006 otsuses nr. 3-3-1-63-05 asunud seisukohale, et ORAS § 7 lg.3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises korras. Vara üleandmine Lilian Shoebridgele 01.03.1994 aktiga oli seaduslik ja õiguspärane, kuna see rajanes ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 31.04.1993 ja 02.08.1993 otsustele, millega tunnistati XXXXXXX XXX asuv vara omandireformi objektiks ja Lilian Shoebridge tunnistati 1/3 mõttelise osa vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks ja Tallinna Linnavalitsuse 13.08.1993 korraldusele, millega tagastati Lilian Shoebridgele 1/3 suurune mõtteline osa XXXXXXX XXX ehitisest. Vara üleandmise-vastuvõtu akti koostamisel ei olnud selle aluseks olnud haldusakte kehtetuks tunnistatud ega tühistatud.

Lilian Shoebridgele vara tagastamise otsuste ja korralduste õiguspärasust kinnitab see, et vara tagastati omandireformi aluste seaduses sätestatud üldistel alustel ja üldises korras. Kuna ORAS § 7 lg 3 redaktsiooni ei ole muudetud alates selle vastuvõtmisest kuni põhiseadusevastaseks ja kehtetuks tunnistamiseni, siis järelikult oli ta põhiseadusevastane ka ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 05.11.2001 otsuse nr 914 ajal, millega jäeti kaebaja taotlus õigusvastaselt võõrandatud vara osas rahuldamata, tuginedes ORAS § 7 lg-le 3. Tallinna linn esitas hagi vara tagasisaamiseks 24.12.2001, mil ORAS § 7 lg 3 kehtis. Käesoleval ajal, mil lahendatakse seda nõuet, on ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastasuse tõttu kehtetu alates 12.10.2006. Kolleegium nõustub apellandiga, et Tallinna linn pidanuks koheselt pärast ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamist lahendama kõik avaldused õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks üldistel alustel ja üldises korras 3 kuu jooksul. Seega lasus ÕVVTK Tallinna linnakomisjonil ka Lilian Shoebridge kaebuse halduskohtus ja ringkonnakohtus menetlemise ajal kohustus lahendada Lilian Shoebridge avaldus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks, s.t. komisjon pidanuks avalduse uuesti läbi vaatama. Riigikohtu üldkogu 10.03.2008 otsuse nr 3-3-2-1-07 kohaselt tuleb tagada põhiseaduse §dest 13 ja 14 tulenev isiku õigus korraldusele ja menetlusele ning lõpetada avalduse esitanud isikute selgusetus selles, mis saab Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustest. Neid avaldusi tuleb hakata menetlema. Nimetatud vara suhtes esitatud avaldused tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonides ning valla- või linnavalitsustes läbi vaadata hoolimata sellest, kas need avaldused on varem ORAS § 7 lg 3 alusel jäetud läbi vaatamata või rahuldamata. Üldkogu leidis, et läbi tuleb vaadata ka need avaldused, mille suhtes tehtud haldusotsustus on ORAS § 7 lg 3 alusel halduskohtu otsusega tunnistatud seadusevastaseks või tühistatud. Nimetatud kohtuotsused, ehkki formaalselt jõus olevad, ei saa takistada avalduste läbivaatamist, sest need tehti ORAS § 7 lg-s 3 sätestatud keeldu rikkuvate haldusaktide suhtes eesmärgiga tagada sellise olukorra säilimine, mis võimaldaks teha ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud riikidevahelisest lepingust tulenev haldusotsustus või lepingu sõlmimata jätmise korral seadusest tulenev haldusotsustus. Kuna keelunormina sätestatud ORAS § 7 lg 3 on kehtivuse kaotanud, tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena. Käesolevas tsiviilasjas on tekkinud olukord, kus linnavalitsus ei ole mingit otsustust teinud. Tsiviilasi on menetluses juba alates 24.12.2001, kusjuures tsiviilasi oli peatud haldusmenetluse ajaks. Samas ka pärast Tallinna Ringkonnakohtu 27.01.2009 otsuse nr 3-062009 jõustumist haldusasjas ei ole Lilian Shoebridge avaldust uuesti läbi vaadatud ega mingit otsust tehtud. Kolleegium nõustub apellandiga, et nii võrdse kohtlemise, õiguspärase ootuse kui õiguskindluse põhimõtet tuleb järgida ka omandireformi menetluses. Kolleegiumile ei ole esitatud asjaolusid, millest ilmneks, et Lilian Shoebridgele õigusvastaselt võõrandatud vara ei saanud tagastada omandireformi seaduses sätestatud alustel. Lilian Shoebrigde omandis on elamu mõtteline osa 16 aastat. Asjaolu, et ta ei saa olla nimetatud vara omanikuks tõendatud ei ole. Vara omanikuna oli tal õigus oma omandit võõrandada. Seega puudub õiguslik alus hagi rahuldamiseks ka teiste kostjate osas. Apellatsioonkaebuses esitatud väiteid kostjate pahausksusest ei oma tähendust ning kolleegium ei pea vajalikuks eelnimetatud põhjendusel esitatud väiteid ja tõendeid hinnata.

Seega on kolleegium seisukohal, et puudub alus Tallinna linna hagi rahuldamiseks kõigi nõuete osas. Vastustajad Aivar Pihlak ja Tiia Pihlak on pööranud põhjendatult tähelepanu sellele, et hageja on tuginenud oma nõudes ORAS § 18 lg-le 1. Eelnimetatud sätte puhul ei oma omanike pahausksus mingit tähendust. ORAS § 18 lg 1 kohaselt oli keelatud omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni (sealhulgas kohtueelse või kohtuliku vaidluse lõppemiseni) riigi ja kohaliku omavalitsuse asutusel ning teistel juriidilistel ja füüsilistel isikutel, kelle omandis või valduses vara on, vara võõrandada või asjaõigusega koormata, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Seda keeldu rikkuvad tehingud on tühised. Apellant on tuginenud eelnimetatud sättele ning on leidnud, et ORAS § 18 lg 1 järgi tuleks tema apellatsioonkaebus rahuldada, millega kolleegium ei nõustu. Kuivõrd kolleegium tuvastas, et ORAS § 7 lg 3 tühisuse tõttu on vara tagastamine Lilian Shoebridgele õiguspärane, siis ei anna ka ORAS § 18 lg 1 alust hagi rahuldamiseks. Vastustaja H. Paun juhtis põhjendatult tähelepanu sellele, et Koidula 14 a üürnikud esitasid kaebuse Tallinna Halduskohtule 24.12.1998, so vara tagastamisest oli möödunud viis aastat, vaidlustamistähtajad olid möödunud ning vara võõrandamisel oli Lilian Shoebridge vara omanik. Käesolevas tsiviilasjas oli Lilian Shoebridge avaldus läbi vaadatud, rahuldatud ning omandiõigus õigusvastaselt võõrandatud varale üle antud. Kolleegium leiab, et eeltoodud põhjendused tuleb lugeda kõigi hageja esitatud haginõuete rahuldamata jätmise aluseks, ja nende põhjendustega on vastatud ka hageja apellatsioonkaebuse väidetele. Menetluskulude jaotus Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS §-de 60 lg.1 ja 8 ning 61 lg.1 alusel mõistab kolleegium Tallinna linnalt apellandilt välja menetluskulud. TsMS § 61 lg 1 järgi mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest. Kolleegium ei nõustu linnakohtuga selles, et tegemist on hinnata hagiga ning viide justiitsministri õigusaktile ei ole asjakohane. Tallinna Linn taotleb omandiõiguse tunnustamist varale. Toimikus olevatest müügilepingutest ilmneb, et nelja võõrandamislepingu järgi oli müügihind kokku 1 691 000 krooni. Lilian Shoebridge omanduses on mõtteline osa ehitisest, mis on ligilähedane Gennadi Hmelnistskile müüdud osaga. Müügihinnaks oli selle vara puhul 515 200 krooni. Seega loeb kolleegium kokku vara väärtuseks 2 206 000 krooni. Hagi esitamise ajal 24.12.2001 tuli hagejal arvestada õigusabikulude võimaliku suurusega. Hagi esitamisel kehtinud TsMS § 61 lg 1 järgi hinnaga hagi puhul oli õigusabikuluks kuni 5 % hagi rahuldatud osast või hagi rahuldamata jätmisel selle rahuldamata jäänud osast. Kostja Lilian Shoebridge taotleb menetluskulude väljamõistmist apellatsioonimenetluses kokku 163 712 krooni, mille kohta on esitatud menetluskulu arvestus ja seda tõendavad dokumendid. Maakohtus oli Lilian Shoebridge õigusabikulude suuruseks 78 824 krooni. Lilian Shoebridge kasuks TsMS § 61 lg 1 on võimalik välja mõista 116 300 krooni, millist summat peab kolleegium vajalikuks ja põhjendatud menetluskuluks. Maakohus mõistis välja Heli Pauna kasuks 45 043.55 krooni ning apellatsioonimenetluses esitas vastustaja menetluskulude väljamõistmise taotluse summale 20 314,20 krooni. Heli

Paunale müüdi vara müügihinnaga 515 200 krooni. Nimetatud summalt 5% moodustab 25 760 krooni, millist summat peab kolleegium vajalikuks ja põhjendatud õigusabikuluks. Tallinna linna taotlus menetluskulu väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata.

Mare Merimaa

Ele Liiv

Iko Nõmm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.