Ühinguõigus › Ühingu organi otsuse vaidlustamine

täitmata jätmise eest. Hagejal on võimalus sõlmida leping AS-ga Viimsi Vesi või maksta kostjale võlad ja esitada avaldus kostja liikmeks astumiseks. Poolte vahel sõlmitud teenindusleping on lõppenud. Leping lõppes kas 01.01.2003, kuna selle pikendamises ei lepitud kokku, või hiljemalt 2004 aasta lõpuks, kuna hageja arvati kostja liikmete hulgast välja. Maakohtu otsus Maakohus jättis 21.04.2009 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja on mittetulundusühing. MTÜS § 1 järgi on tegemist isikute vabatahtliku ühendusega, mille eesmärgiks ei või olla tulu saamine. MTÜS § 1 lg 2 järgi võib mittetulundusühingu poolt teenitud tulu kasutada ainult põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks. Kostja põhikirja p 1.4 järgi on tema eesmärgiks liikmete ühise tegevuse tulemusena välja ehitada väikeelamukvartali tehnovõrgud ja platsid, luua paremad tingimused nende edasiseks hooldamiseks, ühingule kuuluva ja kasutuses oleva maa ja tehnovõrkude valdamine, kasutamine ja käsutamine, teeninduslepingute alusel oma liikmetele teenuste osutamine ja vahendamine, samuti muude eesmärkide saavutamine. Kostja 15.12.1999 üldkoosolekul võeti vastu uus põhikiri ja kinnitati uus teeninduslepingu tekst. Otsuse p 5.2. järgi osutab kostja teenust alates 01.02.2000 ainult teeninduslepingu sõlminutele. Teenindusleping sõlmitakse kostja ja tema liikme vahel. 22.01.2000 on poolte vahel sõlmitud teeninduslepingud XXX XXX XX ja XXXXX XXX XX kinnistute kohta. Kostja saatis 30.03.2004 hagejale teate, milles teatas, et juhatus arvas hageja kostja liikmete hulgast 01.09.2003 välja osamakse mittetasumise tõttu. Kostja otsust vaidlustanud ei ole. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et kostja peab talle ka juhul, kui hageja ei ole kostja liige, osutama teenuseid. Mittetulundusühingu olemusest, eesmärgist ja kostja põhikirjast tulenevalt ei ole kostjal sellist kohustust. Hageja ja kostja vastastikused õigused ja kohustused lõppesid tema väljaarvamisel mittetulundusühingu liikmete hulgast. Maakohus leidis, et hageja ühingust väljaarvamise otsus ei ole tühine, kuna puuduvad MTÜS § 241 sätestatud tühisuse alused. Samuti ei ole otsus hageja väljaarvamiseks vastuolus heade kommetega. Kostja põhikirja p 2.7 näeb ette võimaluse, et liige arvatakse ühingust välja juhul, kui ta ei tasu määratud ajaks sisseastumis-, liitumis- ja liikmemaksu või sihtotstarbelisi makse. Hageja võlgnevuse kohta on esitatud kohtule tõendid ja ta arvati ühingust välja põhikirjas sätestatud alusel. Hageja leidis, et arvates tema väljaarvamisest ei olnud tal kohustust tasuda kostjale mingeid makse, see aga tähendas maakohtu arvates ka seda, et kostja ei pidanud talle osutama teenuseid samadel alustel oma liikmetega. Kohus nõustus kostja seisukohaga, et poolte vahel sõlmitud teeninduslepingud ei ole liitumislepinguks ÜVKS § 5 lg 1 mõttes, kuna sama paragrahvi lõikes 21 märgitud eeldused on täitmata. Maakohus ei pidanud põhjendatuks aegumise kohaldamist, kuna pooled vaidlesid lepingu kehtivuse üle ja kostja pole tõendanud, et ta oleks hagejale teatanud ka tema väljaarvamisel liikmete hulgast selgesõnaliselt lepingu lõppemisest. TsMS § 162 lg 1 järgi jättis maakohus menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebus Mart Pärna palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada alternatiivselt saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Pooled on sõlminud lepingu, millega vastustaja kohustus apellanti varustama tarbeveega ja osutama kanalisatsiooniteenust. Kuigi vastustaja eesmärke laiendati, ei muutnud see poolte vahel sõlmitud lepingut. Vaatamata lepingus kokkulepitule nõudis vastustaja apellandilt selliste maksete tasumist, milles ei olnud lepingus kokku lepitud ja apellant keeldus õigustatult nende maksmisest. Apellandi väljaarvamine vastustaja liikmete hulgast ei muutnud poolte vahel sõlmitud lepingut. Lepingust ei tulene, et lepingulised õigused ja kohustused laienevad ainult vastustaja liikmetele. Seega peab vastustaja täitma poolte vahel sõlmitud lepingut ja varustama apellanti tarbeveega ning osutama kanalisatsiooniteenust. Vastustaja ei täitnud oma kohustust kinnistu XXX XXX XX suhtes, küll aga jätkas teenuste osutamist kinnistu XXXXX XXX XX osas. Sellest nähtub, et ka vastustaja pidas lepingut jätkuvalt jõus olevaks. Kaebaja rõhutab, et ekslik on maakohtu järeldus, mille kohaselt lõppes leping apellandi väljaarvamisega vastustaja liikmete hulgast. Maakohus ei ole põhjendanud, mis on niivõrd omane mittetulundusühingu olemusele ja eesmärgile, mis kohustab mittetulundusühingut täitma lepingust tulenevaid kohustusi üksnes oma liikmete suhtes. Selliseid põhjuseid ei tulene ei seadusest ega ka vastustaja põhikirjast. Ka vastustaja ise on möönnud, et ta võib teenuseid osutada ka mitteliikmetele. Isegi kui vastustaja ei ole põhikirja järgi kohustatud teenuseid osutama isikutele, kes ei ole tema liikmed, peab ta seda tegema tulenevalt poolte vahel sõlmitud lepingust. Juhul, kui vastustajal oleks olenevalt teise lepinguosalise liikmelisusest õigus sõlmitud lepingut ühepoolselt muuta, siis oleks selline tingimus teist poolt ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine tüüptingimus. Ebaõige on ka maakohtu seisukoht, mille kohaselt tuleks apellandil vastutajaga sõlmida uus leping teenuse osutamiseks teistel alustel, kui see oleks sõlmitud ühingu liikmega. Samal ajal on maakohus asunud seisukohale, et poolte vahel sõlmitud leping kehtib, kuna vastustaja ei ole seda lõpetanud. Ekslik on maakohtu seisukoht, et leping ei kohusta vastustajat teenuse osutamiseks, kuna tegemist ei ole liitumislepinguga ÜVKS § 5 lg 1 mõttes. Apellandi arvates kohustab ÜVKS § 5lg 1 igaüht, kes on ühisveevärgi omaja või valdaja, lubama ühendada kinnistu veevärk sellega ja kinnistu kanalisatsioon ühiskanalisatsiooniga, olenemata sellest, kas omanik täidab ÜVKS-i sätteid või kas ta on vee-ettevõtja. Vastustaja on tunnistanud, et Kelvingi küla ühisveevärk ja kanalisatsioon on tema omanduses ja tulenevalt sellest peab vastutaja lubama apellandil ühineda ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga. Vastustaja on ise möönnud võimalust ühinemiseks, kuid nõudnud liitumistasu maksmist. Apellandi arvates ei ole alust nõuda temalt liitumistasu maksmist, kuna leping on eelnevalt poolte vahel sõlmitud. Samuti ei ole liitumistasu nõudmise põhjendatud ka sisuliselt, kuna Kelvingi külas on ühisveevärk ja – kanalisatsioon juba väljaehitatud, liitumistasu on aga ÜVKS § 6 lg-te 1 ja 2 järgi vajalik süsteemi arendamiseks. Eeltoodu tuleneb ka Viimsi valla ühisveevärgiga ja kanalisatsiooniga liitumise eeskirjast. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja apellatsioonkaebusega, leiab, et maakohtu

otsus tuleb tühistada ja tsiviilasi saata TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Hageja, kes on Viimsi vallas Kelvingi külas asuva kinnistu XXX XXX XX omanik, on hagis esile toonud, et kostjale kuulub Viimsi valla Kelvingi küla ühisveevärk ja -kanalisatsioon. Kostja on eelnevalt hagejale lepingu alusel teenust osutanud, kuid pärast hageja väljaarvamist kostja liikmete hulgast on kostja nõudnud teenuse saamiseks liitumistasu 100 000 krooni tasumist ja teenuse eest tasumist teiste hindade järgi. Hageja leidis, et ta on juba eelnevalt ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitunud ja selle tõttu pole ta kohustatud tasuma uuesti liitumistasu ja kostja peab hagejale vastavat teenust osutama juba sõlmitud lepingu alusel. Õigus teenuse saamiseks tuleneb hageja arvates nii sellest, et tema kostja liikmete hulgast väljaarvamine oli tühine ja temaga sõlmitud leping on kehtiv kui ka sellest, et õigus teenust saada tuleneb ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni seadusest (ÜVVKS). Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti leidnud, et poolte vahel 22.01.2000 sõlmitud teenindusleping XXX XXX XX kinnistule teenuse osutamiseks on lõppenud, kuna leping oli sõlmitud hagejaga kui kostja liikmega ja 01.09.2003 on hageja välja arvatud ühistu liikmete hulgast, millest talle oli teatatud 30.03.2004. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja MTÜ liikmete hulgast väljaarvamine ei ole tühine. Kostja põhikirja p 1.4 järgi oli ühingu eesmärgiks lepingute alusel oma liikmetele teenuste osutamine. 22.01.2000 sõlmitud lepingu kohaselt osutas kostja lepingus toodud tingimustel teenust hagejale kui mittetulundusühingu liikmele. Kolleegiumi arvates, lähtudes mittetulundusühingu eesmärkidest saab ühing kehtestada, et ta osutab ühisveevärgi- ja -kanalisatsiooniteenust oma liikmetele ja kehtestab tingimused, mis erinevad omavalitsuse poolt kehtestatust. Seega alates hageja kostja liikmete hulgast väljaarvamisest, mida hageja ei ole vaidlustanud, ei olnud tal õigust nõuda endale teenuse osutamist samadel alustel, kui kostja osutas oma liikmetele. Kuna liikmete hulgast väljaarvamisest teatati hagejale 30.03.2004, siis oli maakohtu poolt põhjendatud lugeda, et leping oli kehtiv kuni 2004. aasta lõpuni. Kolleegium märgib, et hagejale on 29.05.2003 kirjaga teatatud, et juhul kui hageja ei likvideeri oma võlgnevust kostja ees, on kostjal võimalik hageja liikmete hulgast välja arvata ja loobuda talle vee- ja kanalisatsiooniteenuse osutamisest (lk 31). Kolleegium leiab, et maakohus on ebaõigesti jätnud kaalumata hageja õiguse saada kostja poolt osutatavat teenust tulenevalt ÜVVKS sätetest. Maakohus on leidnud, et kuna poolte vahel sõlmitud leping ei olnud liitumisleping ÜVVKS § 5 lg 1 mõttes ja täitmata olid sama paragrahvi lõikes 21 sätestatud tingimused, siis ei ole kostja kohustatud hagejale teenust osutama tulenevalt ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniseadusest. Kolleegium arvates ei ole maakohtu seisukoht õige. Ühisveevärk ja –kanalisatsioon (ÜVK) on ÜVVKS § 2 lg 1 järgi ehitiste ja seadmete süsteem, mille kaudu toimub kinnistute veega varustamine või reovee ärajuhtimine ning mis on veeettevõtja hallatav või teenindab vähemalt 50 elanikku. Kostja on väitnud, et talle kuuluvate vee- ja kanalisatsioonitrasside kaudu osutatakse teenust Kelvingi külale. Vaidlust ei ole, et kostja pole tunnistatud Viimsi vallas vee-ettevõtjaks, kuid tuvastamata on teine eeldus, see tähendab, kas kostja trasside kaudu saavad teenust vähemalt 50 elanikku. Kolleegium leiab, et asja uuel läbivaatamisel peab maakohus esmalt tuvastama, kas tegemist on ÜVK-ga ÜVVKS § 2 lg 1 järgi. Vajadusel peab maakohus tegema pooltele ettepaneku selle asjaolu tuvastamiseks tõendite esitamiseks. Juhul, kui kostjale kuulub või kostja valduses on ÜVK, siis peab järgnevalt tuvastama, kas kostjal on kohustatud hagejale teenust osutama.

ÜVK süsteemiga liitumise aluseks peab ÜVVKS § 5 lg 2 järgi olema leping ÜVK omaniku või valdajaga. Ühisveevärgist vee võtmine ja reovee juhtimine ühiskanalisatsiooni peab ÜVVKS § 8 lg 3 järgi toimuma vee-ettevõtja ja kliendi vahelise lepingu alusel. Kolleegium leiab, et hageja nõue on suunatud sellele, et kohus kohustaks kostjat temaga sõlmima teenuse osutamise lepingu eelnevalt sõlmitud lepingu tingimustel. TsÜS § 68 lg-st 5 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 184 lg-st 1 lähtudes loetaks kostja kohustamisel kohtuotsusega lepingut sõlmima tema tahteavaldus asendatuks ja leping seega sõlmituks. Seega tuleb kindlaks teha, kas ja millisel alusel on ÜVK omanik või valdaja kohustatud sõlmima hagejaga ÜVK kasutamiseks lepingu ja kas ÜVK omaniku tahteavalduse lepingu sõlmimiseks saab kohtuotsusega asendada. ÜVK omaniku kohustust lepingu sõlmimiseks ja teenuse osutamiseks on käsitletud Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-164-09. ÜVK omanik või valdaja peab ÜVVKS § 5 lg 1 järgi lubama ühendada kinnistu veevärgi ühisveevärgiga ning kinnistu kanalisatsiooni ühiskanalisatsiooniga. Liitumine ÜVK-ga toimub ÜVVKS § 5 lg 2 järgi kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni omaniku või valdaja taotlusel tema ja ÜVK omaniku või valdaja vahel sõlmitud lepingu alusel. Kuna hageja on kostja ühisveevärgi ja –kanalisatsiooniga eelnevalt liitunud, siis leiab kolleegium, et uuesti liitumislepingu sõlmimiseks pole alust. Kliendil on ÜVK-ga kaetud alal ÜVVKS § 8 lg 2 järgi õigus saada ühisveevärgist vett ning juhtida ühiskanalisatsiooni reovett. Kliendiks ÜVVKS § 8 lg 1 järgi kinnistu omanik, kelle kinnistu veevärk või kanalisatsioon on ühendatud ÜVK-ga torustikühenduse kaudu ja kellega vee-ettevõtja on sõlminud lepingu ühisveevärgist vee võtmiseks või reovee ärajuhtimiseks. Hageja on selgitanud, et tema kinnistul paiknevad torustikud on ühendatud kostja süsteemiga. Ka ÜVVKS § 8 lg 3 järgi toimub ühisveevärgist vee võtmine ja reovee juhtimine ühiskanalisatsiooni vee-ettevõtja ja kliendi vahelise lepingu alusel. Sama kinnitab ÜVVKS § 13. Seega tagab seadus õiguse saada ÜVK vahendusel vett ja juhtida ära reovett üksnes isikule, kes on sõlminud teenuse osutamiseks lepingu vee-ettevõtjaga. Vaidlust ei ole, et kostjat ei ole ÜVVKS § 7 lg 21 järgi tunnistatud Viimsi vallavolikogu poolt vee-ettevõtjaks. Tulenevalt Riigikohtu otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09 ei saa pidada mõistlikuks olukorda, kus isikul ei ole tagatud võimalust saada talle eluliselt vajalikku teenust ja kontrollida teenuse hinda. Isikuga lepingu sõlmimisest keeldumine või keeldumine mõistlikel tingimustel lepingu sõlmimisest võib olla keelatud, kui leping on isikule hädavajalik ja tal ei ole lepingu sõlmimiseks alternatiivseid mõistlikke võimalusi. Kolleegiumi arvates on ilmne, et ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniteenus on isikule hädavajalik. Kostja on küll väitnud, et hagejal on võimalus saada teenust AS Viimsi Vesi kaudu, kuid oma väiteid ei ole kostja täpsustanud. Asja uuel arutamisel tuleb selgitada, kas hagejal on võimalik saada teenust Viimsi valla poolt kehtestatud tingimustel AS-lt Viimsi Vesi. Juhul, kui hagejal seda võimalust ei ole, on kostja poolt lepingu sõlmimisest keeldumine lubamatu vastuolu tõttu hea usu põhimõttega. See võib olla hinnatav ka VÕS § 1043 järgi isikule õigusvastaselt kahju tekitamisena, eelkõige kui lepingu sõlmimisest keeldumine on käsitatav VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi heade kommete vastase tahtliku käitumisena. Kahju hüvitamise kohustuse olemasolul võib rahalise hüvitise asemel tulla VÕS § 136 lg 5 järgi kõne alla kahju hüvitamine muul viisil kui rahalise hüvitise maksmisega, näiteks naturaalrestitutsiooniga, see tähendab lepingut sõlmima kohustamisega ja lepingu sõlmimise tahteavalduse asendamisega. Alternatiivselt võimaldab lepingu sõlmimist hageda VÕS § 1055 lg 1, mille järgi võib kannatanu muuhulgas nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist. Lepingu sõlmimise tahteavalduse võib kohtulahendiga asendada mõistagi vaid juhul, kui lepingutingimused on piisavalt selged. Lepingutingimused, eelkõige teenuse hind, võib olla

määratud näiteks Viimsi valla vastavate õigusaktidega. Asja uuel läbivaatamisel tuleb määratleda lepingu tingimused piisava täpsusega. Riigikohus selgitas, et ÜVK omaniku või valdaja näol võib olla tegemist ka nn loomuliku monopoliga, kelle suhtes kehtib lepingu sõlmimise sund (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-21-25-08). Ka sellel alusel on võimalik kaaluda nõude rahuldamist. Menetluskulud tuleb jagada asja uuel läbivaatamisel maakohtus.

Margo Klaar

Tiit Kollom

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.