Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

MAAKOHTU LAHEND

allkirjastatud S. Karakai poolt. Pooled vaidlevad 08.04.2004 võlakirjas märgitud võlakohustuse aluseks olevate asjaolude ja kostjal hageja ees lepinguliste kohustuste olemasolu üle, 02.01.2007 koostatud dokumendiga 08.04.2004 võlakohustuse tunnistamise ja 24.09.2002 allkirjastatud võlakohustuse aluseks olnud asjaolude ja selles kajastatud kohustuse täitmise üle. Kohtus tuvastatud faktiliste asjaolude ja hageja esitatud 08.04.2004 võlakirja tekstist tulenevalt leidis kohus, et nimetatud võlakirjas on kajastatud poolte vahel eelnevalt suuliselt saavutatud kokkulepe laenulepingu olulistes tingimustes (VÕS § 396 lg 1): võlakirjas on kohustatud isik – S. Karakai laenajana omakäeliselt kinnitanud laenuandja Artur Antropovilt laenuks saadud 3 500 000 krooni kättesaamist ning on kohustatud isikuna märkinud laenu tagastamise tähtaja – aprill 2005, samalt võlasummalt makstava intressi ja viivise suuruse. Kohtu hinnangul nähtub nimetatud võlakirjast selgelt, et tegemist on iseseisva võlakohustusega (konstitutiivse võlatunnistusega – VÕS § 30 lg 1 ja 2), mis on kohustatud isiku poolt antud kirjalikult laenu saamisel. Nimetatud võlakirja tekstist ei nähtu ühtegi viidet varasema võlakohustuse asendamisele (või pikendamisele) ning kostja sellekohased väited varasema kohustuse ümbervormistamisest ei ole ka kohtus tõendamist leidnud. Seejuures on ka kostja väited varasemast „aegunud kohustuse ümbervormistamisest“ ebaselged ega vasta kostja hilisemale tuginemisele väidetavalt septembris 2002 võetud ja osaliselt täitmata võlakohustusega seonduvale. VÕS § 29 lg 1 tulenevalt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. VÕS § 29 lg 5 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel seejuures eelkõige arvestada 1) lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi; 2) tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud; 3) lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist; 4) lepingu olemust ja eesmärki; 5) vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust; 6) tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat. Hageja nõue 08.04.2004 võlakirjas kajastatud laenusuhtest tuleneva võlakohustuste täitmiseks on tõendatud eelkõige kostja allkirjaga tema poolt 08.04.2004 koostatud võlakirjas 3,5 miljoni krooni kättesaamisest, samuti 02.01.2007 oma allkirjaga kinnitatud lubadusest asuda hagejale võlakohustuse katteks tasuma 7500 krooni kuus. 08.04.2004 raha üleandmist kinnitas hageja kohtus vande all seletuse andmisel, samuti kinnitas sularahas kodus nimetatud summa olemasolu ja selle väljalaenamist tunnistaja Arvo Antropov. S. Karakai väited 08.04.2004 olematule summale allakirjutamisel esinenud sunnitud olukorrast ei ole veenvad. 29.11.2007 kohtuistungil tunnistas kostja 08.04.2004 koostatud võlakirja vormistamise kohta selgituse andmisel, et keegi teda seejuures ei ähvardanud ega mõjutanud. Kostja väited varasema võlakohustuse ümbervormistamisest rajanevad üksnes tema enda seletusel ning tunnistajate L. F ja V. S poolt antud vastuolulistel ütlustel ning ei ole tõendatud ühegi dokumentaalse tõendiga. Võlakirjas märgitud summas 08.04.2004 sularahas laenu üleandmist hageja ja tema isa Arvo Antropovi ühises kodus Piira külas kinnitab hageja vande all antud seletuses ning Arvo Antropov tunnistajana ütlusi andes. Raha üleandmise asjaoludes langevad nende ütlused kokku (raha oli pakkides ja üleandmine toimus kilekotis). Kostja väited, et kuna hageja ütlustest nähtuvalt kupüüre üle ei loetud, siis ei kinnita hageja summas 3,5 miljoni krooni olemasolu, ei ole kohtu arvates põhjendatud. Hageja kinnitas, et summa oli 3,5 miljonit krooni, et raha oli pakkides 500-kroonistes kupüürides 50 000 krooni kaupa ning pakke oli 65-70 tükki ning pakid loeti üle. Võlakirjas on kostja kinnitanud 3,5 miljoni krooni kättesaamist ja ta ei ole ka kohtumenetluse käigus kordagi väitnud, et üleantud summa oli tegelikult väiksem. Kohus leidis ka, et kuigi hageja poolt vande alla antud seletuses nimetatud laenu tähtaeg (pool aastat) ja intresside arvestamise alus (2,5% kuus) ei vasta võlakirjal märgitule, võib see eksimus olla seletatav ka pikema aja möödumisega tehingu sõlmimisest.

Kohus leidis, et S. Karakai väited AS Rakvere Viljasalv huvides võetud mitmest laenust ja laenukohustuse hilisemast mitmekordsest ümbervormistamisest on vastuolulised ja tõendamata. Kostja on väitnud nii 24.09.2002 laenule eelnenud 2001. a võetud võlakohustuse olemasolu ja selle täitmist kui ka 24.09.2002 võlakohustuse alusel uue laenu võtmist, millest osa – 500 000 krooni tagastati, oskamata täpsustada, millal ja millistes summades laenud võeti ja kuidas tagasimaksmine toimus, samuti kas tegemist oli üksnes intresside või ka põhivõlgnevuse osalise tagastamisega. Nii on kostja väide tagastamata laenust ca 1,5 miljoni krooni ulatuses põhistamata. Kohtule on kostja enda poolt esitatud ainult üks kirjalik dokument Antropovitelt varem võetud laenu kohta ja see on 24.09.2002 kolme isiku poolt allkirjastatud võlakohustus 2 miljoni krooni laenamisest Arvo Antropovilt. Nii hageja kui Arvo Antropov kinnitasid nimetatud summa tagastamist tähtaegselt koos intressidega kokku summas 2,5 miljonit krooni sularahas. Sularahas laenu saamisi Arvo Antropovilt ja ka laenu tagastamisi kinnitas ka kostja, samuti kinnitas seda kohtus tunnistajana V. S, kelle ütluste kohaselt küll võeti suures summas sularahas laenu Antropovitelt kahel korral ja mõlemal korral olid füüsiliste isikutena kohustatud isikuteks tema, kostja ja M. K, kes kuulusid ka AS Rakvere Viljasalv juhtkonda. Arvo Antropovi ja AS Rakvere Viljasalv vahel olnud väidetava võlaõigusliku suhte kohta ei ole esitatud ühtegi sellekohast dokumenti. Nimetatud äriühingu raamatupidamise arvestuses vastavad andmed puuduvad. Kostja väitel oleks pidanud laenu võtmine ja intresside maksmine olema kajastatud raamatupidamises. V. S. laenu kajastamist AS Rakvere Viljasalv raamatupidamises seletada ei osanud, kinnitas vaid, et laen oli võetud vilja ostmiseks kolme füüsilise isiku poolt ja seda on kasutatud AS Rakvere Viljasalv huvides. Kuna kostja väidetud laen oli võetud füüsiliste isikutena AS Rakvere Viljasalv huvides, siis laenusumma tagastamata jätmise korral peaks nimetatud isikutel olema esitatud nõue AS Rakvere Viljasalv (pankrotis) pankrotimenetluses, kuid AS Rakvere Viljasalv (pankrotis) pankrotihaldur Reet Relviku poolt 17.06.2008 koostatud vastusest kohtu päringule 30.05.2008 nähtub, et AS Rakvere Viljasalv (pankrotis) on tunnustanud üksnes S. Karakai, V. S ja M. K poolt esitatud töölepingutest tulenevaid nõudeid. Muid nõudeid nimetatud isikute poolt AS Rakvere Viljasalv (pankrotis) pankrotimenetluses ei ole esitanud. Eeltoodust tulenevalt ei ole tõendatud Arvo Antropovil ja AS Rakvere Viljasalv lepinguliste suhete ja sellest tulenevate täitmata võlakohustuste olemasolu. 08.04.2004 koostatud võlakirjas märgitud võlakohustuse tulenemist varasemast võlgnevusest ei tõenda ka kostja väited 19.03.2004 kavandatud notariaalsest tehingust. L. F antud ütlused on vastuolulised ja mitteusaldusväärsed kostjal hageja ees laenukohustuse puudumise osas. Tunnistaja väitis, et tal olid kostjaga usalduslikud suhted ja ta teadis kostja rahaasjadest, kuid samas seletas, et 08.04.2004 koostatud võlakirjast sai ta teada alles 2006 sügisel kohtu poolt kostja varale keelumärke seadmisel, samuti ei teadnud ta 2002. a Arvo Antropovilt võetud laenust ega teadnud ka kostjal olemas olnud võlakohustuste suurust, seda isegi väidetava 19.03.2004 nende eramuga kavandatud notariaalse (rahatu) tehinguga seoses. Eeltoodu alusel tegi kohus järelduse, et tegelikult puudus tunnistajal ülevaade oma abikaasa tegevusest ja tema rahalistest tehingutest. Kohus, hinnates 02.01.2007 S. Karakai poolt allkirjastatud dokumendi koostamise asjaolusid ja kostja seletust nimetatud dokumendi osas kohtu eelistungil 03.01.2007 (allkirja andmisele järgnenud päeval) leidis, et 02.01.2007 antud kostja „allkiri“ on seostatav 08.04.2004 koostatud võlakirjas märgitud kohustusega. Selles, et dokumendil on S. Karakai allkiri, vaidlus puudub. Sellel perioodil pidasid pooled kohtumenetluse ajal läbirääkimisi asja võimalikuks lahendamiseks kompromissi sõlmimisega. 02.01.2007 antud „allkirjas“ on märgitud, et kostja on valmis iga kuu maksma 7500 krooni ja olukorra muutumisel hüpoteekidega, küsimus lahendatakse lõplikult kuni S. Karakai võla täieliku tasumiseni Artur Antropovi ees. Seega asjaolu, et dokumendi teksti kirjutas Arvo Antropov, ei oma iseenesest tähtsust, kuna võla tasumise kohustust tunnistab kostja just Artur Antropovile.

Tunnistajad on ka asjas seletanud, et laenude võtmisel olid asjaga tavaliselt seotud nii Artur kui Arvo Antropov. Samuti seletas S. Karakai 03.01.2007 eelistungil, et ta lubas eile, et 7500 krooni on tal võimalik iga kuu maksta ja töö edukuse korral ehk edaspidi on võimalik ka rohkem maksta. 3,5 miljoni võlakohustust S. Karakai tunnistas lisades, et see kohustus ei ole ainuüksi tema kohustus, ka teised osalesid selles, kuid ainuüksi kostja sellekohane väide ei tõenda veel teiste kohustatud isikute tegelikku olemasolu. Kohus leidis, et 02.01.2007 kostja antud „allkirja“ maksegraafiku alusel võla tasumiseks on võimalik käsitleda kui nn deklaratiivset võlatunnistust 08.04.2004 võlakirjas kajastatud laenu maksetähtaja pikendamiseks. Kuna laenatud rahasumma pärines hageja isalt Arvo Antropovilt, siis ei ole oluline hagejal endal nimetatud summas laenamiseks vahendite olemasolu tõendamine. Arvo Antropovil vastavate vahendite olemasolu on tõendamist leidnud nii hageja vande all antud seletusega kui Arvo Antropovi antud ütlustega selles, et Arvo Antropovi sissetulek Moe Piiritustehase ja Rakvere Piiritustehase juhina oli mitmeid kordi kõrgem Eesti keskmisest sissetulekust, samuti asjas esitatud dokumentaalsete tõenditega tema varalisest seisust. VÕS § 96 lg 1 kohaselt, kui võlgnik on kohustuse kohta välja andnud kohustuse olemasolu tõendava dokumendi (võladokument), võib ta kohustuse täitmisel lisaks kviitungile või selle asemel nõuda võladokumendi tagastamist. Kui võlausaldaja võladokumenti ei tagasta, võib võlgnik nõuda võlausaldajalt kohustuse lõppemise kohta kirjalikku tunnistust. VÕS § 96 lg 3 kohaselt, kui võladokument on võlgnikule tagastatud, siis eeldatakse, et kohustus on täidetud. Kuna 24.09.2002 võladokumendi originaali esitas kohtule kohustatud isik - kostja, siis VÕS § 96 lg 3 tulenevalt ka eeldatakse, et selles kajastatud võlakohustus oli täidetud. Teiste võlakohustuste olemasolu või teisi raha tagastamist kinnitavaid dokumente kohtule esitatud ei ole. Ainus muude tõenditega tõendamata summa on hageja väide perekonna säästudest Nõukogude ajal ligi 3 miljonit krooni ulatuses, mis vahetati dollariteks summas ca 200 000 krooni. Perekonna võimalusi varasemast perioodist tõendab ka „Laenuleping“ 10.05.1991 hagejale tema vanavanemate (Danil Antropovi ja Veera Antropova) poolt 50 000 rubla laenamisest elamu ehitamiseks. Kohus nõustub kostjaga väidetega selles, et 3,5 miljoni krooni ulatuses sularaha kodus hoidmine tavainimese puhul on ebausutav ning selle laenamine tagatist nõudmata võib olla kujunenud olukorras ebamõistlik, kuid VÕS § 29 lg 5 p 6 tulenevalt tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada ka lepingupooltevahelist senist praktikat. Antud asjas on nii hageja, kui Arvo Antropov ja V. S andnud ütlusi, mis on kooskõlas kostja enda antud seletusega selles, et Arvo Antropov on ka varem kodus hoidnud ja sealt välja laenanud tagatist nõudmata suuremas summas sularaha, mis koos intressidega moodustas tagastamisel 2,5 miljonit krooni. Kostja väited veel täiendavast varasemast laenukohustusest ja sellest osa tagastamata jätmisest ei ole aga eelpool esitatud asjaoludel tõendamist leidnud. Kohus leidis, et hageja on oma kohustuse kostjale võlakirjas märgitud summa laenamises täitnud, kostja on hagejalt nimetatud summas laenu saanud, kuid ei ole omapoolset kohustust laenu 3,5 miljonit krooni tagastamiseks täitnud. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning p 6 tulenevalt on õigus võlgniku poolt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda ka viivist. Hageja taotleb kostjalt 0,1 % viivist põhivõlast kuus kuni põhivõla kohase täitmiseni. Vastavalt 08.04.2004 võlakirja p-le 3 on kostja kohustunud tasuma maksetega viivitamisel viivist 0,1% tasumisega viivitatud summalt iga viivitatud kuu eest. Võlakirjas märgitu kohaselt pidi kostja tasuma võla aprillis 2005, seega hiljemalt 30.04.2005.

Võlakohustuse täitmisega on kostja viivituses alates 01.05.2005, mistõttu kohtuotsuse teatavaks tegemise päeva seisuga 23.12.2008 on kostja rahalise kohustuse täitmisega viivituses olnud 43 kuud ja 23 päeva. Viivis ühes kuus moodustab (3 500 000 x 0,001) = 3500 krooni. Seisuga 23.12.2008 moodustab viivis võlgnetavalt summalt kokku (43 x 3500) + (23 x 116,66) = 153 183.18 krooni. Kostja on alternatiivse vastuväitena esitanud 14.11.2008 kohtuistungil taotluse kostja maksejõuetuse tõttu viivise väljamõistmata jätmiseks või selle vähendamiseks. Maksejõuetuse põhjendamisel tugineb kostja talle kohtu poolt võimaldatud menetlusabi vastuhagi esitamisel ettenähtud riigilõivu tasumise kohustusest osalisel vabastamisel. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse § 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt võib kohus leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada leppetrahvi, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus leidis, et VÕS § 162 tulenevalt puudub antud juhul alus viivisnõude osas kostja alternatiivse vastuväite rahuldamiseks, kuna nõutav viivis ei ole põhivõla suurust arvestades ülemäära suur ning kostja ei ole ka võlakirjas märgitud laenukohustust täitma asunud. 14.08.2008 rahuldas kohus küll oma määrusega osaliselt S. Karakai taotluse menetlusabi saamiseks, kuid käesoleval ajal on tema tegelik majanduslik seisund teadmata ja ka tõendamata. Kohus nõustus kostja vastuväitega, et võlakirja p-s 2 ei ole määratletud intressi arvestamise perioodi (ei kuu ega aasta kohta), mistõttu luges kohus kokkulepitud intressiks 2,5 % kogu võlgnetavalt summalt, s.o intresside osas on põhjendatud rahuldada hageja nõue summas (3 500 000 x 0,025) = 87 500 krooni. Kuigi kostja väitel on võlakirjas märgitud intress ebamõistlikult väike ja sellise väheatraktiivse laenu andmine ebausutav, on antud juhul tegemist füüsiliste isikute vahelise laenusuhtega ning mõlema poole väitel rajanes selliste tingimustega võlakirja koostamine poolte pikaajalisel sõprussuhtel ja vastastikusel usaldusel.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

alusel apellandile mingisuguseid rahasummasid üle antud. 08.04.2004 võlatunnistusega ei loonud seega apellant iseseisvat kohustust nagu on märkinud ekslikult maakohus, vaid tunnistas kohustuse olemasolu ja lubas kohustuse täita VÕS § 30 lg 1 mõistes. 08.04.2004 võlatunnistuse näol on seega tegemist nn deklaratiivse võlatunnistusega. Apellatsioonkaebusest tulenevalt ning arvestades vastustaja ebausutavaid väiteid tema teadmatuse kohta apellandi suhtes alustatud kriminaalmenetlusest, samuti tema väidetavat ükskõiksust asjaolu vastu, kas ja milliste vahenditega on apellant võimeline laenusumma tagastama, ei ole maakohus hinnanud tõendeid objektiivselt, milline on kaasa toonud ebaõige kohtulahendi. Apellant teadvustas endale, et ta on kohustatud tekitatud kahju üle 20 000 000 krooni hüvitama ning et teda võib ees oodata vangistus. Samuti pidi apellant kujunenud olukorras ette nägema temaga seotud äriühingute s.h AS Rakvere Viljasalv pankrotistumist. Eeltoodust tulenevalt puudus apellandil igasugune motivatsioon äriühingute, s.h AS Rakvere Viljasalv huvides viljaäriks raha laenamiseks ning põhjus äriühingusse rahaliste vahendite investeerimiseks, kuivõrd apellant ei oleks ise sellest mitte mingisugust kasu saanud, sest temaga seotud äritegevuse tulu läinuks tekitatud kahjude heastamiseks. Kuivõrd ükski mõistlik inimene ei tekita endale põhjendamatult kohustusi ilma igasuguste väljavaadeteta sellest mingisugust kasu saada, ei ole põhjendatud kohtu seisukoht, et 08.04.2004 võlatunnistuse alusel apellandile reaalselt raha anti. Eeltoodu kinnitab üheselt, et 08.04.2004 kinnitas apellant üksnes olemasolevat kohustust vastustaja ees ning et võlatunnistusega ei loodud iseseisvat kohustust, mistõttu on maakohus asjas kogutud tõendeid ebaõigesti hinnanud ning sisustanud sellest tulenevalt ebaõigesti 08.04.2004 võlatunnistuse olemuse ning eesmärgi, milline on kaasa toonud ebaõige lahendi; 2) on kohus rikkunud TsMS § 232 lg-t 1. Kohtu poolt märgitud isikute ütlused ei ole omavahel vastuolus ega ebausaldusväärsed. Samas kohus eelistab põhjendamatult vastustaja ütlusi apellandi omadele ega hinda vastuolus TsMS § 232 lg-ga 1 tõendeid täielikult, igakülgselt ning objektiivselt. Tõendeid ei ole igakülgselt, täielikult ning objektiivselt hinnanud kohus ka V. S ütlusi analüüsides, kuivõrd maakohus luges põhjendamatult tema kinnituse, millise kohaselt jäi osaliselt A. Antropovilt 2002 võetud laen tagastamata, ebausaldusväärseks. Kohtu hinnangul on 2 miljoni krooni tagastamine 24.09.2002 laenulepingu alusel tõendatud ka tunnistaja L. F ütlustega, kes märkis kaitsepolitseist tagastatud tõendiga seonduvalt, millest nähtus vastustajale raha tagastamine, et „ma arvan, et see oli ikka selle sama raha tagastamise kohta, mille võtmise kohta ka allkirjad olid antud“. Kuivõrd tunnistaja üksnes oletas, on kohtuotsuse rajanemine nimetatud tõendile lubamatu. Maakohus märgib otsuses, et „Hinnates Antropovite pere majanduslikku seisukorda ja varasemaid rahalisi võimalusi, on ka 08.04.2004 väljalaenatud summa olemasolu küllaltki tõenäoline“. Vastustaja poolt kohtule esitatud ning Arvo Antopovi sissetulekute „koondist“ nähtuvalt oli Arvo Antopovi sissetulek perioodil 1999 kuni 31.12.2002 summas 25 000 krooni ning 01.01.2003 kuni 08.10.2004 summas 50 000 krooni. On ilmne, et nimetatud suuruses sissetulekute pinnalt ei teki isikul sääste 3,5 miljonit krooni. 2002. a apellandile, S ja K laenatud raha oli 1,5 miljoni osas 2004. a tagastamata, milline vähendab Arvo Antropovi rahaliste vahendite olemasolu 2004. a veelgi. Maakohus on otsuses küll esitanud Arvo Antropovi poolt koostatud „koondis“ sisalduvad andmed ning teinud nende pinnalt järelduse, et tema majanduslik olukord 2004. a võimaldas 3,5 miljoni krooni väljalaenamist, kuid ei ole seejuures nimetatud näitajaid sisuliselt analüüsinud. Sellest tulenevalt on maakohus ilma tõendeid täielikult hindamata teinud ebaõige järelduse laenulepingu sõlmimise võimalikkuse kohta, milline eksimus on viinud ebaõige lahendini. Arvo Antropovi sissetulek oli 1992. a kuni laenuandmiseni 3 784 455 krooni ja tema kulutused kõige minimaalsemal tasemel, sest arvestamata on kulutused riietele, koduse vara

soetamisele, reisimisele, bensiinile, elamu rekonstrueerimisele, mille käigus ehitati täiendavaid ruume (magamistuba) ja bassein, 1 092 200 krooni. Seega ei olnud Arvo Antropovil võimalik anda Arturile laenu 3 500 000 krooni, sest arvestades käesolevas tsiviilasjas kogutud tõendeid ja Arvo Antropovi ütlusi kulutuste kohta ei saanud tal olla rohkem raha kui 2 692 255 krooni; 3) on kohus ebaõigesti kohaldanud VÕS §-i 113 ja § 162 lg-t 1. Maakohus ei ole põhjendanud, millisel põhjusel ta leiab, et võlakiri oli suunatud uue kohustuse tekitamisele, mitte olemaoleva kohustuse tunnistamisele. Johtuvalt eeltoodust ning arvestades, et maakohtu otsusega mõisteti apellandilt vastustaja kasuks välja viivis 153 183.18 krooni (seisuga 23.12.2008) ning alates 24.12.2008 0,1% viivist kuus kuni põhivõla kohase täitmiseni, on kohtuotsus ka vastuoluline. Kohtu hinnangul on ka 02.01.2007 apellandi poolt allkirjastatud dokument käsitletav nn deklaratiivse võlatunnistusena, millega apellant tunnistas enda kohustuse olemasolu vastustaja ees. Apellant kohtu käsitlusega ei nõustu, kuivõrd nimetatud dokumendis ei sisaldu ühtegi viidet ei 08.04.2004 võlatunnistusele ega 24.09.2002 laenulepingule, samuti ei kajasta dokument võlgnetava summa suurust ning seega ka nõude suurust, mille olemasolu võlakirjaga kohtu hinnangul tunnistatakse. Lisaks on 02.01.2007 Arvo Antropovi poolt koostatud dokument koostatud kohtuvälise menetluse ajal, ja kui apellant oleks tõepoolest tunnistanud 3,5 miljoni krooni laenamist 08.04.2004 võlakirja alusel, oleks ta loobunud nii vastuhagi esitamisest kui hagile vastuväidete ja tõendite esitamisest. Sõltumata eeltoodust on kohus käsitlenud nimetatud dokumenti võlakirjana, mille alusel kohustub apellant tasuma vastustajale võlakohustuse katteks 7500 krooni kuus. Samas aga on maakohus arvestanud kohtuotsusest nähtuvalt viivist täissummalt kuni lahendi tegemiseni 23.12.2008. Apellandi hinnangul tuleneb 02.01.2007 kokkuleppest, et kuivõrd apellant kohustub tasuma 7500 krooni kuus, muutus veebruaris 2007 sissenõutavaks üksnes esimene osamakse summas 7500 krooni, märtsis teine osamakse summas 7500 krooni, aprillis kolmas jne, mistõttu oleks tulnud viivise arvestamine täissummalt s.o. 3,5 miljonit krooni, lõpetada kokkuleppe allkirjastamisega 02.01.2007. Seega on maakohus alusetult ning tema enda seisukohtadega vastuolus rahuldanud vastustaja viivisenõude täies ulatuses, s.o 153 183.18 krooni. Kohtuotsuse kohaselt puudub tulenevalt VÕS § 162 alus viivisenõude vähendamiseks, kuna nõutav viivis ei ole põhivõla suurust arvestades ülemäära suur. Samuti, vaatamata apellandi menetlusabi taotluse osalisele rahuldamisele, ei ole käesoleval ajal apellandi tegelik majanduslik seisund teada ega ka tõendatud. Apellandile jääb selgusetuks, millest lähtuvalt leiab kohus, et tema majanduslik seisund ei ole tõendatud. Apellant leiab, et kohus on vägagi teadlik apellandi majanduslikust seisust ning tulenevalt VÕS § 162 lg-st 1 oleks kohus pidanud väljamõistetavat viivisesummat vähendama.

Kohus on põhjendatult leidnud, et L. F poolt nimetatud dokument raha tagastamise kohta kooskõlas VÕS § 96 lg-s 3 sätestatuga kinnitab, et kohustus on täidetud ning see tõendab omakorda esimese laenu tagastamist. Märgitud asjaolu kinnitab A. Antropovi ja Arvo Antropovi ütlusi, et esimene laen tagastati õigeaegselt. Koosmõjus kinnitavad need ütlused, et enamik (2,5 miljonit krooni) praegu vaidluse all olevast laenust tagastati sularahas esimese laenu tagastusena Antropovite perele ja seega olid vastustajal ka vahendid, et vaidlusalune summa uuesti välja laenata. Kohus märgib õigesti, et kostja väidetega on vastuolus AS Rakvere Viljasalv (pankrotis) pankrotihaldurite poolt esitatud õiend, mille kohaselt kostja väidetud äriühingusse sisse makstud raha seal ei kajastu ning et kostja väiteid plaanitud XXX kinnisasja tehingust ei kinnita notar Irma Rahnu vastus kohtule. Kohus märgib õigesti, et 02.01.2007 kostja antud allkirja maksegraafiku alusel võla tasumiseks on võimalik käsitleda kui nn deklaratiivset võlatunnistust 08.04.2004 võlakirjas kajastatud laenu maksetähtaja pikendamiseks. 2) kinnitavad kõik asjas kogutud kirjalikud tõendid A. Antropovi hagi ja/või lükkavad ümber S. Karakai väiteid. Maakohtu otsuse õigsust ja hagi põhjendatust kinnitavad dokumentaalsed tõendid on 08.04.2004 koostatud dokument, milles S. Karakai kinnitab, et on raha summas 3,5 miljonit krooni kätte saanud ja kohustub selle tagastama, 02.01.2007 apellandi poolt alla kirjutatud kohustus tasuda igakuiselt A. Antropovile 7500 krooni kuni küsimuse lahendamiseni hüpoteekidega ja 2002. a koostatud dokument laenu summas 2 miljonit krooni andmise kohta füüsilistele isikutele M. K, V. S ja S. Karakaile koosmõjus A. Antropovi, Arvo Antropov`i ja L. F ütlustega, et see laen on tagastatud. S. Karakai väiteid lükkavad ümber notar I. Rahnu õiendid ja AS Rakvere Viljasalv (pankrotis) pankrotihaldurite õiendid; 3) kinnitavad kõik vande all antud ütlused hagi põhjendatust ja A. Antropovi ütlusi laenu andmise asjaolude ja raha saamise kohta Arvo Antropovi käest ning Arvo Antropovi ütlusi laenu andmise kohta. Vastustaja ja tema isa vande alla antud ütlused on kooskõlas kirjalike dokumentidega, ütlused on ka omavahel kooskõlas ja loogilised. Kirjalikest tõenditest ja ütlustest nähtub samuti, et Arvo Antropovil olid majanduslikud võimalused raha andmiseks summas 3,5 miljonit krooni oma pojale, et viimane saaks raha edasi laenata apellandile. A. Antropovi ja Arvo Antropovi ütlused on vaatamata pika aja möödumisele kooskõlas ka olulistes detailides, nagu laenatava rahasumma asumine pakkides, mis omakorda oli pandud kilekotti jne. Samuti nähtub ütlustest täielik usaldus S. Karakai vastu, mis tulenes pikaajalisest sõprusest ja varasema kohustuse korrektsest täitmisest. See seletab ka laenu andmise otsustamist; 4) on S. Karakai väited mitte ainult paljasõnalised ja ebaloogilised, vaid ka vastuolus tegelike asjaolude ja dokumentaalsete tõenditega. Menetluse käigus on leidnud tõendamist, et AS-l Rakvere Viljasalv ja Arvo Antropovil ei olnud võlasuhteid. On üheselt selge, et AS-le Rakvere Viljasalv väidetavalt antud laen pidanuks kohustusena kajastuma äriühingu bilansis, samuti nähtuksid raamatupidamisest andmed laenu võtmise ja väidetavalt osalise tagasimaksmise kohta äriühingu poolt. Kuna selliseid andmeid raamatupidamises ega pankrotihalduritel ei kajastu, on ilmne, et S. Karakai väited ei ole tõesed. Paljasõnalised, ebaõiged ja vastuolus kirjalike tõenditega on S. Karakai väited, nagu pidanuks 19.03.2004 toimuma notariaalne tehing, mille käigus ta müüb Lembitu tänaval Rakveres asuva maja Laine Hekile Arvo Antropovi ees oleva võla katteks. S. Karakai on menetluse käigus teinud erinevaid taotlusi dokumentide väljanõudmiseks, et tõendada tema poolt väidetud asjaolu. Paraku selliseid tõendeid ei ilmnenud; 5) ei kinnita S. Karakai apellatsioonkaebuses ning kirjalikes seletustes (vastuses hagile ja vastuhagis) toodud väiteid nende põhiolemuses ükski dokument ega tunnistaja.

Samuti on S. Karakai väited vastuolus keskmise inimese, veelgi enam aga majandustegevuses kogenud isiku (S. Karakai oli teatavasti AS Rakvere Viljasalv juhtivtöötaja), nagu seda on S. Karakai, tavapärase käitumisega. Ei ole loogiline ega usutav väide, et S. Karakai pidanuks mingil põhjusel võtma endale olematu kohustuse ja koostama sellekohase dokumendi; 6) on kohus õigesti leidnud, et Antropovite pere võimalusi vaidlusalune summa välja laenata tuleb lugeda küllaltki tõenäoliseks. Ei ole oluline, kas A. Antropov omas isiklikult ja avalike registrite kohaselt varasid summas 3 500 000 krooni laenu andmiseks, nagu eksitavalt põhistab S. Karakai. Oluline on, et A. Antropov sai raha laenuandmiseks oma isalt Arvo Antropovilt. Seda, et perekond Antropovil oli vahendeid sularahas 2 miljoni krooni ulatuses laenu andmiseks 2002. a tunnistab ka apellant, 2002. a koostatud vastav dokument ja apellandi tunnistajad V. S ja L. F; 7) ei ole asjakohane apellandi väide, et maakohtu poolt välja mõistetud viivist tuleks vähendada. 02.01.2007 koostatud dokument ei vähenda apellandi kohustusi vastustaja ees ega anna alust väitele, et kohustus pole sissenõutav. Kohus on õigesti hinnanud 02.01.2007 dokumenti kui võlatunnistust, mis tõendab vastustaja nõuet. Viivise vähendamiseks tulenevalt apellandi majanduslikust seisundist pole alust. Viivis on võrreldes põhivõlaga äärmiselt tagasihoidlik, mistõttu pole mõeldav selle vähendamine.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus kuulas kohtuistungil vande all ära S. Karakai ning ka S. Karakai vande all antud seletus ei anna alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja kohtuotsuse tühistamiseks.

Apellatsioonkaebuses on leitud, et 2004. a aprillis puudus S. Karakail igasugune põhjus laenata äritegevuseks 3,5 miljonit krooni. Samas kinnitas S. Karakai ringkonnakohtu istungil, et tal olid olemas äriprojektid (oli seotud teiste äriühingutega), millest saadud tulu oleks võimaldanud tal võlga tasuda. Samuti ei ole pooltel vaidlust, et nad tundsid teineteist kaua aega ning nende vahel valitsesid usalduslikud suhted. Vastupidiselt apellatsioonkaebuses märgitule leiab ringkonnakohus, et isegi kui lähtuda S. Karakai seisukohast (nn laenu ümbervormistamine), ei ole mõistlik ega usutav, miks peaks laenuandja nõudma, et senise kolme kohustatud isiku asemel oleks üks kohustatud isik ning teiselt poolt, miks peaks S. Karakai võtma enda kanda ka teiste isikute kohustuse. Nendele asjaoludele ei osanud S. Karakai ringkonnakohtu istungil mõistlikke vastuseid anda. Ainuüksi asjaolu, et V. S ja M. K olid sel ajal vahi all ja ta tuli Arvo Antropovile vastu, ei ole usutav. Kui Arvo Antropovil oleks nõue ka V. S ja M. K vastu, siis saanuks ta nõude ka nende vastu esitada (sõltumata vahi all viibimisest).

Egon Konsand

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.