S.A. hagi S.K. (pankrotis) pankrotihaldur Tarmo Villmani vastu nõude tunnustamiseks S.K. pankrotimenetluses I rahuldamisjärgu nõudena summas 150 192,37 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
1 595 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 22. mai 2013.a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
S.A. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
01. aprill 2014.a
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): S.A. (sünd. XXXX) esindaja advokaat Katrina Juhkami, vandeadvokaat Küllike Namm Vastustaja (kostja): S.K. (pankrotis) pankrotihaldur Tarmo Villman, esindaja Marko Tiirik
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 22. mai 2013.a otsus. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada S.A. hagi S.K. (pankrotis) pankrotihalduri Tarmo Villmani vastu ning tunnustada S.A. nõuet S.K. pankrotimenetluses I rahuldamisjärgu nõudena summas 150 192,37 eurot vastavalt S.K. (pankrotis) võlausaldajate 27. jaanuari 2011.a nõuete kaitsmise koosoleku otsusele.
menetluskulud S.K. (pankrotis) pankrotihalduri Tarmo Villmani kanda. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.13. märtsil 2012 esitas hageja Viru Maakohtule hagiavalduse pankrotihalduri Tarmo Villman’i vastu S.K. (pankrotis) pankrotimenetluses I rahuldamisjärgu nõudena nõude tunnustamiseks summas 150 192,37 eurot. Võlgniku pankroti väljakuulutamise seisuga oli võlgnevus 2 350 000 krooni, sh laenu põhiosa 2 332 000 krooni ja intress 18 000 krooni. Hagiavalduse kohaselt kuulutas Viru Maakohus 26. oktoobril 2010 S.K. pankroti ja nimetas pankrotihalduriks Tarmo Villman’i. 10. novembril 2010 esitas hageja nõudeavalduse S. K. (pankrotis) pankrotimenetluses 150 192,37 eurot nõude tunnustamises, mis tuleneb pankrotivõlgniku ja tema abikaasa L.F. abielu kestel hageja ja L. F. vahel 22. märtsil 2005 sõlmitud laenulepingust. 27. jaanuaril 2011 toimunud võlausaldajate üldkoosolekul loeti hageja nõue summas 150 192,37 eurot kaitstuks I järgu nõudena. 27. jaanuaril 2012 avaldas pankrotihaldur väljaandes Ametlikud Teadaanded teate uue nõuete kaitsmise koosoleku toimumise kohta. 13. veebruaril 2012 alanud ja 20. veebruaril 2012 jätkunud nõuete kaitsmise koosolekul pankrotihaldur hagejale hääli ei andnud, põhjendades, et pärast 28. novembrit 2011 on selgunud, et hageja nõue tugineb võltsitud andmetele ja nõude aluseks oleva laenulepingu alusel ei ole L. F. laenu saanud ning sellest laenulepingust ei tulene võlgnikule varalist kohustust. Laenusumma üleandmine L. F. le toimus mitmes osas: 17.08.2003 10 000 USD ja 7 500 EUR, 4.01.2004 15 000 USD ja 9 200 EUR, 21.03.2004 35 000 USD ja 17 000 EUR, 15.07.2004 28 000 USD ja 18 500 EUR ning 22.03.2005 26 500 USD ja 16 600.00 EUR. Hageja ja L. F. on laenulepingu sisu ja eesmärki mõistnud üheselt. Lepingu eesmärgiks oli kinnitada L. F. ja võlgniku varasemast suulisest laenulepingust tuleneva kohustuse olemasolu hageja ees, st fikseerida, et seisuga 22.03.2005 on hageja võlgniku abikaasale üle andnud laenu kogusummas 2 500 000 krooni. Tegemist oli deklaratiivse võlatunnistusega. Poolte vahel ei ole kunagi olnud kokkulepet, et L. F. ja võlgnik hagejale 17.08.2003 ning 04.01.2004 antud summasid ei tagasta. Laen oli võetud perekonna huvides. Laen pidi olema hageja panus äriideesse – renoveerida XXXX Rakveres asuv elamu ning hiljem kasutada elamut majutusteenuse osutamiseks. Tegelikkuses renoveerimistöid ei alustatud, vaid laenu arvelt tasuti S. K. (pankrotis) menetluskulud erinevates kohtuasjades. Varem kehtinud PKS 14, TsÜS § 66 j a VÕS § 65
alusel vastutab võlgnik hageja ees solidaarselt. Laenulepingu p 1.2.1 alusel kohustus laenusaaja tagastama laenusumma hiljemalt 22. märtsil 2015 ning tulenevalt lepingu p-st 1.3.2 tasuma laenusumma jäägilt intresse 8% aastas. PankrS § 42 alusel muutus nõude täitmise tähtpäev S. K. (pankrotis) pankroti väljakuulutamisega saabunuks.
25.märtsil 2006 sõlmitud lepingu muudatusega muutsid pooled üksnes p 1.1.2 sõnastust märkides, et laenusumma 2 500 000 krooni on üle antud lepingu sõlmimise päevaks. Lepingupooled võtsid laenulepingu põhja internetist ega pööranud selle täpsele sõnastusele tähelepanu. Laenulepingu p 1.3.4. kohaselt seatakse lepingu täitmise tagamiseks hüpoteek summas 2 500 000 krooni kinnistule XXXX Rakvere. Laenulepingu sõlmimisel hageja nõuete tagamiseks hüpoteeki ei seatud, sest kinnistu oli 22. märtsil 2004 vara arestimise määruse alusel koormatud käsutamise keelumärkega Eesti Vabariigi kasuks. Danske Bank A/S (hüpoteegi loovutaja) loovutas täielikult ja tasuta Tallinna notar Aivar Mesikäpp juures
17.juunil 2010 sõlmitud pandimärke kustutamise avalduse, hüpoteegi loovutamise lepingu, hüpoteegi kustutamise kokkuleppe ja asjaõiguslepingu alusel tema kasuks kinnistut XXXX, Rakvere linn (registriosa nr XXXX) koormava hüpoteegi hagejale ja L. F. kui kinnistu üks omanikest andis selleks nõusoleku. Menetlusabi taotlustes laenu saamise märkimata jätmine 2006. a on arusaadav ja põhjendatud, arvestades võlgniku ja L. F. eesmärki saada vabastatud riigilõivu tasumisest. Mais 2010 menetlusabi taotluses on kohustus märgitud. Läbiotsimise protokolli kohaselt võlgniku ning tema abikaasa magamistoas läbiotsimist ei korraldatud.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Hageja on õigeks võtnud asjaolu, et ta ei ole L. F. le 22.03.2005 sularahas üle andnud 2 500 000 krooni. Kostja leidis, et tegemist on näiliku tehinguga. Hageja nõuab võlgnikult kohustuse täitmist muul asjaolul, kui on märgitud nõudeavalduses ja hagi tuleb rahuldamata jätta. Hageja ei ole tõendanud laenu ja intressi tasumist ning seda, et väidetavalt üleantud raha (kokku 114 500 USD ja 68 700 EUR) moodustab kokku 2 500 000 krooni. Laenuleping tekstist ei nähtu, et lepingus oleks fikseeritud varasemalt suuliselt sõlmitud laenulepingud ja et tegemist oleks deklaratiivse võlatunnistusega. Laenulepingut ja selle lisa on võltsitud, sest laenulepingu alusel ei ole hageja L. F. raha üle andnud. 26.03.2012 sõlmitud kokkulepe ei ole usaldusväärne, sest on esitatud pärast seda, kui nõuete kaitsmise üldkoosolekul 20.02.2012 jäi hageja nõue tunnustamata. Tehingu ainukeseks eesmärgiks on jätta mulje, et L. F. on saanud S.A. lt laenu 22.03.2005 lepinguga ja selles nimetatud alustel. Kostja ei nõustunud seisukohaga, et tegemist oli laenulepingu p 1.1.2 keelelise ebatäpsuse kõrvaldamisega. Tegemist on sisulise muudatusega. Ei ole eluliselt usutav ega usaldusväärne hageja väide, et laenulepingu põhja leidsid nad internetist ning nad ei süvenenud lepingu grammatilisse sõnastusse. L. F. kui ettevõtluse kogemust omav isik ei saanud suhtuda pealiskaudselt sõlmitavatesse lepingutesse ega allkirjastada neid ilma sisuga tutvumata. Hageja on nimetanud nõude alusena 22.03.2005 laenulepingut ja Danske Bank, S. A. , L. F. ja S. K. (pankrotis) vahel 17.06.2010 sõlmitud notariaalset lepingut. Seega kui hagiavalduse nõue tugineks muule asjaolule (näiteks suulised laenulepingud perioodist 2003-2005), siis tulenevalt PankrS § 107 jääks hagi rahuldamata. Kui hageja tugineks ka nõude esitamisel muule asjaolule (näiteks suulised laenulepingud perioodist 2003-2005), siis puuduks hagejal eesõigusnõue (puuduks tagatis, kuna tagatise seadmise kokkulepe seondub ainult 22.03.2005 laenulepinguga). Hüpoteek ise ei anna hagejale õigust nõuda pankrotimenetluses oma nõude tunnustamist, samuti hüpoteek ilma võlaõigusliku nõudeta ei anna mingeid eeliseid. Hageja väidetud keelumärge, mis seatud 22.03.2004 arestimise määruse alusel ning väidetavalt
takistas hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimist, oli kinnistusraamatus juba 02.02.2006, kuid võlgnik, L. F. ja hageja ei soovinud siis hüpoteegi seadmist. Hageja ei ole deklareerinud ka sularaha väljavedu Vene Föderatsioonist perioodil 17.08.2003.a kuni 20.03.2005.a, kuigi arvestades summasid ja piirmäära 5 000 USD, oli kõigil 5 korral Vene Föderatsioonis sularaha väljaveo deklareerimise kohustus. Ainuüksi viibimine Eesti Vabariigis ei tõenda sularaha toomist ega üleandmist. Hagejal ei olnudki võimalik anda laenu, kuna tal seda raha lihtsalt ei olnud. Kriminaalasja nr 1-04-193 raames võlgniku elukohas teostatud läbiotsimise raames raha ei leitud. L. F. ega S. K. (pankrotis) ei ole tsiviilasjas nr 2-06-8696 ega tsiviilasjas nr 2-06-24350 esitatud menetlusabi taotlustes märkinud kohustust hageja ees. Võlgnik märkis kohustuse olemasolu esimest korda alles 27. mail 2010 Riigikohtule esitatud riigi õigusabi taotluses. On väheusutav, et menetlusabi taotlejad oleks saanud ära unustada või neil olnuks põhjust varjata rahalist kohustust hagejale. S. K. (pankrotis), L. F. ja hageja eesmärgiks oli luua tõendid kohustuse olemasolust hagejale ja omandada pandiga tagatud nõue. Võlgniku pankrotiavalduse esitamise põhjused tulenevad A. Andropov’i hagi rahuldamisest.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus jättis 22. mai 2013 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus leidis, et hagejal ei ole tekkinud PankrS § 153 lg 1 p 1 sätestatud I rahuldamisjärgu nõuet võlgniku pankrotimenetluses ei laenulepingu alusel summas 2 500 000 krooni ega tasuta hüpoteegi loovutamise lepingu alusel summas 1 000 000 krooni. Kohus asus seisukohale, et hageja ei ole tõendanud tema poolt laenusaajale laenu andmist, saadud laenu laenusaaja ja võlgniku poolt perekonna huvides kasutamist, võlgnikul hageja ees kohustuste tekkimist ega tekkinud kohustuste suurust. Hageja ja L. F. vahel sõlmitud laenuleping on tühine TsÜS § 83 alusel hüpoteegi seadmise osas AÕS §-st 326 tuleneva vorminõude järgimata jätmise tõttu. Hagejal ei ole laenulepingu alusel hüpoteegi seadmise õigust tekkinud. Kuna AÕS § 325 lg 4 järgi hüpoteek ei eelda tagatava nõude olemasolu, siis hüpoteegi seadmisega ei tekkinud hagejal ka tasuta omandatud hüpoteeki 1 000 000 krooni ulatuses nõudeõigust väidetava laenulepingu poole L. F. vastu. Hageja nõude tunnustamine 27.01.2011 toimunud võlausaldajate üldkoosolekul ei välistanud halduri õigust esitada nõudele hiljem vastuväited. Halduril oli õigus kutsuda kokku uus võlausaldajate üldkoosolek nõude läbi vaatamiseks ja vaielda hageja nõudele vastu. Kohus leidis, et pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist ning pankrotimenetluses nõude esitamist hageja ja L. F. vahel 26.03.2012 sõlmitud laenulepingu muutmise kokkuleppe alusel ei ole hagejal õigust selle lepingumuudatuse alusel kohustusi võlgnikule üle kanda, sest haldur ei ole selleks nõusolekut andnud ja laenulepingu muudatuse tegemisega on L. F. sisuliselt uuesti kinnitanud, et laenulepinguga võetud kohustusi täidab ta ise. Kohus pidas põhjendatuks kostja kahtlusi, et hagejal ei olnud raha laenu andmiseks ja laenuleping on näilik. Kohus eeldas, et hageja ei oleks saanud ilma tollil deklareerimata raha Eesti Vabariiki tuua. Puuduvad otsesed tõendid hagejal raha olemasolu, laenu andmise ja laenusaaja poolt hagejale laenuitresside tasumise kohta. Hagi eesmärgiks on välistada A. A. kasuks 12.04.2010 tsiviilasjas 2-06-24350 tehtud kohtuotsuse (kd II tl 111-123) täitmist. Vaidluse lahendamisel ei oma tähtsust asjaolu, kas hageja ja laenusaaja vahel sõlmitud laenuleping on võlatunnistus ning kas tegemist on deklaratiivse või konstitutiivse
võlatunnistusega, sest võlgnik ei ole laenulepingu pool ning võlgnik ei ole hagejale võlatunnistust andnud. Kohus tuvastas, et lepingupooltel ei ole vaidlust laenulepingu sõlmimise ja laenu saamise üle. Kuna laenulepingut ei ole üles öeldud, siis ei ole laenuandja nõue laenusaaja vastu sissenõutavaks muutunud ja hageja saab nõuda lepingu täitmist lepingupoolelt alates 22.03.2015. Kuna S. K. (pankrotis) ei ole laenulepingu pool, siis ei ole tema suhtes nõude täitmise tähtpäev saabunud.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.S.A. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on kohus otsuse tegemisel tuginenud asjaoludele, mida kohus ei ole menetluses pooltega arutanud ning mida pooled ei ole vaidlustanud. Tehinguks, millest tuleneb võlg, on 22.03.2005 laenuleping, asjaõiguslik kokkulepe hüpoteegi seadmiseks sisaldub 17.06.2010 Tallinna notar Aivar Mesikäpp poolt koostatud ja tõestatud tehingu p-s 6.1, samuti sisaldub selles tehingus (p 3.2) tagatiskokkulepe, millest nähtuvad hüpoteegiga tagatud hüpoteegipidaja nõuded. Laenulepingu p 1.3.4 alusel ei seatud hüpoteeki ega sõlmitud tagatiskokkulepet, vaid anti S. A. le õigus nõuda tema kasuks hüpoteegi seadmist. Laenuleping ei ole osaliselt tühine; 2) ei ole pooled kunagi vaidlustanud XXXX Rakvere asuva kinnistu kuulumist L. F. ja S. K. (pankrotis) ühisvara hulka. Kohtu vastupidine seisukoht on vastuolus seaduse ja tõenditega. S. K. (pankrotis) pidi andma nõusoleku tema ja L. F. ühisvara hulka kuuluva kinnisasja koormamiseks hüpoteegiga ja on seda ka teinud; 3) omandas hageja hüpoteegi pärast seda, kui L. F. ja S. K. (pankrotis) nõue Sampo Panga ees sai 17.06.2010 täidetud. AÕS § 338 lg 2 võimaldab hüpoteeki käsutada, millise eesmärgiks on anda kinnisasja omanikule võimalus ühe nõude rahuldamise korral kasutada juba olemasolevat hüpoteeki teise võlausaldaja nõude tagamiseks; 4) ei nõustunud apellant maakohtu seisukohaga, et apellandil ei ole tekkinud PankrS § 153 lg 1 p 1 sätestatud I rahuldamisjärgu nõuet võlgniku pankrotimenetluses ei laenulepingu alusel summas 2 500 000 krooni ega tasuta hüpoteegi loovutamise lepingu alusel. Pankrotihaldur ei ole ka põhjendanud sellise väitega korduskoosoleku kokkukutsumise vajadust. Laenulepingust tuleneb üksnes kohustus, millise täitmise tagamiseks seati hüpoteek summas 1 000 000 krooni poolte ühisvaraks olevale kinnistule; 5) kuna laenulepingust tulenev kohustus on võetud perekonna huvides (kohustused seoses kinnisvaraga, äriplaani elluviimine, menetluskulud), on tegemist ühisvara hulka kuuluva kohustusega ja apellandil oli õigus nõuda kohustuse täitmist pankrotivõlgnikult olenemata sellest, et S. K. (pankrotis) ei ole märgitud laenulepingu poolena. Kohustuse võtmist perekonna huvides ei ole pankrotihaldur vaidlustanud; 6) puudus pankrotihalduril igasugune alus nõuete kaitsmise korduskoosoleku kokkukutsumiseks. Kirjaliku laenulepingu sõlmisid pooled põhjusel, et L. F. le laenatud summa oli kujunenud väga suureks. S. A. on põhjendanud rahaliste vahendite päritolu, selgitanud laenulepingus märgitud summa kujunemist ja märkinud, et ta ei teadnud rahaliste vahendite deklareerimise kohustusest. Laenulepingust tuleneva kohustuse menetlusabi taotlustes märkimata jätmine on arvestades soovi saada vabastuse riigilõivu tasumisest igati mõistetav ega tõenda pankotihalduri väiteid, et tegelikkuses vastav kohustus puudus.
Kriminaalmenetluse käigus võlgniku ning tema abikaasa kodust raha mitte leidmine ei tõenda pankrotihalduri väiteid, et apellant ei ole võlgniku abikaasale laenu andnud; 14.02.2014 esitas apellant kohtule Ida prefektuuri prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määruse. Apellandi hinnangul kinnitavad kriminaalmenetluse käigus kogutud andmed L. F. ja S. K. (pankrotis) sularahatehingute kohta laenu saamist apellandilt. Arvestades summade suurust on ilmne, et tegemist ei saa olla üksnes L. F. ja S. K. (pankrotis) töötasu käsutamisega. Kriminaalmenetluses ega pankrotimenetluses ei ole ilmnenud teistsuguseid sularahaallikaid peale S. A. ja L. F. vahel 22.03.2005 sõlmitud laenulepingust tulenevalt. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruses on sedastatud, et pole tõendamist leidnud, et 22.03.2005 sõlmitud laenuleping oleks võltsing.
5.S. K. (pankrotis) pankrotihaldur Tarmo Villman vaidles apellatsioonkaebuses esitatud väidetele osaliselt vastu. Vastustaja leiab, et maakohtu otsuse põhjendused ei ole õiged, aga resolutsioon on õige. Vastuväidete kohaselt: 1) on laenulepingu p-s 1.3.4. kokkulepitu tühine ega anna apellandile õigust nõuda tagatiskokkuleppe sõlmimist. 17.06.2010 lepingu p-st 3.1. tuleneb, et hüpoteek on loovutatud tasuta. Puuduvad kehtivad kokkulepped hüpoteegi seadmise kohta. 2) kuna S. K. (pankrotis) ei ole 22.03.2005 sõlmitud laenulepingu pooleks, siis ei tulene sellest lepingust ega 17.06.2010 hüpoteegi seadmise lepingust mingeid kohustusi S. A. ees. Kuna nii S. A. kui ka L. F. on kinnitanud, et laenu ei ole üle antud vastavalt 22.03.2005 sõlmitud laenulepingule, siis puudub pankrotimenetluses eelnimetatud lepingust tulenev nõue. 17.06.2010 lepingust saab tuleneda ainult asjaõiguslik nõue; 3) ei ole apellant tõendanud, et 22.03.2005 sõlmitud laenulepingust tulenev kohustus on võetud perekonna huvides ja kuulub L. F. ja S. K. (pankrotis) ühisvara hulka. L. F. on huvitatud kohustuse kuulumisest ühisvara hulka, mistõttu ei ole tema ütlused usaldusväärsed. 4) ei ole L. F. ja S. A. ütlused usaldusväärsed, sest nende huvid on kattuvad. S. A. ja L. F. laenusuhet tõendavad ainult nende enda ütlused, mis on vastuolus kogutud tõenditega. 5) on laenuleping võltsitud ja rahatu. Apellant ei ole tõendanud rahaliste vahendite olemasolu. Apellandi selgitused laenulepingus märgitud summa kujunemise kohta on ebaselged ja ebausaldusväärsed; 6) on poolte vahel olemas jõustunud kohtulahend tsiviilasjas nr 2-12-8234, milles on kohus jätnud rahuldamata S. A. hagi uuel nõuete kaitsmise koosolekul vastuvõetud otsuste kehtetuks tunnistamiseks; 7) tugineb apellant tõenditele, mida käesolevas menetluses pole esitatud ega uuritud (puudu on tsiviilasjas nr 2-12-8234 pankrotihalduri 04.03.2012 seisukoht). L. F. ütlused on vastuolus olemasolevate tõenditega – kaitsepolitseiameti läbiviidud läbiotsimise kohaks oli S. K. (pankrotis) elukoht aadressil XXXX Rakvere ja professionaalsetele politseiametnikele ei pidanuks olema raske vaadata 50 minutit kestnud läbiotsimise jooksul ka L. F. raha väidetava asukohta (magamistoas asuvasse musta kummutisse); 8) arvestades kõrgharidust ja ettevõtluskogemust ei ole usutavad S. A. väide ja L. F. ütlused selle kohta, et tegemist oli internetist võetud lepinguga, mis allkirjastati selle sisuga tutvumata ja sisu mõistmata. L. F. on ise kinnitanud, et tema tõlkis lepingu vene keelde, järelikult oli ta lepingu sisuga tutvunud ja see oli talle arusaadav; 9) tuli hagi jätta rahuldamata põhjusel, et hagiavaldus nõude tunnustamiseks on esitatud teisel alusel kui nõudeavaldus.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu tühistada. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel asja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmata uus otsus, millega rahuldab S. A. hagi ja tunnustab tema nõuet S.K. pankrotimenetluses summas 150 192,37 eurot I rahuldamisjärgu nõudena. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Asja materjalidest nähtuvalt esitas võlausaldaja (hageja) S. A. nõudeavalduse summas 150 192,37 eurot S. K. pankrotimenetluses 10. novembril 2010.a. Võlausaldajate korralisel üldkoosolekul 27.01.2011.a loeti hageja nõue summas 150 192,37 eurot kaitstuks I rahuldamisjärgu nõudena ilma, et nõudele oleks esitanud vastuväiteid pankrotihaldur või mõni teine võlausaldaja (koosoleku protokoll t I kd lk 32-33). Alles aasta hiljem, s.o 27.01.2012.a, avaldatud teatega kutsuti pankrotihalduri algatusel kokku uus nõuete kaitsmise koosolek. Uuel koosolekul 13.-20. veebruar 2012 hagejale enam hääli ei määratud, kuna pankrotihaldur viitas asjaoludele, et S. A. nõue põhineb võltsitud andmetel.
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ebaõigesti käsitlenud hageja nõuet tavapärase pankrotimenetluses nõude tunnustamise üle peetava vaidlusena PankrS § 106 lg 1 ja § 107 järgi, mille puhul on vajalik välja selgitada, kas võlausaldajal on pankrotivõlgniku vastu nõue, mille tunnustamist ta taotleb.
7.1.PankrS § 105 sätestab, et nõuete kaitsmise koosolekul tunnustatud nõuet ja selle rahuldamisjärku ei saa hiljem vaidlustada, välja arvatud PankrS § 106 lõikes 2 nimetatud juhul. Seega on pankrotimenetluses kehtestatud õiguskindluse põhimõte, mis võimaldab taasavada vaidlusi kord juba tunnustamist leidnud nõuete põhjendatuse üle üksnes erandlikel asjaoludel. PankrS § 106 lg 2 kohaselt vaadatakse nõude või pandiõiguse tunnustamine nõuete kaitsmise koosoleku poolt uuesti läbi juhul, kui ilmneb, et nõude või pandiõiguse tunnustamine põhineb võltsitud andmetel või kui nõuete kaitsmise koosoleku kokkukutsumisel või selle pidamisel on oluliselt rikutud seadust. Käesolevas asjas ei ole esitatud väiteid, nagu oleks 27. jaanuari 2011.a võlausaldajate üldkoosoleku kokkukutsumisel või selle läbiviimisel rikutud oluliselt seadust ning võlausaldaja nõude hilisemat vaidlustamist oli võimalik põhjendada üksnes asjaoluga, et nõue põhines võltsitud andmetel. Ringkonnakohus leiab, et PankrS § 105 ja § 106 lg 2 koosmõjust tulenevalt ei ole võlausaldaja eelnevalt juba tunnustatud nõude vaidlustamine võimalik muudel alustel, sh nõude väidetava näilikkuse tõttu. Vastasel korral tekiks sisuliselt piiramatu võimalus vaidlustada tähtajatult neid nõudeid, millele nõuete kaitsmise koosolekul vastuväiteid ei esitatud. Sellist tõlgendust ei saa pidada pankrotimenetluse eesmärkide ja põhimõtetega kooskõlas olevaks.
7.2.Seega on maakohus ebaõigesti laiendanud käesolevas vaidluses kontrollimisele kuuluvate asjaolude ringi. Ebaõige on maakohtu seisukoht, mille kohaselt see, et 27.01.2011.a toimunud võlausaldajate üldkoosolekul tunnustati hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses summas 150 192,37 eurot, ei välistanud halduri õigust esitada nõudele hiljem vastuväiteid mistahes alusel. Kohtul tuli hinnata, kas S. A. nõue põhines võltsitud andmetel või mitte. Muud võimalikud vastuväited nõudele ei kuulu läbivaatamisele.
8.Ringkonnakohus nõustub apellandi seisukohaga, et pankrotihaldur ei ole toonud esile asjaolusid, mis võimaldaksid tuvastada, et hageja nõue põhines võltsitud andmetel. Pankrotihaldur on viidanud eeskätt asjaoludele, mille kohaselt võis nõude alusena esitatud 22.03.2005.a laenuleping olla näilik või rahatu, s.o selle laenudokumendi kohaselt tegelikkuse raha üleandmist ei toimunud ja sellest laenulepingust LF. ega tema abikaasale S. K. varalist
kohustust ei tekkinud. Nimetatud väidetega ei ole aga põhistatav S. A. nõude aluseks olevate andmete võltsimine. Väide, et laenulepingu (võlatunnistuse) alusel tegelikult laenusaajale raha üle ei antud, ei anna alust jätta võlausaldaja nõue algselt tunnustatud nõue PankrS § 106 lg 2 alusel algatatud menetluses siiski tunnustamata. Tegemist on materiaalõigusliku vastuväitega võlausaldaja nõudele, mille osas saanuks pankrotihaldur esitada vastuväite korralisel nõuete kaitsmise koosolekul, mis S. K. pankrotimenetluses toimus 27. jaanuaril 2011.a.
8.1.Võltsimise all saab eristada nn materiaalset või intellektuaalset võltsimist. Materiaalse võltsimise all mõistetakse nõudeavalduse aluseks olevate dokumentide järeletegemist või ebaehtsa dokumendi loomist. Laenulepingu materiaalne võltsimine oleks eeldanud seda, et keegi (peale laenulepingu poolte, s.o S. A. ja L. F. ) oleks laenulepingu dokumendi kunstlikult loonud või seda muutnud ilma, et lepingu pooled ise oleksid täpselt sellise sisuga dokumendi allkirjastanud. Materiaalse võltsimisena oleks käsitatav ka poole allkirja võltsimine lepingudokumendil. Nn intellektuaalse võltsimise väite puhul tulnuks tõendada, et nõudeavaldusele lisatud dokumendid on küll formaalselt õiged, ent kajastavad (sisaldavad) teadvalt ebaõigeid andmeid.
8.2.Selliseid asjaolusid käesoleval juhul esile toodud ega tõendatud ei ole. Kumbki laenulepingu pooltest ei ole väitnud, et laenuleping ei oleks nende poolt sõlmitud ja oleks nt kellegi kolmanda isiku poolt järele tehtud. Samuti ei ole esitatud tõendeid asjaolu kohta, nagu oleks laenuleping esialgselt sõlmitud teistsugustel tingimustel (nt sisaldanuks see algselt väiksemat võlasummat) ning hiljem oleks neid tingimusi kellegi huvide kahjustamise eesmärgil kuritahtlikult muudetud. Ka kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kohaselt (tõend esitatud 14.02.2014) ei ole tuvastamist leidnud, et laenuleping oleks võltsing, samuti ei ole leitud tõendeid selle kohta, et leping oleks koostatud muul ajal (hiljem) kui 22.03.2005. Esitatud tõendite ja asjaolude põhjal ei ole seega alust asuda seisukohale, et nõudeavalduse aluseks olev dokument – 22. märtsi 2005.a kirjalik laenuleping (võlakiri) – sisaldaks ebaõigeid andmeid, dokument oleks järele tehtud või muul viisil ebaehtne. Seega ei ole menetluses kinnitust leidnud, et S. A. nõue oleks põhinenud võltsitud andmetel.
9.Olukord, kus pankrotihaldur pärast võlausaldaja nõude tunnustamist (kaitsmist) leiab, et nõude aluseks olev dokument (laenuleping/võlatunnistus) kajastab nõuet, mida tegelikkuses ei eksisteeri (või ei eksisteeri nõuet dokumendist nähtuvas ulatuses), ei ole käsitatav andmete võltsimisena PankrS § 106 lg 2 mõttes. Võlausaldaja poolt põhjendamata, vaieldaval õiguslikul alusel või piisavalt dokumenteerimata nõude esitamine ei ole iseenesest käsitatav võltsimisena. Niisuguste nõuete puhul on nii pankrotihalduril kui teistel võlausaldajatel võimalik esitada oma õiguste kaitseks korralisel nõuete kaitsmise koosolekul nõudele vastuväide, millisel juhul lahendatakse nõude olemasolu või puudumise küsimus PankrS § 106 lg 1 alusel nõudeavalduse esitanud võlausaldaja hagi alusel. Ka asjaolu, et pankrotihaldurile ei olnud esialgse nõuete kaitsmise koosoleku toimumise aja seisuga teada asjaolud, mis võinuksid anda aluse võlausaldaja nõudele vastuvaidlemiseks, ja niisugused võimalikud asjaolud said pankrotihaldurile teatavaks hiljem, ei anna pankrotihaldurile tulenevalt PankrS §-st 105 alust tunnustatud nõuet enam vaidlustada, kui kinnitust ei leia andmete võltsimine.
10.Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjendatud laiendada PankrS § 106 lg-s 2 sätestatud erandlikke aluseid juba tunnustatud nõude vaidlustamiseks selliselt, et samastada tehingu väidetav näilikkus nõude aluseks olevate andmete võltsimisega. Kohus jääb eelpool väljendatud seisukohale, et näilikkusele või ka laenulepingu rahatusele tuginemine kujutab endast materiaalõiguslikku vastuväidet nõude olemasolule ning niisugust vastuväidet sai esitada 27.01.2011.a toimunud nõuete kaitsmise koosolekul.
10.1.TsÜS § 89 lg 1 kohaselt loetakse näilikuks tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Näilikuks ei muuda 22.03.2005.a sõlmitud laenulepingut ainuüksi asjaolu, et laenuandja (hageja) ei andnud laenusummat laenusaajale üle lepingu sõlmimise päeval, nagu sätestati lepingu p-s 1.1.2. Hageja S. A. ja tunnistaja L. F. on kinnitanud, et laenusumma sai L. F. osade kaupa enne laenulepingu sõlmimist. Nii hageja kui kostja on menetluses nõustunud sellega, et 22.03.2005.a laenulepinguna pealkirjastatud dokument on käsitatav deklaratiivse võlatunnistusena. Sellisena ei ole võlatunnistuse eesmärgiks mitte uue iseseisva võlasuhte loomine, vaid juba olemasoleva võlasuhte kinnitamine.
10.2.Maakohus on oma otsuse p-s 54 22.03.2005.a sõlmitud kirjaliku laenulepingu kohta üksnes sedastanud, et „põhjendatud on kostja kahtlused, et hagejal ei olnud võimalik laenu anda, kuna tal seda raha ei olnud ja laenuleping on näilik.“ Ringkonnakohus leiab, et laenulepingu näilikkuse tuvastamiseks ei piisa ainuüksi selle kindlakstegemisest, et laenuandjal puudus laenu andmiseks raha. Tõendada tuleks eelkõige asjaolu, et pooled olid kokku leppinud, et nende vahel ei teki laenudokumendis kajastatavat võlasuhet. Sarnaselt oleks võimalik tuvastada ka deklaratiivse võlatunnistuse kui tehingu näilikkus – s.o tõendades, et pooled soovisid üksnes jätta mulje, nagu oleks nende vahel võlatunnistusest nähtuv võlasuhe, ent tegelikult olid nad ühisel arusaamisel, et niisugust võlasuhet tegelikult tekkinud ei ole. Ringkonnakohus ei pea siiski vajalikuks laenulepingu/võlatunnistuse näilikkusega seotud küsimusi täpsemalt analüüsida, jäädes eelpool väljendatud seisukohale, et tehingu väidetav näilikkus ei ole võlausaldaja juba tunnustatud nõude vaidlustamise aluseks PankrS § 106 lg 2 alusel.
11.Hageja (apellant) on menetluse vältel läbivalt tuginenud seisukohale, et pankrotihalduril puudus alus nõuete kaitsmise korduskoosoleku kokkukutsumiseks pärast seda, kui hageja nõuet tunnistati 27.01.2011.a võlausaldajate koosoleku poolt.
11.1.Viru Maakohtu 27.04.2012.a jõustunud kohtuotsusest tsiviilasjas nr 2-12-8234 nähtub, et S. A. pöördus maakohtusse 13.02.2012.a alanud ja 20.02.2012.a jätkunud S. K. (pankrotis) võlausaldajate üldkoosoleku protokollilise otsuse kehtetuks tunnistamiseks osas, milles jäeti tunnustamata hageja nõue summas 150 192,37 eurot. Hageja põhistas korduskoosoleku ebaseaduslikkust samade asjaoludega, mille ta on esile toonud käesolevas vaidluses. Maakohus on tsiviilasjas nr 2-12-8234 tehtud otsuses asunud seisukohale, et pankrotihalduril oli õigus korduskoosolek 13.-20.02.2012.a kokku kutsuda. Kohus leidis, et PankrS § 106 lg 2 alusel korduskoosoleku kokkukutsumise eelduseks ei ole see, et nõude aluseks olevate dokumentide võltsimise fakt peaks olema tuvastatud jõustunud kohtu- vm lahendiga ning korduskoosoleku kokkukutsumiseks on piisav pankrotihalduril põhjendatud kahtluse tekkimine, et nõude tunnustamise aluseks olid võltsitud andmed. Seejuures on kohus tsiviilasjas nr 2-12-8234 toonitanud, et ei võta selles asjas seisukohta, kas PankrS § 106 lg 2 alusel korduskoosoleku kokkukutsumise alus oli tegelikult olemas, s.o kas tegu oli nõude aluseks oleva dokumendi võltsimisega.
11.2.Eeltoodust tulenevalt oli pankrotihalduril põhjendatud võltsimiskahtluse tekkimise korral küll õigus korduskoosolek kokku kutsuda, kuid sellest ei tulenenud pankrotihalduri õigust vaidlustada võlausaldaja kaitstud nõuet muudel alustel peale PankrS § 106 lg-s 2 sätestatute. Ringkonnakohus on seisukohal, et 13.-20.02.2012.a korduskoosoleku otsused saavad kehtida niivõrd, kuivõrd need ei mõjuta võlausaldaja 27. jaanuaril 2011.a tunnustatud nõuet ja selle rahuldamisjärku. Ringkonnakohus on seisukohal, et kui hilisemas (s.o praeguses) menetluses ei leia andmete võltsimise kahtlus kinnitust, siis tuleb lugeda
võlausaldaja nõue tunnustatuks esialgse (27. jaanuari 2011.a) nõuete kaitsmise koosoleku otsuse järgi ja 13.-20. veebruari 2012.a korduskoosolekul ei olnud pädevust esialgset tunnustamisotsustust muuta.
12.Ringkonnakohtu arvates ei oma asja lahendamisel tähtsust laenusumma üleandmise ja raha päritolu tõendamisega seonduv, samuti küsimus laenulepingu (võlatunnistuse) võimalikust rahatusest ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks anda hinnangut väidetele ega tõenditele, mida pooled on menetluses esitanud laenu andmise ja hagejal rahaliste vahendite olemasolu kohta.
12.1.Asjakohased ei ole ka pankrotihalduri seisukohad, nagu põhineks hageja nõue tegelikkuses muul õiguslikul alusel kui 22. märtsi 2005.a laenudokument. Eelnevalt antud laenu kohta võlatunnistuse koostamine ei muuda võlasuhte olemust ega õiguslikku alust. Võlatunnistuse kehtivust või sellele tuginemise lubatavust ei mõjuta asjaolu, kas võlatunnistus sisaldab viidet sellele, et dokumendiga kinnitatakse juba varem tekkinud võla olemasolu. Kuna S. A. nõue leidis 27.01.2011.a nõuete kaitsmise koosolekul tunnustamist ja asjas ei ole esitatud tõendeid, mis viitaksid nõude aluseks olevate andmete võltsimisele, ei pea ringkonnakohus vajalikuks lähemalt analüüsida laenulepingu/võlatunnistuse vormistamisega seotud väiteid. Ringkonnakohtu arvates ei ole pankrotihalduril PankrS §-st 105 tulenevalt võimalik vaidlustada võlausaldaja juba tunnustatud nõuet ka juhul, kui ta hiljem leiab, et nõudeavalduses on nõude kujunemine väljendatud ebatäpselt või ei ole esile toodud kõiki nõude aluseks olevaid asjaolusid.
12.2.Eeltooduga seoses puudub vajadus anda hinnangut ka 26. märtsi 2012.a laenulepingu lisale (t III kd lk 67-68), millega muudeti 22.03.2005.a laenulepingu punktide 1.1.1. ja
1.1.2.sõnastust. S. A. ja L. F. leppisid kokku, et „käesolev laenulepingu muutmise kokkulepe on 22.03.2005.a sõlmitud laenulepingu lahutamatu lisa ning kehtib sellises sõnastuses tagasiulatuvalt alates 22.03.2005.a laenulepingu sõlmimisest.“ Ringkonnakohus leiab, et faktilisi asjaolusid, sh laenusumma üleandmise täpseid asjaolusid, ei ole iseenesest võimalik kokkuleppel tagasiulatuvalt muuta. Seega saab ka 26.03.2012.a lisakokkulepe olla käsitatav kas võlatunnistusena või kompromissilepinguna (VÕS § 578). Kuna nimetatud lisakokkulepe on sõlmitud pärast hageja nõude tunnustamist (27.01.2011.a), siis ei mõjuta see hageja õiguslikku positsiooni S. K. pankrotimenetluses.
12.3.Samadel põhjendustel ei mõjuta hageja (apellandi) nõude tunnustamist ka pankrotihalduri väited selle kohta, et tõendatud ei ole laenu andmine perekonna huvides ja sellega seonduvalt pankrotivõlgnik S. K. solidaarne kohustus hageja ees. Samuti ei võimalda PankrS § 105 pankrotihalduril esitada pankrotimenetluse praeguses faasis väidet, et S. A. l ei saa olla S. K. pankrotimenetluses 150 192,37 euro suurust eesõigusnõuet, kuna kinnistusraamatusse kantud hüpoteek on ainult summas 1 000 000 krooni ehk 63 911,65 eurot. Pankrotihalduril oli juba 27. jaanuari 2011.a seisuga võimalik kontrollida, kas S. A. nõudeavalduses esitatud nõue ja seda tagava hüpoteegi suurus on omavahel vastavuses.
12.4.Eeltoodust tulenevalt kuulub S. A. nõue S. K. pankrotimenetluses tunnustamisele vastavalt S.K. (pankrotis) võlausaldajate 27. jaanuari 2011.a nõuete kaitsmise koosoleku otsusele, s.o I rahuldamisjärgu nõudena summas 150 192,37 eurot.
13.TsMS § 173 lg 3 ja § 162 lg 1 alusel tuleb nii maakohtus kui ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta S.K. (pankrotis) pankrotihalduri Tarmo Villmani kanda kooskõlas PankrS § 541 lõikega 1.
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.