Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hageja ja kostja sõlmisid 01.02.2007 laenulepingu , mille alusel laenas kostja hagejalt 13 000 krooni. Laenu ja intresside tagastamise tähtajaks leppisid pooled kokku 10.02.2008. Kostja on jätnud tasumata põhivõla summas 19 110.85 krooni ja intressid summas 4 248.44 krooni. Hageja saatis 20.04.2007. kostjatele meeldetuletuse võlgnevuse kohta ning andis kostjale tähtaja kohustuse täitmiseks. Kostja on olnud kohustuse täitmisega viivituses alates 28.11.2007 ning hageja palub kostjalt välja mõista viivise 1 % päevas tasumata põhinõudelt alates 28.11.2007 kuni 10.09.2009 summas 14 862.41 krooni. Kostja vastus Kostja esitas kohtule kirjalikud vastuväited, milles teatas, et kostja tunnistab hagi üksnes osaliselt. Kostja tunnistab hagi põhivõla 13 000 krooni ulatuses ning osaliselt kõrvalnõuete osas, so intressinõuet põhivõlalt. Kostja leiab, et sõlmis lepingu lisa 1 eksimuse tõttu. Tegelikkuses ei ole kostja täiendavat laenu summas 9 681.81 krooni saanud. Samuti leiab kostja, et viivisemäär on ebamõistlikult suur. Kohtu põhjendused 03.03.2010. a määrusega määras kohus lahendada tsiviilvaidlus TsMS § 404 alusel kirjalikus menetluses. Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega ning olles ära kuulanud kostja, on jõudnud järeldusele, et hagiavaldus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja ja hageja sõlmisid 01.02.2007 laenulepingu, mille alusel kostja laenas hagejalt 13 000 krooni. Võlaõigusseadus § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Vastavalt VÕS § 396 lg 1 kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kohtule esitatud hageja laenulepingu kohta koostatud graafikust nähtub, et kostja saadud laenu täielikult ei tagastanud ja tasumata laenu põhiosa jääk oli seisuga 28.5.2007. a 5 105 krooni. Vastavalt VÕS § 76 lg 1 tuleb lepingut täita vastavalt kokkulepitule. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kostja on jätnud oma kohustuse laenusumma tagasi maksta täitmata, mistõttu on ta kohustust rikkunud. VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi on hagejal õigus nõuda kohustuse rikkumise korral kohustuse täitmist, seega on hageja õigustatud nõudma kostjalt laenusumma tagastamist. Kohtule esitatud meeldetuletusest nähtub, et hageja on andnud kostjale täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks vastavalt VÕS § 114 lg 1 sätestatule. Kostja vastuväite kohaselt peaks põhinõude suurus olema 13 000 krooni, kuna laenulepingu lisa 1 on kostja sõlminud eksimuse tõttu, tegelikkuses ei ole kostja lepingus näidatud rahasummat saanud. Kohus nõustub hagejaga selles, et juhul kui lepingu lisa 1 sõlmimise hetkeks oli kostja sissenõutavaks muutunud kohustus hageja ees 9 681.81 krooni võis hageja selle tasaarvestada hageja laenuandmise kohustusega kostja ees. VÕS § 197 lg 1 kohaselt kui kaks isikut on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Käesoleva juhul olid täidetud kõik tasaarvestuse õiguse tekkimise eeldused, mistõttu oli tasaarvestuse teostamine kohtu hinnangul põhjendatud. Kohus ei pea veenvaks kostja väiteid

selle kohta, et lepingu lisa 1 on sõlmitud eksimuse tõttu. Kostja oli teadlik 01.02.2007. a lepingu täitmata jätmisest, lepingu lisa 1 punktis 4 on lahti seletatud tasaarvestatava summa kujunemine (tl 30). Kostja on lepingu, selle lisa 1 ja graafiku omakäeliselt allkirjastanud, tulenevalt VÕS § 76 tuleb võetud kohustusi ka täita. VÕS § 397 lg järgi tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Pooled on lepingu ja lisa p 1.6. kokku leppinud intressimääras 53 % aastas. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Kostja on seda hinda aktsepteerinud, seega on hageja õigustatud nõudma intressi alates 06.07.2007. a kuni laenulepingu lõppemiseni 25.03.2008. a summas 4 248.44 krooni (tl 30, 33). VÕS § 101 lg 1 p 6 alusel võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 94 lg 1 järgi võivad pooled kokku leppida seadusest erineva intressimäära. Sellisel juhul tuleb kohaldada, lähtuvalt lepinguvabaduse põhimõttest, lepingus kokku lepitud intressimäära. Kohtule esitatud lepingust nähtub, et pooled on lepingu p-s 1.7 ja üldtingimuste p-s 10.1 kokku leppinud viivise määras 1 % tasumata laenusummalt päevas. Kostja leiab oma vastuses, et viivise määr on ebamõistlikult suur. Hageja nõuab viivist vähendatud määras summas 14 862.41 krooni, mistõttu puudub kohtul vajadus analüüsida seda, kas lepingus kokkulepitud viivisemäär võiks olla ebamõistlikult suur. Kohtu hinnangul on hageja nõue õiguslikult põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

Kohtukulud TsMS § 162 lg 1 alusel kuulub kostjalt väljamõistmisele menetluskulu täies ulatuses. TsMS § 174 lg 1 alusel menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Karin Sonntak Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.