Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

Ülejäänud rahasumma, millest tuleb maha arvestada mõistlikud kulud tehingute tegemiseks, on kostjate valduses ebaseaduslikult ning kuulub hagejale kui käsundiandjale üleandmisele. Kuna kostjad ei ole hagejale vaatamata nõudmisele esitanud arvestusi ja kuludokumente käsundi täitmisel tehtud kulutuste ja tasu kohta, peab hageja mõistlikuks tasuks ja kulu katteks sularahas 55 124 krooni. Kostja 1 on omandanud hagejale kuuluvad ja elamus asunud suuremad mööbliesemed kokku 31 000 krooni väärtuses. Lisaks eeltoodule registreeris kostja 1 oma nimele hagejale kuuluva sõiduauto VW Polo reg nr XXX XXX väärtusega 23 460 krooni. Kokku on kostja 1 saanud hageja arvelt esemetena väärtusi vähemalt 54 460 krooni väärtuses, mida on kostja omandanud, jättes nende väärtuse hagejale hüvitamata. Hageja arvates oli 109 584 krooni (55 124 + 54 460) piisav, et hüvitada kostjale 1 kõikvõimalikud kulud ja tasu käsundi täitmise eest. Kostja 2 on kostja 1 abikaasa. Hageja vara müügist saadud raha arvel on mõlemad kostjad omandanud 19.01.2007 korteri Tartus Uus 36-17, samuti on kostjad hagejalt saadud raha arvel parendanud Viidike külas asuva Susike talu. Kostja 2 teadis või pidi teadma hageja raha eest vara saamise momendil asjaoludest, mis annavad aluse saadu tagasinõudmiseks vastavalt VÕS 52. peatükis sätestatule. Kostjal 2 ei olnud ühtegi alust arvata, et hageja kingib talle raha või muud vara sellises suures ulatuses ning tema käitumisest nähtub kostja 1 käitumise heakskiitmine. Hageja arvates vastutavad kostjad ühiselt. Eeltoodust nähtuvalt pidanuks kostjad tagastama hagejale 1 200 000 krooni hiljemalt 24.12.2006, kuid on sellest ajast kasutanud hagejale kuuluvat raha enda otstarbel. Hageja arvestas intressi alates 01.01.2007 kuni 08.09.2009. Kokku soovis hageja intressi summas 321 296,90 krooni väljamõistmist.

MAAKOHTU LAHEND

V. Raag kinnitas, et pidi XXX kinnistu müügist saadud raha kandma V. Kusma valuutaarvele, ehkki volikiri seda ei sätestanud. Samuti kinnitas V. Raag, et ei täitnud seda kohustust. Raha osalist kandmist V. Kusma arvele ja osalist endale jätmist tuleb käsitleda rikkumisena VÕS § 626 lg 1 mõttes, mille kohaselt käsundisaaja peab käsundiandjale välja andma selle, mis ta seoses käsundi täitmisega on saanud või loonud, samuti selle, mis ta käsundi täitmiseks sai ja mida ta käsundi täitmiseks ei kasutanud. Isegi kui volikirjas ei ole sätestatud, et V. Raag pidi kandma raha V. Kusmale, oli tal seadusest tulenev kohustus tagastada XXX kinnistu müügist ja uue korteri ostust järelejäänud raha V. Kusmale. VÕS § 620 lg 2 järgi käsundisaaja peab täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. Kui tegelikult oleks V. Raag õigustatud kasutama raha enda huvides, on tegemist piisavalt olulise asjaoluga, millest V. Raag oleks pidanud V. Kusmat teavitama VÕS § 624 lg 1 kohaselt. Selline asjaolu võis ja oleks pidanud ajendama V. Kusmat kui käsundiandjat oma volikirjas antud juhist muutma, kuna enne käsunduslepingu tegemist ei avaldanud kostjad, et neil oleks hageja vastu mingeid nõudeid. VÕS § 628 lg 2 järgi peab käsundiandja hüvitama käsundisaajale mõistlikud kulud, mida käsundisaaja on teinud käsundi täitmiseks ja mida ta võis vastavalt asjaoludele vajalikuks pidada, välja arvatud, kui kulud tuleb katta käsundisaaja tasu arvel. Eeldatakse, et tasu arvel kaetakse käsundisaajale käsundist tulenevate ülesannete täitmisel tavaliselt tekkivad kulud ning kulud, mis oleksid käsundisaajale tekkinud ka ilma käsunduslepingut sõlmimata. Kostja sai oma kasutusse hageja auto. Samuti on kostjate valduses mööbliesemed, mida volikirja kohaselt pidanuks V. Raag müüma koos kinnistuga. Kostja ei ole hageja väited ümber lükanud. Kohus nõustus hagiavalduses toodud kulude arvestusega. Kohus leidis, et kostja esitatud tabel transpordikulude kohta ei ole reaalne. Muude kulude kohta esitatud tõendid pidi kostja esitama varasemalt hagejale. Kostja poolt esitatud kuluarvestus ei tõenda kulude kandmist tegelikkuses. V. Raag ja H. Raag on abikaasad. Käsundisaaja oli küll V. Raag, kuid läbi käsundiandja juhiste rikkumise rikastus ka H. Raag. Raagidel oli üks talu, ühine deklaratsioon. Varalised vahendid ja ka kulutused olid neil ühised. Kuna XXX tänava kinnistu müügist kasutati V. Kusma raha koos, siis ei ole võimalik, et mingid toimingud said toimuda ilma ühe isiku teadmata. H. Raag pidi teadma, et tal ei ole õigust koos V. Raagiga V. Kusma vara kasutada. Seega asus kohus seisukohale, et H. Raag on alusetult rikastunud VÕS § 1037 lg 1 mõttes. Kuna V. Raag ja H. Raag on rikkunud V. Kusma õigusi küll erineval alusel, kuid ühiselt, siis nõude rahuldamisel on neil kohustus, mille nad saavad täita üksnes ühiselt. Kostjad on ühisvõlgnikud VÕS § 64 mõttes. VÕS § 626 lg 2 kui käsundisaaja kasutab enda huvides raha, mida ta peab käsundiandja huvides kasutama või mille ta peab edaspidi käsundiandjale välja andma, peab ta raha kasutamise aja eest maksma intressi seadusega sätestatud suuruses. Kostjad pidanuks tagastama 1 200 000 krooni hiljemalt 24.12.2006 – tegemist on kuupäevaga, kui V. Raag kandis V. Kusma arvele 200 000 krooni 1 200 000 krooni asemel. Hageja on palunud arvestada intressi alates 01.01.2007 kuni 08.09.2009. Seega on intress vastavalt intressimääradele nimetatud perioodidel (153 697 + 44 120 + 57 466,90 + 66 013) kokku 321 296,90 krooni.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

fotodel on viidatud üksnes kolmele mööbliesemele. V. Raag jääb oma varasema seisukoha juurde, mille kohaselt tema ei ole ühtegi hageja asja omastanud; 5) on kohus põhjendamatult rahuldanud hagi VW Polo väärtuse 23 460 krooni ulatuses ning arvestas sellelt viivise. Hagiavalduses nõudis hageja temale kuuluva kuid V. Raagi nimele registreeritud sõiduauto VW Polo väärtuse hüvitamist, nimetades sõiduauto hinnaks 23 460 krooni. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja andis V. Raagi kasutusse sõiduauto VW Polo. Nimetatud osas nõude rahuldamisega on kohus vääralt kohaldanud materiaalõigust. Kohtupoolne eksimus seisneb kahju hüvitamise eelduste tuvastamata jätmises. Nimelt ei tuvastanud kohus võlgnikupoolset kohustuse rikkumist, mis on VÕS § 115 kohaldamise eelduseks. Lisaks rikkumise väljaselgitamisele oleks kohus pidanud kindlaks tegema, kas hageja poolt kahju nõudmine on põhjendatud (s.t kas hageja oleks pidanud primaarsena nõudma lepingu täitmist ehk sõiduki valduse üleandmist), ning seejärel otsustama, kas hagejale tekkis kahju viimase poolt väidetud summa ulatuses; 6) on maakohus alusetult rahuldanud hagi 61 824.13 krooni ja sellelt arvestatud viiviste osas ning rikkunud TsMS § 442 lg-s 8 sätestatut. 30.04.2009 esitas V. Raagi esindaja kohtu kaudu vastaspoolele tasaarvestuse avalduse, teatades, et V. Raag tasaarvestab osaliselt hageja raha tasumise nõude V. Raagi 61 824.13 krooni suuruse nõudega. Nimetatud summa puhul on tegemist V. Raagi poolt käsunduslepingu täitmisel tehtud kulutustega, mille kandmise tõendamiseks esitati kohtule kütusetšekid ja maksekorraldused. Kuna hageja võttis nende kulutuste kandmise V. Raagi poolt omaks, ei pidanud kohus kulutuste kandmise tõendamist vajalikuks ning jättis eelnimetatud kuludokumendid asja juurde võtmata ning tagastas need V. Raagile. Kuigi nii vastaspool kui ka kohus on lugenud kulutused V. Raagi poolt kantuks, ei kajastu see kuidagi kohtuotsuses, sest kohus on hagi rahuldanud täielikult. Seega on maakohus oluliselt rikkunud menetlusõigust, lugedes menetluse käigus asjaolu tõendatuks, kuid hiljem asunud hoopis teistsugusele seisukohale; 7) oleks maakohus pidanud vähendama haginõuet käsundisaajale makstava tasu 54 460 krooni ning nimetatud summalt nõutavate viiviste võrra. Poolte vahel oli sõlmitud tasuline käsundusleping. Hageja luges mõistlikuks käsundi täitmise kuludeks ja tasuks 109 584 krooni. VÕS § 628 lg 2 teise lause kohaselt on käsundisaajale makstava tasuga hõlmatud ka käsundi täitmisel tavaliselt tekkivad kulud (nt posti-, side-, reklaami-, transpordikulud jne). Hageja on 109 584 krooni oma väidetavast kostjate vastu olevast nõudest maha arvanud, ilma kostjatelt selle summa põhjendatuse tõendamist nõudmata, mistõttu pidi ta seda summat käsitlema käsundisaaja mõistliku tasuna VÕS § 627 lg 2 tähenduses. Eelnevalt leidis tõendamist, et hageja nõue mööbliesemete ning auto väärtuse hüvitamiseks oli alusetu ning oleks tulnud maakohtu poolt jätta rahuldamata. See omakorda tähendab, et maakohus oleks pidanud vähendama haginõuet ka käsundisaajale makstava tasu 54 460 krooni (s.o 109 584 – 55 124) ning nimetatud summalt nõutavate viiviste võrra; 8) tuleks maakohtul jätta põhinõude 1 022 587.10 rahuldamata. V. Raag jääb oma varasema seisukoha juurde, et XXX kinnistu müügist saadud rahasummast oli tal hagejaga sõlmitud suulise kokkuleppe kohaselt õigus omandada korteriomand ning lugeda hagejal V. Raagi ees olevad muud võlgnevused (hageja advokaadikulude katteks antud ning T. Raagile hageja jaoks laenatud raha) hüvitatuks. Kuigi pooled ei sõlminud nimetatud kokkulepet kirjalikult, kinnitavad käesolevas asjas tuvastatud asjaolud kogumis nimetatud kokkuleppe olemasolu. Hageja ja V. Raagi vahel suuliste kokkulepete sõlmimine oli tavapärane. Hageja poolt V. Raagile väljastatud volikiri sisaldas endas järgmist punkti: "V. Raagil on õigus avada pangas valuutaarve hageja nimele ning käsutada nimetatud arvel asuvaid summasid." Sellises sõnastuses volitus ei kinnita kuidagi hageja väidet, et V. Raag pidi ostma tema nimele ühe korteri ja ülejäänud XXX kinnistu müügist saanud raha temale kandma. Suuliste kokkulepete tavapärasust hageja ja V. Raagi vahelises suhtluses kinnitab muuhulgas ka nende vahel suuliselt sõlmitud sõiduauto WV Polo tasuta kasutamise leping. Hageja poolt kostjatele 20.12.2006 saadetud kiri muude

asjaoludega kogumis tõendab V. Raagi ja hageja suulist kokkulepet XXX kinnistu müügist saadud raha kasutamise osas; 9) on maakohus rikkunud TsMS § 232 lg-s 1 sätestatut, jättes oma otsuses eeltoodud küsimusi (s.o suulise kokkuleppe võimalikus, hageja kiri kostjatele ja hageja pahatahtlik käitumine) analüüsimata ning ei kujundanud oma seisukohta neis esinevates vastuolude kohta.

3000 krooni. Arvestades üldteadaolevaid üürihindu möbleeritud elamutes ja üürnike poolt ruumide kasutamise kestust, pidi V. Raag saama üürnikelt vähemalt 36 000 krooni, mis on samuti käsitatav käsunduslepingu kulu ja tasuna. Kostjad on eiranud tõsiasja, et neile võimaldati sõidukit kasutada seoses käsundi täitmisega ja kinnistu hooldamisega, st sõidukit pidi kasutama käsundiga seotud ülesannete täitmisel, et vähendada kulusid. Kostjate väide, et sõiduk on V. Kusmale üle antud, ei vasta tegelikkusele. Sõiduk anti V. Raagi poolt Udo Kaarna nimelisele isikule, kuid sõiduki omandiõigus jäi endiselt ümber vormistamata ja sõiduk on U. Kaarna väitel seniajani ARK-s V. Raagi nimel. U. Kaarnale läks üle sõiduki otsene valdus, kuid V. Raag jäi sõiduki omanikuks ja kaudseks valdajaks. Sisuliselt vormistati V. Raagi poolt praegusele valdajale sõiduki kasutamise volikiri ja mitte V. Raag ei kasutanud sõidukit tasuta kasutamise lepingu, vaid praegune kasutaja kasutab sõidukit tasuta kasutamise lepingu alusel; 4) on väär apellatsioonkaebuse väide, et V. Raag ei ole käsunduslepingut rikkunud. Tegelikkusele ja asjas kogutud tõenditele ning seadusele mittevastav on V. Raagi väide nagu oleks poolte vahel sõlmitud notariaalset lepingut muudetud suuliste kokkulepetega; 5) on kohatu apellantide väide, et lepingu tekstist “V.Raagil on õigus avada pangas valuutaarve vastustaja nimele ning käsutada nimetatud arvel asuvaid summasid” tuleneb kostjate õigus kulutada raha oma äranägemisel. Asjas on vaieldamatu, et kostja ei avanud valuutaarvet, kogu raha kanti hoopis kostja arvelduskontole. Järelikult puudusid kostjal igasugused volikirjas ettenähtud eeldused raha kasutamiseks, milleks oli valuutakonto ja selle vormistamine hageja nimele. Isegi nende avamisel puudus kostjal õigus kasutada hageja vara õigusvastaselt kostjate rikastumiseks. Kostjad, viidates suulistele kokkulepetele, on eiranud volikirjas kokkulepitut; 6) on kostjate viited V. Kusma pahatahtlikule käitumisele ainetud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

kulutas käsundi alusel 1 344 876 krooni. Hageja on nõustunud, et kostja I kulude ja tasu suuruseks käsundi täitmise eest on 109 584 krooni. Hageja leiab, et kostja I on käsundit rikkudes jätnud tema arvele üle kandmata ülejäänud käsundi täitmisest saadud raha, s.o esitanud kostja I vastu täitmisnõude. Maakohtu otsustus rahuldada hagi kostja I vastu käsunduslepingu alusel on põhjendatud. Maakohus on ekslikult rahuldanud hagi kostja II vastu VÕS § 1037 lg 1 alusel. VÕS § 1037 lg 1 kohaldamine eeldaks, et kostja II on rikkunud hageja õigusi ja selle tulemusena rikastunud. Ükski asjas kogutud tõend ei kinnita, et kostja II oleks rikkunud hageja õigusi. Hageja on hagiavalduses kinnitanud, et kinnistu müügilepingu p 2.2.2 alusel kandis kostja I müügilepingust saadud raha mitte hageja, vaid enda arvelduskontole. Asjaolu, et pärast käsunduslepingu rikkumist on kostja I ostnud kostjate ühisomandisse korteri, ei tõenda, et kostja II oleks rikkunud hageja õigusi. Hageja väide, et kostjad tegutsesid koos ja ühise tahtlusega pöörata enda omandisse võõrast vara, on tõendamata ning väljendab hageja emotsionaalset suhtumist toimunusse. Kuivõrd kostja I kandis müügilepingu alusel saadud raha enda arvelduskontole ning jättis pärast käsundi täitmist raha hageja arvele üle kandmata, siis ei vastuta kostja II ka kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel, kuna kostja II ei ole hagejale kahju tekitanud. Hagejale kahju tekitanud teona saab käsitleda üksnes kostja I poolset käsunduslepingu rikkumist. Lisaks märgib ringkonnakohus, et kostja I poolt käsunduslepinguga võetud kohustused ei ole käsitletavad perekonna huvides võetud kohustustena PKS § 20 lg 2 tähenduses. VÕS § 64 kohaselt kui mitu isikut peavad täitma sama kohustuse, mille nad saavad täita üksnes ühiselt, võib võlausaldaja nõuda neilt kohustuse täitmist üksnes ühiselt. Maakohus on ekslikult leidnud, et kuna kostjad on rikkunud hageja õigusi ühiselt, siis tuleb neid käsitleda ühisvõlgnikena VÕS § 64 tähenduses. Kuivõrd kostja II ei ole rikkunud hageja õigusi ning raha maksmise nõuet on võimalik täita individuaalselt, siis tuleb hageja nõue kostja II suhtes jätta rahuldamata.

Eelnevast järelduvalt ei ole põhjendatud arvestada mööbliesemete väärtust 31 000 krooni ja sõiduauto väärtust 23 460 krooni, kokku 54 460 krooni, käsundi täitmise kulude ja tasu katteks. Maakohus on põhjendamatult leidnud, et kostja I poolt kohtule esitatud kuluarvestus (I kd, t.l 138-141) ei tõenda kulude kandmist. 06.05.2009 kohtuistungil (I kd, t.l 143 pöördel) on hageja esindaja võtnud omaks, et seoses käsundi täitmisega tegi kostja I kulutusi ning kinnitas, et ei näe vajadust võtta asja juurde materjale, mis tõendaksid kulutusi summas 61 824.13 krooni. Vastuses apellatsioonkaebusele on hageja samuti nõustunud kulutustega 61 824.13 krooni. Seetõttu tuleb kostja I poolt käsundi täitmiseks tehtud kulutustega 61 824.13 krooni arvestada ning selles osas on maakohus alusetult hagi rahuldanud. VÕS § 628 lg 2 kohaselt käsundiandja peab käsundisaajale hüvitama mõistlikud kulud, mida käsundisaaja on teinud käsundi täitmiseks ja mida ta võis vastavalt asjaoludele vajalikuks pidada, välja arvatud, kui kulud tuleb katta käsundisaaja tasu arvel. Eeldatakse, et tasu arvel kaetakse käsundisaajale käsundist tulenevate ülesannete täitmisel tavaliselt tekkivad kulud ning kulud, mis oleksid käsundisaajale tekkinud ka ilma käsunduslepingut sõlmimata. Käsunduslepingu alusel pidi kostja I müüma hageja kinnistu ning ostma hagejale korteriomandi ja seadma hageja ema kasuks isikliku kasutusõiguse. Nimetatud tehingute tegemiseks tehtud kulutused kokku 6004.87 krooni ulatuses (notaritasud ja riigilõivud) on käsitletavad käsundisaajale käsundi täitmisest tulenevate ülesannete täitmisel tavaliselt tekkinud kuludena ning kaetakse VÕS § 628 lg 2 alusel käsundisaaja tasu arvel. Nende kulude eraldi mahaarvamine haginõudest ei ole põhjendatud. Arvestades käesoleva otsuse punktis eelnevalt märgitut, tuleb lugeda põhjendatuks ja mõistlikuks käsundisaaja kulude ja tasu suuruseks kokku 109 584 krooni, millest 61 824.13 krooni tuleb lugeda käsundisaaja kulude katteks ja 47 759.87 krooni käsundisaaja tasuks. Kostja I seisukoht, et käsundisaaja mõistlikuks tasuks tuleb lugeda 109 584 krooni, ei ole põhjendatud. Kostja I on käsundist tulenevalt müünud hagejale kuulunud kinnistu ning ostnud hagejale korteriomandi ning kostja I ei ole esitanud põhjendusi ega tõendeid, mille põhjal saaks järeldada, et nimetatud ülesannete täitmise eest oleks mõistlikuks tasuks 109 584 krooni. Ringkonnakohus leiab, et kostja I kui käsundisaaja mõistlikuks tasuks VÕS § 627 lg 2 järgi tuleb lugeda 47 759.87 krooni.

Egon Konsand

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.