Võlaõigus

tähtaeg

kuni

27.02.2026

võimaliku

02.02.2025 teatas kostja maakohtule, et ta tunnistab nõuet summas 3805,93 €. Kostja lisas, et ta on võimeline tasuma 55 € igakuiselt 20ndaks kuupäevaks ning palub koostada maksegraafiku 6-ks aastaks. Kostja palus menetluskulud pooleks jagada ning peatada intresside arvestamine. 27.02.2026 teatas hageja maakohtule, et ta on kostjaga olnud korduvas kirjavahetuses ning teinud kostjale selge ettepaneku kompromissi osas. Kostja pole hagejale andnud kompromissi sõlmimiseks oma nõusolekut ning on oma vastustes jäänud sedavõrd üldsõnaliseks, et need ei võimalda kompromissi sisustada. Hageja lisas, et nt vastas kostja talle 24.02.2026 järgnevalt: „Olen mõistliku summaga nõus kompromissiga“. 26.02.2026 andis kostja hagejale teada teada, et ta vastab ettepanekule järgmisel nädalal.

2

Viru Maakohtu 16.03.2026 kirjaga kohustati pooli esitama maakohtule lõppseisukohad ja avaldused hiljemalt 30.03.2026, et kohus saaks tsiviilasjas teha lahendi kirjalikus menetluses. 30.03.2026 täiendas hageja menetluskulude nimekirja. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastusega hagile, poolte seisukohtadega ning uurinud tsiviilasja toimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid, leidis, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi: TsMS) §5 lg.1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS §403 lg.1 kohaselt võib kohus poolte nõusolekul lahendada asja seda kohtuistungil arutamata. Kuivõrd nii hageja kui kostja on kohtule teatanud, et nad on nõus asja kirjaliku lahendamisega, lahendab kohus asja kirjalikus menetluses. Raha nõudmiseks peab poolte vahel olema võlasuhe Võlaõigusseaduse (edaspidi: VÕS) §2 lg.1 mõistes, mis õigustab hagejat nõudma kostjalt tasu maksmist. Vastavalt VÕS §3 võib võlasuhe tekkida lepingust või seaduses sätestatud lepinguvälisest või lepingusarnasest võlasuhtest. Esitatud hagiavalduse ja selle lisade nr.1 ja nr.2 kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 22.04.2021 tarbijakrediidilepingu nr.BL2230580 ja 23.10.2022 tarbijakrediidilepingu nr.BL3141498 (edaspidi: lepingud), mille järgi sai kostja enda kasutusse krediiti vastavalt: 22.04.2021 summas 1300 € (sellest oli lepingutasu 82 €) ja 23.10.2022 summas 4900 € (sellest oli lepingutasu 309 €). Asja materjalides asuva hagiavalduse lisadest nr.3 ja 4 nähtub, et kostja pangakontole kanti reaalselt 22.04.2021 raha summas 1300 € ja 23.10.2022 raha summas 4900 €. Kostja kohustus krediidi koos kõrvalkohustuste täitmisega tagastama lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel annuiteetmaksetena, kuid kostja ei täitnud kohustusi nõuetekohaselt. Hageja edastas tekkinud võlgnevuse likvideerimiseks ülesütlemise hoiatuse 24.10.2023, kuid kostja võlgnevust ei tasunud. Seetõttu ütles hageja 28.11.2023 lepingu erakorraliselt üles. Kokkuvõttes palub hageja kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevuse 3805,93 €, sissenõutavaks muutunud viivise 731,16 €. Hageja pidi käesoleval juhul tõendama lepingu sõlmimise asjaolusid, et kostjal on lepingust tulenev täitmata kohustus hageja ees, kohustuse suuruse ja millises osas on kohustus täitmata. VÕS §8 lg.2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS §76 lg.1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS §82 lg.1 kohaselt kui

3

kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS §402 lg.1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Tarbijakrediidilepinguga on eelduslikult tegemist, kui majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik annab füüsilisele isikule laenu või krediiti. Vastupidist tuleb tõendada krediidiandjal (Riigikohtu 11.10.2023 lahend tsiviilasjas nr.2-21-20479, p 11). Vaidlus puudub selles, et kostja on füüsiline isik, kes ei tegutse oma majandus- ja kutsetegevuses, seega on kostja tarbija VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingutest, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993 direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes. Direktiiv võeti Eesti õigusesse üle VÕS §402 - §421. Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata (EKo 17.05.2018, C 147/16 ja EKo 21.12.2016, C 154/15). Samuti on kohtul kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (EKo 05.03.2020, C 679/18). Seega peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, sest nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi 93/13 mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal. Käesoleval juhul puudub poolte vahel vaidlust selles, et leping sõlmiti kirjalikus vormis (see nähtub hagiavalduse lisadest nr.1 ja nr.2), selles, et kostja sai kogu krediidi enda kasutusse (see nähtub hagiavalduse lisast nr.3 ja nr.4) ning ka selles, et hageja tegutseb majandus- ja kutsetegevuses (see nähtub hagiavalduse lisadest nr.9 ja nr.10). Järgnevalt analüüsib maakohus laenulepingute krediidi kulukuse määra. VÕS §406 lg.1 tulenevalt on krediidi kulukuse määr krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel et tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija täidavad oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel. VÕS §4062 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kostja ei ole tühisusele tuginenud. Riigikohus on märkinud, et kohus võib menetluses ka omal algatusel ilma vastava vastuväiteta tuvastada tehingu tühisuse, sest kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (Riigikohtu 08.05.2006 lahend tsiviilasjas nr.3-2-1-32-06 p.14 ja 25.02.2009 lahend tsiviilasjas nr.3-2-1-122-08 p 19). 22.04.2021 sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr.BL2230580 ajal oli Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr 20,09% (kättesaadav internetis Eesti Panga kodulehel https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102), seega peaks VÕS §406 2 lg.1 kohaldumiseks olema krediidi kulukuse määr enam kui 60,27% aastas.

4

Hagiavalduse lisast nr.1 nähtub, et lepingu nr.BL2230580 krediidi kulukuse määr oli 45,34% aastas. 23.10.2022 sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr.BL3141498 ajal oli Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr 16,30% (kättesaadav internetis Eesti Panga kodulehel https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102), seega peaks VÕS §406 2 lg.1 kohaldumiseks olema krediidi kulukuse määr enam kui 48,90% aastas. Hagiavalduse lisast nr.2 nähtub, et lepingu nr.BL3141498 krediidi kulukuse määr oli 37,61% aastas. Eeltoodust tulenevalt ei ole lepingud nr.BL2230580 ja nr.BL3141498 tühised krediidi kulukuse määra suuruse tõttu VÕS §4062 lg.1 mõistes. Järgnevalt analüüsib maakohus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte sätestab VÕS §4034. Vastavalt VÕS §4034 lg.1 on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: - omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (krediidivõimelisus) ja - hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning VÕS §4034 lg.7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks VÕS §94 lg.1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kostja ei ole omapoolseid vastuväiteid (s.h. vastuväidet vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise kohta) kohtule esitanud. Euroopa Kohus on nii tüüptingimuste direktiivi (Nõukogu direktiiv 93/13/EMÜ, 05.04.1993) kui ka tarbijakrediidi direktiivi (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/48EÜ, 23.04.2008) tõlgendades leidnud, et neis sätestatud tarbijat kaitsvad sätted lähtuvad eeldusest, et tarbija on suhetes ettevõtjaga nõrgemal positsioonil ja omab vähem teavet. Kohtuasjas OPR-Finance leidis Euroopa kohus, et kohtu kohustus omal algatusel kontrollida Euroopa Liidu õigusest tulenevate tarbijakrediidisätete rikkumist kohaldub ka vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontrollil (EKo 05.03.2020, S-679/18 OPR-Finance, p.20-23). Eeltoodu tähendab seda, et krediidiandjal on kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida taotlejale olulisi raskusi ja kahjulikke majanduslikke tagajärgi (vt. Riigikohtu 26.05.2016 otsus tsiviilasjas nr.3-2-1-30-16 p.10) Krediidiasutuste seaduse §83 lg.3 tulenevalt on krediidiandja põhikohustuste sisu krediidivõtja vastu hinnata viimase krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et laenu ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda tasuda jooksvast sissetulekust või tagasi maksta muust eluks otseselt mittevajalikust varast, tagades sellega, et laenuvõtja

5

ei satu “laenuorjusse”, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene ja muutuda maksejõuetuks (vt. Riigikohtu 19.02.2014 otsus tsiviilasjas nr.3-2-1-169-13 p.21). Tulenevalt VÕS §4034 lg.13 lasub vaidluse korral vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise koormus krediidiandjal (hagejal). Kohus nõustub, et laenutaotlejal (kostjal) oli VÕS § 14 lg 1 2. lause järgi kohustus esitada krediidiandjale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja krediidiandja võib neist lähtuda. Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt. Tallinna Ringkonnakohtu 08.11.2021 otsus tsiviilasjas nr.2-20106661, p.55). Hageja märkis hagiavalduses, et kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis hageja arvesse m.h. kostja sissetulekute suuruse ja regulaarsuse, varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise, tema ülalpeetavate arvu, vältimatuid kulusid põhivajadustele jne. Ühtlasi kasutas hageja teabe kogumiseks ka asjakohaseid avalikke andmekogusid (nt. maksehäire registrit). Maakohus on seisukohal, et käesoleval juhul on laenuandja järginud vähemalt vastutustundliku laenamise põhimõtte miinimumnõudeid, analüüsinud laenutaotleja esitatud andmeid, kontoväljavõtet, kogunud/kontrollinud andmeid andmebaasidest. Hagiavalduse lisadest nr.1 ja nr.2 nähtub, et vastavalt sõlmitud lepingutele olide laenude kuumaksude tasumise tähtpäevad vastavalt iga kuu 13. ja 20. kuupäev. Kuna kostja krediiti ei tagastanud, saatis hageja kostjale 24.10.2023 lepingute ülesütlemise hoiatuse. Kuna kostja võlgnevuse likvideerimiseks midagi ette ei võtnud, ütles hageja lepingud 28.11.2023 üles. Kuna kostjal olid tasumata 22.04.2021 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr.BL2230580 tulenevad maksed summas 153,65 € ja 23.10.2022 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr.BL3141498 tulenevad maksed summas 3652,28 €, muutusid need sissenõutavaks. Vastavalt VÕS §76 lg.1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Kohustuse kohane täitmine on ühtlasi võlausaldaja nõudeõiguse ning sellega ka kogu võlasuhte lõppemise alus. Kuivõrd kostja ei ole laenulepingutest tulenevaid kohustusi täitnud ja jättis maksegraafikujärgsed maksed tegemata, on tegemist kohustuse rikkumisega VÕS §100 mõttes, mis annab võlausaldajale õiguse VÕS §101 sätestatud õiguskaitsevahendite kasutamiseks (s.h. nõuda kohustuse täitmist, nõuda viivist). Hageja esitatud põhivõla nõuded on seega põhjendatud. Järgnevalt analüüsib maakohus viivise nõuet.

6

Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja tulenevalt VÕS §101 lg.1 p.1 ja p.6 nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist. Vastavalt VÕS §113 lg.1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja nõuab kostjalt viivist laenulepingu nr.BL2230580 põhivõlalt 153,65 € perioodil 29.11.2023 – 08.07.2025 VÕS §113 lg.1 sätestatud seadusejärgses määras summas 29,52 € ja laenulepingu nr.BL3141498 põhivõlalt 3652,28 € perioodil 29.11.2023 – 08.07.2025 VÕS §113 lg.1 sätestatud seadusejärgses määras summas 701,64 €. Hageja on esitanud arvutuse vastavalt viivisekalkulaatorile. Hageja palub kohtul lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele välja mõista kostjalt ka viivise perioodi eest alates hagi esitamisest kohtule kuni põhinõude täitmiseni summalt 3805,93 € kuni sellekohase tasumiseni alates 08.07.2025 VÕS §113 lg.1 sätestatud seadusejärgses määras. Maakohus leiab, et hageja viivisenõue on seaduslik ja rahuldab selle. Eeltoodud põhjendustel rahuldab kohus Bondora AS hagi Xi vastu ja mõistab hagejalt kostja kasuks välja 3805,93 € võlgnevuse, sissenõutavaks muutunud viivise 731,16 € ja viivise põhinõudelt 3805,93 € alates 08.07.2025 VÕS §113 lg.1 teises lauses sätestatud seadusejärgses määras. Menetluskulud TsMS §173 lg.1 tulenevalt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS §162 lg.1 tulenevalt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hageja palus hageja kostjalt välja mõista menetluskuludena riigilõivu summas 560 € ja hageja õigusabikulud 276,40 € ja viivise menetluskuludelt VÕS §113 lg.1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Maakohtule 30.03.2026 esitatud menetluskulude nimekirjas teatas hageja, et ta palub kostjalt välja mõista menetluskuludena riigilõivu 560 € ja hageja õigusabikulud summas 276,40 € (s.h. hagiavalduse koostamine 100 €, 16.09.2025 kohtumäärusega tutvumine 15 €, 30.01.2026 toimingud e-toimikus ja kliendikaustas 15 €, 09.02.2026 e-toimiku teavitusega tutvumine, analüüs ja toimingud kliendikaustas 8 €, 10.02.2026 e-kiri kostjale 12 €, 16.02.2026 kirjavahetus seoses kompromissiga 5,60 €, 22.03.2026 kohtunõudega tutvumine 5,60 €, 24.03.2026 kompromissläbiriikimised 99,20 €, 30.03.2026 menetluskulude nimekirja koostamine 16 €). Maakohtu hinnangul on hageja õigusabikulude suurus põhjendatud. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS §175 lg.1 järgi kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsus. Kohus teeb

7

kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise kohta (Riigikohtu 11.02.2015 määrus kohtuasjas nr.3-2-1-115-14, p.11). Maakohus leiab, et hageja menetluskulude nõue on põhjendatud ja mõistab selle hageja kasuks kostjalt täies ulatuses välja. TsMS §177 lg.4 tulenevalt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS §113 lg.1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on nõudnud menetluskuludelt viivise väljamõistmist. Kohus rahuldab hageja taotluse ja mõistab menetluskuludelt välja viivise alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni VÕS §113 lg.1 teises lauses sätestatud määras.

(allkirjastatud digitaalselt) Anne PALMISTE kohtunik

8

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.