Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

Ülevaade menetlusest, menetlusosaliste esitatud väited ja tõendid ja ajutise pankrotihalduri arvamus Võlausaldaja OÜ Gellert Haldus esitatud pankrotiavalduse (I kd tl 1-3) ja 09.10.2009.a toimunud eelistungil selgitatu kohaselt sõlmiti võlausaldaja ning võlgniku OÜ TÖÖTEGIJAD vahel 01.12.2007.a koostööleping (I kd tl 7-9, edaspidi koostööleping), mille alusel osutas võlausaldaja võlgnikule projektijuhtimise jm teenust. Teenust osutati ka perioodi jaanuar – mai 2009.a eest ning võlgnik pidi koostöölepingu p 3.1. alusel tasuma projektijuhtimise tasu igakuiselt summas 35 000 krooni pluss käibemaks. 27.05.2009.a esitas võlausaldaja võlgnikule arve nr 8 TT (I kd tl 10), mille kohaselt nõudis 2009.a esimese viie kuu eest osutatud teenuste eest tasumist kokku summas 206 500 krooni. Tasumise tähtajaks määrati järgmine päev. Arve on senini tasumata. Selliste arvete esitamine kas siis igakuiselt või pikema perioodi eest oli pooltevahelises praktikas tavaline, 2009.a ei esitatud arvet varem just võlgniku soovil. 03.07.2009.a edastas võlausaldaja võlgnikule kirjaliku võla ja viiviste nõude ning pankrotihoiatuse (I kd tl 4-5), mille võlgniku seaduslik esindaja allkirja vastu kätte sai, kuid nõuet ei ole tasunud. Võlausaldaja väitel on tema nõude suuruseks pankrotiavalduse esitamise seisuga 206 500 krooni põhivõlga, millele lisandub viivis 77 437.50 krooni (arvestatuna lepingu p 4.3. järgi 0,5% päevas). Võlausaldaja täiendas vastusena võlgniku vastuväitele oma pankrotiavaldust 29.09.2009.a esitatud avaldusega (I kd tl 45-48), millest nähtub, et OÜ Pärnu Reisibüroo on 10.09.2009.a loovutanud võlausaldajale nõude võlgniku vastu summas 77 915 krooni (nõude loovutamise leping ja teade võlgnikule I kd tl 49-50). Tegemist on võlaga broneeritud ja müüdud laevapiletite eest Tallinna-Helsinki vahelisel laevaliinil ajavahemikus 31.03.2008 – 19.06.2008.a. Samas kinnitas võlausaldaja eelistungil, et OÜ Pärnu Reisibüroolt saadud nõue võib olla võlgniku poolt tasutud. Võlausaldaja palus algatada võlgniku pankrotimenetlus ja välja kuulutada pankrot, väites veel, et temale teadaolevalt on võlgniku lepingupartner Soomes (Suomen Työntekijat OY) pankrotistunud, ka Maksu- ja Tolliametil on võlgniku vastu nõudeid, mida kinnitavad keelumärked võlgniku kinnistuil. Võlgnik ei tunnistanud oma vastuväites ega nimetatud eelistungil (I kd tl 20-22) võlga ja leidis, et võlgnikul on kohustuste täitmiseks piisavalt vara (sh kinnisasjad – kinnistusraamatu väljavõtted I kd tl 23-30) ja tegemist on Soome turul tegutseva jätkusuutliku majandusüksusega. Võlgnikul on sõlmitud 2009.a Helsinkis töövõtulepingud (soomekeelne leping I kd tl 33-38) mahuga üle 27 miljoni krooni arvestusega kasumiks aastateks 2009-2011 ca 5,5 miljonit krooni. Äriühingul on kuus palgalist töötajat, kedagi ei ole koondatud ega töösuhet muul viisil üles öeldud. Võlgniku bilansi kohaselt (seisuga 31.08.2009, I kd tl 31-32) on tal nõudeid ostjate vastu 1,869 miljonit krooni, millest osad nõuded on esitatud Soome Vabariigi kohtusse. Seega ei ole võlgnik maksejõuetu.

2 (10)

Tsiviilasi nr 2-09-39340 Samuti ei nõustunud võlgnik esitatud nõudega sisuliselt. Tegemist on käsunduslepinguga ehk raamlepinguga, mille konkreetsete tööde osas sõlmitakse lepingu p 1.3. kohaselt eraldi töövõtulepingud. Pooled leppisid 31.12.2008.a suuliselt kokku, et projektijuhtimine (nn Tammepargi projekt) on peatatud, sellega ei tegeleta ning tasu ei maksta. Võlgnik märkis eelistungil, et arved kõnesoleva lepingu alusel esitati üldjuhul igakuiselt, kuigi võis olla ka mitme kuu eest esitatud arveid. Võlgniku kinnitusel on koostöölepingu raames sõlmitud nelja kinnistu hoonestamiseks konkreetsed töölepingud, kuid võlausaldaja väidetud teenust ei ole temale osutatud. Eelnevat kinnitab ka asjaolu, et viis kuud ei esitanud võlausaldaja arveid. 27.05.2009.a arve on pahatahtlik ja vastuolus hea usu põhimõttega, kuna tasumise tähtpäevaks oli määratud järgmine päev. Leping on võlgniku poolt alates 31.08.2009.a üles öeldud (I kd tl 39). Isegi kui lugeda nõue olemasolevaks, on võlausaldaja sellest võlaõigusseaduse (VÕS) § 207 alusel osaliselt loobunud, sest on esitanud arve viivisega 0,1% päevas, kuigi lepingujärgne viivis on 5 korda suurem. Võlgnik ei pidanud nõuet selgeks ja palub jätta pankrotimenetlus tema suhtes algatamata. Maksuvõla olemasolu võlgnik tunnistas, kuid kinnitas, et on käimas läbirääkimised Maksu- ja Tolliametiga selle võla ajatamiseks Kohtu 14.10.2009.a määrusega algatati võlgniku suhtes pankrotimenetlus ning määrati ajutiseks pankrotihalduriks (edaspidi haldur) Andrus Õnnik. Kohtu hinnangul ei suutnud võlgnik tõendada, et pooltevahelist koostöölepingut on muudetud ja et temal puudus tasuda võlausaldajale 2009.aastal esitatud arve(te) eest. Vaidlus puudub selles, et pankrotiavalduse esimeseks aluseks olev arve on tasumata ja seda ei ole tehtud ka pankrotihoiatusele vaatamata. Seega luges kohus võlausaldaja poolt esitatud ja arvel nr 8 TT põhineva nõude piisavalt selgeks ja põhjendatuks. Viivise vaieldavus võib olla oluline nõuete tunnustamise menetluses, kuid see ei väära pankrotimenetluse algatamiseks piisava aluse olemasolu. Võlausaldaja teise nõude (saadud loovutamise teel OÜ-lt Pärnu Reisibüroo) osas märkis kohus, et seda nõuet ei ole olemas, sest see on võlgniku poolt eelistungiks tasutud (maksekorraldus I kd tl 61). Kohtu määruse alusel esitas haldur 07.12.2009.a aruande (I kd tl 96-170, edaspidi esialgne aruanne). Selle kohaselt on võlausaldaja poolt koostöölepingu poolt esitatud võlgnikule arveid kokku 828 800 krooni ulatuses (sh käibemaks), millest tasumata on 622 300 krooni. Lisaks on võlgnik ja võlausaldaja sõlminud neli elamute ehitamise töövõtulepingut Tamme, Maja, Niidu ja Pärt-Luksu kinnistutele. Kinnistute omanikud on kolmandad isiku ning halduri hinnangul ei saa ehitatud elamud ja sinna paigutatud materjalid kuuluda võlgniku bilanssi käibevahenditena ostetud materjalidena (vt ka allpool). Kolme esimese nimetatud kinnistu elamu lepingujärgne hind on 6 011 418 krooni, arveid on seni esitatud 5 127 834 krooni eest, millest tasumata on 48 267.60 krooni. Seni on esitamata arveid 577 234 krooni eest. Aruande kohaselt on võlgnik pankrotimenetluse algatamise järgselt asunud intensiivselt tegelema oma maksuvõlaga, tasudes osa võlgnevusest ning saavutades 29.10.2009.a Maksuja Tolliameti otsuse maksuvõla ajatamise kohta 12 kuuks (igakuine summa 36 395 krooni). Esimene makse, mille tähtpäev saabud 30.11.2009.a, oli aruande esitamise hetkeks tegemata, sest võlgnik soovis tasaarvlemist, mida Maksu- ja Tolliamet ei olnud teostanud. Võlgnik on oktoobris 2009.a tõstnud osakapitali 67 000-lt kroonilt 670 000 kroonini, tehes seda juhatuse liikme T. L. ja E. M. S. rahaliste sissemaksetega. Sissemakstud osakapitali arvelt on pankrotimenetluse ajal 15.10.2009.a tasutud ettemaks Maksu- ja Tolliametile summas 298 448 krooni ning tasutud J. R. laenuintresse ligemale 8000 EUR väärtuses. Haldurile on võlgnik kinnitanud, et on võimeline Tammepargi projekti lõpule viima ja lähema 12 kuu jooksul kinnistud realiseerima, trasside ehitus jätkub senini. Võlgade tasumiseks ja projekti arenduseks vajalikud käibevahendid loodab ta saada eelkõige Soomes sõlmitud töövõtulepingutest.

3 (10)

Tsiviilasi nr 2-09-39340 Haldur on oma aruandes esitanud finantsandmete analüüsi, milles leiab, et võlgniku maksevõime tase on nõrk ning võlakordaja, omakapitali kordaja ja tegevustulukus mitterahuldav. Altmanni võrrandit pankroti prognoosimise valemina kasutades on haldur leidnud, et võlgnik on pankrotiohus (pankrotioht valemi järgi 1,1, hea situatsioon 2,6, valemi järgi aga võlgnikul 0,97). Haldur on teinud järelduse, et võlgniku jätkusuutlikkust iseloomustavad finantsnäitajad on mitterahuldavad, ka maksevõime tase ei vasta ilmselt tegelikkusele, sest põhineb ebaõigel hinnangul käibevarasse. Halduri väljatoodud andmeil on võlgnikul võlgu ja kohustusi 9 575 098.76 krooni, sh võetud laenud ligemale 6,4 miljonit krooni, vara aga 1 251 895 krooni väärtuses (bilansiliselt üle 9 miljoni krooni). Nagu juba eelnevalt märgitud, ei nõustu haldur bilansis kajastatud müügiks ostetud kaupade ehk elamute ehitusmaterjalide kajastamisega summas üle 6,5 miljoni krooni, samuti on haldur reservatsiooniga suhtunud nii laekumata arvetesse kui põhivara hindadesse. Haldur on pidanud võlgnikule kuuluvaid kinnistuid ülehinnatuks tulenevalt neil lasuvatest hüpoteekidest ja tegelikest turuhindadest. Halduri arvates on võlgnik maksejõuetu ning see ei ole ajutise iseloomuga, sest ettevõte töötab kahjumiga ja varade realiseerimisel ei ole müügist laekuvate summade arvelt võimalik kõiki võlausaldajate nõudeid rahuldada. Haldur peab võimalikuks võita tagasi kolme kinnistu suhtes pankrotimenetluse ajal sõlmitud hüpoteegi ja asjaõiguslepingud (üldse kuulub võlgnikule Liigalaskma külas Orissaare vallas Saaremaal 7 kinnistut). Halduri arvates on võlgniku maksejõuetuse põhjuseks kinnisvaraturu langusest tingitud: a) ehitustegevuse oluline aeglustumine, mistõttu märgatavalt vähenes võlgniku põhitegevuse maht ning kasumlikkus; b) arendusprojekti seiskumine ostjate puudumise tõttu. Maksujõuetus on tekkinud muul alusel pankrotiseaduse (PankrS) § 22 lg 5 mõttes ning rasket juhtimisviga, pankrotikuriteo või muud majanduskuriteo tunnuseid haldur tuvastanud ei ole. Menetluse seisukohalt osutus aga oluliseks halduri aruande lisa 16 (I kd tl 165-167) – OÜ Gellert Haldus poolt võlgnikule 03.12.2009.a esitatud täiendav nõue. Nõude järgi on võlgniku võlg võlausaldaja ees 2 488 060.76 krooni, koosnedes koostöölepingust tulenevast nõudest summas 622 300 krooni, kolme töövõtulepingu (Tamme, Maja ja Niidu kinnistud) järgi tulenevatest põhinõuetest üle 600 000 krooni ning kõigile neile nõuetele lisanduvatest viivistest summas 1 240 614.57 krooni. Halduri aruande kohaselt on võlgnik suuliselt väitnud, et ta ei tunnista sellist nõuet, kuigi esialgse (pankrotimenetluse algatamise aluseks olnud) nõude osas ta vastuväiteid ei ole esitanud. Haldur ei pidanud vajalikuks anda hinnangut poolte lepingulistele suhetele käesolevas asjas, liiatigi olevat võlgnikul endal nõue võlausaldaja vastu summas 553 138 krooni, mida ei ole 19 kuu jooksul asutud sisse nõudma. Haldur ei välistanud poolte omavaheliste nõuete suuruste muutumist, kuid leidis, et need ei mõjuta oluliselt võlgniku maksevõimet ja seega ka halduri tehtud järeldusi. 10.12.2009.a toimunud kohtuistungil (ja elektroonselt ka vahetult enne seda) esitas võlgnik rea uusi asjas olulisi tõendeid, sh - kõigi suurte võlausaldajate (neilt saadud laenude maht halduri aruandes 6 399 375 krooni) kinnitused nõuete puudumise või nende saabumise tähtaja olulise edasilükkamise kohta 2010.aasta lõpuks (I kd tl 175-181); - võlgniku konto väljavõte J. R. tehtud maksetest (2 makset kokku ligemale 16 000 EUR), millest lähtuvalt ei ole makstud intresse (I kd tl 172); - võlgniku kahe kinnistu registriosa väljavõtted, mille kohaselt on kinnistutelt kustutatud Maksu- ja Tolliameti seatud käsutamise keelumärge (I kd tl 173-174). Samuti esitas võlgnik omapoolse vastuväite võlausaldaja 03.12.2009.a nõudele (I kd tl 183), milles leiab, et nõuded on fabritseeritud ja ebaselged, nendele ei ole lisatud nõudeid kinnitavaid tõendeid ning nõuded on vastuolus võlausaldaja majandusaasta aruandega, koostöölepingu ja töövõtulepingute tingimustega ning võlausaldaja enda poolt 13.02.2009.a koostatud ja 02.04.2009.a esitatud aruandega.

4 (10)

Tsiviilasi nr 2-09-39340 Seoses võlgniku poolt esitatuga tekkis vajadus tema varalise seisundi ümberhindamiseks ning kohus ei pidanud võimalikuks (ka menetlusosalised nõustusid sellega) asja sisulist lahendamist. Kohus palus võlausaldajal selgitada ja põhistada oma 03.12.2009.a nõuet; halduril esitada uus aruanne, eelkõige just võlgniku vara ja võlgu puudutava osa kohta; võlgnikul selgitada maksuvõla ajatamise küsimust ja esitada käibedeklaratsioonid tulenevalt asjaolust, et võlausaldajate kinnitusel puuduvad neil nõuded, mistõttu peaks võlgnik olema objektid üle andnud ja temal tekkinud märkimisväärne kohustus käibemaksu tasumiseks. Uus kohtuistung määrati 18.02.2010.a. 21.01.2010.a esitas võlausaldaja selgituse oma 03.12.2009.a nõuete kohta. Selgituses viidatakse vastavatele lepingutele ja esitatud arvetele, millised kõik ka selgitusele lisatud on (selgitus koos lisadega II kd tl 1-69). Selgituse kohaselt on võlgnik tellijana 09.10.2009.a üles öelnud kõik poolte vahel sõlmitud töövõtulepingud, 09.11.2009.a teostati ühiselt objektide ülevaatus ja võlausaldaja koostas sellekohase akti, edastades selle tutvumiseks, parandamiseks ja allkirjastamiseks võlgnikule, kuid võlgnik aktile reageerinud ei ole. Võlgnik edastas kohtule ja võlausaldajale 04.02.2010.a tasaarvestusavalduse (II kd tl 75), mille kohaselt on võlgnik 15.03.2008.a esitanud Tamme, Niidu ja Maja kinnistutele ehitiste püstitamiseks kohaletoodud ja müüdud ehitusmaterjalide ja transpordi eest tasumiseks arve nr A13 (II kd tl 76) ja hilisemalt 28.07.2009.a kreeditarve nr A54 (II kd tl 77). Arve on senini tasumata ja võlausaldaja võlgnevus on 553 138.02 krooni. Sissenõutavaks muutus arve 15.04.2008.a. Nimetatud summa ulatuses tasaarvestab võlgnik võlausaldaja poolt koostöölepingu alusel 2009.aasta kaheksa kuu eest esitatud arved ja leiab, et OÜ Gellert Haldus võlgnevus tema ees on 221 708.02 krooni, mis tuleks tasuda 10 päeva jooksul. Võlgnik on lisanud ka varasemalt viidatud 02.04.2009.a võlausaldaja poolt edastatud ja 13.02.2009.a seisu kajastava arvestuse (II kd tl 78-80). 10.02.2010.a esitas võlgnik kirjalikud seisukohad võlausaldaja 21.01.2010.a selgituse kohta (II kd tl 83-86, lisad tl 87-119 ja tl 121). Selle järgi on kogu võlausaldaja nõue alusetu ja pahatahtlik, võlgnik leiab, et võlausaldaja on nõudes nimetatud töövõtulepinguid rikkunud (kokkulepitud tööd on osaliselt tegemata, tehtud tööd ei ole kvaliteetsed), mis oligi põhjuseks nende ülesütlemisele võlgniku poolt. Võlgnik ei mõista, miks on võlausaldaja jätnud nõude selgitusest välja poolte vahel 18.03.2009.a sõlmitud töövõtulepingu nr 1/1/2009 (Pärt-Luksu kinnistu). Viitega töövõtulepingute vastavatele punktidele (nt 3.1.,4.2., 5.2.) oli võlausaldajal õigus tasu nõuda alles pärast tööde akteerimist ja arve esitamist. Võlgnik leiab, et hoopis temal on õigus tagasi saada ettemakstud summad kokku 1 372 000 krooni ja lisaks ei ole võlausaldaja arvestanud ühe kohustuse katteks raha summas 1 382 953.70, mis on makstud kas võlgniku enda, Suomen Työntekijat OY või J. R. poolt, ja millise raha on võlausaldaja omastanud õigusliku aluseta. Alusetuks peab võlgnik viiviste arvestust, sest seda on tehtud lepingute sätete vastaselt ettemaksudelt ja pärast võlgniku poolt esitatud arve nr A13 sissenõutavaks muutumist. Lisaks väidab võlgnik, et osa nõude põhjendusena lisatud arveid ei ole kunagi tasumiseks esitatud või on esitatud muu teenuse eest tasumiseks. Võlausaldaja esitas 15.02.2010.a omapoolse seisukoha võlgniku vastuväidete osas (II kd tl 124-126), milles märgib, et võlgnik on ise töövõtulepingud üles öelnud ega ole viidanud VÕS vastavatele sätetele lepingurikkumiste kohta. Võlausaldaja ei tunnista sellegipoolest võlgniku väidet lepingute rikkumise kohta. OÜ Gellert Haldus asub seisukohale, et tööde ühisel ülevaatusel ega võlgnikule ülevaatuse aktide edastamise järgselt ei ole võlgnik tööde maksumuse osas vastuväiteid esitanud. Võlausaldaja ei mõista võlgniku nõuet ettemaksude tagastamiseks, samuti kinnitab ta, et tasaarvestusavaldusega on võlgnik tunnustanud nõuet

5 (10)

Tsiviilasi nr 2-09-39340 projektijuhtimise tasule. Samuti ei nõustu võlausaldaja võlgniku esitatud tasaarvestusega, sest arvest nr A13 tulenevat nõuet ei ole tema väitel olemas. Võlausaldaja peab võlgniku väiteid vastuolulisteks ja põhistamatuteks ja leiab, et kui kohus lahendaks tema nõudeid hagimenetluses, tuleks need rahuldada. Haldur esitas 15.02.2010.a täiendava aruande (koos lisadega II kd tl 129-164, edaspidi täiendav aruanne), milles märgib, et võlgniku ettevõtte tehingute kontroll Maksu- ja Tolliameti poolt on pooleli ja ei ole selge, kas enne eelmist kohtuistungit esitatud kokkulepped võlausaldajatega toovad kaasa täiendava käibemaksukohustuse. Haldur on teinud võlgniku finantsandmete analüüsi uuesti ja kui maksevõime tase, võlakordaja ja omakapitali kordaja on samad võrreldes eelmise aruande ajaga, siis tegevustulukus on muutunud väga heaks, seda küll halduri arvates eelmise aasta tegevusest tuleneva laekumisega, sest kuludest nähtuvalt ei ole jaanuaris 2010.a ettevõttel sisulist tegevust toimunud. Altmanni võrrand annab tulemuseks 1,48 ehk ebastabiilse finantsseisu. Haldur märgib, et tegelikult ei saa aasta ühe kuu põhjal põhjalikke järeldusi teha, 31.12.2009.a finantsseisund on kindlasti objektiivsem. Lähtuvalt enne eelmist kohtuistungit esitatust ning kahe istungi vahel esitatust on haldur leidnud, et võlgniku võlad ja kohustused on kokku 2 268 780.23 krooni, varad aga 1 491 907.58 krooni. Varade hulgas väärib märkimist võlgniku nõue (tasumata arved) Suomen Työntekijat OY vastu summas 236 883.26 krooni ja 100%-line osalus nimetatud ettevõttes väärtusega 156 466 krooni. Võlgniku sõnul on tegemist tegutseva ettevõttega, kelle suhtes kuulutati Soome Vabariigis Helsinki I astme kohtus 10.09.2009.a välja pankrot, kuid II astme kohus tühistas selle 28.10.2009.a ning halduril puuduvad andmed otsuse edasikaebamise kohta. Kuigi halduri hinnangul ületavad võlgniku võlad varasid, on ca 2/3 kohustuste (1 439 051 krooni) tähtaeg saabumata ning ca pooled kohustused on seotud isikutele, kes võivad ka oma nõuetest loobuda. Vaatamata asjaolule, et suhtarvude analüüsil põhinev hinnang ettevõtte finantsnäitajatele on küll suures osas mitterahuldav, leiab haldur, et võlgnik ei ole maksejõuetu, sest ületähtaegsete võlgnevuste summa on 56% varade väärtusest ning võlgnik peaks olema suuteline täitma oma kohustusi. Võlgnik on esitanud jätkuvalt arveid Suomen Työntekijat OY-le, millest võib järeldada, et võlgniku tegevus jätkub. Haldur jääb oma varasema seisukoha juurde, et võlgniku ja pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja vahelised vaidlused ei ole tema lahendada ja need tuleks lahendada hagimenetluses. Seega palub haldur jätta pankrotiavaldus rahuldamata ja mõista tema tasu ja kulutused välja võlausaldajalt. 16.02.2010.a esitas võlgnik e-kirjavahetuse (osaliselt menetluskõlbmatu – soomekeelne) tema ja võlausaldaja vahel, mis kinnitab tema tasaarvestusavalduse aluseks oleva arve sisu ja reaalset materjalide tellimist (II kd tl 166-170). Kohtuistungil 18.02.2010.a esitas haldur täiendava tõendi Maksu- ja Tolliameti teostatava kontrolli kohta võlgniku raamatupidamises (II kd tl 171). Võlausaldaja ei nõustunud halduri järeldustega ega pidanud õigeks võlgniku esitatud arvet nr A13. Nimetatud arve osas lepiti kokku selle annulleerimine, arusaamatu on miinusarve esitamine 16 kuud hiljem. Poolte vahel ei olnud kokkulepet sellise arve esitamiseks või lisatasudeks, elamud ehitati pooles osas võlgniku ja pooles osas võlausaldaja muretsetud kiviplokkidest. Võlausaldaja väitel tasus võlgnik esitatud arvete eest suvaliselt ja tasutavat arvet ära näitamata, mistõttu oli väga keeruline aru saada, mille eest tasumine toimus. Võlgnik nõustus halduri seisukohaga ja palus jätta pankrot välja kuulutamata. Tegelikkuses ei läinud arvel nr A13 nimetatud materjalid odavamaks, vaid neid jäi lihtsalt üle. Võlgnik kinnitas, et ta tegutseb Soomes, tal on seal

6 (10)

Tsiviilasi nr 2-09-39340 käivitunud esimene objekt ja käivitamisel veel kaks. Tehakse koostööd mitmete alltöövõtjatega. Suomen Työntekijat OY-l ei ole hetkel raha, sest ajutine pankrotihaldur ootab oma lõppotsust. Võlgnik on huvitatud suhete klaarimisest riigiga maksude osas ja on seetõttu ise palunud kontrollida oma raamatupidamist. Haldur jäi oma täiendatud aruande juurde, eeldades, et võlgnik on maksejõuline. Samas kinnitas ta, et juhul, kui kohus kuulutab välja pankroti, on ta nõus jätkama pankrotihaldurina. Selget infot võlgniku praeguse tegevuse kohta halduril ei ole. Kohaldatav õigus, kohtu tuvastatud asjaolud ja järeldused Alates 01.01.2010.a kehtiva PankrS § 31 lg 1 kohaselt kuulutab kohus välja võlgniku pankroti, kui ta on maksejõuetu. Erinevalt varasemast seaduse redaktsioonist ei ole enam oluline kontrollida, kas just pankrotiavalduse esitanud võlausaldajal on selge, teatud suurusega ja tagamata nõue võlgniku suhtes – kohtu ülesanne on asjas esitatu põhjal hinnata võlgniku üldist majandusseisu. Maksejõuetus PankrS mõistes tuleneb selle § 1 2. lõikest, mille kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. PankrS § 1 lg 3 lisab, et juriidilisest isikust võlgnik on maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Nagu juba määruse kirjeldavas osas märgitud, vähenesid halduri esialgses aruandes esitatud võlgniku võlad ja kohustused 9,5 miljonilt kroonilt uueks aruandeks 2 268 780.23 kroonile. Põhiliselt tingis sellise märkimisväärse muudatuse võlgniku esitatud kolm dokumenti – 1) E. S. ja M. J.W.09.12.2009.a sõlmitud kokkulepped (I kd tl 175-176), mille kohaselt on nimetatud isikud maksnud võlgnikule vastavalt 3 248 946.23 krooni ja 1 679 247 krooni elamute ehitamiseks Saaremaal Maja ja Tamme kinnistuil ning võlgnik on oma kohustuse täitnud ja tellijal puuduvad nõuded võlgniku vastu; 2) J. R. kinnitus (I kd tl 180), et temal puuduvad nõuded võlgniku vastu (halduri esimeses aruandes oli võlgnevus 0,423 miljonit krooni. Lisaks eelnevalt nimetatuile on oluliselt vähenenud võlad tarnijaile just OÜ Gellert Halduse osas, sest esialgses aruandes oli võlgniku võlana ära toodud kogu 03.12.2009.a nõue ehk 2 488 060.76 krooni, täiendatud aruandes aga pankrotimenetluse algatamise aluseks olnud nõue ehk 206 500 krooni. Samas on täiendatud aruandes suurenenud võlgniku maksuvõlg – selleks on 347 494.68 krooni (esialgselt 138 286 krooni), millest 327 549 krooni on ajatatud, kuid ka selles osas on võlgnikul võlgnevused, mida kinnitab Maksu- ja Tolliameti 05.02.2010.a teatis (II kd tl 141-142). Lisaks on võrreldes esialgse aruandega selgunud täiendavad viitvõlad, mille tasumise tähtpäev on saabunud – esialgses aruandes oli lisaks laenudele märgitud viitvõlgadeks 8 töötaja saamata päevarahad kokku 28 773 krooni ning ettemaksud ja muud tasaarveldused summas 251 000 krooni, täiendavas aruandes on viitvõlgu aga 514 472 krooni (summad täpselt lahti kirjutatud täiendava aruande lisas 10-2, II kd tl 162). Kohus, uurides nimetatud tõendeid ja hinnates neid kogumis teiste tõendite ja väidetega, leiab, et võlgniku tegelik võlgade ja kohustuste seis on oluliselt halvem kui see halduri täiendavast aruandest võib paista. Kohus põhjendab seda alljärgnevaga: 1) Kohtule ei ole veenev ega mõistetav olukord, kus võlgnik vabaneb vahetult enne kohtuistungit E. S., M. W. ja J. R. võlguolevatest summadest (kokku üle 5 miljoni krooni) selliselt, et E. S. ja M. W. nõuete osas ei teki temal isegi käibemaksukohustust. Nimetatud isikud kinnitavad, et on maksnud võlgnikule teatud summad teatud objektide ehitamiseks ning võlgnik on oma kohustused täitnud, seega ei saa olla võimalik, et objektide valmisehitamise järgselt ei deklareerita seda käibena. On küll õige, et võlgnik on ise pöördunud Maksu- ja

7 (10)

Tsiviilasi nr 2-09-39340 Tolliameti poole, kontrollimaks oma käibemaksuarvestust (selle kohta esitas haldur viimasel kohtuistungil e-kirja – II kd tl 171), kuid see kontroll ei ole lõppenud ning oluline on märkida, et tegemist on kontrolliga perioodi jaanuar – oktoober 2009.a kohta. Kui võlgnik täitis oma kohustused E. S. ja M. W. ees novembris või detsembri alguses 2009.a, ei pruugi kontroll üldse mingit käibemaksukohustuse rikkumist tuvastada... Ka nimetatud isikute kinnitused on ju tehtud 09.12.2009.a. Eeldades, et valmisehitatud objektid on üle antud, peaks võlgniku kohustuste hulgas kajastuma ca 1 miljoni krooni suurune käibemaksukohustus. Tegelikult on võlgniku enda raamatupidamisdokumentidest lähtuvalt vägagi kaheldav, et nimetatud kohustused on täidetud ja puuduvad – kuigi kolm märgitud võlausaldajat on kinnitanud nõuete puudumist võlgniku suhtes, on need nõuded endiselt üleval nii võlgniku 31.12.2009.a kui 31.01.2010.a bilansis ja kasumiaruandes (II kd tl 155-158, vt viitvõlgade summa), samuti on nii E. S., J. R.kui M. W. nõuded klientide saldodes nii 31.12.2009.a kui 31.01.2010.a (II kd tl 161-162). Viimatinimetatud saldodele on küll tehtud käsitsi pealekirjutused võlgade vähenemise osas, kuid see ei väära kohtu seisukohta, kuivõrd raamatupidamisdokumente selliselt ei vormistata; 2) pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja nõude osas puudub vaidlus summas, mida võlgnik ise oma tasaarvestusavalduses aktsepteerib – summas 331 430 krooni. See peaks olema summa, mida kajastada võlgniku kohustuse all rubriigis „Võlad hankijatele“. Muud, sh vastastikused nõuded tasaarvestusavaldusest, arvest nr A13 vms tulenevalt, viivise vaidlused jne, on kohtu arvates selgelt võimalik lahendada vaid eraldi hagimenetluses nõuete tunnustamise vaidluse raames. Selles mõttes nõustub kohus halduri seisukohaga, kes ei ole samuti võtnud analüüsimiseks poolte vastastikuseid nõudeid. Kohus ei saa võtta seisukohta kummagi poole nõuete põhjendatuses just põhjusel, et selleks oleks vaja pooltel ühiselt või eraldi ekspertiisi käigus selgitada, kas ja millises ulatuses on võlausaldaja rikkunud pooltevahelisi töövõtulepinguid ja jätnud kinnistule elamute püstitamise lõpetamata või teinud muid vigu. Paraku ei ole pooled suutnud allkirjastada ühtki üleandmisakti ja seniks jäävad nende väited paljasõnalisteks. Kohus märgib vaid, et arusaamatu on võlgniku viide võlausaldaja poolt Pärt-Luksu kinnistu suhtes sõlmitud töövõtulepingu osas selgituste esitamata jätmisele – sellest lepingust tulenevalt ei ole võlausaldaja üldse nõudeid esitanud. Võlgniku varade osas märgib kohus, et siin esineb mõningas osas summasid, mille olemasolu või laekumine ei ole kohtu arvates tõsiseltvõetav ega arvestatav. Võrreldes esialgse aruandega on täiendatud aruandes võlgniku varad suurenenud kahe laekumata arvega - Suomen Työntekijat OY-lt summas 236 883.26 krooni ning M. J. W. summas 3 129.31 krooni. Kogu võlgniku vara on haldur hinnanud 1 491 907.58 kroonile. Mis puutub võlgniku vastuväidet, et müügiks ostetud kaubad summas 6 508 663 krooni (väidetavalt võlausaldaja poolt esitatud elamute ehitamise arved, mis on tasutud) on jäetud ebaõiglaselt varadena kajastamata, siis selline vastuväide ei ole kohane ega arusaadav. Kui võlgnik peab silmas Liigalaskma külas kinnistutel ehitatud elamuisse paigutatud materjale, siis kohus nõustub täielikult halduri seisukohaga – tegemist on ehitiste (ja seeläbi kinnistute) oluliseks osaks muutunud materjalidega vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 53 – 55 mõttes, mis ei saa enam võlgnikule kuuluda. Pealegi puudub vaidlus selles, et elamute ehitamine oligi võlgniku ülesanne E. S., M. W. ja J. R. ees, mida võlgnik tegi läbi töövõtulepingute võlausaldajaga. Kohus on seisukohal, et võlgniku varadena kajastatud nõuded nii tasumata arve kui osaluse näol Suomen Työntekijat OY osas (viimane summas 156 466 krooni) ei ole arvestatavad võlgniku varade all. Tegemist on võlgnikule 100% ulatuses kuuluva ettevõttega, kellel on omakorda nõue võlgniku vastu summas 397 618 krooni (I kd tl 177), mille sissenõutavus on küll võlgniku ja Suomen Työntekijat OY juhatuse liikme T. L. kinnitusel edasi lükatud 2010.aasta lõppu. Võlgniku väited, et nimetatud osaühing tegutseb, on vastuolus ta enda poolt

8 (10)

Tsiviilasi nr 2-09-39340 kohtuistungil väidetuga, mille kohaselt puudub firmal tänase päeva seisuga raha ja ajutine pankrotihaldur Soomes ootab oma lõppotsust. Muus osas ei ole kohtu arvates küsitavusi halduri täiendavas aruandes võlgniku varade kohta esitatus, menetlusosalised ei ole ka ise halduri sellekohaseid seisukohti kahtluse alla seadnud. Eelnevast lähtuvalt järeldab kohus, et võlgniku tegelik kohustuste maht on võimalikku käibemaksukohustust arvestades kindlasti üle 3 miljoni krooni, tema enda bilanssi ja klientide saldode väljatrükke arvestades aga üle 9 miljoni krooni. On õige, et osade kohustuste (ca 1,4 miljoni krooni ulatuses) tasumise tähtpäev saabub alles 2010.aasta lõpuks, kuid kõik need tasumiste edasilükkamised on toimunud võlgnikuga seotud isikute kinnitusel. Varade väärtus ei ületa tõenäoliselt 1 miljonit krooni. Haldur on nii esialgses kui täiendatud aruandes andnud hinnangu võlgniku finantsandmetele ning leidnud, et sisuliselt on võlgniku maksevõimelisus mitterahuldav. Altmanni võrrandit kasutades on haldur leidnud, et OÜ TÖÖTEGIJAD finantsseis oli 31.12.2009.a pankrotiohule viitav ning 31.01.2010.a ebastabiilne. Samas viitab haldur täiendavas aruandes, et kuna tegevuskulude põhjal on näha, et 2010.a jaanuaris põhitegevus sisuliselt puudus, tuleks objektiivsuse huvides lähtuda 31.12.2009.a olukorrast. Kohus viimatinimetatuga ka nõustub. Sisuliselt on võlgnik alates eelmisest suvest (pankrotiavaldus esitati 11.08.2009.a) nähtavalt suutnud teha vaid sissemaksed, mis tõstsid võlgniku osakapitali 67 000 kroonilt 670 000 kroonile, ja hankida dokumendid võlgade puudumise või nende tasumise tähtpäevade edasilükkamise kohta. Lisaks on üles öeldud kõik OÜ-ga Gellert Haldus sõlmitud lepingud. Mingit reaalset äri- vm tegevust ei ole kohtu hinnangul sellest ajast saadik toimunud, vähemalt mitte ehitus- ega kinnisvara ostu-müügi valdkonnas, mis on võlgniku enda põhitegevuseks. Nagu täiendatud aruandest nähtub, on võlgnikul tekkinud ka maksuvõla ajatamise kokkuleppe saavutamisele vaatamata raskusi ajatamise graafiku täitmisega. Samuti on võlgniku töötajad pöördunud kohtu poole nõuetega tulenevalt lõpparve kinnipidamisest ja hüvitiste väljamõistmise nõuetega. Võlgnik ei ole suutnud kohut veenda selles, et ta on tegutsev ettevõte, seda ei kinnita esitatud menetluskõlbmatu (soomekeelne) leping. Võlgnik on menetlusdokumentides ja eelkõige istungitel korduvalt kinnitanud, et käivitatud on mitmed ehitusobjektid ja tööd on mitmeks aastaks, samas on need väited jäänud paljasõnaliseks. Kohus ei nõustu täiendatud aruande leheküljel 9 viidatuga, et kuna võlgnik on esitanud Suomen Työntekijat OY-le arveid, siis võib järeldada võlgniku tegevuse jätkumist. Ei ole selge, millise perioodi ja tegevuse eest on arveid esitatud ning arvete esitamine iseenesest ei tähenda tegutsevat ettevõtet. Ülalkäsitletut kokku võttes asub kohus seisukohale, et võlgnik OÜ TÖÖTEGIJAD ei ole võimeline kohaselt täitma kõiki temal lasuvaid kohustusi, tegemist ei ole reaalselt tegutseva ettevõttega, ta on maksujõuetu ning see olukord ei ole ajutine PankrS § 1 lg 2 mõttes. Kui eeldada, et Saaremal asuvad objektid anti kinnistu omanikele üle 2009.a lõpus, siis on tõenäoliselt sellel ajal tekkinud ka maksejõuetus, uusi projekte ja tegevust pakkuvaid lepinguid ei ole võlgnik suutnud leida ega käivitada. Võlgniku võlad näitavad kasvutendentsi ja nende osaline edasilükkamine ei aita jätkusuutlikkusele kaasa. Kohus leiab, et pankrotiavaldus on põhjendatud ja tuleb välja kuulutada võlgniku pankrot. Võlgniku tegelikud varalised kohustused ületavad varasid mitme (vähemalt kolme) kordselt ja tema raamatupidamisandmed ei vasta paljudes punktides tegelikkusele. Tuleb nõustuda halduri esialgses aruandes märgituga, et maksejõuetuse põhjusteks on kinnisvaraturu langusest tingitud ehitusturu oluline aeglustumine ja Saaremaal Liigalaskma külas oleva arendusprojekti seiskumine ostjate puudumisel. Maksejõuetus on tekkinud muul alusel PankrS § 22 lg 5 mõttes.

9 (10)

Tsiviilasi nr 2-09-39340

Kuna võlgnikul on väidetavalt küllalt suured huvid seotud objektidega Soome Vabariigis, samuti asuvad nimetatud riigis mitmed võlgniku suuremad võlausaldajad, tähendab käesolev pankroti väljakuulutamine põhimaksejõuetusmenetluse algatamist Euroopa Nõukogu 29.05.2000.a määruse nr 1346/2000 mõttes. Selle märgib kohus ära ka määruse resolutsioonis. Kuivõrd võlgnik on esitanud asjas erinevaid ja vastukäivaid andmeid oma varalise seisundi kohta, tuleb kohustada võlgniku juhatuse liiget T. L. andma enne esimese võlausaldajate üldkoosoleku algust vannet PankrS § 86 sätete alusel. Pankrotihaldurina peaks jätkama ajutine pankrotihaldur Andrus Õnnik, kellel on kohtu usaldus ning kes on sõltumatu võlgnikust ja võlausaldajatest. Pankrotimenetluse kulude osas (ajutise halduri tasu ja kulutused) teeb kohus eraldi määruse.

Toomas Talviste Kohtunik

10 (10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.