Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista. Kostjal on lepinguline suhe OÜ-ga T , kes veod teostas ning kellele kostja on vaidlusalused arved 13,15,16 tasunud. Kostjal ei ole lepingulisi suhteid hagejaga, hagejal on lepingulised suhted OÜ-ga T . Menetluskulud palub jätta kostja kanda. Tõendid: veoleping 08/2006 ja selle lisa 1 -3 (lk 33-40), OÜ T arved 14, 15, 16 koos töölähetuste lehtedega, konto väljavõte, liisingleping, sõiduki VOLVO FH XXX registreeritumistunnistu, KVütlused, TES.A Eesti filiaali kütusekaardid ja MOOÜ väljavõtted kütuse ostmise kohta, T konto väljavõtted.

KOHTU PÕHJENDUSED

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 5 tsiviilõigused ja -kohustused tekivad tehingutest, seaduses sätestatud sündmustest ja muudest toimingutest, millega seadus seob tsiviilõiguste ja kohustuste tekkimise, samuti õigusvastastest tegudest. TsÜS § 67 lg 2 järgi on kahepoolse tehingu tegemiseks vajalik kahe isiku tahteavaldus ning § 68 lg 1 järgi võib tahteavalduse teha mistahes viisil kui seadusest ei tulene teisti ning lg 3 järgi on kaudne tahteavaldus, mis väjendub teos millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. VÕS § 9 lg 1 alusel loetakse leping sõlmituks pakkumuse esitamise ja selle nõustumise andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Vaidlus seisneb selles, kas poolte vahel on sõlmitud veoleping ja sellest tulenevalt, kas kostja peab hagejale veoteenuse eest tasuma. Vedude toimumist ennast pooled ei vaidlusta. Seega peab kohus tuvastama, kas pooled on sõlminud teineteisele siduva leping VÕS § 9 lg 1 ja TsÜS § 67 lg 2 , § 68 lg 1 ja 3 järgi. Vaidlus puudus selles, et tegemist oli rahvusvaheliste autovedudega, mida reguleerib vastav Rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsioon (edaspidi CMR). CMR art 4 sätestab, et veolepingut tõendatakse saatekirja koostamisega. CMR 9 lg 1 järgi on saatedokument veolepingu sõlmimise, lepingutingimuste ja vedaja poolt kauba vastuvõtmise tõend prima facie, ent art 9 lg 1 tulenevalt tõendab isiku kauba saatjaks olemist kuni vastupidise tõendamiseni eelkõige saatedokument ning eeltoodu ei välista kauba saatja kindlakstegemist ka muude tõendite alusel. Saatedokumendi sisu- ja vorminõuded sätestatakse CMR art-tes 5 ja 6 (sarnande regulatsioon VÕS §-s 775). CMR art 5 lg 1 kohaselt koostatakse saatedokument kolmes originaaleksemplaris, millele kirjutavad alla nii saatja kui ka vedaja, ning allkirjad võivad olla trükitud või asendatud templiga, kui see on lubatud saatedokumendi koostamise asukoha riigi seadustega. CMR art 6 lg 1 järgi tuleb saatedokumendile märkida muu hulgas saatja, vedaja ning saaja nimi ja aadress. Kostja eitab end olevat hagejaga seotud veolepingute alusel. Hageja poolt kohtule esitatud saatelehtedel (lk 11, 12, 13, 16, 17,18, 20, 21) on märge kauba vedaja kohta, kuid neist ei nähtu, et kostja oleks nimetatud kauba saatjaks, samuti puudub neil dokumentidel kostja kui kauba saatja allkiri või tempel. Hageja esitatud saatelehel 23.02.2007, 23.03.2007, 23.03.2007, 30.03.2007 (lk 13,17,18) on vedajaks märgitud hoopis kostja (vt lk 13, 17, 18, 21, lahtrid 17, 20), mitte hageja. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja esitatud saatedokumendid ei tõenda veenvalt asjaolu, et poolte vahel, arvestades asjaolu, et vedude saatedokumentidele on vedajana märgitud hageja ja et saatjaks pole kostja ning et Eestist lähetatud vedude puhul on ülalpool märgitud saatelehtedel vedajaks ka kostja, oleks sõlmitud veoleping CMR art 4, 9 lg 1 järgi ning et tegemist oleks hageja ja kostja vahel vahetatud tahteavaldusega, mille tulemusena oleks sõlmitud nende vahel veoleping TsÜS § 67 lg 2, § 68 lg 1 ja VÕS § 9 lg 1 järgi.

Kostja väitis, et ta sõlmis veolepingu kolmanda isikuga, kelleks on OÜ T ja et veod teostaski OÜ T , kellel olid õigussuhted hagejaga. Tunnistaja K. K ütles, et OÜ-l T oli leping kostjaga, hagejal oli leping OÜ-ga T ja hageja rentis OÜ-lt T sõidukeid, kostja tellis sõidukid ja veod OÜ-lt T , kes kandis kõik vedudega seotud kulud, maksud, kellel olid ka kütusekaardid, et hageja poolt kohtule esitatud arvete 13, 15, 16 (lk 9,14. 19) eest on kostja OÜ-le T ära tasutud. Kostja poolt kohtule esitatud veolepingust nr 08/2006 (lk 33-40) nähtub, et märgitud leping on sõlmitud kostjal OÜ-ga T , kes on lepingus läbivalt nimetatud vedajaks ja et lepingu p 1.1 ja 1.2 järgi tellib vedaja või teenuse vedajalt kauba transportimiseks ettenähtud punkti ning veoleping loetakse sõlmituks, kui vedaja on vastu võtnud kauba, mis vastab sissekannetele veokirjas, või on saanud veoks vajalikud juhtnöörid ja nendega kooskõlas veokirjas määratud kauba vastu võtnud. Tulenevalt lepingu p-st 8.6 tuleb veo eest esitatud arved tasuda vedajale või hagejale ning see kooskõlastatakse enne vedajaga. Lepingu p 8.6 sätestab kohustuse sisuks oleva soorituse tegemise, mis seisneb esitatud arvete tasumises kas OÜ-le T või OÜ-le VT, kuid seda viimast eelnevalt kooskõlastatult OÜ-ga T . Seega pidi kostja lepingu p.5.3 järgi oma tasumise kohustuse täitma kostja ees vastavalt vedaja e. OÜ T korralduste kohaselt, st sooritus tuli teha vastavalt OÜ-le T või hoopis hagejale. Viidatud lepingust ei nähtu, et OÜ T ja kostja oleksid leppinud kokku selles, et kostja kohustuks täitma lepingust tuleneva tasu maksmise kohustuse hagejale; see tuleb täita ikkagi kostjale ent sooritus tuleb teha vastavalt OÜ T korraldusel selleks näidatud isikule, kelleks võib olla ka hageja. Veel ei nähtu lepingust, et tasumise kohustuse täitmist saaks hageja nõuda kostjalt kooskõlas VÕS § 80 lg 2 (iseseisev täitmisnõue). Ülaltoodud tunnistaja ütlusi ning kostja ja OÜ T lepingut 08/2006 koos hinnates leiab kohus, et kostja sõlmis lepingu selleks, et OÜ T osutaks kostjale veoteenust, mille eest on kostja kohustatud VÕS § 76 lg 1, 3 ja lepingu p 5.3 alusel OÜ-le T tasuma tasu lepingu p 8.6 järgi OÜ T korraldusel kas talle või hagejale, kuid mis ei tekita hagejale õigust nõuda tasu endale või tähendaks hageja ja kostja veolepingu sõlmimist hageja ja kostja vahel. Kostja esitatud OÜ T pangakonto väljavõtted kinnitavad, et kostja on tasunudki osutatud teenuste eest OÜ-le T : 23.04.07 76700 krooni arve 15,16 alusel ja 11.05.2007 arve nr 14 alusel 131216 krooni, 12.04.2007 arve 17 alusel 67260 krooni. Lisaks nähtub konto väljavõttest, et hageja on tasunud OÜ-le T , mis kinnitavad koos tunnistaja ütlustega kostja väiteid sellest, et hagejal olid õigussuhted just OÜ-ga T mitte õigussuhteid kostjaga ning kinnitavad seda, et oma teenuse sai kostja OÜ-lt T , kes võis seda omakorda saada oma võimalikult lepingupartnerilt hagejalt. Kostja esitatud töölähetus 02.03.2007-22-03.2007 (lk 50) on samane hageja esitatud lähetusega (lk 10), lähetus 30.03.2007-05.04.2007 (lk 52) on samane hageja esitatuga (lk 22) ja lähetus 25.03.2007-29.03.2007 (lk 54) on samane hageja esitatuga (lk 15). Nimelt sisaldavad need samu andmeid veovahendi kohta, kliendi ja kilometraaži kohta ning et nende kõigi näol on tegemist hoopis kostja töölähetustega (vt hageja esit. lk 10, 22, 15) ja mille kostja poolt esitatud eksemplarid kannavad T i kinnitust ning templijäljendit. Ülalviidatud kostja esitatud töölähetused, millel on T kinnitused, tõendavad seega ka kostja väiteid teenuse saamisest ülalviidatud lepingu alusel T ’ilt ega tõenda hageja väiteid sellest, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud veoleping. Mainitud töölähetused on hageja lisanud hagiavalduses lisatud arvetele 13, 15, 16 kui tehtud vedu, mille eest on kostjal väidetavalt hagejal tasumata. Tunnistaja ütles, et viidatud töölehetuste järgi on arved OÜ-le T tasutud (prot 3. lk, tunnistajale avald. lk 9-22) ja kuna tegemist on tegelikult kostja töölähetusega, mille on kinnitanud T nagu märkis kohus ülalpool, siis ei tõenda need hageja esitatud ja arvetele lisatud töölähetused hageja väiteid sellest, et temal ja kostjal

oleks veoleping sõlmitud, mille raames oleks hageja kostjale veoteenust osutanud. Seega järeldab kohus, et asjaolu, et hageja võttis kaubad vedamiseks kostja teadmisel või temalt mingit infot saades, ei tähenda veolepingu sõlmimist hageja ja kostja vahel kuna ülalpool analüüsitud tõendid seda ei kinnita ning kinnitasid seda, et kostja tellis veoteenust T il, kes omakorda tellis teenust hagejalt. Kuna kostja on ümber lükanud hageja väited sellest, et temal ja hagejal oleks veoleping ja sellest tulenevalt oleks kostjal veotasu maksmise kohustus ja kuna hageja ei ole tõendanud vastupidist, siis ei ole hagejal TsÜS § 5, VÕS § 3 p 1, 8 lg 2 lepingut, millest tulenevalt oleks tal VÕS § 76 lg 1 ja 101 lg 1 p 1 ning 108 lg 1 alusel õigus nõuda lepingulise kohustuse täitmist ning hagi tuleb jätta selle tõendamatuse tõttu jätta rahuldamata. Kohtul puudub vajadus anda hinnang sellele, kas ja kui palju on OÜ T tasunud T S.A. Eesti Filiaalile vedude eest, sj selle kohta esitatud panga väljavõtetele ning milliseid on kostja kütusekulud olnud ja kui palju on ta neid kandnud ning selle kohta esitatud TES.A. Eesti filiaali teenuste tabelile, MOOÜ raportitele, kuna ülalviidatud ja hinnatud tõendite alusel leidis kohus, et hageja ja kostja vahel puudus veoleping, mille täitmise kohustust saaks hageja nõuda ja seega ei oma eelviidatud pangaväljavõtted, raportid jms asjas tähtsust. Menetluskulude jaotus, tsiviilasja hind. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks on otsus tehtud. Kuna hagi jääb rahuldamata, jäävad kostja menetluskulud hageja kanda. Tsiviilasja hind on 209 096,00 krooni. Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.