Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist Hageja nõue ja põhjendused Osaühing Viiru Transport (hageja) esitas 22. mail 2007. a Harju Maakohtule hagi Nordcarrier Eesti OÜ (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista veolepingust tuleneva tasu 209 096 krooni. Hagiavalduse kohaselt osutas hageja kostjale ajavahemikel 2.–22. märts 2007, 25.–29. märts 2007 ja 30. märtsist 5. aprillini 2007 veoteenust. Hageja esitas kostjale selle eest kolm arvet:

saab lugeda 11 krooni 50 senti. Seega on hagejal viidatud saatedokumentide järgi õigus kostjalt nõuda kokku 37 846 krooni 50 senti. Hageja nõudeõigust ei välista see, et kostja on väidetavalt tasunud raha kolmandale isikule. Hageja apellatsioonkaebus ja selle põhjendused Hageja palus kohtuotsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi täielikult. Kaebuse põhjenduste kohaselt on kohus väljunud hagi piiridest ja lahendanud asja ainult mõningatele tõenditele tuginedes. Vaidlus seisnes vaid selles, kas hageja poolt teostatud veod tellis kostja otse hagejalt või tellis ta need OÜ TransEST vahendusel. Kohus asus seisukohale, et ta ei saa anda hinnangut kostja ja OÜ TransEST vahelistele lepingulistele suhetele, kuid luges tõendatuks, et osade vedude puhul oli hageja ja kostja vahel lepinguline suhe. Hageja leiab, et kohus andis põhimõttelise hinnangu veolepingust tulenevale õigussuhtele, kuid lahendas asja vaid CMR-idele tuginedes. CMR-ide alusel veolepingu tuvastamisega tuleks lugeda tõendatuks kogu veotsükkel. Eestist lähtuva esimese veo tellis kostja hagejalt ning ka kõik järgnevad veod, mille eest tasusid kauba saatjad kostjale. Seega pidanuks kostja veoteenuste eest tasuma hagejale. Kohus leidis õigesti, et veoteenuste eest tasumine kolmandale isikule ei välista hageja nõudeõigust. Kostja vastuapellatsioonkaebus ja selle põhjendused Kostja palus kohtuotsuse tühistada hagi rahuldavas osas ja teha uue otsuse, millega jätta hagi täielikult rahuldamata. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei tõenda CMR-id lepingulist suhet. CMR ei ole veoleping, vaid rahvusvaheline kaubaveo saatedokument, mis tõendab kauba üleandmist ja vastuvõtmist ning on vajalik tolliformaalsuste sooritamiseks. CMR määrab vastutuse kauba eest, mitte ei tõenda veolepingu sõlmimist. Kostja ei ole ühelgi CMR-il märgitud kauba saatjana. Kostja oli transportija, saades tellimuse kauba saatjalt, ja toimis kui ekspedeerija, korraldades vedusid. Kostja tellis 2006. a novembris sõlmitud lepingu alusel vedamise OÜ-lt TransEST ja tasus temale. Hageja ja kostja ei ole saavutanud kokkulepet ei lepingu esemes ega hinnas. Hinna on määranud kohus otsuses. Kuna pooltel oli vaidlus veolepingu sõlmimise üle, ei saanud kohus hinda määrata. Seega ei ole pooled saavutanud kokkulepet veolepingu olulistes tingimustes. Allkirjad CMR-idel ei kuulu kostjale, need on sarnased vedusid teostanud autojuhi Vladimir Viikbergi allkirjadega. Meelevaldne on kohtu poolt transportija pitsati jäljendile ja tundmatule allkirjale mõlema poole tahteavalduse omistamine. Kostja ei saanud olla lepingulistes suhetes hagejaga, kuna hagejal puudus vedude teostamiseks auto. Vedusid teostanud auto oli liisitud OÜ TransEST poolt. Autojuht, kes juhtis OÜ TransEST kasutuses olevat autot, oli hageja osanik ja juhatuse liige V. Viikberg. Kostjale jääb arusaamatuks, milliste tõendite põhjal kohus järeldas, et hageja liisis auto OÜ-lt TransEST. Asjaolu, et Viikberg juhtis OÜ TransEST kasutuses olevat autot, ei tähenda, et veoleping oleks olnud sõlmitud hagejaga. Vastused kaebustele Pooled vaidlesid teineteise kaebustele vastu. Tallinna Ringkonnakohtu 05.06.2008 otsusega maakohtu otsus tühistati osaliselt ning hagi rahuldati täies ulatuses. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30.01.2009 otsusega ringkonnakohtu otsus tühistati ning tsiviilasi saadeti ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

3(5)

Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosaliste esindajad ning tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et otsus kuulub tühistamisele menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tõendite hindamisel. Hagiavalduse kohaselt osutas hageja kostjale veoteenust ajavahemikul 2- 22. märtsini 2007, 25.-29. märtsini 2007 ja 30. märtsist 5. aprillini 2007 ning esitas kolm arvet summas 209 096 krooni, mille kostja jättis tasumata. Hageja taotleb nimetatud summa väljamõistmist kostjalt VÕS § 774 lg 1 alusel. VÕS § 774 lg 1 järgi kaubaveolepinguga kohustub üks isik (vedaja) teise isiku (saatja) ees vedama vallasasja (veos) sihtkohta ning andma selle üle kolmandale isikule (saajale), saatja kohustub selle eest maksma vedajale tasu (veotasu). Maakohus rahuldas nõude osaliselt summas 37 846,50 krooni. Kolleegium nõustub apellatsioonkaebuses oleva väitega, et maakohus ei ole kõiki tõendeid hinnanud, mis on viinud ebaõige järelduse tegemiseni. TsMS § 232 lg 1 kohaselt peab kohus tõendeid hindama igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Poolte vahel tekkis õiguslik vaidlus selle üle, kas poolte vahel on sõlmitud veoleping, millest tuleneks kostja kohustus tasuda hagejale veotasu. Maakohus asus ekslikule seisukohale, et CMR saatedokumentidega on tõendatud poolte tahteavaldus veolepingu sõlmimiseks. Kolleegium leiab, et maakohus on tõenditele andnud eksliku hinnangu. Vastuapellatsioonkaebuse esitanud Nordcarrier Eesti OÜ on märkinud õigesti, et CMR ei ole veoleping, vaid rahvusvaheline kaubaveo saatedokument, mis tõendab kauba üleandmist ja vastuvõtmist. Sellele juhtis tähelepanu ka käesolevas tsiviilasjas Riigikohtu tsiviilkolleegium 30.01.2009 otsuses nr 3-2-1-143-08, mitte nõustudes kohtu seisukohaga saatedokumendi õigusliku tähenduse kohta. Eelnimetatud otsuse kohaselt CMR konventsiooni art 9 lg 1 sätestab, et saatedokument on veolepingu sõlmimise, lepingutingimuste ja vedaja poolt kauba vastuvõtmise tõend prima facie (kuni vastupidise tõendamiseni). Sarnaselt reguleerib saatedokumendi tähendust ka VÕS § 776 lg 1. Seejuures CMR art 4 järgi tuleb veoleping kinnitada saatedokumendi koostamisega, kuid selle puudumine ei tähenda iseenesest veolepingu puudumist. Seega üksnes kaubaveo saatedokumendist ei piisa selleks, et teha järeldust veolepingu sõlmimisest poolte vahel. Kostja on õigesti märkinud, et veolepingu olemasolu korral tulnuks pooltel kokku leppida ka lepingutingimustes, so lepingu esemes ja hinnas. Maakohus on jätnud sellele tähelepanu pööramata. Kostja ei ole ka saatja kaubaveolepingu tähenduses. Vaidlusaluste arvete aluseks olevatest veodokumentidest ilmneb, et kauba saatjateks olid erinevad äriühingud. Õige on, et kaubasaatelehtedel on vedajaks näidatud hageja, millele ongi hagis tuginetud. Õiguslikuks küsimuseks on aga see, kas hagejal oli õigussuhe nimelt kostjaga. Kostja on hagejaga õigussuhte olemasolu eitanud ning väitnud, et ta oli lepingulistes suhetes OÜ-ga TranEST ning täitis kaubasaatjate suhtes ekspedeerija rolli. Maakohus asus seisukohale, et kostja ja OÜ TranEST vahelisele lepingulisele suhtele ei ole vajalik hinnangut anda. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Kostja vastuväidete kohaselt sõlmis ta veolepingu OÜ-ga TransEST, mille tõendamiseks esitas dokumentaalse tõendi, veolepingu nr 08/2006, mida tuli hinnata. Veolepingu punkti 1.1. kohaselt OÜ Nordcarrier tellib veo ja teenuse vedajalt OÜ-lt TransEST kauba transportimiseks ettenähtud punkti vastavalt Eesti Ekspedeerijate Assosatsiooni üldtingimustele (EEAüt) ja Rahvusvahelisele Autokaubaveolepingu Konventsioonile (CMR). Veotasu maksmine pidi toimuma lepingu

4(5)

punkti 8.6 kohaselt vedaja või OÜ Viiru Transport arveldusarvele, mis kooskõlastatakse eelnevalt vedajaga. Kuivõrd veotasu maksmine pidi toimuma igal juhul OÜ-ga TransEST kui vedajaga kooskõlastatult, siis võis OÜ TransEST kasutada hageja teenust. Vaidlus puudub selles, et kostja on vedude eest tasunud OÜ-le TransEST, kes esitas kostjale arved. Maakohtu otsuse kohaselt hageja liisis OÜ-lt TransEST autot. Tuleb nõustuda vastuapellatsioonkaebuses oleva väitega, et eelnimetatud asjaolu ei ole tõendamist leidnud. Hageja ja OÜ TransEST vaheliste suhete kohta tõendite esitamise vajadusele ei ole kohus hageja tähelepanu pööranud. Eelnimetatud veolepingu punkt 1.2. kohaselt loetakse veoleping sõlmituks, kui vedaja on kauba vastu võtnud, mis vastab sissekannetele veokirjas või on saanud veoks vajalikud juhtnöörid ja nendega kooskõlas veokirjas määratud kauba vastu võtnud. Seega tuli vaidluse lahendamiseks välja selgitada, kas vaidlusaluste vedude puhul esinesid selles lepingutingimustes märgitud asjaolud. Maakohus on jätnud ülalnimetatud tõendi hindamata ega ole teinud kostjale ettepanekut tuua esile asjaolud, millest nähtub, et vaidlusalused veod toimusid osundatud raamlepingu alusel, samuti esitada nende asjaolude kohta tõendid. Ebaselge on, kuidas toimus juhtnööride andmine kauba veoks ning kes andis hagejale korraldusi kauba veoks, kas kostja või OÜ TransEST. Apellandi väidetel tellis kostja temalt veoteenust, kuid selle asjaolu kohta ei ole tõendeid esitatud ning maakohus ei ole sellele ka hageja tähelepanu pööranud. Arvestades eeltoodut, ei täitnud maakohus TsMS § 392 lg 1 punktides 3 ja 4 sätestatud eelmenetluse ülesandeid ning on jätnud tsiviilasjas olulised asjaolud välja selgitamata ja tõendid hindamata, mida ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses, mille tõttu tuleb tsiviilasi saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulude jaotus tuleb otsustada tsiviilasja uuel läbivaatamisel.

Mare Merimaa

Malle Seppik

Imbi Sidok

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.