Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-143-08 Tartu, 30. jaanuar 2009. a Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks Osaühingu Viiru Transport hagi Nordcarrier Eesti OÜ vastu 209 096 krooni saamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 5. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 207-19618 Nordcarrier Eesti OÜ kassatsioonkaebus 209 096 krooni Hageja osaühing Viiru Transport (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Vahur Krinal Kostja Nordcarrier Eesti OÜ (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Indrek Veso 12. jaanuar 2009. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 5. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-19618 ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada Nordcarrier Eesti OÜ-le kassatsioonkaebuselt 1. juulil 2008. a tasutud kautsjon 2091 (kaks tuhat üheksakümmend üks) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.
Osaühing Viiru Transport (hageja) esitas 22. mail 2007. a Harju Maakohtule hagi Nordcarrier Eesti OÜ (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista veolepingust tuleneva tasu 209 096 krooni. Hagiavalduse kohaselt osutas hageja kostjale ajavahemikel 2.-22. märts 2007, 25.-29. märts 2007 ja
30.märtsist 5. aprillini 2007 veoteenust. Hageja esitas kostjale selle eest kolm arvet: 22. märtsil 2007,
29.märtsil 2007 ja 5. aprillil 2007. Kostja ei ole arveid tasunud. Kostjalt tuleb tasumata arvete eest välja mõista kokku 209 096 krooni.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Ta tellis veolepingu alusel veoteenuse Osaühingult TransEST (kolmas isik), kellele on tasunud ka vaidlusalused arved.
3.Harju Maakohus rahuldas 23. jaanuari 2008. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 37 846 krooni 50 senti. Maakohus leidis, et hinnata tuleb hageja ja kostja vahelist lepingulist suhet ning hinnata ei saa kostja ja kolmanda isiku sõlmitud lepingut, sest kolmas isik ei ole selle tsiviilasja pooleks. Vedude toimumist pooled ei vaidlusta. Kostja väitel tellis ta veoteenuse veolepingu alusel kolmandalt isikult. Selle lepingu järgi loetakse veoleping sõlmituks, kui kolmas isik on kauba vastu võtnud. Hageja väitel osutas ta veoteenust, kasutades kolmandalt isikult liisitud autot. Veod teinud autojuht oli hageja seaduslik esindaja. Hagejal oli tasulise rahvusvahelise autoveo tegevusluba, mida kolmandal isikul väidetavalt ei olnud. Eeltoodud tõenditest saab järeldada, et veolepingu sõlmimine kolmanda isikuga
ei tõenda, et kostjal polnud veosuhet hagejaga. Samuti ei ole veolepingu sõlmimise eelduseks iseenesest rahvusvahelise autoveo tegevusluba. Veolepingu sõlmimise aspektist ei ole tähtsust ka sellel, kes liisis autot. Pooled tõendasid lepingulisi suhteid ka rahvusvahelise autotranspordi saatelehtedega, töölähetuste ja arvetega. Esitatud arved kui ühepoolsed dokumendid lepingulist suhet ei tõenda. Samal põhjusel ei tõenda lepingulist suhet ka töölähetused. Lepingulist suhet saab tõendada vaid saatelehtedega, kui neist nähtub mõlema poole tahteavaldus. Kohtule esitatud rahvusvahelise autotranspordi saatedokumentidel (saatelehtedel) nr 64802, 64801 ja 71501 on transportijaks märgitud kostja ning nendel on transportija allkiri ja pitser. Kostja on väitnud, et nimetatud allkiri ei kuulu kostja esindajale. Selline väide on paljasõnaline. Samuti ei ole kostja andnud usaldusväärset selgitust, kuidas sai kostja pitsat sattuda kolmandate isikute valdusesse. Ka ei ole kostja vaidlustanud vedu ennast ega seda, et ta oli veol transportijaks. Viidatud saatedokumentidest nähtuvad mõlema poole tahteavaldused. Seega saab neist järeldada, et pooled sõlmisid kõnealuste vedude tegemiseks veolepingu. Kuivõrd hageja on osutanud veoteenust, tuleb kostjal võlaõigusseaduse (VÕS) § 774 lg 1 järgi tasuda veotasu. Veotasu sõltub veo pikkusest ning kilomeetrihinnast. Tulenevalt saatedokumentidest ja töölähetustest on vedude pikkus kokku 3291 km. Kilomeetrihinnaks saab lugeda 11 krooni 50 senti. Seega on hagejal viidatud saatedokumentide järgi õigus kostjalt nõuda kokku 37 846 krooni 50 senti. Hageja nõudeõigust ei välista see, et kostja on väidetavalt tasunud raha kolmandale isikule.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.
5.Kostja esitas maakohtu otsuse peale vastuapellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 5. juuni 2008. a otsusega maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise osas. Ringkonnakohus tegi selles osas uue otsuse, millega mõistis kostjalt hageja kasuks välja 209 096 krooni. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et kostja kui ekspedeerija tellimusel tehti sõidukiga Volvo (registreerimisnumber 453 MGJ) kaubaveod ajavahemikul 2.-22. märts 2007, 25.-29. märts 2007 ja 30. märtsist 5. aprillini 2007 teekonnapikkustega vastavalt 8690 km, 1630 km ja 5074 km. Seda kinnitavad ka poolte esitatud tõendid. Ei vaielda ka selle üle, et viidatud sõiduki omanik oli AS Hansa Liising Eesti ning selle vastutav kasutaja (liisinguvõtja) oli kolmas isik. Sõiduki kasutaja oli registreerimistunnistuse järgi hageja. Kostja on tasunud eelnimetatud vedude eest kolmandale isikule 23. aprillil 2007. a 76 700 krooni ja 11. mail 2007. a 131 216 krooni. Kostja ja kolmas isik on sõlminud 1. novembril 2006 veolepingu. Vaidlusaluste vedude tegemise ajal juhtis veokit hageja juhatuse liige Vladimir Viikberg. Kostja võttis kohtuistungil omaks, et faktiline vedaja oli hageja. Vedajana on hageja märgitud ka kauba saatedokumentidele. Vaidlusküsimuseks on see, kas kostja on ekspedeerijana sõlminud hagejaga kaubaveolepingu ning kas ta on kohustatud hagejale maksma veotasu VÕS § 774 lg 1 järgi.
Rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR) art 4 järgi tõendatakse veolepingut saatedokumendi koostamisega ja art 5 kohaselt kirjutab saatedokumendile alla nii saatja kui ka vedaja ning allkirjad võivad olla asendatud nende templitega. Vaidlusaluste vedude saatedokumentidele on vedajana märgitud hageja ning Eestist lähetatud vedude puhul lisaks ka kostja. Eeltooduga on tõendatud, et pooled sõlmisid kaubaveolepingu. Maakohus jõudis selles osas õigele järeldusele. Asjaolu, et kostja tellis hagejalt veod kolmanda isiku vahendusel, on tõendamata. Puuduvad tõendid, mille järgi võiks lugeda vedajaks kolmanda isiku. Maakohus leidis õigesti, et asja lahendamisel ei ole tähtsust sellel, et kostja oli sõlminud veolepingu ka kolmanda isikuga. Samuti ei ole tähtsust sellel, kes oli veoki liisija. Veoki kasutusõigus oli sõiduki registreerimiskaardi järgi ka hagejal. Samas leidis maakohus vääralt, et kostjal tuleb tasuda veotasu üksnes kauba toimetamise eest Eestist sihtkohta. Veotasu tuleb tasuda kogu veotsükli eest, mis on kajastatud töölähetusel. Maakohtus ei vaielnud pooled vedude kilometraaþi ega kilomeetrihinna suuruse üle ning kostja ei esitanud vastuväiteid hageja arvetel näidatud summade õigsuse kohta. Seega tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 652 lg 4 alusel tähelepanuta kostja vastuapellatsioonkaebuses esitatud väited, et pooled ei saavutanud kokkulepet veolepingu olulises tingimuses (hinnas) ning et maakohus määras veotasu hinna ebaõigesti. Põhjendatud on aga kostja vastuapellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei märkinud otsuses, milliste tõendite põhjal ta tegi järelduse, et hageja liisis auto kolmandalt isikult. Selline järeldus ei põhinenud ühelgi tõendil ning tulnuks jätta otsuse tegemisel arvestamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega saata asi samale ringkonnakohtule uueks lahendamiseks. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 654 lg-t 5, kui jättis arvestamata kostja vastuapellatsioonis toodud väited. Samuti hindas ringkonnakohus vääralt asjas esitatud tõendeid, kui leidis, et kohtule esitatud saatedokumendid tõendavad pooltevahelist lepingulist suhet, ning jättis tähelepanuta kostja ja kolmanda isiku veolepingu. Kostja polnud ühelgi saatedokumendil märgitud kauba saatjaks. Kostja oli transportija, saades tellimuse kauba saatjalt, ja toimis kui ekspedeerija, korraldades vedusid. VÕS § 774 lg 2 kohaselt kohaldatakse kaubaveolepingule töövõtu kohta sätestatut, kui võlaõigusseaduse kaubaveolepingut reguleerivas jaos sätestatust ei tulene teisiti. Nii telliski kostja veoteenuse veolepingu alusel kolmandalt isikult ning viimane tellis omakorda alltöövõtu korras veoteenuse hagejalt. Kohtud ei hinnanud kostja ja kolmanda isiku sõlmitud veolepingu sisu, mille kohaselt oli hageja veoteenuse osutamisel alltöövõtja ning tegelikuks võlgnikuks hageja ees on kolmas isik. Hagejal ei olnud kostjaga lepingulist suhet, millest oleks saanud tekkida väidetav nõue. Kohtud ei saanud määrata lepingu hinda arvete ja töölähetuslehtede alusel. Nimetatud dokumendid ei tõenda, et pooltel oli kokkulepe veoteenuse osutamiseks.
8.Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja kaebust põhjendamatuks ja palus jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel
materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
10.Pooled vaidlevad selle üle, kas nad on sõlminud veolepingu, millest tuleneks kostja kohustus tasuda hagejale veotasu. Tulenevalt VÕS § 774 lg-st 1 kohustub kaubaveolepinguga üks isik (vedaja) teise isiku (saatja) ees vedama vallasasja (veos) sihtkohta ning andma selle üle kolmandale isikule (saajale) ning saatja kohustub selle eest maksma vedajale tasu (veotasu). Pooled ei vaidle selle üle, et asjas kohalduvad eelkõige rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni sätted, sest kauba vastuvõtmise ja üleandmise kohad asuvad eri riikides.
11.Maakohus tuvastas tuginedes hageja esitatud saatedokumentidele, et pooled sõlmisid veolepingu. Saatedokumentidest nähtus kohtu arvates mõlema poole tahteavaldus veolepingu sõlmimiseks. Ringkonnakohus nõustus eeltoodud maakohtu järeldusega, märkides, et CMR art 4 järgi tõendatakse veolepingut saatedokumendi koostamisega. Samuti viitas ringkonnakohus sama konventsiooni art-le 5, mille kohaselt kirjutab saatedokumendile alla nii saatja kui ka vedaja ning allkirjad võivad olla asendatud nende templitega.
12.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega saatedokumendi õigusliku tähenduse kohta veolepingu sõlmimise tõendamisel. CMR art 4 järgi tuleb veoleping kinnitada saatedokumendi koostamisega, kuid selle puudumine ei tähenda veel iseenesest veolepingu puudumist. Sama konventsiooni art 9 lg 1 sätestab, et saatedokument on veolepingu sõlmimise, lepingutingimuste ja vedaja poolt kauba vastuvõtmise tõend prima facie (kuni vastupidise tõendamiseni). Samamoodi reguleerib saatedokumendi (veokirja) tõenduslikku tähendust ka VÕS § 776 lg 1. Selle kohaselt tõendab saatja ja vedaja allkirjastatud veokiri kuni vastupidise tõendamiseni veolepingu sõlmimist ja tingimusi ning veose vastuvõtmist vedaja poolt. Kolleegium on 14. juunil 2006. a tsiviilasjas nr 3-21-56-06 tehtud otsuse p-s 12 selgitanud, et CMR art 9 lg-st 1 tulenevalt tõendab isiku kauba saatjaks olemist kuni vastupidise tõendamiseni eelkõige saatedokument ning eeltoodu ei välista kauba saatja kindlakstegemist ka muude tõendite alusel. Kolleegium jääb viidatud seisukoha juurde.
13.Arvestades otsuse p-s 12 avatud saatedokumendi õiguslikku tähendust, ei saanud kohtud vaadeldavas asjas rajada otsust ainuüksi sellele, et saatedokumentide koostamisega sõlmisid pooled veolepingu. Seega on ekslik maakohtu arusaam, et lepingulist suhet saab tõendada vaid saatedokumendiga, kui sellest nähtub mõlema poole tahteavaldus. Ekslik on ka maakohtu seisukoht, et kohus ei saa anda hinnangut kostja ja kolmanda isiku vahelisele lepingule, sest kolmas isik ei ole selle tsiviilasja pooleks. Nimetatud asjaolu ei muuda TsMS § 457 lg 1 kohaselt selles asjas tehtud kohtuotsuse resolutsiooni kohustuslikuks kolmandale isikule, kuid ei vabasta kohut kohustusest hinnata tõendeid, millega soovitakse ümber lükata saatedokumendist nähtuvat eeldust (vt otsuse p 12). Eeltoodud osas maakohtu otsust muutmata jättes on nende seisukohtadega nõustunud ka ringkonnakohus. Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et tõendamata on asjaolu, et kostja oleks tellinud hagejalt veod kolmanda isiku vahendusel. Kolleegium märgib, et see asjaolu ei ole asjakohane. Hageja leidis, et saatedokumentidega on tõendatud tema veoleping kostjaga. Seega pidi kostja tõendama, et tal ei ole sama eseme suhtes hagejaga veolepingut. Seda saab tõendada ka
tõenditega, mis kinnitavad veolepingu olemasolu kolmanda isikuga. Iseenesest õige on kohtute arusaam, et veolepingu olemasolu kolmanda isikuga ei tõenda veolepingu puudumist hagejaga. Küll tuleb sellises olukorras hinnata seda, kas on usutav sama eseme suhtes kahe veolepingu sõlmimine. Selle hindamisel saab muuhulgas arvestada ka hageja ja kolmanda isiku suhteid, sõlmitud lepinguid ja nende täitmist.
14.Kostja väitis, et ta sõlmis veolepingu kolmanda isikuga ja et veod tegi kolmas isik. Kostja esitas hageja esitatud tõendite ümberlükkamiseks kolmanda isikuga sõlmitud veolepingu (tlk 33-40). Selle veolepingu p-de 1.1 ja 1.2 järgi tellib kostja veo või teenuse kolmandalt isikult kauba transportimiseks ettenähtud punkti ning veoleping loetakse sõlmituks, kui kolmas isik on vastu võtnud kauba, mis vastab sissekannetele veokirjas, või on saanud veoks vajalikud juhtnöörid ja nendega kooskõlas veokirjas määratud kauba vastu võtnud. Tulenevalt lepingu p-st 8.6 tuleb veo eest esitatud arved tasuda kolmandale isikule kui vedajale või hagejale ning see kooskõlastatakse enne kolmanda isikuga. Samuti esitas kostja arved, mille alusel ta tasus kolmandale isikule ning kolmanda isiku kinnitatud töölähetused (tlk 49-54). Esitatud pangaväljavõttega (tlk 47) soovis kostja tõendada, et ta tasus veotasu kolmanda isiku pangakontole. Seega tuli kohtutel ka neid tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1 hinnata. Viidatud sätte järgi hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Eeltoodust tulenevalt leidsid kohtud ekslikult, et asjas ei oma tähtsust, et kostja ja kolmas isik sõlmisid veolepingu. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus andma hinnangu ka kostja esitatud tõenditele ja otsustama sellest tulenevalt hageja nõude rahuldamise üle.
15.Saatedokumendi sisu- ja vorminõuded sätestatakse CMR art-tes 5 ja 6 (analoogne regulatsioon sisaldub VÕS §-s 775). CMR art 5 lg 1 kohaselt koostatakse saatedokument kolmes originaaleksemplaris, millele kirjutavad alla nii saatja kui ka vedaja, ning allkirjad võivad olla trükitud või asendatud templiga, kui see on lubatud saatedokumendi koostamise asukoha riigi seadustega. CMR art 6lg 1 järgi tuleb saatedokumendile märkida muu hulgas saatja, vedaja ning saaja nimi ja aadress. Vaadeldavas asjas esitatud saatedokumentidel on märge kauba vedaja kohta, kuid neist ei nähtu, et kostja oleks nimetatud kauba saatjaks, samuti puudub neil dokumentidel kostja kui kauba saatja allkiri või tempel. Eeltoodust tulenevalt jääb kolleegiumile arusaamatuks ringkonnakohtu seisukoht, mille järgi tõendab poolte vahel veolepingu sõlmimist see, et vaidlusaluste vedude saatedokumentidele on vedajana märgitud hageja ning Eestist lähetatud vedude puhul lisaks ka kostja.
16.Kostja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Henn Jõks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.