Intellektuaalse omandi kaitse › Intellektuaalse omandi kaitse

HLoli nõus programmeerima sobiva interneitpoe XXXX muudest töödest vabal ajal tehnilise konsultandi HK kaasabil. HL selgitas kostjale II, et alguses on poe müügikäive väike ja ta ei soovi autoritasu saada, kuid soovib seda käibe suurenedes autoritasuna ja tarkvara kasutusõiguse eest väikse osana internetipoe müügikäibest. Internetipoe töötamise täpsete tingimuste kokkuleppimise jättis HL tuleviku, kui valmiv poesüsteem kostjale II sobib ja ta seda kasutama hakkab. Kostja II nimetatu osas oma seisukohta ei avaldanud, jätkas aga soovide väljendamist internetipoe osas ja soovis tööde kiiret alustamist. Tööd kestsid mitu aastat, autor polnud enam kindlust suulise kokkuleppe alusel valminud internetipoest tulevikus ja seetõttu küsis autor 20022003.a mitmes osas kokku 17’000.- kr, et saada vähemalt mingitki tasu programmeerimistöö eest. Kostja II eelistas tasuda need summad HL kontole oma isiklikult kontolt ja HL võttis selle täitmise vastu. Ülekannete selgitusse märkis kostja II “laen”. HL pidas seda summat tagatisdeposiidiks, mille ta tasaarveldaks, kui OÜ H internetipoes tegevust alustab ja tarkvarasüsteemi autoriga kasutustingimused kokku lepib. 2003.a jõudis arendus poe töötamise testimiseni. Süsteem jäi töötama hageja serverarvutisse autori järelevalve alla. Kostja II soovis aeg-ajalt muuta ekraanil nähtavaid tekste ja uuendada kaupade laoseisu andmeid, milleks autor programmeeris juurde kõik vajalikud vahendid, et kostja II saaks ise internetipoe haldusega tegeleda. Nimetatu võimaldas kostjal II internetipoe kujundust muuta: asendada tausta, muuta ekraanikujundust, lisada logosid ja kaubamärkide nimetusi. Kostja II tegi seda ilma autori eelneva nõusolekuta, autor avastas need tagantjärgi, kuid ei vaielnud ka kujundusele vastu. Juurdepääs internetipoe serverile andis kostjale II võimaluse kopeerida poodi moodustav tarkvara endale. Autor pidas seda arendusversiooniks, kostja II käes olevat koopiat võis vaadelda varukoopiana ja autor oli nõus selle täiendava varukoopia olemasoluga. Kostja II muutis ka märke “CC XXX 2003” ja asendas selle märkega “CC AOÜ”. Autor ei ole oma tarkvarasüsteemi XXX õigusi ei osaliselt ega täielikult võõrandanud. Internetipood töötas 2003-2004 hageja serveris ja autori tehnilise järelevalve/hoolduse all. Kostja II tegi internetipoele reklaami ilma autoriga kooskõlastamata. Autor sai veebipoe populaarsusest aru süsteemi tavalise tehnilise hoolduse käigus, kui serverarvuti kasutuskoormus kasvas kiiresti, mis oli hagejale arvutitehnilisele infrastruktuurile, arvutivõrgule ja internetiühendusliinile tehniliselt ebasoovitav. Poe käive kasvas, 2005. oli igapäevane müügikäive juba tuhandetes kroonides. HL juhtis 2005.a oktoobris kostja II tähelepanu vajadusele leppida autoriga kokku poe kasutamise tingimustes, millest kostja II keeldus. 2005.a novembris hoiatas autor kostjat II suuliselt, et sundlõpetab internetipoe tegevuse. Novembris 2005.a informeeris hageja kostjat I, et tarkvarasüsteemi kasutamine toimub ilma autori nõusolekuta. Vaidluse tõttu lõpetas hageja internetipoe senise arvutitehnilise hoolduse. Hageja ei soovinud kostjal I lasta kasutada edaspidi oma internetiühendust ja määras, et internetipood saab töötada mujal asuva internetiühenduse kaudu, mille eest tasuks kostja I ise. Kostja I telliski enda internetiühenduse ja hageja paigaldas internetipoe ümber töötama selle ühenduse kaudu, jättes endale tehnilise kontrolli poe töötamise üle. 2006.a lõi kostja II internetipoe omavoliliselt paigaldatud koopia, milles olid edukalt tööle rakendatud internetipoe koosseisu kuuluvad kõik programmikomponendid ehk moodulid. Sellest hetkest kasutab kostja II internetipoodi omavolilise koopia abil, kasutades seda äritegevuseks autori tahte vastaselt. Kostja II on otsinud arvutiprogrammis üles kohad, mis olid autoril ettenähtud autoril internetipoe käibe jälgimiseks ja on programmi omavoliliselt muutnud (või lasknud muuta) nii, et autor ei saaks käibe kohta infot. 2007.a mais esitas hageja kostjale I litsentsitingimused, et legaliseerida äritegevuseks kasutatav piraatkoopia. Kostja I ehk kostja II litsentsitingimustega ei nõustunud, kuid jätkas internetipoe kasutamist. Kostja II väljendas, et litsentsitingimustega nõustumine on mõttetu. Autor leiab, et kokkuleppe mittesaavutamise tõttu tuleb internetipoe kasutamine keelata. Autor pole mitte mingilgi viisil võõrandanud oma

isiklikke ega varalisi autori õigusi. Intenetipoe varalised õigused kuuluvad tema programmeerija HL ja konsultandi HK soovil hagejale. 2007.a kevadel teatas RH, et internetipoe tarkvarasüsteem on tema oma, kuna ta on tasunud HLile selle loomisega seoses 2002-2003.a kokku 17’000.-kr. HL kandis 17’000.-kr kostjale II tagasi 22.06.2007.a, tagatis äritegevuse mittealustamise puhuks oli oma tähtsuse kaotanud, kostja II kandis selle 26.06.2007.a tagasi selgitusega “programmeerimisteenuse eest”. HL pole kunagi sellist teenust kostjatele osutanud. Hageja hakkas kostjale I maist 2007.a esitama litsentsitasu arveid kuni juulini,kuid ksotja I neid ei tasunud. 06.08.2007.a esitas hageja autorina kostjale I ettekirjutuse internetipoe omavolilise kasutamise lõpetamiseks ja hoiatas hagi esitamisega kohtusse oma õiguste kaitseks. Kohtuväliselt pole vaidluse lahendamine tulemusi andnud. Arvutiprogramme ei tohi reprodutseerida ilma autori nõusolekuta ja tasu maksmata. XXX 2003.a “ kõrvaldamisega ja selle Arvutiprogrammilt elektroonilise teabe “cC asendamisega teabega “cC AOÜ 2000-2007” panid kostjad toime AÕS § 80 ja KarS § 219 märgitud süüteo. Kostjad on paigaldanud töötama internetipoe tarkvarasüsteemi piraatkoopia ks selle avalikustamisega internetis eesmärgiaga müüa selle piraatkoopia abil autovaruosi, mis on KARS § 223 märgitud süütegu. Piraatkoopia asub kostjale I või kostjale II kuuluvas arvutis IPaadressil 84.52.10.201. Tuginedes AÕS § 81 ülamärkega 7 lg 2 esitab hageja internetipoe esialgsel kujul taastamise nõude. Hageja nõuab internetidomeeni A registrikirje taastamist tema esialgsele rikkumiseelsele kujule, mis tal oli aastatel 2003.a kuni 2007.a jaanuar ehk samale algkujule, millisele hageja domeeni A selle aastal 2003.a registreeri ehk domeeni A esimeseks DNS serveriks tuleb taastada 80.235.78.100 ja teiseks DNS serveriks taastada 195.50.193.163. Nimetatu on vajalik, et hagejal taastuks kontroll internetipoe XXX üle sellisel määral, et ta saab oma autoriõigusi teostada iseseisvalt. Hageja taotleb piraatkoopia kasutamise teel saadu väljaandmist, arvestades nõude alusena õigusvastast kasumit ehk müügikasumit. Hageja esitab nõude samaaegselt nii füüsilise kui juriidilise isiku vastu solidaarselt, kuna kogu kostja I õigusvastane tegevus on kostja II pahauskne tegevus, samuti võib ilmneda kostja I raamatupidamise auditeerimisel, et kostja II on õigusvastasel viisil saadud ettevõtluskasumi kulutanud omaenda kulude katteks või kostjast I „välja kantinud”. Sellele viitab kaudselt fakt, et kostja II on näidanud ettevõtte aastakäibe suhtes ebareaalselt väikest kasumit. Vastutus kostjate vahel tuleb jagada nii, et kostja I likvideerimise korral kannaks firma poolt täitmata kohustus edasi rikkumised toimepannud kostja II. Hageja palub tuvastada kostjapoolne pahauskne autoriõiguste rikkumine ja kostja tegevuse õigusvastasus; taastada domeeni A esmaseks DNS serveriks 80.235.78.100 ja teiseks DNS serveriks 195.50.193.163 ja mõista kostjatelt solidaarselt välja autoriõiguse objekti õigusvastase kasutamise teel saadu 597’500.- kr. Internetipood võtab müüdavate kaupade andmed andmebaasist, mida luuakse andmebaasihaldusprogrammiga Microsoft Access. Hageja programmeeris internetipoe lugema kostja käest valmiskujul tulnud andmebaasi, luues ka selle andmebaasi kerge vahetamisvõimaluse. Hageja ei sea kahtluse alla kostja arvutikompetentsust Access-andmebaasi loomiseks, kuid kostja II ei oska arvutitarkvara programmeerida ega pole kunagi vallanud ainsatki programmeerimiskeelt. Internetipoe programmeerimisel osalesid ainult HL j a HK kaasautorina ja konsultandina. Lisaks kujundusmuudatustele on millalgi 2006.a jooksul keegi uurinud autori enda poolt tööleseadistatud internetipoe serverit, kuna autor oli andnud selle hageja ruumidest välja ja kostjal oli sellele füüsiliselt vaba ligipääs. Sama isik on hiljem muutnud internetipoe pangamaksemoodulit või asendanud selle teistsugusega, et autor ei saaks näha piraatkoopia müügikäivet. Ka nende toimingute käigus ei ole internetipoe algset programmikoodi muudetud, ja praegune piraatkoopia töötab samamoodi nagu autorioriginaal.

Kõik tehnilised lahendused valis programmeerija ise, kuna kostja ei tea, milliste tehniliste lahendusvariantide vahel internetipoe programmeerimisel üldse valida saab. Kui esimesed ekraanipildid olid valminud, siis hakkas kostja neid vaadates väljendama oma eelistusi, kuhupoole tuleks mõni nähtav asi või detail ekraanil muuta, millises tabelilahtris võiks tema arust ostjale näidata mootori kilovatte ja millises lahtris võiks ikka näha auto väljalaskeaasta jne. Selliste soovidega on autorid internetipoe programmeerimisel ka arvestanud ja neid võimalustmööda täitnud. Kui internetipoe arendus oli autoritel jõudnud järku, kus oli aeg hakata tegelikke kaupu/varuosi ostjale ekraanitabelisse näitama, siis andis kostja autorile kaupade osalise andmebaasi, mida tal hiljem oli iseseisvalt võimalik ükskõik kui sageli uuemaks ja täielikumaks vahetada. Kostja arvas, et ostude eest võiks olla võimalik maksta Hansapanga, Ühispanga, Sampo Panga ja Nordea internetipanga kaudu. Teostada jõudsid autorid neist 4 esimest. Kui internetipoe testversioon juba töötas, kirjutas kostja II tutvustava juhendi ostjatele. Kostja II magistritöö teemaks ei ole mitte internetipoe enda loomine, vaid selle kaudu müümise äriplaani esitamine koos olukorrakirjeldusega kohalikul autoturul. Tegemist on ärikooli lõputööga, millal pole mingit seost internetipoe programmeerimisega. Kostja pöördus 2001.a sooviga „tahan interneti kaudu varuosi müüa” otse ja ainult HL poole. HL ei teinud pakkumist 17’000.- kr peale, kuna internetipoe loomise alguses ei teadnud veel keegi, mida kostja II selle koosseisus tulevikus soovima hakkab, milliseks töömaht osutub ja kui palju käsiraha HL programmeerimise ajal soovib. HL poolt küsitud raha oli käsiraha, kusjuures programmeerimise ajal polnud programmeerijale teada, millal ta otsustab järgmise käsiraha küsida ja mis summas. Autoritasu, mida hageja kostjale pakkus, ei ole harvaesinev, vaid tuleneb AÕS § 48 sõnastusest. Aastatel 2003-2006 rikkus kostja AÕS § 49, mille kohaselt litsentsi andmine peab olema vormistatud kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, aga seda nõuet rikkus ka autor ise, kuna ta ei nõudnudki seda. Kostja müüs kaupu internetipoes autori teadmisel ja tema vaikival nõusolekul. Kostja on registrimuudatusega saavutanud selle, et autor ei saa lõpetada oma tarkvarasüsteemi kasutamise võimaldamist iseseisvalt ja sõltumatult. Hageja täpsustab oma nõuet ja palub taastada domeeni autoosad,ee esmaseks DNS serveriks 80.235.78.100 ja teiseks DNS serveriks

(ehk iseendaga). Kõikidele kolmandatele isikutele võivad autor ja hageja oma õiguste kuuluvust deklareerida. HL ei loonud internetipoodi tööülesannete käigus. Hageja taotleb mõlema kostja tegevuse tunnistamist õigusvastaseks. Hageja viitab Riigikohtu lahendile 3-2-1-39-03, mille kohaselt juhatuse liikmeks olemine on autori püsiv tööalane seos äriühinguga ja varalised õigused tuleb/võib lugeda äriühingule üleläinuks, kui autor on loonud teose äriühingu juhatuse liikmena. Seetõttu esitab hageja varaliste autoriõiguste ülemineku deklaratsiooni. Kostjate vastuväited ja põhjendused Kostja RH Oma 27.05.2008.a kohtusse laekunud vastuses kostja II hagi ei tunnista. 1999-2003.a õppis kostja II Estonian Business Schooli IT Magistriõppes, mille käigus valmis koostöös juhendaja ÜKmagistritöö internetipoe XXX käivitamiseks. Magistritöö sisaldab nii äriplaani kui ka internetipoe tehnilist ülesehitust. Töö käigus sai registreeritud kostja II ja interneti domeen XXX, mis kuulub kostjale II. Programmi osalise programmeerimise pakkumine osutus soodsaimaks Harri Lensenilt (17’000.- kr). Vastav summa sai HL arveldusarvele üle kantud. Heauskselt sai HL palvel selgitusse märgitud „laen”. Koduleht loodi kostja II täpsete juhendite järgi. Nimetatu kohta on säilinud kaust kostja II ja HL kirjavahetusest, kus kostja II ettepanekud on kinnitatud HL käekirjaga. Programmeerimisel osales kostja II ise ja ka teised programmeerijad. Kodulehe mahukaim ja äriliselt tähtsaim osa on andmebaasid (suurimas tabelis 629946 kirjet), nende loomisel osales ainult kostja II. H Lpakkus tema poolt juhitava kostja II serverit, kus programm võib asuda testimisperioodil. 2005.a lõpus pakkus HL harva esinevat lepingut, kus soovis tema serveris oleva kodulehe käibest 4% enda firmale või soovitas poe kuhugi mujale kolida. Kuna 4% käibe loovutamise pakkumine sobiks väikestele kaubandusettevõtetele, siis lepiti kokku ümberkolimine. Kostja II tellitud programm kopeeriti kostja II tellimusel HL poolt kostja II hallatavasse serverisse. Samuti pidi kostja I uuesti programmeerima makse- ja teavitusliidesed, mis asusid HL teisestes serverites. Kuna HL loodud süsteemid ei töötanud ei vanas ega uues serveris tõrgeteta, pidi kostja I ka uue serveri häälestuse ja haldaja tellima. Kostja ei ole füüsilise isikuna kunagi olnud õigussuhtes hagejaga. Hagejal puudub alus hagi esitamiseks ja puudub alus solidaarse nõude esitamiseks. AutÕS § 81 ülamärkega 7 lg 1 p 3 ja VÕS § 1037 ning 1039 tulenevalt tuleneb vajadus tuvastada teose õigusvastane kasutaja (vaidlust ei ole selles, et kostja II teost kasutanud ei ole) ja alles seejärel võimalus teose kasutajalt välja nõuda õigusvastase kasutamise teel saadu. Kostja AOÜ Kostja II 24.09.2008.a kohtusse laekunud vastuse kohaselt ei ole kostja hageja õigusi rikkunud. Asjakohatu on hageja väide, mille kohaselt ta peab võimalikuks, et äriühingu ainuosanik on kulutanud ettevõtluskasumi enda kui füüsilise isiku kulude katteks või muul viisil välja kantinud. Hagiavaldusest ei nähtu, millisele solidaarse vastutuse alusele hageja tugineb. Hageja arvamus, et juhul, kui ta esitanuks nõude vaid äriühingu vastu, siis üritaks füüsiline isik selle kohe likvideerida, mille tulemusel ainuüksi varalist nõuet rahuldava kohtuotsuse täitmine osutuks seejuures võimatuks. Seega on hageja sisuliselt rajanud solidaarse vastutuse nõude asjaolule, et juriidilisest isikust kostjal ei pruugi olla vara kohtuotsuse täitmiseks. Solidaarse vastutuse jagamine viisil, et kostja I likvideerimise korral kannaks firma täitmata kohustused kostja II, ei tulene seadusest. Juhul, kui kostja oleks hageja autoriõigusi rikkunud, siis oleks selline tegevus seadusest tulenevalt õigusvastane ja viimase eraldi tuvastamiseks mistahes vajadus puudub. Kostja ei ole aga hageja autoriõigusi rikkunud. Hagist jääb arusaamatuks, kuidas, millal ja millises vormis või

viisil on kostja hageja õigusi rikkunud. Hagiavalduses on läbisegi ja piiritlemata käsitletud erinevaid mõisteid nagu arvutiprogramm, andmebaas, domeeninimi, veebipood. Mida hageja silmas peab, kui ta räägib hagis „internetipoest nimetusega XXX”, „tarkvarapaigaldisest ja selle kasutuskestusest”, samuti „internetipoe kujunduslikust väljanägemisest”, „serverarvuti üleandmisest”, jääb selgusetuks ja kostjale ei ole arusaadav, millise autoriõiguse seaduse sätte regulatsiooni alla kuuluva objektiga on tegemist ning kuidas kostja väidetavalt on hageja õigusi rikkunud. Arvutiprogrammi autoril ei ole seadusest tulenevat õigust esitada arvutiprogrammi kasutamisõiguse saanud isikule tingimusi domeeninime kasutamisele ja serveriteenust osutava isiku valikule, nimetatut reguleerib VÕS ja mitte AutÕS. Hageja on põhjendanud oma nõuet sooviga sekkuda kostja igapäevasesse majandustegevusse ja omada jooksvat ning vahetut ülevaadet äriühingu kuludest ja tuludest, aga ka kostja tehingutest kolmandate isikutega. Hagejal puudub õiguslik alus sellise nõude esitamiseks. Hageja rahalise nõude arvestamise alused, kord ja printsiibid ning õiguslikud alused on põhistamata, mistõttu pole võimalik neile vastuväidete esitamine. Tulenevalt hageja 30.06.2008.a selgituste lk 7 avaldatust võib asuda seisukohale, et õigused arvutiprogrammi kasutamiseks kuuluvad füüsilisele isikule HLile, mitte hagejale. Seega isegi juhul, kui kostja oleks rikkunud tarkvaraprogrammi autori või autoriõiguste valdaja õigusi, siis ei oleks ta rikkunud mitte hageja õigusi, vaid HL õigusi. Hageja on esitanud esialgsele hagiavaldusele HK allkirjastatud teatise 16.01.2008.a, mille kohaselt kinnitab füüsiline isik HK, kellel puudub seos hagejaga, et arvutiprogrammide süsteemi XXX varalised õigused kuuluvad hagejale. Käsitletav tõend ei ole asjakohane ega lubatav. AutÕS-st ei tulene võimalust arvutiprogrammi suhtes varaliste õiguste üleminekuks olukorras, kus arvutiprogramm on loodud otseste tööülesannete täitmise käigus, teiseks on varaliste õiguste loovutamine tõendatav (olenemata teosest) kirjaliku lepinguga autori ja kolmanda isiku vahel. Kas menetlusosaliseks mitteoleva füüsilise isiku ja kolmanda isiku vahel, kes samuti ei ole menetlusosaline, on erimeelsusi arvutitarkvara ja domeeni XXX kasutamises, ei puutu käesolevasse vaidlusesse. Kostja tellis oma seadusliku esindaja vahendusel füüsiliselt isikult HLilt tarkvaraprogrammi loomise, millises protsessis osales ka füüsiline isik kostja II, kes esitas nägemuse (so struktuur, ülesande püstitus, millisel viisil ja milliseid võimalikke nn „tehnilisi käike” soovib tellija näha) ja osales programmi väljatöötamise protsessis. Kostja I ei ole kostja II vahendusel tellinud kunagi tarkvaraprogrammi hagejalt. Programmi sai kostja HLilt, kellega koos ka programmi töötamist katsetati ja juurutati. HL palvel tasus tarkvaraprogrammi kasutamiseks õiguse saamise eest kostja II eraisikuna, märkides selgitusse „laen”. Nimetatu oli põhjendatud sellega, et HL ei soovinud näidata saadud summasid tasuna, milline oleks tulnud deklareerida maksustatava tuluna. Eraisikute vahel protsendita laenu andmine ja tagastamine ei tekita üldjuhul kahtlusi selgituse tegelikkusele vastavuses. Kuna kostja II oli kostja ainuomanik ja juhataja, siis täitis ta äriühingu kohustuse isiklikult. Kas ja milline kohustus seejuures kostjal füüsilise isiku ees tekkis, ei seondu käesoleva vaidluse esemega, sest kostjad ei tellinud tarkvaraprogrammi loomist hagejalt. Hageja osutas kostjale nn serveriteenust. Vaidluse esemeks olev tarkvaraprogramm võimaldab tegeleda kaupade ostu-müügiga Interneti keskkonnas, ei ole midagi erakordset ega ainulaadset, sest nn Internetimüük on juba ammu väljakujunenud majandustegevuse sfäär ning erinevat isikute poolt sel eesmärgil kasutatavad tarkvaraprogrammid ei erine üksteisest sellises mahus, et neid kõiki võiks pidada programmiloojate originaalse loomingulise tegevuse tulemusteks. Hageja pole tõendanud, et vaidlusalune tarkvaraprogramm on autoriõigusega kaitstav objekt.

Kostja esitab vastuväited lähtudes teoreetilisest eeldusest, et hageja on tõendanud tarkvaraprogrammi autoriõigusega kaitstavuse, et arvutiprogrammi on alust pidada teoseks ja selle loojat/loojaid autoriks. Hageja väited on vastuolulised ja ei ole selge, keda ta kostjana konkreetselt silmas peab, märkides, et HL ei ole kunagi tema poolt loodud internetipoe varalisi õigusi kostja(te)le loovutanud. Kui hageja väidab, et autori soovil kuuluvad arvutitarkvara õigused hagejale, siis jätkuvalt on täpsustamata, millist liiki lepingu alusel autori õigused võõrandati. Autori ja hageja vahel valitseval üksmeelel ei ole õiguslikku tähendust. 16.01.2008.a nähtub, et teose on loonud väidetavalt kaks autorit. Need õigused ei saa kuuluda ühele autorile, samuti ei nähtu teatisest, millisel õiguslikul alusel, millal ja kellele loovutas väidetav teine autor oma varalised õigused. Kostja ei ole kunagi tellinud tarkvaraprogrammi loomist ja kasutamisõiguse saamist hagejalt ja varaliste õiguste loovutamise väide äriühingule on esitatud esmakordselt alles kohtumenetluse käigus. Kostja I sai õigused tarkvaraprogrammi kasutamiseks HLilt juba aastal 2002.a ja seda kuni kostja I tegevuse likvideerimiseni. Kuni hageja poolt 2007.a suvel litsentsitingimuste esitamiseni ei olnud ei autori ega hageja ja teiselt poolt kostja vahel olnud vaidlust kostja õiguses programmi kasutamiseks ja selle eest tasu maksmata jätmises. Hageja ei ole varem esitanud nõuet, et aastate möödumisel hageja poolt suvaliselt valitud ajahetkel pärast arvutiprogrammi üleandmist, kostja poolt tasu maksmist ja tarkvaraprogrammi kasutama hakkamist oleks tal (mitte autoril) õigus täiendava tasu nõudmiseks ja ühepoolselt teose kasutamiseks uute tingimuste kehtestamiseks. Kuna poolte (ega ka kostja ja autori) vahel ei olnud sõlmitud kokkulepet hageja õiguses kehtestada ühepoolselt 5 aasta pärast, arvates teose loomisest ja kasutada andmisest, täiendav tasu, siis hagi lisana 4 esitatud „Internetipoe tarkvara litsentsitingimused” saab olla käsitletav (eeldusel, et hageja ikka on õiguste valdaja) hageja soovi väljendamisena täiendava tasu saamiseks, mis ei ole kostjale siduvaks. Hageja osutas kostjale II serverimajutuse ja hoolduse teenust, sellise lepingu võis sõlmida ka suuliselt. Pooltevahelist kokkulepet tõendavad serverimajutuse ja hooldusteenuse osutamine hageja poolt, arvete esitamine teenuse osutamise eest hageja poolt ja arvete tasumine kostja poolt. Hageja selgitus, et ta on osutanud teenust vaid domeeninime majutuseks, on otsitud. Asjaolu, et eelviidatud arvetel on teenuse sisuna märgitud kord hostimine, veebiserveri hooldus, autoosad serverimajutus ja hooldus jms, ei oma määravat tähendust. Tähtsust omab osutatud teenuse tegelik sisu. Kostja poolt autori loal kasutatud tarkvara oli paigutatud hageja serverisse tarkvaraprogrammi tegeliku ja sisulise kasutamise eesmärgil, sest ilma vastava serverita ei oleks olnud programmi kasutamine mõeldav. Hageja väited on osaliselt esitatud HL nimel, kostjate osas on täpsustamata, milline kostja hageja õigusi rikkus. Hageja väide, et kuni 2005.a sügiseni kasutas kostja tarkvaraprogrammi autori nõusolekul, annab kinnitust asjaolule, et autori ja kostja vahel oli sõlmitud kokkulepe tarkvaraprogrammi kasutamiseks ja varalised õigused kuulusid ja kuuluvad autorile, so füüsilisele isikule HLile. 2006.a 16. oktoobril hageja e-posti aadressilt (XXX) saadetud kiri kostjale I käsitleb kuumaksu suurust (ettepanek hagejalt), millega mittenõustumise korral on hageja arvates vaid üks lahend – pood mujale kolida. 5.-8. märtsil 2006.a hageja poolt saadetud e-kirjadest nähtub, et hageja tegeles serveri seadistamisega ning et ei selle ega programmi kasutamisega seoses mingeid nõudmisi või pretensioone hageja ega autor kostjale ei esitanud. Eeltoodu kinnitab, et 2005.a sügisel ei olnud hageja või autor esitanud kostjale mingeid nõudeid ega pretensioone seonduvalt tarkvaraprogrammi kasutamisega. Vaidlus seisnes serveriteenuse edaspidises osutamises ainult teatud tingimustel. Hageja ettepanek „pood mujale” kolida ei sisalda endast nõuet tarkvaraprogrammi edasise kasutamise keelamiseks.

Kostja ei olegi väitnud, et poolte vahel oleks kokku lepitud varaliste õiguste loovutamises. Kostja sai autorilt loa ehk litsentsi tarkvaraprogrammi kasutamiseks. Väide, et autor ei saanud kasutajaga kokku leppida litsentsitasu tingimustes, sest ei teadnud teose kasutamiseks andmise ajal kui suureks kujunevad kostja sissetulekud teose kasutamise tulemusena, ei ole tõsiselt võetav. Teose kasutamise tingimustes lepiti kokku teose üleandmisel, milleks saab lugeda hetke, mil teost oli võimalik juba kasutama hakata. Tarkvaraprogrammi mõningane täiendamine teose kasutamise käigus ei tee olematuks teose autori poolt üleandmist ja autori nõusolekul kasutama asumist kostja poolt. Pooled ei leppinud kokku tarkvaraprogrammi algul tasuta ja hiljem autoritasu eest kasutamises, nimetatut ei ole hageja tõendanud. Tagatisraha andmise eesmärk on võlgniku poolt teose loomise ja kasutamisõiguse andmise eest kokku lepitud tasu maksmise kohustuse täitmise tagamine. Tegemist oli tasu maksmisega tarkvara programmeerimise ja kasutamisõiguse eest. Autor tagastas 17’000.- kr alles 22.06.2007.a, so 1,5 aastat pärast seda, kui tegi kostjale ettepaneku „teise serverisse kolida” ja viis ja pool aastat pärast tasude maksmist. Hageja poolt nimetatud raha tagastamise ajaks oli selge, et poolte koostöö serveriteenuse osutamises oli lõppenud ning eeldatavalt oli hageja juba sellel ajal oma mõtteis otsustanud kohtusse pöörduda ning asunud sel eesmärgil „tõendeid looma”. Tarkvaraprogrammi (eeldatavalt) kasutamise lõpetamise nõude esitas hageja esmakordselt 27.07.2007.a. Olenemata niisuguse nõude esitamise ajast, ei ole autori poolt antud kasutamisõiguse tühistamine võimalik. Kasutamisõigus tarkvaraprogrammi kasutamiseks oli autori poolt kostjale antud tähtajalisena, st selle ajani, mil kostja on käsitletavas valdkonnas tegutsev äriühing. Pole aluseid lepingu ülesütlemiseks ja neile hageja ei tugine. Kostja esindaja kostja II ja HL kokkulepe sõlmiti olukorras, kus eraisikute tasandilt võetuna oli tegemist usaldusliku vahekorraga, sest nimetatud isikud olid ammused tuttavad (koolivennad, treeningukaaslased). Seetõttu ei peetud vajalikuks sõlmida ka kirjalikku lepingut. Kokkulepe oli aga selles, et programmeerimistöö teostatakse vaid kostja äritegevuse eesmärgil ning et ühelegi kolmandale isikule sama programmi kasutada ei anta. Kostjal ei ole oma väidete tõendamiseks esitada kirjalikku lepingut. Kostja esindaja pöördumised autori poole ja autori konkreetne hinnapakkumine ja sellega seonduvad läbirääkimised tehti elektroonilise posti teel, kuid tulenevalt asjaolust, et kostjal ei ole enam kui kuue aasta taguseid e-kirju säilinud, ei ole kostjal võimalik neid kohtule esitada. Kuigi hageja räägib varaliste õiguste omandamisest autorilt, käsitleb ta kõiki asjaolusid autori poolt esitatuna ja autori poolt nõutuna. Seni kui ei ole tõendatud vaidlusaluse tarkvaraprogrammi kaitstavus autoriõiguse seadusega, eelkõige aga autori varaliste õiguste loovutamine hagejale, ei ole alust rääkida hageja õiguste rikkumisest. Kostja II on teatanud, et ühineb kostja I eelpooltoodud seisukohtadega. 15.12.2008.a täienduste kohaselt ei ole hageja tõendanud, et arvutiprogramm vastab teose tunnustele. Hageja esitatud eksperdi arvamus ei ole asjakohane tõend ja sellest on vaidluse ese valesti määratletud. Kui küsimus on selles, kas tegemist on üldse teosega, ei ole asjakohane väita, et AutÕS § 4 lg 6 teose kaitstust autoriõigusega eeldatakse. Juhul, kui tegemist on teosega, siis enesestmõistetavalt kaitstakse seda autoriõigusega. 17.11.2008.a kohtuistungil vastas hageja esindaja kohtule, et hagejale loovutas HL varalised õigused kinkelepingu alusel. Samas on hageja 03.11.2008.a väitnud, et HL ja hageja vahel ei ole kunagi olnud mingit kirjalikku lepingut, sest seda teha ei olnud vaja; HL ei loonud internetipoodi tööülesannete käigus.

Ka kostjale II on HL varem kinnitanud, et HK aitas programmeerida. Nii nagu HL ei ole ka HKsõlmitud hagejal ühtegi kirjalikku lepingut tarkvaraprogrammi suhtes varaliste õiguste omandamiseks autoritelt. Tarkvaraprogrammi loomises osales ka kostja II, kes koostas paberil spetsifikatsiooni eskiisi, mille teostatuna on hageja esindaja esitanud kohtule. 17.11.2008.a kohtuistungil kinnitas hageja esindaja, et ettepaneku üle kanda 17’000.- kr HL kontole selgitusega „laen” tegi ta isikulikult, et tal ei olnud kohustust kanda see summa hageja kontole. Seega kinnitas HL, et nimetatud summa oli ette nähtud programmeerimise eest. Töö tegi ja tasu sai füüsiline isik, mitte hageja. Kostja ei kasuta ega ole kasutanud piraatkoopiat. Autor HL andis ise kostjale parooli ja IP-aadressi selleks, et programmi oleks võimalik kasutada teises serveris. Nimetatud kehtib nii väidetava esimese koopia kui ka väidetava teise koopia suhtes. Hageja peab tõendama, et kostja on muutnud arvutiprogrammi ja teinud piraatkoopia. Olukord, kus tehniliste tingimuste piiratuse tõttu oli vajalik serveri vahetamine, ei ole hinnatav piraatkoopia tegemisena. Isegi juhul, kui kostja I poolt tänaseks kasutatavat programmi saaks lugeda uueks koopiaks, siis on see tehtud AutÕS § 24 lg 1 alusel. Domeen A taotleti algusest peale silmas pidades äriühingu nime peatset muutmist. Sama nime kannab ka tarkvaraprogramm. Domeen, OÜ H , ärinime muutmine, tarkvaraprogrammi nimetus ja nimedevahelised seosed oli algusest peale ka autor HL teada tulenevalt tema ammusest tutvusest kostjaga II. Kohtuotsuse põhjendused. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et kostja II on kostja I (varasema nimega OÜ H ) juhatuse liige (I kd, tl 11-12) ja HL on hageja juhatuse liige. Vaidlust ei ole poolte vahel ka selles, et HL ja kosta II on tuttavad koolipõlvest ja kostja II pöördus HL poole palvega töötada välja arvutiprogramm internetipoe tarbeks, mille kaudu müüa autovaruosasid; vastav programm valmis ja seda kasutatakse kostja I äritegevuses. Vaidlust ei ole poolte vahel, et 14.05.2007.a esitas hageja kostjale I internetipoe tarkvara litsentsitingimused (I kd, tl 14) ja 17.07.2007.a ettekirjutuse internetipoe www.A tarkvarasüsteemi kasutamise lõpetamiseks. Vaidluse kohtuväline lahendamine ei ole andnud tulemusi. Küsimus on selles, kas hagejal on õigus esitada kostjate vastu autoriõiguse rikkumise tuvastamise, selle objekti esialgsel rikkumiseelsel kujul taastamise ja võlgnevuse nõuet. Selleks tuleb esmaselt kindlaks teha, kellele kuuluvad vaidlusaluse arvutiprogrammi autori varalised õigused. Nimetatu on raskendatud, kuna HL hageja juhatuse liikmena ja samaaegselt programmi ühe väljatöötajana on kimbatuses selle selgitamisega, mis asjaoludel ja millal on autori varalised õigused hagejale võõrandatud, samuti ajab hageja segi autori absoluutsed ja varalised õigused, autori ja hageja õigused. 24.04.2008.a Põhja Politseiprefektuuri kirjast hagejale (I kd, tl 66-67) nähtub, et hageja oli esitanud kuriteoteate, mille kohaselt loodi internetipood 2003.a hageja poolt kostja II soovil. Kostjale II kuuluv H OÜ soovis hakta tegelema autovaruosade müügiga internetipoes selle autoriga kokkulepitud tingimustel või autori poolt kehtestatud tingimustel. Kasutustingimuste kokkuleppimise oli autor nõus jätma hilisemaks, kui valmiv internetipoe tarkvarasüsteem üldse sobib H OÜ-le (RHle) ja kui ta selle tõepoolest kasutusele võtab. Nimetatud dokument on vastuolus H L selgitustega 17.11.2008.a protokollis, mille kohaselt pöördus kostja II tema kui füüsilise isiku poole, samuti on see vastuolus hagiavalduses toodud väitega, et HL ei olnud teadlik asjaolust, et arvutiprogrammi soovis kostja II kostjale I. Tõenditest ja hageja omaksvõtust 17.11.2008.a kohtuistungil saab teha järelduse, et kostja II pöördus HL kui füüsilise isiku poole programmi väljatöötamiseks. Hageja ei ole väitnud, et programm on välja töötatud HL kui hageja töötaja või juhatuse liikme poolt. Nimetatud väite on hageja sisse toonud seoses viitega Riigikohtu lahendile 3-2-1-39-03. HL hageja seadusliku esindajana on kinnitanud, et töölepingut tal hagejaga ei olnud, seega ei

loonud ta arvutiprogrammi tööülesannete täitmise käigus. Vande all andis HL seletusi, et programmeerima asus ta kui hageja juhatuse liige. Hageja väitis 12.10.2009.a kohtuistungil, et autori varalised õigused kuuluvad hagejale 2003.aastast. Hageja on väitnud oma 03.11.2008.a kirjalikus seisukohas, et käesoleval juhtumil ei ole asjaosalistel (hageja peab silmas autoreid ja hagejat) ühtegi omavahelist asjassepuutuvat (ega muud) lepingut) ja 17.11.2008.a kohtuistungil väitis HL, et autor olin mina, mina võõrandasin kohe varalised õigused, st kinkisin need ära. Autorilepingut nõutavas kirjalikus vormis seega hagejal esitada ei ole (AutÕS § 49 lg 1). Vaidlust ei ole selles, et hageja oli kostja I tehnilise hoolduse (serverihooldus jne) teostaja. Vaidlust ei ole selles, et programmeerimistööd alustades soovis HL saada tasu oma isiklikule pangakontole. Vaidlust ei ole ka selles, et kostja II tasus HL arveldusarvele 17.01.2002.a, 06.05.2002.a ja 27.11.2003.a vastavalt 7’000.- kr, 7’000.- kr ja 3’000.- kr selgitusega “laen”; 22.06.2007.a maksekorraldusega märkusega “tagatisdeposiidi (laenu) tagasimakse (18.01.2002. 7.05.2002 27.11.2003) maksis HL kostja II arveldusarvele 17’000.- kr ja 26.06.2007.a laekus RH poolt HL arveldusarvele Hansapangas 17’000.- kr selgitusega “programmeerimisteenuse eest” (I kd, tl 15, 16, 48-52). Mis põhjusel HL summad tagastas, ei ole oluline. HLvande all antud ütlustest nähtub, et tasu küsis ta kui autor endale: “küsisin seda kolmes jaos, kahe aasta jooksul toimusid need osamaksed. /.../ See summa suurus ja küsimise intervall sõltus minu suvast.” Hageja kostjale I esitatud arvetest (I kd, tl 53-56) ja maksekorraldustest (I kd, tl 57-60) nähtub, et hageja on esitanud perioodil 29.11.2005.a-21.03.2007.a kostjale arveid XXX serverimajutuse ja hoolduse eest, domaini hostimise, domaini majutuse ja e-mailide ning domaini hostingu ja veebiserveri hooldus eest ja kostja I on need tasunud. HLkirjavahetusest kostja I-ga (I kd, tl 6162) nähtub, et 13.10.2005.a kirjutab HLmeie vormis kuumaksust, mida arvestatakse Akuukasumit arvestades, mille miimaalne suurus oleks 7’000.- kr + käibemaks. Kirja lõpus sisaldub fraas: “Selle 7’000.-de vältimiseks – kui sa ei taha mitte kuidagi kaasa mängida me reeglitega – on edaspidi ainult 1 tee: pood kuhugi mujale kolida. Meie lahke pakkumine on teda siiski edasi meil pidada, kuna see on 100 x lihtsam kui ta ülesehitamine mujal.” HLe-kirjadest

ja 2003.a, HKkui XXX kaasprogrammeerija/konsultandi heakskiidul kuuluvad arvutiprogrammide süsteemi XXX isiklikud autoriõigused tarkvara põhiprogrammeerijale ja projektijuhile HLile ning varalised autoriõigused SIOÜ-le. HLja HKpole omavahelisi erimeelsusi nimetatud arvutiprogrammi

õiguste kuuluvuse kohta. Rohkem programmeerijaid XXX loomisel ei osalenud.” Samasisuline on HK02.02.2009.a seisukoht (I kd, tl 165). HLpoolt 17.11.2008.a allkirjastatud deklaratsiooni kohaselt ( I kd, tl164) deklareerivad programmeerija (autor) HLja hageja, et arvutiprogrammi varalised õigused on koos nende õiguste tekkimisega üle läinud ja samas ka autori poolt vabatahtlikult ja tasuta üle antud hagejale kohe arvutiprogrammi valmimisega 2003.a. Tõendi usaldusväärsust hinnates tuleb vaadelda, kelle poolt, milleks ja kellele esitamiseks see on koostatud. HKkirjast ei selgu, millal ja millisel alusel on autorid oma õigused hagejale loovutanud. Dokument on koostatud ilmselt kohtule esitamiseks käesolevas vaidluses ja käsitatav isiku kirjaliku seletusena. Sama kehtib HLdeklaratsiooni kohta. Tsiviilkohtumenetluses ei ole niisugused tõendid lubatavad. Isegi kui pidada sellist tõendit lubatavaks, ei ole tegemist usaldusväärse tõendiga, kuna autori isiklikke õigusi HKloovutada ei saa (AutÕS § 11 lg 2) ja varaliste autoriõiguste ülemineku asjaolude kohta dokument informatsiooni ei anna (AutÕS § 11 lg 3), isegi kui need on loovutatud tasuta. Lisaks eeltoodule on vaidlus poolte vahel selles, kas arvutiprogrammi loomisel osales ka RH ja kas RH on üldse võimeline arvutiprogrammi looma. Tegemist on negatiivse asjaoluga, mida hageja tõendada ei saa.Väljavõttest EBS Interneti koduleheküljelt (I kd, tl 42) nähtub, et kostja II on läbinud vastavas koolis magistriõppe infotehnoloogia erialal. Väljavõttest magistritööst (I kd, tl 43-45) nähtub, et kostja II on käsitlenud oma magistritöös tehnoloogilise lahenduse interneit kaupluse kirjeldust. Asja tundev isik A.Seeba, kelle arvamust (I kd, tl 201-206) hindab kohus kui dokumentaalset tõendit, on järeldanud temale esitatud materjali uurides arvamuse p-s 2.1.9, et RH on osalenud aktiivselt ja oluliselt põhjalikult tarkvaraprogrammi Akirjutamisel. Nimetatut kinnitavad ka RH vande all antud ütlused (II kd, tl 232), mille kohaselt: “Mina esitasin eskiisid ja HLise ei tegelenud programmeerimisega, mina esitasin läbi HL K ettepanekud. Programmeerimine venis juba mitu aastat, võtsin selle enda kätte, st teatud tegemata tööd võtsin enda kätte ja tegin ise ära, mul oli programmile kodulehel juurdepääs, see programm oli Sodeni serveris Tallinna Tehnikaülikooli ruumides ja mul oli sellele jurdepääs. /.../ Olen õppinud Tallinna Tehnikaülikoolis programmeerimist, samuti magistriõppes EBS-s /.../ Konkreetse programmi juures on 10 erinevat lehte, olen nende kujundust muutnud ja need lehed loonud. See loomine tähendab failikoodi kirjutamist programmeerimiskeeles, seal konkreetses programmis on ASP ja HTML programeerimiskeel. /.../ Raske on hinnata, kui suur oli minu osa programmeerimises.” Kohus on seisukohal, et kuigi magistritöö väljavõttest ei saa teha järeldust RH oskuste kohta programmeerimisel, on nimetatu tõendatud asjaoluga, et isik õppis infotehnoloogia eriala, A.Seeba arvamuse ja kostja II enda vande all antud seletustega nende koostoimes. Seega võib nimetatud tõendist teha järelduse, et arvutiprogramm loodei kolme autori ühistööna ja lisaks HK varaliste õiguste loovutamisele on vajalik ka RH poolt varaliste õiguste loovutamine, et hagejal tekkiks hagis märgitud nõudeõigus (AutÕS § 30 lg 1 ja 4). Kuivõrd arvutiprogrammi varaliste õiguste kuulumine hagejale ei ole tõendatud, jääb hagi rahuldamata. Vaidlust ei ole selles, et Internetipoe avalehelt nähtus “CC” märk koos märkega 2000-2007 AOÜ. Kuna nimetatust tulenevalt hageja mingit nõuet esitanud ei ole, samuti selgitas hageja, et tal ei ole tulenevalt väidetava piraatkoopia tegemisest kostjate vastu nõudeid, siis kohus nimetatuga seonduvaid hageja väiteid ei analüüsi. Vaidlust ei ole selles, et kostja I registeerimis domeeni A enda nimele 19.06.2003.a (I kd, tl 47), olles seda teinud esmakordselt juba 06.12.2000.a (I kd, tl 155) ja IP aadressid A domeeni registreerimise hetkel on 80.235.78.100 ja 194.126.115.18 (I kd, tl 87). Kohus saab aru, et hageja ei nõua mitte domeeni kasutamise lõpetamist, vaid selle IP aadressi muutmist selliselt, et hagejal oleks võimalus selle üle järelevalvet teostada. Sellist kontrolli teostamise vahendit õiguskaitsevahendina VÕS ega AutÕS ette ei näe. Arvutiprogrammi muutmine ilma autori nõusolekuta kujutab endast autori isikliku õiguse teose puutumatusele rikkumist (AutÕS § 12 lg 1 p 3). Kuivõrd hageja ei ole arvutiprogrammi autor, puudub hagejal õigus nõuda hagi objekti rikkumiseelseks taastamiseks.

Käesoleva otsuse tegemisel ei uuri kohus võimaliku kahju suurust käsitlevaid tõendeid: väljavõtteid kostja I majandusaasta aruandest (I kd, tl 20). Kuivõrd hageja väidetavate õiguste rikkumine tõendamist ei leidnud, puudub vajadus analüüsida hageja väiteid kostjate solidaarsest vastutusest. Kuivõrd kohus tunnustab nõude põhjendamatust, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle (TsMS § 449 lg 2 III lause). Kohus ei uuri pilte arvuti ekraanist ja eskiise (I kd, tl 22, 166-179, II kd 290-303, CD-l, tl 327338), spetsifikatsiooni kiirköitjas, kuna kohus ei ole pädev hindama poolte ühisautorsuse küsimust nimetatud tõendite põhjal; poolte e-kirjavahetust (I kd, tl 18), Põhja Ringkonnaprokuratuuri kirja kriminaalasja uurimisalluvusse saatmise kohta (I kd, tl 88), kuna tõendist ei tulene käesoleva asja lahendamiseks olulisi asjolusid. Hageja poolt esitatud 10.11.2008.a K.T arvamus (I kd, tl 137-138), H.S arvamus (I kd, tl 180) ja M.M arvamus (I kd, tl 212) ja P. L arvamus (II kd, tl 217) ei ole ole käsitletavad asja tundva isiku arvamusena TsMS mõttes ja tõendina, vaid tegemist on õiguslike ja üldteoreetiliste arvamustega. Kohus ei hinda T.G arvamust (II kd, tl 312), A.J arvamust (II kd, tl 355-359) tehnilistes küsimustes, kuna vaheotsuse tegemine ei sõltu selles antud selgitustest. Lisaks ei tõenda A.J arvamuses sisalduv seisukoht spetsifikatsiooni mittevajalikkuse kohta teatud juhtudel midagi konkreetse vaidlusaluse arvutiprogrammi kohta, arvamus on üldteoreetiline seisukoht. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti, teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Käesoleva otsusega jääb hagi rahuldamata, seega on otsus tehtud hageja kahjuks. Eelnevast tulenevalt tuleb kostjate menetluskulud jätta hageja kanda. Kostjatel on õigus nõuda hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalist kindlaksmääramist, esitades selleks Harju Maakohtule avalduse koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

Ele Liiv kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.