Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

rahalisi vahendeid hageja kostjale ei andnud, siis võlgnevuse summa suureneda ei saanud, mistõttu on 100 000 krooni väljamõistmine põhjendamatu.

MAAKOHTU LAHEND

Kostja väited tema suhtes toime pandud väljapressimisest ja kelmusest hageja poolt ei ole leidnud tõendamist ka kostja avalduse alusel 18.05.2005 H. Ivanovi suhtes alustatud kriminaalmenetluses, mille käigus on üle kuulatud tunnistajatena ka teisi, tsiviilasjas nimetamata, isikuid. Menetlus kriminaalasjas nr 05231501831 on prokuratuuri loal 22.02.2008 lõpetatud, kuna kostja suhtes ei ole tuvastatud KarS § 214 lg 1 sätestatud kuriteo toimepanemist. Menetlust lõpetavas määruses on märgitud, et H. Ivanovi esitatud hagiavaldust 400 000 krooni väljamõistmiseks ei saa käsitleda väljapressimise või kelmusena ning et sündmustes osalenud isikud on jäänud kogu aeg samade ütluste juurde nii eeluurimisel kui ka tsiviilasjas ütlusi andes. 02.06.2008 O. Karini poolt kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale esitatud kaebus on Riigiprokuratuuri määrusega 13.06.2008 jäetud rahuldamata. Ka tsiviilasjas menetluse uuendamise järel ei ole kostja täiendavaid tõendeid oma väidete tõendamiseks esitanud. Kostja väidete vastuolulisust võib kohus kogumis muude tõenditega hinnata hageja kasuks. Kohus leidis, et 16.06.2003 kostja poolt omakäeliselt vormistatud kokkuleppe puhul on tegemist võlatunnistusest tuleneva pooltevahelise lepingulise suhtega. VÕS § 30 lg 1 kohaselt on leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, võlatunnistus. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt peab kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kokkuleppena kirjalikult vormistatud võlatunnistus on koostatud kostja enda poolt ning selle on allkirjastanud mõlemad pooled. Antud juhul on tegemist nn deklaratiivse võlatunnistusega, mille eesmärgiks ei olnud luua uut kohustust, vaid üksnes kinnitada olemasolevaid varem tekkinud võlakohustusi. Sellise võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-21-06 ja nr 3-2-1-87-07). Asjas esitatud tõendeid hinnates leidis kohus, et kostja poolt omakäeliselt koostatud võlakirjas on kajastatud poolte vahel varasematest võlasuhetest tulenevate kohustuste alusel kujunenud võlgnevuse (kokku summas 300 000 krooni) tunnistamine kostja poolt. Hageja on 29.07.2004 kohtus eelistungil selgitanud kostjal varasemalt võlakohustuste tekkimise aluseks olnud tehinguid (laenud), poolte omavahelisi ärisuhteid ja tehtud tehingute alusel tekkinud võlgnevusi. Kuigi hageja ei ole nimetanud ega tõendanud konkreetseid tehinguid ja nendest tulenevaid summasid, ei ole kostja pooltevahelist eelnevat regulaarset ärialast suhtlemist ning vastastikuseid kohustusi ja selles osas suuliselt peetud omavahelist arvestust otsesõnu vaidlustanud. Kostja on oma 18.03.2005 seletuses samuti kinnitanud pooltevaheliste võlasuhete olemasolu ning pikemaajalist võlgnevuse kujunemist. Pooltevahelistest varasematest ärisuhetest ja võlakohustustest teadsid ka hageja elukaaslane Agnes Rulli ja kostja abikaasa Heldi Karin. Kostja ei eita kokkuleppes märgitud võlgnevuse olemasolu hagile esitatud vastuväidetes ega ka vastuhagis. VÕS § 11 lg 1 tulenevalt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Seega VÕS § 11 lg-st 1 tulenevalt võisid poolte vastastikused varalised kohustused tuleneda ka suuliselt sõlmitud lepingutest. Kohus leidis, et hageja nõue võlatunnistusest tuleneva võlakohustuse täitmiseks kostja poolt on põhjendatud. Hageja on esitanud kohtule tema käes olnud kostja omakäeliselt koostatud kokkuleppe originaali ning on 06.02.2004 toimunud eelistungil juhtinud kohtu ja vastaspoole tähelepanu tema esitatud dokumendi pöördel nähtuvatele kirjutamisel kasutatud tindi läbiimbumise jälgedele, millised kostja esitatud võladokumendi pöördel puuduvad. Tuginedes VÕS § 96 lg 3 palub kostja tunnistada kokkuleppes märgitud võlakohustuse - 300 000 krooni nõuetekohaselt täidetuks. Kuna tegelikult oli võlatunnistusega dokumendi originaal hageja valduses ning see on esitatud ka kohtule tõendamaks kostjal võlakohustuse olemasolu, siis kostja

poolt esitatud võladokumendi koopia ei tõenda tema poolt nõuetekohast võlasumma tagastamist septembris 2003. Samuti ei ole kostja esitanud muid tõendeid, mis kinnitaksid 300 000 krooni sularahas üleandmist hagejale. Kostja poolt kohtule esitatud tema poolt 28.04.2003 sõlmitud kinnistu müügilepingust ja asjaõiguslepingust ning ka tunnistaja A.E. ütlustest nähtub küll kostjal 2003 vastavate rahaliste vahendite olemasolu, kuid septembris 2003 kohtumisel hagejaga talle raha üleandmise kohta tõendid puuduvad. Ka tunnistaja A. E ei teadnud, millele kostja tema poolt tagastatud rahasumma kulutas, samuti ei olnud kostja talle hagejale võlgnetavast summast rääkinud. Kostja abikaasa H.K. ütlused kostja poolt võla tagasimaksmisest ning hageja poolt võladokumendi originaali tagastamisest ei ole kohtu hinnangul usaldusväärsed, kuna tunnistaja vastav teave pärineb üksnes kostjalt endalt. Seega, kostja O. Karini vastuväiteid 16.06.2003 vormistatud kokkuleppes tema poolt võetud võlakohustuse nõuetekohasest täitmisest ei ole tõendatud, mistõttu ei ole ka tema esitatud vastuhagi põhjendatud ja kuulub rahuldamata jätmisele. Kohtu hinnangul võib käsitleda kokkuleppes märgitud „võlgnevuse suurenemist 400 000 kroonini" kui poolte kokkulepet leppetrahvi maksmiseks võlgniku poolt võetud võlakohustuse nõuetekohase täitmise tagamiseks. VÕS § 141 p 3 tulenevalt on leppetrahv kõrvalkohustus ning VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Kostja väited lepingu mitterikkumisest seoses kogu võlasumma ennetähtaegse tasumisega ei ole asjas tõendamist leidnud. Vastavalt kokkuleppele pidi kostja maksma esimese osamakse summas 25 000 krooni septembris 2003. Hageja on väitnud ja jäänud ka asjas sisulise läbivaatamise lõpetamisel selle juurde, et kostja teatas Rakveres kokkusaamisel septembris 2003 võla tasumise võimatusest. Sellist kostjapoolset teadet käsitles hageja võlgniku poolt tahtliku võlakohustuse olulise rikkumisena, mistõttu tal oli ka alus VÕS § 116 lg 1 tulenevalt lepingust taganeda. Kohus nõustub hagejaga, et hageja esitatud asjaoludel oli kostja poolt tegemist olulise lepingurikkumisega, kuivõrd VÕS § 116 lg 2 p 3 ja 4 tulenevalt on oluliseks lepingurikkumiseks kohustuse rikkumine tahtlikult, samuti, kui kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi. Hageja on kinnitanud, et ta teadis kostjal esinevatest teistest võlgnevustest ning otsustas seetõttu osamaksete tasumata jätmisel ka lepingust taganeda ja kogu võlasumma kostjalt sisse nõuda. Kostja on leidnud, et võlatunnistuses kajastatud laenusuhte puhul oleks kogu võlasumma sissenõutavaks saanud muutuda üksnes erakorralise ülesütlemise puhul, mida ei ole toimunud. VÕS § 399 lg 1 p 1 kohaselt võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu tagastamist, kui laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud. Hageja tunnistas, et kirjalikult ta lepingust taganemist ega ülesütlemist ei vormistanud, kuid kostja oli oluliselt lepingut rikkunud, teatades kohtumisel septembris 2003, et tal puudub võla tasumiseks vajalik raha. 19.12.2008 kohtuistungil lisas hageja, et hagi esitamisel 13.11.2003 oli kostja viivituses olnud juba rohkem kui kahe osamaksega. VÕS § 117 lg 3 kohaselt ei pea lepingust taganemise kavatsusest teisele poolele teatama, kui teine lepingupool on teatanud, et ta oma kohustust ei täida. Kostja poolt lepingu olulisel rikkumisel oli seega hagejal õigus kogu võlasumma koheseks sissenõudmiseks, kuna ka VÕS § 196 lg 1 kohaselt võib kestvuslepingu puhul kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda. Sama paragrahvi lg 2 tulenevalt ei ole vaja kohustuse rikkumise lõpetamiseks ka tähtaega määrata, kui tegemist on VÕS § 116 lg 2 punktides 2-4 sätestatud olulise lepingurikkumise juhtudega.

Kohus leidis, kostja on 16.06.2003 võlatunnistusega võetud lepingulisi kohustusi rikkunud, kuna asjas esitatud olemasolevate objektiivsete tõendite alusel ei ole kostja poolt septembris 2003 hagejale kokkuleppes märgitud võlasumma 300 000 krooni tagastamine ega ka ühegi osamakse tasumine tõendamist leidnud. Lepingulise võlakohustuse nõuetekohase täitmise tagamiseks on kostja võlatunnistuse andmisel kinnitanud, et ka ühe tagasimakse summa tasumata jätmisel suureneb võlgnevus 400 000 kroonini. Kuigi kokkuleppes on nimetatud võlgnevuse suurenemist, on dokumendi tekstist üheselt arusaadav, et summa suurenemises 100 000 krooni võrra on kokku lepitud kohustuse täitmise sunnivahendiks kostja poolt lepingu rikkumise vältimiseks, s.o tegemist on oma sisult leppetrahviga. Tulenevalt VÕS § 158 lg 1 võib leppetrahv olla väljendatud ka ühekordse summana ning selle suuruse võivad pooled ise määrata. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kostja vabaneb leppetrahvi maksmise kohustusest, kui lepingu rikkumine oli vabandatav (VÕS § 160). VÕS § 160 sätestatud aluseid ei ole kostja poolt esile toodud. Samuti ei ole kostja taotlenud leppetrahvi vähendamist (VÕS § 162), seega kuulub kostja poolt kokkuleppes märgitud võlakohustuse nõuetekohase täitmise rikkumisel ka ettenähtud täiendav summa leppetrahvina tasumisele. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Tulenevalt VÕS § 188 lg-st 2 ei mõjuta taganemine lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Lepingust tulenev leppetrahv, mis muutus sissenõutavaks enne lepingu lõppemist, on seega sissenõutav ka lepingust taganemisel või selle ülesütlemisel. Kohus leidis, et 16.06.2003 kostja poolt hagejale antud võlatunnistuse alusel esitatud nõue kuulub rahuldamisele hageja poolt kohtus 19.12.2008 nimetatud summas, s.t hageja on vähendanud kostja vastu esitatud nõuet (400 000 krooni) summas 8000 krooni, mistõttu rahuldamisele kuuluvaks summaks jääb vastavalt 392 000 krooni. Hageja tugineb 8000 krooni ulatuses kostja vastu nõudest loobumises nõude loovutamise lepingule. Vastavalt nõude loovutamise lepingu p 2 on hageja loovutanud sama lepingu p 1 toodud nõudest osa 8000 krooni. Lepingu p 1 kohaselt on aga hageja loovutanud p 2 märgitud osa 16.06.2003 hageja ja kostja vahel sõlmitud kokkuleppest tulenevast nõudest. Seega, kuna hageja on loovutanud (loobunud) osa kostja vastu esitatud nõudest, mille suurus 16.06.2003 kokkuleppe alusel on kokku 400 000 krooni, siis kuulub ka 8000 krooni mahaarvamisele koos leppetrahviga kajastatud nõude summast. Nimetatud summast toimunud loovutus on kooskõlas ka sama lepingu p 3 ja 3.1 sätetes tooduga (nõue 400 000 krooni, põhivõlg 300 000 krooni).

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

2) on kohus põhjendamatult tuginenud tunnistaja N. F ütlustele, kes ei ole teadlik võlatunnistuse sisust ega ka sellest, mitu inimest oli vastustaja endaga apellandilt võlatunnistuse väljapressimiseks kaasa kutsunud, samas on kohus alusetult tähelepanuta jätnud Heldi Karini ütlused, milliste kohaselt oli vastustajast lähtuv oht ning vaimne surve tajutav ka temale. Kohus on ebaõigesti kohaldanud TsMS § 232 lg 1 ja KarS § 214 lg 1; 3) ei ole kelmuse esinemist vastustaja käitumises kontrollitud, mistõttu puudus kohtul alus kriminaalasja raames tehtud määrusele tugineda. Samas, kuivõrd on ilmne, et originaaldokumendi asemel sellega äärmiselt sarnase koopia üleandmise eesmärgiks sai olla üksnes varalise kasu saamine, oleks kohus pidanud nimetatud asjaolule ka tuginema ning vastustaja põhjendamatu nõude rahuldamata jätma. Laenusumma tagastamist 2003 kinnitas Heldi Karin. Hinnates tõendeid kogumis objektiivselt ning täielikult, on selge, et 16.06.2003 dokumendil kajastatud kohustus on käesolevaks hetkeks lõppenud ning vastustajal puudub alus apellandilt täiendavate rahasummade nõudmiseks. Maakohus on aga rikkunud TsMS § 232 lg-s 1 sätestatut ning asunud seisukohale, et ainuüksi asjaolu, et võlatunnistuse originaali esitas kohtule vastustaja, on piisav tõendamaks, et apellandi kohustus vastustaja ees 300 000 krooni ulatuses on käesoleva hetkeni täitmata. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks on tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud (Riigikohtu otsused nr 3-2-1-21-06 ja nr 3-2-1-87-07). Kuivõrd käesoleval juhul on apellant põhjalikult selgitanud laenusumma tagastamisega seonduvaid asjaolusid, samuti tõendanud kohustuse täitmiseks vajalike vahendite olemasolu, lisaks kinnitavad apellandi väiteid laenusumma tagastamise kohta tunnistajate ütlused, on maakohus teinud ebaõige lahendi ning mõistnud apellandilt vastustaja kasuks välja täiendavad 300 000 krooni, millise rahasumma on apellant vastustajale juba tasunud. Vastustaja on kohtusse pöördudes käitunud äärmiselt pahatahtlikult, kasutades kohtu eksitamiseks dokumenti, milline on saadud ebaseaduslikul teel – kelmuse tulemusena - ning peaks tegelikkuses asuma apellandi valduses; 4) ei ole kohus selgitanud, millele tuginedes ta leidis, et 16.06.2003 dokumendis tunnistati muuhulgas ka varasemat leppetrahvi kokkuleppe olemasolu, mistõttu on otsus ebaselge ning põhjendamatu ning kohus on rikkunud TsMS § 436 lg 1. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Kuna apellant tagastas laenusumma vastustajale juba 2003 septembris, ei ole ta ühtegi kuumakset tasumata jätnud ning seega enda kohustusi rikkunud ning vastustajal puudub alus nõuda apellandilt 400 000 krooni tasumist; 5) on vastustaja väited, millise kohaselt teatas apellant temaga kohtumisel 2003 septembris, et tal ei ole võimalik enda kohustusi täita, paljasõnalised ning tõendamata. Rahaliste vahendite olemasolu laenusumma tagastamiseks on käesoleva menetluse kestel kinnitanud nii A.E. kui ka Heldi Karin, samuti on kohtule esitatud 28.04.2003 kinnistu müügileping ning asjaõigusleping. Seega kinnitavad kohustuse täitmise võimalikkust apellandi poolt 2003 sügisel mitmed tõendid. Kohus on põhjendamatult pidanud vastustaja ebausaldusväärseid ning käesolevas asjas kogutud tõenditega vastuolus olevaid ütlusi usaldusväärsemaks ning leidnud, et apellant on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud – teatanud, et ta ei kavatse laenusummat tagastada. Kuivõrd kohtu eeltoodud seisukoht on põhjendamatu ning vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega, puudus vastustajal õigus lepingust taganeda. Lepingust taganemine toimub avalduse tegemisega teisele poolele. Vastustaja ei ole apellanti teavitanud enda kavatsusest lepingust taganeda. Samuti on kohus põhjendamatult lugenud tõendatuks vastustaja väite, millise kohaselt esinesid apellandil võlgnevused kolmandate isikute ees. Tegemist on paljasõnalise väitega. Apellant ei ole enda kohustusi rikkunud, kuivõrd ta täitis enda kohustuse õigeaegselt ning täielikult. Vastustaja paljasõnalised väited olulise lepingu rikkumise kohta apellandi poolt ei ole käesoleval juhul tõendamist leidnud, mistõttu on kohus

vastustaja nõude 400 000 krooni ulatuses rahuldades toiminud põhjendamatult ning ebaseaduslikult; 6) kui kohus peaks leidma, et vastustaja leppetrahvi nõue on põhjendatud, palub apellant seda kooskõlas VÕS § 162 vähendada. Leppetrahv, milline moodustab enam kui kolmandiku koguvõlgnevusest, on ebamõistlikult suur ega oleks kooskõlas kõnealuse instituudi eesmärgiga. Samuti ei ole apellandil võimalik 100 000 krooni vastustajale tasuda tulenevalt tema enda majanduslikust olukorrast. Apellandile avaldati kõnealuse tingimuse võlatunnistuses sätestamisel survet.

RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED

Kuna Viru Maakohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.

Kostja on esitanud võlakohustuse nõuetekohase täitmise tõendamiseks 16.06.2003 kokkuleppe väidetava originaali, 28.04.2003 kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepingu ning tunnistajate A. E ja H. K ütlused. Maakohus on õigesti leidnud, et kuna kostja poolt esitatud 16.06.2003 kokkulepe ei ole originaal, vaid tegemist on koopiaga, siis ei ole täidetud VÕS § 96 lg-s 3 sätestatu ning kostja poolt esitatud kokkuleppe koopia ei tõenda kohustuse täitmist. Kostja poolt võlakohustuse nõuetekohast täitmist ei tõenda 28.04.2003 kinnistu müügileping ja asjaõigusleping ning ka selles osas on maakohus tõendeid õigesti hinnanud. Maakohus on õigesti hinnanud tunnistajate A. E ja H. K ütlusi, ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt antud hinnanguga ja ei korda seda.

tühistamine ainuüksi sel põhjusel, et hageja ei järginud lepingu ülesütlemiseks seaduses sätestatud korda. Samuti on menetluse kestel muutunud kohustus sissenõutavaks, sest laenu tagasimakse algas septembrist 2003 igakuiste maksetena 25 000 krooni ning seega viimane makse oleks olnud augustis 2004. Seoses kohustuse sissenõutavaks muutumisega oli hagejal õigus nõuda kogu laenusumma tagastamist.

Egon Konsand

Andra Pärsimägi

Viivi Tomson

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.