Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

(hagi esitamisel esitamisel ettenähtud riigilõivu katteks) katteks)

Riigi tuludesse väljamõistetud summad kuuluvad otsuse jõustumisel tasumisele RahandusRahandusministeeriumi arvelduskontole arvelduskontole nr.10220034796011 SEB Pank või nr. nr. 221023778606 Hansapank, viitenumbriga 2900078583. 2900078583. Kostja menetluskulud jätta kostja enda kanda.

Kohtuotsusele edasikaebamise kord

(tema sõnade järgi oli see seotud rahaliste raskustega), siis otsustasid pooled vormistada omavahelised võlasuhted kirjaliku lepinguga ning sõlmisid 16.06.2003 eelnimetatud kokkuleppe. Hageja leiab, et sõlmitud kokkuleppe on Võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 mõistes leping (ehk võlatunnistus), millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. 16.06.2003 lepingus leppisid pooled kokku ka selles, et juhul kui O K (kostja) jätab kas või ühe kuumakse tasumata, siis tõuseb võlgnevus 400 000 kroonini. Seega sätestasid pooled lepingus sanktsiooni, et kohustuse mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise (s.t. vähemalt ühe kuu makse tasumata jätmisel) korral esialgne võlg (300 000 krooni) suureneb automaatselt 400 000 kroonini. Sellest nähtub, et võla suurenemise (kuni 400 000 krooni) õiguslikuks aluseks on hageja ja kostja vahel 16.06.2003 sõlmitud leping ja VÕS § 3 säte, mille kohaselt võib võlasuhe tekkida lepingust. Vaatamata hageja korduvatele nõudmistele ei ole kostja eeltoodut summat ega osagi sellest tasunud ja on seega ühepoolselt rikkunud lepingut. 09.12.2003 kohtumäärusega rahuldas kohus hageja taotluse hagi tagamiseks. Hagi tagamiseks seati kostjale kuuluvale kinnistule, registriosa numbriga xxxx (xxxx) kohtulik hüpoteek hageja kasuks summas 400 000 krooni (I, lk 26, 31).

Kohtumenetluse käik Kostja oma vastuses hagile 05.01.2004 hagi ei tunnista (I, lk 33, 33, 3636-38). 38). Kostja teatab, et tal puudub võlgnevus hageja H Ii ees hagiavalduses märgitud summas 400 000 krooni ning lubab vastavad tõendid esitada kohtuistungil. 18.01.2004 esitatud täiendavas vastuses märgib O K järgmist (I, lk 36-38): Kostja vormistas 16.06.2003 kokkuleppe ühes eksemplaris, millele kirjutas alla ka hageja ja mille originaal peale vormistamist jäi hageja kätte. Kostja jaoks tehti sellest kokkuleppest koopia. Kostja nõustub hagejaga selles, et kokkuleppe näol on tegemist tegelikult kostjapoolse võlatunnistusega.. Kostja leppis hagejaga kokku, et kui ta on kogu võlgnevuse summa 300 000 krooni ära tasunud, siis tagastab hageja talle kokkuleppe originaali. Kokkuleppe tekst on kirjutatud kostja käega. Kokkulepet vormistades ei teadnud kostja veel, et 2003.aasta septembris tekib tal võimalus saada suurem summa raha esialgselt planeeritud sissetulekute asemel. Seetõttu sai kokkuleppes sätestatud, et kostja maksab igas kuus hagejale tagasi 25 000 krooni. Vormistatud kokkulepe ega ka õigusaktid ei keelanud kostjal tasuda hagejale kokkuleppes märgitud võlga ennetähtaegselt. 2003.aasta septembris sai kostja suurema summa raha ja tal tekkis võimalus ja soov tasuda hagejale kogu võlgnevus 300 000 kooni ennetähtaegselt. Septembri lõpus (täpset kuupäeva ei suuda meenutada) võttis hageja telefoni teel kostjaga ühendust, kuna kostja pidi talle vastavalt kokkuleppele maksma septembris esimese summa 25 000 krooni. Kostja teatas oma võimalusest ja soovist maksta ära kogu summa ühekorraga ning hagejal ei olnud selle vastu midagi. Kostja leppis hagejaga kokku kohtumise ja palus tal võtta kaasa kokkuleppe originaaldokumendi, kuivõrd kostja kavatses kogu võlasumma korraga tasuda ja soovis, et hageja tagastaks võla tasumise kinnituseks kokkuleppe originaali. Kohtumine toimus Rakveres 2003.aastal septembrikuu lõpus. Täpset kuupäeva kostja üles ei tähendanud ja seetõttu ei suuda seda hetkel meenutada. Poolte kohtumisel juuresolijaid ei viibinud. Kostja andis hagejale üle kogu võlgnetava summa 300 000 krooni sularahas ja hageja andis kostjale kokkuleppe originaaleksemplari. Sellega lugesid nad mõlemad kostja võla hageja eest täielikult tasutuks. Kuna kokkuleppe kohaselt oleks kostja pidanud ka esimese osamakse summa 25 000 krooni maksma 2003.aastal septembris, siis ei ole kostja maksmisega viivitanud ning seega hageja nõue täiendava lisasumma 100 000 krooni tasumiseks ei ole seega ka põhjendatud.

Vastavalt kokkuleppele oleks hageja olnud õigustatud nõudma kostjalt 100 000-kroonise lisasumma tasumist üksnes juhul, kui kostja oleks jätnud ühe kuu makse vahele, kuid kostja ühtegi makset vahele ei jätnud. VÕS § 96 lg 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustuse kohta välja andnud kohustuse olemasolu tõendava dokumendi (võladokument), võib ta kohustuse täitmisel lisaks kviitungile või selle asemel nõuda võladokumendi tagastamist. Kui võlausaldaja võladokumenti ei tagasta, võib võlgnik nõuda võlausaldajalt kohustuse lõppemise kohta kirjalikku tunnistust. Kuna H I tagastas kostjale peale tema poolt võlasumma 300 000 krooni tasumist kokkuleppe originaali, siis ei pidanud kostja vajalikuks enam temalt küsida oma kohustuse täitmise kohta kviitungit või kirjalikku tunnistust. VÕS § 96 lg 3 tulenevalt, kui võladokument on võlgnikule tagastatud, siis eeldatakse, et kohustus on täidetud. Seega, kuna kokkulepe kui võladokument on kostjale tagastatud, siis tuleb eeldada, et kostja on oma võlakohustuse summas 300 000 krooni hageja ees täielikult täitnud. Kostja lisas oma vastusele koopia kokkuleppe originaalist, lubades originaali esitada kohtus eelistungil. Kostja märgib ka, et hagiavaldusele lisatud koopia kokkuleppest on hageja poolt ilmselt tehtud veel sel ajal, kui dokumendi originaal oli hageja käes. Kuna hageja nõuab kostjalt uuesti võla tasumist, mille kostja on juba kord tasunud, siis ei ole hageja kostja suhtes VÕS § 6 lg 1 sätestatud hea usu põhimõttest lähtuvalt käitunud.. Hageja on esitanud tema vastu hagi pahatahtlikult ja ilmse sooviga kostja arvelt alusetult rikastuda. Alusetu on ka hageja taotlus hagi esitamisel ettenähtud riigilõivu tasumisest vabastamiseks, kuna hageja sai 2003.a. septembrikuu lõpus kostjalt 300 000 krooni. Hageja ei nõustu kostja kostja vastuses esitatud väidetega. 06.02.2004 esitatud kirjalikes seisukohtades (I, lk. 50) märgib hageja järgmist: Kostja väide tema poolt hagejaga eelnevalt kokkuleppimisest ja 2003.aasta septembri lõpus hagejaga kohtumisel kogu võlgnetava summa 300 000 krooni sularahas üleandmisest on vale. Kõik kostja väited, mis puudutavad võlgnevuse väidetavat tagastamist, on välja mõeldud ja ei vasta tegelikkusele. Hageja ei ole kunagi tagastanud kostjale (O Kile) 16.06.2003.a. kokkuleppe originaali (kostja ei ole maksnud mingit osa võlgnevusest). Kokkuleppe originaal on olnud hageja käes alates selle kättesaamisest (16.06.2003 Tallinnas) kuni 03. detsembrini 2003, kui hageja andis selle hoiule OÜ-le Artes Consult, mille tõendamiseks tehti dokumendile käsitsi järgmine märge: "Käesolev dokument on antud hoiule 03. detsembril 2 0 0 3 . a . OÜ-le Artes Consult lepingu nr. 8/ 9 ÕAL alusel. OÜ Artes Consult juhatus: A.V (allkiri) 0 3 . 1 2 . 2 0 0 3 (allkiri) E P". 06.02.2 06.02.2004 toimunud eelistungil (protokoll, (protokoll, I, lk 5252-53) esitas hageja kohtule tema käes olnud dokumendi 16.06.2003 kokkuleppe kohta, millel oli eelnimetatud märge dokumendi hoiuleandmise kohta OÜ-le Artes Consult. Samal eelistungil hageja lisas kirjalikus vastuses märgitule, et septembris 2003 kohtusid nad kostjaga Rakveres bistroo juures, kuna hageja tundis huvi, millal kostja raha ära maksab. Kohtumise olid nad eelnevalt telefoni teel kokku leppinud, kuid mingit raha kostja üle ei andnud ja kokkuleppe kohta koostatud dokumenti hageja ei tagastanud.

Kostja väitis samal eelistungil, et hageja poolt kohtule esitatud dokumendi puhul võib olla tegemist koopiaga, mistõttu oleks vajalik läbi viia dokumendiekspertiis. Kohus andis kostjale ka aega vastava taotluse esitamiseks (I, lk 52-53). 07.05.2004 esitas kostja O K kohtule vastuhagi kohustuse nõuetekohase täitmise tunnustamise tunnustamise nõudes nõudes (I, lk 7171-72) Kuna H Ii hagis O Ki vastu esitatud võlgnevuse nõue tuleneb hageja ja kostja vahel sõlmitud võlakohustisest, mida hageja on nõuetekohaselt täitnud, siis esitab kostja TsMS § 153 p 2 tulenevalt vastuhagi kohustise nõuetekohase täitmise tunnustamiseks. Vastuhagi aluseks olevad asjaolud, tõendid ja õiguslik põhjendus. 16.06.2003 on hageja (vastuhagis) allkirjastanud võlakohustise, mille järgi ta võttis endale kohustuse tasuda kostjale iga kuu 25 000 krooni, kuni tema poolt võlgnetava summa 300 000 krooni tasumiseni. Võlakohustises sätestati, et juhul, kui hageja jätab ühes kuus võlgnetava summa tasumata, suureneb võlakohustus 400 000 kroonini. Kokkulepe vormistati ühes eksemplaris ja anti kostjale. 2003.a. septembris tasus hageja ennetähtaegselt võlgnetava rahasumma kostjale sularahas, millega oli kohustis nõuetekohaselt täidetud vastavalt VÕS § 76 sätestatule. Kostja võttis täitmise vastu ning vastavalt VÕS § 76 lg 4, kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. VÕS § 84 lg 2 tulenevalt ei või võlgnik keelduda kohustise vastuvõtmisest enne täitmise tähtpäeva, kui tal ei ole keeldumiseks õigustatud huvi. Kostja nõustus kohustise ennetähtaegse täitmisega. Kohustis täideti Rakvere linnas ja kohustise täitmisest on teadlik hageja abikaasa. Peale hageja poolt kohustise täitmist tagastas kostja hagejale võladokumendi originaali, mille tagastamisega on tõendatud kohustise nõuetekohane täitmine. Hageja ei nõudnud VÕS § 96 lg 1 tulenevalt kostjalt kohustuse lõppemise kohta kirjalikku tunnistust, vaid kohustise nõuetekohase täitmise tõendamiseks andis kostja hagejale üle võladokumendi, mis on käesoleval ajal hageja valduses. Hageja võttis võladokumendi vastu heas usus ja eeldusel, et ka kostja realiseeris oma õigusi heas usus ja tagastas hagejale võlatunnistuse ainueksemplari. Hagi kohtusse esitamisest nähtuvalt kostja ei tunnista kohustise nõuetekohast täitmist ehk talle võlgnetava summa tasumist 2003.a. septembrikuus. Kostja ei ole esitanud kohtule võlakohustise originaali, vaid fotokoopia. 06.02.03 kostja poolt kohtule esitatud seletusest nähtuvalt ei ole võlakohustise originaal ka kostja valduses, vaid on antud hoiule OÜ-le Artes Consult. Lähtuvalt eeltoodust on käesolev hagi kohustise nõuetekohase täitmise tunnistamise nõudes esitatud hageja poolt tasutud võlgnevuse tunnistamiseks ja tema õiguste kaitseks. 01.07.2004 saabunud vastuses H I tema vastu esitatud vastuhagi vastuhagi ei tunnista (I, lk 8484-85). Esitatud vastuses kordab kostja oma väiteid, mis sisalduvad juba tema poolt 11.11.2003 esitatud hagiavalduses ja teistes antud tsiviilasja menetlusdokumentides. Hageja väide, nagu oleks ta tasunud kostjale 2003.a. septembrikuus võlgnetava rahasumma (tol ajal oli see 300 000 krooni), on vale. Hageja ei ole seniajani tasunud ei eelnimetatud summat ega osagi sellest.. Kostja ei ole kunagi nõustunud kohustise ennetähtaegse täitmisega, kuna hageja ei ole ka kunagi kostjale taolist pakkumist teinud. Seoses eeltooduga on ka kõik vastuhagis tehtud viited VÕS-i sätetele asjakohatud.

Vastuhagis osutab hageja asjaolule, et "kostja ei esitanud Lääne-Viru Maakohtule võlakohustise originaali, vaid fotokoopia“, samuti, et originaal ei olnud hagi esitamisel hageja valduses, vaid oli antud hoiule OÜ-le Artes Consult. Kostja leiab, et selline hageja väide on ebaõige ja ei ole antud asjas ka kohane. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei kohusta esitama kohtule dokumendi originaali, kuna TsMS § 118 lg 1 kohaselt esitatakse kirjalik dokument algdokumendi või ärakirja või väljavõttena. Kohtul on õigus nõuda omal algatusel või teise protsessiosalise taotlusel algdokumendi esitamist. Kuna antud võlakohustisel ehk kokkuleppel on käesolevas tsiviilasjas väga suur tähtsus (ainuke otsene dokumentaalne tõend), siis esitas H I selle dokumendi originaali kohtule mitte koos hagiavaldusega posti teel, vaid esimesel eelistungil vahetult kohtuniku kätte. Võlakohustise originaal oli antud hoiule OÜ-le Artes Consult, ning see tõendab, kuivõrd tähtis on märgitud dokument selles toodud võlasumma sissenõudmiseks. Dokument asus õigusbüroos (OÜ Artes Consult), kelle tavaliseks tegevusalaks on muu hulgas dokumentidega töötamine (s.h.nende hoidmine) ning kes osutab H Iile juba pikaajaliselt õigusteenuseid, s.h. ka antud tsiviilasjas. Asjaolu, et dokumendi omanik (H I) andis selle oma esindajale hoiule, ei tähenda, et ta oleks kaotanud dokumendi valduse. Kostja leiab, et O Ki käitumine oma õiguste teostamisel ilmselgelt rikub nii TsÜS § 138 lg 1 kui ka VÕS § 6 lg 1 sätestatud hea usu põhimõtet, kuna väljendub teadvalt valede seletuste andmises ja vastuhagi esitamises ühe eesmärgiga - võla tasumisest hoiduda, muutes kohtuprotsessi võimalikult kauem kestvaks.. Selline käitumine on hea usu põhimõtte rikkumine ka seetõttu, et tekitab kostjale olulist kahju, mis on vastuolus TsÜS § 138 lg 2, mille kohaselt õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule.

Hageja leiab ka, et kokkuleppes märgitud võlasumma suurenemine 400 000 kroonini on lepingus määratud leppetrahv – 100 000 krooni. 16.06.2003 leppisid pooled kokku, et juhul kui O K (kostja) jätab kas või ühe kuumakse tasumata, tõuseb võlgnevus 400 000 kroonini.. Seega sätestasid pooled kohustuse mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise (s.t. vähemalt ühe kuu makse tasumata jätmisel) sanktsiooniks, et esialgne võlg (300 000 krooni) automaatselt suureneb 400 000 kroonini.. Hageja on seisukohal, et eelmärgitud sanktsioon on leppetrahv, kuna vastab VÕS § 158 lg 1 toodud tunnustele, ehk teisiti öeldes, kui O K rikub lepingust tuleneva võla tagastamise kohustust (lepingut rikkunud lepingupool), siis peab ta maksma H I'ile (kahjustatud lepingupoolele) täiendavalt võlasummale veel 100 000 krooni (lepingus määratud rahasumma). Hagis märgitud asjaoludel tõendamiseks taotleb hageja tunnistajatena oma abikaasa A R`i ja oma tuttava N F`i ülekuulamist. Kostja O K 10.09.2004 esitatud kirjalikus vastuses ei nõustu H Ii hagiavalduse täiendustes esitatud väidetega. (I, lk 97-98). Hagejal ei olnud alust lepingust taganeda, sest 2003.a. septembrikuus tasus kostja ennetähtaegselt hagejale võlgnetava rahasumma sularahas, millega oli kohustis nõuetekohaselt täidetud. Hageja võttis täitmise vastu ning vastavalt VÕS § 76 lg 4, kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. VÕS § 84 lg 2 kohaselt ei või võlgnik keelduda kohustise vastuvõtmisest enne täitmise tähtpäeva, kui tal ei ole keeldumiseks õigustatud huvi. Hageja nõustus kohustise ennetähtaegse täitmisega. Kohustis täideti Rakvere linnas ja kohustise täitmisest on teadlik kostja abikaasa. Hageja väited, et ta taganes lepingust peale kohustuse sissenõutavaks muutumist, ei ole õiged ja on vastuolus eelnevalt tema esitatud nõuetega. 11.11.2003 esitas hageja nõude, milles fikseeris hagi esitamise õigusliku alusena VÕS § 76 lg 1, mis sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Hageja viitas, et kostja ei ole oma kohustust nõuetekohaselt täitnud. Seega, hagi esitamisel ei olnud hageja lepingust taganenud. Kostjale on arusaamatu, millal ja millistel asjaoludel hageja lepingust taganes, sest vastavasisulist avaldust ei ole hageja kostjale esitanud. Samuti märgib kostja, et kehtiv võlaõigusseadus näeb ette laenulepingu ülesütlemist. Käesoleval juhul seda toimunud ei ole. Lepingust taganemine hagis toodud tingimustel ei anna võimalust esitada leppetrahvi nõuet. Võlatunnistuse tekstist ei nähtu, et summa 100 000 krooni on leppetrahv. Pooled nimetavad, et võlgnevuse summa tõuseb 300 000 kroonilt 400 000 kroonini. Võlgnevuse summa on määratud reaalselt laenatud summana. Kuna täiendavaid rahalisi vahendeid hageja kostjale ei andnud,, siis võlgnevuse summa suureneda ei saanud ja sellest tulenevalt on nõue täiendavalt 100 000 krooni väljamõistmiseks ka põhjendamatu. 17.09.2004 toimunud eelistungil lisas kostja O K seletuse andmisel vastuhagiga seonduvalt veel järgmist (protokoll, I, lk 106-107). Tal oli ka võimalus septembris 2003.a. H I`ile 300 000 krooni tagasimaksmiseks, kuna sama aasta aprillikuus laekus talle kinnistu müügist 500 000 krooni. Sellest summast laenas ta koos intressidega välja 400 000 krooni oma sõbrale A E, kes tagastas laenu septembris 2003 ja seejärel leppis kostja hagejaga kokku kohtumise ning ja andis talle sularahas 300 000 krooni üle. 18.03.2005 toimunud kohtuistungil andsid pooled asja kohta oma seletused, samuti kuulas kohus ära hageja esitatud tunnistajad A R`i (hageja elukaaslase) ja N F`i ning kostja esitatud tunnistajad A E ja kostja abikaasa H K`i (I, lk 140-156).

Hageja H I`i seletuse kohaselt oli kostja jäänud talle mitmesugustest tehingutest tulenevalt võlgu, kokku moodustasid võlad 300 000 krooni. Kirjalikku arvestust võlakohustuste üle ei peetud. Kuna võlgade tagasimaksmine kostja poolt venis, siis hageja soovis võlakohustuse kirjalikku vormistamist. Kostja soovis maksta osade kaupa. Kokkuleppe vormistamise juures oli ka tunnistaja N F, kellele hageja oli omakorda võlgu ja kes oli samuti huvitatud kostja poolt hagejale võla tagasimaksmisest. Kohtule esitatud võladokumendi (kokkuleppe) vormistamine toimus Tallinnas Pae tänaval asuvas kohvikus. Kokkuleppe teksti kirjutas kostja, kokku lepiti ka, et kui kostja tähtajaliselt võlga ära ei maksa, siis on tagastatavaks summaks 400 000 krooni. Originaaldokument jäi hagejale ning kostjale tehti tema soovil sellest koopia. Võlasumma tagastamise lõpptähtaega kokku ei lepitud. Kogu võlasumma maksmise korral oleks originaaldokument hageja poolt tagastatud. Osade kaupa maksmisel oleks makstud summad pandud kirja originaaldokumendile. Esimese makse summas 25 000 krooni pidi kostja maksma septembris 2003. Hageja helistas kostjale mobiiltelefonile, kuid kostja ei vastanud. Hageja läks siis kostja juurde koju, kuid abikaasa ütles, et kostjat kodus ei ole. Seejärel sai hageja kostjaga uuesti ühendust ning ca 10 minuti pärast kohtusid nad Rakveres Laada Bistroo juures. Kostja oli üksi, raha tal ei olnud, ütles, et kui rahaasjad paranevad, siis maksab. Kostja seletuse kohaselt olid neil hagejaga tööalaselt vastastikused võlasuhted. Hageja oli tema alluv, kostja oli ettevõtja. Kostja ei eita, et ta oli hagejale mingi summa võlgu. Kuna firmas asjad halvenesid, siis nad said hagejaga kokku ja rääkisid rahaasjadest. Firma lõpetas töö ja hageja jäi tööta. Võlasumma osas kokkuleppe allkirjastamine toimus kostja suhtes sundolukorras: teda pandi fakti ette, et kui ta kokkulepet ei kirjuta, siis võib igasuguseid asju juhtuda. Kokkusaamine oli Tallinnas Pae tänaval asuvas kohvik-klubis, kus oli peale hageja veel kolm inimest, üks neist oli tunnistaja N F, kes oli eelnevate kokkusaamiste juures olnud, kuid kirjaliku kokkuleppe vormistamise juures ta vahetult ei olnud. Üks teine hagejaga kaasas olnud mees ütles teksti ette ja kostja kirjutas siis kokkuleppe teksti. Summa 300 000 krooni oli pakutud hageja poolt. Kostja ise seda summat kunagi ei arvestanud. Kokkuleppe kirjutamisel sai see summa võtta lähtepunktiks. Aprillis samal aastal oli kostja müünud metsamaad 500 000 krooni eest. Saadud summast laenas ta A Ele välja 400 000 krooni, 100 000 krooni jäi enda tarbeks. Hageja nõutud summat ei olnud kostjal hetkel maksta. Hagejaga olid neil sõbrasuhted, kuid suhted halvenesid 2002.a. aastal, võlg hageja ees oli tekkinud enne seda.. Arveldamine oli neil omavahel toimunud sularahas. Kohtumisel Pae tänava kohvikus oli ta sunnitud olukorras, teda ähvardati, pandi fakti ette, et kirjuta selline võlakiri, siis läheme laiali. Hageja teda kirjutama ei sundinud, kuid kostjat mõjutas hageja kõrval istunud isik. Kostja arvab, et tegemist oli kriminaalse minevikuga võla sissenõudjatega. Kostja nõustus sellega, mis ta ise kirja pani. Kokkuleppe kirjutas ta ühes eksemplaris ja siis tehti samas kohvikus ühe töötaja poolt kostja jaoks koopia. Esimene makse summas 25 000 krooni pidi toimuma septembris 2003. Konkreetset kohtumispaika kohe kokku ei lepitud. Rakveres kokku saades andis ta kogu summa hagejale üle ja hageja andis talle kokkuleppe kohta vormistatud dokumendi, mille kostja arvas olevat originaali. Tunnistaja N F` F`i poolt kohtuistungil antud ütluste kohaselt (I, lk 148148-150) tunneb ta hagejat üle 15 aasta, nad suhtlevad omavahel ka perekonniti. Kostjaga tutvus ta hageja vahendusel 2000.aastal. Kostjaga tunnistajal mingeid ärilisi suhteid ei ole olnud. Hageja on tunnistajale võlgu olnud. Tunnistaja oli koos hagejaga Tallinnas Pae tänava piljardibaaris, kui kostja ja hageja sõlmisid omavahel lepingu kostja poolt võla tagastamiseks hagejale. Hageja kutsus tunnistaja sellele kohtumisele kaasa, et tunnistaja näeks, et ka hagejale ollakse võlgu. Hageja ja kostja istusid laua taga, tunnistaja istus tugitoolis nende lähedal (ca 1-1,5 m kaugusel). Hageja ja kostja rääkisid omavahel võlast, et selle peab tagasi maksma, „võis olla kusagil 300 000 krooni“. Vahepeal käis tunnistaja väljas ja ei tea, mis paberile kirja pandi, ka ei mäleta ta, kes kirjutas kokkuleppe teksti. Tunnistaja kinnitas, et mõlemad pooled kirjutasid dokumendile alla, see kirjutati ühes eksemplaris ja siis tehti samas majas sellest ka koopia. Tunnistaja teab, et vastavalt kokkuleppele kuulus

kostja poolt iga kuu mingi summa tagastamisele. Hageja ja kostja koostasid kokkuleppe teksti ning keegi kõrvalt ei sekkunud, ka tunnistaja mitte. Tunnistaja arvates on kostja poolt võlg maksmata, kuna aega-ajalt on tunnistaja hagejaga kohtudes selle võla tagastamise kohta küsinud ja hageja on vastanud, et võlg on tagasi maksmata. Kõrvallaudades oli seal ka teisi baarikülastajaid, kuid tunnistaja mäletamist mööda hagejaga ja kostjaga ühe laua taga teisi isikuid ei olnud. Hageja elukaaslase A R`i R`i tunnistajana antud ütluste kohaselt (I, lk 150- 152) tunneb ta kostjat 45 aasta, omavahel suheldi ka perekonniti. Umbes kolm aastat tagasi kolis nende pere Tallinna ning sel ajal tihedalt enam ei suheldud. Tema elukaaslase ja kostja vahel tekkis tüli rahaasjade pärast, see oli 2003.aasta kevadel või suvel. Tunnistaja on hagejaga kodus rahaasju arutanud. 2003.aastal tekkis neil peres rahalisi raskusi. Hageja väitis, et põhjuseks oli kostja poolt võlgade tagasimaksmata jätmine. Tunnistaja teab, et hageja käis mitmel korral kostjaga Rakveres rääkimas, kuid tulutult. Hiljem kirjutas kostja võlakirja 300 000 – 400 000 krooni osas, kuid ära seda ei maksnud. Tunnistaja kinnitab, et juhul kui hageja oleks raha kätte saanud, siis oleks see kajastunud ka nende koduses majapidamises, kuna raha on neil peres ühine. Pere majandusliku seisu kohta seletas tunnistaja, et 2002.a. või 2003.a. ostsid nad Rannamõisas maja, mille sissemaksuks läks 50 000 krooni; igakuiste osamaksete suurus pangale oli 5200 krooni kuus. Hageja oli saanud oma onult eelnevalt päranduse. Igakuiseid osamakseid maja eest maksis tunnistaja, kes peab kohvikut. Tunnistaja teab, et 2002.a. töötas hageja kostja alluvuses, talle maksti välja bensiinikulu ja telefoniarved, kätte sai ta ca 10 000 krooni töötasuna. Vahepeal ajasid hageja ja kostja veel koos mingit äri, tehti kõrvalt mingeid tehinguid, mille eest laekunud rahast pidi hageja oma osa saama. Samuti käidi koos Venemaal äri ajamas.. Võlg võis tunnistaja arvates tekkida juba sellest ajast, kui nemad veel xxxx elasid. Tunnistaja ei tea, kuidas kostjal hageja ees võlgnevus kujunes, kuid teab, et hageja ja kostja suhtlesid omavahel aktiivselt, kostja palus hagejalt mingeid teeneid ja pidi hagejale vastavalt maksma. Tunnistaja teab, et pooltel oli omavahel sõlmitud kokkulepe, et kostja on hagejale võlgu, kuid ta ei tea, kuidas see võlg täpselt kujunes. Kodus neil pere kasutuses suuremaid summasid sularaha ei olnud. Tunnistaja A E kohtus antud ütluste kohaselt (I, lk 152-154) on kostja tema sõber. Hagejaga sai tunnistaja tuttavaks kostja kaudu. Hageja ja kostja suhtlesid omavahel aktiivselt. Kostjaga on tunnistajal olnud perioodiliselt tööalased ärisuhted, nad on vastastikku teineteist vajadusel rahaliselt toetanud.2003.aasta kevadel küsis ta kostjalt auto ostmiseks raha. Kostja andis talle oma kodus sularahas üle 400 000 krooni, see võis olla aprilli lõpus või maikuu algul. Omavahel olid nad laenu andmise osas eelnevalt suuliselt kokku leppinud. Laenu saamisel andis tunnistaja ka käsitsi kirjutatud lehele allkirja. Kokkulepe oli, et sügisel maksab ta selle raha kostjale tagasi. “Ei mäleta, kas panin tagasimaksmise aja kirja“. Laen oli võetud aprillis või maikuu algul 2003.a., tagasimaksmine pidi toimuma „vist korraga“ ning võetud oli laen pooleks aastaks. Tunnistaja väitel ostis ta auto oma firmale, auto oli varem tellitud „kusagil aprillis“ OÜ-lt Tauf Auto. Kostjalt võttis ta 400 000 krooni „nagu garantiiks“, et kui firmale laekuvad rahad õigeaegselt ei saabu, siis on raha auto eest maksmiseks olemas. Tellitud auto saabus augustis ja siis ta maksis 400 000 krooni auto eest. Kostjalt laenatud raha oli seni tunnistaja käes, hoidis ta seda oma töö juures seifis. Kostjale maksis tunnistaja laenu tagasi septembris, kuna selleks ajaks olid firmale laekumised toimunud. Tagasimaksmine toimus kostja kodus septembri esimesel poolel. Enne ta helistas kostjale ja ütles, et tuleb raha tagasi tooma. Summa oli 500-kroonistes kupüürides ning pakid olid kummiga kinnitatud, ta ise pakkis, 100 kupüüri oli ühes pakis, kokku 8 pakki. Tunnistaja lisas, et seda raha, mis kostja talle andis, ta tegelikult ei kasutanudki, vaid andis sama raha kostjale tagasi ning maksis auto eest firmale laekunud summadest. Auto ostis ta vist 28.augustil 2003 ning kaks nädalat hiljem viis kostjale raha tagasi. Kostja ei ole tunnistajale rääkinud, et ta oleks kellelegi võlgu. „Vist augustikuus“ helistas kostja tunnistajale ja küsis, kas ta saab raha õigeaegselt tagasi anda. Mingit intressi laenatud summalt tunnistaja ei maksnud, selles kokku ei lepitud. Hageja võlanõudest rääkis kostja

alles siis, kui see oli kohtusse antud. Hageja ja kostja omavahelistest ärisuhetest tunnistaja ei tea, samuti ei tea, millele kostja tunnistaja poolt tagastatud raha kulutas. Tunnistaja H K`i K`i ütluste kohaselt (I, lk 154-155) muutusid tema abikaasa O K`i ja hageja suhted umbes 3 aastat tagasi. Nende omavahelistest võlasuhetest sai ta teada alles siis, kui tema abikaasa tuli kaks aastat tagasi suve algul (2003) koju võlakirjaga, näitas seda ja ütles, et teda on ähvardatud ja ta peab võlakirjal märgitud summa ära maksma. Tunnistaja arvas, et kaasneda võib vägivald, ka kostja ise arvas seda. Täpsemalt tunnistaja ei mäleta. Kostjal oli võimalus seda summat maksta, kuna ta oli eelnevalt müünud metsamaad 500 000 krooni eest, saadud rahast oli aga sõbrale, kelle eesnimi on A, välja laenatud 400 000 krooni. Tunnistaja usaldas Ait ja ei uurinud, milleks tal seda raha vaja oli. A pidi laenatud raha kostjale tagastama kuue kuu pärast ja tagastas ka. Tagastamine oli septembrikuus, raha oli pakitud nagu pangast tuues, mõni pakk oli ka lahti - kummipael oli ümber. Tunnistaja teab, et kostja on hagejale 300 000 krooni tagasi maksnud. Kostja tuli koju võlakirja originaaliga ja näitas seda ning ütles, et nüüd on 300 000 krooni ära makstud Hannesele ja „nüüd on korras“. Ai tagastatud summas sularaha hoidis kostja kodus. Tunnistaja arvas juba algul hagejaga kohtudes, et tegemist on „paha inimesega“, ka teised inimesed olid neid hoiatanud, et ei maksa temaga tegemist teha, kuid tunnistaja abikaasa ikkagi suhtles temaga. Viimati nägi ta hagejat sel päeval, kui see käis nende ukse taga ja otsis tema abikaasat, keda ei olnud hetkel kodus. Tunnistaja arvates oli see samal päeval, kui tema abikaasa raha tagasi maksis. Tunnistaja on veendunud, et hageja sai oma raha kätte, kuna tunnistaja usaldab oma abikaasat. Tunnistaja ei tea, kas tema abikaasa ka tegelikult hagejale võlgu oli. Tunnistaja arvates võivad „säärased inimesed nagu hageja“ ähvardada küll. Tunnistaja ei teadnud ka, miks abikaasa politseisse ei pöördunud, võib olla ta „kartis või siis häbenes“. Abikaasa sai laenatud 400 000 krooni oma sõbralt tagasi enne, kui hageja tema abikaasale võlakirja originaali tagastas. Tunnistaja nägi oma abikaasa käes võlakirja ja abikaasa ütles, et raha on makstud ja originaal on käes. Asja edasine kohtumenetluse käik. 13.04.2005 laekunud avalduses (I, lk 158) taotles hagejat esindanud A V enda kaashagejana menetlusse kaasamist tema ja hageja vahel 06.04.2005 vormistatud nõude loovutamise lepingu alusel (I, lk 159), mille kohaselt oli hageja loovutanud A V`ile 8000 krooni kostja vastu esitatud nõudest. 27.04.2005 esitas A I avalduse enda kaashagejana protsessi kaasamiseks (I, lk 167-168). 28.04.2005 kohtule esitatud kirjas kinnitab hageja, et tema poolt kostja vastu esitatud nõue summas 400 000 krooni vähenes 8000 krooni võrra ja ta väljendab oma nõusolekut A V`i kaashagejana menetlusse kaasamiseks (I, lk 172). Kostja 10.05.2005 (I,lk 175-176) esitatud vastuses A V`i kaashagejana menetlusse kaasamisega ei nõustunud. Samuti teatas hageja, et kostja on esitanud antud tsiviilasjas selgunud asjaoludest tulenevalt avalduse Tallinna Politseiprefektuurile hageja suhtes kriminaalmenetluse alustamiseks. Esitatud avalduses on kostja palunud kontrollida, kas hageja tegevuses 2003.a. esinevad nii väljapressimise ja/või kelmuse tunnused (I, lk 177-178). Kostja taotles ka kuni kostja suhtes alustatud kriminaalmenetluse lõppemiseni antud tsiviilasjas menetluse peatamist. 13.05.2005 kohtuistungil kinnitab hageja, et ta loobub kostja suhtes esitatud nõudest summas 8000 krooni, olles selle loovutanud kaashagejale (I, lk 182). 19.mail 2005 jättis kohus oma määrusega taotluse A V`i kaashagejana menetlusse kaasamiseks rahuldamata (I, lk 186-187). Määrus jõustus 30.06.2005 Viru Ringkonnakohtu kohtumäärusega, millega Lääne-Viru Maakohtu määrus 19.05.2005 jäeti muutmata ja erikaebus rahuldamata. 13.06.2005 kohtumäärusega menetlus tsiviilasjas peatati kuni Põhja Politseiprefektuuris KarS § 214 tunnustel alustatud kriminaalmenetluses nr 05231501831 lahendi jõustumiseni (I, lk 193-194).

06.11.2006 menetlus kriminaalasjas lõpetati (II, lk 2, 6-7), kuna eeluurimise käigus ei õnnestunud leida tõendeid selle kohta, et 2003.a. O K kirjutas võlakirja psüühilise surve all ning ei ole leitud tõendeid ka selle kohta, et H I`i tegevuses esineks väljapressimise ja/või kelmuse tunnuseid. Kostja kaebuse alusel tühistas riigiprokurör Anna Kasesalu 26.03.2007 (II, lk 10-12) eelnimetatud kriminaalasja menetluse lõpetamise määruse. Välja nõuti ka tsiviilasjas kohtuistungite protokollid tunnistaja poolt antud ütlustega (II, lk 2). 29.07.2008 esitas hageja kohtule taotluse tsiviilasjas menetluse uuendamiseks TsÜS § 160 lg 4 alusel (II, lk 25). Kohus uuendas tsiviilasja oma määrusega 18.08.2008 TsMS § 361 lg 2 ja TsüS § 160 lg 4 tulenevalt (II, lk 27-28). 19.12.2008 esitas kostja Keskkriminaalpolitsei prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määruse 22.02.2008 (II, lk 49-51), samuti nimetatud määruse peale esitatud kaebuse (II, lk 52-54) ning Riigiprokuratuuri määruse 13.06.2008 kostja esitatud kaebuse rahuldamata jätmisest (II; lk 5556). Poolte seisukohad 19 19.12 .12.2008 asjas toimunud viimasel kohtuistungil (II, lk 6161-67). Hageja kinnitab, kinnitab, et ta jääb varem esitatud seisukohtade juurde, kuna ta ei ole oma raha kostjalt kätte saanud. Võlgnevuse põhisumma on 300 000 krooni ning lisaks sellele pidi kostja kohustuse rikkumise korral maksma leppetrahvi summas 100 000 krooni. Kokkuleppe võla tasumiseks kirjutas kostja vabatahtlikult ning mingit sundi tema suhtes ei olnud. Võlgnetav summa on kujunenud varasemalt tehtud erinevate tehingute alusel ja võlasummat on kostja tunnistanud. Hageja oli kostjale võlga andnud ka sularahas. Kokkuleppe tekst on kostja enda kirjutatud, ta oli nõus võla tasumiseks kokkulepet sõlmima ja ise ka selle teksti kirjutama. Kostja lubas, et juhul, kui ta jätab ühes kuus 25 000 krooni maksmata, siis maksab leppetrahvi summas 100 000 krooni. Kostja ei maksnud lubatud osamakset (25 000 krooni) mitmel kuul. Hageja esitas 13.11.2003 kohtusse hagi, järelikult oli kostja võlgnevuses juba 3 kuud. Septembris 2003 Rakveres Laada Bistroo juures kohtudes kostja ütles hagejale, et ta ei maksa nõutud summat, kuna tal on suured võlad ja tal ei ole seda raha. Ka hageja teada olid kostjal suured võlad. Kostja ise tunnistas võlasumma maksmise võimatust ning seetõttu pöördus hageja kohtusse kogu võlgnevuse sissenõudmiseks. Kirjalikult kokkuleppe ülesütlemist ei vormistatud. Hageja nõue on tõendatud tema poolt kohtule esitatud võlatunnistuse (kokkuleppe) originaaldokumendiga ning tunnistajate ütlustega, millised on küll kaudsed, kuid need täiendavad ja tugevdavad hageja nõuet. Kostja vastuväited hagile on aga paljasõnalised ja tõendamata ning esitatud vastuhagi ei ole tõendamist leidnud. Raha tagasimaksmise kohta on kostja esitanud üksnes kaudseid tõendeid, tunnistajaid ei ole, võlakohustuse originaaldokument oli hageja käes ning kostja väited selle tagastamisest ei ole millegagi tõendatud. Kostja 19.12.2008 asja arutamisel hagi ei tunnista ning palub rahuldada tema poolt esitatud vastuhagi. Kostja oli juunis 2003 olukorras, kus ta oli sunnitud kirjutama kokkuleppele alla, reaalselt ta võlgu ei olnud, kostja täitis olematu kohustuse. Kostja esitas avalduse kriminaalmenetluse alustamiseks, kuna temalt nõuti veel teistkordselt rahasumma tasumist. Hageja ei ole tõendanud, millised nõuded on juunis 2003 aastal võlatunnistuseks ümber vormistatud. Kostja on esitanud vastuhagi nõudega tunnustada kostja poolt kohustuse nõuetekohast täitmist. Juunis 2003 vormistatud kokkuleppe kohta kohtule esitatud dokumentide puhul on raske tuvastada, kumb poolte esitatud dokumentidest on originaaldokument ja kumb koopia. Kui kostja poolt oli esitatud väidetavalt koopia, siis on hageja esitatud kokkuleppe dokument sellele absoluutselt sarnane.

VÕS § 96 lg 3 kohaselt eeldatakse võladokumendi võlgnikule tagastamisel, et kohustus on täidetud. Kostjal ei tekkinud hagejalt saadud dokumendi osas kahtlust, et tegemist ei ole originaaldokumendiga. Kostja ei osanud arvata, et hageja valduses on veel dokument, mille alusel esitatakse võlanõue kohtusse. Politseisse avalduse esitamisel palus kostja kontrollida, kas hageja tegevuses oli tegemist väljapressimisega või pettusega. Väljapressimist ei ole uurimisel tuvastatud, kuid kelmuse osas kuriteo koosseisu olemasolu ei ole kontrollitud. Kostja leiab, et tegelikult on hageja käitumises olemas kelmuse tunnused - hageja on kostjale tagastanud mittepädeva dokumendi ja hiljem pöördunud nõudega kohtusse. Kostja valduses on olemas kokkuleppe dokument, mis kostja arvates oli originaaldokument. Kostja abikaasa kinnitas, et kostja tõi 2003.aastal koju originaaldokumendi ja teatas, et tema kohustused hageja ees on lõppenud. A E kinnitas, et kostjal oli tagasimaksmiseks vastav rahasumma olemas. Hageja esitatud tunnistajad ei kinnitanud hageja poolt kostjale raha üleandmist ei võlatunnistuse koostamise ajal ega ka varem. Põhjendatud ei ole ka hageja väited leppetrahvist summas 100 000 krooni. Kokkuleppe tekstis ei ole märgitud, et tegemist on kohustuse täitmist tagava summaga. Võlgnevuse tõusmiseks 400 000 kroonini täiendavat raha ei ole võlgniku poolt saadud. Arusaamatu on ka, kas 8000 krooni on loovutatud põhinõudest või väidetavast leppetrahvist.

Maakohtu otsuse põhjendused. Kohus leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub hageja poolt kohtus nõutud ulatuses täielikult, rahuldamisele. Kostja esitatud vastuhagi kuulub täielikult rahuldamata jätmisele. Hageja on esitanud poolte vahel 16.06.2003 sõlmitud võlaõigusliku kokkuleppe (võlatunnistus) alusel kostja vastu nõude summas 400 000 krooni, millest 8000 krooni sissenõudmisest hageja loobus vastavalt tema poolt nõude loovutusele. Kostja on esitanud vastuhagi kokkuleppest tuleneva kohustuse nõuetekohase täitmise tunnustamise nõudes. Vaidlusalune kirjalik kokkulepe on vormistatud 16.06.2003 Tallinnas. Kokkuleppe kohaselt O K (kostja) kohustub H I`ile (hagejale) maksma alates septembrikuust 2003.aastal iga kuu 25 000 krooni kuni saab täis tema (kostja) poolt võlgu olev summa 300 000 krooni. Kokkuleppe kohaselt, kui kostja jätab ühe kuu makse vahele, “tõuseb võlgnevus 400 000 kroonini”. Samuti nähtub kokkuleppe tekstist, et kostja annab tagatiseks võla katteks oma maja xxxx, mille maksumuseks on ligikaudu 600 000 krooni (I, k 8). Hageja on kohtule esitanud kokkuleppe kohta dokumendi, mille allserval on tekst “käesolev dokument on antud hoiule 03.detsembril 2003.a. OÜ-le ARTES Consult lepingu nr 8/9 ÕAL alusel. OÜ ARTES Consult juhatus: A.V (allkiri), 03.12.2003, Tallinn, E P (allkiri). Kostja poolt on esitatud vastuhagi tõendamiseks tema käes olnud ja väidetavalt hageja poolt talle tagastatud dokument (kostja poolt allkirjastatud märkusega pöördel: “Minule hageja poolt originaalina tagastatud dokument, 06.02.2004.a “). Mõlemad nimetatud dokumendid on kohtutoimikus eraldi ümbrikus. Asjas on tuvastatud järgmised faktilised asjaolud, mille osas poolte vahel vaidlus puudub. 1) 16.06.2003 Tallinnas koostatud kokkuleppe tekst on kirjutatud kostja poolt ning sellele on alla kirjutanud mõlemad pooled. 2) Võlakirja vormistamisele eelnenud aastatel olid pooled omavahel seotud nii tööalaselt (kostja oli hagejale tööandja) kui ka äritegevuses. 3) Poolte vahel toimus erinevate tehingute alusel vastastikuste võlakohustuste arvestus, mida varem kirjalikult ei vormistatud, võla kujunemise arvestust ei ole esitatud.

4) 16.06.2003 kokkuleppe vormistamisel mingit summat hageja poolt kostjale üle ei antud. Pooled vaidlevad 16.06.2003 sõlmitud kokkuleppest tuleneva võlakohustuse täitmise, samuti kokkuleppes 100 000 krooni ulatuses võlgnevuse suurenemisena märgitud summa olemuse (leppetrahv) ja selle põhjendatuse üle. Vastavalt hageja H I` i hagiavalduse täiendusele on kokkuleppes märgitud võlasumma muutunud sissenõutavaks pärast hagejapoolset lepingust taganemist ja kokkuleppes märgitud võlgnevuse suurenemine 100 000 krooni võrra on oma sisult leppetrahv. 19.12.2008 kohtuistungil tugineb hageja kogu võlasumma sissenõutavaks muutumise põhjendamisel ka lepingu ülesütlemisele seoses mitme järjestikuse osamakse tasumata jätmisega kostja poolt. Kostja esitatud vastuväidetest ja vastuhagi avaldusest nähtuvalt on hageja nõutud võlasumma 300 000 krooni kostja poolt tasutud, leppetrahvis ei ole kokku lepitud ning selle nõudmiseks kogu nõutud võlasumma tasumisega puudub ka alus. Ka lepingust taganemist ega lepingu erakorralist ülesütlemist ei ole toimunud ning kostja poolt kogu võla tasumisel puudus hagejal ka selleks alus. TsMS § 230 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tõendeid esitavad menetlusosalised. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele, samuti võib kohus sama paragrahvi lg 2 kohaselt otsust tehes tugineda üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta pooltel oli võimalik oma arvamust avaldada. Kostja on kohtumenetluse käigus asunud esitama hagile vastuväiteid võlakohustuse vormistamisest sundolukorras (väljapressimise tulemusena), samuti kokkuleppes märgitud võlakohustuse põhjendamatusest ning selles märgitud võlasumma tõendamatusest. Seejuures vastuhagi tema enda poolt koostatud võladokumendist tuleneva võlakohustuse puudumise tuvastamiseks või kokkuleppe kehtetuks tunnistamiseks ei ole kostja esitanud. Kohus leiab, et kostja väited tema poolt n.ö. olematu võlakohustuse täitmisest ei ole usaldusväärsed ega tõendatud. Tema väited võlatunnistuse andmisest väljapressimise tulemusena, s.o. tema hageja poolt ähvardamisest ja kartusest ähvarduste täideviimise ees, on üksnes paljasõnalised ja tõendamata ning on vastuolus ka tema enda poolt hagile esitatud kirjalikes vastuväidetes ja ka vastuhagis märgituga. Oma kirjalikus vastuses hagile 18.01.2004 (I, lk 36-37) on kostja kinnitanud, et 16.06.2003 vormistatud kokkuleppes on tegemist temapoolse võlakohustuse tunnistamisega hageja ees. Samuti on kostja nii kirjalikes vastuväidetes kui ka vastuhagis kinnitanud kokkuleppest tuleneva võlakohustuse nõuetekohast täitmist ning kogu võlgnevuse 300 000 krooni tasumist hagejale septembris 2003.a. sularahas. Esmakordselt esitas kostja antud tsiviilasja menetluses väiteid võlatunnistuse kirjutamisest nö pealesunnitud olukorrast alles 18.03.2005 toimunud kohtuistungil (kohtuistungi protokoll, I, lk 143). Samal kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja N F, kes viibis kokkuleppe vormistamise ajal samas ruumis, kostja poolt esiletoodud asjaolusid ei kinnitanud. Kostja väited tema suhtes toime pandud väljapressimisest ja kelmusest hageja poolt ei ole leidnud tõendamist ka kostja avalduse alusel 18.05.2005 H I`i suhtes alustatud kriminaalmenetluses, mille käigus on üle kuulatud tunnistajatena ka teisi, tsiviilasjas nimetamata isikuid. Menetlus kriminaalasjas nr 05231501831 on prokuratuuri loal 22.02.2008 lõpetatud, kuna kostja suhtes ei ole tuvastatud KarS § 214 lg 1 sätestatud kuriteo toimepanemist. Menetlust lõpetavas määruses on ka märgitud, et H I`I esitatud hagiavaldust 400 000 krooni väljamõistmiseks ei saa käsitleda väljapressimise või kelmusena. Veel on märgitud, et sündmustes osalenud isikud on jäänud kogu aeg samade ütluste juurde nii eeluurimisel kui ka tsiviilasjas ütlusi andes. 02.06.2008 O K`I poolt

kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale esitatud kaebus on Riigiprokuratuuri määrusega 13.06.2008 jäetud rahuldamata (II, lk 49-51,52-53, 55-56). Ka tsiviilasjas menetluse uuendamise järel ei ole kostja täiendavaid tõendeid oma väidete tõendamiseks esitanud. Kostja väidete vastuolulisust võib kohus kogumis muude tõenditega hinnata hageja kasuks. Kohus leiab, et 16.06.2003 kostja poolt omakäeliselt vormistatud kokkuleppe puhul on tegemist võlatunnistusest tuleneva pooltevahelise lepingulise suhtega. VÕS § 30 lg 1 kohaselt on leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, võlatunnistus; sama paragrahvi lõike 2 kohaselt peab kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kokkuleppena kirjalikult vormistatud võlatunnistus on koostatud kostja enda poolt ning selle on allkirjastanud mõlemad pooled. Antud juhul on tegemist nn deklaratiivse võlatunnistusega, mille eesmärgiks ei olnud luua uut kohustust, vaid üksnes kinnitada olemasolevaid varem tekkinud võlakohustusi ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega ühtlasi lihtsustatakse võla sissenõudmist.. Sellise võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendid ts asjades nr 3-2-1-21-06 ja nr 3-2-1-87-07) Asjas esitatud tõendeid hinnates leiab kohus, et kostja poolt omakäeliselt koostatud võlakirjas on kajastatud poolte vahel varasematest võlasuhetest tulenevate kohustuste alusel kujunenud võlgnevuse (kokku summas 300 000 krooni) tunnistamine kostja poolt. Hageja on 29.07.2004 kohtus eelistungil selgitanud kostjal varasemalt võlakohustuste tekkimise aluseks olnud tehinguid (laenud) ja poolte omavahelisi ärisuhteid ja tehtud tehingute alusel tekkinud võlgnevusi. Kuigi hageja ei ole nimetanud ega tõendanud konkreetseid tehinguid ja nendest tulenevaid summasid, ei oli kostja pooltevahelist eelnevat regulaarset ärialast suhtlemist ning vastastikuseid kohustusi ja selles osas suuliselt peetud omavahelist arvestust otsesõnu vaidlustanud. Kostja on oma seletuses 18.03.2005 samuti kinnitanud pooltevaheliste võlasuhete olemasolu ning pikemaajalist võlgnevuse kujunemist (umbes aasta jooksul enne kokkuleppe vormistamist) (kohtuistungi protokoll, I, lk 141-143). Pooltevahelistest varasematest ärisuhetest ja võlakohustustest teadsid ka hageja elukaaslane A Ri ja kostja abikaasa H K, kuigi konkreetse võlgnevuse kujunemist ja suurust nad kinnitada ei teadnud. Kostja ei eita kokkuleppes märgitud võlgnevuse olemasolu ei hagile esitatud vastuväidetes ega ka vastuhagis. VÕS § 11 lg 1 tulenevalt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Seega VÕS § 11 lg 1 tulenevalt võisid poolte vastastikused varalised kohustused tuleneda ka suuliselt sõlmitud lepingutest. Kohus, olles hinnanud poolte esitatud kirjalikke dokumente ja ka asjas üle kuulatud tunnistajate ütlusi, leiab, et hageja nõue võlatunnistusest tuleneva võlakohustuse täitmiseks kostja poolt on põhjendatud. Hageja on esitanud kohtule tema käes olnud kostja omakäeliselt koostatud kokkuleppe originaali ning on 06.02.2004 toimunud eelistungil juhtinud kohtu ja vastaspoole tähelepanu tema esitatud dokumendi pöördel nähtuvatele kirjutamisel kasutatud tindi läbiimbumise jälgedele (protokoll, I, lk 52), millised kostja esitatud võladokumendi pöördel puuduvad. Kostja on hageja esitatud dokumendi kui originaali ehtsuse vaidlustamisest kohtumenetluse käigus loobunud, väites vaid, et esmapilgul on mõlemad dokumendid väga sarnased ning kostja eeldas võla tagasimaksmisel hageja poolt originaaldokumendi tagastamist. Tuginedes VÕS § 96 lg 3 palub kostja tunnistada kokkuleppes märgitud võlakohustuse - 300 000 krooni- nõuetekohaselt täidetuks. Kuna tegelikult oli võlatunnistusega dokumendi originaal hageja valduses ning see on esitatud ka kohtule tõendamaks kostjal võlakohustuse olemasolu, siis kostja poolt esitatud võladokumendi

koopia ei tõenda tema poolt nõuetekohast võlasumma tagastamist septembris 2003, samuti ei ole kostja esitanud muid tõendeid, mis kinnitaksid 300 000 krooni sularahas üleandmist hagejale. Kostja poolt kohtule esitatud tema poolt 28.04.2003 sõlmitud kinnistu müügilepingust ja asjaõiguslepingust ning ka tunnistaja A E ütlustest nähtub küll kostjal 2003.a. vastavate rahaliste vahendite olemasolu, kuid septembris 2003 kohtumisel hagejaga kohtumisel talle raha üleandmise kohta tõendid puuduvad. Ka tunnistaja A E ei teadnud, millele kostja tema poolt tagastatud rahasumma kulutas, samuti ei olnud kostja talle hagejale võlgnetavast summast rääkinud. Kostja abikaasa H K`i ütlused kostja poolt võla tagasimaksmisest ning hageja poolt võladokumendi originaali tagastamisest, ei ole kohtu hinnangul usaldusväärsed, kuna tunnistaja vastav teave pärineb üksnes kostjalt endalt. Seega, kostja O K vastuväiteid 16.06.2003 vormistatud kokkuleppes tema poolt võetud võlakohustuse nõuetekohasest täitmisest ei ole tõendatud, mistõttu ei ole ka tema esitatud vastuhagi põhjendatud ja kuulub rahuldamata jätmisele. Kohtu hinnangul võib käsitleda kokkuleppes märgitud „võlgnevuse suurenemist 400 000 kroonini“ kui poolte kokkulepet leppetrahvi maksmiseks võlgniku poolt võetud võlakohustuse nõuetekohase täitmise tagamiseks. VÕS § 141 p 3 tulenevalt on leppetrahv kõrvalkohustus ning VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Kostja väited lepingu mitterikkumisest seoses kogu võlasumma ennetähtaegse tasumisega ei ole asjas tõendamist leidnud. Vastavalt kokkuleppele pidi kostja maksma esimese osamakse summas 25 000 krooni septembris 2003. Hageja on väitnud ja jäänud ka asjas sisulise läbivaatamise lõpetamisel selle juurde, et kostja teatas Rakveres kokkusaamisel septembris 2003 võla tasumise võimatusest. Sellist kostjapoolset teadet käsitles hageja võlgniku poolt tahtliku võlakohustuse olulise rikkumisena, mistõttu tal oli ka alus VÕS § 116 lg 1 tulenevalt lepingust taganeda. Kohus nõustub hagejaga, et hageja esitatud asjaoludel oli kostja poolt tegemist olulise lepingurikkumisega, kuivõrd VÕS § 116 lg 2 p 3 ja 4 tulenevalt on oluliseks lepingurikkumiseks kohustuse rikkumine tahtlikult, samuti,, kui kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi. Hageja on kinnitanud, et ta teadis kostjal esinevatest teistest võlgnevustest (on seda märkinud ka hagiavalduses hagi tagamise taotluses) ning otsustas seetõttu osamaksete tasumata jätmisel ka lepingust taganeda ja kogu võlasumma kostjalt sisse nõuda. Kostja on leidnud, et võlatunnistuses kajastatud laenusuhte puhul oleks kogu võlasumma sissenõutavaks saanud muutuda üksnes erakorralise ülesütlemise puhul, mida ei ole toimunud. VÕS § 399 lg 1 kohaselt võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu tagastamist, kui p 1 – laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud. Hageja tunnistas, et kirjalikult ta lepingust taganemist ega ülesütlemist ei vormistanud, kuid kostja oli oluliselt lepingut rikkunud teatades kohtumisel septembris 2003, et tal puudub võla tasumiseks vajalik raha. 19.12.2008 kohtuistungil lisas hageja, et hagi esitamisel 13.11.2003 oli kostja viivituses olnud juba rohkem kui kahe osamaksega. VÕS § 117 lg 3 kohaselt ei pea lepingust taganemise kavatsusest teisele poolele teatama, kui teine lepingupool on teatanud, et ta oma kohustust ei täida. Kostja poolt lepingu olulisel rikkumisel oli seega hagejal õigus kogu võlasumma koheseks sissenõudmiseks, kuna ka VÕS § 196 lg 1 kohaselt võib kestvuslepingu puhul kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda. Sama paragrahvi lg 2 tulenevalt ei ole vaja kohustuse rikkumise lõpetamiseks ka tähtaega määrata, kui tegemist on VÕS § 116 lg 2 punktides 2-4 sätestatud olulise lepingurikkumise juhtudega.

Kohus leiab, kostja on 16.06.2003 võlatunnistusega võetud lepingulisi kohustusi rikkunud, kuna asjas esitatud olemasolevate objektiivsete tõendite alusel ei ole kostja poolt septembris 2003 hagejale kokkuleppes märgitud võlasumma 300 000 krooni tagastamine ega ka ühegi osamakse tasumine tõendamist leidnud. Lepingulise võlakohustuse nõuetekohase täitmise tagamiseks on kostja võlatunnistuse andmisel kinnitanud, et ka ühe tagasimakse summa tasumata jätmisel suureneb võlgnevus 400 000 kroonini. Kuigi kokkuleppes on nimetatud võlgnevuse suurenemist, on dokumendi tekstist üheselt arusaadav, et summa suurenemises 100 000 krooni võrra on kokku lepitud kohustuse täitmise sunnivahendiks kostja poolt lepingu rikkumise vältimiseks, s.o. tegemist on oma sisult leppetrahviga. Tulenevalt VÕS § 158 lg 1 võib leppetrahv olla väljendatud ka ühekordse summana ning selle suuruse võivad pooled ise määrata. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kostja vabaneb leppetrahvi maksmise kohustusest, kui lepingu rikkumine oli vabandatav (VÕS § 160).VÕS § 160 sätestatud aluseid ei ole kostja poolt esile toodud. Samuti ei ole kostja taotlenud leppetrahvi vähendamist (VÕS § 162), seega kuulub kostja poolt kokkuleppes märgitud võlakohustuse nõuetekohase täitmise rikkumisel ka ettenähtud täiendav summa leppetrahvina tasumisele. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Tulenevalt VÕS § 188 lg 2 ei mõjuta taganemine lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Lepingust tulenev leppetrahv, mis muutus sissenõutavaks enne lepingu lõppemist, on seega sissenõutav ka lepingust taganemisel või selle ülesütlemisel. Kohus leiab, et 16.06.2003 kostja poolt hagejale antud võlatunnistuse alusel esitatud nõue kuulub rahuldamisele hageja poolt kohtus 19.12.2008 nimetatud summas, s.t. hageja on vähendanud kostja vastu esitatud nõuet (400 000 krooni) summas 8000 krooni, mistõttu rahuldamisele kuuluvaks summaks jääb vastavalt 392 000 krooni. Hageja tugineb 8000 krooni ulatuses kostja vastu nõudest loobumises nõude loovutamise lepingule. Vastavalt nõude loovutamise lepingu p 2 (I, lk 159) on hageja loovutanud sama lepingu p 1 toodud nõudest osa - 8000 krooni. Lepingu p 1 kohaselt on aga hageja loovutanud p 2 märgitud osa 16.06.2003 hageja ja kostja vahel sõlmitud kokkuleppest tulenevast nõudest. Seega, kuna hageja on loovutanud (loobunud) osa kostja vastu esitatud nõudest, mille suurus 16.06.2003 kokkuleppe alusel on kokku 400 000 krooni, siis kuulub ka 8000 krooni mahaarvamisele koos leppetrahviga kajastatud nõude summast. Nimetatud summast toimunud loovutus on kooskõlas ka sama lepingu p 3 ja 3.1 sätetes tooduga (nõue 400 000 krooni, põhivõlg 300 000 krooni) (I, lk 159).

Kohtukulude jaotusest. Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne 01.jaanuari 2006 alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud ning TsMS § 61 lg 1 kohaselt ka vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindajana asjast osavõtnud advokaadi abi eest, mis hinnaga hagi puhul võivad moodustada kuni 5% hagi hinnast. Hageja menetluskulude hüvitamise nõuet ei ole esitanud. Hagi esitamisel on hageja vastavalt tema taotlusele Lääne-Viru Maakohtu kohtumäärusega 09.12. 2003 vabastatud kehtinud TsKS §

57 lg 2 ja 3 alusel tema maksejõuetusest tulenevalt riigilõivu tasumisest summas 21 000 krooni (I, lk 27). Hagi rahuldamisel taotleb hageja kohtukulude kostja kanda jätmist. Vastavalt hagi rahuldamisele tuleb kostjalt välja mõista riigi tuludesse hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduses sätestatud määrade alusel (kuni 01.01.2006 kehtinud määrades) summalt 400 000 krooni riigilõiv täismääras summas 21 000 krooni. Kostja – taotleb vastuhagi esitamisel tasutud riigilõivu summas 200 krooni (kviitung nr 152, 07.05.2004; I, lk 74) ja õigusabikulude summas 23 600 krooni (kviitung nr KN 18/04, 2004; II, lk 59, 60) hüvitamist. Kokku moodustab kostja menetluskulude nõue vastavalt 23 800 krooni (II, lk 59). Seoses hagi rahuldamisega ja vastuhagi rahuldamata jätmisega jäävad kostja kantud menetluskulud kostja enda kanda. Tulenevalt TsMS 452 tehakse kohtuotsus teatavaks maakohtu kantselei kaudu. TsMS § 453 lg 2 kohaselt kohtuotsuse kohtukantselei kaudu teatavaks tegemine ei välista ega piira kohtu kohustust toimetada kohtuotsus menetlusosalistele kätte. Vastavalt TsMS § 632 lg 1 võib apellatsioonkaebuse esitada 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest. Kohtunik: Ärakiri õige Nooremreferent

/allkiri/

Irma Külavee

Lea Herne

25.01.2010 Tartu Ringkonnakohtu:

RESOLUTSIOON

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu

Menetluskulude jaotus ringkonnakohtus

Menetluskulud ringkonnakohtus jätta O Ki kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Kohtuotsus jõustus 25. veebruaril veebruaril 2010. a. Tartu Ringkonnakohtu kohtuotsusega. Nooremreferent Lea Herne

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.