Võlaõigus › Töövõtulepingud

Selgitused:

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

tööde maksumus ning defektide likvideerimisele elamu ehitusel kulub täiendavalt 9925, 60 krooni. Hageja tugines 92.528 krooni väljamõistmise nõudes võlaõigusseaduse (VÕS) § 189 lõigetele 1 ja 2 ja § 191 lõikele 1, kuna Sergei Berezin on L. B. esindajana

eksemplarid on varastatud ja hageja ei ole akte esitanud. Lepingu nr. 03-5 (vundamendi rajamine) kohast täitmist tõendab asjaolu, et samad lepingupooled sõlmisid pärast lepingu täitmiseks kokkulepitud tähtaja möödumist järgmise lepingu nr. 04-5 seinte rajamiseks. Lepingu nr. 04-5 punktis 8 avaldasid pooled, et lõpetavad kõik nendevahelised varasemad lepingud. Lepingute kohast täitmist tõendab ka asjaolu, et L. B. võttis teostatud tööd vastu ja kostja rajatud vundamendile ja seintele on ehitatud ülejäänud maja, millel olulisi ehitustehnilisi puudusi ei ole. 91.131, 50 krooni leppetrahvi nõue on aegunud, sest nõue esitati 15. detsembril 2008. a., s. o. enam kui kolm aastat pärast kostjale Delvud OÜ etteheidetavatest lepingurikkumistest teadasaamist, varem on esitatud nõue viivisenõudena. Hageja on leppetrahvi nõudmise õiguse kaotanud, sest ta ei esitanud leppetrahvi nõuet mõistliku aja jooksul, alates väidetavast lepingurikkumisest teadasaamisest. Hageja avastas väidetava esimese lepingurikkumise 12. septembril 2005. a., kuid veel 29. detsembril 2005. a. ei esitanud leppetrahvi nõuet (avaldust ei ole kostjatele kätte toimetatud). Ka teise lepingu puhul ei ole hageja enne 15. detsembrit 2008. a. leppetrahvi nõudnud. Leppetrahvi nõue ei ole põhjendatud ka sisuliselt. Hageja ei ole tõendanud, et kostja Delvud OÜ oleks olnud viivituses lepingute täitmisega. Hageja esitas lepingute sõlmimisel kostjale ainult visandjoonised, mis olid aluseks kalkulatsioonide tegemisel, kuid mis ei olnud piisavad vundamendi ja seinte lõpuni ehitamiseks. Ehitise projekti ei ole hageja esitanud. Hageja eksitas kostjat, väites, et ehitusluba on olemas ja ehitama saab asuda 2005. aasta augustis, tegelikult sai hageja ehitusloa alles 11. oktoobril 2005. a. ja ehitustegevus algas ametlikult 12. oktoobril 2005. a. Kostja ei saa vastutada viivituste eest, mis tulenevad ehitusloa ja projektdokumentatsiooni puudusest. Leppetrahvi tuleks oluliselt vähendada, kuna tellija oli viivituses kostja tegevuseks vajalike tingimuste loomisel. Kõik tööd, milles pooled kokku leppisid, teostati 14. detsembriks 2005. a., hiljem ei ole töid tehtud ja selline oli tööde tegemise uus kokkulepitud tähtpäev. Leppetrahvi ei saa nõuda aja eest, milleks pooltel oli kokku lepitud uus kohustuste täitmise tähtaeg. Tööd anti üle etapiviisiliselt ja pretensioone tööde üleandmise aja suhtes ei esitatud. Ebaõige on hageja valitud alus leppetrahvi summade arvestamiseks. Tõendatud ei ole, et hagejal oleks seoses lepingutega tekkinud kahju summas 9925, 60 krooni ega põhjuslikku seost kostja tegevusega. Tõendatud ei ole kostjate teavitamist hagis loetletud väidetavatest puudustest enne hagi esitamist ega esitatud töö parandamise või tegemise nõuet, samuti ei ole tõendatud, et hageja või L. B. oleksid tegelikult väidetavad puudused likvideerinud või töid tellinud, sest hageja on möönnud lepingute esemeks olnud ehitisel vähemalt oluliste puuduste puudumist. Hageja on esitanud kahjunõudena üksnes ühe kolmest nõudest, seega tuleks kostja Sergei Krõlovi vastutus kõne alla ainult 9925, 60 krooni osas. Tõendatud ei ole, et kostja Delvud OÜ oleks maksejõuetu, mistõttu puudub alus ÄS § 180 lg. 51 kohaldamiseks, kuna pankrotti ei ole välja kuulutatud. Ainuüksi maksuvõlgnevusest ei saa järeldada äriühingu maksejõuetust, seega ei ole tõendatud Sergei Krõlovi kohustuste rikkumine, mille korral võiks järgneda juhatuse liikme vastutus. Tõendamata on hageja väide, nagu oleks Sergei Krõlov teadnud mingite oskuste ja võimaluste puudumisest kostjal Delvud OÜ-l, hageja ei ole osutanud ühelegi sellisele tegevusele, mida Sergei Krõlov kui kostja Delvud OÜ juhatuse liige oleks pidanud tegema isiklikult selleks, et vältida hageja oletatavat kahju. Esimese astme kohtu otsus 18. mai 2009. a. otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning tühistas 5. juuli 2006. a. määrusega hagi tagamise abinõuna kohaldatud Sergei Krõlovile kuuluvale kinnistule seatud kohtuliku hüpoteegi.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 115 lg. 1 sätestab, et tehingu võib teha ka esindaja kaudu. Esindaja tehtud tehing kehtib esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus. TsÜS § 116 lg. 1 kohaselt võib esindaja tehingu teha otseselt esindatava nimel, samuti võib tehingu tegemine esindatava nimel tuleneda tehingu tegemisega seotud asjaoludest. TsÜS § 120 lg 2 kohaselt määrab volituse ulatuse esindatav ning volitust tõlgendatakse selliselt, nagu pidi esindatava tahteavaldust või käitumist mõistma isik, kellele volitus anti või kes avalikkusele suunatud tahteavaldusele või esindatava avaldusele või käitumisele tugineb. Pooltel ei ole vaidlust selles, et 12. augusti 2005. a. leping nr. 03-5 ja 26. oktoobri 2005. a. leping nr. 04-5 on töövõtulepingud, mille esemeteks on vastavalt maja vundamendi ja seinte ehitamine. Lepingutest nähtuvalt olid lepingute poolteks L. B. ja Delvud OÜ, keda esindasid hageja ja kostja Sergei Krõlov. Hagejat saab töövõtulepingute raames tehtud tehingutes või toimingutes pidada L. B. esindajaks ka juhul, kui seda ei ole otseselt dokumentides või kirjavahetuses märgitud. 5. detsembril 2005. a. loovutas L. B. kõik lepingutest ning nende täitmisest tulenevad nõudeõigused hagejale, nõude loovutaja L. B. allkirja ehtsust kinnitab 21. jaanuaril 2008. a. läbi viidud ekspertiisi akt DK-0012-08/217. Ekspertiisiaktis nr. DM-0014-08/250 asusid eksperdid arvamusele, et ekspertiisiks esitatud nõude loovutamise teatisel on originaaldokumendi tunnused. Dokumendi valmistamise absoluutse vanuse määramine ei ole võimalik, kuna selleks puudub teaduslikult põhjendatud meetod. Eksperdid ei välistanud, et nõude loovutamise teatise originaal on valmistatud enne

Seega ei saa lugeda lepingust taganemise tahteavaldust kostjale kättetoimetatuks ning L. B.t lepingutest taganenuks, sest täitmata on taganemise formaalne eeldus. Kuna lepingute alusel üle antud 92.528 krooni tagastamise nõude rajamine VÕS §-le 189 eeldab lepingutest taganemist, siis saab nõue lepingupoolel tekkida alles pärast lepingutest kehtivat taganemist, mida toimunud ei ole. Kuigi hageja on seda nõuet pidanud tagasitäitmise nõudeks, on ta menetluse vältel leidnud ka, et tegemist on talle tekitatud kahjuga ning lisaks sellele on ta esitanud mõlema kostja vastu kahju hüvitamise nõude summas 9925, 60 krooni defektide ja puuduste likvideerimise eest. VÕS § 641 lg. 1 kohaselt peab töö vastama lepingutingimustele. VÕS § 641 lg. 2 p. 1 ja p. 5 kohaselt ei vasta töö lepingutingimustele, kui tööl ei ole kokkulepitud omadusi või kui töö ei ole eeldatava kvaliteediga. VÕS § 646 lõigetest 1 ja 5 tuleneb, et kui töö ei vasta lepingutingimustele, võib tellija nõuda töövõtjalt töö parandamist või uue töö tegemist ning kui tellija nõuab õigustatult parandamist ja töövõtja ei tee seda mõistliku aja jooksul, võib tellija ise töö parandada või lasta seda teha ja nõuda töövõtjalt selleks tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist. Seega on tellija esmaseks nõudeks töö parandamise nõue, mis tuleb töövõtjale tahteavaldusena kätte toimetada. VÕS § 644 lõikest 1 tuleneb, et tarbijatöövõtu puhul peab tarbija teatama töö lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale kahe kuu jooksul, sama paragrahvi lõike 3 kohaselt aga, kui tellija ei teata töövõtjale töö lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt, ei või tellija töö lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav, võib tellija siiski lepingutingimustele mittevastavusele tuginedes alandada makstavat tasu või nõuda, et töövõtja hüvitaks tekitatud kahju, välja arvatud saamata jäänud tulu. Lepingu nr. 03-5 p. 3 kohaselt pidid tööd olema tehtud ühe kalendrikuu jooksul ehk maja vundament pidi olema ehitatud hiljemalt 12. septembriks 2005. a. Hagiavaldusest ja töövõtjale esitatud pretensioonist, mis on pealkirjastatud kui reklamatsioon, nähtub, et tellija esitas nimekirja lepingu rikkumistest töövõtjale 22. novembril 2005. a., mille tulemusena Delvud OÜ seaduslik esindaja S. Krõlov kohustus 1. detsembri 2005. a. kirjaliku kinnitusega kõik lepinguga ettenähtud tööd lõpetama 14. detsembriks 2005. a. 26. oktoobril 2005. a. lepingus nr. 04-5 kokkulepitud tööd pidid olema lõpetatud lepingu punkti 3 kohaselt kahe kuu jooksul lepingu allkirjastamisest, seega 26. detsembriks 2005. a., kuna seda tähtaega ei ole pikendatud.

puuduvad tõendid selle kohta, et hagetav kahju oleks põhjuslikus seoses kostjate tegevusega. Töövõtulepingute punktid 2 sätestasid, et iga etapi tööde alguse eel tehakse 50% suurune ettemakse ja lõpparveldus iga etapi eest ja kogu lepingu ulatuses tehakse aktid kolme päeva jooksul pärast seda, kui pooled on alla kirjutanud vastavad aktid. Tööde vastuvõtmise akte ei ole kohtule tõenditena esitatud, kuigi kostjad on väitnud nende koostamist ja allkirjastamist. Lepingute lisana esitatud tööde teostamise etapid ja maksmine ning tasumise kviitungid tõendavad, et lepingupooltel oli välja kujunenud praktika tasuda iga tööetapi eest selle valmimisel, samal ajal tehti vajadusel järgmise etapi ettemaks. Kuni 22. novembrini 2005. a. ei ole esitatud töövõtjale pretensioone töö kohta, seega saab järeldada lepingu kohast täitmist. Lisaks vundamendi rajamiseks sõlmitud lepingule sõlmiti hiljem ka leping seinte rajamiseks. Kuivõrd on tõendatud, et tellija jätkas lepingute alusel etapiviisilist tasumist, siis sellega tellija möönis tasunõude sissenõutavaks muutumist, järelikult kinnitas oma tegudega tööde vastuvõtmist. Töö vastuvõtmine ei võta tellijalt õigust tugineda tehtud töös ilmnevatele puudustele, kuid see omab olulist tähendust pooltevahelise tõendamiskoormise jaotusele, sest kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, eeldatakse VÕS § 76 lg. 4 kohaselt, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Järelikult tuleb töö vastuvõtmise tõttu eeldada, et vastuvõetud töö oli lepingukohane ja täielik ning vastupidist peab tõendama hageja. VÕS § 640 lg. 2 teise lause alusel kannab töövõtja teostatava töö juhusliku hävimise ja kahjustumise riisikot kuni töö vastuvõtmiseni või vastuvõetuks lugemiseni. Töövõtja on tööd etapiviisiliselt üle andnud, seega kannab tellija pärast üleandmist muu hulgas töö kahjustumise riisikot. Hageja esitatud asjaolude kohaselt on viimane makse tasutud 1. detsembril 2005. a. ja viimased tööd vastu võetud 14. detsembril 2005. a., mis tuleb lugeda viimaste tööde vastuvõtmise ajaks. Hiljemalt sel päeval läks tellijale üle töö kahjustumise risk. Hageja väidetav kahju koosneb seinamüüride defektide likvideerimise kulutustest 2160 krooni, vundamendi ülemise vöö tugevdamise kulutustest 1755, 60 krooni, vundamendi ehituse kuludest kütteruumis 3000 krooni ja korduvatest mullatöödest 3000 krooni. Ühegi loetletud defekti või töö puhul ei ole tõendatud, et sellega seotud puudus oleks olnud tööl, mille kostja L. B.le üle andis. Tõendatud ei ole, et hageja või tellija oleks tegelikult neid puudusi likvideerinud või töid tellinud. Kuludokumentidega on tõendamata oletatavate puuduste kõrvaldamise tegelik väärtus. Hageja esitas nii tagasitäitmise nõude kui ka kahju hüvitamise nõude tõendamiseks üksnes Nora Kasemaa Ekspertiisibüroo OÜ vormistatud akti nr. 373, mis koostati 2006. aasta aprillis-mais. Akti koostaja ei ole riiklikult tunnustatud ekspert. Asjakohatu on akti esilehel olev kinnitus, et hindaja täidab vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 135 oma ekspertülesandeid parimate võimete ja oskuste kohaselt, kuna antud säte reguleerib tsiviilasja hinna nimetamist. Hageja ei ole tõendanud, et akti koostaja haridust tõendav välisriigi dokument oleks Eesti Vabariigis tunnustatud asjaomast kvalifikatsiooni väljendava tõendina. Aktist nähtuvalt on hindamiseks esitatud ehitis, ehitusliku projekti osa „Väikeelamu eelprojekt“, lepingud nr. 03-5 ja 04-5 koos lisadega, viis maksekviitungit ja ehitusluba. Hindamisele ei ole kutsutud kostjaid. Hindamise läbiviimisel ei ole akti kohaselt esitatud ega kasutatud mitte ühtegi ehitise kuludokumenti. Aktis on hindamise meetoditena muuhulgas märgitud faktiliselt teostatud tööde mahu kindlaksmääramine ja ehitusmaterjalide ja -tööde turuhindade uurimine, kuid aktist ega selle lisast sellise uuringu teostamist ei nähtu. Ka ei saa aktist ega selle lisast teada, millise meetodiga määrati akti lisas 1 kindlaks teostatud tööde maht protsentuaalselt erinevate etappide kaupa ning kogu ehitise ulatuses kokku - 25, 78%. Hoolimata kuludokumentide ning ehitusmaterjalide ja -tööde turuhindade uuringute puudumisest, on hindaja lisas 1 ja 2 leidnud, et ehitustöid on teostatud 124.924 krooni eest, tasutud töödest on tegemata jäänud töid 92.528 krooni eest ning puuduste kõrvaldamise

maksumus on 9915, 60 krooni. Poolte sõlmitud lepingute lisadest nr. 3 nähtuvalt lepiti kokku tööde teostamise etapid, nende maksumus ja ettemakse suurus. Aktist nähtub, et hindaja on omaalgatuslikult määranud veel iga töö liigi hinna tööde etapis ning sellelt arvestanud protsentuaalselt teostatud tööde mahu ning maksumuse. Selline etapisisene töö liikide hindamine ei põhine pooltevahelistel kokkulepetel. Aktist ei nähtu, et hindaja oleks sellise alaliigituse kohta pooltelt selgitusi küsinud, mistõttu ta võis etapisiseselt määrata tööde maksumuse erinevalt poolte kokkulepitust. Seega ei pea kohus eelnimetatud hindamise akti usaldusväärseks tõendiks, kuna selles tehtud järeldused võivad tehtud olla üksnes ehitusplatsi ja ehitise visuaalse ülevaatuse tulemusena, akti koostamisel aluseks võetud lähteandmetes esinevad olulised kõrvalekaldumised poolte vahel sõlmitud lepingutest ning aktis tehtud järeldused teostatud tööde maksumuse, mahu ja puuduste kõrvaldamise maksumuse kohta ei ole kontrollitavad. Kuigi kohus määras väidetava kahju suuruse kindlakstegemiseks 27. juuni 2008. a. määrusega ekspertiisi ja kohustas menetlusosalisi tasuma tagatisraha, jäi ekspertiis läbi viimata, kuna menetlusosalised keeldusid tagatisraha maksmast. Ebaõige on hageja väide, et kostja Delvud OÜ ei tarninud tellijale vajalikus koguses fiboplokke, kuna kostjad on esitanud tõendi plokkide ostmise kohta. Hageja on kohtuistungitel möönnud, et kostja Delvud OÜ rajatud vundamendile ja seintele on ehitatud ülejäänud maja, mistõttu saab järeldada, et kostja ehitatud osal olulisi ehitustehnilisi puudusi ei olnud. Lepingute punktides 5 leppisid pooled kokku, et töövõtja vastutab tööde lõpetamisega põhjendamatu hilinemise korral selliselt, et väljamakset alandatakse 0, 1% üldsummast iga hilinetud päeva eest. Seega on hageja valitud alus leppetrahvi summade arvestamiseks – mõlema lepingu hind tervikuna – ebaõige, kuna tööde valmimine ja selle eest tasumine toimus etapiviisiliselt. Lepingus kokkulepitud sanktsiooni puhul on tegemist olemuslikult leppetrahviga, kuna viivist VÕS § 113 mõttes saab nõuda rahaliste kohustustega viivitamise korral. Kuivõrd hageja märkis hagiavalduses, et nõuab viiviseid lepingute punktide 5 järgi, siis ei oma tähendust, et hageja nimetas lepingus kokkulepitud leppetrahvi viiviseks. Seega on leppetrahvi nõue esitatud esmakordselt 21. juunil 2006. a. hagiavalduses ning nõue ei ole aegunud. VÕS § 159 lg. 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Riigikohtu praktikast tulenevalt on selliseks mõistlikuks ajaks maksimaalselt kolm kuud. Leppetrahvi ei saa nõuda aja eest, milleks pooled olid kokku leppinud uue kohustuste täitmise tähtaja. Kuna pärast tellija 22. novembri 2005. a. pretensiooni saamist kohustus Delvud OÜ lõpetama lepingus nr. 03-5 ettenähtud tööd

Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi Delvud OÜ vastu kõigis nõuetes täies ulatuses jätta rahuldamata, mis välistab kostja Sergei Krõlovi vastu esitatud hagi rahuldamise esitatud alustel. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub hageja Harju Maakohtu otsuse tühistada, uue otsusega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta vastustajate kanda. Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostjad ei ole kätte saanud 30. juuni 2006. a. kirja ning seega on täitmata lepingust taganemise formaalne eeldus. TsÜS § 69 lg. 1 sätestab, et tahteavaldus muutub kehtivaks kättesaamisega, lg. 3 reguleerib eemalviibijale tehtud, lepinguga seotud tahteavalduse kättesaamist ning sätestab, et tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Asukoht on olemas ettevõtjatel ÄS § 1 tähenduses, s. t. asukoht oli olemas Delvud OÜ-l. Füüsilisele isikule kättetoimetamise kohta käivat ei saa lugeda üksüheselt ülekantavaks äriühingule. Tahteavalduse saab lugeda äriühingu poolt kättesaaduks, kui tahteavalduse saaja postkasti tähitud kirja (väärtkirja) saabumise teate panemisest on möödunud mõistlik aeg. Väärtkirja saatmisega toimis hageja tavaliste asjaolude korral mõistlikul viisil ning äriühingul oli oma asukohas piisavalt aega tahteavaldust kätte saada ja tutvuda. Äriühingul peab nii TsÜS § 29 lg. 1 kohaselt kui ka ÄS mõtte kohaselt (§-d 57, 63', 64) olema asukoht, kuhu on võimalik toimetada talle menetlusdokumente. TsMS sätestab ka tingimused, kuidas ja millal loetakse menetlusdokumendid üleantuks. Lepingust taganemine on õiguskaitsevahend, mida on võimalik kohaldada olulise lepingurikkumise puhul ning lepingurikkumisest teatamise tahteavaldus loetakse TsÜS § 70 kohaselt kättesaaduks, kui tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi. Käesoleval juhul on apellant seda teinud. Maakohus ei ole ka arvestanud, et hiljemalt kohtumenetluse käigus on kostjad 30. juuni 2006. a. kirja kätte saanud. Seega on kehtiv lepingutest taganemine toimunud. Samuti ei ole kohus arvestanud Tarbijakaitseameti kaudu 17. veebruaril 2006. a. Sergei Krõlovile kätteantut. Nimetatud tõendit ei esitanud apellant varem põhjusel, et vastustajad ei vaielnud vastu Tarbijakaitseameti kaudu kirja kättesaamisele ning samuti ei olnud see tõend enne 3. juunit 2009. a. tema valduses. Kohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et Delvud OÜ on ka ise lepingutest taganenud, olles seda teinud tegevusetusega - katkestanud tööde tegemise hiljemalt 14. detsembril 2005. a., mis on käsitletav tahteavaldusena. Igasugused aktid vms. tõendid, mis tõendaksid tööde lõpetamist Delvud OÜ poolt, puuduvad. Maksete teostamisest ei saa järeldada tööde teostamist, selline seisukoht ei tulene pooltevahelistest lepingutest ega seadusest. Olenemata sellest, kas lepingutest taganemine on kehtivalt toimunud, tuleb hagi 92.528 krooni nõudes igal juhul rahuldada. VÕS § 641 lg. 1 kohaselt peab töö vastama lepingutingimustele ja lg. 2 kohaselt ei vasta töö lepingutingimustele, kui tööl ei ole kokkulepitud omadusi, aga samuti, kui töö ei sobi vajatavaks otstarbeks, kui tellija võis mõistlikult tugineda töövõtja erialastele oskustele või kui töö ei ole eeldatava kvaliteediga. Asjaolu, et ehitatud vundament ja seinad ei olnud valmis ehitatud ja osaliselt valmis tööd ei olnud teostatud kvaliteetselt ja vastavuses projektiga, on tõendatud eriteadmistega isikute arvamustega ning esitatud fotodega töödest. Olulise lepingurikkumisega on tegemist, kui töövõtja keeldub tööd parandamast või uut tööd tegemast. Arvestades apellandi suulisi ja kirjalikke pretensioone ning vastustajate poolt võetud täiendavat tähtaega, tuleb lugeda, et käesoleval juhul on keeldutud tööd parandamast ja lõpetamast. Seega oli vastustajal võimalik valida mitme õiguskaitsevahendi vahel: kas tellijana lepingud üles öelda, nõuda kahju hüvitamist, taganeda lepingust või alandada hinda.

Hoolimata sellest, kas rahaline nõue 92.528 krooni kuuluks käsitlemisele tagasitäitmisena või kahju hüvitamisena või muul õiguslikul alusel, siis ei ole maakohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Seega jätta hagi rahuldamata ainult põhjendusel, et täitmata on lepingutest taganemise formaalne eeldus, on ebaõige. Apellant ei ole kaotanud ei 92.528 krooni ega ka 9925, 60 krooni nõudeõigust. Maakohus asus seisukohale, et 14. detsembri 2005. a. aktiga ehitise seisukorra kohta on tõendatud, et hageja koos F. M. vaatas 14. detsembril 2005. a. üle lepingu esemeks oleva ehitise seisukorra ja fikseeris selles nii vundamendi kui ka seinte puudused, samuti, et puudused töös on tõendamata ning et oma nõudeõiguse tõendamiseks esitas hageja üksnes Nora Kasemaa Ekspertiisibüroo OÜ vormistatud akti. Seega on kohus teinud sisuliselt vastuolulise otsuse, esitades kaevatavas otsuses vastuolulisi ja teineteist välistavaid järeldusi. Mõlemad eelnimetatud dokumendid on arvestatavad tõenditena ning mõlemad tõendavad tööde tegemata jätmist ja puudusi töös. Ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti, miks ei saaks arvestada tõendina nimetatud ekspertiisiakti, ei ole. Etapisisene tööliikide hindamine võimaldas tööde ülevaatajal täpsemalt ja üksikasjalikumalt fikseerida teostamata tööde mahu ja hindamise. Kohus määras ka menetluse käigus ekspertiisi, kuid kostjad ei tasunud tagatisraha, mistõttu tuleb lugeda, et nad loobusid hageja poolt esitatud tõendite vaidlustamisest kohtu poolt määratud eksperdi arvamusega. Kohus jättis tähelepanuta, et vastustajad ise on tunnistanud tööde osalist teostamata jätmist, kinnitades korduvalt, et tööd said teostatud osaliselt ning et osaliselt on lepingutes ette nähtud tööde asemel teostatud teisi töid. Pooled leppisid kokku lisatöödes ning nende eest maksis apellant Delvud OÜ-le 14.702 krooni, samas oli lisatöid teostatud 1590 krooni eest. Seega oli makstud lisatööde eest 13.112 krooni enam, kui oli tegelikult teostatud ja kokku lepitud ja vastustajal jäi tegemata juba makstud töödest töid vähemalt 67.964 krooni ulatuses. Kohus on ebaõigesti teinud järelduse, et kui Sergei Krõlov on ostnud fiboplokke, siis sellega on tõendatud fiboplokkide tarnimine Delvud OÜ poolt tellijale. Kohus tegi ka järelduse, et kuna Delvud OÜ rajatud vundamendile ja seintele on ehitatud ülejäänud maja, siis saab järeldada, et kostja ehitatud osal olulisi ehitustehnilisi puudusi ei olnud. Kohus jättis tähelepanuta, et vigade kõrvaldamise nõue on hagejal ainult summas 9925,60 krooni, valdav osa nõudest, s. o. 92.528 krooni, on hageja poolt makstud aga tegemata tööde eest. Kohus on ebaõigesti teinud järelduse, et hageja on kaotanud leppetrahvi nõudmise õiguse. Arvestades kohtumenetluse käigus esitatud tõendeid ning kaebusele lisatut on hageja leppetrahvi nõude esitanud ning leppetrahvi nõue kuulub rahuldamisele. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega hagi 92.528 krooni ulatuses rahuldamata jäeti, samuti menetluskulude hageja ja Delvud OÜ (kostja 1) vahelist jaotust puudutavas osas. Tühistatud osas tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Osas, millega 91.131, 50 krooni suurune leppetrahvi nõue ja 9925, 60 krooni suurune kahju hüvitamise nõue rahuldamata jäeti ja hagi tagamise abinõu tühistati, tuleb otsuse resolutsioon muutmata jätta, arvestades põhjenduse osas ka ringkonnakohtu otsuses märgitut. Otsus tuleb jätta muutmata menetluskulude hageja ja Sergei Krõlovi (kostja 2) vahelist jaotust puudutavas osas. Pooled ei vaidle selle üle, et L. B. ja kostja 1 sõlmisid 12. augustil 2005. a. töövõtulepingu nr. 03-5 elamu vundamendi rajamiseks tööde maksumusega 175.500 krooni ja

309.000 krooni, et töid kostja 1 lõplikult valmis ei teinud ning et kokku kahe lepingu järgi on tellija töövõtjale maksnud 217.452 krooni. Hageja nõuab töövõtjalt lepingu järgi tasutud rahast 92.528 krooni tagastamist põhjendusel, et selles ulatuses töid tegelikult ei tehtud. Niisugusele nõudele võib aluse anda VÕS § 189 lg. 1, mis eeldab lepingust taganemist. Hageja ongi väitnud, et tellija taganes lepingust 30. juuni 2006. a. avaldusega vastaspoolele. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega selle kohta, et posti teel ei saa lugeda seda tahteavaldust vastaspoolele kättetoimetatuks. Nõustuda ei saa apellatsioonkaebuse väitega, nagu tuleks vaidlusaluse lepingust taganemise tahteavalduse kättetoimetamisele kohaldada TsÜS §-i 70, mitte § 69 lõiget 3, mida maakohus on kohaldanud. Nii eeldab TsÜS § 70 viivitust tahteavalduse edastamisel või tahteavalduse kaotsiminekut, vaidlusalune tahteavaldus tagastati aga maakohtu poolt tuvastatu kohaselt, mida apellatsioonkaebuses ei vaidlustatud, tahteavalduse tegijale. Seega ei esinenud selle kättetoimetamisel viivitust ja ei läinud see ka kaduma. Sarnases olukorras on lepingu ülesütlemisavalduse tegemisele TsÜS § 69 lõiget 3 kohaldanud ka Riigikohus lahendis 3-2-18-09, kusjuures põhjendatud ei oleks käsitleda lepingust taganemise avalduse tegemist erinevalt ülesütlemisavalduse tegemisest. Apellatsioonkaebuses on hageja tuginenud ka sellele, et 30. juuni 2006. a. taganemisavalduse on hageja esitanud kohtule ja et kohtumenetluses on see tahteavaldus jõudnud kostjateni, siis on see nende poolt kätte saadud. Osundatud tahteavalduse esitas hageja kohtule 13. juulil 2007. a. Kolleegium nõustub apellandiga, et lepingust taganemise formaalne eeldus on täidetud sellega, et kostjale 1 on see tahteavaldus kohtumenetluses edastatud. Siiski ei ole selle tahteavalduse kostjale kättetoimetamisel vaidluse lahendamiseks olulist tähendust. Nii ei vaielnud pooled apellatsioonimenetluses asjaolu üle, et kostja 1 lahkus ehitusobjektilt töid lõpetamata hiljemalt

konkreetsed vastuväited (kd. I, tl. 253 – 256). Maakohus seevastu ei tuvastanud otsuses, milliste tööde tegemine konkreetselt kummagi lepingu alusel kokku lepiti, nagu sedagi, mida kostja 1 kummagi lepingu järgi tegelikult tegi ning milliste tööde eest ja millises ulatuses on tellija tasunud, sealhulgas, kas tellija on tasunud tööde eest, mida kostja 1 ei ole teinud. Poolte poolt esitatud töid puudutavatele faktiväidetele maakohus hinnangut ei andnud. Maakohtu otsus sisaldab üksnes üldist järeldust tellija poolt tööde vastuvõtmise kohta, kuid ei sisalda järeldusi selle kohta, millised konkreetsed tööd tellija vastu võttis. Tähelepanuta on muuhulgas jäetud, et hageja väitel tasus ta, näiteks, lepingu nr. 03-5 VI etapi ja lepingu nr. 045 I etapi tööde eest täielikult, samas kui kostja on tunnistanud nende etappide tööde osalist tegemata jätmist (kd. I, tl. 222 – 223 ning 255). Kohtuotsus ei sisalda ka mingeid järeldusi täiendavate, kirjalikes lepingutes kajastamata tööde tegemise kohta, kuigi mõlema poole väidetel taolisi töid tehti, kusjuures hageja on väitnud ka taoliste tööde eest tasumist. Eespooltoodust nähtub, et maakohtu otsus ei sisalda vaidluse lahendamiseks keskset tähendust omavaid asjaolusid: milliseid konkreetseid töid oli kostja 1 kohustatud lepingute alusel tegema, kui palju pidi ta iga töö eest tasu saama, milliseid konkreetseid töid kostja 1 tegelikult tegi ja milliste tööde eest tellija talle tasus. Maakohtu otsus on vaidlusaluse tasu tagastamise nõude osas olulises osas põhjendamata ja et vaidlus tuleb esmalt lahendada esimese astme kohtul (TsMS § 9 lg. 3), faktiliste asjaolude esmakordsel apellatsioonimenetluses tuvastamisel ei saaks aga kassatsioonimenetluse eripära arvestades üldse kaevata kohtuotsuse peale asjaolude tuvastamise osas, siis rikuks asjas keskset tähtsust omavate asjaolude kogumi esmakordne apellatsioonimenetluses tuvastamine poolte õigust kohtulahendi peale edasi kaevata ja kirjeldatud puudus ei ole apellatsiooniastmes kõrvaldatav. Seega tuleb tsiviilasi lepingu järgi tasutud 92.528 krooni väljamõistmiseks kostjalt 1 saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Ülejäänud nõuete osas otsuse lõppjärelduse tühistamiseks ei anna apellatsioonkaebus alust. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et 9925, 60 krooni väljamõistmise nõuet ei saa rahuldada, kuna tellija on kaotanud õiguse tugineda töö lepingutingimustele mittevastavusele VÕS § 644 lõikest 3 tulenevalt. Maakohus eksis, kui leidis, et hageja pidi puudustest ehitustöödes teatama kostjale kahe kuu jooksul vastavalt VÕS § 644 lg. 1 lausele 2, sest osundatud lause käib tarbijatöövõtu kohta, millega vaidlusalusel juhul tegemist ei ole. VÕS § 635 lg. 4 kohaselt loetakse tarbijatöövõtulepinguks üksnes selline töövõtuleping, mille esemeks on teenuse osutamine tarbija vallasasja suhtes, samuti tarbijale vallasasja valmistamine või tootmine, ehituse töövõtulepingu esemeks on aga teenuse osutamine tellija kinnisasja suhtes. Maakohtu ebaõige järeldus töö lepingutingimustele mittevastavusest teatamise mõistliku aja pikkuse osas ei muuda aga ebaõigeks otsuse järeldust selle kohta, et tellija ei teatanud kostjale 1 töö lepingutingimustele mittevastavusest mõistliku aja jooksul VÕS § 644 lg. 1 lause 1 mõttes, sest isikule, kes ei ole tarbija, on VÕS § 644 lg. 1 lausete 1 ja 2 koosmõjust tulenevalt töö lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale teatamise mõistlik tähtaeg lühem kui kaks kuud. Seega pidi tellija teatama puudustest töös lühema tähtaja kui kahe kuu jooksul pärast seda, kui ta töö lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et hageja ei ole tõendanud, et tellija oleks teatanud kostjale töö lepingutingimustele mittevastavusest mõistliku aja jooksul väidetavast mittevastavusest teadasaamisest. Nii tuvastas maakohus, et hageja kui tellija esindaja vaatas lepinguobjekti üle

etteheiteid tööde lepingutingimustele mittevastavuse osas, 29. detsembril 2005. a. väärtkirjaga, kuid kirja ei antud adressaadile üle ja tagastati saatjale 1. veebruaril 2006. a. Neid asjaolusid ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et niisugustel asjaoludel ei saa lugeda, nagu oleks töövõtja tellija pretensiooni kätte saanud: et pretensioon tagastati tellijale, siis tuleb järeldada, et töövõtjale jäeti postkasti teade tellijalt saabunud saadetise kohta, et taoline teatis eelduslikult ei sisalda aga teavet saabunud kirja sisu kohta, siis puudus teatise saanul mõistlik võimalus pretensiooni sisuga tutvuda, vastupidist ei ole hageja tõendanud ja seega ei saa lugeda pretensiooni kostja poolt vastavalt TsÜS § 69 lõikele 3 kättesaaduks. Eespool on kolleegium põhjendanud lepingust taganemise tahteavalduse kostjale edastamisega seoses, miks sarnases olukorras ei ole kohaldatav TsÜS § 70. Maakohus leidis samuti, et hageja ei ole tõendanud ka muul viisil kostjale töö lepingutingimustele mittevastavusest mõistliku aja jooksul teatamist. Apellatsioonkaebuses on hageja pidanud seda maakohtu seisukohta ekslikuks, kuid kaebusest ei nähtu, miks apellant maakohtu seisukohaga ei nõustu ning millised asjaolud oleks tulnud esitatud tõendite alusel sellega seoses tuvastada. Apellant on küll väitnud ka töövõtja suulist teavitamist, kuid ei ole esitanud taolise teavitamise kohta tõendeid. Isegi kui töövõtja oleks tellija pretensiooni saanud Tarbijakaitseameti vahendusel kätte kaebuses märgitud ajal, ei oleks sel tähendust, sest mõistlik aeg lepingutingimustele mittevastavusest teatamiseks oleks selleks ajaks olnud möödunud. Et töö lepingutingimustele mittevastavusest ei teatanud tellija töövõtjale õigeaegselt, siis on ta kaotanud õiguse taolisele mittevastavusele tugineda ja hagi töö puudustega tekitatud kahju hüvitamiseks ei saa juba ainuüksi sellest tulenevalt rahuldada. Siiski nõustub kolleegium ka maakohtu järeldusega, mille kohaselt hageja ei ole vaidlusaluseid mittevastavusi töös ka tõendanud. Samuti nõustub kolleegium maakohtu poolt Nora Kasemaa Ekspertiisibüroo OÜ töötaja poolt koostatud asjatundja arvamusele (kd. I, tl. 62 – 71) antud hinnanguga. Muuhulgas viitab arvamuse ebausaldusväärsusele ka asjaolu, et arvamuse andnu on oma seisukoha rajanud hageja subjektiivsetele selgitustele ja võtnud seisukoha küsimustes, mis ei kuulu ehitusasjatundja pädevusse (näiteks jooniste kooskõlastamise aja tuvastamine võrdluses lepingute sõlmimise ajaga, tellijale kaetud tööde aktide, geodeetiliste aktide jmt. esitamata ja tööde vastu võtmata jätmise tuvastamine, lepingu lõpetamata jätmise tuvastamine, tellija poolt tööde eest faktilise tasumise tuvastamine, tellija ja töövõtja kokkuleppe tuvastamine lepingutes kokku leppimata täiendavate tööde tegemise ja nende eest tasumise kohta, töövõtjapoolsete lepingurikkumiste tuvastamine, töövõtja poolt tellijale seinaplokkide tarnimata jätmise tuvastamine, töövõtja poolt tellija esitatud reklamatsiooni järgselt ühepoolselt lepingu lõpetamise tuvastamine, tellija poolt asjatundjale esitatud teadmata ajal ja teadmata objektist tehtud fotode arvestamine jne.). Apellatsioonkaebuses on maakohtu otsust vaidlustatud tervikuna; muuhulgas on selles leitud, et ebaõige on maakohtu järeldus, et leppetrahvi nõudmise õiguse on hageja kaotanud. Samas ei sisalda apellatsioonkaebus mingit põhjendust selle kohta, miks ei nõustu hageja selles osas maakohtu otsuse järeldustega. Ka apellatsioonikohtu istungil ei soovinud apellant selles osas midagi selgitada. Maakohus tuvastas otsuses, et leppetrahv oli pooltevahelise lepingu kohaselt ette nähtud töövõtja poolt tööde lõpetamisega põhjendamatu hilinemise puhuks, et tööde lõpule viimata jätmisest sai hageja teada 14. detsembril 2005. a., leppetrahvi nõude esitas kostjale esmakordselt aga alles hagiavalduses, mis esitati kohtule 21. juunil 2006. a. Neid maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid ei ole hageja apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et rohkem kui kuue kuu pikkune ajavahemik kohustuse väidetavast rikkumisest teadasaamise ja leppetrahvi nõude esitamise vahel ületab mõistliku aja VÕS § 159 lg. 2 tähenduses ning juba ainuüksi sellest tulenevalt on hageja kaotanud õiguse nõuda kostjalt leppetrahvi.

Otsus on õige osas, millega hagi kostja 2 vastu jäeti rahuldamata. Apellatsioonkaebus ei sisalda põhjendusi selle kohta, miks ei nõustu hageja maakohtu otsuse motiividega selles osas. Et kosja 2 suhtes jääb hagi täielikult rahuldamata, siis tuleb tema menetluskulud jätta hageja kanda TsMS § 162 lg. 1 ja § 171 lg. 1 alusel. Poolte ülejäänud menetluskulud tuleb maakohtul jaotada lahendamata nõuete uuel sisulisel läbivaatamisel, arvestades kõiki, sealhulgas juba lahendatud nõudeid. Hagejalt tuleb välja mõista hagiavalduselt vähem tasutud riigilõiv 4500 krooni. TsMS § 179 lg. 1 kohaselt mõistab asja lahendav kohus menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv, kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Hagiavalduselt oli kohustatud riigilõivu tasuma hageja (TsMS § 139 lg. 2 p. 1; § 146 lg. 1 p. 1 ja § 147 lg. 1). Hageja esitas kohtusse 193.585, 10 krooni väljamõistmise nõude, kooskõlas TsMS § 122 lõikega 2 ja §-ga 123 oli niisuguse nõudega hagiasjas hagihind 193.585, 10 krooni. Nõustuda ei saa hageja hagiavalduses esitatud käsitlusega, nagu oleks osundatud nõudelt hagihind 102.453, 60 krooni TsMS §-st 133 tulenevalt, sest osundatud paragrahvi lg. 2 kohaselt ei arvestata hagihinda arvestades kõrvalnõuetena esitatud nõudeid intressidele, muu hulgas viivisele, ja kulude hüvitamiseks, vekslist ja tšekist tuleneva nõude puhul lisas tagasinõudes sisalduvat hüvitisenõuet, taolisi kõrvalnõudeid hageja aga ei esitanud. Hageja ei arvestanud hagihinna hulka 91.131, 50 krooni suurust leppetrahvi nõuet, TsMS § 133 lg. 2 ei hagi esitamise ajal kehtinud ega ka praegu kehtivas redaktsioonis ei võimalda aga leppetrahvi nõuet käsitleda kõrvalnõudena, mida hagihinna määramisel ei arvestataks. Asjaolu, et hageja on ise oma õiguslikus mõttes leppetrahvi nõude nimetanud viiviseks, ei anna alust osundatud sätet kohaldada. Seega tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu, arvestades hagihinda 193.585, 10 krooni. Taoliselt nõudelt tuli riigilõivuseaduse (RlvS) lisa 1 hagiavalduse esitamise ajal kehtinud redaktsiooni kohaselt tasuda lõivu 10.250 krooni, hageja tasus aga üksnes 5750 krooni (kd. I, tl. 78, kd. II, tl. 10). Seega on vähem tasutud 4500 krooni, mis tulebki hagejalt riigituludesse välja mõista. Apellatsioonkaebuselt on apellant tasunud riigilõivu õigesti summas 20.000 krooni. Nii on otsust vaidlustatud täies ulatuses ja tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses on seega samuti 193.585, 10 krooni, maakohtu otsuse tegemise ajaks oli aga muutunud riigilõivumäär, mida taolise hinnaga hagilt tasuda tuli.

Iko Nõmm

Imbi Sidok

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.