Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
KOHTUMÄÄRUS
3-2-1-102-11 Tartu, 25. november 2011. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Tambet Tampuu Sergei Krõlovi menetluskulude kindlaksmääramise avaldus Tallinna Ringkonnakohtu 20. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 206-15392 Sergei Krõlovi määruskaebus Avaldaja Sergei Krõlov (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Mati Maksing 31. oktoober 2011, kirjalik menetlus
1.Tühistada tsiviilasjas nr 2-06-15392 tehtud Harju Maakohtu 28. mai 2010. a määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu 20. mai 2011. a määrus.
2.Teha uus määrus, millega mõista Sergei Berezinilt Sergei Krõlovi kasuks menetluskuludena välja 2928 eurot 37 senti. Menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldada osaliselt.
3.Määruskaebus rahuldada osaliselt.
4.Mõista Sergei Berezinilt Sergei Krõlovi kasuks käesoleva määrusega väljamõistetud menetluskuludelt välja võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud suuruses viivis alates määruse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamise kohustuse täitmiseni.
5.
Tagastada Sergei Krõlovile 3. juunil 2011 tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sergei Berezin (hageja) esitas 21. juunil 2006 Harju Maakohtule hagi Delvud OÜ (kostja I) ja Sergei Krõlovi (kostja II) vastu, nõudes 193 585 krooni suuruse kahju hüvitamist. Hagi aluseks olev võlgnevus tekkis 12. augustil 2005 ja 26. oktoobril 2005 sõlmitud töövõtulepingute mittekohasest täitmisest. Tellijaks töövõtulepingu järgi oli Ljudmilla Berezina, kes 5. detsembril 2005 loovutas oma nõude hagejale. Töövõtjaks oli kostja I ning kostja I nimel kirjutas lepingutele alla juhatuse liige kostja II. Harju Maakohus jättis 18. mai 2009. a otsusega ja Tallinna Ringkonnakohus 30. detsembri 2009. a otsusega hagi kostja II vastu rahuldamata ja kostja II menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse üksnes osas, millega jäeti rahuldamata hagi kostja I vastu lepingu järgi tasutu tagastamiseks, ning saatis tühistatud osas asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Maakohtu ja ringkonnakohtu otsused osas, millega hagi kostja II vastu jäeti rahuldamata, jõustusid Riigikohtu
12.aprilli 2010. a määrusega, millega jäeti hageja kassatsioonkaebus menetlusse võtmata. Kostjate esindaja vandeadvokaat Mati Maksing esitas 14. aprillil 2010 maakohtule kostja II menetluskulude kindlaksmääramise avalduse. Kostjad osalesid menetluses ühiselt, neid esindati ühiselt ja nad kandsid menetluskulusid võrdselt. Kostjatel kulus õigusabile kokku 89 316 krooni 54 senti, millest pool tuleb hagejal hüvitada kostjale II. Samuti tuleb kostjale II hüvitada ekspertiisikulu 4000 krooni, kuna selle kandis kostja II üksinda. Kostja II kinnitas, et menetluskulud
on vajalikud ja põhjendatud ning kantud selle tsiviilasja menetlemise tõttu. Avaldusele on lisatud arved ja aruanded, milles on kirjeldatud osutatud teenuseid ja märgitud selleks kulunud aeg.
2.Hageja esindaja vaidles menetluskulude suurusele vastu ja leidis, et enne menetluse lõppu ei ole võimalik menetluskulusid kindlaks määrata, sest kostjad on menetluskulud kandnud ühiselt ja võrdselt. Menetluskulude võrdne jaotus kostjate vahel ei ole põhjendatud, sest kostja II osa menetluses on olnud kordades väiksem.
3.Harju Maakohus mõistis 28. mai 2010. a määrusega hagejalt kostja II kasuks välja menetluskulud 40 758 krooni 85 senti, millest õigusabikulu 38 758 krooni 85 senti ja ekspertiisikulu 2000 krooni. Kostja II taotles 77 517 krooni 70 sendi suuruse õigusabikulu ja 4000 krooni suuruse ekspertiisitasu hüvitamist. Maakohus hindas kohtuvaidluse asjaolusid ja esindaja toiminguid ning leidis, et kostja II esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud pooles ulatuses, s.o 38 758 krooni 85 senti. Kuna kostjatel oli menetluses üks esindaja ning kostjate huvid on olnud kokkulangevad ja esindaja koostatud dokumendid samasisulised, ei saa eristada kummalegi kostjale eraldi osutatud õigusabi. Samuti leidis kohus, et ekspertiisitasust tuleb hagejal kostjale II hüvitada samuti pool, s.o 2000 krooni, sest maakohus kohustas 11. detsembri 2007. a määrusega mõlemat kostjat tasuma ühiselt ekspertiisitasu 4000 krooni. Asjaolu, et kostja II tasus kogu ekspertiisitasu, ei anna alust mõista hagejalt välja kogu ekspertiisitasu.
4.Hageja esitas ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus maakohtu määrus tühistada ja jätta kostja II menetluskulud kindlaks määramata või alternatiivselt rahuldada avaldus 14 000 krooni ulatuses. Menetluskulude suurust ei ole võimalik enne menetluse lõppu kindlaks määrata, sest võib tekkida olukord, et kohus ei pea kostja I menetluskulusid põhjendatuks, kuid kostja II kasuks on need sel juhul juba välja mõistetud. Samuti ei ole sisuliselt põhjendatud menetluskulude võrdne jaotus kostjate vahel, sest kostja II osa on menetlusdokumentidest nähtuvalt olnud kordades väiksem. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 20. mai 2011. a määrusega hageja määruskaebuse osaliselt. Ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse osas, millega maakohus mõistis välja menetluskulud 27 250 krooni ületavas osas. Ringkonnakohus mõistis hagejalt kostja II kasuks välja 1741 eurot 58 senti.
6.Vastuseks hageja määruskaebuse väitele, et enne menetluse lõppu ei ole võimalik kostja II menetluskulusid kindlaks määrata, märkis ringkonnakohus, et menetluskulude jaotuse kostja II osas määras ringkonnakohus 30. detsembri 2009. a otsuses, millega jäeti kostja II menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus hageja kanda. Menetlusosaline võib tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 174 lg 1 kohaselt nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Samuti leidis ringkonnakohus, et kostja II menetluskulude koosseis on esitatud menetluskulude nimekirjast ja arvetele lisatud aruannetest üheselt arusaadav. Kostja II on avalduses kinnitanud TsMS § 174 lg 3 kohaselt, et kulud on kantud selle kohtumenetluse tõttu.
7.Ringkonnakohus leidis, et määruses märgitud tsiviilasja hind 102 453 krooni 60 senti on vale. Tsiviilasja hind on määratud ringkonnakohtu 30. detsembri 2009. a otsusega, mille kohaselt on hagihinnaks 193 585 krooni 10 senti. Lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramisel tuleb lähtuda tsiviilasja menetluse alustamise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrusest nr 306 "Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad", mille § 1 lg 1 kehtestas 193 585 krooni 10 sendi suuruse tsiviilasja hinna puhul menetluskulude maksimaalseks piirmääraks 50 500 krooni. Menetluskulude kindlaksmääramise avalduses kinnitas kostja II, et kostjate ühised õigusabikulud on kokku olnud 89 316 krooni 54 senti, millest kostja II taotles poole hüvitamist. Lähtuvalt kostja II taotlusest, mille kohaselt tuleb kostjate panust õigusabikulude kandmisel lugeda võrdseks, ei saa kostjale II hüvitamisele kuuluv õigusabikulu ületada poolt määrusega nr 306 kehtestatud piirmäära, st 25 250 krooni. Kostja II esindaja toimingud õigusabi osutamisel on olnud põhjendatud ja vajalikud, mistõttu tuleb hagejal hüvitada 25 250 krooni. Ringkonnakohus ei lugenud menetluskulude hulka 3758 krooni suurust bürookulu, kuna bürookulude osas on mõistlik eeldada, et need kuuluvad advokaadi tunnitasu sisse. Samuti ei lugenud ringkonnakohus menetluskulude hulka 1870 krooni suurust sõidu- ja parkimiskulu, kuna kohtumajad ja kostjate esindaja büroo asuvad Tallinna kesklinnas.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kostja II esitas määruskaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu määrus osas, millega tühistati osaliselt maakohtu määrus, ning jätta jõusse maakohtu määrus. Kostja II ei nõustu ringkonnakohtuga, et menetlusseadustiku alusel kehtestatud õigusabikulude piirmäärasid saaks rakendada mitme kostjaga menetluses sel viisil, et piirmäära summa tuleb jagada kostjate arvuga. Kohtud on sisuliselt lugenud kostjate kantud 89 316 krooni 54 sendi suurust õigusabikulu vajalikuks ja põhjendatuks. Kostja II taotles sellest summast 44 658 krooni 27 senti, mis jääb väiksemaks Vabariigi Valitsuse kehtestatud piirmäärast. Kohtuasjades, kus hagi esitatakse mitme kostja vastu, aga vähemalt osaliselt erinevates nõuetes ja erinevatel alustel, ei ole põhjendatud kohaldada õigusabikuludele kehtestatud piirmäära kõikidele kostjatele ühiselt.
9.Samuti on kohtud rikkunud TsMS § 199 lg 1 p 6 ja lahendanud hageja määruskaebuse, mida ei ole kostjale edastatud. Kostja II viitab olukorrale, kus siiani on lahendamata hageja 28. juulil 2010 esitatud määruskaebus, mida ei ole kostjatele ka saadetud.
10.Kohtud on jätnud tähelepanuta hageja ilmse pahatahtlikkuse ja hooletuse oma menetlusõiguse teostamisel ja sellega seostuva viivituse menetlusdokumentide kättesaamisel. Nimelt on hageja esindaja hoidunud dokumentide elektroonilisest esitamisest, samuti nende saatmisest vastaspoole esindajale. Sel viisil käitudes kuritarvitab hageja oma menetlusõigusi ja püüab kohut eksitusse viia.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada. Uue määrusega rahuldab kolleegium TsMS § 701 lg 3 esimese lause alusel kostja II menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt ja mõistab hagejalt kostja II kasuks välja menetluskuludena 2928 eurot 37 senti. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.
12.Esmalt märgib kolleegium, et ringkonnakohus on eksitanud kostjat II kaebeõiguse kasutamise suhtes. Lähtudes TsMS § 178 lg-st 2 ja § 696 lg 1 teisest lausest, saab puudutatud menetlusosaline esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse. Ebaõige on ringkonnakohtu määruses märgitu, et määruskaebuse võib ringkonnakohtu määruse peale esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Praegusel juhul määratakse kindlaks küll hagimenetluses kantud menetluskulusid, kuid menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse hagita menetluse sätteid. Seetõttu kohaldub TsMS § 218 lg 3 teine lause, mis lubab menetlusosalisel esitada Riigikohtule määruskaebus kas ise või advokaadi vahendusel. Menetluskulude kindlaksmääramise menetlust saab lugeda iseseisvaks hagita menetluseks TsMS § 218 lg 3 teise lause tähenduses (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. mai 2011. a määrus asjas nr 3-2-1-18-11, p 11).
13.Toimikust nähtuvalt esitas hageja 21. juunil 2006 kostjate vastu hagi, leides, et kostja I jättis töövõtulepingutega kokkulepitud kohustused täitmata, st kostja I tegi vähem töid, ja hageja palus kostjalt I välja mõista 92 528 krooni ning leppetrahvi 91 131 krooni 50 senti. Kostja II vastu esitatud hagi aluseks on asjaolud, et kostjal I ei olnud õigust sõlmida ehitusalaseid lepinguid, kuna kostja I ehitusalal tegutsemise registreering oli tähtajatult peatatud ning ta oli lepingute sõlmimise ajal juba püsivalt maksejõuetu. Hageja arvates tulenes kostja II vastutus äriseadustiku (ÄS) § 180 lg-s 51 sätestatud kohustuse täitmata jätmisest ja juhatuse liikmena vastutab hagejal tekkinud kahju eest kostja II võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p 7 järgi, kuna vaatamata kostja I maksejõuetusele sõlmis kostja II töövõtulepingud. Harju Maakohus jättis 18. mai 2009. a otsusega hagi kostja I vastu rahuldamata ja see välistas kostja II vastu esitatud hagi rahuldamise esitatud alusel. Maakohus ei pidanud otstarbekaks hinnata kostja II vastu esitatud hagi põhjendatust ja tõendatust. Maakohtu otsuse järgi jäeti menetluskulud hageja kanda. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30. detsembri 2009. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata hagi kostja I vastu, ja saatis selles osas asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni järgi jäeti hagi kostja II vastu solidaarseks väljamõistmiseks rahuldamata ja kostja II menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsus jõustus osas, millega hagi kostja II vastu jäeti rahuldamata, Riigikohtu 12. aprilli 2010. a määruse teatavakstegemisega, millega jäeti hageja kassatsioonkaebus menetlusse võtmata (TsMS § 694 lg 2).
14.Menetluskulude kindlaksmääramist (väljamõistmist) saab menetlusosaline kulujaotuse kohta tehtud lahendi alusel nõuda TsMS § 174 lg 1 esimese lause järgi 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Lahendi jõustumine tähendab, et selle korralise vaidlustamise võimalused on ammendunud, eelkõige edasikaebetähtaeg on möödunud või kaebus on jäetud rahuldamata (TsMS § 456, § 466 lg 3, § 478 lg 3) (vt ka Riigikohtu 31. mai 2011. a määrus asjas nr 3-2-1-18-11, p 15). Kostjate esindaja vandeadvokaat Mati Maksing esitas 14. aprillil 2010 kostja II menetluskulude kindlaksmääramise avalduse. Menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on esitatud tähtaegselt. Menetluskuludena palus kostja II välja mõista õigusabikulud 44 658 krooni 27 senti ja ekspertiisikulu
4000 krooni. Kostja II esindaja on esitanud 11. mail 2010 avalduse täpsustuse ja sellele lisanud kümme advokaadibüroo arvet koos nende aluseks olevate aruannetega ning tasumist tõendavate dokumentidega (IV kd, lk 135-170) ning maksekorralduse, mille alusel kostja II on tasunud 4000 krooni suuruse ekspertiisikulu. Esitatud arvete järgi on kostjatele osutatud õigusabi kokku 44 tundi ja 10 minutit ning selle eest on kostjatele esitatud arved 5345 euro 47 sendi (83 638 krooni 54 sendi) tasumiseks. Kostja II kinnitas, et need kulud on kantud selle tsiviilasja menetluse tõttu. Kostja II leidis menetluskulude kindlaksmääramise avalduses, et hagejalt tuleb tema kasuks välja mõista pool kantud õigusabikuludest. Kuna hageja esitas oma nõuded solidaarselt mõlema kostja vastu, tuleb kostjate kohustust ja panust menetluskulude kandmisel kostja II arvates lugeda võrdseks. Kolleegium jagab kostja II arusaama ja leiab, et hagejalt tuleb kostja II kasuks välja mõista pool kantud menetluskuludest, s.o 2672 eurot 73 senti (41 819 krooni 27 senti). Hinnates menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust, märgib kolleegium, et tegemist oli töövõtulepingust tuleneva keeruka õigusliku vaidlusega, mis läbis kaks kohtuastet. Kostja II kasutatud õigusabi oli vajalik ja põhjendatud. TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi tuleb välja mõista õigusabikulud põhjendatud ja vajalikus suuruses. Kolleegiumi hinnangul ei ole alust lugeda 5678 krooni suurust bürookulu ning sõidu- ja parkimiskulu kostja II põhjendatud menetluskulude hulka.
15.Järgmiseks analüüsib kolleegium, kas sellises summas menetluskulude hagejalt kostja II kasuks väljamõistmine on õiguslikult lubatud. Lepingulise esindaja kulude hüvitamist reguleerib TsMS § 175. Sama paragrahvi lõike 4 alusel kehtestab Vabariigi Valitsus lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad. Kolleegium on varasemates lahendites korduvalt märkinud, et menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel tuleb arvestada sellega, milliseid kulutusi sai isik ette näha. Eeltoodust lähtudes on Riigikohus selgitanud, et juhul, kui hüvitist soovitakse toimingute eest, mis tehti nii Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määruse nr 306 kui ka Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määruse nr 137 kehtivusajal, saavad pooled arvestada nende menetluskulude hüvitamise piirmääradega, mis on kehtestatud hagi esitamise ajal kehtinud määrusega (vt Riigikohtu 26. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-10, p 14; 31. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-10, p 11-12; 6. jaanuari 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1154-09, p 8-9). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Seega ei kohaldu asjas määrus nr 137, mis kehtis siis, kui maakohus tegi otsuse, millega määrati kindlaks menetluskulude jaotus poolte vahel, ning siis, kui kostja esitas menetluskulude kindlaksmääramise avalduse. Hagi hind on selles asjas Tallinna Ringkonnakohtu 30. detsembri 2009. a otsuse alusel 193 585 krooni 10 senti. Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määruse nr 306 (lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad) enne 12. septembrit 2008 kehtinud redaktsiooni § 1 lg 1 tabeli kohaselt oli tsiviilasjas hinnaga vahemikus 190 000 200 000 krooni esindaja kulude väljamõistmise piirmääraks 50 500 krooni. Kostja II taotletav menetluskulude hüvitis jääb selle summa piiridesse. Kolleegium leiab, et selles ulatuses on kostja menetluskulud vajalikud ja põhjendatud. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, mille järgi ei saa praeguses asjas kostjale II
hüvitamisele kuuluv menetluskulu ületada poolt määrusega nr 306 kehtestatud piirmäära. TsMS § 217 lg 1 kohaselt on igal menetlusosalisel õigus osaleda menetluses isiklikult või tsiviilkohtumenetlusteovõimelise esindaja kaudu, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Seega tuli hagejal arvestada võimalusega, et kostjad kas kasutavad menetluses ühist lepingulist esindajat või on neil kummalgi oma lepinguline esindaja. Kolleegiumi arvates ei saa lepingulise esindaja kulude hüvitamise korral üldistavalt eeldada, et kui mitmel kostjal (või ka hagejal) on menetluses olnud ühine esindaja, siis tuleb Vabariigi Valitsuse kehtestatud piirmäärad jagada vastavalt nende menetlusosaliste arvule. Kehtestatud piirmäärade suurus sõltub hagi hinnast. Kui hageja on esitanud hagi mitme kostja vastu, siis peab ta arvestama, et igal kostjal võivad tekkida menetluse tõttu omad kulud.
16.Kostja II tasus lisaks oma osale menetluskuludest ekspertiisitasu katteks kohtu kontole 4000 krooni. Kuna ringkonnakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja kohtulahend selles osas on jõustunud, tuleb hagejal hüvitada kostjale II see kulu tervikuna, kuna selle tasus kostja II üksinda. Seega tuleb hagejalt kostja II kasuks välja mõista ka kostja II tasutud ekspertiisitasu 255 eurot 65 senti.
17.Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel avaldajale tagastada tasutud kautsjon.
18.Kolleegium märgib, et TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise menetluses esitatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid.
19.Harju Maakohtule 14. aprillil 2010 esitatud menetluskulude kindlaksmääramise taotluses, soovis kostja II ka hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivise väljamõistmist. TsMS § 177 lg 2 järgi peab hageja kostjale II maksma käesoleva määrusega väljamõistetud menetluskuludelt VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud suuruses viivist alates käesoleva määruse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamise kohustuse täitmiseni. Riigikohtu määrus jõustub selle avalikult teatavakstegemise päeval (TsMS § 694 lg 2 ja § 695). Ants Kull, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.