Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg-te 1 ja 3 kohaselt võib kohus hageja taotlusel istungit pidamata hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Hageja on taotlenud tagaseljaotsuse tegemist kui kostja hagiavaldusele määratud tähtajaks ei vasta. TsMS § 444 lg 4 kohaselt võib kirjeldava ja põhjendava osa tagaseljaotsusest välja jätta ning põhjendavas osas märgitakse üksnes õiguslik põhjendus. Kohus leiab, et hagi on hagiavalduses märgitud asjaoludega õiguslikult põhjendatud. Poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingust ning ja 09.10.2007 sõlmitud kokkulepetest nähtub, et poolte vahel on võlasuhe. Võlaõigusseaduse (VÕS) 8 lg 2 kohaselt leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. Vastavalt VÕS §-le 100 kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär, kui käesoleva seaduse §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 401 lg 1 kohaselt krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja nõuab kostjalt võlgnevuse 95 110,80 krooni ja täiendavate viiviste tasumist. Kostja ei ole esitatud tõendite põhjal tarbijakrediidilepingust ja kokkulepetest tulenevat kohustust täitnud. Kohus leiab, et kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks 95 110,80 krooni, millest 75 827,50 krooni on tagastamata krediidisumma, 9 064,16 krooni sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 1 000 krooni võla sissenõudmisega seotud kulud ja 9 219,14 krooni viivis ning alates 27.02.2009 viivis 25,13% tagastamata krediidisummalt aastas kuni tagastamata krediidisumma, s.o 75 827,50 krooni, täieliku tasumiseni. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulude väljamõistmisel lähtub kohus TsMS § 1741 lg-st 3, mille kohaselt kohus määrab hageja taotlusel tagaseljaotsuses kindlaks ka kostja hüvitatavad menetluskulud, kui hageja esitab kohtu määratud ajaks menetluskulude nimekirja. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist

esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja taotleb mõista kostjalt välja menetluskulu summas 10 140 krooni, millest 10 000 krooni hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv ja 140 krooni riigilõiv menetlusdokumentide väljatrüki eest. Kohus leiab, et nimetatud summa väljamõistmine kostjalt hageja kasuks on põhjendatud. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulu summas 10 140 krooni. Kostja võib antud otsusele esitada kaja otsuse resolutsioonis märgitud korras. Kohus selgitab, et kaja peab vastama TsMS § 416 nõuetele ning sellega koos peab kostja esitama kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajaliku (kirjalik vastus ja tõendid). Kajalt tuleb tasuda kautsjonit summas, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 250 krooni ja mitte rohkem kui 100 000 krooni (TsMS § 142 lg 2), välja arvatud juhul, kui vastavalt seadusele kuulub avaldus rahuldamisele sõltumata sellest kas kohtuistungile ilmumata jätmiseks või menetlustoimingu õigeaegseks tegemata jätmiseks oli mõjuv põhjus või mitte. Kautsjon tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele kas Danske Bank AS-i Eesti filiaal (konto nr 333416110002), AS-is SEB Pank (konto nr 10220034799018) või Swedbank AS-is (konto nr 221013921094), kõigil viitenumber 3100057358.

Jaanus Saaremõts Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.