Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

kindlaksmääramiseks.

Asjaolud 28.11.2023 esitas AS TALLINNA SADAM (edaspidi võlausaldaja) avalduse MPG AgroProduction OÜ (edaspidi võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks. Ühtlasi palus võlausaldaja pankrotiavaldus tagada. 29.11.2023 määrusega jättis kohus pankrotiavalduse tagamata, kuna ei pidanud seda piisavalt põhistatuks. Pankrotiavaldusest nähtuvalt sõlmisid võlausaldaja ja võlgnik 28.06.2018 hoonestusõiguse ja reaalservituutide seadmise lepingu, mille alusel oli võlgniku kasuks seatud tasuline hoonestusõigus tähtajaga 99 aastat võlausaldajale kuuluvale kinnistule registriosa numbriga 10033802 (Jõelähtme vald, Uusküla, Nuudi tee 81, Hoidla tee 10 ja 12, Nuudi tee 83, Muuga sadam 309). Lisaks sõlmisid pooled 28.06.2018 koostöölepingu, mille eesmärk oli sätestada poolte koostöö põhimõtted, vastastikused õigused ja kohustused ning vastutus lepingu kehtivuse perioodil. Pankrotiavalduse kohaselt on võlgnik pikaajaliselt jätnud täitmata lepingust tulenevad kohustused, st pooltel puudub vaidlus selle üle, et võlgnik on rikkunud hoonestusõiguse tasu maksmise kohustust, samuti ei ole võlgnik rajanud hoonestusõigusega koormatud kinnistule lepingu järgset hoonet. Avaldusest nähtuvalt ei ole võlgnik võlgnevusele vastu vaielnud. Pankrotiavalduse esitamise päeva seisuga, so 27.11.2023, on võlausaldaja nõue võlgniku vastu kokku summas 3 091 419,47 eurot. Võlausaldaja on korduvalt nõudnud võlgnikult kohustuste täitmist. Võlausaldaja on maksegraafiku üles öelnud ning nõudnud hoonestusõiguse omanikule langemist ja esitanud pankrotihoiatuse. Võlgnik ei ole pikaaegselt lepingust tulenevat võlgnevust tasunud. Võlausaldajal on tekkinud võlgniku vastu sissenõutavaks muutunud nõue kokku summas 3 091 419,47 eurot. Võlausaldaja on esitanud pankrotihoiatuse, mille võlgnik on kätte saanud hiljemalt 26.10.2023. Avaldusest nähtuvalt ei ole võlgnik ka pärast pankrotihoiatuse kättetoimetamist seaduses sätestatud tähtaja jooksul omapoolset kohustust täitnud. Avaldusest nähtuvalt puudub võlgnikul vara, mille arvelt võlausaldaja nõuet rahuldada. Võlgnik ei ole vastu vaielnud sellele, et võlausaldajal on võlgniku vastu nõue. Võlgniku netovara on negatiivne ega vasta seaduses sätestatud nõuetele ning käibevarad viimase teadaoleva bilansi järgi praktiliselt puuduvad. Seega on võlgnik püsivalt maksejõuetu ning võlausaldaja hinnangul tuleb kuulutada välja võlgniku pankrot. Harju Maakohtu 11.12.2023 määrusega võeti pankrotiavaldus menetlusse ning anti võlausaldajale tähtaeg ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks 2500 euro tasumiseks 15 päeva määruse kättetoimetamisest. Deposiit summas 2500 eurot tasuti 15.12.2023. 04.01.2024 määrusega andis kohus võlgnikule tähtaja pankrotiavalduse osas vastuväite esitamiseks. 16.01.2024 esitas MPG AgroProduction OÜ kohtule saneerimisavalduse. 19.01.2024 määrusega liitis kohus võlgniku saneerimisavalduse ühte menetlusse Aktsiaseltsi TALLINNA SADAM pankrotiavaldusega MPG AgroProduction OÜ pankroti väljakuulutamiseks.

26.03.2024 määrusega jättis kohus MPG AgroProduction OÜ saneerimismenetluses vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamata. Võlgnik esitas 26.03.2024 määrusele määruskaebuse. 18.06.2024 määrusega jättis Tallinna Ringkonnakohus võlgniku määruskaebuse rahuldamata ja Harju Maakohtu 26.03.2024 määruse muutmata. Võlgnik esitas ringkonnakohtu 18.06.2024 määrusele kaebuse. Riigikohtu 12.08.2024 määrusega jäeti võlgniku määruskaebus menetlusse võtmata. 12.08.2024 esitas võlausaldaja kohtule taotluse, milles palus kohtul jätkata võlgniku vastu esitatud pankrotiavalduse läbivaatamist ning rahuldada pankrotiavaldus. 21.08.2024 määrusega nimetas kohus ajutise pankrotihalduri vandeadvokaat Andrias Palmitsa, peatas võlgniku suhtes toimuva sundtäitmise, keelas võlgnikul ilma ajutise halduri nõusolekuta vara käsutada ja tegi ajutisele haldurile ülesandeks välja selgitada võlgniku vara ning anda hinnang võlgniku varalisele seisundile. 13.09.2024 esitas ajutine haldur aruande. Haldurile teadaolevalt on võlgnikul vara kuni 100 000 eurot, kohustusi aga 7 075 045,63 eurot. Nendele järeldustele on saneerimismenetluse käigus jõudnud ka saneerimisnõustaja. Maksejõuetuse tekkimise ajaks võib tõenäoliselt olla november 2023.a. Vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimalused antud hetkel puuduvad, kuid see vajab täiendavat analüüsi. Maksejõuetuse põhjuseks peab haldur hetkel muud asjaolu PankrS § 22 lg 5 tähenduses. Haldur palub välja kuulutada võlgniku pankrot. Ajutine haldur palub määrata ajutise halduri tasu summas 3198 eurot, millele lisandub käibemaks, kokku 3901,56 eurot. Võlgnik vaidles ajutise halduri aruandele vastu. Võlausaldaja nõude põhjendatuse üle toimub vaidlus tsiviilasjas nr 2-23-16250. Omaniku investeerimislaenu ei nõuta hetkel tagasi. Võlgnikule kuulub hoonestusõigus väärtusega 40 000 000 eurot ja isegi kui see langeks omanikule, tuleks selle turuväärtus (39 571 000 eurot) hüvitada, mis kataks võlgnevuse. Võlgnikul on majandustegevus ja arvelduskontod, millest nähtub 3 000 000 euro suurune käive. Maksuvõlg on tänaseks tasutud. Asjaolu, et finantsasutused on valmis andma sündikaatlaenu summas 63,75 miljonit eurot võlgnikuga samu lõplikke kasusaajaid omavatele MPG Development OÜ-le näitab, et võlgniku lõplikud kasusaajad on laenukõlblikud. Võlgnik on maksejõuline. Võlausaldaja palus välja kuulutada võlgniku pankrot ning välja mõista menetluskulud. Poolte vahel puudub vaidlus, et võlausaldajal on nõue võlgniku vastu, sest seda on võlgnik soovinud saneerida. Saneerimismenetlusest alates ei ole võlgnik teinud võlausaldajale ühtegi makset. Võlgniku 2021a majandusaasta aruande kohaselt on tema netovara negatiivne. Võlausaldaja peab hoonestusõiguse väärtust nulliks ning leiab, et omanikule langemise korral ei kuulu see hüvitamisele – selles on kokku lepitud lepingus ning hüvitise maksmise välistus on kantud kinnisturaamatusse. Võlgnikul puudub majandustegevus. Võlgniku esitatud kahe konto väljavõtte kohaselt on võlgnikul raha kokku 596,81 eurot, seejuures on paljud tehingud tehtud seotud isikute vahel või võlgniku eri kontode vahel ning suur osa seondub võlausaldajale hoonestusõiguse- ja servituuditasude maksmisega. Võlgniku edasine finantseerimine on küsitav, võlgnikul on esitamata majandusaasta aruanded. 14.10.2024 kohtuistungil jäid võlausaldaja ja võlgnik oma seisukohtade juurde ning ajutine haldur aruande juurde. Menetlusosalised palusid kindlaks määrata enda menetluskulud,

vastaspoole menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud, ajutise halduri tasule vastu ei vaielnud. Kohtu seisukoht Kohus leiab, et pankrotiavaldus kuulub rahuldamisele ja pankrot tuleb välja kuulutada. PankrS § 1 lg 2 ja 3 kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja sissenõutavaks muutunud nõuet ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Juriidilisest isikust võlgnik on maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Kohustustena arvestatakse ka nõudeid, mis ei ole muutunud sissenõutavaks. PankrS § 31 lg 1 kohaselt kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. Kohus märgib esmalt, et on võlgniku majandusliku olukorraga tuttav ja seda hinnanud varemgi, seda saneerimismenetluse raames. Kohtule teadaolevalt ei ole võrreldes saneerimismenetlusega faktiline olukord oluliselt muutunud – võlgnik ei ole sojaõlitehase äriplaani elluviimist alustanud kuna ehitusloa vaidlus kestab. Võlausaldaja nõue võlgniku vastu pankrotiavalduse kohaselt on 3 091 419,47 eurot. Võlgnik on saneerimismenetluses tunnistanud nõuet summas 3 214 468,91 eurot. Võlgnik peab praegu tema vastu esitatud nõuet alusetuks. Kohus leiab, et võlgniku selline väide on vastuolus tema saneerimisavalduses tooduga, milles ta soovis ümber kujundada antud võlausaldaja nõuet summas 3 214 468,91 eurot. Saneerimisavaldust ei saa esitada, kui võlausaldaja nõuet ei tunnustata, seda ka vaatamata asjaolule, et praegu on nõude suuruse üle käimas vaidlus (tsiviilasi nr 2-23-16250). Saneerimisavalduse esitamisega tunnistab võlgnik võlausaldaja nõuet seal märgitud ulatuses. Asjaolude olulise muutumiseta ei saa nõuet korraga tunnustada ja mitte tunnustada. Selline käitumine on vastuoluline käitumine. Võlgniku vastuoluline käitumine vähendab tema väidete usaldusväärsust. Ajutine haldur ja saneerimisnõustaja on tuvastanud võlgniku kohustuste suuruseks 7 075 045,63 eurot ning kohus on sellisest nõudest varem (saneerimismenetluses) lähtunud ning lähtub ka praegu. Kohus leiab, et võlgnikul on kohustusi 7 075 045,63 eurot. Ajutine haldur on tuvastanud, et võlgnikule kuuluvad hoonestusõigused Jõelähtme vallas Uusküla külas asukohaga Nuudi tee 81 ja 83 ning Hoidla tee 10 ja 12, mille alusel on välja ehitatud raudteerajatised ja administratiivhoone. Samuti kuulub võlgnikule sõiduauto Volkswagen Passat (2017), mis on koormatud käsutamise keelumärkega Maksu- ja Tolliameti kasuks, kuna võlgnikul on maksuvõlg suuruses 1355,82 eurot. Võlgnikul ei ole Eestis arvelduskontosid, liisinglepinguid, osalusi teistes äriühingutes, väärtpabereid ega täitemenetlusi. Sõiduauto väärtuseks hindab haldur 9000 eurot, hoonestusõiguste väärtuseks 0 eurot, sest võlgnik kavatses kinnistutel, mida hoonestusõigus koormab, käivitada õli- ja rasvatööstusettevõtte, kuid võlausaldaja on hoonestusõiguse lepingu üles öelnud ning soovib hoonestusõiguse omanikule langemist. Samale järeldusele on jõudnud ka saneerimisnõustaja ning ka kohus sellise hinnanguga nõustub. Kasutusõiguse vara peab võlgnik ise enda peamiseks varaks väärtusega 40 485 500 eurot, kuid eeltoodud põhjendustel peab kohus seda võlgniku hinnangut põhjendamatuks. Võlgnik hoonestusõiguse lepingut ise ei täida, s.o hoonestusõiguse tasu ei maksa. Võlgnikul ei ole mingit põhjust eeldada, et lepingu teine pool peaks oma lepingulisi kohustusi täitma. Võlausaldaja ongi lepingud lõpetanud. Pooltevahelise 28.06.2018 lepingu p 6.2 kohaselt juhul kui hoonestaja ei maksa hoonestusõiguse tasu õigeaegselt võib hoonestusõiguse seadja nõuda hoonestusõiguse omanikule langemist. Seetõttu on põhjendatud ajutise halduri argumentatsioon, et võlausaldaja seda suure tõenäosusega pärast pankroti väljakuulutamist ka teeb. Sel põhjusel ei ole põhjust arvata

hoonestusõigust või reaalservituute (kasutusõiguse vara) võlgniku vara hulka. Seetõttu on selle vara väärtuseks 0. Hoonestusõiguse väärtuseks võis olla Domus Kinnisvara ekspertarvamuses nr 1174-20 märgitud 40 368 000 eurot, kui hoonestusõigus kuuluks võlgnikule, s.o pooltevahelised lepingulised suhted oleksid jõus; võlgnikul oleks ehitusluba tehase ehitamiseks ja ta saaks oma äriplaani ellu rakendada, kuid käesoleval hetkel see nii ei ole. Selles osas nõustub kohus võlausaldaja seisukohaga, et eksperthinnang lähtub kehtivast lepingulisest suhtest. Ekspertarvamus viitab pidevalt võlgniku hoonestusõigusele, samuti maa kasutusotstarbele ning sellega seotud turusituatsioonile. Võlgnik väidab küll seda, et kasutusõiguste omanikule langemise korral peab võlausaldaja maksma hüvitist, kuid põhjendatud on võlausaldaja seisukoht, et pooled on hüvitise maksmise lepinguliselt välistanud (lepingu p 6 ja 16.1.2.5) ning hüvitis maksmisele ei kuulu. Muu vara osas on pankrotihaldur asunud samale seisukohale kui saneerimisnõustaja – masinate väärtus võib olla 50 000 eurot, debitoorsed võlad on ebatõenäoliselt laekuvad (u 10% ulatuses), s.o 100 000 eurot. Ajutine haldur on hinnanud ka võlgniku vara likviidsust, mis sarnaselt saneerimisnõustaja seisukohale on 100 000 eurot. Kohus selle järeldusega nõustub. Võlgnik on esitanud tõendi, et maksuvõlg on tasutud, kuid see ei mõjuta võlgniku vara suurust olulisel määral. Võlgnik on väitnud, et tal on majandustegevus. Kohus leiab, et võlgnik pidanuks neid väiteid esitama ajutisele pankrotihaldurile aruande koostamiseks. Põhjendatud on võlausaldaja osundamine, et võlgniku esitatud arvelduskonto väljavõtete kohaselt on võlgniku kahe konto jääk kokku 596,81 eurot, mis vaatamata võimalikule käibele ei suurenda võlgniku vara hulka oluliselt. Kohus leiab ka seda, et võlgniku poolt äriregistrile esitatud andmed ei näita piisavalt võlgniku majandustegevust, sest maksustatav käive on võlgnikul olnud vaid 55 858,88 eurot, mis antud nõuete kontekstis on ilmselgelt vähe. Võlgniku kohustuste suurus on 7 075 045,63 eurot, mis tähendab seda, et likviidse vara (100 000 eurot) väärtus moodustab 1,41% nõuete kogumahust. Põhjendatud on ajutise halduri seisukoht, et võlgnik on maksevõimetu ning see ei ole ajutise iseloomuga. Võlgniku väiteid, et IntaCapital Swiss SA annab võlgnikule laenu 63 750 000 eurot ei ole usutavad, sest selleks oleks vaja tagatist hinnanguliselt 85 000 000 eurot, mida võlgnikul pole. Ka võlgnikuga sarnaste omandisuhetega isikud ei saa teha tagatiseta laenu andmise näol majanduslikult riskantseid tehinguid. Asjaolu, et finantsasutused on valmis andma sündikaatlaenu summas 63,75 miljonit eurot võlgnikuga samu lõplikke kasusaajaid omavatele isikutele ei oma tähendust, sest nendel kasusaajatel puudub võlgnikuga solidaarne vastutus ja nende maksevõime ei puutu käesolevasse õigsussuhtesse võlausaldajaga. Samuti ei saa nende vara arvel kõrgemalt hinnata võlgnikule kuuluvat vara. Väited võimalikust investeeringust ei oma aga ka asja lahendamisel tähendust, sest võlgnikul ei ole võimalik hetkel kuhugi investeerida, sest ehitusloa puudumise tõttu äriplaani ellu viia ei saa. Võlgniku kohtuistungil esitatud väide, et võlgnikul on võimalik ehitusloa mittesaamisel algatada uus detailplaneering ning saada uus ehitusluba, ei ole kohtu hinnangul realistlik, sest võlausaldaja on avaldanud soovi võlgnikuga lepinguline suhe lõpetada. Võlausaldajalt ei saa ka eeldada, et ta annaks sedavõrd pikaks ajaks oma omandit võlgnikule tasuta kasutada nagu võlgnik on seda soovinud. Kohus leiab, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu ning välja tuleb kuulutada võlgniku pankrot. Kohus, kooskõlas ajutise halduri seisukohaga, peab maksejõuetuse tekkimise põhjuseks muud asjaolu pankrotiseaduse tähenduses, sest antud menetlusstaadiumis ei ole haldur tuvastanud kuriteotunnustega teo toimepanemist või rasket juhtimisviga. Lõpliku hinnangu maksejõuetuse tekkimise põhjuste kohta annab kohus järgneva menetluse käigus. Maksejõuetuse tekkimise ajaks peab kohus novembrit 2023.

PankrS § 31 lg 6 kohaselt otsustab kohus pankroti väljakuulutamisel võlausaldajate esimese üldkoosoleku toimumise aja ja koha, pankrotihalduri (haldur) nimetamise, täitemenetluse jätkamise vastavalt täitemenetluse seadustiku §-s 51 1 sätestatule ning hagi tagamise abinõude kohaldamise. Kui hagi tagamise abinõusid oli kohaldatud enne pankroti väljakuulutamist, jäävad need kehtima, kui kohus ei otsusta teisiti. Kohus mõistab pankrotimäärusega välja ajutise halduri tasu ja kulutuste hüvitise ning ajutisele haldurile tehakse väljamakse. Kooskõlas PankrS § 31 lg 6 nimetab kohus pankrotihalduriks vandeadvokaat Andrias Palmitsa ning määrab võlausaldajate esimese üldkoosoleku toimumise ajaks 06.11.2024.a kell 13.00 (Harju Maakohus, Lubja tn 4, Tallinn, saal 3007). PankrS § 33 alusel avaldab kohus pankrotiteate väljaandes Ametlikud Teadaanded. PankrS § 40 lg 2 järgi edastab kohus pankrotimääruse registripidajale märkuse tegemiseks kinnistusraamatusse. PankrS § 23 lg 1 järgi on ajutisel halduril õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, mille suuruse määrab kohus, samuti nõuda oma ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist, mida tasu ei kata. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus ajutise halduri ülesannete mahtu ja keerukust ning ajutise halduri kutseoskusi. Kohus kontrollib ajutise halduri ülesannete täitmiseks tehtud kulutuste põhjendatust ja kinnitab vajalike ning põhjendatud kulutuste suuruse. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tasu suuruse arvutamise aluseks on ülesannete täitmisele kuluv aeg. Ajutise halduri tasu katab ka halduri tegevusega seotud üldised kulud, sealhulgas kulud büroo pidamisele, sidekulud ja riigisisesed reisikulud. PankrS § 23 lg 3 järgi on ajutise halduri tunnitasu ülemmäär summa, mis vastab ühele viiendikule töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel kehtestatud kuupalga ühekordsest alammäärast. Vabariigi Valitsuse 08.12.2023 määrusega nr 113 „Töötasu alammäära kehtestamine“ on kuutasu alammääraks kehtestatud 820 eurot. Ajutise halduri tunnitasu ülemmäär on seega (820:5) 164 eurot. Ajutise halduri aruandest nähtuvalt on ajutine haldur märkinud ülesannete täitmiseks kulunud tööajaks 19,5 tundi. Kohus leiab, et ajakulu on põhjendatud ja vastab antud pankrotimenetluse mahule ja keerukusele, samuti halduri kutseoskustele. Tegemist on keskmisest keerukama ja mahukama pankrotimenetlusega. Menetlusosalised vastuväiteid halduri tasule ei esitanud. Tunnitasu on määras 164 eurot, mis vastab seadusele. Kohus määrab ajutise halduri tasuks 3198 eurot (19,5 x 164), millele lisandub käibemaks, kokku summas 3901,56 eurot. PankrS § 23 lg 3 ja 65 lg 1’ kohaselt sisaldab halduri tasu seaduses ettenähtud makse v.a käibemaks. Kui haldur on kantud äriregistrisse füüsilisest isikust ettevõtjana ning ta on käibemaksukohustuslane käibemaksuseaduse tähenduses, lisatakse halduri tasule käibemaks. Halduri tasule lisatakse käibemaks ka juhul, kui see makstakse välja büroole ning büroo on käibemaksukohustuslane käibemaksuseaduse tähenduses. PankrS § 23 lg 6 kohaselt võib kohus ajutise halduri tasu ja hüvitatavate kulutuste tasumise määrata büroole, mille kaudu ajutine haldur tegutseb. Võlausaldaja palub määrata kindlaks menetluskulud summas 16 815,40 eurot (riigilõiv pankrotiavalduselt 420 eurot ja selle tagamiselt 70 eurot, tõlkekulu 101,40 eurot ja õigusabikulu 16 224 eurot ilma käibemaksuta) tunnihinnaga 160 eurot 101,4 töötunni eest. Võlausaldaja palub kindlaks määrata ka menetluskulude viivis lahendi jõustumisest kuni selle

täitmiseni Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Võlausaldaja palus kuludele lisada kohtuistungil viibitud aeg. Võlgnik palub rahaliselt kindlaks määrata menetluskulud summas 19 017 eurot (ilma käibemaksuta) 74 tunni eest tunnitasuga 220 – 440 eurot. Võlgnik palub võlausaldajalt välja mõista ka menetluskulude viivis. PankrS § 150 lg 2 kohaselt kui pankrotiavaldus rahuldatakse tasutakse pankrotimenetluse kulud pankrotivarast. Kohus rahuldab pankrotiavalduse ning seetõttu tasutakse pankrotimenetluse kulud pankrotivarast. Võlgniku pankrotiavalduse menetlemise kulusid ei hüvitata. Võlgniku menetluskulude rahalise kindlaksmääramise taotlus jääb rahuldamata. Pankrotimenetluse kuluks on PankrS § 150 lg 1 p 1 järgi menetluskulud. Pankrotiseadus ei reguleeri võlausaldaja menetluskulude rahalist kindlaksmääramist. Seetõttu kohalduvad PankrS § 3 lg 2 alusel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) sätted. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Vastavalt TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 143 p 1 järgi on asja läbivaatamise kuluks mh ka tõlgikulu. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate kulud. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS § 218 sätestatu kohaselt. Võlausaldaja on kooskõlas riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lõikega 9 tasunud avalduselt riigilõivu 420 eurot. Kohus leiab, et riigilõivukulu 420 eurot on põhjendatud menetluskulu. Põhjendamatuks peab kohus riigilõivu hüvitamist pankrotiavalduse tagamise avalduselt, kuna see avaldus jäi rahuldamata. Põhjendamatu avalduse esitamise kulusid ei pea võlgnik hüvitama. Võlausaldajal on tekkinud tõlkekulu summas 101,40 eurot (ilma käibemaksuta). Võlgnik ega haldur seda kulu ei vaidlustanud ja kohus peab seda kulu põhjendatuks. Võlausaldaja lepingulise esindaja kulu on 16 224 eurot (ilma käibemaksuta). Menetluskulude nimekirja järgi on võlausaldaja lepingulise esindaja tunnitasu 160 eurot ning aega on kulunud 101,4 tundi. Kohus leiab, et võlausaldaja esindajad vastavad lepingulise esindaja nõuetele TsMS § 218 kohaselt kuna on advokaadid. Tunnihind vastab turusituatsioonile. Samas leiab kohus, et lepingulise esindaja kulu maht on ülepaisutatud. Kohus leiab, et antud pankrotimenetlus on keskmise keerukusega (sisuks: võlgnik jättis lepingujärgse tasu maksmata), kuid võlgniku vastuväidetest lähtuvalt keskmisest mahukam. Pankrotiavalduse koostamisele on võlausaldaja kulutanud 17,1 tundi. Kohus peab sellist ajamahtu võimalikuks. Samas jätab kohus kõrvale hagiavalduse analüüsi, sest antud menetluses hagi ei ole; ja pankrotiavalduse tagamise avalduse koostamise aja, sest see taotlus jäi rahuldamata kui põhjendamatu. Kompromissi läbirääkimistele on võlausaldaja kulutanud 6,9 tundi, mida kohus peab põhjendatuks. Menetlusosalistele oleks olnud kõige parem lahendus kompromissile jõudmine, seetõttu tuleb nende püüdluste aeg pidada põhjendatuks. Muudele

menetlusküsimustele kulus võlausaldajal 66,3 tundi. Kuivõrd teised menetlusosalised nendele kuludele vastu ei vaielnud leiab kohus, et arvestades asja mahtu ja keerukust on see ajakulu põhjendatud. Põhjendatuks ei pea kohus hoonestusõiguse lepingu analüüsiga seonduvat, sest see ei puuduta rangelt võttes võlgniku maksejõuetusküsimust. Kohtuistungil kulus võlausaldaja esindajatel 1 tund, mille kohus täiendavalt ajakulule liidab. Seega peab kohus põhjendatuks võlausaldaja lepingulise esindaja kulu (17,1 + 6,9 + 66,3 + 1) 91,30 eurot. Võlausaldaja lepingulise esindaja kogukulu on seega (91,3 x 160) 14 608 eurot ja rahaliselt kindlaksmääratavad kulud moodustavad kokku (420 + 101,4 + 14 608) 15 129,40 eurot (ilma käibemaksuta). TsMS § 178 lõike 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata kulude hüvitamiseks õigustatud või kulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav kulude summa ületab 280 eurot. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid. PankrS § 146 lg 1 makstakse pankrotimenetluse kulud välja pärast vara tagasivõitmise tagajärgedest tulenevaid nõudeid, elatist ja massikohustusi. Väljamakseid on pädev tegema pankrotihaldur ja väljamaksete tegemine sõltub pankrotivara suurusest. Seetõttu saab kohus kindlaks määrata üksnes menetluskulude rahalise suuruse, kuid ei saa panna pankrotihaldurile kohustust maksta ühele võlausaldajale tekkinud kulud välja sõltumata kõigist muudest maksetest (Riigikohtu lahend 3-2-1-23-13, p 12). Lähtudes sellest Riigikohtu seisukohast ei saa panna pankrotihaldurile panna kohustust võlausaldaja menetluskulud eraldi välja maksta. Sel põhjusel ei saa kohus ka rahuldada menetluskulude viivise taotlust. Kohus rahuldab võlausaldaja menetluskulude rahalise kindlaksmääramise taotluse seega osaliselt. Vastavalt PankrS § 93 lg 1 võlausaldajad on kohustatud hiljemalt kahe kuu jooksul pankrotiteate väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast arvates teatama haldurile kõigist oma enne pankroti väljakuulutamist tekkinud nõuetest võlgniku vastu, sõltumata nõude tekkimise alusest ja nõude täitmise tähtpäevast. Käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud kohustus on ka võlausaldajal, kes esitas pankrotiavalduse.

/Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.