Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Hageja nõue on aegunud, kuna trahv määrati 02.03.2021 ja hageja pöördus kohtusse 4.04.2023. Selle hetkeni ei ole kostja nõuet tunnistanud. Parkimiskohal puudus märgistus. Isegi kui see oli, ei olnud see õhtuse hämaruse tõttu nähtav. Päike loojus 02.03.21 Tallinnas kl 17:52, trahv tehti kl 18:36. Järgmisel päeval (3.03.2021) kui siseneda parklasse Pirita turu poolt, ei olnud märgistust näha. Pildimaterjalile lisatud foto vaatega Pirita turule ei pärine trahvi tegemise ajast. Fotod parkivast autost pärinevad pimedast ajast ning parkla märgistusest tehtud fotod pärinevad päevasest ajast. Ühte sissepääsu kujutavad fotod on tehtud päikesepaistelisest päevast ning teise ehk Pirita turu poolset sissepääsu kujutav foto on tehtud pilvisest päevast. Seega ei saa tugineda hageja tõenditele. Kõnealusel alal pole kunagi ruumipuudust olnud. Märkimisväärse trahvi määramine oli igapäevaste kasutajate jaoks ootamatu, üleminekuajal saanuks piirduda teavituse või hoiatusega. Arusaamatu on, et sama isik, kes esitas leppetrahvi, vaatas läbi ka vaide. Fotodelt ei ole näha, mis autoga oli üldse tegu parkimise ajal. Kohtu põhjendused I Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kuivõrd käesoleval juhul on tegemist lihtmenetluse vaidlusega TsMS § 405 järgi, siis teeb kohus kooskõlas TsMS § 444 lg 2 otsuse lihtsustatud vormis. II Võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 p 1 kohaselt võib võlasuhe tekkida lepingust. VÕS § 8 lg 1, 2 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 8 lg 1, § 76 lg 1, 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik ja kohustust tuleb täita vastavalt kokkulepitule ja seadusele. VÕS § 82 lg 2 sätestab, et kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg või kui see on määratletav lepingu alusel, tuleb kohustus täita selle tähtaja kestel, kui lepingust või asjaoludest ei tulene, et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja. VÕS § 100 järgi kohustuse täitmata jätmine, osaline täitmata jätmine, täitmisega viivitamine. VÕS § 158 lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Parkimisleping on VÕS § 271 mõttes üürileping, mille kohaselt tuleb ühel isikul tasuda teise isiku poolt kasutamiseks antud asja, õiguse, eseme eest kasutamise tasu. Kohustuse rikkumise korral saab võlausaldaja nõuda VÕS § 101 lg 1 p 1, 6, § 108 lg 1, § 113 lg 1 järgi viivist ning TsMS § 367 järgi viivist kuni kohustuse täitmiseni protsendina võlast. VÕS § 113. 2 lg 2 p 1 järgi võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda pärast lepingu lõppemist tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. III Vaidlus puudus selles, et kostja sõiduk registrimärgiga number xxxx oli pargitud: 1) 02.03.2021 Merivälja tee 34 parklas; 3) hageja opereeris ülalviidatud kohas parkimist; c) kostja esitas 02.03.20221 hagejale leppetrahvinõude 40 eurot, mis asetati sõiduki esiklaasile;

d) kostja esitas hagejale vaide, hageja vähendas leppetrahvi 20-le eurole, mis on tasumata (leppetrahvi kviitung number 1019000132, dtl 31); d) sissenõudmiskulud on hagejale tasumata. IV Esitatud parkimistingimustest (foto) ja parklast tehtud fotodelt nähtub, et märgitud parklas oli parkimine tasuline ning tasuta oli võimalik parkida 1 tund siis, kui parkimise algusaeg on fikseeritud (dtl 34, 32). Lisaks on fotodega (dtl 32-33) tõendatud, et parklal on kaks sissesõitu, mis on varustatud parkimistingimuste ja tasulise parkimisala tähistusega. Nii pole õige kostja väide, et Pirita poolt parklasse sisenemisel pole arusaadavat märgistust näha ja kostja vastav väide pole tõendatud. Seega oli ülalviidatud vaidlustamata asjaolude kohaselt poolte vahel sõlmitud VÕS § 8 lg 1-2, § 271 järgi ülalviidatud ajal märgitud parkla sõiduki parkimisleping. Hageja on tõendanud esitatud fotodega parklast ja tingimustest, et lepingu kohaselt oli hagejal õigus nõuda võlgnikult leppetrahvi kui võlgnik ei olnud maksnud parkimise eest või ei olnud fikseerinud parkimise kellaaega selleks, et parkida 1 tund tasuta. Kostja vastuväide, et parkimistingimustest on tehtud fotod teisel ajal, ei oma tähtsust, sest praktikas ei olegi võimalik fikseerida pargitud sõidukit koos parkimistingimustega. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping pooltele täitmiseks kohustuslik selle. Seega saavad lepingu pooled alati arutada omavahel selle lepingu täitmisest või mittetäitmisest tekkivaid küsimusi. See on tavapärane ja mõistlik ning kooskõlas lepinguvabaduse põhimõttega. Nii saab võlausaldaja (hageja) sama moodi otsustada selle üle, kas ta nõuab võlgnikult lepingust tuleneva kohustuse rikkumise korral kohustuste täitmist ja seda tagavat leppetrahvi VÕS § 101 lg 1 p 1, § 158 lg 1 järgi ja kui suures ulatuses ta seda nõuab (kas täies ulatuses või ei või vähendab seda võlgniku palvel). Nii ei oma asjas tähtsust kostja väide selle kohta, et kui tema vaide vaatas läbi sama isik, kes määras leppetrahvi, siis võib olla vaide läbivaatamine erapoolik. Kostja esitas väljavõtte ilmateenistuse andmetest selle kohta, et märgitud ajal kui ta parkis, oli hämar ning parkimistingimused ei olnud nähtavad (dtl 61). Kohus ei nõutu kostja väitega. Iga liikleja, st sealhulgas ka sõiduki juht, peab olema sõidukit kasutades, seda parkides hoolikas ja tähelepanelik, mistõttu ei ole kostja poolt mainitud ajal hämar ilm parkimistingimuste ja lepingust tuleneva kohustuse rikkumist õigustav. Kohus märgib, et hageja on vastavalt hagi asjaoludele ja esitatud vaide vastusele hinnanud kostja vaiet läbi vaadates kostja käitumist ja vähendanud leppetrahvi poole võrra (dtl 41). Esitatud leppetrahvi kviitungilt nähtub, et trahv tehti 02.03.2021 (dtl 31), mis tuli tasuda 14 päeva jooksul. Trahv pandi sõiduki esiklaasile (vaidlus puudus), seega toimetati kostjale kätte. Kuna leppetrahv tuli tasuda 14 päeva jooksul, siis oli leppetrahvi tasumise tähtaeg VÕS § 82 lg 3 järgi 16.03.2021. V TsÜS § 142 lg 1 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest, § 146 lg 1 järgi on tehingust tulevane nõude aegumine 3 aastat, § 147 lg 1 I lause sätestab, et aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, lg 2 sätestab, et nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. TsÜS § 135 lg 1 sätestab, et tähtaja kulgemine algab järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui

seadusest või lepingust ei tulene teisiti, lg 2 sätestab, et tähtaeg lõpeb tähtpäeva saabumisel, § 136 lg 2 sätestab, et kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Eeltoodu alusel saabus kolmeaastane aegumistähtaeg 16.03.24. TsÜS § 160 lg 2 p 3 kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses. Maksekäsu kiirmenetlus läks üle hagimenetluseks. Maksekäsu kiirmenetluse avaldus on kohtusse esitatutud 20.02.2024 (maksekäsuosakonna kohtumäärused, dtl 7, 18) ehk 3-aastase aegumistähtaja sees. Eeltoodu alusel on maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisega käesolevas asjas hagi aegumistähtaeg peatunud ning nõue kostja vastu on esitatud aegumistähtaja sees ja nõue pole aegunud. Kohus ei kohalda kostja palvel aegumist TsÜS § 143 järgi. VI Kostja pole tõendanud, et ta oleks leppetrahvi 20 eurot hagejale ära tasunud. Leppetrahvi tasumise tähtaeg oli vastavalt leppetrahvi kviitungitele 14 päeva ehk leppetrahv tuli tasuda 16.03.2021. Kostjal on see tasumata. Seega rikkus kostja VÕS § 100 mõttes leppetrahvi kui kõrvalnõude tasumise kohustust ja on viivituses. Hagejal on õigus nõuda VÕS § 76 lg 1, 2, § 8 lg 2, § 101 lg 1 p 1, 108 lg 1, § 158 lg 1 järgi kostjalt leppetrahvi 20 eurot tasumist. Lisaks on õigus nõuda VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi alates 17.03.2021 tasumisega viivitamise korral viivist seadusjärgses määras. VÕS § 113 lg 1 II lause järgi on viivis §-s 94 sätestatud intressimäär (Eesti Pank avaldab), millele lisandub 8 protsenti aastas. Viivis VÕS § 113 lg 1 II lause järgi on 20- euroselt võlalt perioodi 17.03.21 - 04.04.24 eest 5,77 eurot. TsMS § 367 kohaselt saab hageja nõuda viivist võlalt alates 05.05.2024 (vt hagiavalduse resolutsiooni p 2, dtl 24) seadusjärgses määras VÕS § 113 lg 1 2. lause järgi kuni leppetrahvi võla (põhivõla) tasumiseni. Hageja on tõendanud kohtule esitatud 1) 27.11.23 nõudekirjaga, et andis kostjale täiendava aja leppetrahvi tasumiseks 04.12.23 (dtl 45); 2) 22.01.24 nõudekirjaga, et andis uue tähtaja võla tasumiseks 29.01.24 (dtl 46); 3) 07.02.24 nõudekirjaga, et palus tasuda võlg viivitamatult (dtl 48). Hagejal on põhimõtteliselt VÕS § 113.2 lg 2 p 1 järgi õiguslikult võimalik nõuda kostjalt sissenõudmiskulusid kokku 30 eurot, kuid see ei tähenda, et sellises ulatuses oleks nõue ka põhjendatud. Kostja esitas pärast leppetrahvi tegemist hagejale vaide (dtl 39), millest nähtuvad kostja andmed. Nii ei ole tõendatud hageja väited, et sissenõudmiskulud on seotud päringute tegemisega registritesse, sõnumitega, telefonikõnedega kostjale, mis õigustaks täiendavalt 5 euro saamist, kokku 30 eurot, kuid selle kohta ei ole tõendeid. Kohtu hinnangul on eeltoodu tõttu põhjendatud sissenõudmiskulud VÕS § 113.1 lg 2 p 1 järgi 3 nõudekirja eest kokku 25 eurot (15+5+5) ning täiendavad kulud 5 euro eest ei ole põhjendatud. Kostja ei ole neid kulusid hagejale hüvitatud. Eeltoodu tõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt VÕS § 113.2 lg 2 p 1 alusel sissenõudmiskulusid 25 €. Kostja rikub VÕS § 100 mõttes ka VÕS § 113.2 lg 2 p 1 tulenevat sissenõudmiskulude tasumise kohustust. Hagejal on õigus nõuda VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1, § 113.2 lg 2 p 1 alusel kohustuse täitmist, so 25 euro tasumist. Hageja leppetrahvide nõue 20 €, viivisenõue on tõendatud ja põhjendatud, sissenõudmiskulude nõue on osaliselt põhjendatud ja tõendatud 25 eurot. Hagi kuulub osalisele rahuldamisele. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista sissenõudmiskulusid 25 eurot, leppetrahvi 20 eurot, viivist 5,57 eurot, alates 05.05.2024 viivist võlgnetavalt

leppetrahvi võlalt VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras kuni selle leppetrahvi võla tasumiseni.

Menetluskulude jaotamine, rahaline suurus TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 138 lg 1, 2 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2, § 139 lg 1,2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud ja § 484.2 järgi maksekäsu kiirmenetluse avaldaja kulud 20 €. Kohtuvälised kulud on lepingulise esindaja kulud TsMS § 144 p 1 järgi. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Hagi kuulus 91% ulatuses rahuldamisele. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Nii jäävad hageja menetluskulud 91% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 9% ulatuses hageja kanda. Kostja ei esitanud menetluskulude nimekirja ja kohus ei määra nende suurust kindlaks. Kostja vaidles hageja menetluskuludele vastu, leides, et need on põhjendamatult suured, arvestades asja lihtsust. Hageja on tasunud maksekäsu kiirmenetluses ja hagimenetluses lõivu kokku 100 eurot, seega on põhjendatud kulu tasutud lõiv 100 eurot. Kuna asjas toimus maksekäsu kiirmenetlus, on põhjendatud TsMS § 484.2 järgi ehk seadusjärge kulu 20 eurot. TsMS § 162 lg 1, 2 § 138, § 139 lg 1, 2, § 484.2 järgi tuleb kostjal tasuda hagejale 91% lõivust ja maksekäsu kiirmenetluse kuludest. Kohus hindab hageja lepingulise esindaja tehtud töö vajalikkust ja põhjendatust TsMS § 175 lg 1 järgi. Hageja esindaja kulud on 3 tunni eest kokku 507 eurot /käibemaksuta/, mis hõlmab dokumentidega tutvumist, avalduse ettevalmistamist, koostamist, lisade kogumist, komplekteerimist, dokumentide esitamist kohtule ja kostja vastusele seisukoha koostamist /28.05.24/ (kulude nimekiri, dtl 88). Esitatud hagiavaldus sisaldas vähe fakte, väiteid, tõendeid, kostja ei esitanud mahukaid vastuväited ega tõendeid. Vaidlus oli lihtne. Kohus leiab, et hageja esindaja põhjendatud tööaeg on TsMS § 175 lg 1 järgi kokku 2 tundi. Tasu määr 169 eurot tunnis ilma käibemaksuta on ebamõistlikult suur, sest selline tasu on tavapärane vandeadvokaadist esindaja kulude puhul. Kostja ei saanud käesolevas lihtsas vaidluses ette näha sellise tasumääraga esindaja kulude suurust ja vastavas ulatuses kulude kandmist. Nii leiab kohus, et hageja põhjendatud lepingulise esindaja kulud on TsMS § 175 lg

1 järgi 220 eurot, millest kostja peab hagejale hüvitama 91 %. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista menetluskulude katteks kokku 309,40 € (100 + 20 + 220*91%). TsMS § 177 lg 4 järgi tuleb kostjal tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. TsMS § 178 lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Pooled võivad sõlmidas asjas kompromissi kuni lahendi jõustumiseni. Kompromissi sõlmimisel maakohtus lõpetab kohus menetluse, tühistab otsuse ja hagejal on õigus osaliselt tagasi saada riigilt lõivu. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.