Primero Finance OÜ hagi XX-i vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
7897,82 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Primero Finance OÜ, registrikood 12401448 Hageja esindaja NN Kostja: XX, isikukood XXX
Asja lahendamise viis
Istung 03.02.2026 kell 14.00, Pärnu kohtumaja
RESOLTUSIOON
1.Rahuldada Primero Finance OÜ hagi XX-i vastu osaliselt.
2.Välja mõista XX-ilt (XX, isikukood XXX) Primero Finance OÜ (registrikood 12401448) kasuks poolte vahel 03.11.2021 laenu- ja tagatisomandamise lepingust nr. X tulenev põhivõlgnevus 5211,36 eurot, intress 552,15 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised perioodi 16.04.2025 kuni 17.06.2025 eest 306,95 eurot, s.o kokku 6095,46 eurot.
3.Mõista XX-ilt Primero Finance OÜ kasuks viivis alates 18.06.2025 põhivõla tasumata jäägilt (s.o 5211,36 eurot) lepingus sätestatud määras s.o 0,095% päevas kuni põhinõude (s.o 5211,36 euro) tasumiseni, kuid kokku koos käesoleva otsuse resolutsiooni p-s 2 nimetatud viivise summaga mitte suuremas ulatuses kui põhinõude suurus (s.o 5211,36 eurot).
Jätta hagi rahuldamata sissenõudmiskulud 25 euro nõudes.
2-25-9570
5.Jätta menetluskulud XX-i kanda.
6.Määrata kostja hüvitavate menetluskulude suuruseks 665 eurot ning mõista nimetatud summa XX-ilt Primero Finance OÜ kasuks välja. Kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
7.Menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Toimetada vajadusel kostjale otsus kätte avalikult, otsuse resolutiivosa avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Teates märkida, et kohtuotsus loetakse kostjale avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljaandes Ametlikud Teadaanded väljavõtte ilmumise päevast. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on menetlusosalistel õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse kättetoimetamisest arvates Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6 ja TsMS § 633 lg 7). Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6). Hagiavalduse asjaolud, kohtumenetluse käik
1.Hageja esitas kohtule 17.06.2025 hagiavalduse ja 28.07.2025 hagi täienduse XX-i vastu hageja ja kostja vahel 03.11.2021 laenu- ja tagatisomandamise lepingust nr. X tuleneva põhivõlgnevuse 5211,36 euro, intressi 552,15 euro, sissenõudmiskulude 25 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 306,95 euro nõudes ning edasiulatuva viivise nõudes. Lepingu alusel sai kostja laenu 7500 eurot ja tasus laenusumma katteks kokku 2288,64 eurot, seega on tagastamata põhiosa 5211,36 eurot. Leping alusel omandas hageja laenulepingust tulenevate nõuete tagamiseks eritingimuste punktis 12 toodud mootorsõiduki AUDI Q7, väljalaskeaasta x, registreerimisnumber: x, kerenumber: x. Sõiduki otsene valdus aga jäi kostjale. Kostja kohustus tegema hagejale igakuiseid tagasimakseid 248,73 eurot kuus (välja arvatud esimene makse, mille suurus oli 299,31 eurot) 72 kuud (kuni 10.11.2027) intressimääraga 34,68% aastas ehk 0,095% päevas. Kostjal oli tasumata intressid alates 29.01.2025 kuni 15.04.2025 kokku 552,15 eurot. Lepingu krediidi kulukuse määraks on 41,21%. Lepingu ja ka lepingu lisade punktis 5.3. on pooled kokku leppinud viivise määraks lepingujärgse intressimäära, mis on lepingu ja lepingu lisa eritingimuste punkti 3 järgi 34,68% aastas ehk 0,095% päevas. Hageja arvestab viivist põhinõudelt s.o 5211,36 eurolt alates lepingu ülesütlemise avalduse saatmise järgnevast päevast, s.o alates 16.04.2025 kuni hagi esitamiseni. Seega on sissenõutavaks muutunud viivise nõue kokku 306,95 eurot. Hageja esitab ka edasiulatuva viivise nõude. Hageja nõuab sissenõudmiskulude 25 euro tasumist võlaõigusseaduse (VÕS) § 1132 lg 2 p 3 alusel. Kostja soovis muuta igakuist maksetähtaega selliselt, et edaspidi oleks maksetähtaeg iga kuu 29. kuupäev. Hageja ja kostja allkirjastasid 2 (9)
2-25-9570 03.04.2024 lepingu lisa nr X-G1, millega muudeti varasem igakuine 10. maksetähtaega nii, et edaspidi on maksetähtaeg iga kuu 29. kuupäeval. Sellega pikenes laenu periood kuni 29.11.2027, intressimäär jäi samaks 34,68% aastas, krediidi kulukuse määr 41,70% aastas ja krediidi kogukulu 11 007,18 eurot. Laenu summa tagastamata osa lepingu lisa jõustumisel oli 6149,52 eurot. Kostja jättis tasumata lepingu järgi 29.01.2025, 29.02.2025 ja 29.03.2025 osamaksed. Kuna kostja võlgnevust ei tasunud, ütles hageja lepingu 15.04.2025 üles. Hageja selgitab, et on lepingu sõlmimisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja märkis laenutaotluses olemasolevateks kohustusteks 100 eurot ja igakuisteks majapidamiskuludeks 150 eurot. Kostjal ülalpeetavaid ei olnud. Konto väljavõtte analüüsi tulemusena on kostja viimase kolme kuu igakuiseks keskmiseks sissetulekuks 808 eurot. Kostja tööandja oli G OÜ. Hageja kontrollis kostja pangakonto väljavõttest majapidamiskulusid, mis olid 15 eurot prügivedu ning telefon ja internet 70 eurot kuus ehk kokku 85 eurot. Kuivõrd laenutaotleja märkis kõrgemad majapidamiskulud 150 eurot, siis arvestas hageja kõrgemate majapidamiskuludega ehk 150 euroga. Kohustusteks tuvastas hageja, et kostjal oli üks laenumakse 24 eurot BB Finance OÜ-le. Rohkem laene kostjal ei olnud. Kuivõrd laenutaotleja märkis enda kohustusteks 100 eurot kuus, siis arvestas hageja sellega. Täiendavalt palus hageja kostjal selgitada kontode vahelisi väikseid makseid, kostja selgitas, et antud konto on juba suletud, kasutas alaealisest saadik vana kontot veel, nüüd kostja sulges selle. Lisaks on analüüsitud kostja maksekäitumist ja tuvastatud, et puudusid hasartmängu maksed, inkassomaksed jms. Seega peale majapidamiskulude, igakuiste kohustuste ja laenu kuumakse maha arvestamist jäi kliendile vabu vahendeid 309,27 eurot.
2.29.07.2025 määrusega võttis kohus hageja hagi kostja vastu menetlusse ja kohustas kostjat esitama kirjalik vastus 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest alates. Sama määrusega hoiatas kohus, et kohus võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult või elektroonselt. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks (TsMS § 407 lg 1). Kohus toimetas hagimaterjalid, 28.07.2025 puuduste kõrvaldamise ja 29.07.2025 määruse kostjale kätte Ametlike Teadaannete kaudu 28.09.2025. Seega möödus kostjal hagivastuse esitamiseks antud tähtaeg 14 päeva 13.10.2025. Kostja hagile vastust ei esitanud.
3.Kohus määras asjas istungi 03.02.3036 kell 14.00. Kostja istungile ei ilmunud. Kohus toimetas kostjale kutse kätte Ametlike Teadaannete kaudu. Hageja selgitas, et jääb esitatud hagi juurde. Hageja kinnitab, et kostja sõidukit hagejale tagastanud ei ole. Hageja selgitab, et kostja on kokku tasunud 9614,99 eurot. Hageja kinnitas, et hagejal ei ole peale riigilõivu täiendavaid menetluskulusid. Kohus andis hagejale täiendavate tõendite esitamiseks tähtaja ning määras lahendi ajaks 18.03.2026.
4.Kohus toimetas 03.02.2026 istungi protokolli ja hageja 03.02.2026 esitatud tõendi maksehäirete kontrolli osas kostjale kätte Ametlike Teadaannete kaudu. Kohtuotsuse põhjendused
5.Kohus, tutvunud hageja poolt toodud asjaoludega ja asjas esitatud tõenditega, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
6.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta 3 (9)
2-25-9570 faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
7.VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Riigikohus on 24.11.2023 määruses nr 2-21-13098 viidanud omapoolsetele korduvatele selgitustele, et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (RKTKo 28.01.2015, 3-2-1-141-14, p 18; RKTKo 08.06.2010, 3-2-1-40-10, p 14). Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46) (RK 24.11.2023 määrus nr 2-21-13098 p 13). VÕS § 1 lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 03.11.2021 laenu- ja tagatisomandamise lepingu nr. X, mille alusel sai kostja laenu 7500 eurot (dtl 2). Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis lepingu seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega. Kuna lepingust nähtub, et Pimero Finance OÜ (end Mogo OÜ), kes on tegutsenud oma majandus- ja kutsetegevuses, on andnud kostjale kui füüsilisele isikule krediiti, siis on kohus seisukohal, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga.
8.VÕS § 408 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui järgimata on jäetud VÕS § 404 lg-s1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 või § 405 sätestatud andmetest. VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teave. Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 78 lg 1 järgi tähendab kirjalik vorm, et tehingudokument peab olema tehingu teinud isikute poolt omakäeliselt allkirjastatud. TsÜS § 80 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et tehingu kirjaliku vormiga loetakse võrdseks tehingu elektrooniline vorm, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Elektroonilise vormi järgimiseks peab tehing olema tehtud püsivat taasesitamist võimaldaval viisil, sisaldama tehingu teinud isikute nimesid ja olema tehingu teinud isikute poolt elektrooniliselt allkirjastatud. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt on elektrooniliseks allkirjaks ka digitaalallkiri. Hageja on kohtule esitanud 03.11.2021 sõlmitud laenulepingu koos lisadega, millel on poolte käsikirjalised allkirjad (dtl 13-21) ning 18.03.2024 sõlmitud lepingu lisa, mis on kostja poolt digiallkirjastatud 03.04.2024 (dtl 36). Lähtuvalt sellest, et leping on poolte poolt allkirjastatud ja laen on kostjale välja makstud (dtl 34), tuleb lugeda krediidileping kehtivaks VÕS § 408 lg 2 alusel. Asudes ka laenulepingut täitma, saab lugeda, et kostja on lepingu sõlmimist tunnistanud.
9.VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. VÕS § 4 (9)
2-25-9570 4062 lg 3 sätestab, et kui tarbijakrediidileping on sama paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud suuruses. Kuivõrd liigkõrge krediidi kulukuse määra korral on leping tervikuna tühine, siis on selle kontrollimine esmajärjekorras otstarbekas, sest lepingu tühisus tingib kuni tühises lepingus kokkulepitud laenutähtaja lõpuni põhinõude (s.o laenumakse, mille maksmise tähtaeg ei ole algse laenugraafiku järgi saabunud) osas hagi rahuldamata jätmise. Eelnevast tulenevalt peab krediidiandja tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile tooma, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib. Hageja on hagi p-s 1.5 ja 1.6 märkinud, et krediidi kulukuse määr on vastavalt lepingu üldtingimuste punkti II 5 järgi ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe punkti 3 järgi 41,21%. Krediidi kulukuse määr on arvutatud eeldusel, et krediidisumma on 7500 eurot, intressimäär on 34,68% aastas ja lepingu kestus on 72 kuud (dtl 3). Krediidi kulukuse määra ja arvutamise põhimõtted kajastuvad poolte vahel 03.11.2021 sõlmitud lepingus, st lepingu eritingimuste punktides 10, II p 5 (dtl 15). Lepingu lisa sõlmimisel 03.04.2024 oli krediidi kulukuse määr sama mis põhilepingu sõlmimisel, st 41,70% (dtl 38). Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe punktis 3 on selgitused krediidi kulukuse määra arvutamise osas (dtl 43). Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1. jaanuariks ja 1. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Eesti Panga veebilehe andmetel oli 03.11.2021 sõlmitud tarbijakrediidilepingu sõlmimise ajal kehtinud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 18,68% aastas (kolmekordne määr 56,04% aastas). Lepingu lisa sõlmimise ajal 03.04.2024 oli kehtinud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 17,36% aastas (kolmekordne määr 52,08% aastas). Seega ei ole tarbijakrediidileping eeltoodud alusel tühine. Kohtule ei ole teada asjaolusid selle kohta, et krediidikulukuse määr oleks lepingutes märgitud ebaõigesti.
10.Vastavalt VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Riigikohus on otsuses 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Praktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2020 otsus asjas nr 2-18-9977, punkt 12; Tallinna Ringkonnakohtu 28.01.2021 otsus asjas nr 2-18-977, punkt 43). Hageja selgitab, et kliendi krediidivõimelisuse hindamiseks sai hageja andmeid kliendilt endalt, sisemistest ja välistest andmebaasidest nagu rahvastikuregister, Ametlikud Teadaanded. Kostja märkis laenutaotluses olemasolevateks kohustusteks 100 eurot ja igakuisteks majapidamiskuludeks 150 eurot. Kostjal ülalpeetavaid ei olnud (dtl 3). Konto väljavõtte analüüsi tulemusena on kostja viimase kolme kuu igakuiseks keskmiseks sissetulekuks 808 eurot. Kostja tööandja oli G OÜ. Hageja kontrollis kostja pangakonto väljavõttest majapidamiskulusid, mis olid 15 eurot prügivedu ning telefon ja internet 70 eurot kuus ehk kokku 85 eurot. Kuivõrd laenutaotleja märkis kõrgemad majapidamiskulud 150 eurot, siis arvestas hageja kõrgemate majapidamiskuludega 150 eurot. Hageja kontrollis kostja 5 (9)
2-25-9570 pangakonto väljavõttelt kohustusi, milleks oli üks laenumakse 24 eurot BB Finance OÜ-le. Rohkem laene kostjal ei olnud. Kuivõrd laenutaotleja märkis enda kohustusteks 100 eurot kuus, siis arvestas hageja sellega. Täiendavalt palus hageja kostjal selgitada kontode vahelisi väikseid makseid, kostja selgitas, et antud konto on juba suletud, kasutad alaealisest saadik vana kontot veel, nüüd sulges. Lisaks on analüüsitud kostja maksekäitumist ja tuvastatud, et puudusid hasartmängu maksed, inkassomaksed jms. Krediidivõimekuse hindamisel on hageja arvestatud kostja sissetulekuks 808 eurot, majapidamiskuludeks 150 eurot ja kohustusteks 100 eurot. Taotletava laenu igakuine osamakse 248,73 eurot. Seega peale majapidamiskulude, igakuiste kohustuste ja laenu kuumakse maha arvestamist jäi kliendile vabu vahendeid 309,27 eurot (808 – 150 – 100 – 248,73 = 309,27). Hageja arvestab, et kliendile peab peale kohustuste ja välja antava laenu kuumakse tasumist jääma vähemalt 15% palgast (dtl 4). Krediidiandja leidis, et kostja on krediidivõimeline. Hageja esitas kostja kohta tehtud accountscoringu perioodi 04.05.2021 - 02.11.2021 kohta (dtl 25-33). Hageja selgitab, et accountscoring on OÜ Krediidiregister teenus, mille kaudu tegeletakse läbi pankadega seotud liidestuste klientide taustainfo kogumise ja analüüsimisega krediidiotsuste tegemisel. Accountscoringu vahendusel on võetud kostja kohta andmed kõikidest pankadest ja kategoriseeritud need (dtl 4). Kostja poolt esitatud lepingutaotlust kohtule esitatud ei ole. Hageja analüüsist nähtub, et kostja sissetulek on keskmiselt 808, 48 eurot (dtl 25) ning finantskohustustena nähtub 23.10.2021 võetud BB Finance OÜ laen (dtl 29) ja TF Bank laen (tagasimakse 11.05.2021 21,79 eurot) (dtl 33). Hageja esitatud maksehäirete kontrollimise tõendist nähtub, et kostjal maksehäired enne lepingu sõlmimist puudusid (dtl 93). Kohus, analüüsinud esitatud tõendeid ning eelneva põhjal, asub seisukohale, et krediidiandja on kogunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ja hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus VÕS § 4034 lg 2 tähenduses väljendub nii tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. Kuna 03.04.2024 lepingu lisa sõlmimisel kostjale laenu juurde ei antud, vaid muudeti igakuist maksetähtaega, siis ei tulnud hagejal enne lepingu lisa hinnata uuesti kostja krediidi võimelisust.
11.VÕS § 416 lg 1 kohaselt krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Hageja on hagi p-s 1.13 selgitanud, et kostja oli võlgnevuses kolme järjestikuse osamaksega, s.o 29.01.2025, 29.02.2025 ja 29.03.2025. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis hageja 31.03.2025 kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 14.04.2025 vastavalt VÕS § 416 lg-le 1 (dtl 5). Hageja esitas lepingu ülesütlemise hoiatuse (dtl 52) ning teatise kostjale edastamise kinnituse (dtl 54). Kostja ei ole esitanud vastuväiteid, et ta ei ole ülesütlemise hoiatusi või teateid kätte saanud. Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus, et laenulepingu ülesütlemise eeldused on olnud täidetud ning leping on lõppenud selle ülesütlemisega 15.04.2025.
12.Kui võlgnik on kohustust rikkunud VÕS § 100 tähenduses, siis on võlausaldajal õigus VÕS § 101 lg-st 1 tulenevalt õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumise korral nõuda 6 (9)
2-25-9570 kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Lepingu nr X alusel on kostja saanud laenu 7500 eurot (dtl 13, 34). Kostja kohustus laenu tagastama lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodi 10.12.2021 – 10.11.2027 (dtl 13-15), mida muudeti 03.04.2024 sõlmitud lepingu lisaga ja kostjal tuli tasuda laen hiljemalt 29.11.2027 (dtl 37-38). Kostjalt on toimunud laekumisi laenuandjale põhiosa katteks 2288,64 eurot (dtl 6), seega on tasumata põhiosa 5211,36 eurot, mille kohus kostjalt hageja kasuks välja mõistab.
13.VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Lepingus nr X on pooled kokku leppinud intressimääras 34,68% aastas ja 2,89% kuus (dtl 13) ning lepingu lisas nr XG1 intressimääras 34,68% aastas ja 2,89% päevas (dtl 37). Kostjal on intressivõlgnevus alates 29.01.2025 kuni 15.04.2025 kokku 552,15 eurot (dtl 9). Tulenevalt eeltoodust mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja intressivõlgnevuse 552,15 eurot.
14.Hageja on palunud kostjalt välja mõista sissenõudmisega seotud kulud 25 eurot (dtl 6, 6768). Hagejal märgib, et tal on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid peale lepingu ülesütlemist lepingu alusel lähtudes VÕS 1132 lg 2 p-s 3 sätestatut. VÕS 1132 lg 2 p 3 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- ja kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitamist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Kohus selgitab, et VÕS § 1132 lg 2 ei anna iseenesest hagejal alust nõuda kostjalt lepingu lõpetamise järgselt sissenõudmiskulude hüvitamist, vaid seab piirid vastavale leppetrahvi- või kahju hüvitamise nõudele. Sissenõudmiskulude hüvitamise nõudmine saab toimuda tarbijaga sõlmitud lepingu alusel. Hagiavalduses puuduvad viited, et menetlusosalised on sissenõudmiskulude osas kokku leppinud. Samuti ei ole hageja tõendanud kulude kandmist. Seetõttu jätab kohus hageja sissenõudmiskulude nõude rahuldamata.
15.VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Riigikohus asus oma lahendis 3-2-1-120-08 (p 12) seisukohale, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kolleegium leiab, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Kohus on seisukohal, et hagejal on õigus nõuda põhivõlgnevuselt viivist, kuna kostja on oma kohustust rikkunud. Lepingu ja ka lepingu lisade punktis 5.3. (dtl 16, 39) on pooled kokku leppinud viivise määraks lepingujärgse intressimäära, mis on lepingu ja lepingu lisa järgi 34,68% aastas ehk 0,095% päevas. Hageja nõuab viivist tasumata põhiosalt 5211,36 eurolt lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates, s.o 16.04.2025 kuni hagiavalduse esitamiseni 17.06.2025 lepingujärgse intressimääraga võrdses määras, s.o 0,095% päevas kooskõlas laenulepingu ja ka lepingu lisade punktis 5.3 ning VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja nõuab viivist 7 (9)
2-25-9570 kokku 306,95 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt 5211,36 eurolt kuni selle kohase tasumiseni alates hagiavaldusel esitamisele järgnevast päevast 18.06.2025 lepingujärgse intressimääraga võrdses määras, s.o 0,095% päevas (dtl 9). Lepingu ja selle lisa kohaselt on viivise määraks on vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele laenulepinguga ettenähtud intressimäär (dtl 16, 39). Aastane intressimäär on lepingu ja selle lisa järgi 34,68% aastas (dtl 13, 37). Seega rahuldab kohus hageja viivisenõude ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise perioodi 16.04.2025 kuni 17.06.2025 eest 306,95 eurot. Vastavalt TsMS §-le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palub kohtul lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele välja mõista kostjalt ka viivis perioodi eest alates hagi esitamisest kohtule kuni põhinõude täitmiseni. Kohus mõistab kostjalt välja viivised alates 18.06.2025 põhivõlalt (5211,36 eurot) kuni põhinõude tasumiseni lepingujärgses viivisemääras 0,095% päevas. Viivise summa ei tohi ületada põhinõude summat (TsMS § 367).
16.Eeltoodule tuginedes rahuldab kohus hageja esitatud hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 5211,36 eurot, intressi 552,15 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised alates 16.04.2025 kuni 17.06.2025 kokku 306,95 eurot ning edasiulatuva viivise lepingus sätestatud määras 0,095% päevas alates 18.06.2025 kuni põhivõla 5211,36 eurot tasumiseni. Kohus jätab rahuldamata hageja sissenõudmiskulu 25 euro nõude.
17.Käesolevas kohtuotsuses nimetamata tõendid jätab kohus TsMS § 238 lg 5 alusel tähelepanuta, kuna need ei oma asja lahendamisel tähtsust ega mõjuta asja tulemust. Menetluskulud
18.Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1). Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 665 eurot. Kostja hageja menetluskulude suurusele vastuväidet esitanud ei ole. Riigilõivu suurus ja tasumise kohustus tuleneb seadusest ning seega on tegemist põhjendatud kuluga. Riigilõiv on kohtute infosüsteemist nähtuvalt tasutud. Kohus on seisukohal, et kuivõrd riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest, on tegemist täies ulatuses vajaliku ja põhjendatud kuluga.
19.TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 alusel hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega 8 (9)
2-25-9570 või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuigi kohus rahuldas käesoleva hagi osaliselt, leiab kohus, et käesoleval juhul tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Kohus jättis hagi rahuldamata hagi hinnast (7897,82 eurot) 0,32% (25 eurot) ulatuses. Kuivõrd hagi jäi rahuldamata niivõrd minimaalses ulatuses s.o 0,32%, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda.
20.Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda viivist hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.
21.Kohtule teadaolevate andmete põhjal kostjal menetluskulud puuduvad.
22.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Dokumentide kättetoimetamine
23.TsMS § 317 lg 1 p 1 kohaselt võib menetlusosalisele kohtu määruse alusel toimetada menetlusdokumendi kätte avalikult, kui menetlusosalise aadress ei ole kantud registrisse või kui isik ei ela registris märgitud aadressil ning isiku aadress või viibimiskoht ei ole kohtule muul viisil teada ja kui dokumenti ei saa kätte toimetada isiku esindajale ega dokumendi kättesaamiseks volitatud isikule või muul käesolevas osas sätestatud viisil. Kuna kostja elukoht või viibimiskoht ei ole jätkuvalt teada, siis tuleb vajadusel kohtuotsus kostjale kätte toimetada avalikult. (allkirjastatud digitaalselt) Brigitta Mõttus kohtunik
9 (9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.