HEKLER Industrial HR OÜ pankrotiavaldus Voltsy OÜ (likvideerimisel) pankroti välja kuulutamiseks Ajutise halduri nimetamine
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 12. septembri 2025 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
HEKLER Industrial HR OÜ määruskaebus
Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad
Määruskaebuse esitaja (võlausaldaja): HEKLER Industrial HR OÜ (registrikood 14009447), esindaja Ants Kuningas Puudutatud isik (võlgnik): Voltsy OÜ (likvideerimisel), (registrikood 14767923), esindaja advokaat Kristiina Pralla
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 12. septembri 2025 määrus HEKLER Industrial HR OÜ pankrotiavalduse läbivaatamisega seotud menetluskulude jaotuse osas (resolutsiooni p 9) ja jätta HEKLER Industrial HR OÜ pankrotiavalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Ülejäänud osas jätta maakohtu määrus muutmata.
2.HEKLER Industrial OÜ HR määruskaebus rahuldada osaliselt.
Jätta Hekler Industrial HR OÜ pankrotiavalduse alusel Voltsy OÜ-le (likvideerimisel) ajutine haldur nimetamata ning lõpetada selle pankrotiavalduse alusel menetlus.
3.2.Võtta Voltsy OÜ (likvideerimisel) avaldus pankroti väljakuulutamiseks menetlusse.
3.3.Nimetada Voltsy OÜ (likvideerimisel) pankrotiavalduse alusel ajutiseks halduriks Tiia Kalaus (CiviLex OÜ; Soola 3, Tartu 51004; 504 6694, 7407 662; [email protected]) ning kohustada teda täitma pankrotiseaduse (PankrS) § 22 lgtes 2 ja 5 sätestatud ülesandeid.
3.4.Peatada Voltsy OÜ (likvideerimisel) suhtes praegu toimuv ja tulevikus võimalik sundtäitmine.
3.5.Pankrotiavalduse tagamiseks keelata Voltsy OÜ-l (likvideerimisel) käsutada vara ilma ajutise halduri nõusolekuta.
3.6.Ajutisel pankrotihalduril esitada kohtule kirjalik aruanne PankrS § 22 lg-s 2 nimetatud ülesannete täitmise kohta ja arvamus võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjuste kohta hiljemalt 10. oktoobriks 2025.
3.7.Vaadata võlgniku pankrotiavaldus läbi kirjalikus menetluses.
3.8.Avaldada väljaandes Ametlikud Teadaanded teade käsutuskeelu ja ajutise halduri nimetamise kohta.
3.9.Jätta Hekler Industrial HR OÜ pankrotiavalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
3.10.Määruse jõustumisel tagastada Hekler Industrial HR OÜ-le tema poolt 27. septembril 2024 Rahandusministeeriumi kontole nr EE062200221059223099 ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks deposiidina makstud 1500 eurot Hekler Industrial HR OÜ kontole nr EE932200221078778091 selgitusega „Deposiidi tagastamine, tsiviilasi 2-24-13411“.
3.11.Määrus edastada võlgnikule, registriosakonnale ja täitmiseks ajutisele haldurile ning toimetada kätte pankrotiavalduse esitanud võlausaldajale.
4.Määruskaebuse läbivaatamisega seotud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib võlgnik või pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest üksnes menetluskulude jaotust puudutavas osas.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.HEKLER Industrial HR OÜ (võlausaldaja) esitas 5. septembril 2024 Tartu Maakohtule pankrotiavalduse Voltsy OÜ (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks. Avalduse kohaselt sõlmisid võlausaldaja ja võlgnik suulise tööjõurendilepingu, mille alusel töötasid võlausaldaja töötajad võlgniku juhtimise ja kontrolli all. Võlgnik kohustus tasuma tööjõurenditeenuse eest teenuse saamise järgselt seitsme päeva jooksul töötajate töötundide arvestuse saamisest arvates. Võlgnik on jätnud tasumata 2024. a aprilli tööjõurenditeenuse arve nr 4796, mille maksetähtaeg saabus 15. mail 2024 (7378 eurot 56 senti). Võlgnik väitis avaldajale nii aprillis kui ka mais 2024, et tasub võlad. Samuti kinnitas, et tegemist on ajutiste makseraskustega, mistõttu võlausaldaja töötajaid ei olevat põhjust teenuse 2
osutamiselt tagasi kutsuda ning kohustused täidetakse lähiajal. Võlausaldaja jäi võlgniku juhatuse liikme selgitusi uskuma. Selgunud on, et võlgnik oli juba mais 2024 tõenäoliselt alaliselt maksejõuetu, kuid jättis teadlikult ning tahtlikult võlgniku pankrotiavalduse kohtule esitamata, algatades likvideerimismenetluse. Avalike andmete järgi on võlgnik võõrandanud kinnisasja kaasomandiosa seotud isikule, kusjuures võlgniku maksukohustus jäi pärast vara võõrandamist täitmata ja on avalduse esitamise seisuga 31 944 eurot 23 senti. Seega on tõenäoline, et võlgnik on likvideerimismenetluse käigus asunud võlgniku vara seotud isikutele jagama, võõrandades vara alla turuhinna. Võlgnik pidi hiljemalt 20. detsembril 2023 majandusaasta aruande allkirjastamisel aru saama alalisest maksevõimetusest (2022. a majandusaasta aruandes omakapital negatiivne 97 519 eurot, 2023. a majandusaasta aruanne on esitamata). Seega pidi võlgniku juhatuse liige 20 päeva jooksul esitama kohtule pankrotiavalduse. Kahtlus on, et võlgnik on esitanud kohtule teadvalt valeandmeid ja intellektuaalselt võltsitud bilansi.
2.Maakohus võttis 16. septembri 2024 määrusega võlausaldaja pankrotiavalduse menetlusse ning kohustas teda tasuma ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks deposiidina 1500 eurot. Võlausaldaja maksis 27. septembril 2024 deposiidina 1500 eurot.
3.Võlgnik vaidles võlausaldaja pankrotiavaldusele vastu, palus jätta ajutise halduri nimetamata ning menetluskulud võlausaldaja kanda. Võlgnik ei ole püsivalt maksejõuetu. Võlausaldaja pankrotiavalduse esitamine on alusetu ja pahatahtlik. Menetlusosaliste vahel on lepingust tulenev vaidlus, mis tuleb lahendada pankrotimenetluse väliselt hagimenetluses. Võlgnikul on võlausaldaja vastu nõue rohkem kui 61 000 eurot, kuna võlausaldaja põhjustas lepingu olulise rikkumisega võlgnikule märkimisväärses ulatuses varalist kahju.
4.Võlgnik esitas 26. märtsil 2025 maakohtule pankrotiavalduse ja taotles enda pankroti välja kuulutamist. Kohus liitis 31. märtsi 2025 määrusega pankrotiavaldused ja liidetud tsiviilasja numbriks jäi 2-24-13411. Võlgniku pankrotiavalduse kohaselt olid võlgniku ärilised väljavaated 2023 lõpus ja 2024 alguses väga head, sest võlgnik võitis Enefit AS-i ja Elektrilevi OÜ korraldatud hanked. Võlgnik otsustas tegevuse lõpetada võlgniku juhatuse liikme tervise halvenemise tõttu 2024 kevadel (27. mail 2024) ja alustada võlgniku likvideerimismenetlust. Võlgnik muutus püsivalt maksejõuetuks 6. märtsil 2025, sest Elektrilevi OÜ tasaarvestas 11. märtsil 2025 võlgniku nõude tema vastu summas 179 516,92 eurot. Lisaks oli Maksu- ja Tolliamet oma korraldusega arestinud võlgniku nõude võlgniku vastu 73 905 eurot, mille tasus Elektrilevi OÜ võlgnikule võlgnetava summa arvelt. Elektrilevi OÜ tegevus tõi kaasa olukorra, milles võlgnikul ei ole piisavalt likviidset vara enda kohustuste täitmiseks. Võlgnikul on vara 53 998,30 euro väärtuses ja kohustusi 162 739,71 euro ulatuses.
5.Tartu Maakohus tegi 12. septembri 2025 määrusega järgmised otsustused: jättis võlausaldaja pankrotiavalduse alusel võlgnikule ajutise halduri nimetamata ning lõpetas selle pankrotiavalduse alusel menetluse; võttis võlgniku avalduse pankroti väljakuulutamiseks menetlusse; nimetas võlgniku pankrotiavalduse alusel ajutiseks halduriks T. Kalause; peatas võlgniku suhtes toimuva ja tulevikus võimaliku sundtäitmise; pankrotiavalduse tagamiseks keelas võlgnikul käsutada vara ilma ajutise halduri nõusolekuta; avaldas väljaandes Ametlikud Teadaanded teate käsutuskeelu ja ajutise halduri nimetamise kohta; jättis 3
võlausaldaja pankrotiavalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud võlausaldaja enda kanda; otsustas määruse jõustumisel tagastada võlausaldajale tema poolt ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks deposiidina makstud 1500 eurot ja andis muud vajalikud korraldused. PankrS § 15 lg 3 p 1 kohaselt jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Kõnealuse sätte järgi ei tohi ajutise halduri nimetamisel toimuda sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja (võlausaldaja) ja võlgniku vahel. Nõude selgus tähendab eelkõige seda, et võlgnikule on üheselt arusaadav tema kohustuse alus, suurus ja kohustuse täitmise viis. Olukorras, kus nõude olemasolu ja suuruse hindamiseks on vaja välja selgitada asjaolusid ja hinnata tõendeid, mis on omased hagimenetlusele, ei saa pidada nõuet selgeks. Võlausaldaja ja võlgnik vaidlevad ennekõike selle üle, kas võlgnikul on õigus lepingujärgsest tasu maksmisest keelduda põhjusel, et võlausaldaja on rikkunud kohustust tagada võlgnikule kvalifitseeritud tööjõud ning tekitanud seeläbi võlgnikule kahju. Maakohus leidis, et praeguses asjas võlgniku esitatud vastuväited ja põhjendused kohustustest täitmisest keeldumise kohta on piisavad selleks, et kahelda võlausaldaja nõude selguses ning jätta ajutine haldur võlausaldaja pankrotiavalduse alusel PankrS § 15 lg 3 p 1 järgi nimetamata. Kohus peaks võlausaldajal võlgniku vastu lepingujärgse tasu nõudeõiguse tuvastamiseks selgitama ning tegema kindlaks, kas võlausaldaja tasunõue on muutunud (võlaõigusseaduse § 82 lg 7 mõttes) sissenõutavaks, ja seejärel hindama, kas võlgnik on esitanud sellele nõudele vastuväiteid, mis välistaks nõude maksmapaneku kestvalt või vähemalt annaks õiguse selle rahuldamisest ajutiselt keelduda ning nõuda võlausaldajalt kahju hüvitamist. Seega tuleb selgeks teha, mille eest ja kui suur tasu kokku lepiti ning mida selle tasu eest tegelikult tehti ning kas võlausaldaja vastutab võlgnikule tekkinud kahju eest. Lisaks sisustavad menetlusosalised omavahelisi suhteid mitte ainuüksi pankrotiavaldusest nähtuvate, vaid ka teiste nõuete ja suhetega, mis omavad võlausaldaja nõude ja võlgnikul tasu maksmisest keeldumise hindamise osas tähendust. Seega peaks kohus analüüsima pankrotiavaldusest väljapoole jäävaid õigussuhteid (muuhulgas hindama võlausaldaja poolt võlgnikule saadetud elektrike teostatud töödes väidetud puudusi), kuid kohtu arvates tähendab see seda, et võlausaldaja nõude põhjendatuse hindamine ja sellega seotud asjaolud väljuvad pankrotimenetluse raamidest. Kuna võlgnik on võlausaldaja nõudele põhjendatult vastu vaielnud, ei pea kohus vajalikuks kontrollida võlgniku maksejõuetust. Samuti märgib kohus, et kuigi võlausaldaja nõude suurus võib ületada PankrS § 15 lg 3 p-s 3 märgitud nõude suurust, ei ole ainuüksi sellel põhjusel võlgnikule ajutise halduri nimetamine põhjendatud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Võlausaldaja taotleb maakohtu määruse tühistamist osas, millega maakohus otsustas jätta võlausaldaja avalduse alusel ajutise halduri nimetamata ja lõpetada võlausaldaja pankrotiavalduse menetluse, samuti menetluskulude jaotuse osas. Võlausaldaja taotleb ringkonnakohtult teha uus määrus, millega jätkata menetlust avaldaja esitatud võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ja jätta kõik võlausaldaja menetluskulud solidaarselt võlgniku ja selle juhatuse liikme Sven Kihlevelti kanda. Määruskaebuse põhjendustes leidis võlausaldaja, et rikkunud ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtteid.
4
maakohus on määruse tegemisel
Kohtu hinnang võlgniku vastuväidetele ja põhjendustele muudab pankrotiseaduses sätestatu sisutühjaks ja loob pretsedendi, mille kohaselt võib võlgniku mistahes tõendamata vastuväite lugeda õigustatuks ja põhjendatuks. Kohtunik ei ole pankroti välja kuulutamisele suunatud kohtuasja vaadanud läbi mõistliku aja jooksul TsMS § 2 tähenduses, see seab kahtluse alla kohtuniku erapooletuse ja usaldusväärsuse. Maakohus on jätnud alusetult käsitlemata võlgniku advokaadi poolt kohtule esitatud võltsimistunnustega dokumendi (nimetusega 26. novembri 2024 bilanss, allkirjastamata). Maakohus on jätnud määruses võlausaldaja esitatud tõendid ja võlgniku pankrotiseisundi hindamata, mis on kaasa toonud ebaõige kohtulahendi tegemise. Võlausaldaja on esitanud kohtule tõendid, millest nähtub, et võlgniku esindaja on korduvalt tunnistanud avaldaja poolt pankrotimenetluses esitatud nõuet ja on lubanud teenuse arve tasuda hiljemalt 3. mail 2024 märkusega „ilma kelleltki tunde maha võtmata“. Võlgniku juhatuse liige ei ole võlausaldaja nõudele vastuväiteid esitanud, neid on asunud esitama pankrotiavalduse menetluses võlgniku lepinguline esindaja. Vaidlust ei ole selles, et võlausaldaja on võlgnikule pankrotihoiatuse esitanud. Võlgnik avaldas majandusaasta aruannetes avalikkusele, et ta on sisuliselt maksejõuetu. Võlgniku pikaajaline püsiv maksejõuetus pidi olema kohtule äratuntav võlausaldaja poolt kohtule esitatud tõendite alusel. Võlgnik oli alaliselt maksejõuetu juba 24. septembril 2024. Maakohus jättis menetluskulud alusetult võlausaldaja kanda, võimaldamata seejuures alusetult määruskaebuse esitamist selles osas. Kuivõrd võlgniku juhatuse liige jättis õigeaegselt esitamata pankrotiavalduse, tuleb pankrotiasja menetluskulud määrata solidaarselt võlgniku ja tema juhatuse liikme kanda. Digitoimikus puudub võlgniku 25. septembri 2024 menetlusdokumendi p-s 11 kajastatud oluline avaldus ja suur osa menetlusdokumentide tekste.
7.Võlgnik vaidleb määruskaebusele vastu ja peab maakohtu määrust seaduslikuks ja põhjendatuks. Menetluskulud mõlemas kohtuastmes tuleb jätta võlausaldaja kanda, sest võlausaldaja pankrotiavalduse esitamise ajal ei olnud võlgnik püsivalt maksejõuetu. Seda on nüüdseks kinnitanud ka ajutine haldur. Võlgnik ei ole ühtegi tõendit võltsinud ega kohtule võltsitud tõendeid esitanud. Võlgniku 27. mai 2024 bilansis ei kajastunud võlgniku nõudeid, mis tulenesid osaliselt täidetud lepingutest. Võlgniku likvideerimismenetluse raames nimetatud eksimus parandati. Ajutine haldur võltsinguid ei tuvastanud.
8.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9.Ringkonnakohus leiab, et võlgniku määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud osas, milles maakohus jättis võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata ja lõpetas võlausaldaja pankrotiavalduse menetluse. Maakohtu määrus jääb selles osas muutmata. Osas, milles maakohus otsustas jätta võlausaldaja pankrotiavalduse menetlusega seotud menetluskulud võlausaldaja kanda, tuleb maakohtu määrus tühistada. Ringkonnakohus teeb selles osas ise uue lahendi ja jätab võlausaldaja pankrotiavaldusega seotud menetluskulud poolte endi kanda (TsMS § 657 lg 1 p 2 ja § 659 koosmõjus).
5
10.Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määruse põhjendatust vaidlustatud ulatuses (TsMS § 651 lg 1 ja § 659 koosmõjus). Võlausaldaja vaidlustab maakohtu määrust selles, et kohus jättis tema pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, samuti menetluskulude jaotuse osas (määruse resolutsiooni punktid 1 ja 9). Ülejäänud osas on maakohtu määrus jõustunud.
11.Kõigepealt võtab ringkonnakohus seisukoha võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata jätmise ja tema avalduse alusel menetluse lõpetamise osas. Ringkonnakohus märgib, et kui võlgnik ei ole täitnud oma rahalisi kohustusi, ei pruugi see veel tingida võlausaldaja poolt pankrotiavalduse esitamist. Võlausaldajal on oluline kaaluda, kas kohustuse täitmise nõudmiseks ei ole õigem pöörduda kohtusse hagiga. Pankrotiavalduses peab võlausaldaja põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama nõude olemasolu (PankrS § 10 lg 1). Kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust (PankrS § 15 lg 3 p 1). Nimetatu kohaldamiseks peab kohus hindama võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks olevale nõudele esitatud võlgniku vastuväidete põhjendatust. Lõike 3 p 1 tõlgendamisel tuleb leida tasakaal võlgniku ja võlausaldaja huvide vahel, hoidmaks ära võlausaldajate poolt kergekäeliselt pankrotiavalduse esitamist ja teisalt, et võlgnik ei kuritarvitaks nõude ebaselguse vastuväite esitamise võimalust. Seejuures tuleb arvestada, et kohus ei rahulda pankrotimenetluse selles etapis (pankrotimenetluse eelmenetluses) võlausaldaja nõuet sisuliselt. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega selles, et praegusel juhul ei olnud võlausaldaja nõue, arvestades võlgniku vastuväiteid, selge ja maakohtul oli alus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel jätta ajutine haldur PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel nimetamata. Nõustudes selles osas maakohtu määruse põhjendustega ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid kõiki oma määruses korrata (TsMS § 654 lg 6). Ringkonnakohus märgib, et nõude põhjendatuse kontrollimise muudab kindlasti keerulisemaks see, et võlausaldaja nõue põhineb suulisel lepingul, samuti nähtub koos pankrotiavaldusega esitatud tõenditest, et võlgnik on etteheiteid tööjõu kvaliteedile teinud nii lepingu täitmise ajal (e-kirjavahetus) kui ka esitades vastuväiteid pankrotihoiatusele. Seega ei ole põhjendatud määruskaebuse väited, et vastuväiteid võlausaldaja nõudele hakkas esitama alles võlgniku lepinguline esindaja pärast pankrotiavalduse esitamist. Kuigi maakohus ei nimetanud võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutist haldurit, tasakaalustas võlausaldaja huve praegusel juhul see, et vaidlustatud määruse tegemise ajaks oli võlgnik ka ise esitanud pankrotiavalduse, mille alusel kohus ajutise halduri nimetas. Seeläbi saavutas ka pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja oma eesmärgi, sest kohus nimetas ajutise halduri ja võlgniku pankrotimenetluse eelmenetlus jätkus. Pankrotiavalduse esitamine ei anna võlausaldajale eelist ei pankrotimenetluse eelmenetluses ega ka pankrotimenetluses. Vastupidi, võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata jätmine võtab võlausaldajalt kohustuse ajutise halduri tegevust finantseerida ja seetõttu ongi maakohus põhjendatult tagastanud võlausaldajale deposiidina makstud 1500 eurot. Selles osas ei ole võlausaldaja maakohtu määrust ka vaidlustanud.
12.Olukorras, kus võlausaldaja pankrotiavaldus ei põhinenud selgel nõudel, ei pidanud maakohus võtma seisukohta ka selles, kas võlausaldaja on pankrotiavalduses võlgniku maksejõuetust põhistanud (praegusel juhul tugines võlausaldaja pankrotiavalduses võlgniku maksejõuetuse põhistamisel PankrS § 10 lg 2 p-le 1 ja oli esitanud võlgnikule pankrotihoiatuse) ega ka selles, millal võlgnik muutus püsivalt maksejõuetuks. Seepärast ei pidanud maakohus hindama võlausaldaja neid tõendeid, millega võlausaldaja soovis seda asjaolu tõendada. Maakohus ei pidanud eeltoodud põhjusel võtma ka seisukohta, kas võlgnik esitas kohtule võltsimistunnustega dokumente (bilansi). Ringkonnakohus selgitab, et võlgniku 6
maksejõuetuse tuvastab kohus alles pärast ajutise halduri nimetamist võlgniku pankroti välja kuulutamist otsustades (PankrS § 31 lg 1). Peamiseks tõendiks on kohtule seejuures ajutise halduri aruanne ning seal esitatud tõendid.
13.Teiseks võtab ringkonnakohus seisukoha võlausaldaja pankrotiavalduse läbivaatamisega seotud menetluskulude jaotuse osas. Maakohtus lähtus PankrS § 15 lg-st 6 ja jättis need kulud pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja kanda. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse väitega, et võlausaldajal on menetluskulude jaotuse peale kaebeõigus PankrS § 3 lg 2 ja TsMS § 178 lg 1 alusel. Ringkonnakohus leiab, et PankrS § 15 lg 6 ega ka üldpõhimõtet käsitlev PankrS § 150 lg 3 ei reguleeri menetluskulude jaotust ammendavalt ning see norm ei sisalda menetluskulude jaotuse kohta eriregulatsiooni kõigiks juhtudeks, kui ajutine haldur on jäetud nimetamata. Seega saab menetluskulude jaotamisel PankrS § 3 lg 2 kohaselt lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud põhimõtetest (vt ka TrtRnKm 13.12.2022, nr 2-22-13504; TrtRnKm 27.06.2022, nr 2-21-20100/25 p 8). Ajutise halduri nimetamine ja pankroti välja kuulutamine on hagita asi (TsMS § 475 lg 1 p 122) ja menetluskulude jaotuse hagita menetluses sätestab üldnormina TsMS § 172. Viidatud paragrahvi lõige 1 järgi kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, mh siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Praeguses asjas on pärast võlausaldaja pankrotiavalduse esitamist ja sellele vastu vaidlemist võlgnik ise esitanud enda pankrotiavalduse. Kuigi võlgnik väidab, et ta esitas pankrotiavalduse õigeaegselt, on ajutine haldur tuvastanud, et võlgnikul puudub vara, mille arvelt katta pankrotimenetluse kulusid, seega on menetluses tekkinud pankrotimenetluse raugemise oht (PankrS § 29 lg 1). Kui võlgniku pankrotimenetlus raugeb, võlgnik likvideeritakse ja kustutatakse registrist, siis ei ole võlausaldajal võimalik ka oma nõuet maksma panna ei hagi- ega pankrotimenetluses. Ajutise halduri aruandest nähtub ka asjaolu, et pärast võlgniku likvideerimise otsuse tegemist juhatuse liige likvideerija ülesannetes ei oodanud ära kõigi võlausaldajate nõuete esitamiseks ÄS § 212 lg-s 3 sätestatud tähtaja möödumist, vaid hakkas juba enne selle tähtaja saabumist võlgniku vara võõrandama ja võlausaldajatele väljamakseid tegema. Arvestades võlgniku sellist tegevust ei pea ringkonnakohus õiglaseks jätta võlgniku kulusid pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja kanda. Kuivõrd võlausaldaja avalduse alusel jäi ikkagi ajutine haldur nimetamata, ei ole põhjendatud ka võlausaldaja taotlus jätta kõik menetluskulud (sh võlausaldaja omad) võlgniku kanda. Võlausaldaja pankrotiavalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud tuleb jätta PankrS § 3 lg 2 ja TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda.
14.Määruskaebuse esitaja etteheited maakohtule, et tema pankrotiavaldust ei ole maakohtus läbi vaadatud mõistliku aja jooksul, on põhjendatud. Kui kohus võtab pankrotiavalduse menetlusse, peab kohus otsustama ajutise halduri nimetamise 10 päeva jooksul. Erandiks on need juhud, mil kohus peab ajutise halduri nimetamiseks eelistungi, sellisel juhul peab kohus otsustama ajutise halduri nimetamise 20 päeva jooksul pankrotiavalduse saamisest. Maakohus on seaduses sätestatud tähtaega ajutise halduri nimetamiseks oluliselt rikkunud, mis on kahetsusväärne. Samas ei saa sellest järeldada, et kohtunik ei ole olnud võlausaldaja pankrotiavaldust läbi vaadetes erapooletu. Kohtu erapooletuse nõude rikkumine ei ole praegusel juhul millegagi tõendamist leidnud.
15.Määruskaebuse läbivaatamisega seotud menetluskulud jätab ringkonnakohus PankrS § 3 lg 2 ja TsMS § 171 lg 1 alusel seoses kaebuse osalise rahuldamisega menetlusosaliste endi kanda. 7
16.Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta võib edasi kaevata üksnes siis, kui see on pankrotiseaduses ette nähtud (PankrS § 5 lg 2). Pankrotiseadus ei näe ette kaebeõigust ringkonnakohtu määruse peale, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu määruse osas, milles maakohus jättis võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata (PankrS § 15 lg 5). Ringkonnakohtu määruse peale saab esitada määruskaebuse Riigikohtule üksnes menetluskulude jaotuse osas (PankrS § 3 lg 2 ja TsMS § 178 lg 1). /allkirjastatud digitaalselt/
8
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.