Aktiva Finance Group OÜ hagi T Ti vastu põhivõlgnevuse, intressi, lepingutasu, viivise ja sissenõudmiskulude nõudes 1405,59 eurot
Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479), lepinguline esindaja S e-post xxx
R,
Kostja T T (isikukood xxx), elukoht xxx Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
Lihtmenetlus (kirjalik menetlus)
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Mõista T Tilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja AS xxx ja T Ti vahel sõlmitud 15.03.2023 järelmaksulepingutest nr XXX ja nr XXX tulenev põhivõlg 1049,98 eurot, intress 8,72 eurot, sissenõudmiskulud 55 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 26.07.2023 kuni 14.12.2023 eest 48,61 eurot.
3.Mõista T Tilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja edasiulatuv viivis lepingust nr XXX tulenevalt põhinõudelt 219,99 eurolt ja lepingust nr XXX tulenevalt põhinõudelt 829,99 eurolt alates 15.12.2023 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte kõrgemas määras kui 11,90% aastas.
4.Jätta menetluskuludest 91% kostja kanda ja 9% hageja kanda.
Mõista T Tilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja menetluskulud 600,60 eurot (käibemaksuta).
6.Kostjal tuleb välja mõistetud menetluskuludelt (600,60 eurot) tasuda hagejale viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
1
7.Toimetada kohtuotsus kostjale kätte avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Edasikaebamise kord Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg-s 2 1 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 09.11.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse T Ti (kostja) vastu 1295,81 euro saamiseks. Pärnu Maakohus lõpetas 24.11.2023 maksekäsu kiirmenetluse, kuna võlgnikule ei õnnestunud makseettepanekut mõistliku aja jooksul kätte toimetada, ja andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 14.12.2023 Harju Maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 1049,98 eurot, intressi 74,05 eurot, lepingutasu 38 eurot, sissenõudmiskulud 70 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised (perioodi 26.07.2023–14.12.2023 eest) 48,61 eurot ning viivise alates 15.12.2023 kuni põhinõuete (219,99 ja 829,99 eurot) täitmiseni määraga 11,90% aastas. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt välja hageja menetluskulud, sh riigilõiv 280 eurot ja õigusabikulud 527 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS xxx ja kostja 15.03.2023 järelmaksulepingud nr XXX ja nr XXX, mille alusel sai kostja kaubad järelmaksuga. Kostja kohustus laenud tasuma lepingutes kokku lepitud maksegraafikute alusel perioodi 10.04.2023– 10.09.2025 jooksul. Mõlemas lepingus lepiti kokku intressimääras 11,90% aastas. Lepingu nr XXX krediidi kulukuse määr oli 31,02% ja lepingu nr XXX krediidi kulukuse määr oli 25,78%. Kostja ei täitnud maksegraafikutest tulenevaid kohustusi tähtaegselt ja oli tagasimaksetega viivituses kolme üksteisele järgneva osamaksega (alates 1. osamaksest). AS xxx saatis kostjale 05.07.2023 lepingute ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. 25.07.2023 esitas AS xxx kostjale lepingu ülesütlemise avalduse, kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. 31.07.2023 loovutas AS xxx nõuded hagejale. Nõuete loovutamisest on kostjat teavitatud 31.07.2023 kirjaga. Hageja nõuab viivist põhivõlalt (219,99 ja 829,99 eurot) lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o alates 26.07.2023 lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses 2
määras (11,90% aastas). Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis kokku 48,61 eurot (10,18 + 38,43). Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud meeldetuletusi. Hageja nõuab kostjalt sissenõudekulude hüvitamist 70 euro ulatuses, mis on kujunenud järgmiselt: lepingust nr XXX tulenevalt 24.08.2023 esimese tasulise kirja saatmine 15 eurot, 07.09.2023 teise tasulise kirja saatmine 5 eurot, 03.10.2023 kolmanda tasulise kirja saatmine 5 eurot, muud makseviivitusega tekkinud kulud 5 eurot (sh nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud, kontaktandmete otsingu ja päringu kulud, võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, e-maili teel, võlgnikule tehtavate kõnede kulud ja võlanõude avaldamisega tehtud kulud), ja lepingust nr XXX tulenevalt 09.08.2023 esimese tasulise kirja saatmine 20 eurot, 29.08.2023 teise tasulise kirja saatmine 5 eurot, 16.10.2023 kolmanda tasulise kirja saatmine 5 eurot ja muud makseviivitusega tekkinud kulud 10 eurot (sh nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud, kontaktandmete otsingu ja päringu kulud, võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, e-maili teel, võlgnikule tehtavate kõnede kulud ja võlanõude avaldamisega tehtud kulud).
3.Kohus võttis hagi menetlusse 18.12.2023 määrusega ning toimetas kostjale määruse ja hagimaterjalid kätte väljavõtte avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded 03.01.2024. Kostja ei ole hagile vastanud.
4.Kohus palus 25.04.2025 kohtunõudes hagejal täiendavalt põhjendada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist, kuivõrd hagiavaldusest nähtub kohtule, et krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise analüüsimiseks võtnud aluseks kostja laenutaotlused ja Maksehäireregistri päringud. Kohtule ei nähtunud, et krediidiandja oleks analüüsinud kostja pangakonto väljavõtet. Samuti ei nähtunud, et krediidiandja oleks teinud päringuid nt Pensioniregistrisse või MTA-sse, et välja selgitada kostja sissetulek. Samuti palus kohus hagejal esitada tõendid muude makseviivitusega tekkinud sissenõudmiskulude kujunemise kohta.
5.Hageja märkis 20.05.2025 vastuses kohtunõudele, et ka vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel oleks kostja võlgnevuses alates 1. osamaksetest. Seega oli mõlema lepingu ülesütlemine kehtiv. Täiendavaid tõendeid hageja ei esitanud. Hageja märkis, et juhul kui kohus peaks leidma, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud, tuleb kostjal lepingu nr XXX alusel tagastada lepingu alusel saadud summa 219,99 eurot, intress 3,34 eurot, sissenõudmiskulud 30 eurot ning viivis alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o. alates 26.07.2023. a kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 14.12.2023 lepingujärgses viivisemääras 11,90% aastas. Lepingu nr XXX alusel tuleb sel juhul kostjal tagastada lepingu alusel saadud summa 829,99 eurot, intress 12,35 eurot, sissenõudmiskulud 40 eurot ning viivis alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o. alates 26.07.2023. a kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 14.12.2023 lepingujärgses viivisemääras 11,90% aastas. Edasiulatuvat viivist taotleb hageja samuti määraga 11,90% aastas.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
6.Hageja nõuab kostjalt põhivõlga 1049,98 eurot, intressi 74,05 eurot, lepingutasu 38 eurot, sissenõudmiskulusid 70 eurot, sissenõutavaks muutunud viiviseid (perioodi 26.07.2023– 14.12.2023 eest) 48,61 eurot ning viivist alates 15.12.2023 kuni põhinõuete (219,99 ja 829,99 eurot) täitmiseni määraga 11,90% aastas. 3
7.Kohus tuvastas, et AS xxx ja kostja sõlmisid 15.03.2023 järelmaksulepingu nr XXX (dtl 40–43) ja 15.03.2023 järelmaksulepingu nr XXX (dtl 45–48). Lepingu nr XXX alusel sai kostja kauba maksumusega 219,99 eurot ja lepingu nr XXX alusel sai kostja kauba maksumusega 829,99 eurot. Lepingud on mõlema poole poolt digitaalselt allkirjastatud. Hagiavalduse kohaselt ei ole kostja tagasimakseid teinud.
8.Nõude üleminek krediidiandjalt hagejale on tõendatud nõude loovutamise teatistega, mis edastati kostjale lepingus märgitud postiaadressile (dtl 58–59).
9.AS xxx ja kostja vahel sõlmitud lepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti väljaspool majandustegevust. Riigikohus on 24.11.2023 tsiviilasjas nr 2-21-13098 määruses selgitanud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Kohtul on esmalt otstarbekas kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
10.Kohus tuvastas, et 15.03.2023 seisuga oli eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 15,31%. Seega oli maksimaalne krediidi kulukuse määr 45,93%. Praegusel juhul ei ületa laenude krediidi kulukuse määr (31,02 ja 25,78%) VÕS § 406 2 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmäära.
11.Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks siseriiklikule õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/48. Kohus lähtub asja lahendamisel lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa Kohtu lahendites väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20–23). Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama (VÕS § 403 4 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1, VÕS § 4034 lg 13). Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-22-147995 tehtud 28.07.2023 määruse p-s 12.1 leidnud, et kuigi krediidiandjal on õigus kehtestada sisekord krediidivõimelisuse hindamiseks, ei tähenda see seda, et vastavat korda järgides on krediidiandja alati järginud ka vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ka vastav kord võib selle põhimõttega vastuolus olla. Lisaks on Tallinna Ringkonnakohus 08.11.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-20-106661 selgitanud, et ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (otsuse p 55). Tarbijal on küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ning krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) 4
§ 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3). Riigikohus on eelnevalt viidatud lahendis nr 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: •
tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);
•
tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);
•
tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);
•
tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
Lisaks selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 403 4 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb 5
vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet.
12.Kohus selgitas 25.04.2025 hagejale, et kohtu esialgsel hinnangul on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud ning andis hagejale võimaluse täiendavate selgituste ja tõendite esitamiseks, millest nähtuks, et krediidiandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi (dtl 88–91). Samuti palus kohus esitada tõendid muude sissenõudmiskulude osas.
13.Hagiavaldusest ja hageja 20.05.2025 vastusest ning lisatud tõenditest järeldub, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav. Krediidiandja ei teinud kindlaks, kas krediit vastab kostja finantsolukorrale ning kas sellest võib kostjale tekkida olulisi raskusi ning kahjulikke majanduslikke tagajärgi.
13.1.Hagiavalduse kohaselt võttis krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise analüüsimiseks aluseks kostja laenutaotlused ja Maksehäireregistri päringud (dtl 30– 32). Hagimaterjalidest ei nähtu, et krediidiandja oleks küsinud kostja arvelduskonto väljavõtet, mille põhjal oleks võimalik tuvastada kostja varaline seisund ning regulaarse sissetuleku suurus (KAVS § 49 lg 1 p 1). Seejuures nähtuvad Maksehäireregistri (taust.ee) päringust (dtl 62) hagiavalduse aluseks olevatest lepingutest tulenevad nõuded, mis viitab asjaolule, et kohtule esitatud päringu väljavõte on tehtud pärast lepingute sõlmimist. Krediidiandja ei ole välja selgitanud kostja sissetulekut ega tuvastanud, kas kostja sissetulek on regulaarne. Samuti ei ole krediidiandja kontrollinud kostja igakuiste kohustuste ja majapidamiskulude suurust ja sisu. Laenutaotluses märgitud ning registritest nähtuvad andmed ei ole piisavad, et selgitada välja tarbija tegelikud sissetulekud, kohustused ja majapidamiskulud ning sissetulekute regulaarsus.
13.2.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et krediidiandja ei järginud VÕS § 4034 lg 2 esimeses lauses nõutavat hoolsust. Kostjal oli küll VÕS § 403 4 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3).
14.Hageja väitel ei teinud kostja ühtegi tagasimakset ning oli võlgnevuses kolme järjestikuse osamakse tasumisega. Seega oli lepingute punktist 9 tulenev ülesütlemise esmane eeldus täidetud (poolte kokkulepe ülesütlemise kohta järgib VÕS § 416 lg-s 1 sätestatut). Krediidiandja saatis kostjale 05.07.2023 lepingute ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks (dtl 56). Kuivõrd kostja võlgnevust ei tasunud, esitas krediidiandja 25.07.2023 kostjale lepingu ülesütlemise avalduse (dtl 57). Neil asjaoludel saab lepingu ülesütlemise lugeda kehtivaks.
15.Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni, kuna intress on olemuslikult tasu laenu kasutamise eest. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning asendub (üldjuhul) viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamisega (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest, vt RKTKo 26.11.2012, nr 3-2-1-141-12, p 10).
15.1.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral loetakse VÕS § 403 4 lg 7 kohaselt tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Võlasuhtele kohalduv intressimäär avaldatakse regulaarselt väljaandes Ametlikud Teadaanded (VÕS § 94 lg 6
2). Seadusjärgne intressimäär alates krediidi andmisest 15.03.2023 kuni 30.06.2023 oli 2,50%, 01.07.2023 kuni lepingu ülesütlemiseni 25.07.2023 oli 4%. Lepingus kokkulepitud intressimäär on seadusjärgsest suurem, 11,90% aastas. Hageja saab seega nõuda kostjalt põhivõla tasumist ning VÕS §-s 94 sätestatud määras intressi alates laenu väljastamisest. Hageja on esitanud ümberarvestuse kuni 10.07.2023, mille kohaselt oli lepingu nr XXX puhul kujunenud seadusjärgne intress kokku 3,34 eurot ja lepingu nr XXX puhul 12,35 eurot. Kohus arvestab intressinõuet hageja märgitud perioodi ulatuses.
15.2.Kohtu arvutuste kohaselt kujunes seadusjärgne intress lepingu nr XXX osas kokku 1,87 eurot. Intressi aluseks olevad tehted on järgmised (arvestades hageja märgitud laenujäägi summat): 1) 15.03.2023–10.04.2023: 219,99 × 2,5% ÷ 360 × 27 päeva = 0,41 eurot; 2) 11.04.2023–10.05.2023: 219,99 × 2,5% ÷ 360 × 30 päeva = 0,45 eurot; 3) 11.05.2023–10.06.2023: 219,99 × 2,5% ÷ 360 × 31 päeva = 0,47 eurot; 4) 11.06.2023–10.07.2023: 219,06 × 2,5% ÷ 360 × 20 päeva ja 219,06 × 4% ÷ 360 × 10 päeva = 0,54 eurot.
15.3.Kohtu arvutuste kohaselt kujunes seadusjärgne intress lepingu nr XXX osas kokku 6,85 eurot. Intressi aluseks olevad tehted on järgmised (arvestades hageja märgitud laenujäägi summat): 1) 15.03.2023–10.04.2023: 829,99 × 2,5% ÷ 360 × 27 päeva = 1,53 eurot; 2) 11.04.2023–10.05.2023: 824,90 × 2,5% ÷ 360 × 30 päeva = 1,70 eurot; 3) 11.05.2023–10.06.2023: 802,65 × 2,5% ÷ 360 × 31 päeva = 1,70 eurot; 4) 11.06.2023–10.07.2023: 780,48 × 2,5% ÷ 360 × 20 päeva ja 780,48 × 4% ÷ 360 × 10 päeva = 1,92 eurot.
15.4.Seega tuleb kostjalt VÕS § 4034 lg 7 ja § 94 lg 1 alusel välja mõista intress kokku 8,72 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja intressinõude 65,33 euro ulatuses (74,05 – 8,72).
16.Kohtupraktika kohaselt on VÕS § 4034 lg 7 teise lausega hõlmatud intress ja muud krediidiga seotud tasud (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu ja muu sarnane). Ringkonnakohtud on avaldanud seisukohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud krediidiandjal säilib sissenõudmiskulude ja viivise tasumise nõue (TlnRnKo 05.02.2020, nr 218-134930, p 10; TrtRnKo 17.06.2021, nr 2-21-125271, p 9 ja 29.05.2020, nr 2-18-12417, p 11).
17.VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest tulenevalt ei võlgne kostja muid tasusid, seega jääb hageja nõue lepingutasu osas rahuldamata (38 eurot).
18.Hageja nõuab kostjalt 70 euro suuruse sissenõudmiskulu hüvitamist. VÕS § 113 2 lg 2 p 1 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Punkti 2 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 ja kuni 1000 eurot. 7
18.1.Lepingu nr XXX osas saatis hageja kostjale meeldetuletuskirjad 24.08.2023, 07.09.2023 ja 03.10.2023 (dtl 63–66). Kohus peab põhjendatuks sissenõudmiskulude hüvitamist kolme tasulise meeldetuletuskirja saatmise eest.
18.2.Lepingu nr XXX puhul saatis hageja kostjale meeldetuletuskirjad 09.08.2023, 29.09.2023 ja 16.10.2023 (dtl 67–73). Kohus peab põhjendatuks sissenõudmiskulude hüvitamist kolme tasulise meeldetuletuskirja saatmise eest.
18.3.Hagiavalduse kohaselt tegi hageja mõlema lepingust tuleneva nõue puhul andmete töötlemist, kontaktandmete otsinguid ja päringuid, võlanõuete selgitamist, võlgnikuga suhtlemist jms, kuid nende osas hageja kohtule tõendeid ei esitanud, sh pärast kohtunõuet. Hageja nõuab eeltoodud toimingute eest kokku 15 eurot (5 + 10). Kuivõrd hageja tõendeid ei esitanud, on kohtu hinnangul nimetatud kulutused põhjendamata ja tõendamata.
18.4.Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt VÕS § 113 2 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel välja mõista sissenõudmiskulud 55 eurot (25 + 30). Kohus jätab rahuldamata hageja sissenõudmiskulud 15 euro ulatuses (70 – 55).
19.Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o alates 26.07.2023 kuni hagi esitamiseni (14.12.2023). Pooled on lepingus kokku leppinud intressiga võrdses viivisemääras 11,90% aastas.
19.1.VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tuleneb, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis) arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
19.2.Hageja on seisukohal, et lepingujärgsed viivised kohalduvad ka vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral. Hageja tugineb Riikohtu lahendile tsiviilasjas nr 2-2113098, millest tulenevalt märgib, et vastutustundliku laenamise põhimõte ei too kaasa kogu lepingu tühisust, vaid osalist tühisust kokkuleppelise intressi osas. Sellest lähtuvalt on hageja seisukohal, et lepingus kokkulepitud viivis on kehtiv (dtl 94–95).
19.3.Käesoleval juhul oli lepingutes kokku lepitud viivis lepingujärgses intressimääras, kuid mitte vähem kui seadusjärgse tarbijakrediidi viivise määras (dtl 42, 47). Lepingujärgne intressimäär oli 11,90% aastas, s.o lepingutes lepiti kokku viivisemääras 11,90% aastas.
19.4.Kohus ei nõustu hagejaga selles, et vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral säilib alati õigus nõuda lepingujärgset viivist. Selline tõlgendus ei ole kooskõlas regulatsiooni mõttega. Regulatsiooni mõte on olnud vähendada krediidiandja krediidi tulusust ja võlgniku koormust olukorras, kus krediidiandja ei ole laenanud vastutustundlikult. Kui vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral säiliks õigus nõuda ja kohustus tasuda lepingujärgset (kõrget) viivisemäära, oleks seaduse nõudeid rikkuv laenamine krediidiandjale jätkuvalt sama tulus (intressi asemel teeniks krediidiandja intressimääraga võrdset viivist). Regulatsiooniga on 8
asendatud lepingujärgne intress seadusjärgse intressiga. Sellest tulenevalt võiks ka öelda, et kui lepingus oli kokku lepitud, et viivisemäär on võrdne intressimääraga, peaks ka lepingus kokku lepitud viivisemäär muutuma vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral seadusjärgseks intressimääraks (mis antud juhul lepingu sõlmimise ajal oli 2,5% ja 4%). Kohus leiab, et VÕS § 113 lõikest 1 tulenevalt on võlausaldajal siiski õigus saada seadusjärgset viivist, tingimusel, et see ei ole kõrgem lepingus kokku lepitud viivisemäärast.
19.5.Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel välja viivise põhivõlgnevuselt, kuid mitte kõrgemas määras kui 11,90% aastas alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o alates 26.07.2023 kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 26.07.2023–14.12.2023 eest on 48,61 eurot (219,99 + 829,99) × 11,9% ÷ 365 × 142 päeva = 48,61). Seega rahuldab kohus hageja viivisenõude täies ulatuses.
20.Eelneva põhjal mõistab kohus kostjalt välja järelmaksulepingutest tuleneva põhivõla 1049,98 eurot, intressi 8,72 eurot, sissenõudmiskulud 55 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 48,61 eurot ja edasiulatuva viivise põhinõuetelt 219,99 ja 829,99 eurolt VÕS § 113 lgs 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte rohkemas määras kui 11,90% aastas, alates 15.12.2023 kuni põhinõude täitmiseni. Ülejäänud osas – lepingutasu 38 eurot, intress 65,33 eurot ja sissenõudmiskulud 15 eurot, kokku 118,33 eurot – jääb hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
21.Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 kohaselt menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
21.1.Kohus jaotab menetluskulud praegusel juhul võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi esemeks on rahaline nõue ning seega on hagi rahuldamise ulatus täpselt välja arvutatav.
21.2.Hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud hageja nõuetest rahuldas kohus ligikaudu 91% (1162,31 ÷ 1280,64 eurot × 100% = 90,76%). Seega jäävad menetluskulud 91% ulatuses kostja kanda ning 9% ulatuses hageja kanda (100% - 91% = 9%).
22.TsMS § 174 lg-st 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
23.Hageja 13.02.2026 menetluskulude nimekirja (dtl 98–99) kohaselt on hageja menetluskuludeks riigilõiv 280 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja õigusabikulu 865 eurot, kokku 1145 eurot. Kostja menetluses ei osalenud, seega ei ole tal hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid tekkinud.
23.1.Käesoleva tsiviilasja hagihind on 1405,59 eurot. Riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi kuulus kuni 1500 euro suuruse hagihinna korral tasumisele 280 eurot. Tasutud riigilõiv 280 eurot on põhjendatud ja vajalik menetluskulu.
23.2.TsMS § 4842 sätestab, et maksekäsu kiirmenetluses määrab kohus maksekäsus või menetluse lõpetamise määruses võla tasumise tõttu TsMS §-s 4881 ettenähtud juhul lisaks menetluskulude jaotusele kindlaks ka hüvitatava riigilõivu rahalise suuruse ning määrab 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks. Muid avaldaja kantud 9
menetluskulusid maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata. Nimetatud sättest tulenevalt ei saa hageja ka hagi rahuldamise korral nõuda kostjalt oma maksekäsu kiirmenetluse kulude hüvitamist TsMS § 4842 esimeses lauses sätestatust suuremas ulatuses, st saab nõuda riigilõivu hüvitamist ja 20 euro suuruse menetluskulude hüvitise maksmist (§ 4842 teine lause). Seega on maksekäsu kiirmenetluse menetluskulu 20 eurot põhjendatud ja vajalik.
23.3.Hageja lepingulise esindaja kulu hagimenetluses on 865 eurot (5 tundi tunnitasuga 169 eurot). Hagejat esindas menetluses TsMS § 218 lg 1 p 2 tingimustele vastav lepinguline esindaja, magistrikraadiga õigusteadmistega isik. Mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks on kohtupraktikas peetud 60–100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks (TlnRnKo 28.09.2023, nr 2-22-15592, p 60). Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (RKTKm 13.11.2013, 3-2-1-115-13, p 25). Kohus leiab, et hageja esindaja märgitud teenustasu 169 eurot tund ilma käibemaksuta tuleb käesolevas asjas lugeda ebamõistlikult kõrgeks. Arvestades praeguse tsiviilasja olemust, vaidluse keerukust ja hageja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni, on esindaja taotletud tunnitasu suurus kohtu hinnangul ülepaisutatud. Kohus on seisukohal, et hageja esindaja tunnitasu on ülemäärases suuruses võrreldes kohtupraktikas heakskiidetud Eesti Advokatuuri liikmeks mitte oleva lepingulise esindaja tunnitasuga. Tegemist on hageja põhitegevuse standardse vaidlusega. Lähtudes mh mõistlikest turuhindadest ja kohtupraktikast, on põhjendatud tunnitasumäär kohtu hinnangul 120 eurot. Praegusel juhul on tegemist keskmise keerukusega varalise õigusvaidlusega. Hageja lepingulise esindaja töö sisaldas hagi esitamiseks alusdokumentide kogumist ja analüüsimist, hagiavalduse koostamist, kohtunõuetele vastamist ja menetluskulude nimekirja koostamist ja. Kostja menetluses ei osalenud. Kohtu hinnangul on põhjendatud ajakulu hagimenetluses osalemisel kokku 3 tundi, mis vastab ka menetluses esitatud dokumentide ja nende lisade mahu hulgale. Arvestades lepingulise esindaja põhjendatud tunnihinda, on hageja põhjendatud õigusabikulu kokku 380 eurot (3 tundi × 120 eurot + 20 eurot maksekäsu kiirmenetluse kulu).
23.4.Eeltoodust tulenevalt määrab kohus hageja menetluskulude suuruseks 280 + 380 = 660 eurot. Kuivõrd hageja menetluskuludest jääb kostja kanda 91%, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 600,60 eurot (660 × 91%).
24.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on kohtule vastava taotluse esitanud, mistõttu kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda tema poolt hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
25.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.
10
26.Maksekäsu kiirmenetluses ei õnnestunud kohtul kostjale avalduse materjale mõistliku aja jooksul ja registrites näidatud kontaktidel kätte toimetada. Kohus üritas kostjale dokumente kätte toimetada e-posti aadressidele xxx ja xxx Rahvastikuregistri andmetel on võlgniku elukoha aadressiks märgitud xxx, kuid varasemas menetluses tagastas xxx kohus dokumendid ja teatas, et adressaadi elu- või asukoht on teadmata. xxx korteriomanik kinnitas 13.11.2023, et kostja ei ela sellel aadressil. Aadressid xxx ja xxx ei ole kinnistusraamatus leitavad. Kostja isa kinnitas 13.11.2023, et kostja elab xxx, kuid aadressi ega telefoninumbrit ei tea. Seisuga 31.07.2023 kostja xxx rahvastikuregistri andmetel registreeritud aadressi xxx ei oma. Kostja tegelik elukoht ei ole teada ja kõiki võimalikke vahendeid kasutades ei olnud võimalik seda välja selgitada. Töötamise registri järgi kostja Eestis töökohta ei oma.
27.Kohtuotsuse tegemise ajaks ei ole ülalkirjeldatud asjaolud muutunud, kostja menetluses ei osale ning läbi proovimata kontaktandmed puuduvad. Maakohus on seisukohal, et TsMS § 317 lg 1 p 1 eelduste uuesti kontrollimine oleks tulemusteta ning toimetab kohtuotsuse kostjale kätte otsuse väljavõtte avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kohtuotsus loetakse TsMS § 317 lg 5 kohaselt avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte avaldamisest väljaandes Ametlikud Teadaanded. (allkirjastatud digitaalselt) Helina Mark kohtunik
11
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.