Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Gaida Kivinurm, Mare Merimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
28.09.2009, Tallinn
Tsiviilasja number
2-07-59944
Tsiviilasi
R. Ž. hagi OÜ Priva Shipping Company vastu töövaidluses ning OÜ Priva Shipping Company vastuhagi võlgnevuse tasumiseks ja kahju hüvitamiseks Harju Maakohtu 06.08.2008 otsus
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik, tsiviilasja hind
OÜ Priva Shipping Company apellatsioonkaebus, tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 54 195,56 krooni
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja R. Ž. ́i (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht
XXXXXX XX-X XXXXXXX)
Kostja OÜ Priva Shipping Company (registrikood 10687771, asukoht Tuukri 19 Tallinnas), esindaja Indrek Nuut
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 06.08.2008 otsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi
vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Hageja nõue ja põhjendused
1.Hageja esitas kostja vastu nõude töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu muutmiseks, töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest kuue kuu keskmise palga suuruse hüvitise saamiseks, tööraamatu kinnipidamise eest ühe kuu keskmise palga suuruse hüvitise saamiseks ning saamata jäänud palga ja puhkusehüvitise saamiseks.
2.Hagiavalduse, selle täienduse ja hageja kirjalike ning istungil antud selgituste kohaselt (tlk 2-4, 96-99, 114-117) sõlmisid pooled 11.12.2000 töölepingu hageja töötamiseks kostja juures agent-prahtijana. 15.10.2002 määrati hageja mereveo osakonna juhatajaks.
3.Hageja seisukohal, et alates augustikuust 2007 hakkas tööandja tegema talle takistusi töö tegemisel ja otsima sihilikult puudusi tema töös. 15.08.2007 käskkirjaga loeti hageja puudumine töölt 14.08.2007 alusetuks ja sõiduauto kasutamine isiklikes huvides. Tegelikkuses viibis hageja 09.08.2007-16.08.2007 haiguslehel. Tööandja sellega ei arvestanud.
4.20.11.2007 käskkirjaga nr 20/11/07-01 karistati hagejat 19.11.2007 tööle hilinemise eest noomitusega. Tegelikkuses hageja hiljaks ei jäänud. Sama kuupäeva käskkirjaga nr 20/11/07-02 karistati hagejat tööeeskirjade rikkumise eest noomitusega, kuna hageja oli kasutanud töötelefoni isiklikeks kõnedeks ja nõuti sisse 1 756,43 krooni, mis oli suurem kui kõneeritusel, kuid hageja tasus selle summa. Sama kuupäeva käskkirjaga nr 20/11/0703 avaldati hagejale noomitus ametiauto kasutamise eeskirjade rikkumise eest ja nõuti hüvitist bensiini ülekulu eest, mille hageja tasus. Sama kuupäeva käskkirjaga nr 20/11/074 kehtestas tööandja hagejale 30 päevase katseaja. Käskkiri, millega kehtestati katseaeg, ei olnud seaduslik.
5.30.11.2007 kell 8.30 tööle tulles avastas hageja, et ei pääse kabinetti, kuna ära olid vahetatud nii valvekood kabineti uksel kui arvutiparoolid. Asjaolust, et ta ei saa arvutisse sisse, sai ta teada juba 29.11.2007 õhtul, kui püüdis kodust tutvuda tööarvutis olevate ekirjadega. Tööandja juhataja O. G. teatas hagejale suuliselt, et hageja on töölt kõrvaldatud ning peab ära andma telefonid ja auto võtmed, samuti soovitas kirjutada avalduse lahkumiseks omal soovil. Järgmisel tööpäeval, 03.12.2007, läks hageja tööle, kuid igahommikusele nõupidamisele teda ei lastud ning juhataja teatas, et ta on koondatud ja peab ära andma võtmed, uksekaardi ja bensiinikaardi. Samuti teatas juhataja, et varsti tuleb personalitöötaja, kes vormistab vastava käskkirja. Tegelikkuses sai hageja 03.12.2007 käskkirja nr 5 koos tööraamatuga alles 10.12.2007 ja siis selgus, et hageja oli vallandatud töödistsipliini rikkumise alusel. Lõpparvet talle välja ei makstud. Hageja on seisukohal, et töödistsipliini rikkumisi ei olnud ning tööleping peab olema lõpetatud töölepinguseaduse (TLS) § 82 alusel.
6.Hageja on seisukohal, et tema nõuded puudutavad ka varasemaid distsiplinaarkaristusi ning et neid ei vaidlustanud ta põhjusel, et soovis sama tööandja juures edasi töötada. Kuna talle oli teada juhataja impulsiivne käitumine, ei teinud ta varasematest käskkirjadest suurt numbrit ja kirjutas neile lihtsalt alla. Oma töökohustusi täitis ta täies mahus ja vastavalt töölepingule ning ametijuhendile. Talle määratud karistuste arv ei näita kohustuste täitmata jätmist, vaid põhjendamatut norimist ja kiusamist. Tegelikkuses kasvas tema põhipalk, ta sai lisatasu, tal võimaldati kasutada ametiautot, teda edutati karjääriredelil, tal oli õigus pidada tööandja nimel läbirääkimisi. Ka oli töölepinguga lubatud reguleerida tööaega vastavalt töö iseloomule ja õhtused töötamised ning lepinguline vabagraafik andis talle õiguse tulla järgmisel päeval tööle kuni ühe-tunnise hilinemisega.
7.Hagiavalduse täienduses on hageja seisukohal, et 03.12.2007 käskkirjaga nr 5 oli talle määratud kaks karistust ühe süüteo eest: noomitus ja töölepingu lõpetamine. Vastavalt seadusele võib aga iga süüteo eest määrata vaid ühe distsiplinaarkaristuse. Kostja vastuväited
8.Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt (tlk 34-37, 104-106, 133-137) on hageja vastuväited seonduvalt eelmiste distsiplinaarkaristustega esitatud hilinemisega. Kuna töötaja neid õigeaegselt ei vaidlustanud, siis järelikult ta nõustus nendega. Töötajale määratud eelnevate karistuste hulk näitab korduvat kohustuste täitmata jätmist või mittenõuetekohast täitmist ja distsiplinaarkaristuse määramisel on tööandjal õigus võtta arvesse töötaja eelnevat käitumist. Töösuhte lõpetamine ei olnud tingitud tööandja hetkelisest seisukohast, vaid töötaja oli aastate kestel korduvalt rikkunud töödistsipliini ja kuritarvitanud tööandja usaldust.
9.30.11.2007 ei olnud vahetatud hageja kabineti valvekoodid ega arvuti paroolid. Hageja vastavad väited on vastuolulised - pääsemata kabinetti ei saanud ta teada, et ta ei saa arvutisse sisse. Vale valvekoodiga kabineti ukse avamisel oleks aga saadetud häire valvekeskusesse. Töötajal puudus igasugune põhjus, takistus või vabandus mitte siseneda oma kabinetti 30.11.2007.
10.03.12.2007 ilmus hageja tööle hilinemisega, kuid lahkus peatselt omavoliliselt ega ilmunud välja enne, kui 10.12.2007, mil teda kutsuti telefoni teel käskkirja ja tööraamatut vastu võtma. Eelnevalt oli ta suuliselt teatanud juhatajale, et ei soovi senise tööandja juures tööd jätkata.
11.Tööandjal oli töölepingu lõpetamisel töötaja vastu rahaline nõue tulenevalt poolte vahel 07.04.2005 sõlmitud laenulepingust. Tasaarvestuse akti keeldus hageja 10.12.2007 allkirjastamast. Kostja on seisukohal, et tegemist oli tasaarvestuse avaldusega võlaõigusseaduse (VÕS) § 198 mõttes. Vastavalt Riigikohtu praktikale ei ole lõpparve kinnipidamisega tegemist, kui viivitus toimus kaalukatel põhjustel. Antud asjas oli kaalukaks põhjuseks tasaarvestuse lubatavus.
12.Hageja väited tema eduka karjääri kohta ei vasta tegelikkusele. 2007. ja eelnevatel aastatel vähenes vedude hulk ja seega halvenesid mereveo osakonna, mille juhatajaks hageja oli, töötulemused. Tööandjal on õigus anda töötaja poolt tööülesannete täitmise kohta hinnanguid. Hageja ei ole tõendanud, et tööandja oleks rikkunud töölepingut.
13.Hageja poolt ametiauto kasutamine töövälisel ajal ei puutu töövaidlusesse. Kostja vastuhagi ja selle põhjendused
14.Koos vastusega hagile esitas kostja vastuhagi (tlk 36-37, 105 ja 134). Vastuhagi kohaselt omas tööandja töölepingu lõpetamisel töötaja vastu rahalisi nõudeid, mida soovis tasaarvestada töötajale töösuhte lõppemisel väljamaksmisele kuuluva rahasummaga, millest aga töötaja 10.12.2007 keeldus. Tööandja nõuded koosnevad kahest osast: 1)
07.05.2005 sõlmitud laenulepingu alusel töötaja poolt tagastamata laen 46 200 krooni ja viivitusintress VÕS § 113 lg 1 alusel kohtuistungi päeva seisuga kokku 8 551,44 krooni ja sealt edasi 6,33% päevas iga viivitatud päeva eest; 2) 18 201,95 krooni suurune kahju nõue, mille hageja tekitas tööandjale, kui ületas sõiduautode kasutamise eeskirjaga kehtestatud kütuse piirnormi.
15.Hageja oli kohustatud pidama ametiauto kasutamise kohta sõidupäevikut, kuhu tuli märkida kõik tehtud sõidud ja selle alusel oleks toimunud kütusekulude tasumine tööandja poolt kõikide sõitude eest, millised töötaja tegi töökohustusi täites. Töötaja aga regulaarselt sõidupäevikut ei pidanud ning tööandja hüvitas seadusega lubatud ulatuses kütusekulu. Tõendamata on töötaja väited tema kasutusse antud sõiduauto kasutamise kohta teiste töötajate poolt, samuti auto kasutamisest töövälisel ajal juhataja korraldusel.
16.Hagis märgitud lisatasude maksmine oli tööandja õigus, kuid sellega ei muutunud need põhipalga osaks. Kokkulepitud põhipalk nähtub töölepingust.
17.Vastuhagi ja hagi osas on võimalik teha tasaarvestus. Hageja vastuväited vastuhagile
18.Hageja vaidles vastuhagile vastu osaliselt. Hageja ei vaidle vastu laenulepingu alusel tasumisele kuuluvatele summadele, küll aga kütuse ülekulu tasumisele. Hageja leids, et ametiautot ei kasutanud mitte ainult tema, vaid ka kostja juhataja G.. Juhataja korraldusel tegi ta ametiautoga mitte ainult töösõite, vaid ka muid sõite tööandja huvides, olles ise samal ajal autojuhiks. Seetõttu tekkis ka kütuse ülekulu. Samuti käis ta autoga komandeeringutes. Ei ole võimalik kindlaks määrata, milliseid sõite tehti tööandja huvides ja milliseid mitte.
19.Kuni suveni 2007 maksis tööandja töötajale kahte palgalisa: nn A-lisa 25% käibest nn isikliku initsiatiivi eest tööandja käibe suurendamisel ja nn B-lisa arvestatuna tööandja kasumilt. Alates suvest 2007 ei makstud enam tööandja korraldusel B-lisa, vaid see arvestati ametiauto bensiini ülekulu katteks. Töölepingu lõpetamisel ei olnud tööandjal õigus lõpparvet kinni pidada ilma töötaja nõusolekuta. Maakohtu otsus
20.Maakohus leidis, et nii hagi kui vastuhagi on osaliselt tõendatud ja põhjendatud ning kuuluvad osaliselt rahuldamisele.
21.TDVS § 2 p 1 kohaselt on distsiplinaarsüüteoks muuhulgas TLS-i §-des 48 ja 50 nimetatud kohustuse töötajapoolne süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine. TLS § 48 lg 1 p 1 kohaselt on töötaja kohustatud täitma töölepingu tingimusi ja § 50 p 2 kohaselt pidama kinni ettenähtud tööajast ning p 3 kohaselt õigeaegselt ja täpselt täitma tööandja seaduslikke korraldusi. Vastavalt käskkirjale nr 5 03.12.2007 oli töötaja süüteoks, mille alusel lõpetas tööandja pooltevahelise töösuhte, omavoliline töölt puudumine 30.11.2007 ja omavoliline töölt lahkumine 03.12.2007. Samuti tööandja korraldustele mitteallumine.
22.Asja lahendamisel omab tähtsust, kas leiab tõendamist, et hageja puudus 30.11.2007 omavoliliselt töölt ja kas ta lahkus 03.12.2007 omavoliliselt töölt (nii nagu on kirjeldatud töötaja süütegu käskkirjas nr 5). Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja tuli 03.12.2007 tööpäeva hommikul õigeaegselt tööle, kuid lahkus peale suhtlemist tööandja esindaja O. G.iga. Kostja esindaja selgituste kohaselt ja vastavalt käskkirjas märgitule on tööandja seisukohal, et 30.11.2007 puudus hageja omavoliliselt töölt ning 03.12.2007 lahkus omavoliliselt töölt. Hageja selgituste kohaselt teatas O. G. 30.11.2007 tööpäeva hommikul talle, et ta on töölt kõrvaldatud, samuti ei pääsenud ta oma töökabinetti, kuna ära olid vahetatud vastav valvekood ja ka tema tööarvuti parool; 03.12.2007 tööle tulles teatas sama isik, et ta on koondatud, käskis tal asjad pakkida ja töölt ära minna.
23.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Nimetatud tööpäevade hommikutel toimunu tõendamiseks esitasid pooled kohtule tõenditena tunnistajate ütlused. Kohus on nimetatud tõendite (tunnistajate I. P.i ja M. T.i ütlused) alusel seisukohal, et tõendamist ei leidnud ei hageja omavoliline puudumine 30.11.2007 ega omavoliline lahkumine 03.12.2007. Vastavalt käskkirjale nr 5 „Töötaja R. Ž. puudus omavoliliselt töölt 30.11.2007 ... 03.12.2007 lahkus omavoliliselt töölt...“ Sellisest süüteo kirjeldusest saab järeldada, et 03.11.2007 ei ilmunud töötaja üldse tööle, 03.12.2007 aga ilmus, kuid lahkus enne tööpäeva lõppu tööandja nõusolekuta. Poolte vahel sõlmitud töölepingu muudatuste p 4.3 kohaselt algas hageja töö kell 8.30 ja lõppes 17.00. Tunnistaja I. P.i, kes töötab sama tööandja juures aastast 2000 ja osaleb kohustuslikel tööandja igahommikustel nõupidamistel, ütluste kohaselt tuli hageja 30.11.2007 hommikul õigeaegselt tööle kell 8.15, suhtles O. G.iga ja mõne aja pärast lahkus; nõupidamisel hagejat ei olnud ja O. G. teatas, et saatis hageja järele mõtlema; ka eelmistel päevadel olid hageja ja O. G. midagi kõrgendatud toonidel arutanud; 30.11.2007 hommikul oli hageja tunnistajale teatanud, et ei saa oma kabinetti sisse, kuna signalisatsioon ei lähe maha; ka 03.12.2007 tuli hageja tööle õigeaegselt kell 8.15, vestles O. G.iga ning O. G. teatas nõupidamisel, et töö ajal ei tohi hagejaga suhelda, kuna see on aja ja vahendite raiskamine; 03.12.2007 peale koosolekut jättis hageja teiste töötajatega hüvasti, võttis oma isiklikud asjas ja ütles, et ei tööta enam selles firmas (tlk 158-159). Tunnistaja M. T.i ütluste kohaselt ei mäleta ta täpset kuupäeva, kuid mäletab, et ühe tööpäeva hommikul ei osalenud hageja nõupidamisel, kuid vestles peale seda O. G.iga, võttis oma asjad ja lahkus; samal päeval pärast lõunat tuli O. G. nende tuppa ja teatas, et esialgu peavad nad ajama läbi hagejata ning küsis, kuidas teised kujutavad ette edasist töökorraldust (tlk 160-161).
24.Nimetatud tõenditega leidsid kohtu arvates tõendamist hageja väited, et 30.11.2007 saabus ta hommikul õigeaegselt tööle, kuid tööandja saatis ta töölt ära „järele mõtlema“. Seega ei leidnud tõendamist töötaja töölt omavoliline puudumine nimetatud kuupäeval ning tähtsust ei oma, et tõendamist ei leidnud, millisel konkreetsel põhjusel tööandja sellise korralduse andis. Tunnistaja I. P.i ütlustega on tõendatud, et tööandja esindaja ise teatas nõupidamisel teistele töötajatele, et saatis hageja järele mõtlema ning et töö ajal temaga suhelda ei tohi. Ka leidis nimetatud tõenditega tõendamist, et 03.12.2007 hageja tõepoolest töölt lahkus, kuid tegemist ei saanud olla omavolilise lahkumisega, vaid sisuliselt pidi tegemist olema mõlema poole kokkuleppel toimunud lahkumisega. Nimelt nähtub tunnistajate ütlustest, et tööandja esindaja oli koheselt samal päeval teadlik ja aktsepteeris, et töösuhe poolte vahel on lõppenud, samuti, et töötaja teatas töökohast isiklike asjadega lahkudes, et ei tööta enam selles firmas. Asjaolu, et pooled ei leppinud mõistlikult kokku töösuhte lõpetamise aluses (näiteks poolte kokkuleppel) ja töötaja ei esitanud vastavasisulist avaldust, kuid tööandja saatis ta töökohast koos isiklike asjadega ära, ei anna tööandjale alust lugeda töölt lahkumine omavoliliseks ja töötaja käitumine süüliseks töökohustuste rikkumiseks. Tõendamist ei leidnud, kas tööandja tõepoolest lubas töölepingu lõpetada koondamise alusel või mitte, kuid töölepingu lõpetamise aluse seaduslikkuse tuvastamisel see käesolevas asjas tähtsust ei oma.
25.Veenvat tõendamist ei leidnud hageja väited tema töökabineti ja arvuti valvekoodide/paroolide muutmise kohta tööandja poolt. Tunnistaja I. P.i ütluste kohaselt ütles hageja talle 30.11.2007, et ei saa kabinetti sisse, kuid isiklikult ta ei näinud, kas signalisatsioon oleks maha läinud või mitte ja tema isiklikult hageja kabinetti avada ei püüdnud. Tegemist on ainsa tõendiga, milline kaudselt hageja väidet kabineti signalisatsiooni kohta 30.11.2007 hommikul tõendab. Teised tunnistajad sellest asjaolust midagi ei teadnud. Arvuti parooli kohta esitatud väite tõendamiseks hageja ühtegi tõendit
ei esitanud. Seega ei ole asja sisulise arutamise tulemusena kohtu jaoks veenvalt tõendatud hageja väited tööandja poolt tema arvuti parooli vahetamise kohta 29.11.2007 ja kabineti ukse turvakoodi vahetamise kohta 30.11.2007. Samas on kohus seisukohal, et asja tervikuna sisulise lahendamise seisukohalt nimetatud väited tähtsust ei oma.
26.Eeltoodust tulenevalt ei leidnud tõendamist asjaolud, mille alusel tööandja määras töötajale käskkirjaga nr 5 distsiplinaarkaristustena noomituse ja töölepingu lõpetamise TLS § 86 p 6 alusel. Seega kuuluvad määratud distsiplinaarkaristused tühistamisele vastavalt TDVS § 23 lg-le 2, kuna töötajat oli karistatud 03.12.2007 ebaseaduslikult. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et nimetatud käskkirjas määratud karistused on ebaseaduslikud ka vastuolu tõttu TDVS § 9 lg-ga 1, mille kohaselt võib iga süüteo eest määrata ainult ühe distsiplinaarkaristuse. Arutletavas asjas on aga väitetavalt 30.11.2007 ja 03.12.2007 toimepandud süüteo eest määratud kaks karistust: noomitus (distsiplinaarkaristus vastavalt TDVS § 3 p-le 1) ja töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 6 alusel (karistus vastavalt sama sätte p-le 4).
27.Vastavalt TDVS § 23 lg-le 1 võib töötaja, kellele on määratud distsiplinaarkaristus, pöörduda kohtusse ühe kuu jooksul, mil ta sai teada või pidanuks teada saama karistuse määramisest. Vastavalt kohtule esitatud käskkirjadele 20.11.2007 nr 20/11/07-1, nr 20/11/07-2 ja nr 20/11/07-3 oli töötajale avaldatud tööandja poolt kolm noomitust erinevate süütegu eest (tööle hilinemine, ametitelefoni kasutamine isiklikes huvides, ametiauto kasutamine isiklikes huvides). Puudub vaidlus, et töötaja sai neist teada 20.11.2007, kuid kohtus neid ei vaidlustanud. Seega on nimetatud karistused kehtivad ja käesoleva hagi piiridest väljuvad kõik poolte väited/vastuväited nimetatud karistuste määramise põhjendamatuse/põhjendatuse kohta ning kohus neid tulenevalt TsMS §-st 439 käesolevas otsuses ei analüüsi. Lisaks esitati kohtule tööandja käskkirjad 15.08.2007 ja 20.11.2007 nr 20/11/2007-4, mida ei saa käsitleda distsiplinaarkaristuste määramise dokumentidena TDVS-i mõttes, kuna need ei vasta ilmselgelt seadusele – esimeses ei ole üldse määratud distsiplinaarkaristust, teise puhul aga ei kuulu karistusena määratu (katseaeg) seaduses ettenähtu distsiplinaarkaristuste loetellu.
28.Vastavalt individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 28 lg-le 1 on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik muuhulgas asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks. TLS § 86 p 6 kohaselt on tööandjal õigus lõpetada töötajaga sõlmitud tööleping töötajapoolsel töökohustuste rikkumisel, kusjuures lähtuda tuleb ka TLS §-st 103. Nimetatud sätte lg 1 kohaselt on tööandjal õigus lõpetada käsitletaval alusel tööleping, kui süütegu häiris tööd ja töötajal on distsiplinaarkaristus, mis ei ole kustunud. ITVS § 29 lg 2 sätestab, et kui töötaja vaidlustab töölepingu lõpetamise seaduslikkuse, kuid ei soovi tööle ennistamist, loeb töövaidlusorgan töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisel töötaja omal algatusel lahkunuks alates töötamise tegelikust lõppemise päevast. Sama sätte lg 3 kohaselt tuleneb töövaidlusorgani õigus lugeda töötaja töölt omal algatusel lahkunuks töötaja soovimatusest jätkate tööd selle tööandja juures, mistõttu vastava otsuse tegemine ei ole piiratud töötaja konkreetse taotlusega töölepingu lõpetamise formuleeringu suhtes. Viidatud seadusesättest tulenevalt ei kuulu rahuldamisele hageja nõue lugeda tööleping lõppenuks TLS § 82 alusel. Nimetatud säte reguleerib töölepingu lõpetamist tööandja poolse lepingutingimuste rikkumise või tootmis- või töökorralduses tehtud muudatuste tõttu ja lg 1 kohaselt on sellisel juhul tegemist töötaja algatusel lepingu lõpetamisega, milleks ta peab ette teatama tööandjale vähemalt viis kalendripäeva. Hageja ei väitnud ega tõendanud, et ta oleks kostjale vastavasisulise avalduse esitanud. Seega puudub ka võimalus töösuhtel TLS § 82 alusel lõppeda.
29.Poolte vahel puudub vaidlus, et tööleping lõppes 03.12.2007. Vastavalt ITVS § 30 lg-le 2, kui töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik, kuid töötaja ei soovi tööle ennistamist ja ta
loetakse lahkunuks omal algatusel, mõistab töövaidlusorgan töötajale välja hüvitise kuni tema kuue kuu keskmise palga ulatuses olenevalt töölepingu lõpetamise asjaoludest ja seaduserikkumise iseloomust töölepingu lõpetamisel. Sama sätestab TLS § 117 lg 2.
30.Kohus võtab hüvitise suuruse määramisel arvesse järgmised tõendamist leidnud asjaolud: 1) töötaja tööstaaž sama tööandja juures (alates 11.12.2000, seega töösuhte ebaseadusliku lõpetamise ajahetkeks sisuliselt seitse aastat), 2) töötaja juhtiv ametikoht (mereveoosakonna juhataja alates 31.12.2004), 3) kolm kehtivat distsiplinaarkaristust, 4) probleemid tööajaga aastal 2005-2007, mida töötaja on möönnud, kuid mille eest ei ole karistusi määratud (tõendatud töötaja avaldusega 11.07.2005 tlk 39, töötaja seletuskirjaga 07.12.2006 tlk 40, e-kirja vahetus tööandjaga 13.11.2007/14.11.2007 tlk 41), 5) tööandja ilmselt ebaseaduslikud käskkirjad 14.08.2007 ja 20.11.2007. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et mõistlikuks ja kohaseks hüvitise suuruseks antud asjaoludel on kolme kuu keskmine palk.
31.Hageja on nõuded esitanud arvestatuna keskmisest palgast suurusega 32 957,70 krooni kuus. Kostja ei ole omapoolset arvestust esitanud, kuid on tõendanud novembri palga suuruseks 15 942 krooni (brutos, tlk 138). Keskmise palga suuruse arvestamisel lähtub kohus TsMS § 230 lg-st 1 ja võtab kohus aluseks VV määrusega nr 275 15.08.2001 kehtestatud keskmise palga arvutamise korra § 2 lg 1, mille kohaselt arvutatakse keskmine palk üldjuhul arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud palga kogusummast. Seega võtab kohus hüvitise arvestamisel keskmise palgana arvesse 5 x 32 957,79 + 16 701,14 (22 x 759,14) = 181 490,09: 6 = 30 248,35 krooni kuus. Seega kuulub tööandjalt töötaja kasuks välja mõistmisele hüvitisena töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest 3 x 30 248,35 = 90 745,05 krooni.
32.Poolte vahel puudub vaidlus, et töölepingu lõpetamisel kostja hagejale lõpparvet välja ei maksnud ega ole seda teinud senini. Vastavalt palgaseaduse (PalS) § 32 lg-le 1 on tööandja kohustatud töölepingu lõppemise päeval töötajale maksma kõik tööandjalt saada olevad summad ning kui töötaja ei saanud töölepingu lõppemise päeval lõpparvet vastu võtta, on tööandja kohustatud maksma lõpparve viie päeva jooksul, arvates nõude esitamisele järgnenud päevast. Kohus ei nõustu kostja vastuväitega nagu ei oleks tegemist lõpparve välja maksmisega viivitamisega ja seda põhjusel, et 10.12.2007 töölepingu lõpetamise käskkirja kätte andmisel hagejale esitas kostja pooltevaheliste rahaliste nõuete tasaarvestuse avalduse (tlk 69), mida aga hageja keeldus allkirjastamast. Menetluse käigus leidis tõendamist, et poolte vahel oli tõepoolest sõlmitud laenuleping, mille lausel oli hageja saanud oma tööandjalt laenu, kuid tõendamist leidis ka asjaolu, et selle laenulepingu täitmise tähtaeg ei olnud veel saabunud. Seega seisuga 10.12.2007 ei olnud hagejal veel täitmata kohustust, mida kostja oleks saanud tasaarvestada ja ta oli kohustatud lõpparve seaduses sätestatud korras välja maksma.
33.Poolte vahel puudub vaidlus lõpparve koosseisu üle – saamata novembri palk ja hüvitis kasutamata puhkuse 39 päeva eest. Küll on aga vaidlus väljamaksmisele kuuluvate summade üle. Tunnistaja K. S., kostja raamatupidaja, ütlustega on tõendatud, et novembri töötasu (õiend 06.05.2008, tlk 138) hulka ei ole tööandja juhatuse liikme O. G.i korralduse alusel arvestatud tasu viimase tööpäeva 30.11.2007 eest ja seda põhjusel, et oli koostatud töölt puudumise alusel käskkiri. Kuna aga otsuse p-s 1 ei leidnud tõendamist tema töölt puudumine tema süül, vaid tööandja algatusel, siis ei ole põhjendatud selle tööpäeva eest tasu mittemaksmine. Vastavalt tööandja õiendile oli hageja päevatasu novembrikuus 759,14 krooni (15 942 : 21 tööpäeva) ja seega kuulub hagejale välja maksmisele novembrikuu 22 tööpäeva eest 16 701,14 krooni. Nimetatud novembrikuu töötasu on võetud kohtul arvesse ka ülalpool toodud keskmise palga arvestamisel.
34.Ka nõustus kohus kostja vastuväidetega seonduvalt novembri eest lisatasude mittemaksmisega tööandja poolt. Vastavalt pooltevahelise töölepingu p-le 5.2 oli lisatasu
maksmine tööandja õigus. Selline töölepingu punkt on kooskõlas PalS § 2 lg-ga 1, mille kohaselt on palk tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule või õigusaktile, samuti muudel õigusaktiga, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud juhtudel; palk koosneb põhipalgast ja seaduses ettenähtud juhtudel makstavatest lisatasudest, preemiatest ja juurdemaksetest. Sama sätte lg 2 kohaselt on põhipalgaks töölepingus või õigusaktis kindlaks määratud tunni-, päeva- nädala- või kuupalgamäära alusel arvutatud palk. Vastavalt töölepingu muudatusele 03.04.2006 oli hageja põhipalgaks brutos 15 100 krooni. Lisatasud, milliseid hageja sai (vastavalt tunnistaja K. S. ́e ütlustele 25% sellest, mida firmasse tõi ja 25% tööpanuse eest) ei kuulu selliste lisatasude hulka, mida tuleb tasuda vastavalt PalS-i sätetele (näiteks ületunnitöö eest jmt). Seega oli tegemist tööandja ühepoolse otsustuse alusel makstud tasudega, milliste maksmist hagi korras tööandjalt nõuda ei saa.
35.Lõpparve välja maksmisega viivitamisel kuulub rakendamisele TLS § 119 lg 2, mille kohaselt lõpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Hageja on esitanud nõude 15-päevase kinnipidamise perioodi eest. Võttes aluseks otsuse p-s 4 tõendamist leidnud keskmise palga kuus 30 248,35 krooni, kuulub seega kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele hüvitisena lõpparve kinnipidamise eest 30 248,35 : 30 x 15 = 15 124,18 krooni.
36.Vastuhagiavalduses on kostja ühe nõudena esitanud hagejale antud laenu tagasi saamise nõude. Hageja vastukostjana ei sisulisi ega aritmeetilisi vastuväiteid sellele nõudele ei esitanud. Poolte vahel puudub vaidlus, et 07.04.2005 laenulepingu alusel sai töötaja tööandjalt laenu 60 000 krooni intressiga 5% aastas kuni 30.06.2005 (tlk 70), et poolte kokkuleppel pikendati tagasimakse tähtaega kuni 30.06.2006 ning lõplikult kuni 31.12.2007 (tlk 71 ja 100) ning et põhilaenu on tagastamata suuruses 46 200 krooni. Seega töölepingu lõpetamise seisuga 03.12.2007 ei olnud saabunud laenu tagasimakse tähtaeg ja laenuandja nõue laenusaaja vastu ei olnud muutunud täidetavaks võlaõigusseaduse (VÕS § 197 mõttes). Seetõttu ei saa ka lugeda hagejale 10.12.2007 allkirjastamiseks antud akti tasaarvestuse avalduseks VÕS § 198 mõttes. Eeltoodust tulenevalt pidas kohus põhjendatuks laenulepingu alusel mõista hagejalt välja VÕS § 76 lg 1, § 396 ja § 397 alusel põhivõla 46 200 krooni ja intressi osas kohtuotsuse kuulutamise päeva seisuga suuruses 8 551,44 + 348,15 = 8 899,59 krooni.
37.Teine vastuhagiavalduses esitatud nõue puudutab töölepingu kehtivuse ajal töötaja poolt tööandjale väidetavalt tekitatud kahju, kusjuures kahju seisneb ametisõiduki kasutamisel tööandja poolt kehtestatud kütuse piirmäära ületamises ja tööandja poolt selle kütusekoguse maksumuse tasumises. Tööandja nõue tugineb äriühingus kehtestatud sõiduautode kasutamise eeskirjale (tlk 72-74).
38.Kohus asus seisukohale, et vastuhageja nimetatud nõue rahuldamisele ei kuulu. Puudub vaidlus, et poolte vahel oli kogu väidetava kahju tekitamise perioodil töölepingul põhinev töösuhe ja sõiduauto, mille kasutamisel töötaja kütust tööandja krediitkaardiga võttis, oli antud tema kasutusse tööülesannete täitmiseks. Seega saab tööandja nõuet õiguslikus mõttes käsitleda lepingulise nõudena ja vastavalt VÕS §-le 100 ja § 101 lg 1 p-le 3 on alust nõuda töötajalt tekitatud kahju hüvitamist vaid töötajapoolse töölepingu rikkumise korral. Vastavalt töölepingu p-le 7.2 oli töötaja kohustatud hoiduma tegudest, mis kahjustavad tööandja vara. Puudub vaidlus, et hageja oli allkirjastanud sõiduautode kasutamise eeskirja, mille p 3.1 kohaselt oli kütusekaardi kasutamise piirmääraks 1 500 krooni kuus, välja arvatud põhjendatud operatiivülesannete täitmise korral. Puudub vaidlus, et hageja ületas kehtestatud normi. Eeskirjade p 3.4 kohaselt oli selle normi ületamisel kasutajal kohustus informeerida oma otsest ülemust ning mitterahuldava põhjenduse korral oli otsesel ülemusel õigus ülekulule vastav summa töötaja palgast kinni
pidada. Poolte vahel puudub vaidlus, et novembrikuus ülekulu hagejalt ka kinni peeti ning hageja seda ei vaidlustanud. Kohus on seisukohal, et TsMS § 230 lg-st tulenevalt pidi vastuhageja tõendama, et ulatuses, milles oli ületatud vastukostja kasutuses olnud sõiduauto kütuseliimiti ja mida koheselt peale ülekulu avastamist sisse ei nõutud, ei olnud tegemist põhjendatud ülekuluga. Tunnistaja K. S. ütlustega on tõendatud, et bensiiniarve tuli igakuiselt üldise e-kirjaga ja kõik, kaasaarvatud juhatuse liige O. G., said vastava kuu tarbimisest koheselt teada ning kui oli ületatud limiiti, otsustas juhatuse liige, mis edasi sai. Seega juhul, kui juhatuse liikmelt reageeringut (selgituse nõuet) ei tulnud, oli töötajal mõistlik alus eeldada, et juhtkond on lugenud kogu kasutatud kütuse põhjendatuks. Vastupidist tõendavaid tõendeid vastuhageja ei esitanud. Asjaolu, kas töötaja täitis sõidupäevikut või mitte, antud vaidluse lahendamisel tähtsust ei oma, sest vastavalt eeskirjadele ei olnud kulude põhjendatuse ainsaks kokkulepitud tõendiks sõidupäeviku sissekanded. Vastavalt eeskirjade p-le 3.7 sai sõidupäeviku mittetäitmine olla aluseks erisoodustusmaksu tasumisele, kuid sellist nõuet tööandja esitanud ei ole. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et töötaja poolne töölepingu rikkumine tema kasutuses olnud sõidukisse kütust enam tankides, kui nägi ette tööandja poolt kehtestatud sõidukite kasutamise eeskiri.
39.Menetluskulud jättis kohus poolte enda kanda. Apellatsioonkaebus
40.Kostja leidis, et kohus on tõendeid vääralt hinnanud ja teinud nendest valed järeldused. Kostja soovib vaidlustada otsuse osas, mis puudutab hageja töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamist ja tema kasuks väljamõistetud töölepingu ebaseadusliku lõpetamise hüvitist summas 90 745 krooni ja lõpparve summat 57 818,14 krooni.
41.Kohus on tunnistajate ütlusi hinnanud meelevaldselt ning kohati kontekstiväliselt. 03.12.2007 käskkirja nr 5 tuleb tõlgendada vastavalt tegelikult asetleidnud asjaoludele. Maakohus on vääralt tõlgendanud tunnistaja I. P.i ütlusi. Väljend „saatis järele mõtlema“ ei sisalda endas kinnitust selle kohta, et tööandja oli lubanud töötajal, kes oli osakonna juhataja, lahkuda oma töökohalt ning jätta täitmata igapäevased töökohustused. Samuti ei saa käskkirjas kasutatud väljend „puudus omavoliliselt töölt“ tähendada, et sellisel juhul töötaja töökohale üldse ei ilmunud. Lisaks sellele ütles tunnistaja I. P., et eelnevatel päevadel olid O. G. ja hageja midagi omavahel arutanud kõrgendatud toonides. On arusaamatu, miks asus kohus nimetatud ütlust hinnates apellandi suhtes negatiivsele seisukohale. Pooltevaheline kõrgendatud toonides arutelu seisnes selles, et juhatuse liige tegi töötajale etteheiteid tolle töökvaliteedi suhtes osakonna juhina – osakonna jaoks püstitatud eesmärgid olid täitmata, osakonda võetud uued töötajad välja õpetamata jne. Mille peale töötaja reageeris selliselt, et teatas enda äraminekust, mistõttu peab tööandja ta koondama. Sellega tööandja nõus ei olnud ning tegi ettepaneku enda sõnade üle järele mõelda ning teha edasiseks tööks vajalikud järeldused ja koostada arengukava. Kostja aga lahkus töötaja töökohalt. Töötaja lahkumist kinnitavad kõik tunnistajad. Samas ei tunnista ükski tunnistaja otseselt, et töötajal oleks lubatud 30.11.2007 lahkuda ning enda tööülesandeid mitte täita. Tunnistaja M. T. on pööranud ka tähelepanu sellele, et R. Ž. ei täitnud regulaarselt oma ülesandeid osakonna juhina.
42.Maakohtu järeldus, et tööandja esindaja ise teatas nõupidamisel teistele töötajatele, et saatis hageja järele mõtlema ning et töö ajal temaga suhelda ei tohi, on selgelt väär. Tuleb eristada, mis juhtus 30.11.2007 ja mis toimus 03.12.2007. Tunnistajate ütlustest ilmneb, et järele mõtlema (seejuures mitte töölt ära) saadeti töötaja 30.11.2007, töölt lahkumisest töösuhte lõpetamise mõttes oli aga juttu alles 03.12.2007 kui töötaja tõepoolest lahkudes väitis, et ei tööta enam ettevõttes. Seejuures ei täpsustanud ta, mis oli juhtunud või miks ta lahkub. Tunnistaja ütlustest ei nähtu, et tööandja oleks koosolekul teatanud teistele
töötajatele, et ta oleks hageja töökohalt minema saatnud, sealjuures paludes, et töötaja ka isiklikud asjad kaasa võtaks. Tunnistaja ütlustest ei nähtu, et vastutaja lahkumine 03.12.2007 oleks toimunud selgelt tööandja initsiatiivil. Tunnistajate ütlustest nähtub, et 30.11.2007 saadeti töötaja järele mõtlema, seejuures ei olnud juttu tema lahkumisest tööpostilt ega töölt, ega mainitud keeldu temaga suhelda. Lahkumisest teatas hageja kõigepealt ise. Seejuures lähtub tunnistaja M. T. ütlustest, et tööandja ei maininud töösuhte lõpetamist. Distsiplinaarkaristuse määramist ega töötajale ega töölepingu lõpetamist tööandja poolt 03.12.2007 veel ei toimunud.
43.Tõendeid objektiivselt hinnates saab järeldada, et töötaja lahkus nii 30.11.2007 kui ka 03.12.2007 omal soovil ja algatusel tööpostilt, pannes seega toime distsiplinaarsüütoe. Ükski tunnistaja ei ole avaldanud arvamust, et nendel päevadel võis juhatuse liige O. G. hageja töölt ära saata.
44.Keeld hagejaga tööajal suhelda anti peale 03.12.2007. Apellandi arvates ei ole kohus seda asjaolu õigesti ega piisavalt analüüsinud. Pärast hageja töölt lahkumist 03.12.2007 pidi juhatus tagama firma sh mereveoosakonna operatiivse töö ning on loomulik, et olukorras kus esines erimeelsusi juhatuse ja hageja vahel, oli esmane tagada, et ei tekiks vastuolulisi töökorraldusi ja arusaamatusi ning tegevuses võetaks aluseks juhatuse liikmetelt saadud info ja juhised. Vale on seda korraldust siduda kuidagi vaidlusaluse töösuhte lõpetamise asjaoludega või selle abil tõlgendada tööandja käitumist töötaja suhtes.
45.Apellant palub erilise tähelepanuga võtta arvesse tunnistaja M. T.i ütlusi, kes oli hageja alluv. M. T. on öelnud, et hageja jättis unarusse firma tehingute täitmise, ei õigustanud end osakonnajuhatajana, ei teadnud tihti, mis tema juhitud osakonna toimub, ei tegutsenud alati firmale kõige kasulikumal viisil, vaid vahel pigem kahjulikult. Tunnistaja väitel töötas hageja vahel enda kasu jaoks, mitte tööandja heaolu silmas pidades
46.Eeltoodu põhjal jõudis kohus väärale seisukohale, et tõendamist ei leidnud asjaolud, mille alusel tööandja määrus töötajale käskkirjaga nr 5 distsiplinaarkaristusena noomituse ja töölepingu seaduse lõpetamise TLS § 86 p 6 alusel.
47.Kostja leiab, et töötasu mittearvestamine tööpäeva 30.11.2007 eest oli õigustatud, kuna töötaja lahkus omavoliliselt töölt. Tööandja taolist luba töötajale ei andnud. Apellant Lõpparvena väljamakstav summa peaks olema novembri kuu töötasu summas 15 942 krooni ja saamata jäänud puhkusetasu summas 41 117 krooni. Kokku 57 095 krooni.
48.Kostja ei nõustunud ka maakohtu käsitlusega, mis puudutab bensiinikulude hüvitamise rahuldamata jätmist. Kostja leiab, et kooskõlas eeskirja p 3.4 on tal õigus nõuda ka käesoleva menetluse kestel kütuse ülekulu hüvitamist. Nõudeõigus tuleneb muuhulgas ka VÕS-i § 1037 lg-st 1 ja 2. Kostja arvates on autode kasutamise eeskirja kohaselt ülekulu aktsepteerimine otseses sõltuvuses töötaja poolsest aruandest. Seejuures tuleb arvestada, et hagejal ei olnud sellise iseloomuga töö, mis oleks tingitud igapäevasest auto kasutamisest. Samuti ei ole seaduse ega kokkulepetega reguleeritud, et juhatuse liige peab ülekulu suhtes kohe seisukoha võtma. Kohus on meelevaldselt asunud seisukohale, et juhatuse liikmelt ei tulnud selgituse nõuet. Vastupidi, juhatuse liige on korduvalt suuliselt nõudnud sõitude aruande esitamist. Kuna ülekulu tekitati ning lepinguliselt ja eeskirjadest lähtuvalt peab töötaja põhjendama ja tõendama ülekulu tegemist.
Vastus apellatsioonkaebusele
49.Hageja ei nõustunud apellatsioonkaebuse seisukohtadega ja palus jätta kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
50.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
51.TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib apellatsioonikohus esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuna hageja ei ole kohtuotsust vaidlustanud ning kostja on vaidlustanud otsust üksnes töölepingu ebaseadusliku lõpetamise, töölepingu lõpetamise hüvitise väljamõistmise, lõpparve summa ning kütuse ülekulu nõude rahuldamata jätmise osas, ei pea kolleegium vajalikuks maakohtu otsuse seaduslikkust ega põhjendatust muus osas kontrollida.
52.Apellatsioonkaebuses esitatud kostja seisukohad tuginevad sarnaselt hagile esitatud vastuses väljendatule endiselt ekslikule arusaamisele, et hageja poolt töölt lahkumine 30.11.2007 ja 03.12.2007 oli omavoliline. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus esitatud asjaolude ja tõendite pinnalt õigesti leidnud, et kostja ei ole tõendanud 03.12.2007 käskkirja nr 5 aluseks olnud asjaolude aset leidmist ja seetõttu puudus kostjal seaduslik alus nimetatud asjaoludel hagejaga töölepingu lõpetamiseks. Erinevalt kostja seisukohast on maakohus kolleegiumi arvates hinnanud vaidluse aluseks olnud asjaolusid ja esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning ringkonnakohtul ei ole alust võtta nende suhtes teistsugust seisukohta. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohtadega täies ulatuses ning ei pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks esimese astme kohtu otsuse põhjendusi korrata. Kostja poolt viidatud menetlusnormide rikkumist kolleegium maakohtu töös ei tuvastanud.
53.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et kostja ei ole oma veendumust, et hagejat 30.11.2007 „järele mõtlema saates“, ei pidanud kostja silmas hagejat tööülesannetest vabastada, usutavalt põhjendanud. Nähes, et hageja on talle antud „järele mõtlemise“ korraldust töökohalt lahkudes ekslikult mõistnud, oleks kostja võinud hagejale tema ekslikust korraldusest arusaamisele tähelepanu juhtida ja korralduse sisu hagejale selgitada. Tegelikkuses kostja aga pärast hagejale „järele mõtlemise“ korralduse andmist viimase edasise tegevuse vastu huvi ei tundunud ning seetõttu ei ole veenev kostja väide, et tema tegelik soov oli, et hageja „mõtleks järele“ samaaegselt tööülesandeid täites. Kuna maakohtu järeldus, et kostjal puudus alus 03.12.2007 käskkirja nr 5 alusel hagejaga töölepingu lõpetamiseks, on tööleping lõpetatud ebaseaduslikult ja maakohus on mõistnud kostjalt hageja kasuks põhjendatult välja töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitise ja lõpparve. Maakohus on hüvitise ja lõpparve arvestanud vastavalt seadusele ja arvutused on matemaatiliselt õiged.
54.Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjust maakohtu ostust muuta ka vastuhagis esitatud kütuse ülekulu nõude rahuldamata jätmise osas. Maakohus on jõudnud kolleegiumi arvates K. S. ütluste (tlk 162-163) pinnalt õigele järeldusele, et kostja ettevõtteseisese kütuse kasutamise tegeliku korralduse kohaselt aktsepteeris kostja 2007.a jookusul hageja poolt tehtud kütuse ülekulu igakuiselt kuni sama aasta novembrini. Asjaolu, et juhatuse liige langetas otsuse ületatud limiitide tagasinõudmise osas igakuiselt töötajatele e-kirjaga saadetud aruande alusel ning et kostja pidas varasemal perioodil kütuse kulutamise põhjendatuks, kinnitab lisaks K. S. ütlustele kostja 20.11.2007 käskkiri nr 20/11/07-3, milles kostja on esmakordselt märkinud, et hageja on kulutanud kütust üle normi ning on seetõttu kohustatud tasuma kostjale ülekulu eest kokku 1 381,28 krooni (tlk 18). Käskkirjast võib järeldada, et varasema perioodi kohta kostjal hagejale pretensioone ei olnud ning esmakordselt vastuhagis kogu 2007.a kütuse ülekulu nõue on otsistud ega vasta kuni 2007.a novembrini poolte vahel kütuse kulutamise osas valitsenud arusaamisele. Vastavalt ettevõtte sisese sõiduautode kastutamise eeskirja p-le 3.1 võis hageja 1 500 krooni suurust kütuseliimiti põhjendatud operatiivülesannete täitmise korras
ületada ning sama eeskirja p-i 3.4 kohaselt kuulus kütuselimiidi ületamise põhjendatusele hinnangu andmine ja selle töötaja palgast kinnipidamise üle otsustamine autokasutaja ülemuse pädevusse (tlk 73). Vaidlust ei ole selle üle, et hageja on kostjale 20.11.2007 käskkirjaga nr 20/11/07-3 pandud 1 381,28 krooni suuruse kütuse ülekulu hüvitanud. Tõendeid selle kohta, et hageja oleks 2007.a novembrikuu ja töösuhte lõpetamise vahele jäänud perioodil kütust üle normpiiri kulutanud, kohtule esitatud ei ole. Eeltoodu põhjal on maakohus jätnud kütuse ülekulu hüvitamise nõude põhjendatult rahuldamata.
55.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
Iko Nõmm
Gaida Kivinurm
Mare Merimaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.