Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbimata

Mõista RŽ ́ilt välja OÜ P S C kasuks tagastamata laen suuruses 46 200.00 (nelikümmend kuus tuhat kakssada) krooni ja viivisintress suuruses 8899.59 (kaheksa tuhat kaheksasada üheksakümmend üheksa krooni 59 senti) krooni. RŽ ́ilt välja mõistetud rahasummad tasaarvestada temale välja mõistetud hüvitisega ebaseadusliku töölepingu lõpetamise eest. Pooltevahelise tasaarvestuse lõpptulemusena tuleb OÜ-l P S C maksta RŽ ́ile hüvitisena ebaseadusliku töölepingu lõpetamise eest 35 993.61 (kolmkümmend viis tuhat üheksasada üheksakümmend kolm krooni 61 senti) krooni. Jätta rahuldamata kostja nõue bensiini ülekulu eest hüvitise saamiseks. Kummagi poole menetluskulud jäävad vastava poole enda kanda.

Pooltel on õigus Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel Harju Maakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6, § 632 ja § 633).

I Asjaolud Hageja asus töötajana kostja kui tööandja juurde tööle 11.12.2000 (t lk 7). Pooltevahelist töölepingut muudeti 15.10.2002 (t lk 11), 31.12.2004 (t lk 8-10) ja 03.04.2006 (t lk 12). Alates 31.12.2004 töötas hageja kostja juures mereveo osakonna juhatajana ning alates 03.04.2006 põhipalgaga 15 100.00 krooni kuus (brutos). 14.03.2005 allkirjastasid pooled mereveo osakonna juhataja ametijuhendi (t lk 5-6). 24.07.2007 kinnitas tööandja sõiduautode kasutamise eeskirja, mille hageja allkirjastas (t lk 7275). 15.08.2007 tegi kostja teatavaks hagejale käskkirja, millega tunnistas töötaja töölt puudumise 14.08.2007 põhjuseta puudumiseks (t lk 13). 20.11.2007 tegi tööandja töötajale teatavaks käskkirjad nr 20/11/07-1, -2, -3 ja -4 (kokku 4), millega avaldas töötajale noomitused tööeeskirjade rikkumise eest (kahes käskkirjas) ja sõiduauto kasutamise eeskirja rikkumise eest (ühes käskkirjas) (t lk 16-18). Neljanda käskkirja kohaselt kehtestas tööandja töötajale katseaja perioodil 20.11.2007 kuni 20.12.2007 (t lk 19). 10.12.2007 tegi tööandja teatavaks töötajale käskkirja nr 5, millega avaldas noomituse pideva töödistsipliini rikkumise ja korraldustele mitteallumise pärast ja lõpetas töölepingu TLS § 86 p 6 alusel TLS § 103 p 1 tingimustel (t lk 20). 28.12.2007 esitas hageja kohtu menetlusse hagiavalduse järgmiste nõuetega: 1) tunnistada töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 6 alusel ebaseaduslikuks ja lugeda leping lõppenuks alates 03.12.2007 TLS § 82 alusel; 2) mõista tööandjalt välja hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest kuue kuu keskmise palga suuruses kokku summas 197 746.20 krooni ja keskmine töötasu lõpparve kinnipidamise eest 15 päeva eest kokku summas 16 478.85 krooni; 3) mõista tööandjalt välja lõpparve kokku summas 75 238.70 krooni. 17.04.2008 esitas hageja täiendava nõude, paludes tühistada käskkirjaga nr 5 03.12.2007 talle distsiplinaarkaristusena kohaldatud noomitus. II Hageja nõuded ja põhjendused Hagiavalduse, selle täienduse ja hageja kirjalike ning istungil antud selgituste kohaselt (t lk 2-4, 96-99, 114-117) on hageja seisukohal, et alates augustikuust 2007 hakkas tööandja tegema talle takistusi töö tegemisel ja otsima puudusi tema töös. 15.08.2007 käskkirja väljaandmise ajal oli ta haiguslehel, kuid tööandja sellega ei arvestanud. Ka 20.11.2007 ei võetud temalt seletust ega kuulatud ära tema põhjendusi. Tegelikkuses ta hiljaks ei jäänud, kuid tööandja leidis, et kell on täpsem ja et tema jäi paar minutit hiljaks. Sama kuupäeva teise käskkirjaga nõuti sisse

ametitelefonilt tehtud isiklike kõnede eest 1756.43 krooni, mis oli suurem kui kõneeritusel, kuid ta tasus selle summa. Samuti tasus ta bensiini ülekulu eest nõutud rahasumma. Käskkiri, millega kehtestati katseaeg, ei olnud seaduslik. 30.11.2007 kell 8.30 tööle tulles avastas ta, et ei pääse kabinetti, kuna ära olid vahetatud nii valvekood kabineti uksel kui arvutiparoolid. Tööandja juhataja O.G teatas talle suuliselt, et hageja on töölt kõrvaldatud ning peab ära andma telefonid ja auto võtmed, samuti soovitas kirjutada avalduse lahkumiseks omal soovil. Järgmisel tööpäeval, 03.12.2007, läks hageja tööle, kuid igahommikusele nõupidamisele teda ei lastud ning juhataja teatas, et ta on koondatud ja peab ära andma võtmed, uksekaardi ja bensiini kaardi. Samuti teatas juhataja, et varsti tuleb personalitöötaja, kes vormistab vastava käskkirja. Tegelikkuses sai ta käskkirja koos tööraamatuga alles 10.12.2007 ja vallandatud oli ta töödistsipliini rikkumise alusel. Lõpparvet talle välja ei makstud. Hageja on seisukohal, et töödistsipliini rikkumisi ei ole tal olnud ning tööleping peab olema lõpetatud töölepinguseaduse (TLS) § 82 alusel. Hageja on seisukohal, et tema nõuded puudutavad ka varasemaid distsiplinaarkaristusi ning et neid ei vaidlustanud ta põhjusel, et soovis sama tööandja juures edasi töötada. Kuna talle oli teada juhataja impulsiivne käitumine, ei teinud ta varasematest käskkirjadest suurt numbrit ja kirjutas neile lihtsalt alla. Oma töökohustusi täitis ta täies mahus ja vastavalt töölepingule ning ametijuhendile. Talle määratud karistuste arv ei näita kohustuste täitmata jätmist, vaid põhjendamatut norimist ja kiusamist. Tegelikkuses kasvas tema põhipalk, ta sai lisatasu, tal võimaldati kasutada ametiautot, teda edutati karjääriredelil, tal oli õigus pidada tööandja nimel läbirääkimisi. Hambaarsti juures käimiseks kirjutas ta tööandjale avaldused töölt vabastuse saamiseks. Perioodil 09.08.2007 kuni 15.08.2007 viibis ta haiguslehel. Ka oli töölepinguga lubatud reguleerida tööaega vastavalt töö iseloomule ja õhtused töötamised ning lepinguline vabagraafik andis talle õiguse tulla järgmisel päeval tööle kuni ühe-tunnise hilinemisega. Asjaolust, et ta ei saa arvutisse sisse, sai ta teada juba 29.11.2007 õhtul, kui püüdis kodust tutvuda tööarvutis olevate e-kirjadega. Hagiavalduse täienduses on hageja seisukohal, et käskkirjaga nr 5 oli talle määratud kaks karistust ühe süüteo eest: noomitus ja töölepingu lõpetamine. Vastavalt seadusele võib aga iga süüteo eest määrata vaid ühe distsiplinaarkaristuse. Käskkirjas ei ole märgitud, et töölepingu lõpetamine oleks karistuseks. Sisulisel kohtuistungil jäi hageja esitatud nõuete ja põhjenduste juurde. III Kostja seisukoht ja põhjendused Kostja hagi ei tunnista. Vastavalt kirjalikele vastuväidetele (t lk 34-37, 104-106, 133-137) on hageja vastuväited seonduvalt eelmiste distsiplinaarkaristustega esitatud hilinemisega. Kuna töötaja neid õigeaegselt ei vaidlustanud, siis järelikult ta nõustus nendega. Töötajale määratud eelnevate karistuste hulk näitab korduvat kohustuste täitmata jätmist või mittenõuetekohast täitmist ja distsiplinaarkaristuse määramisel on tööandjal õigus võtta arvesse töötaja eelnevat käitumist. Töösuhte lõpetamine ei olnud tingitud tööandja hetkelisest seisukohast, vaid töötaja oli aastate kestel korduvalt rikkunud töödistsipliini ja kuritarvitanud tööandja usaldust, saades pidevalt vaba aega hambaarsti juures käimiseks. Ka on töötaja korduvalt taotlenud graafikuvälist puhkust (tihti vaid paaripäevase etteteatamisega) ning palunud mitmel korral avanssi. Ka on töötaja ühisüritustel tarbinud alkoholi, mille kohta oli tööandja sunnitud tegema vastava kirjaliku märkuse. Märkused olid tehtud ka seoses ebapiisava aktiivsusega tööülesannete täitmisel ning väidetava haiguse ajal töötelefoni ja auto kasutamise tõttu isiklikuks otstarbeks. 30.11.2007 ei olnud vahetatud hageja kabineti valvekoodid ega arvuti paroolid. Hageja vastavad väited on vastuolulised --- pääsemata kabinetti ei saanud ta teada, et ta ei saa arvutisse sisse. Vale valvekoodiga kabineti ukse avamisel oleks aga saadetud häire valvekeskusesse. Töötajal puudus igasugune põhjus, takistus või vabandus mitte siseneda oma kabinetti 30.11.2007. 03.12.2007 ilmus ta hilinemisega tööle, kuid lahkus peatselt omavoliliselt. Poolte vahel puudusid kokkulepped, et hageja omas iseseisvat pädevust võtta vastu tellimusi ja seejuures määrata ise oma tööaega. Pärast omavolilist töölt lahkumist ei ilmunud hageja välja enne, kui 10.12.2007, mil teda kutsuti telefoni teel käskkirja ja tööraamatut vastu võtma. Eelnevalt oli ta suuliselt

teatanud juhatajale, et ei soovi senise tööandja juures tööd jätkata. Tööandjal oli töölepingu lõpetamisel töötaja vastu rahaline nõue tulenevalt poolte vahel 07.04.2005 sõlmitud laenulepingust. Tasaarvestuse akti keeldus hageja 10.12.2007 allkirjastamast. Kostja on seisukohal, et tegemist oli tasaarvestuse avaldusega võlaõigusseaduse (VÕS) § 198 mõttes. Samuti on kostja seisukohal, et hageja väited tema eduka karjääri kohta ei vasta tegelikkusele. 2007. ja eelnevatel aastatel vähenes vedude hulk ja seega halvenesid mereveo osakonna, mille juhatajaks hageja oli, töötulemused. Tööandjal on õigus anda töötaja poolt tööülesannete täitmise kohta hinnanguid. Töötajal puudub töösuhtes õigus anda hinnanguid tööandja ja tema juhatuse liikme tegevuse kohta. Hageja ei ole tõendanud, et tööandja oleks rikkunud töölepingut. Hageja külastused hambaarsti juurde tööajal sellises ulatuses ja halbade töötulemuste valguses ei olnud tööandja jaoks aktsepteeritavad, kuid ei oma antud asjas otsest tähtsust, kuna nende tõttu ei lõpetatud töölepingut. Ka ei puutu töövaidlusesse hageja poolt ametiauto kasutamine töövälisel ajal. Vastavalt Riigikohtu praktikale ei ole lõpparve kinnipidamisega tegemist, kui viivitus toimus kaalukatel põhjustel. Antud asjas oli kaalukaks põhjuseks tasaarvestuse lubatavus. Sisulisel kohtuistungil jäi kostja esindaja esitatud seisukohtade juurde. IV Kostja vastuhagi ja selle põhjendused Koos vastusega hagile esitas kostja vastuhagi (t lk 36-37), mida aritmeetiliselt osaliselt korrigeeris (t lk 134) ning täiendavalt põhjendas (t lk 105). Vastuhagi kohaselt omas tööandja töölepingu lõpetamisel töötaja vastu rahalisi nõudeid, mida soovis tasaarvestada töötajale töösuhte lõppemisel väljamaksmisele kuuluva rahasummaga, millest aga töötaja 10.12.2007 keeldus. Tööandja nõuded koosnevad kahest osast: 1) 07.05.2005 sõlmitud laenulepingu alusel töötaja poolt tagastamata laen 46 200.00 krooni ja viivitusintress VÕS § 113 lg 1 alusel kohtuistungi päeva seisuga kokku 8551.44 krooni ja sealt edasi 6,33% päevas iga viivitatud päeva eest; 2) 18 201.95 krooni kahju, mille hageja tekitas tööandjale, kui ületas sõiduautode kasutamise eeskirjaga kehtestatud kütuse piirnormi. Vastuhagiavalduse ja hagiavalduse nõuete osas on võimalik teha tasaarvestus. Hageja oli kohustatud pidama ametiauto kasutamise kohta sõidupäevikut, kuhu tuli märkida kõik tehtud sõidud ja selle alusel oleks toimunud kütusekulude tasumine tööandja poolt kõikide sõitude eest, millised töötaja tegi töökohustusi täites. Töötaja aga regulaarselt sõidupäevikut ei pidanud ja tööandja hüvitas seadusega lubatud ulatuses kütusekulu. Tõendamata on töötaja väited tema kasutusse antud sõiduauto kasutamise kohta teiste töötajate poolt, samuti auto kasutamisest töövälisel ajal juhataja korraldusel. Lisatasude maksmine oli tööandja õigus, kuid sellega ei muutunud need põhipalga osaks. Kokkulepitud põhipalk nähtub töölepingust. V Vastukostja seisukohad ja põhjendused Vastukostja vaidleb vastuhagile vastu osaliselt. Vastukostja ei vaidle vastu laenulepingu alusel tasumisele kuuluvatele summadele, küü aga kütuse ülekulu tasumisele. Töötaja on seisukohal, et ametiautot Volvo S60 ei kasutanud mitte ainult tema, vaid ka juhataja O.G. Juhataja korraldusel tegi ta ametiautoga mitte ainult töösõite, vaid ka muid sõite tööandja huvides, olles ise samal ajal autojuhiks. Seetõttu tekkis ka kütuse ülekulu. Samuti käis ta autoga komandeeringutes. Ei ole võimalik kindlaks määrata, milliseid sõite tehti tööandja huvides ja milliseid mitte. Kuni suveni 2007 maksis tööandja töötajale kahte palgalisa: nn A-lisa 25% käibest nn isikliku initsiatiivi eest tööandja käibe suurendamisel ja nn B-lisa arvestatuna tööandja kasumilt. Alates suvest 2007 ei makstud enam tööandja korraldusel B-lisa, vaid see arvestati ametiauto bensiini ülekulu katteks. Töölepingu lõpetamisel ei olnud tööandjal õigus lõpparvet kinni pidada ilma töötaja nõusolekuta. VI Kohtu seisukohad ja põhjendused Kohus, kuulanud ära hageja/vastukostja ja tema esindaja ning kostja/vastuhageja esindaja selgitused ning tunnistajate K S ́e, A B ́i, I P ́i ja M T ́i ütlused ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et nii hagi kui vastuhagi on osaliselt tõendatud ja põhjendatud ning kuuluvad seega ka rahuldamisele osaliselt.

kohaselt ei mäleta ta täpset kuupäeva, kuid mäletab, et ühe tööpäeva hommikul ei osalenud hageja nõupidamisel, kuid vestles peale seda G , võttis oma asjad ja lahkus; samal päeval pärast lõunat tuli G nende tuppa ja teatas, et esialgu peavad nad ajama läbi hagejata ning küsis, kuidas teised kujutavad ette edasist töökorraldust (t lk 160-161). Seega leidsid nimetatud tõenditega tõendamist hageja väited, et 30.11.2007 saabus ta hommikul õigeaegselt tööle, kuid tööandja saatis ta töölt ära „järele mõtlema“. Seega ei leidnud tõendamist töötaja töölt omavoliline puudumine nimetatud kuupäeval ning tähtsust ei oma, et tõendamist ei leidnud, millisel konkreetsel põhjusel tööandja sellise korralduse andis. Tunnistaja I.P ütlustega on tõendatud, et tööandja esindaja ise teatas nõupidamisel teistele töötajatele, et saatis hageja järele mõtlema ning et töö ajal temaga suhelda ei tohi. Ka leidis nimetatud tõenditega tõendamist, et 03.12.2007 hageja tõepoolest töölt lahkus, kuid tegemist ei saanud olla omavolilise lahkumisega, vaid sisuliselt pidi tegemist olema mõlema poole kokkuleppel toimunud lahkumisega. Nimelt nähtub tunnistajate ütlustest, et tööandja esindaja oli koheselt samal päeval teadlik ja aktsepteeris, et töösuhe poolte vahel on lõppenud, samuti, et töötaja teatas töökohast isiklike asjadega lahkudes, et ei tööta enam selles firmas. Asjaolu, et pooled ei leppinud mõistlikult kokku töösuhte lõpetamise aluses (näiteks poolte kokkuleppel) ja töötaja ei esitanud vastavasisulist avaldust, kuid tööandja saatis ta töökohast koos isiklike asjadega ära, ei anna tööandjale alust lugeda töölt lahkumine omavoliliseks ja töötaja käitumine süüliseks töökohustuste rikkumiseks. Tõendamist ei leidnud, kas tööandja tõepoolest lubas töölepingu lõpetada koondamise alusel või mitte, kuid töölepingu lõpetamise aluse seaduslikkuse tuvastamisel see käesolevas asjas tähtsust ei oma. Veenvat tõendamist ei leidnud hageja väited tema töökabineti ja arvuti valvekoodide/paroolide muutmise kohta tööandja poolt. Tunnistaja I.P ütluste kohaselt ütles hageja talle 30.11.2007, et ei saa kabinetti sisse, kuid isiklikult ta ei näinud, kas signalisatsioon oleks maha läinud või mitte ja tema isiklikult hageja kabinetti avada ei püüdnud. Tegemist on ainsa tõendiga, milline kaudselt hageja väidet kabineti signalisatsiooni kohta 30.11.2007 hommikul tõendab, kuid sedagi kaudselt. Teised tunnistajad sellest asjaolust midagi ei teadnud. Arvuti parooli kohta esitatud väite tõendamiseks hageja ühtegi tõendit ei esitanud. Seega ei ole asja sisulise arutamise tulemusena kohtu jaoks veenvalt tõendatud hageja väited tööandja poolt tema arvuti parooli vahetamise kohta 29.11.2007 ja kabineti ukse turvakoodi vahetamise kohta 30.11.2007. Samas on kohus seisukohal, et asja tervikuna sisulise lahendamise seisukohalt nimetatud väited tähtsust ei oma. Eeltoodust tulenevalt ei leidnud seega tõendamist asjaolud, milliste alusel tööandja määras töötajale käskkirjaga nr 5 distsiplinaarkaristustena noomituse ja töölepingu lõpetamise TLS § 86 p 6 alusel. Seega kuuluvad määratud distsiplinaarkaristused tühistamisele vastavalt TDVS § 23 lg-le 2, kuna töötajat oli karistatud 03.12.2007 ebaseaduslikult. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et nimetatud käskkirjas määratud karistused on ebaseaduslikud ka vastuolu tõttu TDVS § 9 lg-ga 1, mille kohaselt võib iga süüteo eest määrata ainult ühe distsiplinaarkaristuse. Arutletavas asjas on aga väitetavalt 30.11.2007 ja 03.12.2007 toimepandud süüteo eest määratud kaks karistust: noomitus (distsiplinaarkaristus vastavalt TDVS § 3 p-le 1) ja töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 6 alusel (karistus vastavalt sama sätte ple 4). Vastavalt TDVS § 23 lg-le 1 võib töötaja, kellele on määratud distsiplinaarkaristus, pöörduda kohtusse ühe kuu jooksul, mil ta sai teada või pidanuks teada saama karistuse määramisest. Vastavalt kohtule esitatud käskkirjadele 20.11.2007 nr 20/11/07-1, nr 20/11/07-2 ja nr 20/11/073 oli töötajale avaldatud tööandja poolt kolm noomitust erinevate süütegu eest (tööle hilinemine, ametitelefoni kasutamine isiklikes huvides, ametiauto kasutamine isiklikes huvides). Puudub vaidlus, et töötaja sai neist teada 20.11.2007, kuid kohtus neid ei vaidlustanud. Seega on nimetatud karistused kehtivad ja käesoleva hagi piiridest väljuvad kõik poolte väited/vastuväited

nimetatud karistuste määramise põhjendamatuse/põhjendatuse kohta ning kohus neid tulenevalt TsMS §-st 439 käesolevas otsuses ei analüüsi. Lisaks esitati kohtule tööandja käskkirjad 15.08.2007 ja 20.11.2007 nr 20/11/2007-4, milliseid ei saa käsitleda distsiplinaarkaristuste määramise dokumentidena TDVS-i mõttes, kuna ilmselgelt ei vasta nimetatud seadusele (esimeses ei ole üldse määratud distsiplinaarkaristust, teise puhul aga kuulu karistusena määratu (katseaeg) seaduses ettenähtu distsiplinaarkaristuste loetellu).

Hageja on nõuded esitanud arvestatuna keskmisest palgast suurusega 32 957.70 krooni kuus. Kostja ei ole omapoolset arvestust esitanud, kuid on tõendanud novembri palga suuruseks 15 942.00 krooni (brutos, t lk 138). Keskmise palga suuruse arvestamisel lähtub kohus TsMS § 230 lg-st 1 ja võtab kohus aluseks VV määrusega nr 275 15.08.2001 kehtestatud keskmise palga arvutamise korra § 2 lg 1, mille kohaselt arvutatakse keskmine palk üldjuhul arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud palga kogusummast. Seega võtab kohus hüvitise arvestamisel keskmise palgana arvesse 5 x 32 957.79 + 16 701.14 (22 x 759.14) = 181 490.09: 6 = 30 248.35 krooni kuus. Seega kuulub tööandjalt töötaja kasuks välja mõistmisele hüvitisena töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest 3 x 30 248.35 = 90 745.05 krooni. Milliste põhjendustega nõustub kohus kostja seisukohaga, et lisatasud ei kuulu põhipalga hulka ning et tööandjal oli õigus novembrikuu eest lisatasu mitte maksta, nähtub otsuse p-st 5. Ka põhjendab kohus järgmises punktis, miks ta nõustub hageja väitega viimase novembri tööpäeva eest palga mittearvestamise ebaõigsusest.

oli hageja põhipalgaks brutos 15 100.00 krooni. Lisatasud, milliseid hageja sai (vastavalt tunnistaja K.S ́e ütlustele 25% sellest, mida firmasse tõi ja 25% tööpanuse eest) ei kuulu selliste lisatasude hulka, mida tuleb tasuda vastavalt PalS-i sätetele (näiteks ületunnitöö eest jmt). Seega oli tegemist tööandja ühepoolse otsustuse alusel makstud tasudega, milliste maksmist hagi korras tööandjalt nõuda ei saa. Lõpparve välja maksmisega viivitamisel kuulub rakendamisele TLS § 119 lg 2, mille kohaselt lõpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Hageja on esitanud nõude 15-päevase kinnipidamise perioodi eest. Võttes aluseks otsuse p-s 4 tõendamist leidnud keskmise palga kuus 30 248.35 krooni, kuulub seega kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele hüvitisena lõpparve kinnipidamise eest 30 248.35 : 30 x 15 = 15 124.18 krooni.

tarbimisest koheselt teada ning kui oli ületatud limiiti, otsustas juhatuse liige, mis edasi sai. Seega juhul, kui juhatuse liikmelt reageeringut (selgituse nõuet) ei tulnud, oli töötajal mõistlik alus eeldada, et juhtkond on lugenud kogu kasutatud kütuse põhjendatuks. Vastupidist tõendavaid tõendeid vastuhageja ei esitanud. Asjaolu, kas töötaja täitis sõidupäevikut või mitte, antud vaidluse lahendamisel tähtsust ei oma, sest vastavalt eeskirjadele ei olnud kulude põhjendatuse ainsaks kokkulepitud tõendiks sõidupäeviku sissekanded. Vastavalt eeskirjade p-le 3.7 sai sõidupäeviku mittetäitmine olla aluseks erisoodustusmaksu tasumisele, kuid sellist nõuet tööandja esitanud ei ole. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et tõendamist ei leidnud, et töötaja oleks rikkunud töölepingut, tankides tema kasutuses olnud sõidukisse kütust enam, kui nägi ette tööandja poolt kehtestatud sõidukite kasutamise eeskiri.

Imbi Sidok kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.