2-05-13605/16 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

3.Välja mõista NA ning MI solidaarselt menetluskulud 10 500 (kümme tuhat viissada) krooni MCC kasuks. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud Hageja esitas 30.06.2005.a kohtule hagi, milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista SG tapmise tagajärjel hagejale tekitatud mittevaralise kahju summas 400 000 krooni. Hagiavalduse kohaselt on hageja SG ema. SG tapeti 23.04.2001.a Tallinnas. Kostja N. I oli varasemalt olnud SG elukaaslane, kuid enne SG surma oli nende kooselu lõppenud. Kostja M. I on kostja N. I ema. Tallinna Linnakohtu 13.02.2003.a otsusega kriminaalasjas tuvastati, et kostjad organiseerisid SG tapmise. Kostjad soovisid tapmisega saavutada seda, et kostja N. I saaks hakata kasutama N. I ja SG ühise lapse poolt päritavat SG vara. SG tapmine on põhjustanud hagejale suurt hingelist valu ja kannatusi, mistõttu on hageja õigustatud nõudma mittevaralise kahju hüvitamist. Alates SG surmast on hageja olnud sügavas depressioonis. Hageja ei suuda saada üle teadmisest, et tema poeg on surnud vägivaldselt. Eriti piinab hagejat teadmine, et tema poja tapmise korraldasid poja endine elukaaslane ning tema ema. Samuti on hageja jaoks talumatu teadmine, et kostjad korraldasid SG tapmise vaid seetõttu, et neil oleks võimalik hakata kasutama ja käsutama SG kuulunud vara. SG oli hoolitsev poeg, kes vaatamata Eesti geograafilisele kaugusele Itaaliast regulaarselt ja tihti suhtles hagejaga. Teadmine, et SG on jäädavalt lahkunud ning hageja ei saa enam kunagi temaga kohtuda ning temalt abi ja toetust paluda, on hageja jaoks piinav. Hageja on poja tapmise tulemusena kaotanud elu mõtte ja tal puudub soov edasi elada. Poja surm on kaasa toonud selle, et hageja vajab regulaarset psühhiaatrilist abi. Eeltoodust tulenevalt seisneb

hagejale SG tapmise tagajärjel tekkinud mittevaraline kahju pidevates hingepiinades ja ahastuses ning hageja vaimse tervise halvenemises. Kostja NA vastus hagile Hagiavaldus on tõendamata. Hageja ei ole tõendanud depressiooni haigestumist, põhjuslikku seost poja surma ja depressiooni haigestumise vahel ega ka oma subjektiivset tundmust, s.o. elutahte- ja mõtte kaotust. Asja materjalidest nähtub, et depressiivseid seisundeid on hagejal esinenud ka varem, mis viitab asjaolule, et hagejal võibki olla depressiivne iseloom. Hagejal esinev depressioon võib olla tema poolt kasutatud ravimi kõrvalmõjuks. Kostjal puudub osalus SG surmaga seonduvas. Kostjal puuduvad majanduslikud võimalused hageja poolt nõutava summa tasumiseks. Ühiskond on kostjale mõistetud karistusega juba oma hukkamõistu avaldanud. Lisaks karistusele on kostjale kaasnenud negatiivne tagajärg ka asjaolu näol, et kostja on lahutatud oma lapsest, keda ei ole Itaaliast Eestisse tagasi toodud. Kostja MA vastus hagile Hagiavaldus on tõendamata. Kostja vaidleb vastu sellele, et tema organiseeris hageja poja tapmise. Hageja ei ole tõendanud depressiooni haigestumist, põhjuslikku seost poja surma ja depressiooni haigestumise vahel ega ka oma subjektiivset tundmust, s.o. elutahte- ja mõtte kaotust. Asja materjalidest nähtub, et depressiivseid seisundeid on hagejal esinenud ka varem, mis viitab asjaolule, et hagejal võibki olla depressiivne iseloom. Hagejal esinev depressioon võib olla tema poolt kasutatud ravimi kõrvalmõjuks. Kostja majanduslik seisund ei võimalda kahju hüvitamist. Kolmandate isikute seisukohad Iseseisva nõudeta kolmandad isikud kostja poolel RG ja AM vaidlesid hagile vastu. Menetluse vahepealne käik Harju Maakohtu 12.03.2007.a määrusega jättis kohus hagi läbi vaatamata. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 28.05.2007.a määrusega maakohtu määruse. Kohtu põhjendused Tallinna Linnakohtu 13.02.2003.a otsusega kriminaalasjas nr 1⁄2 -308/02 tunnistati kostjad süüdi kriminaalkoodeksi § 17 lg 4 - § 101 p 1 järgi SG tapmise organiseerimise eest omakasu ajendil. Kohtuotsusega kriminaalasjas tuvastati, et kostjad palusid AMil leida inimene, kes paneb toime SG tapmise ning andsid tema kaudu tapjale 3000 USD. Samuti luges kohus tõendatuks, et AM leidis MG, kes tappis SG. Abielutunnistusest nähtuvalt on alates 27.04.2009.a N I uus perekonnanimi A . Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 272 lg 2 on kohtulahend teises kohtuasjas dokumentaalne tõend. Tõendeid, mis lükkaksid ümber kriminaalasjas kostjate tegevuse kohta tuvastatu, esitatud ei ole. Seega on tõendatud, et kostjad panid toime õigusvastase teo, mis seisnes SG tapmise organiseerimises. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 11 kohaselt kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne

juhul, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset pärast 1. juulit 2002.a. SG tapeti 23.04.2001.a. Seega ei kuulu võlaõigusseadus kohaldamisele. Põhiseaduse § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse kahju hüvitamisele. Psühhiaater-psühhoterapeut CT 16.03.2005.a hinnangu kohaselt põhjustas poja surm 2001.a aprillis hageja depressiivse seisundi, mis on kestnud vaatamata mitmetele psühhofarmakoloogilistele ravikuuridele. Seega on arsti hinnangu kohaselt hageja depressiooni põhjustanud poja surm ning see on kestnud hinnangu andmise aja seisuga peaaegu neli aastat. Riigikohus on 12.12.1996.a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-111-96 leidnud, et oluline psüühika ja närvitegevuse häire kuulub moraalse kahjuna hüvitamisele põhiseaduse § 25 alusel. Kohus leiab, et psühhiaater-psühhoterapeut CT16.03.2005.a hinnanguga on tõendatud, et hagejale on seoses poja surmaga tekkinud moraalne kahju, mis väljendub pikaajalises depressioonis. Põhjendamatud on kostjate väited, et hagejal ongi depressiivne iseloom. Arsti hinnangu kohaselt ei ole hagejal depressiivseid episoode varem esinenud, välja arvatud depressiivne psühholoogiline reaktsioon, mis tekkis peale õe surma 13 aastat tagasi. Arsti hinnangust ei tulene, et eelnimetatud depressiivne psühholoogiline reaktsioon oleks kestnud poja surmani. Samuti on tõendamata kostjate väited, et hageja depressioon on põhjustatud ravimi „Gardenale“ tarvitamisest, mida hageja on arsti hinnangu kohaselt tarvitanud alates 1972.a. Kohus märgib, et kuigi hageja on seda ravimit tarvitanud alates 1972.a, on hageja enne poja surma depressioonis olnud üksnes üks kord, s.o pärast õe surma. Seega on ebatõenäoline, et ravim on põhjustanud depressiooni. Samuti nähtub arsti hinnangust, et hageja depressiooni on põhjustanud just poja surm, mitte muud mõjurid. Kostjate väited, et arsti hinnang ei ole korrektne tõend, on paljasõnalised. Kostjad ei ole argumenteeritult selgitanud, miks see hinnang ei vasta tõendi nõuetele. Kuni 30.06.2002.a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 172 lg 4 sätestas, et hüvituse suuruse määramisel arvestab kohus tekitatud moraalse kahju ulatust ja iseloomu ning kahju tekitanu süü astet. Arvestades hagejale tekkinud moraalse kahju iseloomu (poja surma tagajärjel tekkinud depressioon) ja seda, et depressioon on kestnud mitu aastat, peab kohus põhjendatuks kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista moraalse kahju hüvitamiseks 200 000 krooni. Seega kuulub hagi rahuldamisele osaliselt. Kostjad on väitnud, et nende majanduslik seisund ei võimalda hageja poolt nõutud summa tasumist. Kohus märgib, et hagi ei kuulugi rahuldamisele täielikult, vaid osaliselt ning 200 000 krooni ei saa pidada ebamõistlikult suureks kahjuhüvitiseks.