Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

Asjaolud ja hageja nõue Hageja pöördus 03.04.2008 hagiavaldusega kohtusse OÜ Viiking Projekt (pankrotis) ja AS Transiitveod (pankrotis) vastu, milles palus tunnustada oma nõuet OÜ Viiking Projekt pankrotimenetluses 42 800, 32 krooni. 19.03.2008 toimus OÜ Viiking Projekt (pankrotis) nõuete kaitsmise koosolek, kus hageja nõudeavaldus 42 800, 32 vaidlustati täies ulatuses pankrotihalduri, võlgniku ja AS Transiitveod poolt. Hageja ja võlgniku vahel oli sõlmitud alljärgnevad liisingulepingud: kasutusrendi leping nr 0070222L, mille esemeks on 2003.a Peugeot 406 2.0; kasutusrendi leping nr 0119541L, mille esemeks on 2003.a Ford Mondeo Turnier; kasutusrendi leping nr 0098565L, mille esemeks on 2005.a Toyota Land Cruiser 3.0d. Pärnu Maakohtu 12.10.2007 otsusega kuulutati välja võlgniku pankrot ning lepingud lõpetati ennetähtaegselt. Lepingute üldtingimuste p 7.5 kohaselt liisingulepingu ülesütlemisel kohustub võlgnik viivitamatult liisingueseme valduse liisinguandjale tagastama; p-st 7.4 tuleneb, et lepingute ülesütlemisel kuulub vara liisinguandja poolt võõrandamisele ning p 7.4.1 kohaselt kui vara võõrandamisest saadav rahasumma ei kata ära kõiki lepingutest tulenevaid liisinguandja nõudeid, kohustub võlgnik koheselt tasuma puudujääva osa. Samuti tuleneb p-st 3.7, et võlgnik on kohustatud hüvitama liisinguandjale vara võõrandamisest tekkinud kahjud (vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe) ja kulud (sh vara valduse ülevõtmine, vara hoidmine, vara müügikõlbulikuks seadmine). Hageja kasutas varade võõrandamiseks AS Saksa Auto poolt osutatavat professionaalset müügiteenust, et tagada varade maksimaalse võimaliku hinnaga müük. Portaalis www.auto24.ee toodud hindade näol on tegemist pakkumishindadega, mis annavad ligikaudse hinnangu, millega sõidukit müüki panna, kuid ei garanteeri, et sellise hinnaga ka sõiduk võõrandada õnnestub. Nendest lähtumine ei ole põhjendatud, kuna ei nähtu, mis hinnaga autod faktiliselt müüdi ehk keskmine müügihind. Kostja poolt vastusele lisatud OÜ Sampoter ostupakkumine sisaldab pakkumist tasuda sõidukite eest kokku 130 000 krooni ja võtta üle liisingulepingutest tulenevad kohustused. Nimetatud pakkumine hõlmas kõikide nõude aluseks olevatest liisingulepingutest tulenevate kohustuste ülevõtmist. Hageja pakkumisest ei keeldunud, vaid hoopis OÜ Sampoter loobus ülaltoodud pakkumisest, edastades 23.11.2007 e-kirjaga uue pakkumise vaid ühe lepingu ülevõtmiseks. Nimetatud pakkumine ei olnud hagejale aktsepteeritav, kuna sooviti liisingulepingut üle võtta, mitte vara turuväärtusega välja osta. Liisingulepingu ülevõtmise taotlus ei ole käsitletav vara ostupakkumisena, millest keeldumisega hageja endale ise kahju tekitas. OÜ-l Sampoter oli võimalik omandada liisinguese turuhinnaga vabamüügist või enne vabamüüki suunamist välja osta, kasutades selleks teisi finantseerimisasutusi. OÜ Sampoter pakkumisest keeldumisega ei tekitanud hageja ise endale kahju VÕS § 139 lg 1 mõttes. Võlgniku lepingust nr 0070222L tulenev võlgnevus on kokku 96 443, 70 krooni: vara jääkmaksumus 66 482, 87 krooni; tähtajaks tasumata rendimaksed 24 573, 55 krooni; viivismaksete võlgnevus 1171, 39 krooni; vara tagastamisega ja realiseerimisega seotud kulud 4215, 89 krooni. Kuna sõiduk

õnnestus võõrandada 63 601, 70 krooni eest, ei katnud vara võõrandamisest saadud raha võlgniku poolt hagejale tasumisele kuuluvaid summasid. Seega tuleb võlgnikul hüvitada 32 842 krooni. Võlgniku lepingust nr 0119541L tulenev võlgnevus on kokku 97 697, 86 krooni: vara jääkmaksumus 73 922, 83 krooni; tähtajaks tasumata rendimaksed 18 623, 30 krooni; viivismaksete võlgnevus 887, 53 krooni; vara tagastamisega ja realiseerimisega seotud kulud 4264, 20 krooni. Võlgnevus. Kuna sõiduk õnnestus võõrandada 64 406, 78 krooni eest, ei katnud vara võõrandamisest saadud rahasumma võlgniku poolt hagejale tasumisele kuuluvaid summasid. Seega on võlgnikul hüvitamata 33 291, 08 krooni. Võlgniku lepingust nr 0098565L tulenev võlgnevus on: vara jääkmaksumus 242 709, 90 krooni; tähtajaks tasumata rendimaksed 63 024, 15 krooni; viivismaksete võlgnevus 2893, 79 krooni; vara tagastamisega ja realiseerimisega seotud kulud 18 251, 26 krooni. Võlgnevus kokku 326 879, 10 krooni. Kuna sõiduk õnnestus võõrandada 350 211, 86 krooni eest, tekkis selle realiseerimisest kasum 23 332, 76 krooni. Hageja arvestas lepingust nr 0098565L tekkinud müügikasumi teistest lepingutest tuleneva võlgnevuse katteks ning kokku on hageja nõue võlgniku vastu 42 800,32 krooni. Kostjate vastused OÜ Viiking Projekt (pankrotis) ei tunnistanud hagi ning palus selle jätta rahuldamata. Hageja on kõik sõidukid võõrandanud oluliselt alla turuhinna. Vastavalt portaali www.auto24.ee väljatrükkidele oli 12.05.2008 seisuga: 2003.a Peugeot 406 2.0 turuhind vahemikus 79 000 - 154 900 krooni; 2003.a Ford Mondeo Turnieri turuhind vahemikus 79 000 - 179 000 krooni; 2005.a Toyota Land Cruiser 3.0d turuhind vahemikus 350 000 - 760 000 krooni. Novembris 2007 sai haldur pakkumise OÜ-lt Sampoter, millega OÜ Sampoter avaldas soovi tasuda sõidukite eest kokku 130 000 krooni ja võtta üle liisinglepingutest tulenevad kohustused. Seega oleks hageja saanud 96 500 krooni ja pankrotivarasse oleks laekunud 33 500 krooni. Hageja on võõrandanud sõidukid kokku vähemalt 42 949, 99 krooni võrra alla nende minimaalseimat turuhinna. Seega on kahju 42 800, 32 krooni tekkinud hagejast tulenevatel asjaoludel. AS Transiitveod (pankrotis) vaidles hagile vastu ja ühines OÜ Viiking Projekt (pankrotis) seisukohtadega. Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud lahendis 3-2-1-33-08, et liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 (ei enne 27.12.2003 kehtinud ega kehtivas redaktsioonis) järgi ei ole liisingueseme müük, oluline on vaid selle väärtus. Selles osas erineb seadusest üldtingimuste p 5.17, mille kohaselt tuleb vara jääkmaksumust kõrvutada „vara võõrandamisest saadud summaga“. Kapitalirendileping eeldab seega erinevalt seadusest liisingueseme tegelikku võõrandamist, nägemata seejuures ette võõrandamise tingimusi (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-1-07). Riigikohus on leidnud, et vähemalt liisinguandja tüüptingimustes on tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Analoogiliselt eelmärgitud Riigikohtu lahendis väljendatuga on tühised lepingute üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4, mille kohaselt võetakse liisinguandjale hüvitatava summa arvestamise aluseks võõrandamisest saadud rahasumma, mitte liisinguesemete turuhind. Vaidlusalused liisinguesemed on müüdud väärtusega alla turuhinna. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus asus seisukohale, et hageja ei ole realiseerinud vaidlusaluseid liisinguobjekte hariliku väärtusega (turuhinnaga) TsÜS § 65 mõttes.

Hageja tugines ebaõigesti liisingulepingute üldtingimuste punktidele 7.4 ja 3.7, mille järgi peab võlgnik hüvitama liisinguandjale vara võõrandamisest tekkinud kahju (s.t vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe. Nimelt on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-33-08 asunud seiskohale, et liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 (nii enne 27.12.2003 kehtinud kui kehtiva redaktsiooni) järgi ei ole liisingueseme müük, vaid oluline on selle väärtus. Seega on liisinguandja tüüptingimustes sisalduv kokkulepe, mille kohaselt võetakse liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel arvesse ebamõistlikult väikeses ulatuses, tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu VÕS § 42 lg 1 järgi tühine. Selline tüüptingimus on ebamõistlikult teist poolt kahjustav ja seega tühine ka juhul, kui teiseks pooleks ei ole tarbija, vaid teine pool tegutseb samuti oma majandus- või kutsetegevuses. Lubatuks ei saa pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Seega on tühised lepingu üldtingimuste punktid, mille kohaselt võetakse liisinguandjale hüvitatava summa arvestamise aluseks võõrandamisest saadud rahasumma, mitte liisingueseme turuhind. Kohus leidis, et hageja müüs liisinguesemed põhjendamatult madala hinnaga ning varade realiseerimisel turuväärtusega oleks hageja nõue täielikult rahuldatud ja tal puuduks tunnustamisele kuuluv nõue OÜ Viiking Projekt pankrotimenetluses. Lepingu nr 0070222L esemeks olnud vara turuväärtus oli tegeliku müügihinna 63 601, 70 krooni asemel selle esmane pakkumishind, s.o hinnakomitee poolt määratud auto realiseerimismaksumus 72 033, 90 krooni, mistõttu oleks lepingust tulenev nõue kokku 24 409, 80 krooni, s.o 8432, 20 krooni võrra väiksem hageja esitatud nõudest. Lepingu nr 0119541L esemeks olnud vara turuväärtus oli tegeliku müügihinna 64 406, 78 krooni asemel selle esmane pakkumishind, s.o hinnakomitee poolt määratud auto realiseerimismaksumus 80 084, 75 krooni, mistõttu oleks lepingust tulenev nõue kokku 17 613, 11 krooni, s.o 15 677, 97 krooni võrra väiksem hageja esitatud nõudest. Lepingu nr 0098565L esemeks olnud vara turuväärtus oli tegeliku müügihinna 350 211, 86 krooni asemel selle esmane pakkumishind, s.o hinnakomitee poolt määratud auto realiseerimismaksumus 380 508, 48 krooni, mistõttu oleks lepingust tulenev kasum olnud kokku 53 629, 38 krooni, s.o 30 296, 62 krooni rohkem kui hageja tegelikult sai. Ka selle lepingu osas ühines kohus kostjate seisukohaga, et hageja müüs auto põhjendamatult madala hinnaga. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, miks müüdi auto hageja enda hindamisaktis ja AS Saksa Auto määratud turuhinnast madalamalt ning mis asjaoludel määratud hinda vähem kui ühekuulise müügiperioodi jooksul alandati. Hageja ei ole sellest teavitanud ka liisinguvõtjat, et viimane oleks teadnud määratud hinnaga arvestada ja saanuks soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda. Toyota Land Cruiseri müügist saadud kasum katnud teistest lepingutes tuleneva kahjumi ning hageja nõuded oleks täielikult rahuldatud olnud. Ühtlasi märkis kohus, et hageja jättis põhjendamatult kõrvale OÜ Sampoter pakkumise liisingulepingutest tulenevate kohustuste ülevõtmise kohta, sest see oleks võimaldanud oluliselt paremini poolte õigusi kaitsta. Kohus pidas seejuures oluliseks ka asjaolu, et OÜ Sampoter hindas Toyota Land Cruiser turuhinda oluliselt kõrgemalt, kui hageja selle hiljem realiseeris leidis. Kohus leidis, et hageja valis ise enda jaoks kahjulikuma tee ja müüs vara alla turuhinna. Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osaliselt, s.o hageja nõude 18 690, 15 krooni tunnustamata jätmise ja menetluskulude hageja kanda jätmise osas, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega tunnustada hageja nõuet OÜ Viiking Projekt pankrotimenetluses teise

rahuldamisjärgu nõudena summas 18 690, 15 krooni ning jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja ei vaidlusta maakohtu otsust lepingutest nr 0070222L ja nr 0119541L tuleneva võlgnevuse osas. Sõiduki Toyota Land Cruiser turuväärtuse suuruse määramisel on maakohus hinnanud asjaolusid mõlemast poolest erinevalt. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta leiab, et müügihind ei väljenda antud juhul vara turuväärtust. Kohus asus seisukohale, et lepingu nr 0098565L esemeks olnud vara väärtuseks on vara müügiaktis ja sõiduki hindamise aktis märgitud 449 000 krooni (380 508, 48 krooni). Seega asus kohus seisukohale, millele ükski osapool ei tuginenud. Samuti tugines kohus tõendile, millele kumbki pool ei tuginenud ning mis ei olnud esitatud tõendina turuväärtuse kohta. AS Saksa Auto poolt koostatud akt ei ole koostatud ega kohtule esitatud määramaks/tõendamaks vara turuväärtust TsÜS § 65 mõttes. Nimetatud akti koostamise eesmärk on välja selgitada vara esmane pakkumishind ning akt on esitatud kinnitamaks vara müügihinna ja turuväärtuse vastavust. Vara tagastamisel hetkel alustati vara müüki aktis toodud pakkumishinnaga, kuid kuna selle hinnaga vara võõrandada ei õnnestunud (pakkumishind ja turuväärtus ei kattunud) alandas hageja hinda, kuni õnnestus jõuda müügitehinguni (selgus tegelik turuväärtus). Kohus seevastu asus sisuliselt seisukohale, et vara oli võimalik müüa selle esmase pakkumishinnaga (s.t vara turuväärtus oligi müüki suunamise hind). Nimetatud asjaolu tõele mittevastavuse tõendamiseks esitaski hageja akti, millest nähtub vara müüki suunamise hind ehk asjaolu, et hageja üritas vara tagastamise hetkel müüa seda aktis toodud väärtusega. Esmase pakkumishinna tõendamisega ja selle hinnaga võõrandamise ebaõnnestumisega on tõendatud, et vara ei olnud võimalik esmase realiseerimismaksumusega võõrandada, s.o aktis toodud väärtus ei kattunud vara tagastamisaegse turuväärtusega. Samuti on tõendatud, et vara väärtus oli väiksem kui esmane pakkumishind. Lähtuvalt asjaolust, et vara turuväärtus oli madalam kui müüki suunamise hind, tuleb turuväärtuse määramisel lähtuda tõenditest, mis kajastavad turuväärtust alla eelviidatud suurust. Eeltoodust tulenevalt oleks kohus pidanud lähtuma vara müügihinnast kui ainukesest tõendist, mis kajastab vara turuväärtust TsÜS § 65 mõttes. Lisaks on kohus eksinud müügihinna võrdlemisel turuväärtusega võrreldavates alustes. Nimelt saab võrrelda ainult samadel alustel olevaid väärtuseid, s.t pakkumishinda pakkumishinnaga ning müügihinda müügihinnaga. TsÜS § 65 kohaselt on eseme väärtus selle kohalik keskmine müügihind. Otsustamaks, kas vara müüdi alla turuväärtuse või mitte, tuleks võrrelda analoogseid müügitehinguid. Kohus on aga võrrelnud pakkumishinda ja müügihinda ning leidnud, et vara müüdi alla turuväärtust. Samuti ei ole kostjad tõendanud, et vara müümisel rikkus hageja oma kohustust võõrandada vara parimal viisil ning parima võimaliku hinnaga. Ka ei ole leidnud tõendamist, et vara väärtus müümise hetkel oli oluliselt langenud võrreldes selle tagastamise hetkega. Vara võõrandati pärast tagastamist ühe kuu jooksul ning nimetatud ajaga ei lange autode väärtus olulisel määral. Seega tuleb asuda seisukohale, et auto väärtus oli juba tagastamise hetkel võrdne summaga, mis saadi selle võõrandamisel. Apellant ei nõustu kohtuga ka selles, et hageja loobus põhjendamatult OÜ Sampoter pakkumisest. Nimetatud pakkumine ei olnud ostupakkumine, vaid soov tasuda sõidukite eest kokku 130 000 krooni ja võtta üle liisingulepingutest tulenevad kohustused. Hageja ei keeldunud sellest, vaid OÜ Sampoter loobus pakkumisest ja tegi uue pakkumise, mille kohaselt soovis ta üle võtta vaid ühest liisingulepingust tulenevad kohustused. See ei olnud hagejale vastuvõetav. Hageja soovis vara võõrandada, mitte finantseerida kolmandat isikut liisingulepingu ülevõtmisel (OÜ-l Sampoter oli võimalik vara välja osta, kasutades teist finantseerimisasutust). OÜ Sampoter pakkumist ei saa seega pidada vara ostupakkumiseks ning sellest keeldumist hageja poolt endale kahju tekitamiseks.

Isegi juhul, kui kohus on asunud seisukohale, et vara turuväärtus ületas müügihinda, tuleb arvesse võtta ka Riigikohtu väljendatud seisukohta vara turuväärtuse ja müügihinna vahe suuruse osas. Hageja ja OÜ Viiking Projekt leppisid lepingu üldtingimuste p-s 7.4 kokku, et lepingu ülesütlemisel kuulub liisinguese võõrandamisele ning võõrandamisel saadud summa on liisinguandja nõude arvestamise aluseks. Lähtuvalt Riigikohtu lahenditest nr 3-2-1-56-08 ja nr 3-2-1-33-08 on selline kokkulepe lubatud, kui müügihind ei erine oluliselt eseme turuväärtusest ja liisinguandja on teinud vara võõrandamisel kõik endast oleneva, et saavutada liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ülaltoodud eeldusi on Riigikohus sisustanud selliselt, et liisinguandja on täitnud vara võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks ning hinnaerinevus on mõistlik ja lubatav olukorras, kus müügihind ning turuväärtus ei erine rohkem kui 10%. Hageja on esitanud vara müügiakti nr 0102089L, mille kohaselt oli vara väärtus selle tagastamise hetkel 350 211, 86 krooni. Lugedes vara turuväärtuseks hageja esitatud vara müüki suunamise hinna ehk vara hindamise aktis toodud hinna, s.t 380 508, 48 krooni, on erinevus vara müügihinna ja turuväärtuse vahel ca 8%. Eeltoodust tulenevalt saab lähtuda vara müügihinnast. Seega on hageja müügikasumi suurus õiguspärane ja nimetatud summast said lepingutest nr 0070222L ja nr 0119541L tulenevad nõuded vaid osaliselt kaetud, s.t 23 332, 76 krooni ulatuses. Hageja nõue OÜ Viiking Projekt (pankrotis) vastu on 18 690, 15 krooni (24 409,80+17 613,11-23 332,76=18 690,15). Vastus apellatsioonkaebusele Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ning paluvad jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Pärnu Maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada ning kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 tunnustada hageja nõuet summas 18 690, 15 krooni OÜ Viiking Projekt pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu nõudena (PankrS § 153 lg 1 p 2). Hageja ei ole kaebuses vaidlustanud maakohtu järeldusi liisingulepingute nr 0070222L ja nr 0119541L ennetähtaegsest lõpetamisest tulenevate nõuete suuruse kohta, mille kohaselt on esimese lepingu järgi vastav summa 24 409, 80 krooni (hagis väidetud 32 842 krooni asemel) ja teise järgi 17 613, 11 krooni (hagis väidetud 33 291, 08 krooni asemel). Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, et liisingulepingu nr 0098565 ennetähtaegsel lõpetamisel oleks liisinguandja pidanud saama vara realiseerimisest tulu 53 629, 38 krooni (380 508,48 - 326 879,10), s.o 30 296, 62 krooni rohkem, kui ta tegelikult sai (23 332, 76 krooni). Seega vaidlevad pooled selle üle, kas liisingulepingu nr 0098565L esemeks olnud sõiduk realiseeriti turuhinnaga või alla selle (ning millises ulatuses saab selle sõiduki müügi positiivsest tulemist katta lepingute nr 0070222L ja nr 0119541L lõpetamisest tekkinud kahju. Maakohus märkis õigesti, et sõltumata lepingu üldtingimuste sätetest, mis näevad ette võlgniku kohustuse hüvitada liisinguandjale muuhulgas vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe, tuleb lähtuda VÕS § 367 lg-st 3, mille järgi ei ole liisinguandja vastava nõude arvestamisel oluline liisingueseme müügihind, vaid selle vara tegelik väärtus. Samas ei nõustu ringkonnakohus sellele tugineva järeldusega, nagu ei oleks hageja realiseerinud lepingu nr 0098565L eseme Toyota Land Cruiser ́i väärusele vastava hinnaga. Neid tõendeid kohtule esitatud ei ole. Asja materjalist nähtuvalt anti sõiduk 21.12.2007 müüki 449 000 krooniga (sisaldas käibemaksu, hind käibemaksuta 380 508, 48 krooni) ja müüdi 413 250 krooniga (sisaldas käibemaksu, hind käibemaksuta 350 211, 86 krooni) 29.01.2008, seega ligi poolteist kuud hiljem, mitte aga vähem kui ühe kuu möödudes, nagu märkis ekslikult maakohus. Tegemist ei olnud ebaharilikult lühikese müügiperioodiga, mille puhul oleks hageja pidanud tõendama hinna alandamise vajadust. Arvestades

2008.a alguseks kujunenud majanduslikku olukorda, võis pidada hinna langetamist teatud aja möödumisel vajalikuks ja otstarbekaks, saavutamaks parim tulemus. Müügipakkumise hind ei kajasta sageli vara tegelikku väärtust, sest viimane kujuneb siiski tegelikku nõudlust arvestades müügiprotsessi käigus. Ka ei tulenenud lepingust hageja kui liisinguandja kohustust teavitada hinna alandamisest liisinguvõtjat, nagu heitis hagejale ette maakohus. Pealegi nähtub asja materjalist, et vara realiseeriti selle jääkväärtusest oluliselt kõrgema hinnaga ning et selle lepingu järgi oli OÜ-l Viiking Projekt (pankrotis) hageja ees täitmata kohustusi tasumata rendimaksete näol 63 024, 15 krooni. Neist asjaoludest tulenevalt ei olnud alust järeldada, et hageja realiseeris sõiduki alla selle tegeliku väärtuse ning et hageja müügikasum oleks pidanud olema selle lepingu järgi suurem, kui see tegelikult oli. Ka Riigikohus on avaldanud seisukohta, et kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandja tegi kõik endast oleneva, saavutamaks ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Antud juhul on hageja müünud sõiduki ligi poolteist kuud pärast hinna määramist vaid ca 8% madalama hinnaga, kui esialgses müügiaktis see ette nähtu. Sellest tulenevalt on kolleegium seisukohal, et müügikasumi suuruse arvutamisel tuleb lähtuda vara tegelikust müügihinnast, mis kajastabki selle vara tegelikku (vähemalt sellele ligilähedast) turuväärtusest. Seega oli hageja müügikasumiks kõnealuse lepingu järgi 23 332, 76 krooni. Lugedes sellega osaliselt kaetuks kahe liisingulepingu - nr 0070222L ja nr 0119541L - alusel tekkinud nõudesumma, mille maakohus tuvastas, on hagejal nõue OÜ Viiking Projekt (pankrotis) vastu 18 690, 15 krooni (24 409, 80 + 17 613, 11 – 23 332, 76). Kolleegium ei nõustu maakohtu käsitlusega, nagu oleks hageja põhjendamatult loobunud OÜ Sampoter pakkumisest ja sellega ise endale kahju põhjustanud. Liisinguandjal ei lasunud kohustust sõlmida lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel lepingu eseme suhtes ostu finantseerimiseks leping kolmanda isikuga. Pealegi nähtub asja materjalist, et oma esialgsest (kõigi kolme lepingu suhtes) hinnapakkumisest on nimetatud äriühing loobunud. Kuna ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse, tühistab osaliselt esimese astme kohtu otsuse ja rahuldab hagi osaliselt, siis tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 ja § 173 lg-st 1 jätab ta menetlusosaliste esimese astme kohtus kantud menetluskulud 3/5 ulatuses hageja kanda ja 2/5 ulatuses võrdsetes osades kostjate kanda; hageja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätab ta võrdsetes osades kostjate kanda, kostjate vastavad menetluskulud aga nende endi kanda.

Ü. Jänes

R. Allikvere

U. Loonurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.