Võlaõigus › Võõrandamislepingud

TsiviilasiJõustunudViru Maakohus Rakvere kohtumaja · 30.06.2009

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Viru Maakohus Rakvere kohtumaja
Kohtuasja number: 2-08-33304/50
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Võlaõigus › Võõrandamislepingud
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 30.06.2009
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 6866

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Viru Maakohus

Kohtukoosseis Kohtukoosseis

kohtunik Sirja Tooming sekretär Annely Eesmaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.06.2009. a. Rakvere Kohtumaja, Rakvere Rohuaia 8

Tsiviilasja Tsiviilasja number

2-08-33304

Tsiviilasi

E S hagi M Õ vastu kinkelepingust taganemise jämeda tänamatuse tuvastamiseks ja kinkelepinguga üleantud korteriomandi tagastamise nõudes

Menetlusosalised esindajad

ja

nende Hageja: E S, isikukood xxxx, elukoht xxxx, Esindaja vandeadvokaat Kristel Vedro, Rakvere Advokaadibüroo, Lai tn. 11, Rakvere, Lääne-Virumaa. Kostja: M Õ, isikukood xxxx, elukoht xxxx, Esindaja vandeadvokaat Anti Aasmaa, Advokaadibüroo Uno Feldschmidt Rakvere osakond, Laada 27, Rakvere 44310, Lääne-Virumaa.

Kohtuistungi toimumise aeg

25.05.2009

Istungil osalesid

Pooled ja nende esindajad

RESOLUTSIOON:

1.E S hagi M Õ vastu kinkelepingust taganemise jämeda tänamatuse tuvastamiseks ja kinkelepinguga üleantud korteriomandi tagastamise nõudes rahuldada. rahuldada.

2.Tuvastada E S poolt 17.02.2003.a. sõlmitud kinnistu alusena M Õ jäme tänamatus tänamatus E S vastu.

kinkelepingust taganemise

3.Lugeda E S kinkelepingust taganemine kehtivaks ja E S ning M Õ vahel 17.02.2003.a. kantud Viru sõlmitud kinkeleping korteriomandi korteriomandi, asukohaga xxxx, xxxx, üldpinnaga 28,1 m2 , sisse kantud Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr 2660131, 2660131, lõppenuks. lõppenuks.

Sarnased lahendid

Võlaõigus

8.Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks Viru Maakohtu Rakvere Kohtumaja kantselei kaudu 30.0 30.06 .06.2009.a. ja otsuse ärakiri toimetatakse kätte menetlusosalistele. Edasikaebamise kord: Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, arvates otsuse otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg. 6, § 633 lg. 7). 7). I. Asjaolud ja hageja nõuded. nõuded. Viru Maakohtule 10.07.2008.a. saabunud E S hagiavalduse kohaselt 17.02.2003.a. sõlmis E S M Õ’ga kinkelepingu, mille alusel E S kinkis oma korteriomandi xxxx, üldpinnaga 28,1 m2 M Õle. Tehing vormistati Rakvere notari Marika Saaveri poolt ja on registreeritud 2003.a. ametitoimingute raamatu registri nr. 471 all. Korteriomand on kantud Viru Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr. 2660131. Kinkija E S koormas kinnistu tähtajatu ja tasuta isikliku kasutusõigusega korterile kinkija kasuks. E S kinkis korteriomandi xxxx M Õ’le, kuna viimane oli tema naaber ja nende omavahelised suhted olid head. E Sl teisi lähedasi isikuid ei olnud, tema abikaasa on surnud 1976.a. ja poeg 1988.a. E S kartis, et ta põeb vähki ja et ta sureb, ning lootis, et siis kingisaaja ta matab. Enne kinkelepingu tegemist oli avaldaja arvel psühhiaatri juures, tal oli surmhirm ja tema vaimne tervis oli kehv. 2000.a. diagnoositi E S’l orgaaniline ärevus, mis teaduskirjanduse kohaselt võib avalduda paanikahoogudes või sundnähtudes, sümptomiteks on seesmine rahutus, võimetus lõõgastuda, pingetunne, kergesti ehmumine tühistel põhjustel, kõrgenenud erutuvus ja ärritus, hirm kaotada kontroll enese üle või "minna hulluks", surmahirm, südame kloppimine, hingamisraskused, insomnia tüüpi unehäired jms. Hageja põeb südamekahjustusega kõrgvererõhutõbe, insuliinisõltumatut suhkurdiabeeti, bronhiaalastmat, podagrat, kannatab rasvtõve ja sellega seotud käimisehäirete ning liigesevalude ägenemiste all. Kingi saaja M Õ on näidanud üles jämedat tänamatust E S vastu. Ta on korduvalt keeldunud E S’t abistamast. Kui enne kinkelepingu sõlmimist ja veel mitu aastat pärast seda tõi M Õ hagejale suppi ja omavahel suheldi sõbralikult, siis 2007.a. sügisest on kostja käitumine muutunud. E S’l on jalad haiged, mistõttu on tal raske liikuda ja ta on korduvalt palunud kostja abi poes või apteegis käimiseks. Tihti on kostja M Õ vastanud abipalvele sellega, et soovitanud pöörduda oma abikaasa J Õ poole. Kingisaaja abikaasa ei ole olnud nõus hagejat abistama või käitunud hagejaga sobimatult. Ühel korral, kui kingisaaja abikaasa J Õ viis E S apteeki rohtu ostma, nõudis J Õ hagejalt bensiiniraha. 2007.a. sügisest M Õ E S’ga enam ei suhtle, ei tereta teda, käitub tema suhtes tõrjuvalt. Näiteks kui hageja tuleb õuest ja hakkab lähenema maja uksele, siis kostja, olles hagejat märganud, tõmbab kiiruga kardinad akna ette, et hageja teda ei näeks. Selline kostja käitumine on hagejat väga solvav ja alandav. Kostja ei abista hagejat. Kui kostja on näiteks niitnud muru oma kuuri ukse alt, on ta jätnud muru hageja kuuri ukse alt niitmata, samuti pole aidanud tänavat pühkida. Maja elektrikilbi ühenduse eest 2008.a. aprillis-mais nõudis M Õ E S’lt raha 450. 10 krooni. Kostja selline suhtumine ja käitumine on kinkijale solvav, teda alavääristav. Kostja ei ole huvi tundnud, mis olukorras kinkija korteris

elab, kuigi korter on kostja nimel. 2007.a. oktoobris-novembris tegi E S korteris remondi, töid teostas M E, kes tegi uued laed, põrandad, remondi käigus uuendati korteri kanalisatsioon, pandi uus WC pott, vahetati välja korteri elektrisüsteem. E S võttis 03.11.2007.a. laenu 5 000 krooni ja 15.02.2008.a. laenu 30 000 krooni, et teostada korteris remont. Kostja ei ole hüvitanud E S’le korteri remondi maksumust. Kostja peab korterit enda omaks, kuid eeldab, et korteris elav isik peab kõik kulud kandma. Kostja pole midagi teinud, et parandada korteri seisukorda, samuti ei abista ta hagejat, kuigi on teadlik, et kinkeleping sõlmiti E S probleemse tervisliku seisundi tõttu. E S soovib kinkelepingust taganeda, kuna kostja on näidanud tema suhtes üles jämedat tänamatust. E S esitas kostjale lepingust taganemise avalduse, kuid kostja oma 08.06.2008.a. vastuses kinkelepingust taganemise avaldusele leidis, et tema ei ole kinkija vastu üles näidanud jämedat tänamatust. Riigikohtu lahendi 3-2-1-153-06 kohaselt käitumise pidamine jämedaks tänamatuseks on eetiline hinnang. Kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut. Hageja poolt kingituse tegemise eesmärgiks oli kinke teel hoida kingisaajaga häid suhteid ja saada temalt elus abi, samuti, et surma korral oleks kingisaaja hageja matnud. Korteri kinkimine on aga andnud vastupidise efekti, kostja kingisaajana hagejaga enam suhelda ei taha, väldib teda, ei abista teda, kuigi midagi ülejõu käivat temalt ei nõuta, samuti nõuab abi eest raha ja ei tunne huvi korteri seisukorra kohta. Hageja peab ise kandma kõik korteriga seotud kulud ja tegema remonti. VÕS § 268 lg. 1 kohaselt kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda VÕS §-s 267 punktides 1-3 ettenähtud juhtudel. VÕS § 267 p. 1 kohaselt võib kinkija lepingust taganeda kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust. VÕS § 1028 lg. 1 kohaselt kui isik (saaja) on teiselt isikult ( üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustusi ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Vastavalt VÕS §-le 188 lg. 1 taganeb lepingupool taganemisavalduse tegemisega teisele poolele. Vastavalt VÕS §-le 189 lg. 1 lepingust taganemise korral võib kumbki pool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kas väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Vastavalt VÕS §-le 270 lg. 1 kinkija võib kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest. Kui kinkeleping on täidetud, ei või kinkija lepingust taganeda pärast kingisaaja surma. Hagi on esitatud VÕS §-de 188 lg.l, 189 lg. 1, 267 p 1, 268 lg. 1, 1028 lg. 1 alusel ja hageja palub tuvastada kinkelepingust taganemise alusena M Õ jäme tänamatus, kohustada M Õ ́d tagastama korteriomand, asukohaga xxxx, üldpinnaga 28,1 m2 (Viru Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr 2660131 ), kanda hageja E S korteriomandi xxxx, omanikuna Viru Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr. 2660131. Hageja leiab, et kompromiss asjas ei ole võimalik ja soovib asja läbivaatamist kohtuistungil. Kohtule 30.04.2009.a. saabunud hagiavalduse hagiavalduse täienduse kohaselt hageja soovib hagiavaldust täiendada järgmiste alustega, et kinkija E S ei ole kinkelepingu täitmise puhul võimeline täitma seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust või ennast mõistlikult ülal pidama, mistõttu taganeb kinkelepingust. Lisaks eeltoodule leiab hageja, et kingisaaja M Õ on jätnud õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise, mistõttu hageja taganeb kinkelepingust ja taotleb korteriomandi kostjalt välja nõudmist alusetu rikastumise sätete järgi. Hageja E S tervislik seisund on aastatega halvenenud, ta vajab abi enesega toimetulekuks, selleks on talle määratud Rakvere Linna sotsiaalosakonna poolt koduhooldus. Sotsiaalhoolekande seaduse kohaselt on sotsiaalteenuseks hooldamine hoolekandeasutuses, mille eest võetakse tasu, E S’l materiaalseid vahendeid sotsiaalteenuste eest tasumiseks ei ole,

mistõttu ei saa ta ka valida enda vajaduste rahuldamiseks parimat teenust. VÕS § 267 p. 2 kohaselt võib kinkija lepingust taganeda kui kinkija ei ole lepingu täitmise puhul võimeline täitma seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust või ennast mõistlikult ülal pidama, kui kinkija on ennast sellesse olukorda asetanud tahtlikult või raske hooletuse tõttu või kui kingisaaja maksab ülalpidamiseks vajaliku raha. Kostja jättis täitmata remondi kohustuse, mis tulenes kinkelepingust VÕS § 267 p. 3 järgi. Omandi kinkimisega kaasnevad ka kohustused, eelkõige korteri remondi kohustus. Kostja toon on vägagi hagejat solvav, nende väidete osas, et hageja pole kordagi remondikulusid nõudnud ja temaga pole remondi tegemist kooskõlastatud. Kostjale on teada hageja tervislik seisund, sealhulgas ärevus ja depressioon, ning ta oleks võinud vähemalt hagejaga suhelda, teda külastada, tema käekäigu vastu huvi tunda ja talle kaasagi tunda. Laenukohustuse tõttu ei ole hageja enam võimeline end mõistlikult ülal pidama. VÕS § 267 p 3 kohaselt võib kinkija lepingust taganeda kui kingisaaja jätab õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse. Hageja palub tuvastada kinkelepingust taganemise alusena 1) M Õ jäme tänamatus või 2) et hageja E S ei ole võimeline täitma seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust ja/või ennast mõistlikult ülal pidama või 3) M Õ kingisaajana on jätnud õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise, kohustada M Õ’d tagastama hagejale korteriomand, asukohaga xxxx, üldpinnaga 28,1 m2 (Viru Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr 2660131 ) ja kanda hageja E S korteriomandi xxxx, omanikuna Viru Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr. 2660131. II. Kostja kirjalik kirjalik vastus. Kostja kohtule 25.08.2008.a. saabunud kirjalikus vastuses hagile hagi ei tunnista. Kostja leiab, et selleks, et taganemise avaldus kehtiks ja lõpetaks VÕS § 188 lg. 2 alusel kinkelepingu, peavad olema täidetud ka taganemise sisulised eeldused. Hageja peab tõendama, et tal, tema enda esitatud asjaolude järgi, oli õigus lepingust taganeda mõnel VÕS §-s 267 nimetatud alustel. Hageja ise on tuginenud VÕS § 267 p-le 1. Kostja on seisukohal, et lepingust taganemise sisulised eeldused ei ole täidetud. Kostja ei ole üles näidanud hageja vastu jämedat tänamatust. Kostja eitab faktilisi asjaolusid, millega kostja on sisustanud oma hagiavaldust. Ka käesoleval ajal on kostja valmis hagejat vajadusel matma, kuna selline oli kinke tegemisel pooltevaheline kokkulepe. Hageja ei ole hagi alusena tuginenud ei hageja teo ega otsustusvõimetusele, mistõttu ei oma tähendust asjaolu, et E S oli arvel psühhiaatri juures. Kostja eitab asjaolu, et tema oleks nõudnud hagejalt peakilbi kulude kandmist. Seda nõudis E S’lt majavanem E P ning hageja selle summa ka tasus. Kostja eitab asjaolu, et ta oleks kirjutanud hagejale sedeli, mida viimane soovib kohtule esitada tõendina. Samas tuleb see asjaolu hageja taganemisõiguse hindamisel jätta tähelepanuta ka põhjusel, et tasuta kasutusõigus ei tähenda, et kasutaja ei pea katma elamu kasutamisega ja kommunaalteenuste tarbimisega põhjustatud kulusid. Tuvastatud ei ole, et kostja oleks nõudnud elamu kasutamise eest tasu (Riigikohtu otsus nr. 3-2-1-129-05). Hageja tegi korteriomandis remonti omaalgatuslikult ilma kostjaga konsulteerimata ja seega korteriomanikuga eelnevalt nõu pidamata. Kostja oleks olnud valmis ka ise korteriomandi remonti organiseerima ja teostama, kuid hageja ei ole kordagi kostjalt seda nõudnud. Puuduvad mistahes tõendid teostatud ehitustööde ja nende maksumuse kohta. Korteri remondi teostas M E, kelle juures käis hageja lapsi hoidmas. Pooltevahelistes suhetes tekkisidki arusaamatused pärast seda, kui hageja hakkas M.E suhtlema. Kinkeleping oli sõlmitud 2002.a. ja nii enne kui ka pärast lepingu sõlmimist on kostja hagejat korrektselt pika aja vältel abistanud, hoolitsenud tema kassi eest, viinud pidevalt arstile, käinud haiglas vaatamas jne. Kostja eitab asjaolu, et tema või tema abikaasa on nõudnud hagejalt abistamise eest tasu. Samuti ei vasta tõele asjaolu, et kostja ei soovi enam hagejaga suhelda. Kostja on käitunud hageja suhtes korrektselt, on teda alati teretanud, ei ole kunagi keeldunud teda abistamast, on alati ära niitnud ka kogu hoovi muru. Samas ei saa aga eitada asjaolu, et pooltevahelised suhted on jahenenud, kuivõrd hageja ise ei soovi enam kostjaga suhelda ega tereta teda enam.

Kostja on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole täidetud ka kinkelepingust taganemise formaalsed alused. TsÜS § 6 lg. 4 sätestab, et käsutustehingu kehtivus ei sõltu õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest. Poolte vahel sõlmiti 17.02.2002.a. kinnistu kinkeleping ja asjaõigusleping notariaalses tõestatud vormis. TsÜS § 77 lg. 3 sätestab, et seadusega ettenähtud vormis tehtud tehingut saab muuta üksnes samas vormis, milles tehing on tehtud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. AÕS § 119 lg. 1 sätestab, et tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud. TsÜS § 83 lg. 1 sätestab, et tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Seega on E S poolt tehtud kirjalik kinkelepingust taganemise avaldus tühine. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hagiavalduse täiendusele 20.05.2009.a. saabunud kirjalikus seisukohas kostja jätkuvalt hagi ei tunnista ning on seisukohal, et ka hagiavalduse täienduses puuduvad õiguslikud ning faktilised argumendid, mis tingiksid hagi rahuldamise. Hageja saaks tugineda üksnes 2008.a. juunikuus esitatud hagiavalduses märgitud neljale asjaolule, et 2007.a. sügisel kostja käitumine muutus, et kingisaaja abikaasa nõudis bensiiniraha, et hageja ukse alt ei niideta muru, et hageja tuttav tegi kostja korteris remonti ning hageja võttis sellest tulenevalt laenu. Kõigile muudele asjaoludele on hageja asunud tuginema alles kohtumenetluse käigus. Kostja endiselt eitab hageja esitatud asjaolusid. Kostja abikaasa J Õ tegevus E S suhtes tuleb jätta tähelepanuta, sest tema ei olnud kinkelepingu pooleks. Hageja ise on võtnud kohtuistungil omaks, et sõnaliselt pole M Õ teda kunagi solvanud, vaid pooled pole lihtsalt enam suhelnud. Mingeid koormisi või kohustusi kingisaajale kinkelepingus ette nähtud ei ole. Seega ei saa lepingust taganemist õigustada VÕS § 267 p. 3 sätestatud alusel. Arusaamatuks jääb kostjale hageja viide nagu oleks kostja toon vägagi hagejat solvav nende väidete osas, et hageja pole nõudnud remondile kulunud summade hüvitamist. Sellist nõuet pole esitatud ka hagis. Korteri remondi teostas M E, kes väitis, et tema E S’lt korteri remondi tasu ei nõua, kuna teostas remondi seoses sellega, et ta on saanud hagejaga lähedaseks ning soovis hageja elamistingimusi parandada. Seda, kes on korteri omanik, seda ta ei teadnud. Kostja on seisukohal, et sellest tulenevalt puudub ka hagejal õigus nõuda kostjalt korteriremondiks kulunud summade tasumist, kuivõrd hagejal endal vastavat kohustust M El ees ei ole. Kostja on seisukohal, et korteriomandi olukord ei vajanudki üldse niivõrd ulatuslikku remonti. Kostja ei teadnud sellest tulenevalt korteri remondivajadusest ning eitab asjaolu, et vaidlusaluses korteriomandis polnud remonti tehtud üle 40 aasta. Alusetu on hageja väide, et tähtajatu ja tasuta isiklik kasutusõigus eeldab, et hageja ei pea seoses korteriomandiga kandma ühtegi kulutust. Korteri remondi kulutused on oma olemuselt kulutused, mis on seotud elamu kasutamisega, kuivõrd E S elamistingimused sellest tulenevalt paranesid. Kostja ei pea käesoleval ajal võimalikuks tasuda remondimaksumust põhjusel, et hageja jätkuvalt tugineb kinkelepingust taganemise eeldustele. Kostja on asjas korduvalt pakkunud hagejale kompromissi ning teinud ettepaneku lahendada asi selliselt, et ta hüvitab hagejale ja remonti teostanud isikule remondi eest mõistliku rahasumma, juhul kui korteriomand jääb temale. Sellest tulenevalt on alusetu hageja väide, et kostja keeldub remondikulutuste maksmisest. Võlaõiguslik leping lõppeb sellest taganemisega. Hageja oli seisukohal, et ta oli kinkelepingust taganenud ja et korteriomand kuulus taas temale. Sellest tulenevalt ongi täiesti õigustatud kostja poolt keelduda kohtumenetluse ajal remondimaksumuse hüvitamisest, kuivõrd kostja ei tea, kas korteriomand temale jääb. Hageja taganemisõiguse hindamisel tuleb jätta tähelepanuta ka KOS 11 lg. 1 sätted, mille eesmärgiks on korteriomanike omavaheliste suhete reguleerimine, ning ka AÕS § 75 lg. 1 regulatsioon, kuna see on KOS § 11 lg. 1 suhtes üldsätteks. VÕS § 270 lg. 1 sätestab, et kinkija võib kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest. Tegemist on materiaalõigusliku tähtajaga Lepingust taganemise alusena VÕS §-le 267 p. 2 ja

3 hakkas hageja tuginema alles 30.04.2009.a. esitatud hagiavalduse täienduses. Kostja on seisukohal, et hageja on minetanud oma õiguse tugineda lepingust taganedes VÕS § 267 p.-le 2 ja 3 ka põhjusel, et nimetatud taganemise õigusest oli ta teadlik juba enne 31.04.2008.a. Sellele viitab otseselt asjaolu, et hageja on esitanud kinkelepingust taganemise avalduse ka varem ja tuginenud seal teisele taganemise alusele. Põhjendatud ei ole ka hageja viide VÕS § 267 p. 2. Seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse all saab vaadelda üksnes kohustust teist isikut ülal pidada. Vastav õiguslik regulatsioon on sätestatud PKS § 21 – 25 ja § 60 – 69. Hageja ei ole oma hagis sellele viidanud. Seadusest tulenevalt puudub inimese kohustus ennast ülal pidada. Seega ei ole asjakohane hageja viide Sotsiaalhoolekandeseaduse § 10 p. 6 ja § 45 lg. 1, mille kohaselt võib isikult võtta sotsiaalteenuse eest tasu, kuid see ei ole kohustuslik. Paljasõnaline on nii hageja kui ka tunnistaja L M väide, et hageja soovile minna sotsiaalmajja või hooldekodusse on hagejale vastatud, et see ei ole võimalik, kuna hagejal korterit pole. Samas kohtus tunnistajana üle kuulatud M E viitas hoopis sellele, et hageja saab vajadusel elama tulla hoopis tema juurde ja et vastavad eluruumid on nende peres juba läbi arutatud, kuna ta ei pea võimalikuks, et E S läheb hooldekodusse. III. Asja kohtulik arutelu. arutelu. Hageja esindaja selgitab, et hageja jääb oma hagiavalduses ja hagiavalduse täienduste avalduses esitatu juurde, kus on kirjas kõik, mis on aluseks kinkelepingu tühistamiseks. E S on väga haige inimene, kes soovis ja kellele oleks tulnud kasuks, kui hageja ja kostja vahelised suhted oleksid olnud paremad. Kostja sisuliselt ei huvitunud E käekäigust ja nimelt see asjaolu pani E nördima ja kohtusse pöörduma. Hageja rõhutas istungil, et enim tunneb ta puudust kostjaga suhtlemisest. Alati võib vastu vaielda selle üle, missugusest solvangust piisab, et see oleks käsitletav jämeda tänamatusena. Hageja on välja toonud need asjaolud, mis teda häirivad ja mida saab pidada jämedaks tänamatuseks. Kostja ei tundnud huvi E tervise ja käekäigu vastu, ei käinud E juures kodus, ei soovi hagejaga suhelda. Tunnistajad kinnitavad, et pigem olid nemad need, kes aitasid E, kui seda tegi kostja. E tervis on aastatega halvenenud, ta vajab abi toimetulekuks, talle on määratud sotsiaalosakonnast koduhooldus. Kui hageja on kostja poole pöördunud, siis on kostja palunud pöörduda tema abikaasa J poole. Ka kostja ise kinnitas seda, et käskis hagejal oma murega pöörduda abikaasa poole. Sellega näitas kostja üles hoolimatust ja see solvas hagejat. Kostja ei ole tundud huvi, mis seisus korter on, kuigi korter on kostja nimel. E tegi korteris remonti ja võttis selleks laenu. Laenu tagasimaksed kuus on 1 500 krooni ja maksma peab ta kuni 2012. aastani. See summa on suur osa pensionist ja sellega on hageja pannud ennast ka raskesse majanduslikku olukorda. Hageja ei ole enam võimeline ennast ülal pidama. Tunnistaja M E kinnitas, et remonti hakati tegema sellepärast, et tualetis ja keldris oli torustik vilets ning põrandad mädanesid. Hageja ise pole tööde eest maksnud, vaid on maksnud M. Laenuraha eest pandi uued laed, põrandad, uuendati korteri kanalisatsiooni, osteti uus WC pott ja vahetati välja korteri elektrisüsteem. Hageja on seisukohal, et kui ta kinkis korteri kostjale, siis oleks kostja võinud huvi tunda korteri seisukorra kohta. Kui aga kostja kuulis hagi esitamisest ja et remondi raha võiks hüvitada, siis kostja eitas, et remonti üldse korteris tehti. Korteriomandi kinkimisega kaasnevad ka kohustused, eelkõige remondikohustus. Hageja ei pea kandma korteri kasutamisega seoses ühtegi kohustust. Kuigi riik peab hooldama, on ka tasulised sotsiaalteenused ning inimene võib ise valida omale vajaliku teenuse. Kui hageja peaks hooldekodu kasuks otsustama, siis rahaliste vahendite olemasolul saaks ta valida endale parima hooldekodu. Hagejale oleks see võimalik kinkelepingust taganedes. Kinkelepingu sõlmimine on iga inimese vaba valik, kuid seadus võimaldab anda inimesele aega, et ta saaks mõelda, kellele ta oma kinke teinud on. Käesoleval juhul hageja leiab, et kingisaaja ei ole õigustatud seda kinki saama. Ka riigikohus on öelnud, et inimene peab lähtuma kinkija subjektiivsest hinnangust. Kinkija on seda meelt, et tegi kingi valele inimesele. Tõendid on esitatud, samuti alternatiivsed nõuded, mille kohaselt hageja palub tuvastada kinkelepingust taganemise alusena M Õ jäme tänamatus või et hageja ei ole võimeline täitma seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust ja ennast mõistlikult ülal pidama või et M Õ kingisaajana on

jätnud õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise, kohustada M Õ ́d tagastama korteriomandi hagejale ning kanda E S Viru Maakohtu kinnistusosakonna registrisse nr.2660131 korteriomandi xxxx, omanikuna. Hagiese on esitatud õigesti. Võlasuhe lõpeb ka lepingust taganemisega. Hageja on esitanud kostjale kinkelepingust taganemise avalduse nii notari kaudu kui ka lihtkirjaga. VÕS § 188 lg. 1 kohaselt taganeb lepingupool taganemisavalduse tegemisega teisele poolele. VÕS § 189 lg. 1 lepingust taganemise korral võib kumbki pool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Hageja on esitanud nõude kohtusse, et tuvastada kinkelepingust taganemise jäme tänamatus või muud alused ning vabastada korter. Mingit nõusolekut selleks, et M Õ tagastaks korteri, ei pea olema. Hageja ise seletab, et ta ei kujuta edaspidist elu enam ette, kui majas on suhted sellised, et teineteist näha ei taheta. Hirm on isegi prügi välja viia. Naaber T I käib kogu aeg ärritamas ja ütlemas, et kostja poeg tahab seda korterit endale saada. Kostja üldse ei suhtle. Ainus, mida teised räägivad, on see, et hageja tuppa võetakse üürnik. See on moraalne tapmine igapäev. Hageja soovib, et tema haginõue rahuldatakse, sest siiamaani ei ole kostja üldse rääkinud. Hageja seletab, et korteri remonti tegi ta avalikult, korteriomanik peaks vastutama maja eest koristamisel, kuid hageja on maksnud inimesele, kes seda hageja eest on teinud. Sügisel oli see raha 150 krooni. Kostja esindaja selgitab, et kostja jääb oma kirjalike seisukohtade juurde. Jämedat tänamatust ei esine. Pooled omavahel ei suhtle, sest mõlemad väldivad suhtlemist. Asjaolu, justkui oleks kostja hagejat nähes hageja solvamiseks tõmmanud oma akna ette kardina, ei pruugi vastata tõele. Ei saa väita seda, et kostja ei täida kõiki koormisi. Hageja on esitanud tõendeid, et omaosalus hooldekodus elamiseks on 15 % ja ülejäänu maksab kohalik omavalitsus. Hageja ei ole esitanud tõendit, et kohalik omavalistus oleks keeldunud hagejale hooldekodus koha eest maksmisest. Samuti ei saa väita, et hageja ei suuda end mõislikult üleval pidada. Hageja pension pole vähenenud. Ka võla katteks osamaksete tasumisel jääb hagejale piisavalt raha, et endaga toime tulla. Sellise esemega hagi ei ole võimalik rahuldada. Hageja ei ole oma hagiesemes palunud tunnustada VÕS järgi lepingust ülesütlemist. Samuti ei ole ta hagenud seda, et hageja oleks andnud nõusoleku kinnisturaamatu kande muutmiseks. Kohus ei ole ise pädev muutma kinnistusraamatu kandeid, samuti ei saa M Õ kinnisasja tagastada hagejale. Võlaõiguslik leping lõpeb ülesütlemisavaldusega. Võlaõigusliku lepingu äralangemisel muutub kinnistusraamatu kanne valeks. Kohtulike vaidluste käigus hagieset muuta enam ei saa. Seega saab tugineda üksnes alustele, millele on tuginetud lepingu taganemisavalduses. Uutele alustele hakkas hageja tuginema alles kohtumenetluse käigus, mistõttu tuleb jätta need tähelepanuta. Võlaõiguslikku lepingut ja asjaõiguslikku lepingut tuleks omavahel eristada. Hageja ei ole esitanud hagi õige esemega. Tegemist on kinnisasjaga, mitte vallasasjaga. Seega tuleb jätta hagi rahuldamata. Kostja ise ütleb, et keegi pole hagejat sealt korterist välja ajanud. Jutt jäi, et hageja elab seal kuni surmani. Kordagi pole öeldud, et hageja vabastagu korter. IV. Kohtu tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused. TsMS § 438 lg. 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. Vastavalt TsMS § 439 ei või kohus ületada nõude piire, ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. TsMS § 442 lg. 5 näeb ette, et kohus lahendab selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded. Sama paragrahvi lg. 8 kohaselt peavad kohtu järeldused põhinema tuvastatud asjaoludel, samuti peab kohus kohaldama vastavat seadust. Kohus, kuulanud ära menetlusosalised, vaadanud läbi toimikus olevad hagiavalduse, dokumentaalsed tõendid ja poolte kirjalikud seisukohad, tuvastas: 1) hageja sõlmis kostjaga 17.02.2003. a. isikliku kasutusõiguse kinnistamise avalduse ja kinnistu kinkelepingu ja asjaõiguslepingu, millega kinkis kinnisasja kostjale. Tegemist on

3.Vastavalt TsÜS § 67 lg. 2 on taganemisel tegemist ühepoolse tehinguga. Selleks, et taganemine oleks kehtiv, peavad olema täidetud taganemise materiaalsed ja formaalsed eeldused. TsMS § 230 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja on tõendanud taganemisavalduses märgitud poolte vahel sõlmitud lepingust taganemise eeldusi. Taganemisavalduses on teatatud, et hageja taganeb kinkelepingust, sest kostja kingisaajana on näidanud üles jämedat tänamatust. See termin on avalduses sisustatud ja samal viisil kirjas ka hagiavalduses ja hagiavalduse täienduses. Taganemise tahteavaldus on selge ja arusaadav ning esitatud kahel viisil. Pole õige kostja vastuväide, et notariaalse ostu-müügi tehingu taganemisavaldusele kehtib sama vormi kohustus. Lahendis 3-2-1-31-08 on Riigikohus selgitanud ka, et „Kolleegium ei nõustu maakohtu otsuses märgituga, nagu peaks notariaalselt tõestatud eellepingust taganemise avaldus olema samuti notariaalselt tõestatud. Riigikohtu varasema praktika kohaselt ei ole vorminõuet ette nähtud lepingust taganemise avaldusele, lepingu ülesütlemise avaldusele, hinna alandamise avaldusele ega lepingu tühistamise avaldusele (vt Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 20, 12. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 23, 14. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-06, p 16 ja Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 35).“ Järelikult on taganemisavalduse vorminõuded täidetud. Et taganemise avaldus kehtiks ja lõpetaks VÕS § 188 lg. 2 alusel kinkelepingu, peavad olema täidetud ka taganemise sisulised eeldused. Hageja peab tõendama, et tal oli lepingust taganemiseks õigus. Hageja taganes juba täidetud kinkelepingust VÕS § 268 lg. 1 järgi põhjusel, et kostja on näidanud üles jämedat tänamatust, milleks on kostja abikaasa vastuvõtmatu käitumise, kostja hoolimatu suhtumine ja ebapiisav omanikukohustuste täitmine, kostja poolt suhtlemise lõpetamine sel viisil, et kostja ei käi hagejal külas, ei tule appi, ei tereta ega vestle hagejaga, ei tunne huvi hageja tervisliku seisundi vastu. Kohus ei kirjuta siinkohal ümber hageja kõiki alternatiivnõudeid ja neid tõendavaid asjaolusid, kuna need on korduvalt ja piisavalt põhjalikult kirjas taganemisavalduses, hagiavalduses ja hagiavalduse täienduses, kuid kohus on seisukohal, et esitatud alternatiivnõuded kogumis ongi need asjaolud, mis on hõlmatavad hagiavalduses taotletud jämeda tänamatusena. Riigikohus on lahendis 3-2-1-129-05 selgitanud, et „Kinkelepingu kui tasuta lepingu eripärast lähtudes võib kinkija taganeda lepingust ka siis, kui kingisaaja lepingut ei riku. Kinkijale on VÕS §-de 267 ja 270 järgi jäetud sisuliselt järelemõtlemisaeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist, kingisaajale on aga antud n-ö prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta oli "kingi vääriline". Hageja on leidnud ja leiab, et kostja ei ole kingi vääriline. Hageja selgitusest tulenevalt oli hagejapoolseks kingituse tegemise eesmärgiks, et hageja surma korral oleks kingisaaja hageja matnud. Hageja kohtuistungil kinnitas, et kinkelepingu tegi ta kiiresti selletõttu, et ta oli väga haige, arvas, et õige pea ta sureb, lähedasi tal enam polnud, seega polnud, kes teda mataks, ning ta lootis, et kingib korteri M Õ’le ja siis viimane tema ka matab. Hageja sõnutsi olid nad kostjaga väga head sõbrannad ja juttu jätkus neil mis tahes teemadel. Hageja surm

õige pea talle tema poolt kardetud ajal ja põhjusel ei saabunud, küll aga on hageja põetavad haigused aastatega süvenenud või ägenenud ning kokkuvõttes on hageja tervis halvenenud. Lisaks koormab hagejat hingeline vaev sõlmitud kinkelepingu pärast selletõttu, et korteri kinkimine on andnud vastupidise efekti, kingisaaja hagejaga enam suhelda ei taha, väldib teda, ei abista teda, kuigi midagi ülejõukäivat temalt ei nõuta, samuti nõuab abi eest raha, ei tunne huvi korteri seisukorra vastu, mistõttu hageja peab ise kandma kõik korteriga seotud kulud ja tegema remonti. Kingisaaja ei ole alates 2007.a. sügisest püüdnudki samal viisil nagu see oli enne lepingu sõlmimist ja aastate jooksul ka pärast lepingu sõlmimist hagejaga suhelda ja hageja suhtes kingi saajale vääriliselt käituda. Hageja selgitustest tuleneb, et enim soovibki ta, et kostja temaga suhtleks. Tunnistajad L M, M E kinnitasid, et hageja ootas, et kostja temaga suhtleks, teda külastaks, teda abistaks, kuid nagu selgub hageja enda seletusest ja tunnistajate ütlustest, on ka majaelanike suhted pingelised, kuulujutud häirivad hagejat, temaga ei suhtle enam ka teised korteriomanikud. Iga korteriomandi hooldamise või korraolekuga seonduvat toimingut peab ta ostma võõraste käest, kuigi korteriomand on üle antud kostjale. Seda, et kostja enam hagejaga ei suhtle, kinnitab ka kostja ise kohtuistungil. Kostja kinnitab samuti, et tema tõepoolest on juhul, kui hageja mingit abi vajas, soovitanud pöörduda oma abikaasa J Õ poole, selle asemel et ise organiseerida ja paluda oma abikaasat, et abikaasa E S’t aitaks. Kostja selline suhtumine on hageja arvates hoolimatu ja väljendab jämedat tänamatust. Hageja sõnutsi on aga J Õ järsu käitumisega, mis hagejat hirmutas ja solvas, samuti keeldus J Õ teda aitamast või kui aitas, siis võttis raha. Selline jutt on usutav, sest tunnistaja T.I ütlusest tuleneb, et J Õ teeb küll abistamise korras töid, kuid võtab selle eest ka raha. Hageja on õigesti viidanud Riigikohtu lahendile 3-2-1-153-06, mille kohaselt käitumise pidamine jämedaks tänamatuseks on eetiline hinnang. Kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut. Kohtu arvates ei ole oluline, millisest sõnast või hetkest kumbki loeb end solvunuks, kuid tõendatud on, et pooled ei suhtle ja kostja ei ole enda poolt midagi teinud selleks, et kinkija lootusi ja ootusi õigustada. Tuvastatud tõde on see, et hageja on taganenud kinkelepingust, soovib oma korteriomandi tagasisaamist ning registris vastavalt omanikukande tegemist. Kohtu arvates ei ole kostjast ka eetiline keelduda kinkelepingu eseme hagejale tagastamisest, kui ta teab, et hageja ei pea kostjat enam kinke vääriliseks kostjast endast oleneva käitumise tõttu. Lepingust tulenevalt on pooled kokku leppinud, et korteriomandi suhtes käitutakse kaasomanikena. Kostja ei ole käitunud ei omanikuna ega ka kaasomanikuna, kuigi lepingu eeldusena kokkulepitu järgi oli ta kohustatud täitma vähemalt kaasomandist tulenevaid kohustusi. M Õ ei ole huvi tundnud, mis olukorras kinkija korteris elab, kuigi korter on kostja nimel ja juba korteriomandi kinkelepingu vormistamisel 2003.a. oli kostjale teada korteri seisukord, samuti hageja tervislik ja rahaline seisund, mis ei võimaldanud hagejal endal iseseisvalt ilma suuremate rahaliste vahenditeta korteris remonti teha. Seega kingisaaja M Õ on jätnud õigustamatult täitmata kinkega seotud kaasomaniku kohustuse, säästes alusetult oma vara. Samas kohus peab oluliseks märkida ka seda, et kinkija ja kingisaaja on pea üheealised, kingisaaja vanemgi kui kinkija, mistõttu kohtu arvates ei olegi võimalik kostjalt soovida enamat kui hagejaga suhtlemist või muude omanikukohustuste täitmist määral, mida suudab hageja ise. Asjaolu, et kostjal on abikaasa või poeg või veel keegi, tähtsust ei oma, kuna poolte vaheline leping viimaseid millekski ei kohusta. Selletõttu on tagamata ka hageja õigustatud ootused ja lootused, sealhulgas lootus, et kostja hagejat ükskord ka matab. Neist asjaoludest lähtuvalt on inimlik ja mõistetav, et hageja soovib oma elu ümber korraldada selliselt, et tema korteriomand oleks tema järgnevate elupäevade kvaliteedi materiaalseks tagatiseks mis tahes hageja valitud viisil. Elamus kujunenud olukord, kus turvatunne on kadunud, abi on vajadusel kaugel, kuid hageja ei saa enam ise oma asjadega hakkama, on poolte kinkelepingu olemasolu tõttu hagejale koormav ja pärssinud tema

4.Vastavalt VÕS § 189 lg. 1 lepingust taganemise korral võib kumbki pool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Hageja on kohtule mõistetavalt nõudnud kinnistusraamatu kande muutmist põhjusel, et hageja on taganenud kinnisasja omandi ülekandmise aluseks olnud võlaõiguslikust kinkelepingust. Kuna taganemine tuleb lugeda toimunuks, siis võlaõiguslik kinkeleping VÕS § 188 lg. 2 järgi on lõppenud. VÕS §-de 189-191 järgi muutub leping taganemisel tagasitäidetavaks ja pooled peavad teineteiselt lepingu järgi saadu tagasi andma. VÕS § 268 lg. 1 kohaselt kinkelepingust taganemise korral toimub tagasitäitmine alusetu rikastumise sätete järgi. Seega tuleb kinkelepingust taganemise puhul tagastada lepingu järgi üleantu VÕS § 1028 lg. 1 järgi, arvestades VÕS §-des 1028-1036 sätestatut. Kuna kinge on tasuta leping, siis taganemise põhiliseks tagajärjeks on kingisaaja kohustus lepingu järgi saadu välja anda. Praegusel juhul on kostja saanud hagejalt kinkelepinguga kinnisasja omandi, kuid otsene valdus kostjale üle ei ole läinud. Järelikult saab hageja nõuda, et kostja kannaks hagejale tagasi omandi kinnisasjale. Hageja sellekohane nõue väljendub soovis, et kinnistusregistris kantaks kinkelepingu esemeks olnud korteriomandi omanikuna sisse hageja. Kinkelepingust taganemisega kinnisomandi ülekandmise asjaõigusleping ei lõpe. Selletõttu ei saa lugeda kinnistusraamatu kannet ebaõigeks. Hageja ei ole küll esitanud nõuet AÕS § 65 järgi ebaõige kande kinnistusraamatust kustutamiseks, kuid hageja nõue on suunatud omandi tagasikandmisele, mis eeldaks AÕS § 641 järgi asjaõiguslepingu sõlmimist. Tegemist on võlaõigusliku nõudega. Kuna kostja on kinnistusraamatusse kantud kinnisasja omanikuna, on ta puudutatud isikuks, kelle nõusolek on asjaõiguse üleandmisel vajalik kinnistusraamatuseaduse KRS § 341 lg. 2 p. 3 järgi. Sama paragrahvi lg. 7 järgi puudutatud isiku nõusolek ei ole nõutav, kui kande tegemist taotletakse jõustunud või viivitamatule täitmisele kuuluva kohtumääruse või -määruse või kohtutäituri avalduse alusel. Kostja nõusoleku kinnisomandi tagasikandmiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks saab TsÜS § 68 lg. 5 järgi asendada kohtuotsusega. Hageja enese tahteavaldus tema omanikuna sissekandmiseks on väljendatud hagiavalduses ja selle täienduses. Eeldused omandi tagasikandmiseks VÕS § 268 lg. 1 ja § 1028 lg. 1 järgi on olemas, kinkeleping on taganemisega lõppenud, hagejal on võlaõiguslik nõue omandi tagasikandmiseks. Seega tuleb hagi rahuldada ja kohtuotsuse resolutsiooniga lugeda kostja kohustatuks omanikukande muutmisega nõustuma, kuna TsÜS § 68 lg. 5 kohaselt kui isik on kohustatud tegema kindla

6.TsMS § 138 järgi menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 147 järgi avaldaja maksab riigilõivu lõivustatud toimingu tegemiseks ette. Enne riigilõivu tasumist ei toimetata hagi kostjale kätte. Viru Maakohtu 28.07.2008. a määrusega vabastati E S hagiavalduse esitamisel riigilõivu tasumisest summas 7 750 krooni. TsMS § 162 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega on põhjendatud jätta kõik menetluskulud kostja kanda ja viidatud kohtukuluna tuleb kostjalt välja mõista riigilõiv 7 750 krooni riigituludesse. E S’le riigi õigusabi osutajaks on Rakvere Advokaadibüroo OÜ vandeadvokaat Kristel Vedro, kes on taotlenud kohtus osutatud riigi õigusabi eest riigieelarvest 12 885 krooni ja 60 senti, koos käibemaksuga, väljamõistmist Advokaadibüroo kasuks. Kohus leiab, et esindaja taotlus tuleb rahuldada ning riigi õigusabi tasu tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja justiitsministri 26. jaanuari 2005. a määruse nr 2 "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord" § 1 lg 1 alusel riigieelarvest välja mõista summas 12 885 krooni ja 60 senti, mis vastavalt advokaadi esindustasu avaldusele moodustab tasu kokku 26 tunni eest arvestusega 30 minutit 210 krooni. TsMS § 173 lg. 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg. 3 kohaselt menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 178 lg. 1 kohaselt menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 632 lg. 1 kohaselt võib apellatsioonkaebuse esitada 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest. Kohus kohaldas VÕS §-de 116, 188-191, 267, 268, 1028 sätteid ning juhindus TsMS §de 162, 165, 173, 230, 441-442, § 632 lg. 1 nõudeist.