Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused Hageja laenas kostjale 2005 septembris 15 000 krooni, mille kohta vormistati 13.09.2005 laenuleping. Vastavalt lepingule kohustus kostja hagejale tagastama nimetatud rahasumma 31.12.2006 osamaksetena vähemalt 1000 krooni igakuiselt ning osamakse mittetähtaegsel tasumisel lepiti kokku viivises 0,5% päevas laenujäägilt. Kostja laenu ei tagastanud ja hageja pöördus õigusabi saamiseks OÜ Raidman poole, kes saatis kostjale 12.09.2007 võlanõude. Kostja vastas 19.09.2007, et ta ei tunnista hageja nõuet, kuna see on õigustühine. Allkirjastatud laenuleping on deklaratiivne võlatunnistus VÕS § 396 lg 2 mõttes, millega võlgnik kinnitas olemasolevat kohustust ja loobus võimalikest vastuväidetest võlale. Hageja palus kostjalt VÕS § 3 lg 1, § 76 lg 1 ja 2, § 108 lg 1 ja 6 ja § 113 lg 1 alusel välja mõista võla 15 000 krooni ja viivised samas summas (viivised seisuga 02.01.2008 on 42 900 krooni, viiviste arvestus tl 7). Kostja vastuväited ja vastuhagi põhjendused Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja küll allkirjastas laenulepingu, ent ei ole kunagi hagejalt raha saanud. Mõlemad pooled olid süüdistatavad kohtuprotsessis, kus hageja arvates andis kostja teda süüstavaid ütlusi, mis viis süüdi tunnistamiseni. Allkirja andis kostja laenulepingule hirmust, kartes oma elu ja tervise pärast, teda sunniti allkirja andma ähvardustega hageja, H. K. ja Ü. M. poolt. Tegemist on tühise tehinguga TsÜS § 84 mõttes, mida ei pea täitma. Laenu mittesaamisel laenusaajal raha tagastamise kohustust ei teki. Kostja palus vastuhagis tuvastada pooltevahelise laenusuhte puudumise, sest lepingus märgitud summat ei ole Tarvo Kääridile üle antud, mida tunnistab ka Boris Lehtjärv. Hageja seisukohad kostja vastuväidete ja vastuhagi osas Hageja ei mõista, kuidas puutuvad asjasse väited teises protsessis süüdi tunnistamisest. Kostja on kohustunud laenulepinguna pealkirjastatud deklaratiivses võlatunnistuses võla teatud tingimustel ja tähtajal hagejale tasuma. T. Käärid väited, et ta andis allkirja laenulepingule hirmust, kartes elu ja tervise pärast, on paljasõnalised, alusetud ja otsitud. Kostja püüab õigustada oma ebaseaduslikku käitumist võla tagasimaksmata jätmisel. Kostja allkirjastas laenulepingu tunnistajate H. K. ja Ü. M. juuresolekul ning nende kohalolekut soovis just hageja ning põhjusel, et ta tundis/teadis kostja varem antud lubadusi ja nende täitmiste/mittetäitmiste tagajärgi. Kostja ei esitanud tõendeid oma vastuväidete kinnituseks, kostjal ei olnud algusest peale soovi laenatut tagastada, mistõttu on kohtumenetluses asunud raha saamist salgama. Maakohtu otsuse põhjendused Pärnu Maakohus rahuldas hagi ning mõistis Tarvo Kääridilt välja põhivõla 15 000 krooni ning viivised 15 000 krooni Boris Lehtjärve kasuks. Kohus jättis rahuldamata Tarvo Kääridi vastuhagi Boris Lehtjärve vastu laenulepingujärgse kohustuse puudumise tuvastamise nõudes. Kohus jättis menetluskulud Tarvo Kääridi kanda. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Sama paragrahvi teise lõige annab võimaluse rahasummat või asendatavat asja muul alusel võlgnevale isikule

2(4)

leppida võlausaldajaga kokku, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Sellisena vormistatud kokkulepet käsitletakse deklaratiivse võlatunnistusena. Tõlgendamaks, millisena laenulepinguna pealkirjastatud dokumenti tuleb käsitleda, tuleb appi võtta VÕS § 29 lg 1 ja 4, mille kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ning kui seda ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik pidi seda samadel asjaoludel mõistma. Seega ei ole lepingu tõlgendamisel määrav, milline on temale antud pealkiri, lähtuda tuleb lepingu sisust. Kohus ei ole tulenevalt TsMS § 436 lg 7 lepingule õigusliku hinnangu andmisel seotud poolte esitatud väidetega. Kohus nõustus hageja B. Lehtjärvega ja leidis, et 13.09.2005 laenulepinguna vormistatud dokumendi näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Selline järeldus tuleneb lepingu esimese lause algusest, mille kohaselt „Tarvo Käärid on kohustatud tasuma oma laenu võla...“ (ja edasi tulevad tasumise tingimused). Mõistlik isik saab sellisest sõnastusest aru, et T. Käärid on laenu dokumendi vormistamise ajaks kätte saanud ja kokku on lepitud vaid selle tagastamise tähtaegades ja korras. Laenulepinguna nimetatud dokumenti käsitleda ei ole õige (nagu väidab seda T. Käärid), sest sellisel juhul oleks sõnastus tavapäraselt pidanud olema teistsugune, nt „mina T. Käärid, võtan/sain laenu“ vms. Milline oli dokumendi vormistamisel poolte ühine tegelik tahe VÕS § 29 lg 1 mõttes, ei ole võimalik kindlaks teha, sest poolte väited on selles osas lahknevad ning muid tõendeid peale lepingu enda esitatud ei ole. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule ning VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 alusel võib võlausaldaja nõuda nii kohustuse täitmist kui rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel viivist. T. Käärid ei tõendanud kohustuse täitmist (laenu tagasimaksmist) ega vastuhagi esemeks olevat väidet, et ta rahasummat B. Lehtjärvelt ei saanud. T. Kääridi väited, sh väide, et võlatunnistus kirjutati ähvarduse mõjul, on paljasõnalised ega lükka ümber võlatunnistuse tekstist tehtud järeldust raha kättesaamise kohta. Arusaamatu on T. Kääridi väide, et laenuandja ise tunnistas raha mitteandmist – sellist väidet B. Lehtjärv kohtumenetluses ei esitanud. Eeltoodust tulenevalt tuleb B. Lehtjärve hagi rahuldada ning T. Kääridi vastuhagi jätta rahuldamata. Viiviste nõue on õiguslikult põhjendatud VÕS § 113 lg 1 alusel, sellises summas viivises on pooled võlatunnistuses kokku leppinud, pealegi nõuab B. Lehtjärv viiviseid ligi 3 korda tegelikust nõudest väiksemas summas. Apellatsioonkaebuse põhjendused Tarvo Käärid palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Kohus asus ekslikule seisukohale, et laenulepingu näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega VÕS § 396 lg 2 mõttes. Kohus analüüsis laenulepingu teksti ja jõudis järeldusele, et laen oli lepingu allakirjutamise hetkeks üle antud ning võlasuhe oli tekkinud varem. Samas ei tuginenud hageja antud asjaolule menetluses ja kostja vaidles hagile vastu põhjusel, et laenulepingu alusel ei olnud tema raha saanud ega asendanud sellega ka mingeid kohustusi. Menetluse käigus ei tuvastatud pooltevahelisi õiguspäraseid kohustusi, mida sai kinnitada võlakohustuse sõlmimisega. Pooled peavad oma tsiviilõigusi teostama heas usus ja vastavuses headele kommetele. Hageja viivitas oma nõude esitamisega ajani, mil kostjal oli möödunud TsÜS § 99 lg 1 p-s 1 märgitud tähtajad ja jättis selle ajani mulje, et nn laenulepingut täitmisele ei pöörata. Arvestades kostja kesiseid õigusalaseid teadmisi ja seotust hagejaga, minetas ta võimaluse tehingu tühistamiseks. Nn laenulepingu sõlmimine ja nõude esitamine on vastuolus heade kommetega ega too kaasa pooltele õiguslikke kohustusi ja seetõttu on tehing tühine TsÜS § 86 alusel ja seda ei pea täitma.

3(4)

Vastus apellatsioonkaebusele Boris Lehtjärv ei nõustunud apellatsioonkaebuse põhjendustega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja toimiku materjalidega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ja TsMS § 654 lg 6 järgi oma otsuses maakohtu põhjendusi ei korda. Kolleegium leiab, et maakohus on kohaldanud seadust õigesti ega ole asja menetlemisel rikkunud menetlusõiguse norme. VÕS § 396 lg 2 sätestab, et isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et asi või rahasumma võlgnetakse laenuna. Maakohus on õigesti lepingu tekstist järeldanud, et laen oli üle antud varem ja 13.09.2005 vormistati poolte vahel selle kohta deklaratiivne võlatunnistus. Ebaõige on kaebaja väide, et hageja ei ole tuginenud asjaolule, et raha oli kostjale üle antud enne 13.09.2005. Hagis on esile toodud, et hageja laenas kostjale 2005. aasta septembris 15 000 krooni, mille kohta vormistati 13.09.2005 laenuleping. Seega ei tulene hagiavaldusest, et hageja kohustus kostjale laenu andma, vaid see, et kostja oli enne 13.09.2005 laenu kätte saanud. 13.09.2005 vormistatud dokumendi kohaselt kohustus kostja tagastama 15 000 krooni hagejale hiljemalt 31. detsembriks 2006, mida kostja teinud ei ole. Hagejal on õigus nõuda 13.09.2005 sõlmitud kokkuleppe täitmist ja kostjal lasub vaidluse korral kohustus tõendada, et tegelikult kohustust ei eksisteeri. Kuna kostja vaidles hagile vastu, väites, et laenulepingu alusel ei ole tema raha saanud ja 13.09.2005 sõlmitud dokumendiga ei ole asendatud eelnevaid võlasuhteid, siis tuli kostjal endal TsMS § 230 lg 1 järgi oma väiteid tõendada. Õige on kaebaja väide, et pooled peavad oma tsiviilõigusi teostama heas usus ja vastavuses heade kommetega, kuid kolleegiumi arvates ei ole käesolevas asja esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et hageja ei ole heas usus tegutsenud. Hageja on oma nõude esitanud aegumistähtaja piires ja apellandi võimalus tehingut tühistada ei sõltunud hageja poolt hagi esitamisest või esitamata jätmisest. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb TsMS § 171 lg 1 järgi jätta apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda.

Margo Klaar

Tiit Kollom

Malle Seppik

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.