2-07-35466/5 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 14.09.2007.a esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled laenulepingu, mille alusel laenas hageja kostjale 380 000 krooni. 24.01.2004.a allkirjastasid pooled laenulepingu lisa, millega kostja kohustus tasuma hagejale intressi 38 176 krooni. 05.12.2006.a teavitas hageja kostjat laenulepingu lõpetamisest, paludes laenu tagastada hiljemalt 05.02.2007.a. Kuna kostja ei ole laenu tagastanud, on hageja arvestanud võlaõigusseaduse § 113 lg 1 alusel viivist ajavahemiku 06.02.2007.a – 13.09.2007.a eest summas 24 133,80 krooni. Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista põhivõla 380 000 krooni, intressi 38 176 krooni ja viivise 24 133,80 krooni. 23.04.2009.a toimunud istungil vähendas hageja nõuet 38 176 krooni, s.o intressisumma võrra. Kostja vastus Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei ole laenulepingu alusel raha saanud. Kostja allkirjastas laenulepingu hagejaga seotud MK poolt tehtud ähvarduse mõjul. Tegemist on fiktiivse dokumendiga, näitamaks hageja majanduslikku olukorda tegelikust erinevana, saamaks ebaseaduslikke maksusoodustusi. MK lubas kostjale, et laenulepingu alusel tal faktilisi kohustusi ei teki. Laenulepingu lisal olev kostja allkiri ei ole kirjutatud kostja poolt. Kolmanda isiku seisukoht Seoses sellega, et hageja loovutas 05.11.2007.a sõlmitud lepinguga vaidlusaluse nõude PELile, kaasas Harju Maakohus 14.01.2009.a määrusega menetlusse PELi iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja poolel. Kolmas isik toetas hagi. Kohtu põhjendused Asja materjalidest nähtuvalt on pooled sõlminud 25.04.2002.a laenulepingu, millega hageja kohustus laenama kostjale maksimaalselt 380 000 krooni. 25.04.2002.a on kostja andnud allkirja kassa väljamineku orderile, mille kohaselt on ta saanud 380 000 krooni. Laenulepingu punkti 3.2 kohaselt kohustus kostja laenu tagastama hiljemalt 25.04.2007.a või lepingu lõpetamise hetkeks. Laenulepingu punkti 7.3 kohaselt on kummalgi poolel õigus leping lõpetada, teatades lõpetamisest teisele poolele kirjaliku teatega ette vähemalt kaks kuud. 05.12.2006.a on hageja esitanud kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta ning palunud raha tagastada 05.02.2007.a. 05.11.2007.a on hageja ning iseseisva nõudeta kolmas isik sõlminud nõude loovutamise lepingu, millega hageja loovutas vaidlusaluse nõude iseseisva nõudeta kolmandale isikule. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 210 lg 2 sätestab, et vaidlusaluse eseme omandi

või muu sellesarnase õiguse üleandmine või nõude loovutamine kolmandale isikule (eriõigusjärglus) ei mõjuta iseenesest asja menetlust. Seega ei mõjuta vaidlusaluse nõude loovutamine käesoleva asja menetlust. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 11 sätestab, et võlasuhtele, mis on tekkinud enne 01.07.2002.a, kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. Seega kuulub kohaldamisele tsiviilkoodeks (TsK). TsK § 272 lg 1 sätestab, et laenulepingu järgi annab üks pool (laenutaja) teisele poolele (laenajale) omandusse (operatiivsesse haldusesse) raha või liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha või võrdse koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagastama. Kohus leiab, et kostja väited, et ta ei ole raha laenulepingu alusel saanud, on tõendamata. TsK § 222 lg 1 sätestab, et kui võlgnik ei täida kohustist või ei täida seda nõuetekohaselt, on ta kohustatud hüvitama kreeditorile sellega tekitatud kahjud. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 380 000 krooni. Kohus leiab, et hageja on viivise arvestamisel ebaõigesti lähtunud võlaõigusseadusest. Tulenevalt VÕSRS § 11 tuleb lähtuda TsK §-ist 231. TsK § 231 lg 1 sätestab, et rahalise kohustise täitmisega viivitanud võlgnik on kohustatud maksma viivitamisaja eest aastas kolm protsenti viivitatud summalt, kui seaduse või lepinguga ei ole kindlaks määratud teistsugust protsendimäära. Hageja on arvestanud viivist alates 6. veebruarist 2007.a 219 päeva eest. Seega on viivise suuruseks 6657,60 krooni, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kostja väide, et laenulepingu lisal ei ole tema allkiri, ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähtust, kuna hageja ei nõua kostjalt intressi tasumist. Ülaltoodust tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kokku 386 657,60 krooni. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 163 lg 1 kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Seega tuleb menetluskulud jätta 96 % ulatuses kostja kanda ning 4 % ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.