Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja
Kohtunik
Meelis Eerik
Otsuse tegemise aeg ja koht
27.04.2009.a Tallinn
Tsiviilasja number
2-07-3368
Tsiviilasi
AA (isikukood xxx, elukoht xxx) hagi I A (isikukood xxx, elukoht xxx) ja L M (isikukood xxx, elukoht xxx) vastu 180 000 krooni saamiseks
Kohtuistungi toimumise aeg
25.03.2009.a
Kohtuistungil osalenud
Hageja AA Kostja I A lepinguline esindaja V Kosteitšuk Kostja L M lepinguline esindaja J Polinskaja Tõlk Margarita Krestinova
isikud
Hageja nõue ja selle põhjendused Hageja ja kostja I A sõlmisid 30.04.2005 laenulepingu, mille kohaselt hageja andis I A laenu 150 000 krooni. Hagejalt saadud rahaliste vahendite kasutamise eest kohustus laenusaaja hagejale tasuma intresse 20% ulatuses laenusummalt, s.o 30 000 krooni. 180 000 krooni (150 000 krooni põhivõlga ning 30 000 krooni intresse) kohustus kostja I A tasuma hagejale hiljemalt 01.06.2005. Laenusumma tähtaegselt tagastamata jätmise korral kohustus I A tasuma viivist iga viivitatud päeva eest tasumata laenusummast 0,5% päevas. Hageja andis 150 000 krooni I A üle kostja L M juuresolekul laenulepingu allkirjastamise päeval. I A laenu käendas hageja ees L M, kes kohustus juhul, kui I A ei täida võetud lepingujärgseid kohustusi hageja ees, tasuma viimase eest laenusumma, intressid ning laenulepinguga ettenähtud
trahvisanktsioonid. L M allkirjastas 30.05.2005 laenulepingu käendajana. I A palus hagejal pikendada laenulepingu kehtivust kuni 01.08.2005, kuid ka selleks ajaks ei täitnud kostjad 30.04.2005 lepinguga võetud kohustusi. Põhivõlgnevuse 150 000 krooni kandis I A hagejale üle alles 14.03.2006. Trahvisanktsioonid võlgnevuse summas 180 000 krooni ülekandmisega viivitamise eest ajavahemiku 01.06.2005–14.03.2006 eest on 258 000 krooni. Hageja piirdub viiviste nõudega summas 150 000 krooni. Kokku kohustuvad kostjad hagejale maksma 180 000 krooni, mis koosneb intressidest 30 000 krooni ja viivisest 150 000 krooni põhivõlgnevuse tasumisega viivitamise eest. Hageja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista intressid 30 000 krooni, viivised 150 000 krooni ning jätta menetluskulud kostjate kanda. Kostjate vastuväited Kostja I A hagi ei tunnistanud. Kostja on hagejale võla 150 000 krooni tagasi maksnud ning 30 000 krooni intresse hagejale tasunud. Viiviste tasumise osas kostjal hagejaga kokkulepet ei olnud. Kostja L M kinnitas, et on laenulepingu käendajana alla kirjutanud. Hageja nõustus A laenu andma tingimusel, et L M käendab kostja võetud laenu hageja ees. Kuna L M usaldas teist kostjat, nõustus ta olema käendajaks. Menetluse senine käik Harju Maakohus rahuldas 30.05.2008 otsusega hagi ja mõistis solidaarselt I A ja L M AA kasuks välja 180 000 krooni intressi ja viivistena. Kohus jättis menetluskulud kostjate kanda võrdsetes osades. Tallinna Ringkonnakohus 10.10.2008 otsusega tühistati Harju Maakohtu 30.05.2008 otsus osas, millega maakohus mõistis L M välja 180 000 krooni ja jagas menetluskulud. Tühistatud osas saatis ringkonnakohus asja uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. I A võla väljamõistmise osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Maakohtus kantud menetluskuludest jäeti 50% I A kanda. 50% maakohtu menetluskulude jaotamine tuleb otsustada asja uuel läbivaatamisel maakohtus. Kohtu põhjendused Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja ja kostja I A sõlmisid 30.04.2005 laenulepingu, mille kohaselt hageja andis I A laenu 150 000 krooni. Rahaliste vahendite kasutamise eest kohustus laenusaaja hagejale tasuma intresse 20% laenusummalt, s.o 30 000 krooni. 180 000 krooni (150 000 krooni põhivõlga ning 30 000 krooni intresse) kohustus kostja I A tasuma hagejale hiljemalt 01.06.2005. Laenusumma tähtaegselt tagastamata jätmise korral kohustus I A tasuma viivist iga viivitatud päeva eest tasumata laenusummast 0,5% päevas. Hageja andis 150 000 krooni I Ale üle kostja L M juuresolekul laenulepingu allkirjastamise päeval. I A laenu käendas hageja ees L M, kes kohustus samas laenulepingus sisalduva käenduslepingu kohaselt juhul, kui I A ei täida võetud lepingujärgseid kohustusi hageja ees, tasuma viimase eest laenusumma, intressid ning lepingus ettenähtud trahvisanktsioonid. L M allkirjastas 30.04.2005 laenulepingu käendajana. Laenulepingu tähtaega pikendati kuni 01.08.2005. Põhivõlgnik tasus laenu põhiosa 14.03.2006. Ringkonnakohus tühistas osaliselt maakohtu otsuse seetõttu, et maakohus ei analüüsinud otsuses kostja I A esindaja esitatud väidet, et käendusleping on tühine põhjusel, et füüsilise isiku vastutuse piirmäär ei ole lepingus fikseeritud. Maakohtul oleks vastuväidet arvestades tulnud kontrollida, kas tegemist ei ole tarbijakäenduslepinguga, mille kehtivusele seab raamid
võlaõigusseaduse (VÕS) § 143 lg 2. Nimetatud sätte kohaselt on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimummääras. VÕS § 34, mis määratleb tarbija mõiste, sisaldab kahte olulist tarbija tunnust. Esiteks on tarbija alati füüsiline isik ja teiseks on tarbija isik, kes teeb tehingu väljaspool iseseisvat majandus- või kutsetegevust. Seaduse poolt sätestatud tarbija mõiste ei ole universaalne igasuguste lepingute jaoks ning igal konkreetsel juhul tuleb kindlaks teha, kas isik konkreetses võlasuhtes vastab tarbija tunnustele või mitte. Vastavalt kohtule esitatud tõenditele käendab kostja L M füüsilise isikuna kostja I A poolt võetud kohustusi hageja ees. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole tegemist L M poolt majandus- või kutsetegevuses sõlmitud käenduslepinguga, vaid olukorraga, kus füüsiline isik L M viis I A, kes soovis raha laenata, kokku hagejaga, kes oli nõus I Ale raha laenama üksnes oma tuttava L M käendusel. Seetõttu võib olla põhjendatud, et L M antud käendus on tarbijakäendus. Kohtule tõendina esitatud laenulepingus, mis sisaldab käenduslepingut, käendaja vastutuse rahalist maksimummäära kindlaks määratud ei ole. Seega tuleb käesolevas menetluses analüüsida, kas käendusleping on tarbijakäendusleping ning kas ta on kehtiv. Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 658 lg 2 ringkonnakohtu esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud. Vastavalt VÕS § 142 lg 1 ja 2 „käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav.“ Kooskõlas VÕS § 143 „tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on tarbija. Tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas.“ Tuginedes VÕS § 34 „tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega.“ Hageja leiab, et käendaja vastutus on selge, kuna käenduslepingus on märgitud selge protsent laenusummast. Ringkonnakohus on tuvastanud, et käendaja vastutuse rahalist maksimummäära ei ole lepingus kindlaks määratud. Samuti on ringkonnakohus on tuvastanud, et käendusleping ei ole sõlmitud L M majandus- või kutsetegevuses. Seetõttu leiab kohus, et käendusleping on tarbijakäendusleping ning kuivõrd käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas ei ole selgesõnaliselt kokku lepitud, on see leping L M suhtes tühine. Seetõttu puudub alus L M suhtes hagi rahuldamiseks. Kuivõrd kohus jätab L M suhtes hagi rahuldamata, jätab kohus L M menetluskulud AA kanda. Seega jäävad ringkonnakohtu otsuses märgitud 50% maakohtu menetluskuludest hageja kanda. Vastavalt TsMS § 174 lg 1 menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
Meelis Eerik
kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.