Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

RESOLUTSIOON

Kohtukulude jaotus

Edasikaebamise kord

Hageja nõue ja põhjendused Hageja ja kostja Irina Arapova sõlmisid 30.04.2005 laenulepingu, mille kohaselt hageja andis Irina Arapovale laenu 150 000 krooni. Hagejalt saadud rahaliste vahendite kasutamise eest kohustus laenusaaja hagejale tasuma intresse 20% ulatuses laenusummalt, s.o 30 000 krooni. 180 000 krooni (150 000 krooni põhivõlga ning 30 000 krooni intresse) kohustus kostja Irina Arapova tasuma hagejale hiljemalt 01.06.2005. Laenusumma tähtaegselt tagastamata jätmise korral kohustus Irina Arapova tasuma viivist iga viivitatud päeva eest tasumata laenusummast 0,5% päevas. Hageja andis 150 000 krooni Irina Arapovale üle kostja Ljudmilla Mäelde juuresolekul laenulepingu allkirjastamise päeval. Irina Arapova laenu käendas hageja ees Ljudmilla Mäelde, kes kohustus juhul, kui Irina Arapova ei täida võetud lepingujärgseid kohustusi hageja ees, tasuma viimase eest laenusumma, intressid ning laenulepinguga ettenähtud trahvisanktsioonid. Ljudmilla Mäelde allkirjastas 30.05.2005 laenulepingu käendajana. Vastavalt VÕS § 145 lg-le 1 vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ettenähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet võlgniku vastu rahuldada. Irina Arapova palus hagejal pikendada laenulepingu kehtivust kuni 01.08.2005, kuid ka selleks ajaks ei täitnud kostjad 30.04.2005 lepinguga võetud kohustusi. Põhivõlgnevuse 150 000 krooni kandis Irina Arapova hagejale üle alles 14.03.2006. Trahvisanktsioonid võlgnevuse summas 180 000 krooni ülekandmisega viivitamise eest ajavahemiku 01.06.2005–14.03.2006 eest on 258 000 krooni. Hageja piirdub viiviste nõudega summas 150 000 krooni. Kokku kohustuvad kostjad hagejale maksma 180 000 krooni, mis koosneb intressidest 30 000 krooni ja viivisest 150 000 krooni põhivõlgnevuse tasumisega viivitamise eest. Hageja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista intressid 30 000 krooni, viivised 150 000 krooni ning jätta menetluskulud kostjate kanda. Kostjate vastuväited Kostja Irina Arapova hagi ei tunnistanud. Kostja on hagejale võla 150 000 krooni tagasi maksnud ning 30 000 krooni intresse hagejale tasunud. Viiviste tasumise osas kostjal hagejaga kokkulepet ei olnud. Kostja Ljudmilla Mäelde kinnitas, et on laenulepingu käendajana alla kirjutanud. Hageja nõustus Arapovale laenu andma tingimusel, et Ljudmilla Mäelde käendab kostja võetud laenu hageja ees. Kuna Ljudmilla Mäelde usaldas teist kostjat, nõustus ta olema käendajaks. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi ja mõistis solidaarselt Irina Arapovalt ja Ljudmilla Mäeldelt Anatoli Aleksejenko kasuks välja 180 000 krooni intressi ja viivistena. Kohus jättis menetluskulud kostjate kanda võrdsetes osades. Puudub vaidlus, et kostja Irina Arapova sai hagejalt 30.04.2005 laenulepingu alusel laenuks 150 000 krooni laenulepingus kokkulepitud tähtajaks 01.06.2006. Irina Arapova hagejale laenusummat ja intresse ei tasunud. Kostja Ljudmilla Mäelde käendas Irina Arapova laenu koos kõrvalnõuetega hageja ees. Mõlemad kostjad kinnitasid kohtule, et laenulepingul on nende allkirjad. Hageja kinnituse kohaselt on lepingu tekst koostatud tema poolt ning hilisemad täiendused on lepingu teksti lisatud samuti tema poolt omakäeliselt.

2(6)

Laenulepingust nähtub, et lepingus lepiti kokku nii intressi kui viiviste tasumises ning kõik lepinguosalised kinnitasid oma allkirjadega selliste kokkulepete olemasolu. Kostja Irina Arapova ei vaidlustanud asjaolu, et põhivõla 150 000 krooni tasus ta hagejale alles 14.03.2006. Antud asjaolu nähtub hageja pangakonto väljavõttest (tlk 5). Kostja ei tõendanud, et ta on hagejale tasunud ka kokkulepitud laenuintressid summas 30 000 krooni. Seega on hageja intressinõue kostja Irina Arapova vastu põhjendatud. Laenulepingu p-s 3 on kokku lepitud, et kui 01.06.2005 ei ole laenusumma täielikult kustutatud, arvestatakse iga tasumisega viivitatud päeva eest viivist 0,5% laenusummast laenuandja kasuks. Hageja arvestuse kohaselt moodustab viivis ajavahemiku 01.06.2005-14.03.2006 eest kokku 250 000 krooni. Hageja esitas kostja vastu viivisenõude põhivõla ulatuses summas 150 000 krooni. Ülaltoodut aluseks võttes leidis maakohus, et hageja on esitanud Irina Arapova vastu õiguslikult põhjendatud nõude ning see kuulub rahuldamisele. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest; lõike 4 kohaselt käenduse kehtivus ei sõltu võlgniku ja käendaja vahelisest suhtest. VÕS § 144 lg 1 kohaselt võlausaldaja nõustumust käenduslepingu sõlmimiseks eeldatakse. VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepingus ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. VÕS § 146 lg 1 kohaselt peab käendaja nõudel andma võlausaldaja talle teavet põhivõlgniku kohustuse täitmise kohta. Puuduvad tõendid, et käendaja Ljudmilla Mäelde oleks hagejalt nõudnud teavet selle kohta, kas ja kuidas on põhivõlgnikuks olev Irina Arapova oma laenukohustust hageja ees täitnud. Ülaltoodut aluseks võttes tuleb hagi rahuldada kostjate vastu solidaarselt. Asja menetluskulud riigilõivuna tuleb jätta kostjate kanda võrdsetes osades. Apellatsioonkaebuse põhjendused Ljudmilla Mäelde palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus mõistis apellandilt solidaarselt põhivõlgnikuga välja 180 000 krooni ning menetluskulud ja teha uue otsuse, millega jätta hagi Ljudmilla Mäelde osas rahuldamata. Apellandi väitel rikkus kohus menetlus- ja materiaalõigusnorme. Kohus pidi TsMS § 438 lg-st 1 tulenevalt kontrollima käenduslepingu kehtivust ning tuvastama, kas hageja nõude rahuldamise eeldused on täidetud. VÕS § 143 lg 1 sätestab tarbijakäenduslepingu mõiste, mille kohaselt on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on tarbija. Sama paragrahvi lõike 2 järgi on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsuuruses. Kohus ei tuvastanud, et hageja ja apellandi vaheline käendusleping sõlmiti käendaja majandus- või kutsetegevuse käigus. Seetõttu oleks kohus pidanud lähtuma VÕS-is sätestatud tarbijakäenduslepingu sätetest ning kontrollima, kas 30.04.2005 käendusleping sisaldab käendaja vastutuse rahalist maksimumsuurust ning kas seeläbi on leping kehtiv. Käendusleping on

3(6)

tühine, kuna ei piira käendaja vastutust ega täida oma hoiatusfunktsiooni, eelkõige intresside ja viiviste osas. 24.04.2008 kohtuistungi protokollist nähtub, et käenduslepingu tühisusele pööras kohtu tähelepanu ka kostja Irina Arapova esindaja, väites, et käendaja füüsilise isiku vastutuse piirmäär ei ole laenulepingus fikseeritud. Kohus nimetatud väidet ei hinnanud. Kohus asus seisukohale, et hageja intressinõue on põhjendatud, kuna kostja Irina Arapova ei tõendanud, et ta tasus hagejale intressid. Samas nähtub 24.04.2008 kohtuistungi protokollist, et kostja Irina Arapova esindaja väitis korduvalt, et kostja tasus hageja nõutavad intressid 30 000 krooni 22.04.2006 hageja pangakontole ning antud asjaolu tõendab ka toimikus asuv hageja konto väljavõte. Kohus ei hinnanud kostja Irina Arapova väidet ega uurinud asjas tähtsust omavat tõendit – hageja konto väljavõtet. 24.04.2008 kohtuistungi protokollist nähtub, et kostja Irina Arapova esindaja nõudis viiviste vähendamist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel viiviste summa ebamõistlikkuse tõttu. Esindaja tugines ka hea usu põhimõtte vastasele käitumisele. Viiviste nõue esitati alles kümme kuud pärast laenusumma tagastamist ilma, et enne kohtusse pöördumist oleks hageja viiviste nõuet esitanud. Selline hageja käitumine oli apellandi suhtes ootamatu ja kahju tekitav. Kohus viiviste vähendamise nõuet ei analüüsinud. Samuti ei analüüsinud kohus Irina Arapova väidet hageja pahauskse käitumise kohta. Kohus asus seisukohale, et apellant vastutab ka võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest, kuna puuduvad tõendid, et käendaja oleks hagejalt nõudnud teavet selle kohta, kas ja kuidas põhivõlgnik on oma kohustust hageja ees täitnud. Kohtu järeldus ei ole kooskõlas kehtiva õigusega ning sellisele järeldusele jõudmisel eksis kohus tõendamiskoormise jaotuse vastu. VÕS § 145 lg 2 sätestab, et võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Seega ei ole keskne tähendus mitte selles, kas apellant on nõudnud teavet, vaid selles, kas hageja on andnud apellandile oma sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Puuduvad tõendid hageja poolt õigeaegse teatamise kohta apellandile, mis võimaldaks kohtul jätta asja menetluskulud apellandi kanda. Vastus apellatsioonkaebusele Anatoli Aleksejenko leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ning palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Irina Arapova apellatsioonkaebusele ei vastanud. Ringkonnakohtu põhjendused Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, leidis, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse ja menetlusõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu osas, milles maakohus rahuldas hagi ja mõistis käendajana kostja Ljudmilla Mäeldelt solidaarselt põhivõlgnikuga välja intressid ja viivised hageja kasuks, st käendaja vastutuse osas, samuti tuleb tühistada otsus menetluskulude jaotamise osas. Tühistatud osas tuleb asi TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja ja kostja Irina Arapova sõlmisid 30.04.2005 laenulepingu, mille kohaselt hageja andis Irina Arapovale laenu 150 000 krooni. Rahaliste vahendite kasutamise eest kohustus laenusaaja hagejale tasuma intresse 20% laenusummalt, s.o 30 000 krooni. 180 000 krooni (150 000 krooni põhivõlga ning 30 000 krooni intresse) kohustus kostja Irina Arapova tasuma hagejale hiljemalt 01.06.2005. Laenusumma tähtaegselt tagastamata jätmise korral kohustus Irina Arapova tasuma viivist iga viivitatud päeva eest tasumata laenusummast 0,5% päevas. Hageja andis 150 000 krooni Irina Arapovale üle kostja Ljudmilla Mäelde juuresolekul

4(6)

laenulepingu allkirjastamise päeval. Irina Arapova laenu käendas hageja ees Ljudmilla Mäelde, kes kohustus samas laenulepingus sisalduva käenduslepingu kohaselt juhul, kui Irina Arapova ei täida võetud lepingujärgseid kohustusi hageja ees, tasuma viimase eest laenusumma, intressid ning lepingus ettenähtud trahvisanktsioonid. Ljudmilla Mäelde allkirjastas 30.04.2005 laenulepingu käendajana. Laenulepingu tähtaega pikendati kuni 01.08.2005. Põhivõlgnik tasus laenu põhiosa 14.03.2006. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et kohus ei analüüsinud otsuses maakohtu 24.04.2008 kohtuistungil kostja Irina Arapova esindaja esitatud väidet, et käendusleping on tühine põhjusel, et füüsilise isiku vastutuse piirmäär ei ole lepingus fikseeritud (lk 68). Apellandil endal juriidiliste teadmisega esindaja maakohtu menetluses puudus ja tulenevalt istungi protokollist ei ole apellant Irina Arapova esindaja väitele vastu vaielnud. Kolleegium leiab, et maakohtul oleks vastuväidet arvestades tulnud kontrollida, kas tegemist ei ole tarbijakäenduslepinguga, mille kehtivusele seab raamid VÕS § 143 lg 2. Nimetatud sätte kohaselt on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimummääras. VÕS § 34, mis määratleb tarbija mõiste, sisaldab kahte olulist tarbija tunnust. Esiteks on tarbija alati füüsiline isik ja teiseks on tarbija isik, kes teeb tehingu väljaspool iseseisvat majandus- või kutsetegevust. Seaduse poolt sätestatud tarbija mõiste ei ole universaalne igasuguste lepingute jaoks ning igal konkreetsel juhul tuleb kindlaks teha, kas isik konkreetses võlasuhtes vastab tarbija tunnustele või mitte. Vastavalt kohtule esitatud tõenditele käendab kostja Ljudmilla Mäelde füüsilise isikuna kostja Irina Arapova poolt võetud kohustusi hageja ees. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole tegemist Ljudmilla Mäelde poolt majandus- või kutsetegevuses sõlmitud käenduslepinguga, vaid olukorraga, kus füüsiline isik Ljudmilla Mäelde viis Irina Arapova, kes soovis raha laenata, kokku hagejaga, kes oli nõus Irina Arapovale raha laenama üksnes oma tuttava Ljudmilla Mäelde käendusel. Seetõttu võib olla põhjendatud, et Ljudmilla Mäelde antud käendus on tarbijakäendus. Kohtule tõendina esitatud laenulepingus, mis sisaldab käenduslepingut, käendaja vastutuse rahalist maksimummäära kindlaks määratud ei ole. Eeltoodud asjaolusid ei ole maakohus hinnanud. Samuti ei ole maakohus pooltele selgitanud VÕS § 143 kohaldamise võimalust ja teinud ettepanekut pooltele esitada täiendavalt asjaolusid ja tõendeid, mille alusel saab otsustada, kas tegemist on tarbijakäenduslepinguga või mitte. TsMS § 442 lg 8 kohaselt otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega ja otsuses tuleb kõiki tõendeid hinnata. Käendaja vastutuse üle otsustamisel on maakohus tsiteerinud otsuses võlaõigusseaduse vastavaid norme, kuid otsuses ei sisaldu kohtu põhjendusi. TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Kuna maakohus ei ole hinnanud apellandiga sõlmitud käenduslepingu kehtivust ja tuvastanud käendaja vastutuse aluseks olevaid asjaolusid, siis on maakohtu otsus olulises osas põhjendamata. Ringkonnakohtu poolt esmakordselt asjaolude tuvastamine ja tõendite hindamine rikuks oluliselt poolte kaebeõigust, kuna TsMS § 688 lg 3 järgi arvestab Riigikohus kassatsiooninõude põhjendatuse kontrollimisel ainult nende asjaoludega, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsustega. Eeltoodu tõttu tuleb maakohtu otsus edasikaevatud osas tühistada ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks maakohtule.

5(6)

Kuivõrd ringkonnakohus saadab asja edasikaevatud osas uueks läbivaatamiseks maakohtule, siis ei analüüsi ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väiteid intressinõude põhjendamatuse ja viiviste vähendamise kohta. Tulenevalt sellest, et ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt apellandilt võla väljamõistmise osas, tuleb muuta ka menetluskude jaotust. Kuna Irina Arapova ei ole tema suhtes tehtud maakohtu otsust vaidlustanud, siis ringkonnakohus jätab maakohtu menetluse kuludest 50% Irina Arapova kanda. 50% menetluskulude jaotus tuleb otsustada asja uuel läbivaatamisel maakohtus. Seoses apellatsioonkaebus rahuldamisega tuleb kõik ringkonnakohtu menetluse menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi jätta hageja kanda.

Margo Klaar

Ülle Jänes

Reet Allikvere

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.