Muud › Muud hagiasjad

tunnustele. Kostja poolt annab ühise tegutsemise lepingu olemasolust tunnistust, et hageja kinnipidamisasutuses viibimise ajal registreeris ta 09.08.2004 pooltevahelise kokkuleppe kohaselt hageja notariaalset volikirja kasutades OÜ P. juriidiliseks aadressiks ehitatava maja -Xxxxxx talu, Xxxxx küla, Xxxxxx vald (t.lk 226). Kostja leidis, et kui pooltel oligi ühise tegutsemise leping, lõppes see hiljemalt 27.09.2002 kostja ülesütlemisega või seoses ühise eesmärgi saavutamise võimatusega. Hagejale jääb arusaamatuks, kuidas oli ühise eesmärgi saavutamine muutunud võimatuks, kui just ühise tegutsemise jätkamise ning eesmärgi saavutamise tarbeks andis hageja kostjale notariaalse volikirja, mida viimane aktiivselt kasutas. Tegemist võib olla ülesütlemisega kostja poolt vastavalt VÕS § 597 lg 4 alates valduse vabastamise hagi esitamisest, mitte varem. Kostja andis Keskkriminaalpolitseile tunnistajana ütlusi 25.11.2002, kus kinnitab, et tunneb hagejat juba 5-6 aastat, kui hakkas temaga koos elama. Samas räägib kostja ühisest laste kasvatamisest, elukohtadest (t.lk 37), ühisest pangalaenu ja liisingu tasumisest (t.lk 38) ning hagejast kui väga perekesksest inimesest (t.lk 39). Hageja elas Xxxxxx talus kuni 06.01.2007. Kuigi peresuhted võisid olla viimase poole aasta jooksul nõrgenenud, puudus hagejal alus arvata, et nende suhe katkeb. Hageja sai teada alusetu rikastumise sätetest tulenevast nõudest kostja vastu mitte varem, kui hagejani jõudis kostja hagiavaldus vara väljanõudmiseks võõrast ebaseaduslikust valdusest. Alates sellest hetkest sai hakata arvestama nõude aegumist. Kostja arutlus ettevõtte palga maksmise süsteemi osas on väljamõeldis. Kostja kinnitas, et äriühing netopalga ulatuses kulusid ei kandnud ja keegi raha välja ei võtnud ega üle ei kandnud. Selline väide on vastuolus kogutud tõenditega – t.lk 43-67 on näha kostja poolt sularaha väljavõtmised. Kostja selgitused ettevõtte majandusaasta aruannete kohta on arusaamatud. 2002.a ja 2003.a majandusaasta aruanded esitati äriregistrile alles 2005.a, kui hageja sai teada äriregistri trahvihoiatuse ja kustutamishoiatuse teadetest 2004.a ja 2005.a esitamata aruannetest kostja poolt. Kostjale kui hageja elukaaslasele tagastas Keskkriminaalpolitsei hagejalt võetud esemed ja raha 39 000 krooni. Kostja väidab, et tegi kallihinnalisi pakke vanglasse ning ostis hagejale riideid ja telefoni jms. Telefon osteti OÜ P. bilanssi ning OÜ P. raha eest. Kostja väidab, et maja ehitustöödeks võttis ta 13.10.1997 laenu Eesti Ühispangast. Hageja kinnitab, et 13.10.1997 võttis kostja laenu sõiduauto Mazda Mio sissemaksuks 60 000 krooni, mitte maja ehitamiseks. Kostja ei käinud aastatel 1998-2001 tööl, vaid oli kodune. Järelikult puudus tal sissetulek ning rahalised võimalused talu ehitamiseks. Väär on seisukoht, et A. K. ja A. K. said tagasi hageja laenuvõla 55 000 krooni, tegelik laenusumma oli 40 000 krooni. Kostja tegi hageja arvel parendusi elumajale Xxxxxxxxx, Xxxxxx vallas, Xxxxx külas, Xxxxxx talus ja ehitas vaidlusaluse vara täies ulatuses hageja varaliste vahendite arvelt. Hageja palus mõista kostjalt välja 1 000 000 krooni ühise tegutsemise lepingu alusel või kui lepingu olemasolu ei leia tuvastamist, siis alusetu rikastumise sätete alusel ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja vastuväited

kostjale ühiselt, mis võiks hageja väidete õigsuse korral tulenevalt VÕS § 580 lg-st 1 olla seltsingulepingu sisuks, ei olnud. Ka ei tulene hageja enda väidetest, et poolte panused olnuks võrdsed (VÕS § 581 lg 2). Hagejal olnuks alates 27.09.2002 objektiivselt võimatu täita VÕS § 582 lg 1 sätestatud seltsingu juhtimises osalemise kohustust. Väidetav ühise tegutsemise leping oleks VÕS § 596 lg 1 p 2 alusel lõppenud hiljemalt 27.09.2002 kostja ülesütlemisega või VÕS § 596 lg 1 p 5 alusel ühise eesmärgi saavutamise võimatusega. Asjaolu, et hageja ja kostja elasid koos, ei tähenda, et hageja ei pidanud üldse osalema ühises majapidamises ja kostja oleks pidanuks hagejat omal kulul ülal pidama. Poolte kooselu ei olnud suunatud ühise kinnisvara loomisele või arendamisele. Poolte faktiline kooselu kestis 1998-2001. Periooditi elas kostja ka hagejale kuulunud korteris XXXXXXX XX-XX XXXXXXXXX. Vangistuse ajal toetas kostja hagejat moraalselt ja aineliselt inimlikust kaastundest. Kuna vanglast vabanemise järel polnud tal kusagile elama asuda, sest tema korter (XXXXXXX XX-XX) oli võlgade katteks müüdud, nõustus kostja andma hagejale kasutada eluruumi oma elamus (elas seal kuni 2005). Faktilised abielusuhted poolte vahel ei taastunud, suhted muutusid peagi konfliktseteks. Isegi kui hagejal oleks kostja vastu ühisest tegutsemisest tulenev nõue, oleks see aegunud. Hageja esitas (esialgse) hagiavalduse 12.01.2007, tema mistahes abi maja ehitamise juures lõppes hiljemalt 27.09.2002. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat, TsÜS § 147 lg 1 ja lg 2 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, s.o alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Hageja väide, et kostja ehitas vaidlusaluse vara täies ulatuses hageja varaliste vahendite arvelt, on väär ja tõendamata. TsÜS § 151 lg 1 kohaselt algab alusetust rikastumisest tuleneva nõude kolmeaastane aegumistähtaeg ajast, mil isik sai teada või pidi teada saama alusetust rikastumisest (oma õiguse rikkumisest). Hageja esitas hagiavalduse (esialgse) 12.01.2007. Hageja alusetu rikastumise nõue, mille kohaselt toimus kostja vara alusetu suurenemine hageja toimingute või vara arvel enne 11.01.2004, on aegunud. Asjaolu, et kostja nõustus tegelema hagejale kuulunud OÜ P. esindajana, saama selle osanikuks ja juhatuse liikmeks, tulenes kaastundest ja hädavajadusest (hageja viibis kinnipidamiskohas). Ajal, mil kostja juhtis OÜ P. tegevust (esialgu hageja volitusel, pärast teise juhatuse liikmena), kajastati firma raamatupidamises töötasu arvestust ka hagejale. Hageja ja tema advokaadi soovitusel maksti hageja eest firma palgakuludest ära üksnes sotsiaalmaks ja tulumaks, netopalga (väljamakstava raha) kulutusi ei tehtud ega kajastatud. Vaidlust ei ole, et hageja ei teinud kõnealusel perioodil OÜ P. kasuks tööd ning tema õigust palga saamiseks ei tekkinud. Hageja püüded näidata, et kostja poolt OÜ P. pangakaardi kasutamise teel sularaha väljavõtmine äriühingu arvelt tõi kaasa hageja vara vähenemise või et see raha läks kostja vara suurendamiseks, on alusetud. Sularaha eest osteti OÜ P. majandustegevuseks vajalikke materjale ja kaupu. OÜ P. majandustegevus on auditeeritud ja aastaruanded esitatud. Mistahes sel alusel esitatav nõue oleks aegunud. Hageja ei tõendanud, miks mõni hagiavalduses esitatud sularahasumma või OÜ P. pangakaardi kasutamise teel ostetud kaup pidi minema hageja omandusse. Sellist majanduslikku ja õiguslikku seost ei ole. Hageja väide, et kostja võttis 2003.a OÜ P. arvelt oma kasuks 768 098 krooni 55 senti ja 2004.a 933 800 krooni 76 senti, on väär. Väär on samastada OÜ P. vara hageja varaga. Äriühingu vara saaks isiku käest äriühingule tagasi nõuda vaid äriühing. Kostja müüs hageja volitusel 13.01.2003 hagejale kuulunud korteriomandi XXXXXXXXX, XXXXXXX XX-XX ning korteri müügist laekus kostja kontole 244 821 krooni 80 senti, mis kasutati vaid hageja vajadusteks. Korteriomand müüdi hageja korteriomandi majandamiskulude võla

tasumiseks, milleks kostja maksis korteriühistu esimehe V. K. kätte 8000 krooni. Saadud rahast tasus kostja hageja palvel ja võlausaldajate nõudel hageja võla A. K. ja A. K.le kokku 55 000 krooni. XXXXXXX XX-XX korteriomand soetati hageja abielu ajal I. J. ja see oli ühisvara. I. J. polnud nõus andma allkirja notariaalsele müügilepingule ilma, et kostja maksaks hageja tütrele K. J. 12 000 krooni, mille hageja olevat oma lapsele võlgu. Kostja pangaarve väljavõttest nähtub, et 29.05.2002-11.11.2004 kandis kostja hageja arvele või advokaadile 94 juhul (sh 90 ülekannet toimus pärast 13.01.2003, pärast hageja korteriomandi müügist raha saamist), kokku 124 135 krooni 90 senti. Lisaks tegi kostja oma pangaarvelt hageja palvel muid talle kasulikke makseid kokku 8542 krooni 80 senti. Hageja vangistuses olles ostis kostja ja viis vanglasse hageja palvel talle vajalikke asju. Pakke sai kostja hagejale viia kord kuus, kuid see toimus sagedamini, kuna hageja teatas kostjale kaasvangide nimed, kellele sai pakke viia. Pakkide üleandmine kostja poolt on fikseeritud, seda saab Tallinna Vanglast kontrollida. Ühe paki hind oli 1500-1800 krooni, lisaks ostis kostja hagejale riideid, jalanõusid ja kõike, mida inimesel on vaja 2 aasta jooksul. Kostjal on säilinud arveid summas 6638 krooni 95 senti. Hageja vanglast vabanemise päevale (26.11.2004) järgnenud päeval ostis kostja talle riideid, telefoni ja muud tarvilikku, selle kohta on säilinud tšekid summas 6417 krooni. Hagi alus on paljuski tõendamata ja nõue on olulises osas aegunud. Kõnealuse elamu ostis kostja ajal, mil elas tema abikaasa T. A. (suri XX.XX.XXXX). Maa kinnistamisotsus tehti 08.10.1999. Ehitustöödeks võttis kostja 13.10.1997 laenu Eesti Ühispangast. 31.03.2004 müüs kostja korteriomandi Xxxxxx alevikus XXXXX XX-X. 14.05.2004 müüs kostja kinnistu XXXXXXXXXXXX XXXXX linnas XXXXXXX XX. Laenu ning korteri ja kinnistu müügist saadud raha kasutas kostja Xxxxxxs asuva kodu loomiseks. Kõnealune kinnisasi on olnud ja on jätkuvalt üksnes kostja omand, selle arendamiseks olid kostjal olemas majanduslikud võimalused ja ta pole kunagi möönnud, et kinnistu võiks ühise tegevuse kaudu minna ka hageja omandisse. Hageja osalemine ehitustöödel ajal, mil pooled koos elasid, ei ületanud tavapäraseid teise kooselava isiku poolt tehtavaid kulutusi. Maakohtu otsuse põhjendused

Tunnistaja sõnul elas ta ehituse ajal pooleliolevas majas. Kostja oli sel ajal kodune ja tegi süüa. Pooled elasid ehituse ajal XXXXXXXXX XXXXXXX tn korteris. Tunnistaja teada finantseeris talu ehituse ja materjalid hageja, haljastustöid tegid mõlemad. Tunnistaja L. T. ütluste kohaselt tellis hageja Xxxxxx talu uue palkmaja ehituse AS-ilt Viroco. Enne lepiti kokku, et hageja korraldab uue vundamendi saneerimise. Tunnistaja valmistas uue maja palkosa, sarikad, abistas katuseroovitise paigaldamisel, paigaldas uksed ja aknad, maja otsaviilud. Tööga alustati suvel 1998 ja hilissügisel lõpetati. Töö eest tasus hageja kokku umbes 500 000 krooni või veidi rohkem, see oli ainult töö raha. Tasumine toimus osade kaupa, esmalt ettemaks, kokku kolm või neli makset, tasuti sularahas, üks makse võis olla ülekandega. Hagejal oli osa maja palkmaterjali endal olemas, osa tõi hageja Otepäält. Tunnistaja ei välista, et ühe makse võis tasuda kostja, kes osales paaril korral läbirääkimistel. 13.10.1997 võttis kostja AS-ist Eesti Ühispank laenu 130 000 krooni, mille eest soetas poolte ütluste kohaselt 60 000 kroonise sissemaksuga endale sõiduauto ja ülejäänu kulus kostja väitel maja ehitusele (t.lk 349). Kostja andis 25.11.2002 ülekuulamisel Keskkriminaalpolitseis ütlusi, mille kohaselt on ta hagejaga koos elanud 5-6 aastat. Kõik suuremad asjad on ostetud perel liisingu ja pangalaenu eest – XXXXXXX XX-XX korter ja Xxxxxx talu ehituslaen, mida pooled maksavad koos (t.lk 37-39) Hageja vangistuses olles volitas viimane 13.01.2003 notariaalse tähtajatu volikirja alusel kostjat tegema hageja nimel kõiki tehinguid ja toiminguid jms (t.lk 222-223). 13.01.2003 müüs kostja hageja volitusel viimasele kuuluva korteriomandi XXXXXXXX linnas XXXXXXX XX-XX 300 000 krooni eest, millest 244 821 krooni 80 senti kanti kostja kontole (tlk 68-76). Nimetatud summast tasus kostja mh ka hageja korteriomandi majandamiskulude võla 8000 krooni, hageja võla A. K. hageja väitel 40 000 krooni, kostja väitel 55 000 krooni, maksis hageja tütrele 12 000 krooni ja tegi hageja kasuks erinevaid makseid summas 8542 krooni 80 senti ning viis hagejale vanglasse süstemaatiliselt vajalikke asju (t.lk 239- 263, 282-283, 308-323). 14.05.2003 müüs kostja talle kuuluva kinnistu XXXXX linnas XXXXXXX XX, 170 000 krooni eest (t.lk 273-277) ja 31.03.2004 korteriomandi Xxxxxx alevikus XXXXX XX-X, 55 000 krooni eest (t.lk 268-272), millised summad kulusid kostja väitel ehituseks. Algselt hagejale ja alates 24.07.2003 ka kostjale kuuluva OÜ P. asukohaks on registreeritud Xxxxxx talu Xxxxx küla Xxxxxx vald. Hageja kinnipidamiskohas viibimise ajal juhtis OÜ-d P. hageja volituselkostja (t.lk 224-225, 226). Eeltoodud tõenditega leidis tuvastamist, et pooled elasid koos 1997.a lõpust, ühiselt kasvatati lapsi. Vaidlusaluse Xxxxxx talu soetas kostja enne poolte kooselu algust 1997 ja 12.05.1999 kanti kostja kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse. 27.09.2002-26.11.2004 viibis hageja kinnipidamiskohas (t.lk 29-36). Pärast vanglast vabanemist naasis hageja elama Xxxxxx tallu, kus elas kuni 06.01.2007. Kooselu ajal mais 1998 alustasid pooled Xxxxxx talu vana maja lammutamist ja perele uue elumaja ning sauna ehitamist, millest viimane valmis 2005 suvel. Maja oli lõplikult valmis sügiseks 2003 ja kostja kolis sinna elama septembris. Kostja võttis kohtuistungil õigeks, et nad ehitasid Xxxxxx talu hooned ühiselt hagejaga, et neil olid selleks ühised rahalised vahendid, et hageja organiseeris ja juhtis ehitustegevust ning et hageja paigutas sinna enda rahalisi vahendeid 300 000 krooni, kuid hageja nõue on aegunud. Kohtuistungil möönis kostja, et hageja võis maksta maja palkosa eest 410 000 krooni, sest 90 000 krooni tuli tema

arvelt, põranda tegemiseks 7000 krooni ja katuse eest 200 000 krooni, et maksis ka palka sulasele A. L.le. Vaidlusalusel perioodil ja kuni 01.07.2002 kehtinud TsK § 438 lg 1 järgi ühise tegutsemise lepingu järgi kohustuvad pooled ühiselt tegutsema ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks. TsK § 440 lg 1 kohaselt tasuvad lepinguosalised §-s 438 märgitud eesmärgi saavutamiseks osamaksu rahas ja muus varas või töise osavõtu teel. Ühise tegutsemise lepingu tunnuseks on lepinguosaliste tegutsemine ühise majandusliku eesmärgi nimel. Sellisele ühisele kokkuleppele ja ühiste vahendite kasutamisele peab järgnema ka ühine asjaajamine. Leidis tõendamist, et vaidlusalusel perioodil esines poolte vahel ühise tegutsemise eesmärk majanduslikus mõttes, s.o elamistingimuste parandamine s.t poolte vahel oli ühise tegutsemise leping. Asjas kogutud dokumentaalsete tõenditega ja tunnistajate ütlustega on tõendatud, et hageja tasus ühise tegutsemise eesmärgi saavutamiseks omapoolse osamaksu rahas ja ka töise osavõtu teel. Poolte kokkuleppe kohaselt pidid Xxxxxx talu hooned jääma poolte ühiseks koduks, mida hageja faktiliselt muutunud olukorras enam kasutada ei saa. Seega poolte kokkulepe enam ei toimi. Asja arutamisel ei ilmnenud, et pooltel oli ühine tahe jätta hageja panus tasuta kostjale. Kostja ei ole seda tõendanud. Hageja tugines rahalises nõudes alusetu rikastumise sätetele. VÕS § 1042 lg 1 kohaselt teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik võib nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud ning millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes. Rikastumise ulatuse kindlakstegemisel võetakse aluseks aeg, mil isik, kelle esemele kulutusi tehti, saab oma eseme tagasi või saab muul viisil eseme väärtuse suurenemist kasutama hakata. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt ei ole kulutuste tegijal sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud nõudeõigust, kui: 1) isik, kelle esemele kulutusi tehti, nõuab kulutusi teinud isikult kulutustega tehtud parenduste äravõtmist ja parenduste äravõtmine on parendusi rikkumata võimalik; 2) kulutusi teinud isik ei ole temast tulenevate asjaolude tõttu teisele isikule kulutuste tegemise kavatsusest õigeaegselt teatanud; 3) isik, kelle esemele kulutusi tehti, vaidles eelnevalt kulutuste tegemisele vastu; 4) kulutuste tegemine esemele oli seadusest või lepingust tulenevalt keelatud. On tõendatud, et hageja on kostjale kuuluvale Xxxxxx talu uute hoonete ehitamiseks kulutusi teinud vähemalt 833 000 krooni ulatuses (katus 200 000 krooni, põranda valamine 7000 krooni, sulasele makstud palk kolme aasta vältel 126 000 krooni ja palkmaja ehituseks makstud 500 000 krooni), millises ulatuses on kostja hageja arvel alusetult rikastunud. Kostja kinnistule uue elamu ja saunamaja ehituseks tehtud kulutused on kinnistu omaniku jaoks kasulikud kulutused, mis on tõstnud kinnistu väärtust oluliselt. Puuduvad VÕS § 1042 lg-s 2 loetletud asjaolud, mis välistaksid kulutuste tegija nõudeõiguse. Esitades hageja vastu 25.09.2006 hagi valduse vabastamiseks ja tema väljatõstmiseks Xxxxxx talust, väljendas kostja üheselt tahet võtta hooned ainult enda valdusesse ja kasutusse. Saadut ei ole võimalik välja anda ja kostja peab tehtud kulutused hagejale hüvitama. Kohus jättis tähelepanuta poolte väited ja dokumentaalsed tõendid, mis käsitlevad poolte suhteid ja tehinguid OÜ-ga P. ja OÜ P. majandustegevust. Kostja osundas õigesti, et OÜ P. vara ei ole samastatav hageja varaga. Kostja taotlus aegumise kohaldamiseks tuleb jätta rahuldamata. Pooltevaheline leping lõppes vastavalt VÕS § 597 lg-le 4 25.10.2006 kostjapoolse ülesütlemisega, mil hageja sai kätte kostja hagimaterjalid valduse vabastamiseks ja tema väljatõstmiseks Xxxxxx talust. Alates sellest hetkest saab hakata arvestama ka nõude aegumist. Menetluse ajal pakkus hageja kostjale korduvalt võimalust sõlmida kompromiss ja soovis, et kostja hüvitaks talle tehtud kulutused vähemalt 400 000 krooni

ulatuses (t.lk 350). Kostja sellise kompromissiga ei nõustunud. Kohus jättis TsMS § 163 lg 2 kohaselt menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused

000 krooni saamise kohta ei ole õiged ja kohus rajas otsuse olulises mahus ebaõigele tõendile. 1998 oli miinimumpalk 1100 krooni ja 1999 1250 krooni kuus. Tunnistaja A. L. tuli mai lõpus 1998 Xxxxxx tallu, kuna tal polnud kuskil elada, abitööjõudu ja valvet oli vaja ja tal võimaldati elada soojakus. Juunis 1998 lammutati Xxxxxx talu vundamendini ja märgitud ajast kuni 2003 talus elada ei olnud võimalik, pooled elasid koos XXXXXXXXX kuni sügiseni 1999, kui kostja lahkus lastega elama Xxxxxxsse. Kui A. L. oli kaine, tegi ta lihtsamaid abitöid (kaevas, koristas, riisus jms), mille eest anti talle süüa, osteti suitsu, vahel riideid ja vahel anti mõnisada krooni kuus taskuraha ning võimaldati elada soojakus (maksti elektrikütte eest). Palka talle ei makstud, kuna selle kasutas ta kohe alkoholi ostuks. Ehitustööd olid aastaks 2000 soikunud. Vale on tunnistaja ütlus, et ta sai 3500 krooni palka kuus kolm aastat järjest, ka aegadel, kus ta joomaperioodide tõttu polnud võimeline midagi tegema ja aja eest, kui ta oli vahel kadunud. Kostjal puudus võimalus esitada vastuväiteid ja tõendeid A. L. ütlustele (maksuametist, vallast, kutsuda tunnistajaid), m.h põhjusel, et hageja ei põhjendanud nõuet A. L. makstud töötasuga. Ebaõiged on tunnistaja J. T. ütlused, et tunnistaja sai 200 000 krooni katuse ehituse eest, kuna materjalid olid tema omad. Katusematerjalid hankis kostja koos abikaasaga 1996 või 1997. Katuse katmise 1m2 hind 1998.a oli alla 100 krooni. Kostjal puudus võimalus esitada vastuväiteid ja tõendeid J. T. ütlustele (maksuametist, spetsialistidelt, kutsuda tunnistajaid), mh põhjusel, et hageja ei põhjendanud nõuet J. T.le makstud rahalistest vahenditest tuleneva nõudega. Kohus rikkus TsMS § 231 lg 2. Kohus märkis ebaõigesti, et kostja võttis õigeks ja möönis kohtuistungil, et hageja paigutas maja ehitusse rahalisi vahendeid 300 000 krooni ja hageja võis maksta maja palkosa eest 410 000 krooni, sest tema arvelt tuli 90 000 krooni, põranda tegemiseks 7000 krooni ja katuse eest 200 000 krooni, et maksis palka A. L.le. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt (t.lk 349) avaldas kostja: „Ma ei kinnita, et J. maksis ülejäänud raha maja ehituseks. Tunnistaja küll jah nii väitis“ ja „200 000 maksis katus 1998.a sügisel - nii rääkis tunnistaja jah“. Kostja kordas istungil asjaolusid, mida avaldasid tunnistajad ja kinnitas, et ehitus ei läinud nii kalliks, nagu avaldasid tunnistajad. Kostja ei võtnud omaks tunnistajate väiteid, ei nõustunud nendega ega andnud õiguslikku alust tunnistajate ütlustes nimetatud summad kostjalt välja mõista. Kostja ei võtnud omaks, et hageja kulutas oma vahendeid ehitusele 300 000 krooni. Kompromissivalmidus 300 000 ja 400 000 kroonile ei tähenda, et kostja nõustus märgitud summaga - kostja soovis vabaneda kohtuprotsessiga kaasnevast pingest ja kartis hageja ähvardusi. Kostja ei ole kunagi nõustunud tlk 351 tema esindaja avaldatuga, et, hageja paigutas ehitusse 300 000 krooni. Tunnistajad andsid ütlusi, et raha andjaks oli hageja, kuid ütlused ei tõenda, et üleantud raha kuulus hagejale. Kostja nimetas, et pooltel oli kooselu ajal ühine rahakott, millest kohus ebaõigesti järeldas, et kogu selles olev raha 1998.a kuulus hagejale. Hagejal polnud 1998.a rahalisi vahendeid isegi selleks, et tasuda temast eraldi elavatele lastele elatist. Kohus rikkus § TsMS 230 lg-t 1. Kohus jagas poolte vahel tõendamiskoormise vääralt. Kostja müüs koos abikaasaga 1996-1997 korteri ja ostis Xxxxxx talu elamu vallasvarana, et hakata ehitama perele uut kodu. Kostja ja abikaasa ostsid enne abikaasa surma 1997.a mitmesugust ehitusmaterjali. Novembris 1997 tutvus kostja maakleritöö kaudu hagejaga, kes oli lahku kolinud oma abikaasast. Hageja ega kostja pole hageja laste kasvatamisest osa võtnud. Kostjal oli raha jäänud abikaasalt, säästud, ehituseks võetud pangalaen ja müüdud korteritest saadud summad. 03.12.1997 osteti hageja nimele korter XXXXXXX XX-XX XXXXXXXXX. 1998 asus hageja kostjaga Xxxxxx talu ehitustöid korraldama: kevadel 1998 asus kostja laste ja hagejaga elama H., vana maja lammutati ja juulis algas maja ehitus. Kostja hoidis ehitusraha, pani juurde lisa töötasust, raha võtmise voli oli ka hagejal, kuna kostja võimaldas hagejal käsundkorras tegutseda Xxxxxx talu ehitamisel. 1998

sügisel vähenesid oluliselt kostja säästud, hageja raha kasutamise kohta mõistlikku seletust ei andnud. Tekkisid sõnavahetused, hageja muutus vägivaldseks, 1999.a algul otsustas kostja asuda elama eraldi ning märtsis 1999 ostis korteri Xxxxxxs. Kuna korteris oli vaja remonti teha, viibis kostja ärakolimine XXXXXXXXXt Xxxxxxsse 1999 sügiseni. Hageja jäi elama H.. Pärast lahkukolimist aktiivset tegevust talu ehitamisel ei toimunud. Kostja jätkas tööde teostamist pärast oma muu vara müümist 2002 lõpus ja kolis tallu elama 2003. Tallu elama tuli hageja pärast vanglast vabanemist 2004, kuid mitte kostja elukaaslasena. Kohus ei võtnud seisukohta poolte kõigi esitatud väidete kohta ega seletanud, miks antud asjaolud ei oma asja lahendamisel tähendust. Kohus ei hinnanud ühise tegutsemise lepingu olemasolu tuvastamisel, et ka kostja pidi täitma lepingus kokkulepitud tingimusi. Kohus ei hinnanud ega kontrollinud poolte tegelikult kantud kulusid, s.h 1998-2001, mil kohus luges tuvastatuks hageja ainuisikuliselt kantud kulud. Kohus kohaldas vääralt kuni 01.07.2002 kehtinud TsK § 438 lg 1 § 440 lg 1, leides, et poolte vahel oli ühise tegutsemise leping. Kohtu poolt VÕS § 597 lg 4 kohaldamine annab võimaluse arvata, et poolte ühise tegutsemise leping sõlmiti 1997, mis seltsingulepinguna lõppes 25.10.2006 kostja poolt lepingu ülesütlemisega, kui hageja sai hagimaterjalid valduse vabastamiseks ja väljatõstmiseks. Ühise tegutsemise lepingut ega seltsingulepingut, mille eesmärgiks olnuks hageja saamine kostja kinnisasja ja maatükil asuvate hoonete ja rajatiste kaasomanikuks, poolte vahel ei olnud. Hageja ei tõendanud vastupidist. Hageja ise kahtles märgitud ühise tegusemise lepingu olemasolus (t.lk 218). Hageja väidab, et kostja tegutses volikirja alusel käsundi saajana alates 13.01.2003 (t.lk 209). Vabaabielu pooled võivad ühise tegutsemise lepingu alusel soetada vara kaasomandisse. Kui ühise tegevuse eesmärgiks on asi, mille võõrandamise tehing nõuab notariaalset vormi, pidi asja kaasomandisse soetamiseks sõlmitud ühise tegutsemise leping ka tsiviilkoodeksi kehtivuse ajal olema notariaalselt tõestatud. Kui pooled oma varalisi suhteid vara omandamisel, parandamisel või majandamisel lepinguga ei reguleerinud, võib kulutusi teinud poolel olla lisaks teise poole vastu nõue alusetu rikastumise alusel (RK lahend nr 3-2-1-142-05; p-d 13-15). Alusetut rikastumist reguleeris kuni 01.07.2002 teostatud tegude osas VÕSRS § 23 kohaselt TsK 477, mitte VÕS, millest lähtus kohus. Hageja kinnipidamiskohas viibides 2002 septembrist 2004 lõpuni maja ehitamisest osa ei võtnud ja elamu ei valminud ühise tegutsemise lepingu tulemina, s.o elamut ei viidud karkassiseisundist 20022003 elamiskõlblikku seisu, kui kostja majja elama asus, poolte ühise tegutsemisena. Asjaolud (hagi alus), millega hageja püüdis oma osavõttu kinnipidamise ajal elamu ehitamises tõendada (palk, XXXXXXX XX-XX korteri müügist saadud raha, OÜ P. rahalised vahendid), luges kohus õigustatult ja põhjendatult ümberlükatuks, tõendamatuteks ja asjasse mittepuutuvaiks. Kostja kanti kinnistusraamatusse Xxxxxx talu omanikuna 12.05.1999, kohus tuvastas, et selleks ajaks oli ainuüksi hageja teinud kinnistule kulutusi 728 000 krooni. Kui pooltel oli ühise tegutsemise leping ja pooled ei olnud abielus, oli pooltel võimalus notariaalselt oma tahet avaldada ja vormistada kinnistu kaasomandisse. Pooled notariaalset lepingut ei vormistanud. Seega on väär kohtu järeldus, et kostja kinnisajale ehitatud uus elamu valmis pooltevahelise ühise tegutsemise lepingu tulemina. Kui ühise tegutsemise leping oli olemas, pidi kohus tuvastama selle alguse ja lõpu aja ning kinnisasja väärtuse muutuse lepingu kehtivuse perioodil, mil väidetavalt ainuüksi hageja tegi kulutusi 833 000 krooni. Kui kohus tuvastas, et ühise tegutsemise lepingu kehtivuse perioodil 1998-2001 tegi hageja kulutusi 833 000 krooni ja leping sõlmiti 1997.a lõpus, tulnuks kohtul tuvastada, et samas ulatuses tegi kulutusi kostja või tuvastama, miks ei kohaldu TsK § 440 lg-st 1 tulenev eeldus, et kõigi osaliste

osad on võrdsed. Kohus hindas kostja panuse olematuks. Seega ei ole ka kohtu järelduste alusel tegemist ühise tegutsemise lepinguga, kuna kostja panus puudub. Kui tuvastatakse poolte vahel ühise tegutsemise leping, on võimalik hinnata lepinguosaliste osade suurust ühises asjas (RK lahend nr 3-2-1-129-98). TsK § 440 lg 2 kohaselt lepinguosaliste rahalised või muud varalised osamaksed, samuti nende ühise tegutsemise tulemusena loodud vara, on nende kaasomand. AÕS § 71 lg 1 kohaselt on kaasomanike osad ühises asjas võrdsed, kui seaduse või tehinguga ei ole sätestatud teisti. Hageja avaldas, et kostja ostis majavalduse enne ühise tegutsemise lepingu sõlmimist, kuhu kuulus elamu, millest jäi alles vundament, kuur, kaev. Kostja tõendas, et sai töötasu, võttis ehituseks pangalaenu, andis oma tööpanuse - kohus märgitut ei hinnanud. Kui pooltel oli ühise tegutsemise leping, pidi kohus uurima, millises väärtuses vara oli kostjal enne väidetavat ühist tegutsemist, milline oli väärtuse juurdekasv ühise tegutsemise lepingu kehtivuse ajal ja hindama, mil moel osalesid pooled ühises lepingus - ka siis, kui hageja viibis kinnipidamiskohas. Kohus tuvastas, et maja väidetava ühise tegutsemise ajal valmis ei ehitatud ja vanglasoleku aja kohta on hageja põhjendused asjassepuutumatud, tõendamata ja ümberlükatud. Kes ja millise summa eest ühise kodu ühise tegutsemise lepingu kehtivuse ajal (1997 lõpp kuni 25.10.2006) valmis ehitas, otsusest ei selgu. Hageja ei tõendanud, kui suur on ühise tegutsemise tulemina sündinud ühise kodu ehitusväärtus selle soetamise aja hindades. Otsusest ei selgu, mille alusel oli kõigi tunnistajate nimetatud summade kogum kogu ulatuses hageja panus ühise tegutsemise lepingusse (tunnistajad ei andnud ütlusi neile üleantud raha omaniku kohta). Kohus ei tuvastanud, kas ühise tegutsemise lepingu ajal hageja tehtud sularaha väljamakseteks minev raha kuulus kostjale, hagejale või võrdselt mõlemale poolele. Kooselu ajal ühise raha olemasolu nimetasid mõlemad pooled. Kohus samastas raha väljamaksja raha omanikuga. Kuna kohus ei lähtunud väidetava ühise tegevuse tulemusena valminud eseme tegelikust väärtusest (ehituse väärtuse juurdekasvust), vaid piirdus hageja väidetavate rahaliste panuse uurimisega, on kohtu järeldused vastuolulised. Sisuliselt lähtus kohus otsuse resolutsioonis üksnes alusetu rikastumise õiguslikust regulatsioonist. VÕSRS-st tulenevalt kohandatakse VÕS sätteid üksnes tegudele, mis tehti pärast 01.07.2002. Enne 01.07.2002 tehtud tegudele tuleb kohaldada teo tegemise ajal kehtinud TsK sätteid (RK lahend nr 32-1-107-07). Kohus ei tuvastanud ühtegi hageja poolt kostja kasuks sooritatud toimingut või kantud kulutust ühise tegutsemise lepingu alusel, mis oleks tehtud pärast 01.07.2002. Seega sai kohus lähtuda üksnes TsK alusetu rikastumise õiguslikust regulatsioonist. Kohtu poolt TsK § 438 lg 1 § 440 lg 1 kohaldamine koosmõjus VÕS § 1042 lg-tega 1 ja 2 on väär. Kohus kohaldas vääralt 1998-2001 toimunud alusetu rikastumise kohta 01.07.2002 kehtima hakanud VÕS § 1042 lg-d 1 ja 2 tagasiulatuvalt, mis ei ole kooskõlas VÕSRS § 23. Kohus pidas ekslikult VÕS § 1042 rakendamise eelduseks olukorda (määras kostja alusetu rikastumise ajaks 25.10.2006 VÕS § 597 lg 4 kohaldamisega selles, et kostja ütles hagejale kui seltsinglasele mõjuva põhjuseta lepingu ebamõistlikult kahjulikult üles ja seetõttu peab ülesütleja - kostja - hüvitama teisele seltsinglastele sellest tekkinud kahju), kui kostja esitas hageja suhtes hagi valduse vabastamiseks ja tema väljatõstmiseks. Lepingu ülesütlemise korral 25.10.2006 pidanuks kohus kohaldama tagasitäitmisele VÕS lepingu ülesütlemise kohta käivaid sätteid. Märgitut kohus ei kohaldanud. Alusetu rikastumise sätted ei kehtesta aega, millest alates muutub alusetust rikastumisest tulenev nõue sissenõutavaks. Seega tuleb kohaldada VÕS § 82 lg 7 kolmandat lauset, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast mõistliku aja möödumist lepingu sõlmimisest. VÕS § 82 lg 3 kohaselt, kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast

lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Kohus tegi kindlaks, et ühise tegutsemise leping sõlmiti 1997.a lõpul, kui asuti koos elama. Mõistlik aeg algab alusetust rikastumisest tuleneva võlasuhte tekkimisest, alusetu rikastumine tekib alusetu rikastumise ajast. Kohtu tuvastatu alusel rikastus kostja 1998.a 728 000 krooni ulatuses ja 105 000 krooni ulatuses 1999-2001 või märgitust 7000 krooni ulatuses 2001 või 2002. Kohus järeldas ebaõigesti, rakendades VÕS alusetu rikastumise sätteid, 1998-2001 tekkinud kostja alusetu rikastumise, selgitamata, kas nõude esitamise ajaks 15.01.2007 oli möödunud mõistlik aeg VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi, mis algas alusetust rikastumisest s.o lepingu sõlmimise ajast. VÕS-is alusetu rikastumise kohta sätestatut kohaldatakse VÕSRS § 23 kohaselt üksnes juhul, kui alusetu rikastumine toimus pärast 01.07.2002 (RK lahend nr 3-2-1-107-07). Seega tuleb kohaldatava õiguse kindlakstegemisel tuvastada, millal toimus alusetu rikastumine. Alusetu rikastumine toimub ajal, mil isiku tehtud kulutuste tulemusel suureneb soodustatu vara. Alusetu rikastumise instituudi eesmärgiks on kõrvaldada ebaõiglus, mis tekib, kui üks isik teeb midagi teise isiku heaks, olemata selleks seadusest või tehingust tulenevalt kohustatud. Üheks alusetu rikastumise liigiks TsK § 477 mõttes oli olukord, kus üks isik teeb parendusi teise isiku varale viimase nõusolekul, st poolte kokkuleppel. Soodustatu saab jätta kulutuste tegijale hüvitise maksmata üksnes juhul, kui kulutusi tehti kokkuleppe kohaselt tasuta. Sellise kokkuleppe puudumise korral võib alusetult rikastunud isik hüvitise maksmisest keeldumisel tugineda hea usu põhimõttele, kui vaatamata tasu kokkuleppe puudumisele, võis ta asjaolude kohaselt eeldada, et hüvitust ei hakata kunagi nõudma (RK lahend nr 3-2-1-133-05). Kostjal oli perioodil, mil kohus luges hageja kulutused kostja kasuks teostatuks ainult hageja vahenditest (1998-2001) alus eeldada, et hageja ei hakka kunagi selle eest hüvitust nõudma. Hageja hagis 1998-2001 kohta ka nõudeid ei esitanud. Maja ehitamist korraldas hageja vabaabielu alguses normaalse mehe-naise rollijaotuse alusel. Ka ei esitanud hageja asjaolusid, mille järgi oleks kohus saanud tema nõuet kvalifitseerida kohustuse täitmise nõudena VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 ja § 222 lg 5 järgi või kahju hüvitamise nõudena VÕS § 127, § 101 lg 1 p 3, § 103, § 115 ja § 225 järgi perioodil 1998-2001 (2002), st hageja poolt nõude alusena esitatud perioodi alguseni. Kohus kohaldas vääralt TsMS § 163 lg 2. Kompromissiettepaneku tegi kostja, pakkudes hagejale 300 000 krooni (tlk 344 ja 350). Mittenõustujaks oli hageja (t.lk 350), kes nõudis kostjalt lisaks 400 000 kroonile kostjale kuuluvat T. kinnistut. Kohus ei teinud kindlaks, et T. kinnistu väärtus on 433 000 krooni ja hageja pakkus kompromissiks 833 000 krooni, mille kohus välja mõistis. TsMS § 163 lg 2 rakendamine ei ole kooskõlas kohtutoimikus sisalduvaga ja tingis ebaõige menetluskulude jaotuse. Kohus jättis kostja aegumise kohaldamise taotluse rahuldamata. Kostja taotleb aegumise kohaldamist. Kohtul tulnuks asi lahendada TsK alusetu rikastumise sätete alusel. VÕSRS § 9 lg 2 järgi, kui TsÜS-i kohaselt on aegumistähtaeg lühem, kui enne 01.07.2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS-is sätestatud aegumistähtaega alates 01.07.2002. Kuna TsÜS § 151 lg-s 1 sätestatud alusetust rikastumisest tuleneva hagi aegumise tähtaeg on lühem, kui varasemas TsÜS § 113 lg-s 1 sätestatud hagi aegumise tähtaeg ja varasema TsÜS § 113 lg-s 1 sätestatud hagi aegumise tähtaeg ei oleks lõppenud enne VÕSRS § 9 lg-st 2 tulenevat tähtaega, ei kohaldu VÕSRS § 9 lg-st 3 tulenevalt varasem TsÜS § 113 lg-s 1 sätestatud hagi aegumise tähtaeg. Seega oli hagejal õigus esitada alusetust rikastumisest tulenev hagi (VÕSRS § 9 lg-st 2 tulenevalt) hiljemalt 01.07.2005. Hageja esitas hagi vastuhagina 15.01.2007 (t.lk 24-28) ja hagi on aegunud. Vastus apellatsioonkaebusele

Ringkonnakohtu otsus

nn vabaabielu puhul on reeglina kohalduvad seltsingulepingu sätted, kus vabaabielupoolte varalistele suhetele seltsingu regulatsiooni kohaldamise eelduseks ei pea olema seltsingulepingu sõlmimine nende vahel otseste tahteavaldustega, vaid piisab, kui lepingu sõlmimisele viitab poolte vastav faktiline käitumine. Seltsingut saab eeldada, kui pooltel on ühine majapidamine ja nende käitumises esineb ühine eesmärk, milleks võib olla ühiste jõupingutuste tegemine ühise eluaseme kasutamise võimaldamiseks. Eesmärgi tuvastamine on vajalik hinnangu andmiseks, kas pooled võisid olla sõlminud seltsingulepingu VÕS § 580 lg 1 mõttes. Maakohus on jätnud hageja kui ka kostja tegutsemise eesmärgi tuvastamata. Kuna seltsing on kestvusleping, siis tulenevalt VÕSRS § 12 lg-le 1 on seltsingu kohta käivad VÕS sätted kohaldatavad ka juhul, kui seltsing tekkis enne 01.07.2002. Kui hageja toob esile asjaolud, mis annavad järeldada, et pooled tegutsesid koos elades ühiselt eesmärgiga oma elamistingimusi parandada, tuleb tuvastada poolte panused eesmärgi saavutamiseks. VÕS § 581 lg 2 kohaselt eeldatakse, et poolte panused on võrdsed. VÕS § 581 lg 1 kohaselt võib seltsinglase panuseks olla igasugune ühise eesmärgi edendamine, sealhulgas vara võõrandamine seltsingule. Maakohus on jätnud tuvastamata, millal tegid pooled panuseid, kui kaua ja mis esemete osas seltsing kehtis. Kostja on keskendunud menetluse kestel asjaolule, et hageja ei saanud panustada, kuna viibis vahi all. Samas on hageja selgitanud, et ta oli andnud kostjale volituse tehingute tegemiseks. Maakohtul tuleb anda hinnang poolte väidetele ja arvestada, et panus võib seisneda nii töös kui rahas kui asjades. Hageja on selgitanud, et ühiselt ehitati nii maja kui ka saun. Kohus ei ole võtnud sauna osas seisukohta, ega selgitanud, kas ja milline kokkulepe oli pooltel sauna ehitamise suhtes. Kui seltsing on lõppenud, toimub seltsingu likvideerimine ja seltsinguvara jaotamine VÕS § 600 alusel. Seltsingu likvideerimisel kohaldatakse kaasomandi jaotamise sätteid. Hageja nõudest nähtuvalt soovib ta kaasomandi lõpetamist AÕS § 77 lg 2 märgitud ühel võimalikul viisil, s.o jätta asi kostjale ja panna kostjale kohustus maksta hagejale välja tema osa rahas. Kui maakohtus asja arutamisel ei leia tõendamist seltsingusuhe, tuleb tuvastada, kas hageja on teinud kulutusi käsundita asjaajajana, s.t olemata selleks kokkuleppega (lepinguga) kohustatud. Sel juhul tuleb kohaldada enne 01.07.2002 tehtud tegudele teo tegemise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi sätteid, s.o TsK § 477 ja alates 01.07.2002 VÕS § 1018 sätteid. VÕS § 1018 järgi on õigustatud käsundita asjaajamisega tegemist juhul, kui isik teeb midagi teise isiku, s.o soodustatu kasuks ja soodustatu kiidab asjaajamise heaks, asjaajamine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele või on asjaajamine avalikes huvides oluline. VÕS § 1023 lg kohaselt 1 võib käsundita asjaajaja muu hulgas nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused. Kulutuste hüvitamist võib käsundita asjaajaja nõuda ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist pidada mõistlikult vajalikuks. Kui asjaoludest nähtuvalt ei olnud asjaajamisele asumisel käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu maksmist, siis VÕS § 1023 lg 3 järgi ei ole tal kulutuste hüvitamise nõudeõigust. Kui kostjal ja hagejal puudus kokkulepe, mis kohustas viimast kinnistule kulutusi tegema ja hageja poolt kulutuste tegemine ei ole käsitatav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 mõttes, võib hageja nõue tuleneda sellest, et kostjat on soodustatud ilma õigusliku aluseta, st kostja on alusetult rikastunud, ja peab saadu välja andma. Sel juhul tuleb kohaldamisele VÕS sätted, kuivõrd nõue sai tekkida pärast seda, kui kostja nõudis hageja majast lahkumist ja vastava hagi kohtule esitas. Kui hageja on oma nõude aluseks olevad asjaolud esitanud ja kostja on vastuväited esitanud, peab kumbki pool TsMS § 230 lg 1 kohaselt oma väiteid ja vastuväiteid tõendama. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. TsMS § 229 lg 2 järgi võib tõendiks olla tunnistaja ütlus, mida kohus hindab TsMS § 438 lg 1 korras.

TsMS § 351 lg 1 sätestab, et kohus arutab menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest. TsMS § 400 lg 5 sätestab, et pärast seletuste ärakuulamist võtab kohus lühidalt kokku seletustes esitatu ja võib arutada seletustes esitatud asjaoludele võimaliku õigusliku hinnangu andmist. TsMS § 401 lg 1 näeb ette, et asja läbivaatav kohus arutab menetlusosalistega pärast tõendite uurimist menetluse seisu ja selle lõpetamise väljavaateid. Antud asjas ei ole maakohus eelmärgitud menetlusõiguse norme järginud ja on rikkunud sellega TsMS § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 nõudeid. Kostja on vastuväidetes hagile tuginenud nõude aegumisele. Maakohus saab aegumise vastuväite lahendada alles pärast nõude kvalifitseerimist, kuna siis selgub, kas ja milliseid TsÜS-i sätteid selle nõude aegumise analüüsimiseks saab kohaldada. TsMS § 4 lg 5 kohaselt peab kohus kogu menetluse kestel tegema kõik endast sõltuva, et asi lahendataks kompromissiga või muul viisil poolte kokkuleppel. Arvestades käesoleva vaidluse asjaolusid, võib kohus selleks esitada pooltele kompromissilepingu projekti.

U.Loonurm

I.Nõmm

K.Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.