2-07-8603/25 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

võlgnes kostja hagejale tagastamata krediidina 41 000 krooni, mis tuleb hageja kasuks välja mõista. VÕS §-d 94, 397 ja 401 lg 1 annavad hagejale õiguse nõuda kostjalt intressi tasumist lepingus ettenähtud määras. Lepingu tingimuste kohaselt kohustus kostja maksma krediidiandjale intressi 25,02% krediidisummast ühe aasta kohta. Kuigi lepingus kokkulepitud intressimäär on finantsoperatsioonides tavapäraselt kasutatavast oluliselt kõrgem ning laenatav ja tagasimakstav summa on ebaproportsionaalne, ei anna see antud juhul alust intressi vähendamiseks, sest lepingupooled on vabad lepingu tingimustes kokku leppima ning intresside ülempiiri pole võimalik kindlaks määrata (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-80-02). Samuti on Riigikohus lahendi nr 3-2-1-122-07 punktis 14 rõhutanud, et VÕS § 416 lg-s 3 sätestatud imperatiivse keelu tõttu lõpeb tarbijakrediidilepingu krediidiandja poolt ülesütlemise korral krediidisaajal intressi maksmise kohustus ning krediidiandjal välistub õigus nõuda intressi (s.h intressinõue kahjunõudena) pärast lepingu ülesütlemist. Hageja on intressi arvutamisel lähtunud lepingus sätestatud määrast (25,02% krediidisummast aastas) ja eelnimetatud tingimustest, saades intressivõla suuruseks lepingu ülesütlemise aja (23.10.2006) seisuga 5 469.18 krooni, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Krediidilepingu üldtingimuste p 6.3 alusel on krediidisaaja kohustatud krediidiandjale tasuma leppetrahvi 20% lepingu ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt. Kuna lepingu ülesütlemise hetkel oli kostjal tagastamata krediidisummaks 41 000 krooni, on lepingu järgselt leppetrahvi aritmeetiliseks suuruseks 8 200 krooni. Kuid antud juhul ei kuulu leppetrahv kostjalt väljamõistmisele. Asjaoludest nähtuvalt sõlmisid pooled tarbijakrediidilepingu hageja tüüptingimustel. VÕS § 44 sätestab, et kui VÕS § 42 lg-s 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Riigikohtu 17.06.2008 lahendi nr 3-2-1-56-08 kohaselt on VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, milles nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Antud juhul on üldtingimuste p 6.3 kostjat ebamõistlikult kahjustav ja seeläbi TsÜS § 87 ja VÕS § 421 alusel tühine, sest sellega kohustatakse kostjat oma kohustuse rikkumise korral maksma võlausaldajale ebamõistlikku suurt leppetrahvi. Isegi kui eeldada leppetrahvi sätestava kokkuleppe kehtivust, esineb käesoleval juhul ka alus VÕS § 162 lg 1 sätestatu kohaldamiseks ning leppetrahvi vähendamiseks miinimumini – s.o 0-ni. VÕS §-s 101 loetletud nn. „sanktsioneerivad“ õiguskaitsevahendid (leppetrahv lepingu täitmise nõudena ja viivis) on suunatud eeskätt võlausaldajal lepingu rikkumise tõttu kaasneva võimaliku kahju ärahoidmisele-vähendamisele ning seeläbi võlausaldajale rikkumiseelse seisundi tagamisele. Kohtu sellekohase järeldusotsustuse õigsust veenab ka asjaolu, et VÕS-i vastav regulatsioon seob sanktsioneerivate õiguskaitsevahendite rakendamise võlausaldaja kahju suurusega (VÕS § 113 lg 5 ja § 161 lg 2) ning annab kohtule õiguse vähendada nii viivise, leppetrahvi kui ka kahju suurust (VÕS §-d 113 lg 8, 162 lg 1, 140). Kuna käesoleval juhul on võlgnik/kostja kohustatud laenuandjale/hagejale tagastama laenusumma ja maksma suhteliselt kõrget intressi (intressina summa, mis esimesel makseaastal ületab enam kui kümnekordselt tagastamisele kuuluva laenusumma ning intresside lepingujärgne kogumaht ületab enam kui kaks korda laenusumma suurust ning maksma viivist) ja lisaks tasuma ka viivist alates kohtuotsuse tegemise kuupäevast kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni, siis on VÕS § 162 lg 1 sätestatu valguses kostjalt leppetrahvi (20% lepingu ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt) väljamõistmine kostjat ebamõistlikult kahjustav.

VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja on viivise arvutamisel võtnud aluseks lepingujärgse intressimäära – 25,02% võlgnetavalt summalt aastas, saades lepingu ülesütlemise ajaks (23.10.2006) sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks 6.37 krooni ning perioodil 24.10.2006 kuni 03.07.2008 (hagi esitamiseni) kostja poolt võlgnetavalt summalt 50 100 krooni arvestatava viivise suuruseks 21 258.02 krooni. Maakohus on seisukohal, et hageja on viivise arvutamisel lähtunud ebaõigest viivisemäärast (lepingujärgne intressimäär 25,02% võlasummalt aastas) ning võtnud lepingu üleütlemisele järgneva perioodi eest viivise arvutamisel aluseks ebaõige baassumma (krediidisumma koos leppetrahvi ja võla sissenõudmise kuludega). Lepingu üldtingimuste punkti 6.1 järgi on pooled kokku leppinud, et krediidisumma tagasimaksmisega viivitamisel maksab krediidisaaja krediidiandjale viivist seaduses sätestatud maksimaalmääras. VÕS § 415 lg 1 esimene lause sätestab, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7 % aastas ning sama sätte kolmas lause sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär, kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 kohaselt on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 01.jaanuari ja 01.juulit. Maakohus leidis, et VÕS §-de 415 lg 1 ja 113 lg 1 koosmõjus ei luba võlausaldajal tarbijalt nõuda kõrgemat viivist kui seadusjärgne viivisemäär, sest vastasel korral kaotaks õiguslik regulatsioon oma mõtte ning sellisel juhul oleks alati võimalik tarbijakrediidilepingus sisuliselt ette näha seadusega (VÕS § 415) lubatavast suurem viivisemäär. VÕS § 421 kohaselt on aga vaadeldavas jaos sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine ning jaos sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui sätete kohaldamist püütakse vältida kokkulepete teistsuguse sõnastamisega. Seega on hageja poolt ebaõige võtta viivisearvestusel viivisemäärana aluseks lepingujärgne intressimäär. Leppetrahvi ja võla sissenõudmise kulude arvestamine kostja poolt võlgnetava ja viivisearvutuse baassumma hulka ei ole põhjendatud ega õiguspärane, sest sellekohase õiguskaitseviisi rakendumine on võimalik alles pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja ainult rahalise põhikohustuse (antud juhul tagastamata laen) suhtes. Maakohus võttis viivise arvutamisel aluseks põhikohustuse väärtuse (graafikujärgne laenu tagasimaksesumma ning pärast lepingu ülesütlemist tagastamata krediidisumma - 41 000 krooni) ning kohaldas viivisemäärana VÕS § 94 lg 2 alusel väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatud ja arvestusperioodil kehtinud intressimäära; kuna hageja on nõudnud kostjalt viivise väljamõistmist kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni, teostab kohus viivisearvestuse perioodil alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohtuotsuse tegemiseni (28.11.2008) ning kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks lepingujärgne viivis seisuga 28.11.2008 summas 9 268.80 krooni. 17.07.2006- 29 9,75 % 42.89 krooni 42.89 * 9,75% / 365 * 29 0.33 krooni 14.08.2006 15.08.2006- 31 9,75 % 42.98 + 44.10 = 86.99 * 9,75% / 365 * 31 0.72 krooni 14.09.2006 86.99 krooni 15.09.2006- 31 9,75% 86.99 + 45.34 = 132.33 * 9,75% / 365 * 30 1.09 krooni 15.10.2006 132.33 krooni 16.10.2006- 8 9,75% 132.33 + 46.61 = 178.94 * 9,75% / 365 * 8 0.38 krooni 23.10.2006 178.94 krooni Lepingu ülesütlemise ajaks oli sissenõutavaks muutunud viivis summas 2.52 krooni 24.10.2006- 69 9,75% 41 000 krooni 41 000 * 9,75% / 365 * 69 755.69 krooni 31.12.2006 01.01.2007- 181 10,50% 41 000 krooni 41 000 * 10,50% / 365 * 181 2 134.81 krooni

sündmuse esinemisel, s.o lepingu erakorralise ülesütlemisel. Tulenevalt poolte vahel sõlmitud krediidilepingust on leppetrahv kindel summa, mille nõudeõigus tekkis konkreetsest sündmusest ja mille suurus ei sõltu sellest, mil määral võlgnik oma kohustuste täitmisega viivitab. Üldtingimuste p 6.3 sätestab, et punkti 5.1 alapunktides nimetatud alusel krediidiandja poolt lepingu ülesütlemisel on krediidisaaja kohustatud krediidiandjale tasuma leppetrahvi 20% ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt. Üldtingimuste p 5.1 sätestab lepingu erakorralise ülesütlemise alused. Leppetrahvi tasumise kohustus pole vaidluse all olevate üldtingimuste punktis 5.3 sätestatud igasuguste lepingurikkumiste puhuks. Leppetrahvi tasumise kohustus tekib vaid olulise lepingu rikkumise puhul ehk lepingu ülesütlemisel. Seega leppetrahvi nõudmine eeldab olulist rikkumist ning selle tasumise kohustus koos teiste kõrvalnõuetega sõltub üksnes krediidisaaja käitumisest. Leppetrahvi tasumise kohustus tekib otseselt vastustaja käitumisest. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta leiab, et tegemist on ebamõistlikult suure leppetrahviga. Üldtingimuste punkti 6.3 alusel tuleb lepingu erakorralisel ülesütlemisel tasuda leppetrahvi 20% lepingu ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt. Seega on üldtingimuste punktis 6.3 sätestatud leppetrahv proportsionaalne ulatuselt ning arvestab võlgniku poolt juba lepingu ülesütlemise hetkeks täidetud kohustuste mahtu. Selline proportsionaalne ning võlgniku kohustuse täitmise ulatusest sõltuv leppetrahv arvestab kaudselt ka võlausaldaja õigushüvede kahjustumise ulatusega, sest mida rohkem on lepingulisi kohustusi täidetud, seda väiksem on võlausaldaja õigushüvede riive. Arvestades, et leppetrahvi tasumise kohustus tekib üldtingimuste punktide 5.3 ja 6.3 kohaselt üksnes lepingu ülesütlemise korral, on üldtingimustes sisalduv leppetrahvi tingimus kooskõlas ka poolte õiguste ja kohustuste vahelise tasakaalu põhimõttega. VÕS §-de 116 lg 6 ja 196 lg 1 alusel eeldab igasugune kestvuslepingu erakorraline ülesütlemine lepinguliste kohustuste olulist rikkumist. VÕS § 416 lg-st 1 tuleneb, et tarbijakrediidilepingu puhul loetakse oluliseks lepingu rikkumiseks olukorda, kus tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Sama põhimõte on sätestatud üldtingimuste punktis 5.1.1. Seega eeldab tarbijakrediidilepingu erakorraline ülesütlemine tarbijast krediidisaaja poolt vähemalt kolme osamaksega tasumisega viivitamist, s.t krediidisaaja ei ole lepingu ülesütlemise hetkeks mitte ainult ühe korra, vaid vähemalt kolm korda järjest lepingulisi kohustusi rikkunud. Apellant on seisukohal, et antud asjas kuulub kohaldamisele viivis määraga 25,02% aastas. Apellatsioonkaebusele lisatud arvutuse järgi on viivis 28.11.2008 seisuga 25 423.88 krooni. Apellant on viivise arvestamisel lähtunud VÕS § 415 lg-st 1, mille kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui aga lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Apellandi ja vastustaja vahel kokku lepitud lepingujärgne intressimäär on 25,02% aastas, mis on suurem kui eelnimetatud seadusjärgsed viivisemäärad (ehk praegusel hetkel 11%). Seega tuleb viivisemäära leidmisel lähtuda VÕS § 113 lg 1 lg-st 3 ning kostja on kohustatud tasuma hagejale viivist lepingujärgse intressi määra alusel, s.o 25,02% aastas. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud ja tõlgendanud VÕS § 113 lg 1 ja 415 lg 1.

Lepingujärgse viivisemäära sätestab VÕS § 113 lg 1 lause 3, mille kohaselt kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 415 lg 1 viitab nii seadusjärgsele kui lepingujärgsele viivisemäärale, seega antud sätte tõlgendamisel on tarbijakrediidilepingu puhul võimalik kohaldada mõlemat viivisemäära. Kuna VÕS § 415 lg 1 kehtiva sõnastuse kohaselt ei või tarbijalt nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist, viitab see säte VÕS § 113 lg-le 1 tervikuna ning puudub alus lepingujärgse viivisemäära arvesse võtmata jätmiseks. Apellant leiab, et arvestades leppetrahvi nõude ja võla sissenõudmisega seotud kulude põhjendatust, on apellandil õigus nõuda viivist ka leppetrahvilt ja võla sissenõudmisega seotud kuludelt. VÕS § 113 sätestab keelu nõuda viivist intressilt (VÕS § 113 lg 6), kuid ei keela nõuda viivist leppetrahvilt ja võla sissenõudmisega seotud kuludelt. Vastavat keeldu ei tulene ka ühestki teisest VÕS sättest. Juhul, kui leppetrahvilt ja võla sissenõudmisega seotud kuludelt viivise arvestamine oleks keelatud, oleks vastav keeld sätestatud ka seaduses. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib võlgnikult nõuda viivist rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral. Leppetrahv ja võla sissenõudmisega seotud kulud kuuluvad vastavalt VÕS kaheksandale peatükile kõrvalkohustuste hulka. VÕS § 158 lg 1 kohaselt leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Kuna leppetrahv kõrvalkohustusena kohustab lepingut rikkunud lepingupoolt tasuma kokkulepitud rahasumma, on leppetrahvi näol tegemist rahalise kohustusega. Leppetrahv on ühtlasi ka lepingus poolte vahel kokku lepitud rahasumma, mida vastustajatel tuleb lepingu rikkumise puhul tasuda. Samamoodi, nagu on lepinguga ettenähtud kostja kohustus tasuda hagejale krediidisumma, on lepinguga ettenähtud vastustajate kohustus tasuda apellandile lepingu rikkumise puhul leppetrahv. Kuna nii krediidisumma tasumine kui leppetrahvi tasumine on lepingus kokku lepitud ning seaduses sätestatud rahalised kohustused, siis juhul, kui vastustajad sattuvad leppetrahvi tasumisega viivitusse, on nad viivitanud rahalise kohustuse täitmisega ning apellandil on õigus nõuda temalt viivist vastavalt VÕS §-dele 101 lg 1 p 6 ja 113 lg 1. Kuna vastustaja on lepingut rikkunud, kuid on jätnud täitmata rahalise kohustuse tasuda leppetrahv, on apellant sunnitud kasutama oma seadusest tulenevat õigust nõuda vastustajatelt antud rahalise kohustuse täitmisega viivitamise tõttu viivist. Eeltoodust lähtuvalt on kohus asunud väärale seisukohale, et apellant ei või nõuda vastustajatelt leppetrahvi ja võla sissenõudmisega seotud kuludega tasumisega viivitamise korral viivist. Maakohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta jättis võla sissenõudmisega seotud kulude nõude rahuldamata. Samuti pole kohus põhjendanud, miks ta peab võla sissenõudmisega seotud kulusid kahju hüvitamise nõudeks. Võla sissenõudmisega seotud kulud on apellandi poolt vastustajale saadetud kirjade kulu, mille tasumist nõuab apellant seaduse ja lepingu alusel. Üldtingimuste p 9.3 sätestab, et krediidisaajale, käendajatele ja teistele lepinguga seotud isikutele lepingu rikkumisest tulenevalt saadetud teadetega seotud kulud tuleb hüvitada vastavalt krediidiandja hinnakirjale. Hinnakirjas kokkulepitud tasud ei sisalda ainult postiteenuse maksumust, vaid ka töövahendite, töö ja ajakulu maksumust. Tegemist on tasuga teenuse eest, milles on pooled lepingus eraldi kokku leppinud. Viimatinimetatud seisukohale on asunud ka Tallinna Ringkonnakohus oma 26.04.2007 otsuses tsiviilasjas nr 2-05-16414.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult jätnud rahuldamata hageja nõude kostjalt leppetrahvi ja võla sissenõudmisega seotud kulude väljamõistmiseks. Lepingu üldtingimuste p 6.3 kohaselt lepingu ülesütlemisel on krediidisaaja kohustatud krediidiandjale tasuma leppetrahvi 20 % ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt. Riigikohus on 14.01.2009 otsuse nr 3-2-1-120-08 p-s märkinud, et VÕS § 415 lg-s 1 on reguleeritud ammendavalt tarbijakrediidilepingu täitmisega viivitamise tagajärgi. Nimetatud säte ei näe ette võimalust nõuda tarbijakrediidilepingu korral täitmisega viivitamisel leppetrahvi. Tulenevalt eelmärgitust on tarbijakrediidilepingu ülesütlemise juhuks sõlmitud leppetrahvi kokkulepe tühine. Lepingu üldtingimuste p 9.3 kohaselt krediidiandjal on õigus nõuda krediidisaajalt lepingu rikkumisel võla sissenõudmisega seotud kulude, s.h kohtu-, inkasso- ja täitemenetlusega seotud kulude ning krediidisaajale, käendajale ja teistele lepinguga seotud isikutele saadetud kirjalike teadetega seotud kulude hüvitamist vastavalt krediidiandja hinnakirjas sätestatule. Nimetatud punktist ja hagiavaldusest nähtuvalt on hageja käsitlenud 900 krooni ulatuses kulutuste tegemist otsese kahjuna VÕS § 128 lg 3 tähenduses. VÕS § 415 lg 1 teisest lausest tulenevalt viivise nõudmine ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. VÕS § 113 lg 5 kohaselt kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab viivise, võib nõuda viivist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on olemas. Riigikohus on 19.12.2007 otsuse nr 3-2-1-122-07 p-s 14 leidnud, et kui hageja kahju (kulu seoses võla sissenõudmisega) ületab viivist, siis hageja võib nõuda viivist ületava kahju hüvitamist. Antud juhul on vastustajalt apellandile väljamõistetav viivis 28.11.2008 seisuga 21 560.14 krooni ning seetõttu puudub alus vastustajalt 900 krooni võla sissenõudmise kulude väljamõistmiseks. Riigikohtu 14.01.2009 otsuse nr 3-2-1-120-08 p-s 13 on samuti märgitud, et tarbijakrediidilepingu täitmisega viivitamise korral ei hõlma kahju ärahoidmise eesmärk endas kahjuna saamata jäänud intressi või muu tulu nõude esitamise võimalust, sest tagatud on juba varem kokku lepitud intressimääras viivisenõue VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause ja § 415 lg 1 järgi.